Tegus nädalavahetus I

Ilmselt olete mõelnud (loodetavasti vähemalt mõni teist), et miks ma midagi vahepeal bloginud ei ole. Tegelikult on minu vastus sellele enda esitatud küsimusele vägagi lihtne, täpne ja igagi põhjendatud. Nimelt, kuna Te juba isegi ehk olete aru saanud, siis ma olen blogimises alles totaalne algaja ning ei oska igast väiksest asjast/juhtumisest/tegemisest pikka juttu valmis kribada. Niisiis otsustasingi oodata tänaseni, et saaks koguda oma ajusoppidesse uusimaid sündmusi ja kogemusi, et neid siin ka kajastada (Te ju peate midagi lugeda saama, hihi). Kusjuures ma ei teagi kust otsast täpselt alustada, tegelikult vist oleks kõige lihtsam ja loogilisem kui alustaksin algusest (vist).

Nädala alguses, kohe peale emakeele tundi palus õpetaja mul klassi jääda, kuniks kõik on väljunud, et Ta saaks minuga millestki rääkida. Mina muidugi mõtlesin, et mida ma nüüd jälle valesti teinud olen.. Õnneks polnud Tema jutus mitte sõnagi pahameelt või midagi muud selle sarnast.
Kui olime kahekesi klassi jäänud, siis asus ta minuga vestlema: ''kuule''.. eee nooh? ''Kas Sa Eesti keele olümpiaadile ei taha minna?'' Minu meeleolu muutus sekundiga ning vastasin Talle erksalt: ''Jap muidugi, igatahes! Millal?''. Tema vastu: ''Sellel reedel''. Nu selge, no problem, võite minu kohalolekuga arvestada! 

Samal päeval (minu mäletamistmööda), räägiti kergejõustiku trennis meile võistlustest, mis leiavad aset selle reedesel pärastlõunal, minu kodulinnast u 20km kaugusel. Tegelikult tahtis õpetaja, et me kõik seal osaleksime, kuid mõned arvasid et nad ei taha/saa/viitsi osaleda, kuid mina isiklikult nende inimeste seas ei olnud. Ütlesin kohe, et mina olen platsis! (olümpiaad on ka ammu selleks ajaks läbi).

Pidime valima VÄHEMALT kaks ala, millega võistleme. (Valida sai järgnevate alade vahel: kõrgushõpe, kuulitõuge, 50m jooks, hoota kolmik ja 800m jooks). Mina valisin 50m jooksu ja kuulitõuke. (kõrgushüpe läks viimane kord vähe nihu ja suurem pikamaajooksja ma ka pole, hoota kolmikut ma ei võtnud sellepärast, et ma olen nii lühike ja selleks et head tulemust saada, oleks vaja vähe pikemaid jalgu). Kõik on igati põhjendatud :P

Vahepealsed päevad olid täiesti suvalised, unised ja totaalselt tavalised koolipäevad. Pole midagi märkimisväärset (jälle).. Aga samas kui nüüd mõelda, siis kool ju ongi õppimise paik, mitte koht kus peaks alati ilmtingimata midagi marulahedat toimuma (ilmselt). 

Jätkame reede hommikuga... Hihihih (kuri naer) ma ei pidanud kooli minema (okei, tegelikult polnud lihtsalt teist võimalust). Käes oli olümpiaad.. kahjuks teises linna otsas, kuhu pidin ennast tuisu ja tuulega kohale vedama- jalgsi. Eriti ''lahe'' oli see, et tuul oli tohutult külm ja see puhus mulle terve tee otse näkku (kodust sinnani on u 2km, natukene vähem). Koolimajani jõudes olin ma ühest küljest valge ja märg (eestpoolt). Vähemalt on talv nii nagu ta olema peab- lumine ja külm.
Koolimajja jõudes enam kaua ootama ei pidanud (kõige rohkem 15 minutit), kõik ootasime mingisuguse klassi ukse taga koridoris, kuni meid kõiki sisse lastakse. Ootamise aeg polnud tegelikult üldsegi mitte igav või tülikas, rääksime sõbrannaga juttu (paralleelikas, kes osales ka), jälgisime õpilasi, kes väljusid klassidest et suunduda vahetundi jne. *Kolmesõnaga- igavlema me ei pidanud*
Aeg klassi minna, jõudis päris kiiresti kätte. Istusime kõik laudade taha ja asusime tööle. Muide, nagu ma ka mõni postitus tagasi kirjutasin, käisin paar nädalat tagasi keemiaolümpiaadil ning mainisin ka ära, et saime kõik sealt ühte ülihead šokolaadi- me saime seekord seda sama!! Piduuu (natuke loll). Olümpiaad iseenesest ei olnud eriti raske (mulle nii vähemalt tundus). Tegin lihtsalt oma tööd ja pugisin seda šoksi. Aga. Unekott nagu ma olen (vist olete juba sellest aru saanud), olümpiaadi alguses, kui olin ca pool tundi tööd teinud, tekkis mul järsku selline tunne, nagu keegi oleks kotiga vastu pead löönud, nii tugev uni tuli peale.. Paar minutit veel ja ma oleks sealsamas laua taga magama jäänud hihi. Kuid ma võtsin ennast kokku, tõusin korralikult sirge seljaga istuma ja tegin vapralt oma töö lõpuni. Muide- peale töö tegemist saime sööklas süüa ka :P

Minu tegus reede jätkus pärastlõunal, kui oli algamas kergejõustiku ''võistlus'', linnast väljas. Nagu juba eelnevalt ütlesin, pidid kõik valima kaks ala millega võistelda, mina valisin 50m jooksu ja kuulitõuke. Etteruttavalt võin juba öelda, et kõik kulges suhtelise katastroofina... Asi polnud pelgalt selles, et ma korralikult too päev feilisin, vaid juba sellepärast, et ''võistlus'' oli ülesehitatud hoopiski teistmoodi kui me kõik olime arvanud....
See toimus iseenesest päris lambis kohas, nagu juba mainisin, siis kodulinnast u 20 km kaugusel, mingisuguses spordihoones (seal polnud ma varem kunagi käinud), kujutasin ette, et tegu on ikka sellise korraliku spordihoonega nagu meilgi on, aga ei. Nii nagu mina isiklikult aru sain, on see hoone olnud kunagi laut, mis on hiljem tehtud sprodihooneks. Sellisele järeldusele jõudsin sellepärast, et hoone on selline piklik ja kitsas, kujult oli see nagu silinder. Seest nägi see päris rets välja: Aegunud parketi laadne kulunud põrand, kõrgushüppematid, kuulitõukeala, jooksurada jne asjad olid kõik kokku pressitud (natukene olin šokis sellest vaatepildist). Tegelikult oli see isegi talutav, aga ülimalt harjumatu sellistest tingimustes ''võistelda''. Võibolla panite tähele et sõna ''võistlus'' olen ma siiani kirjutanud jutumärkidesse, ka sellel on oma mõjuv põhjus.. Nimelt nägi see välja selline, et igast vanusegrupist olid mõningad inimesed (tavaliselt on ikka terve maakonna pealt palju erinevaid inimesi). Seekord oli nii, et minuvanuseid koos minuga oli kolm, aasta vanemaid oli 1-2, kümnendik, mõned üheteistkümnendikud ja veel vanemad. What the hell?! Pole rohkem sõnu selle kohta.. tehke mulle seda rõõmu ja palun ÄRGE pärige, kuidas mul seal läks.. I'm done here :D

Kuna arvan, et pikka postitust on vägagi tülikas lugeda, siis jätkan oma teksti järgnevas postituses....