No kohe üldse ei suuda jõulumeeleolust välja tulla. Päkapikud käivad usinasti igapäevaselt minu sussi täitmas, kuulan aina jõulumuusikat, põletan kodus hulganisti küünlaid ja naudin hämarust ning oma toas ilutsevaid jõulutulukesi. Ainus mis praegusel hetkel puudu on, on lumi. Kus see ometi nüüd jääb? Ma ju nii ootan!

Jõulumeeleolust rääkides tuli meelde lugu Kai juures olemisest, ehk mis sai edasi laupäevasel päeval. Ega see ilm polnud sugugi parem kui eelneval päeval. Vot aga selle päevaga on selline lugu, et ma ei mäletagi mida me terve päeva tegime. Kai sa mäletad või? :D Haugimälu nagu mul on. Tean täpselt seda, et magasime umbes kella kaheni päeval. Sel ööl nägin ka niiii ilusat unenägu:

Unenäos olin mingi meesterahvaga restoranis, me istusime kõrvuti ja rääkisime juttu. Selline hästi mõnus ja hubane õhkkond oli. Mehe ees, laual, oli taldrik vürtsise liha ja praekartulitega. Ma sõin selle kõik ise ära ja issand küll kui hea see oli! Siis ma ärkasin üles. Peale seda unenägu ma sain aru kui väga ma tegelikult praetud ja vürtsist toitu taga igatsen (kuna ma seda ju süüa ei tohi).

Õhtupoole tuli meile pähe hea mõte, et võiks mingit õudukat arvutist vaadata, kuid jah, elekter kadus taas. Panime põlema uuesti oma jõulutulukesed (mis muide töötavad patareidega), aknalauale hulganisti küünlaid ja söögilauale ühe värvi-muutva küünla, mis lahedalt valgust andis. 

Kuna õhtust polnud me veel söönud ja elektrit ka polnud, siis nuputasime veidi aega, et mida õhtuks süüa. Meie mõtlemisest kujunes välja pika aja üks kõige toredamaid ja mõnusamaid õhtusööke (viimane kord oli Lauru juures piparkooke tehes- just avastasin et ma polegi sellest postitust kirjutanud). Eelneval päeval olime ostnud kodujuustu, kurki ja tomatit millest tegime maitsva asja kokku. Leidsime ka pihve, mida puupliidil soojendama hakkasime. Ohissand seda ei saa kirjeldada kui mõnus see kõik oli. Teha seda kõike elava tulega ja küünlavalguses. Peale seda laua taga küünlavalges söömine. Ülimõnus!

Mingi hetk avastasime, et koertega on jalutamas käimata, seega panime hommikumantlid selga, valgustuseks haarasime kaasa küünla ja läksime susse sahistades alla, välisuksele, samal ajal lastes koertel ruttu oma asjad ära ajada. Vot see oleks naljakas olnud, kui mõni naaber oleks samal hetkel vastu jalutanud. Nagu Juuli ja Maali.

Üks nädalavahetus oli siis selline armas ja tore, mil lebotasin terve nädalavahetuse Kai juures. Selline lihtsalt tore ja armas kvaliteet-nädalavahetus. Esimesel päeval, kui sinnapoole vurasin pidin teadagi Pärnu kaudu minema. Kai oli nii armas, et tuli mulle sinna vastu. Chillisime Kaiga mööda Kaubamajakat, kust otsisime mulle musta (vormi)seelikut, mis oleks kindlasti põlvedeni ja keha ümber, mitte mingi hõljuv ainult tagumikku kattev lapp ja igasugust muud kraami. Esialgu pidin pettuma, sest soovitud asja ma ei leidnud. Reserved oli ainuke pood, kus oli põlvedeni seelikut, aga seal olid mingid rõvedad volditud kohad.

Aga ma siiski selle paganama seeliku endale leidsin. Arvake ära kust? Rimist. Täpselt selline nagu mul oli vaja. Läks õnneks seekord. Tegelikult edasi läks kiireks, sest bussiaeg oli lähenenud müstilise kiirusega. Seega me reaalselt kiirustasime, et õigeks ajaks peatusesse jõuda. Jep, Kai suutis vahepeal kõhuli maas ka pikutada, sest mul oli nii kiire, et ei taibanud Kaile ranti näidata. My mistake babe :D

Nõmme kohale jõudes oli kohutav ilm, kuid me siiski tatsasime rõõmsalt (mina küll mitte nii rõõmsalt) Kai ema juurde, kes meile jõulutulukesi ja kuuseehteid kodu kaunistamiseks andis, seejärel väike shoping toidupoes ja seejärel lõpuks koju. Samal õhtul paigutasime jõulutuled akende kohale, süütasime küünlad ja nautisime mõnusat õhkkonda. Kai võttis välja tolmuimeja, et asjale viimane lihv anda, toad liivast ja jamast puhtaks teha. Jõudis ilusti esiku ja magamistoa tehtud, kuid elutuppa jõudes kadus vool ära. Ja sinna ta jäigi. Mina lõpuks mõtlesin, et mõttetu on seda tolmuimejat siin lihtsalt keset tuba hoida, panin ilusti kappi ära. Kai ei andnud alla ja jätkas tavalise harja ja kühvliga. Pea kõik oli juba pühitud ühte hunnikusse, kui tuli elekter tagasi..Mina siis ruttu kiirustasin tolmuimeja järgi, mille olin ennist tublisti kappi pannud. Panin selle seina, vajutasin käima ja läksin ruttu hunniku juurde. Tolmuimeja ots oli prügihunnikust maksimaalselt 10 sentimeetri kaugusel. Ja siis.....läks vool ära. 

Seekord olime targemad ja jätsime tolmuimeja seina, juhuks kui elekter peaks imekombel tagasi tulema, saab kohe kõik puhtaks teha. Panime tolmuimeja otsiku veel hästi hunniku lähedale. Kõik siis läks plaanipäraselt, umbes 15 minuti pärast tuli elekter tagasi sealt kus ta õieti käis. Kui elutuba ja köök oli ilusti tehtud, läks ka elekter ära, seekord jäädavalt. Lihtsalt joppas. Aga marunaljakas oli. Ise olime veel maru õnnelikud et asja tehtud saime.

Minu mõte aktiivsest blogimisest oli veidi teistsugune, selgus, et isegi, kui on tegevust, seega on asju millest kribada, oled õhtuks piisavalt väsinud, et kohe ei jaksagi blogima hakata. Täna päästis mind mitte-blogimisest see, kui hakkasin mõtlema, kui tihti (võrreldes minuga) Kai blogib..ma ei saa nii mitme postitusega maha jääda, ma ei saa seda endale lubada (mitte et ma nüüd mingit võistlust peaks vms)..

Niisiis räägingi oma n.ö vabadest päevadest (polnud planeeritud tegevusi), mis muide möödusid mõlemad suuremas osas Laura kodukeses, ülejäänud aja (öösel) viibisin omas kodus magades ning seda ka kuni poole päevani (1/3 vaheajast peaks magama, kooliajal seda nagunii teha ei saa).

Meie sushi

Eile, päevasel ajal, kella poole kahe ajal (minu jaoks suhteliselt hommikul) andis Laura teada, et ootab mind enda juurde sushit tegema, sinna pidavat tulema veel ka meie sõbranna Sabine. Vedasin oma alles ärganud kondid Laura juurde, kus esimese asjana läksin nagu alati Laura kapi kallale, et sealt kamm võtta ja oma tuules sasitud kiharad sirgeks kammida...tõesti, nii on see iga jumala kord, seda võiks pidada lausa traditsiooniks. Mingi aeg tuli kohale ka Sabine, suure Cola ja krõpsupakiga, polegi ammu krõpsu söönud...Suhteliselt kohe vedasime ennast ka kööki, et kokakunstiga tegelema hakata. Algajad nagu me Sabinega oleme, ei olnud kunagi varem sushit ise teinud. Kuna kolme pea asemel oli meil ainult üks pea (Laura pea), siis mõtlesime, et omaloomingut tegema ei hakka ja teeme kõike nii nagu (riisi)paki peal öeldud on. Pakendi peal oli umbestäpselt nii öeldud: valad riisi kaussi, lisad sellele külma vett ja jätad u 10 min seisma (see ilmselt puhastab riisi), järgmiseks etapiks oli ära vahetada külm ja sogane vesi leige veega ning see potiga pliidile panna, ja oodata, kuni see keema läheb. Vesi läks keema... Pakendil oli märgitud järgmiseks etapiks seda riisi umbes 10 minutit hautada ja seejärel aurutada (mis vahe nendel kahel üldse on!?)...kuna me seda välja ei mõelnud, siis arvasime et need on üks ja sama asi, ehk siis hautasime/aurutasime seda kuskil 20 minutit (vist). Kuigi meie riis ligunes selle vee sees päris pikka aega, siis ta jäi ikka pooleldi kõvaks (praegusel momendil arvan, et oleks vist pidanud panema rohkem vett). Kurkide, paprikate, kala jms viiludeks lõikamine oli kukepea. Oma sushipõhjadele riisi ja muude komponentide panemisega ka meil kuigi palju raskusi ei tekkinud, oligi vaja ainult laduda ja seejärel rulli keerata, et Laura nendest rullidest saaks lõigata armsad tillukesed kettad, mida pärast oli hea süüa sojakastmega nommnomm. 

***

Täna ärkasin jälle poole päeva ajal üles (umbest paar minutit enne poolt kolme). Kompides voodi kõrvalt maast oma nutitelefoni, nägin et mul on päris mitu teadet Facebookis, WhatsAppis ja Skypes, nendele lisaks veel 3 vastamata kõnet. Vaadates oma sõnumeid ja teateid, nägin et Laura on mulle kirjutanud, see oli järjekordne küllakutse. Mis te siis arvate kas ma läksin? Muidugi läksin. Kuna kell oli ikkagi pool kolm, siis pidin kiirelt tegutsema et normaalsel ajal sinna jõuda. Tõusin voodist, tegin hommikused hügieenitoimingud, vahetasin riided, tegin süüa, sõin, panin koormate viisi kuivi nõusid ära omadele kohtadele, tegin prügikastid tühjaks ja asendasin puhaste kottidega ning tegin toad veel nii üle, et oleks silmale ikka ilus vaadata. Ja kujutate ette, mul kulus selleks kõigeks AINULT 1 tund. Minu puhul on see tõsiselt super ajakulu. Kuna mul selle kõigega läks nii kiiresti, siis jõudsin ka hüpriski kiiresti Laura juurde (kui nüüd aus olla, siis ta ei ela minust ka väga kaugel....nagu ka kogu ülejäänud linnarahvas...me elame siiski väikelinnas, eksole). Jõudnud järjekordselt Laura juurde, läksin ta voodisse pikali ning seejärel mulle teatati, et me nüüd hakkame pizzat tegema. Tänases pizzas kasutasime šampinjone, juustu, hakkliha, vürtsikat ketšupit, sibularõngaid ja tšillit. Ma olin alguses väga kahtlev, kas ma seda üldse proovidagi tahan, aga kui pizza oli lõpuks valmis saanud ning asusime seda sööma, siis sain aru kui hea see on..kujutate ette, mina söön seeni, uskumatu, ja see isegi vägaväga maitses mulle.

Pizza söömise ajal vaatasime multifilmi ''Up'' mille vaatamise ajal ma kaks korda kurbusest nutsin ja kümnetel kordadel südamest naersin. Kas asi on pelgalt tüdrukute tihedas tujudemuutustes või filmis? Ikka filmis...päriselu kohta ma ei kommenteeri. Kuna filmi lõppedes meile multikatest veel ei piisanud, siis vaatasime ka ära ''Mina, supervaras''. Seda ma nägin viimati mitu aastat tagasi, aga siiani olen sellest vaimustuses, see on nii armas ja tore ja naljakas kõik kokku, rohkem on see ikka naljakas, sest Minionid on lahedad :D

Täna koju jõudes ja kalendrit kiigates panin tähele, et see näitab juba maikuu kolmandat kuupäeva. Minu kalendris on selle kuu vältel nunnutsemas pilt, kus on kolm labradori: Vasakult lugedes....tumepruun labrakas, keskmine veidi heledam kui vasakpoolne, ja paremal üleni must. Kutsad istuvad pargipingil, tagaplaanil on näha rohelist muru ja kahte puud (mul on koerakalender....iga kuu on erinev pilt mingist koerast/koertest..natuke koerahull. Muide, Macil on sama kalender mis mul, jepii). 

Nagu ilmselt teate (juhul kui jälgite minu blogi või facebooki seina), siis suure tõenäosusega olete ka näinud mind jagamas infot Juhtkoerte päeva kohta nii oma facebookis kui ka eelmises blogipostituses. Nimelt 29. aprillil oli Rahvusvaheline juhtkoerte päev, mida meie, EJKÜ (Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing) korraldasime ja pidasime 2. mail Tartus. 

Juhtkoerte päeva pidamiseks oli vaja vääääga palju asju teha, tõsiselt palju. Kuna Kai oli ürituse põhikorraldaja, oli tema selle kõigega kõige rohkem hõivatud. Ma julgen suhteliselt kindlalt väita, et ma aitasin päris suure osa tööst ära teha...kui juba mõelda sellele õhtule, kui õhtul kella kaheksast - öösel kella kaheni selle üritusega tegelesime. Rõhutan rangelt, et ma tegin seda omal soovil (Kai ei ole NII kuri, et käsib ''nii kaua'' orjata, muig). Kuna kõige selle peale kulus kõigil väga palju aega ja aega ja veel aega, siis olin ma natukene mures, et kas kõik ikka läheb nii nagu loodame, sest selle alla oli tõesti kõvasti aega kulunud, võiks ju kõik plaanipäraselt ka minna, et pingutustel oleks ka mingi reaalne tulemus, millega võib rahule jääda.

Laupäev algas eriti ''kauni'' ilmaga...sadas mõnusalt tihedat uduvihma, oli veidi jahe. See väga ei heidutanud meid...meil oli ju siht silme ees. Saime mõningate inimestega kokku ja püstitasime oma valge telgi (katusealuse), kuhu alla asetasime lauad ja toolid ja kogu müüdava kraami (juhtkoerte piltidega tassid, hiirematid, kotid, magnetid). 

Juhtkoerte päevast nüüd natuke läbi tegija silmade..Mina olin suurepäraselt üllatunud ja õnnelik, et huvilisi oli niivõrd palju, mitmed-mitmed-mitmed inimesed olid üritusest väga vaimustunud. Uut infot juhtkoertest saadi väga palju (külastajad olid aktiivsed küsima juhtkoertekasutajatelt erinevaid küsimusi). Ilmselt tänu laupäevasele Juhtkoerte päevale on paljud inimesed rohkem teadlikud, et mida/miks/kuidas käituda juhtkoera läheduses, mida kindlasti teha ei tohiks ja kuidas täpselt peaks käituma. Lühidalt öeldes...päev läks korda, nii korda, et isegi päike tuli välja. Väääga super minuarust! (ainult et kohe peale ürituse lõppu ja koju jõudmist jäime Kaiga kohe magama, me olime omadega nii läbi kui läbi).

Lugu sellest, kuidas me Kaiga taarat viisime...

Tänasel pühapäevasel hommikul, kui olin Joosepi juba bussi peale saatnud, läksin kohe tagasi sinna kust ma tulin. Koju jõudes ja ümbritsevat silmitsedes otsustasime Kaiga, et peaksime toad ära koristama, sest: Toa nurgas oli suur kast eilse läbuga, magamistuba oli sassis, natuke oli sealt ja sealt ja veel  sealt ja sealt midagi ära korjata või pühkida. Ära koristatud ja prügi välja viidud (ja see prügikasti kehamassiga surutud..prügikast oli täis ja meil oli neli prügikotti) võtsime kapist välja hiiglasliku sõjaväekoti, mis oli otsast lõpuni taarat täis, pudeleid oli veel ka kapi põrandal (need panime eraldi kotti, sest seljakotti rohkem ei mahtunud...kukkus välja). Mõtlesime, et kuhu me sellise koormaga veel läheme? Kott oli tõsiselt suur, ikka päris suur...Mis sääl ikka, käisime välja mõtte, et täiesti vahet ju tegelikult pole, lähme teeme siis veits komöödiat seal tänaval, ongi möödakõndijatel huvitavam liigelda. Põnev oleks ju endalgi jälgida, kui vastu tulevad kaks lühikest inimest, ühel käes suur pudeleid täis kilekott ja teisel veel lühemal seljas hiiglaslik kott, millest paistavad välja erinevad pudelid pluss veel käe otsas on väsinud ilmega juhtkoer. Minu meelest tore karneval ju. 

Meil oli küll marunaljakas, kujutage nüüd seda ette....kaks tola tulevad teile nii vastu....me püüdsime küll palju pilke, ausalt ka. Kogusime Tartu tänavatel kuulsust...ELAGU TAARAUSK!

Taaraautomaadi me suutsime ka umbe ajada...sorri....juhtub. Pudeleid oli lihtsalt nii palju. PS.Janet küll meist väga vaimustuses polnud, ei tea küll miks....äkki tal oli piinlik või oli ta sellest löödud, et ta ise neid kotte tassida ei saanud? igatahes Janet ei olnud just väga reibas liikuma..rohkem vedasime meie Kaiga Janetit järgi, mitte vastupidi.

Nagu pealkirjast juba eeldada võib, siis tuleb juttu Tartust. Okei, mine päris linnast endast, vaid sellest MIDA ma seal kõike tegin ja korraldasin, nendest imelistest kallitest inimestest kelle juures ma olin..

Alustan täitsa algusest, täitsa reedesest päevast (kooli jätame seekord vahele)...
Startisin Tartu poole kell 15:30 (mõni minut veel ja ma oleks sellest maha jäänud. Ups). Anyway, Tegelikult ei huvita ilmselt kedagi, kuidas kulges minu loksumine Tartu poole, seega hüppan ajas kohe paar tundi edasi, mil olin juba jõudnud Tartu bussijaama, kus mind lahkelt vastu võeti (Nii tore ja lahe oli Kaid ja Joosepit taas näha ja kallistada!), see paar kuud ootamist tasus ennast tõesti ära!
Samal õhtul olime lihtsalt mõnusad ja olime kodus. Muide, ma sain õhtuks süüa Kai tehtud makaronisalatit, milles olid makaronid, makaronid, värske kala, herned, mais, majonees? (vist oli veel midagi). Igatahes, see oli ülimaitsev! (PS. Kai, järgmine kordki) Ja filmi vaatamise vahele babamm... Minu tehtud apelsinikeeksi jäätisega. Täitsa okei tuli isegi, mu perele ka vist maitses. Kuigi võibolla olid nad lihtsalt viisakad kui ütlesid et see on hea, vot seda ei tea. :P
Möödus öö, tõrrrr hommik... Sõbrapäev! Seda peab ometigi tähistama, vaja planeeeridaplaneerida. Okei, tegelikult ei pidanud, sest Kail oli juba ammu kõik valmis mõeldud ja orgunnitud. Einestamine Ruuni pizzas (algselt oli plaan minna Creppi sööma, aga kõik lauad oli reserveeritud) ja peale söömist, juhtkoertega Toomemäele jalutama. Naljakas oli see, et kutsutud olid vist kõik juhtkoerakasutajad, aga kohal oli minuga koos vaid 5 inimest.. muig. Minul oli küll väga tore nendega olla. Muide, Ruuni pizzas oli väga hea pizza (seda ütleb inimene, kes väga pizzat ei armasta)...

Ühel ilusal päeval otsustasime kodu täiesti korda teha. Kõik oli võrdselt jaotatud: Joosep alustas tolmuimejaga põhjalikult korteri tolmuvabaks tegemist. Senikaua meie Kaiga luuletasime kahepeale oma veidraid luuletusi- see käis nii, et üks luuletas ühe riimi ja teine jätkas (sellega tegelesime u 10-15 minutit). Kuni oli aeg suunduda teise tuppa Joosepil jalust ära- Eesti otsib superstaari vaatama (komöödiat oli seal ka omajagu). Kui saade oli vaadatud, oli meie kord tegutsema hakata... Suundusime magamistuba korrastama- igasugu sodi kokku korjama ja seda kõike prügikottidesse laduma. Pahna tuli kokku päris palju (kui ma ei eksi siis 4 kotti). Kogu selle aja mis me seal koristasime oli meil väga lõbus. Võiks lausa öelda, et meile tulid peale korralikud hulluhood. Asi võimenes siis, kui läksime prügi välja viima (mõlemal olid kaks kätt täis). Väljas oli nii tohutult libe, et kui me poleks teineteist toetanud, oleksime mõlemad siruli maas olnud (Kail oli küll veidi libedam kui minul, Tal oli rohkem kotte ka hihi), aga jube naljakas oli meil küll, lihtsalt naersime täiel rinnal (Everything was so funny). Kuna me olime nii hoos, siis otsustasime et käime ka Džännuga väljas ära. Läksime koeraga kodust veidi kaugemale ühele tühermaale, kus me ta vabalt jooksma saime lasta. Isver, see tee sinnani ei olnud kuigi pikk, aga selle väikse aja jooksul mis me sinna läksime, naersime me nii paljude asjade üle ja ikka häälekalt (ilmselt need tegelikult polnud isegi mitte naljakad). Naermine jätkus ka tühermaal seistes ning ka tagasitulles.. Vabandust naabrid kui teid häirisime! Okei, tuppa me just kohe ei jõudnud...alt uks oli lukus, kummagil ei olnud võtit ega telefoni kaasas. Ka see valmistas meiel suurt nalja..hakkasime Joosepit hõikama (minu hõikeid Ta ilmselgelt ei kuulnud). Mina hüüdsin paar korda kõrgema vanema daami häälega (Joosep seda ei kuulnud, küll aga üks naine akna peal). Lõpuks Kai võttis ennast kokku, lähenes maja seinale ja hüüdis kõvasti: ''JOOOOOOOOSEEEEP!''. Seda Joosep kuulis ja juba varsti avanes meie ees välisuks. Tuppa jõudes me veel kohe maha rahuneda ei suutnud (vist). Igatahes kui olin ennast juba diivanile laotanud, sii märkasime et mõned kokku litsutud pappkastid on viimata. Selle ülesande võtsin enda peale (tegelikult peale seda korda pidin veel ühe korra minema prügi viima, sest kuskilt ilmus seda veel välja). Tore õhtupoolik oli (päev loomulikult ka)!
Hüppan nüüd edasi esmaspäeva (16.veebruar)... Särav, silmapaistev, minu vaieldamatult lemmik...ärgem lakake lugemast....ja siit ta tuleb....Curly Strings!! Enamus teist ilmselt ei taipa mis on Curly Stringsil pistmist Tartuga. Aga palun, ma valgustan teid veidike. Nimelt esmaspäeval esines Curly Strings Vanemuise kontserdimajas. Paljude jaoks on see täiesti must maa, kui mitte minu jaoks... Olen ka eelnevalt maininud, kui väga nad mulle meeldivad jne jne.... Ma lõpuks sain ära käia nende kontserdil mida olin ma ülimalt kauakaua oodanud. Pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et koht oleks ikka kindlustatud, sest ma ei kavatsenud sellest elamusest kuidagi ilma jääda...
Ma läksin täiesti pöördesse kui nad lavale tulid, ma ei taltsutanud ennast tol hetkel kuigi palju.. Reaalselt, mul tuli pisar silmanurka kui nad lavale tulid (st seda, et ma oleks ääre pealt nutma puhkenud). Apppiiii, nad on ikka niiii lahedad ja head!!

Tartust lahkumine oli raske. Juba osaliselt sellepärast, et pidin lahkuma hommikul, mitte õhtul nagu eelnevalt olin planeerinud. Tegemist oli teisipäeva hommikuga (jupiduu vastlapäev)... Polnud see just minu kõige rõõmsam vastlapäev. Asi oli nii, et Joosep saatis mind üksinda bussijaama (Kai pidi koju jääma).
Kodust lahkudes ütlesin Kaile tsau, kallistasin teda ja hakkasime Joosepiga minema, kahjuks olin mina see, kes pidi ukse sulgema.. Oeh, see oli raske... Juba ust sulgedes tuli peast läbi mõte ''Ma pean minema tagasi koju, ma ei taha veel, siin on kõik liiga hea''.. tundisin, et ma ei pea vastu, kuid pidasin.. tõsi ta on, bussijaamani (kuigi see oli kokku u 20 min, nii et pole paha minu kohta).... Jõudsime Joosepiga bussi juurde, kui embasime, et ma saaksin bussi minna, kuid kallistuse ajal mul pisarad lihtsalt hakkasid voolama, ma ei suutnud neid enam tagasi hoida (koduukse sulgemist saadik olin seda peaaegu teinud, kuid suutsin ennast ohjeldada). Nägu paistes ja punane läksin millalgi siiski bussi (ma ei kujuta ette, mida küll teised bussisviibijad minust arvasid..suva, ma tahtsingi lihtsalt nutta). Kallitest inimestest lahkuda ei ole kuigi kerge.

Igavus- täitsa tavaline ja igati enesestmõistetav nähtus. Ilmselt on see üks levinumaid ja tüütumaid asju üldse. Tegelikult on alati olemas mitmeid mitmeid asju mis vajavad ära tegemist aga sa lihtsalt ei viitsi või ei taha midagi nendest teha, pigem lihtsalt igavled. Igavust peletab igaüks isemoodi. Mõni koristab, mõni laulab, teine tantsib, kolmas jookseb ümber maja, neljas üldse magab kuskil toa nurgas... Tegelikult on variante veel vägaväga palju, aga mina isiklikult ei leia kunagi sellist õiget tegevust millega igavust peletada. Tükike üht ja tükike teist.

Nagu juba eelnevast tekstist eeldada võite, piinab see tüütus ka mind. Lihtsalt ei tule ega tule ühtegi tarka asja pähe mida teha (isegi blogimine tundus vaevarikas), but here I am. Okei, ma vähemalt ÜRITASIN midagi teha. Esmalt vaatasin telekat, kuid kuna see tegevus tundus täieliku ajaraiskamisena, suundusin peatselt oma tuppa (oma voodisse), selleks et uut plaani hauduma hakata, mida nüüd siis edasi teha.
Mõte liikus nagu tavaliselt ikka koristamise peale.. (mitte et see mingist otsast minu lemmiktegevus oleks). Mõtlesin, et pole ammu oma ehetekarbis tuhlanud ning selle pimedamaid nurki uurinud.. Niisiis, suundusingi justnimelt selle juurde. Sättisin ennast mugavalt voodi peale istuma ja avasin ehetekarbi. Ma võin kinnitada et ma ei liialda, kui ma ütlen et seal oleks nagu sajandivanune tuumapomm lõhkenud, totaalne segadus kuubis korda x. Huhhh, jagubki tegevust kauemaks (nii või naa pole midagi targemat teha). Seal valitses täielik kaos. Seal olid mitmed-mitmed asjad, mille olemasolust mul enam vähimatki aimu polnud.
Leidsin oma laekast tohutult palju erinevaid sõbrapaelu, kummist käepaelu (Loom Bands), erinevaid sõrmuseid (hambaarsti juurest saadud), kaelakeesid erinevate elementidega (pärlid, lepatriinud, mummud), erinevaid ripatseid, kõrvarõngaid (rippuvaid, mitte-rippuvaid, helendavaid, isetehtuid, sädelevaid, mitte-sädelevaid). Õudne!
Kas ma tõesti kandsin kunagi kogu seda träni? :D Ju vist.

Kuid kui suunduda nüüd tagasi põhiteemale- igavus, siis kord on juba nii, et kui leiad tegevuse ning selle edukalt sooritad (loe: jõuad tegevusega lõpusirgele), oled sa jälle nullis tagasi, nagu eelnevalt, pole sul enam absoluutselt midagi teha. Niisiis, peale seda ma enam ei suutnudki midagi rabavat ja uut välja mõelda, kuidas edasi toimetada.
Kuna minu vanem õde Laura on ka kodus ja ka tema on inimene kellel alailma lõppevad mõtted mida teha, siis kasutas ta oma kõige sagedasemat tehnikat ja heitis päevaunne. Mina seevastu magama ei läinud, sest eile magasin niigi pool õhtut maha. Nüüd ma siis ootan, kuni ta ennast jalgadele ajab, et saaksime midagi vapustavalt geniaalset koos välja mõelda. Seda sama tegime ka eile enne magamaminekut.
Nimelt meil on õdedega selline pisikene traditsioon rääkida enne magama jäämist voodis pikali olles täiesti suvalistest asjadest. Eile aga jõudis mingi aeg meie jututeema hüüdnimedeni. Ma isegi ei tea kuidas me sellise teemani jõudsime. Lugesime kokku mitu hüüdnime kummagil on. Õde läks pika puuga juhtima, kui sai kokku lausa 12 hüüdnime...  Kas te kujutate ette, et inimesel on 12 hüüdnime? Ma ka mitte.
Mõlesime ka sellele, et kui meil endil peaks kunagi lapsed olema, siis meie vanemad saavad ju vanavanemateks, aga päris  lame oleks see, kui lapselaps ütleb oma vanaemale või vanaisale lihtsalt vanaema või vanaisa. Natuke nuputamist ja mõtlesime oma geniaalsuse tipuga välja mõned nimepaarid, kuidas meie lapsed võiksid oma vanavanemaid hüüda. (Kõik oli ülesehitatud pelgalt musta huumoriga). TOP nimepaarideks osutusid: Mummu ja Pupu, Ätt ja Mutt (hellitavalt Ätu ja Mutu). Üleväsimus mõjub meie puhul alati inspireerivalt. :D

Lõpetuseks tahaksin ka oma pisikesest ja veidi veidrast unenäost kirjutada.. Ma nimelt olen teadatuntud Curly Stringsi fänn. Olen hakanud nägema ka unenägusid, kus on nii nemad kui ka mina (that's weird, but I am weird too). Niisiis..
Lugu algas sellest et olin oma sõbranna Heliga kodutütarde laagris, kuid see ei olnud selline harilik metsalaager, see ei toimunud isegi päris metsas vaid kuskil tihnikus olevas ilusas suures majas, kus oli aula laadne suur saal, lavaga ja puha. Istmeridu oli seal oma 20 ja toolid olid jagatud kahte plokki (tekkis vahekäik). See selleks. Meil pidi algama laagri avamine, kõik istusid toolidel ja ootasid kannatlikult (Meie Heliga istusime tagareas). Badabimm badabumm... järsku sisenes saali Curly Strings oma täies koosseisus. Ma ei tea mis sellel hetkel minuga toimus, aga ma olin sellest nii sillas ja ülimalt õnnelik (võiks öelda, et ma pole vägaväga ammu nii õnnelik olnud), et ma hakkasin suurest õnnest nutma, ma nutsin niipalju kuis jaksasin. Minu kõrval istuv Heli lihtsalt kallistas mind kõvasti et ma maha rahuneksin ja sealjuures ka naeris minu üle täiest kõrist (ma ei saa aru mis selles küll nii naljakat oli) :D
Üles tõustes (ärgates) mulle kohe meenus, et juba paari nädala pärast ma ju olengi Tartus Kai ja Joosepi juures ning 16. veebruaril on sealsamas Tartu Vanemuises Curly Stringsi kontsert, mille pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et ma ei peaks sellest elamusest mingi hinna eest ilma jääma (see on see kui oled paandunud fänn).