Tartuuu

Nagu pealkirjast juba eeldada võib, siis tuleb juttu Tartust. Okei, mine päris linnast endast, vaid sellest MIDA ma seal kõike tegin ja korraldasin, nendest imelistest kallitest inimestest kelle juures ma olin..

Alustan täitsa algusest, täitsa reedesest päevast (kooli jätame seekord vahele)...
Startisin Tartu poole kell 15:30 (mõni minut veel ja ma oleks sellest maha jäänud. Ups). Anyway, Tegelikult ei huvita ilmselt kedagi, kuidas kulges minu loksumine Tartu poole, seega hüppan ajas kohe paar tundi edasi, mil olin juba jõudnud Tartu bussijaama, kus mind lahkelt vastu võeti (Nii tore ja lahe oli Kaid ja Joosepit taas näha ja kallistada!), see paar kuud ootamist tasus ennast tõesti ära!
Samal õhtul olime lihtsalt mõnusad ja olime kodus. Muide, ma sain õhtuks süüa Kai tehtud makaronisalatit, milles olid makaronid, makaronid, värske kala, herned, mais, majonees? (vist oli veel midagi). Igatahes, see oli ülimaitsev! (PS. Kai, järgmine kordki) Ja filmi vaatamise vahele babamm... Minu tehtud apelsinikeeksi jäätisega. Täitsa okei tuli isegi, mu perele ka vist maitses. Kuigi võibolla olid nad lihtsalt viisakad kui ütlesid et see on hea, vot seda ei tea. :P
Möödus öö, tõrrrr hommik... Sõbrapäev! Seda peab ometigi tähistama, vaja planeeeridaplaneerida. Okei, tegelikult ei pidanud, sest Kail oli juba ammu kõik valmis mõeldud ja orgunnitud. Einestamine Ruuni pizzas (algselt oli plaan minna Creppi sööma, aga kõik lauad oli reserveeritud) ja peale söömist, juhtkoertega Toomemäele jalutama. Naljakas oli see, et kutsutud olid vist kõik juhtkoerakasutajad, aga kohal oli minuga koos vaid 5 inimest.. muig. Minul oli küll väga tore nendega olla. Muide, Ruuni pizzas oli väga hea pizza (seda ütleb inimene, kes väga pizzat ei armasta)...

Ühel ilusal päeval otsustasime kodu täiesti korda teha. Kõik oli võrdselt jaotatud: Joosep alustas tolmuimejaga põhjalikult korteri tolmuvabaks tegemist. Senikaua meie Kaiga luuletasime kahepeale oma veidraid luuletusi- see käis nii, et üks luuletas ühe riimi ja teine jätkas (sellega tegelesime u 10-15 minutit). Kuni oli aeg suunduda teise tuppa Joosepil jalust ära- Eesti otsib superstaari vaatama (komöödiat oli seal ka omajagu). Kui saade oli vaadatud, oli meie kord tegutsema hakata... Suundusime magamistuba korrastama- igasugu sodi kokku korjama ja seda kõike prügikottidesse laduma. Pahna tuli kokku päris palju (kui ma ei eksi siis 4 kotti). Kogu selle aja mis me seal koristasime oli meil väga lõbus. Võiks lausa öelda, et meile tulid peale korralikud hulluhood. Asi võimenes siis, kui läksime prügi välja viima (mõlemal olid kaks kätt täis). Väljas oli nii tohutult libe, et kui me poleks teineteist toetanud, oleksime mõlemad siruli maas olnud (Kail oli küll veidi libedam kui minul, Tal oli rohkem kotte ka hihi), aga jube naljakas oli meil küll, lihtsalt naersime täiel rinnal (Everything was so funny). Kuna me olime nii hoos, siis otsustasime et käime ka Džännuga väljas ära. Läksime koeraga kodust veidi kaugemale ühele tühermaale, kus me ta vabalt jooksma saime lasta. Isver, see tee sinnani ei olnud kuigi pikk, aga selle väikse aja jooksul mis me sinna läksime, naersime me nii paljude asjade üle ja ikka häälekalt (ilmselt need tegelikult polnud isegi mitte naljakad). Naermine jätkus ka tühermaal seistes ning ka tagasitulles.. Vabandust naabrid kui teid häirisime! Okei, tuppa me just kohe ei jõudnud...alt uks oli lukus, kummagil ei olnud võtit ega telefoni kaasas. Ka see valmistas meiel suurt nalja..hakkasime Joosepit hõikama (minu hõikeid Ta ilmselgelt ei kuulnud). Mina hüüdsin paar korda kõrgema vanema daami häälega (Joosep seda ei kuulnud, küll aga üks naine akna peal). Lõpuks Kai võttis ennast kokku, lähenes maja seinale ja hüüdis kõvasti: ''JOOOOOOOOSEEEEP!''. Seda Joosep kuulis ja juba varsti avanes meie ees välisuks. Tuppa jõudes me veel kohe maha rahuneda ei suutnud (vist). Igatahes kui olin ennast juba diivanile laotanud, sii märkasime et mõned kokku litsutud pappkastid on viimata. Selle ülesande võtsin enda peale (tegelikult peale seda korda pidin veel ühe korra minema prügi viima, sest kuskilt ilmus seda veel välja). Tore õhtupoolik oli (päev loomulikult ka)!
Hüppan nüüd edasi esmaspäeva (16.veebruar)... Särav, silmapaistev, minu vaieldamatult lemmik...ärgem lakake lugemast....ja siit ta tuleb....Curly Strings!! Enamus teist ilmselt ei taipa mis on Curly Stringsil pistmist Tartuga. Aga palun, ma valgustan teid veidike. Nimelt esmaspäeval esines Curly Strings Vanemuise kontserdimajas. Paljude jaoks on see täiesti must maa, kui mitte minu jaoks... Olen ka eelnevalt maininud, kui väga nad mulle meeldivad jne jne.... Ma lõpuks sain ära käia nende kontserdil mida olin ma ülimalt kauakaua oodanud. Pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et koht oleks ikka kindlustatud, sest ma ei kavatsenud sellest elamusest kuidagi ilma jääda...
Ma läksin täiesti pöördesse kui nad lavale tulid, ma ei taltsutanud ennast tol hetkel kuigi palju.. Reaalselt, mul tuli pisar silmanurka kui nad lavale tulid (st seda, et ma oleks ääre pealt nutma puhkenud). Apppiiii, nad on ikka niiii lahedad ja head!!

Tartust lahkumine oli raske. Juba osaliselt sellepärast, et pidin lahkuma hommikul, mitte õhtul nagu eelnevalt olin planeerinud. Tegemist oli teisipäeva hommikuga (jupiduu vastlapäev)... Polnud see just minu kõige rõõmsam vastlapäev. Asi oli nii, et Joosep saatis mind üksinda bussijaama (Kai pidi koju jääma).
Kodust lahkudes ütlesin Kaile tsau, kallistasin teda ja hakkasime Joosepiga minema, kahjuks olin mina see, kes pidi ukse sulgema.. Oeh, see oli raske... Juba ust sulgedes tuli peast läbi mõte ''Ma pean minema tagasi koju, ma ei taha veel, siin on kõik liiga hea''.. tundisin, et ma ei pea vastu, kuid pidasin.. tõsi ta on, bussijaamani (kuigi see oli kokku u 20 min, nii et pole paha minu kohta).... Jõudsime Joosepiga bussi juurde, kui embasime, et ma saaksin bussi minna, kuid kallistuse ajal mul pisarad lihtsalt hakkasid voolama, ma ei suutnud neid enam tagasi hoida (koduukse sulgemist saadik olin seda peaaegu teinud, kuid suutsin ennast ohjeldada). Nägu paistes ja punane läksin millalgi siiski bussi (ma ei kujuta ette, mida küll teised bussisviibijad minust arvasid..suva, ma tahtsingi lihtsalt nutta). Kallitest inimestest lahkuda ei ole kuigi kerge.