Kes mind vähegi teavad või on lihtsalt juhtunud lugema mu enesetetutvustuse moodi asja, teab, et mul on paljude silmis väga veider foobia- koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Uurides ringi interneti avarustes, olen leidnud palju erinevaid artikleid: ''10 veidramat hirmu'', ''50 naljakamat foobiat'', ''26 jaburat foobiat'' jne.. Miskipärast on enamike nende seas ka ära mainitud eelnimetatud koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Jah, säärased hirmud võivad tavakodaniku jaoks tunduda tõesti jaburana, aga miks on kellegi teise hirm jaburam või veidram, kui Sinu oma, kes sa kardad kõrgust, madusid, ämblikke, kitsaid ruume..?

Tegelikult mõte, mis mind suunas oma foobia teemal kirjutama on uus teleseriaal ''Hüpnotisöör''. 

Kui varem olin sellise asja suhtes küllaltki skeptiline, näen seda kõike juba uues valguses. See on uskumatu, mida kõike alateadvusega teha saab, uskumatult vinge! Kui sa veel seda näinud ei ole, siis võiksid seda teha (kui sind sellised asjad huvitavad).

Esimeses osas pani mind tõesti naerma ja hämmastama, kuidas Maris Saar suutis Inga Lunge hüpnoosiga nö Potsatajaks teha, uskumatu! Minu jaoks oli veel pisut jahmatav, et minihüpnoosi moodi asi esimese saate lõpus toimis ka minu peal! Uskumatu oli mõelda ja tunda, et käed tõesti ei tulnudki sõrmseongust lahti, sain neid ainult pisut-pisut liigutada, seegi oli kõik (kes saadet vaatasid, teavad, millest jutt).

Teises osas püüdis hüpnotisöör Maris Saar võtta Kristiina Võsult ära hirmu lindude ees. Kuna Kristiina foobia oli niivõrd sügav, sellest saate jooksul täielikult lahti ei saadud, kuid märgatavalt vähemaks küll, kui võrrelda tema füüsilist käitumist enne ja pärast hüpnoosi läbiviimist.

Kuna ma näen, et mina päris nii rängalt klounidele ei reageeri (vähemalt mitte piltide peale), siis usun, et EHK isegi minu peal võiks see toimida. Tegelikult on jube ebameeldiv karta mingit asja, mida ma ju tegelikult võibolla isegi ei peaks kartma... 

Juba paljas mõte sellest, et mingi valge näo, kräbus punaste juuste ja punase-rohelise näomaalingutega kloun minu vaatevälja satub, on õõvastavalt õudne!! Mind ajab juba paljas mõtegi sellest ärevile. Siinkohal tõsiselt tänan oma sõpru ja sugulasi, et nad ei ole püüdnud olla ''jube vaimukad'' ning pole mulle sellist ''nalja'' teinud, et keegi klounikostüümis mulle ukse taha tuleks. Ausalt, sellises olukorras ma oleks võimeline midagi väga rumalat tegema, ükkskõik mida, peaasi et sellest jälkusestvõimalikult kaugele saaks! Uhhhhh, külmavärinad käivad sellest mõeldes üle selja!!!!!

Saate lõpus ilmus ekraanile aadress ''hypnoos@tv3.ee'' kuhu võib kirjutada oma emotsioonidest, soovidest, muredest. Praeguseks on seda teinud sajad inimesed, kellest mõningad saavad ka Marisega kohtuda ning oma murele hüpnoosi teel loodetavasti lahendus leida. 

NB! Senini uurides (teeme klassiõdedega sel aastal ka foobiate teemal uurimistööd) olen leidnud, et hüpnoos on foobiast lahti saamiseks üks tõhusamaid meetodeid.

Ma pisut veel mõtlen sellele, kas kirjutada sinna või mitte, aga usun et otsustan positiivsema kasuks, sest too hirm, foobia, kuidas iganes seda nimetada on väga häiriv ja kohati väga absurdne.

Huvitav fakt. Mingil ajahetkel olen ka buduaari foorumis oma foobiast kirjutanud, mille peale mulle saadeti sinna samasse buduaari kasutaja postkasti ka kiri, kus mind kutsuti ''Eesti selgeltnägijate'' saatesse, et ''sensitiivid'' minult foobia ära võtaks vms..Aga ma avastasin kirja umbes pool aastat hiljem, seega sellest jäin ma selgesti ilma :)))))

Igaühel on oma privaattsoon, enda ümber kujutletav ruum, kuhu igaüht lasta ei taha. See on minul, see on sinul, see on sinu sõbral ja tuttaval, iseasi jah, kui suur see on. Põhjus, miks ma käesoleva teema peal peatun, on oma kindel põhjus. Nimelt viimastel kuudel olen ma tohutult palju olnud olukordades kus mul on ülimalt ebamugav, sest keegi on tunginud kogu täiega minu privaatruumi ja see ei ole mind kuigi õnnelikuks teinud :D

Olgu mainitud, et minu ümber see kujutletav ruum ainult nendel hetkedel, kui ma ei ole oma pereliikmete, sugulaste või sõprade juures, st kui tegemist on inimestega, kes on minu jaoks võõrad või ma pole neid lihtsalt veel omaks võtnud.

Palun ära seisa mulle liiga lähedal! 

Kui sa minuga vestled, püsi vähemalt meetri raadiuses, palun ma tõesti ei taha sulle nii lähedal olla ning näha mida sa hommikusöögiks sõid. Jah, ma olen viisakas ja ma ei ütle seda sulle otse näkku, et 'kuule, sorri, kao ära! Astu sammuke kaugemale, sa oled mu tsoonis' vms. 

1) Ära seisa mu selja taga- see on niiiiiii vastik! Ma ei taha su hingamist oma selja taga kuulda. Nagu õudusfilmides, kus tegelasi jälitavad kummitused, kes kõnnivad nende taga ja hingavad kuklasse..

2) Palun hoia WC uksest heaga eemale, kui ma seal sees olen. Ma ei tunne ennast mugavalt, kui ma püüan omi asju ajada ning keegi passib samal ajal ukse taga või selle läheduses. Ma ei tea, äkki teile meeldib?

Kui ma olen arvutis, siis palun las ma olen!

Ma üliväga vihkan seda kui ma olen arvutis, vaatan filmi, blogin, loen uudiseid, kirjutan facebookis või mis iganes, ja siis tuleb keegi mu selja taha ning hakkab ilma minult luba küsimata mu arvutiekraani jälgima. See on umbes sama hea, kui mu pea küljes oleks suur ekraan, kust oleks koguaeg näha, millest ma mõtlen ja siis sa vaatad seda. Ausalt, jaa, kui sa oled mu sõber, pereliige või sugulane, palun väga ma ei keela sind (kuigi viisakas oleks ikka küsida, muig), aga kui sa ei ole, siis palun..

Ära palun vaata kuidas ma söön!

Mu pere ja sõbrad teavad, kuidas ma söön või mis imelikke asju samal ajal räägin. Aga kui sa ilmselgelt pole minu inimene, siis see lõbu jääb sinul küll ära. Mine vaata kedagi teist söömas, kellele su jõllitamine võibolla isegi meeldib. Mina sellist tähelepanu ei otsi.

Ei, ma ei ole antisotsiaalne inimene, kellele inimrass üldse ei meeldi, vastupidi. Lihtsalt mina teen suurt vahet perel/sõbral ja sellel, keda ma ei tunne või kellega ma ennast täiesti mugavalt ei tunne. 

NB! Aga mulle tohutult meeldib kallistada nii tuttavaid kui mitte nii tuttavaid (seniks kuni kõik vabatahtlikuse piiridesse jääb). 

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea. 

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Nagu eile juba teatasin, olen tänasest mõneks päevaks Tartus haiglas. Päeva algus oli eriti veniv, mis algas juba kell kuus hommikul, not very awesome. Jõudes poole kümne ajal haiglasse, pidime empsiga arsti ootama veidi üle kahe ja poole tunni. Algul jäi mulje, nagu kõikidel arstidel ja õdedel siin oleks täiesti suva, et me siin ootame, kuid kui mu arst lõpuks minuni jõudis, sain aru, et tegu on siiski väga meeldiva ja toreda inimesega.

Kuna tänasel päeval minuga midagi ei tehtud, siis mulle anti luba minna linna peale, mida ma ka paar tundi kasutasin. Tagasi tulles ootasin Mac'i, kes oma teraapia-Elliega haiglasse tuli, mul oli muidugi tohutult hea meel neid näha. Veel enne tema tulekut tutvustati mulle minu homset päevaplaani, mille üle ma pole üldse fucking õnnelik.

Kuna ma oma haiguslugu ja muud sellist siin päris lahkama ei hakka, siis valgustan teid esialgu kõigest ühest protseduurist, kuhu olen homme sunnitud minema (seda sama asja ma tegelikult nii rängalt kardangi). Nimelt homme tehakse mulle lumbaalpunktsioon. See tähendab süstalt ja minu selgroogu. 

Süstlaga sisenetakse selgroolülide vahelt seljaajju, kust võetakse proov. Kogu aja vältel tuleb olla täiesti liikumatult. Arstid ütlesid mulle, et protseduur kestab umbes 5 minutit, aga see asi kõlab juba nii tohutult õudsalt, et ma tõsimeeli kardan seda, väga rängalt kardan. Too protseduur on ka esimene, mis mulle homse päeva jooksul tehakse.

Päriselt, ma ei mäleta praegu, millal ma viimati midagi nii hullult kartsin. Selline suremise tunne on. Kirsiks tordil on see, et hommikul ma süüa ei tohi ja alates öösel kella kahest ei tohi ma magada, kuna mind ootab ees ka uneuuring, mille käigus pannakse pea külge mingid jubinad ja seejärel pean tund-kaks magama, vaadatakse magades minu ajutegevust.

Tahaks kõvasti ropendada ja lihtsalt minema joosta, fakk küll!

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Ilmselt mul on õigus, kui väidan, et selle probleemiga pole ma üksi. Tegelikult olen mõelnud sellest teemast ka varem kirjutada. Asi juba tegelikult lihtsalt selles, et minult küsitakse eriti just viimasel ajal päris tihti: ''Miks sa hommikul nii kuri olid?''; ''Mis sul viga on?''; ''Tegin sulle midagi vä?''; ''WTF nii imelik oled'' jnejne.. Ausalt, ma olen hommikul seesama rõõmsameelne Linda, lihtsalt ma seletan kuidas minul need asjad käivad, et keegi teist järgmine kord infarti vms ei saaks, kui minuga kohe peale ärkamist kokku puutuma peaksite.

1. Minu puhul üheks põhiasjaks on see, et ma pean saama ennast korralikult välja magada. Näiteks kui on nädalavahetus ja olen eelnevalt öelnud, et mind MITTE ÄRATADA, siis nii ma olengi soovinud. Väga tihti on olukordi, kus magan laupäeva hommikul (kell 12.00) ja siis tuleb keegi suure hurraaga mind üles ajama. Teate, see on üks halvimaid asju üldse. Lihtsalt nädala sees ma kooliajal ennast korralikult välja magada ei jõua, seega kasutangi enda laadimiseks nädalavahetusi. Tavaliselt sellistel päevadel magaksin ise umbes kahe-kolmeni.

2. Kui olen ärganud ja silmad lahti teinud, ei taha ma (tavaliselt) vähemalt pool tundi (kuni tund) ühtegi sõna öelda/kellegiga rääkida. Perfektsuses lihtsalt tõuseksin, käiksin tualetis, paneksin vee keema ja lemmikmuusika mängima, viskaksin diivanile kerra ja lihtsalt toibuksin. Teate kui hea see on! Kuid pidevalt (peaaegu alati) on nii, et kohe kui silmad lahti teen, ootab mind ees miljon küsimust, millele pean kohe ja praegu vastama, muidu olen maailma kurjem ja halvem ja......ja pahuram inimene. Mõnikord on minu hommikust käitumist seostatud puberteediga..aitäh aitäh, muig.

3. Mulle ei meeldi valgus, üldse ei meeldi. Tegelikult valetan, mulle ei meeldi ainult lambivalgus (üleüldse tehisvalgus). Kui hommikul on taevas päike, mis teeb kõik valgeks, siis on tohutult mõnus. Selliste ilmadega kevadel ja suvel on boonuseks veel see, et ärkad, tõmbad kardina eest, teed akna lahti. Väljast tuleb mõnusat värsket õhku ja linnulaulu. Olen avastanud, et enamjaolt ongi kõige paremad hommikud need, kui väljas on selline ülimõnusilm (+olen üksi kodus), kõik on nii vaikne ja saan rahulikult ärgata.

4. Alati on erandeid......nali! Tegelt nii lihtsalt on, mis ma teha saan :) Võin ju hommikul tõustes pahur olla, aga tegelikult ma ju selline bitch ei ole. Ma kohe kindlasti pole ainus, kes hommikuti selline on. 

Mul on hea meel, kui vähemalt mõni üksik lugejagi saab väita, et jah, temaga on samad lood. Kujutan ette, et nüüd enamus vaatavad, et ma olen ikka täielik autist ja ühiskonnavihkaja (mida ma ju tegelikult ikka ei ole) hehe. Soovitan järgmine kord kurjad või häiritud mitte olla, kui hommikul mind sellise pahurana näete, asi ei ole teis..see läheb tavaliselt max tunni ajaga üle :D

Praegust lugu on nüüd kohe kindlasti väga sobilik lugeda söögi kõrvale, sest esiteks juba pealkiri on ju niivõrd kutsuv, kas pole :D

Ma täpselt ei mäleta, kas olen üldse rääkinud oma kodust, või sellest mis siin ümberringi toimub..kuna ma sildipilvest silti ''naabrid'' ei leidnud, siis küllap pole ma seda veel teinud. Noh, lihtsalt et teaksite võinii, et miks ühed või teised asjad siin mõnikord juhtuvad..

Minu kodu on sellisel toredal tänaval, mis on siin Paides suhteliselt kurikuulsalt tuntud, sest siin käib reaalselt igasuguseid, elab igasuguseid ja on alati selline koht olnud..huvitav miks mu pere küll siin elab(?)

Okei, ega ma nüüd väga hoobelda saa, et ma olen nüüd see perfektne naaber, kes alati naabritel rahus olla laseb. Noh, päevasel ajal vähemalt mitte, kui ma oma muusika põhjapanen või täiest kõrist laulan. Kuigi arvan, et mu naabrid on mu kohutava laulu(mitte)hääle suhtes juba immuunsed. Või näiteks kui öösiti alt naabrid lõugavad, ei ole ma ka väga sõbralik, seljuhul kohtuvad midagi jäigemat (nt lusikas) ja radikas, mis on ilusti ühendatud alt-naabritega :D (kui lusikaga vastu radikat peksta, siis naabrid ilusti kuulevad seda).

Tegelikult meie trepikoja kolmanda korruse korter on noh, täiesti omaette nähtus. Vot kui seda nüüd peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis see oleks emmm...läbu(?) See kõik põhjusega. See korter on nagu omaette läbikäiguhoov vms. Korteris elab üksikema (kuigi tal vist on mingi mees), temaga koos minuvanune poeg, u 13-aastane poeg ja siis veel üks 7-aastane. Ema on selline, noh nagu ta on. Paide vahel võib teda pidevalt näha mingite linna joodikute ja muu sellise rahvaga. Noh, eks ta ise ole ka midagi sinnakanti...oleks ta siis omaette, ei häiriks see kedagi, aga kui ta pea iga päev oma bande koju kaasa veab ja nendega seal jälle labrakat pidama hakkab, siis küll enam tore pole. 

Meie korteri planeering on täpselt sama mis neil, seega ka WC/vannituba on ühes kohas. Pidavalt kui keegi minu perest on vetsus rahulikult omi asju ajamas, siis on korrus altpoolt jälle kuulda kuidas keegi täie mõnuga oksendab ja kõõksub (kujutage vaid ette seda mõnu istuda potil, samal ajal kui keegi oksendab ja sa kuuled igat detaili).....päris rõve, eks? Aga asi saab ka hullem olla, väga palju hullem...

Eile mingil ajal oli trepikojas tunda sellist rämedat paksu ''aroomi''. Ka täna koolist koju tulles oli see just trepikotta sisse astudes väga räige, hullem kui eile. Panin tule põlema, mis näitab kõige alla, keldri ukse juurde. Ja saate aru, ilma ilustamata, keegi oli räiged junnid sinna sittunud. Hea et ma sealsamas oksele ei hakanud, aga niiii naljakas oli :D Keegi lihtsalt jalutas koridoris, järsku tuli häda, ja ega kuskile minna ju ei jõudnud, kui on häda, siis tuleb häda kõrvaldada, kuigi tõesti, natuke halva koha valis..Täna nüüd umbes viie ajal päeval oli keegi selle ära koristanud ja rohke äädikaga desifintseerinud, seega see lehk oli umbes 8 korda hullem, nii hull, et seda oli neljandale korrusele välja tunda. Kooslus inimese roojast ja äädikast pole just parim kompo :D Ma olen suhteliselt kindel, et see kes selle märgi endast sinna maha jättis, käis vahetult enne seda siin minu all naabrite juures. Oh kuidas ma oma naabreid armastan....

Olen jälle mõningad päevad olnud blogist täiesti eemal, tegelikult ka arvutist. Seekord siiski täie põhjusega, mitte seepärast et ma ei viitsiks. Väga viitsiks, aga mis teha, kui ei jõua tooli peal istudagi..

Selline ''tore'' asi algas kolmapäeval, täiesti järsku, rahvatantsu ajal. Tegime trenni, õppisime uut tantsu ja umbes poole trenni pealt hakkas pea väga hullult ringi käima, aga kuna ma ikka tahan pingutada, siis tantsisin vapralt edasi. Peale trenni läksin heitsin lava peale pikali, et toibuda (tantsime aulas). Ajasin selle kõik borrelioosi kaela, mis mul elada ei lase. Lõpuks koju kuidagi tuikudes tundsin, et asi on ikka väga halb. Kuna elan veel neljandal korrusel, oli minu kojujõudmine raskendatud, peale iga korruse ületamist jäin seina najal seisma, sest lihtsalt jaksu polnud.

Koju jõudes läksin koheselt oma voodisse pikali, samal ajal telefonitsi rääkides Kaiga, vaeseke pidi jälle minu hala kuulama, kui sitt mul  olla on. Olles umbes tund aega niiviisi voodis halva enesetundega lamanud, taipasin, et äkki mul on palavik. Kraadides ennast ära, näitas see ilusat 38,1 palavikku. Tol päeval hakkasin ka järsku köhima, sain väikse nohu ja lihasvalud. Õhtul kõik valutas: selg, jalad, õlg, kael, käed. Ka kadunud on söögiisu, ma ei suuda midagi süüa, kui siis ainult kerget toitu väheses koguses. Selle koha pealt on positiivne see, et saan mõneks päevaks oma kõhu peenemaks :D

Tänase päevani on mul selline ''mõnus'' palavik. Eile mingi aeg näitas kraadiklaas veel 38,9. Praegusel hetkel, mil kirjutan, on palavik möödas, aga ei tea kui kauaks, loodetavasti see ei kavatsegi enam tagasi tulla. Nii vihkan olemast haige, miks mina pean kõik sellise endale saama? Kellegile teisele pole vaja?  Ma annaks kellelegi teisele puhta muidu oma hädad ära.

Halvemaid asju selle juures on see, et ma ei saa ennast kuidagi välja puhata, kuigi üritan palju magada. Ükskõik kui palju ma ka ei magaks, on silmad kottis. Kooli pärast olen ka mures, esmaspäeval on mind ees ootamas kolm tööd (kaks neist kontrolltööd), aga arst keelas mul esmaspäeval kooli minemise, pani ka arstiaja kooli ajale. Väga halb! Aga mul on siiski tunne, et kooli lähen ikkagi. Niigi pidin kaks koolipäeva kodus kössitama...

Ja millest selline pealkiri? Vot sellepärast, et mul on kõik gripi sümptomid ja see ei ole hea..Kuigi sisimas ikka loodan, et lihtsalt külmetus. Gripi kohta saad lisaks lugeda SIIT.

PS: täna sain lõpuks ka korralikult püsti seista, te ei kujuta ettegi kui hea tunne see on, kui sa seisad ja sul ei lähe süda pahaks.

Täna, sattudes üle mitme mitme päeva oma bloggerisse, pidin ääre pealt šoki saama! Nii vähe vaatamisi! Ega ma tegelikult ei imestagi, kuna ma ju ise bloginud ei ole. Kahjuks jah, kooli kõrvalt lihtsalt ei jää seda aega niiväga alles.

Ausaltöeldes midagi lahedat vahepeal juhtunud pole. Täiesti suvalised hallid argipäevad, mis kuidagi ära lõppeda ei taha. Ma pole ilmselt peale kolmenädalast vaheaega kooliga veel ära harjunud. Seega ei oskagi kohe midagi tarka rääkida, peate suvalise plämaga jälle leppima (natuke kahju teist). 

Viimastel päevadel on mul absoluutselt koguaeg külm. Koolis on külm, õues on külm, kodus on külm. Isegi soojalt riides olles ja paksu pleedi all on külm. Lihtsalt masendavalt õudne...külm! Ja mu kõht teeb jälle mingeid remonditöid, keegi lihtsalt peksab mu kõhtu seestpoolt, haamriga, väga kõvasti, ja see haamer on terav! Need paganama kapslid ka ei aita!!!!

Tegelikult ma tunnen ennast natuke pahasti ka. Asi on selles, et ma ei suuda korralikult ennast välja puhata (kuigi olen okeil ajal magama läinud, ühel õhtul koguni kell 9 õhtul). Kuna ma pole saanud ennast välja puhata, olen ma koguaeg väsinud ja vahepeal ka selline torisev. Juba suutsin kellegi tuju päris perse keerata, anna andeks. Ah ma ka ei tea, sööge ära mind või midagi. Tahaks lihtsalt olla 24/7 kuskil eraldatud kohas, oma voodis ja magada elu lõpuni. Oleks vaikne ja tore. No fu*king problems and conflicts! Ma ei tea ka enam midagi...

Praegusel ajal, eriti viimastel nädalatel ajavad mind liigsed küsimused hulluks. Ei, ma ei räägi koolist või sõbraga näost näkku rääkides. Asi on Facebooki chat'is, mis sõna otseses mõttes ajab muu nii hulluks et lõpuks on lausa niiii naljakas.

Usun, et te ei saa päriselt aru millest täpsemalt jutt on. Lubage ma teen teile lihtsa näite, mis mind iga päev Facebookis ootab:

Sõber: Tsau

Mina: No tsauki

Sõber: Mis teed?

Mina: Söön õhtusööki :)

Sõber: Mis süüa on?

Mina: Riis kanakastmega

Sõber: Segan sind?

Mina: No otseselt ei sega aga, aga ilmselt ma väga aktiivselt praegu ei vasta

Sõber: Okei, siis tean

Sõber: Aga mis sa täna tegid?

Sõber: Kuku, kus oled?

Sõber: Halloooo??!?!?

Mina: Eemal olin netist

Sõber: Okei, aga mis sa täna tegid? Ja mis sa homme teed?

See näide on väga leebe, sest tavalised tekstivahetused on minu näitest 5-6 korda pikemad. Jep, peaaegu igale minu lausele järgneb uus küsimus. Palun lõpetage! See ajab päriselt hulluks. Ma ausalt ei viitsi kogu aeg seletada, mis ma täna tegin ja kuidas tegin ja mis oli selle eesmärk ja kuidas selle ära jõudsin teha ja mida nüüd edasi teen või millega ma nüüd tegelen. Õhhhhhh! Palun vältige sellised situatsioone. Kasvõi jaga oma muljeid tänasest päevast või räägi mõni aeg minuga ilma küsilauseteta. Selline nõme ülekuulamise tunne tekib, kui igale vastusele järgneb uus küsimus.

Ja üks asi veel. Kui ma parasjagu su kirjadele ei vasta, siis ei pea mu Facebooki vestluses niimodi spämmima: ''Hallo???, Kus oled??? LINDA!?!?, Sa ei taha minuga rääkida? :( LINDA??? Jäid magama? Kus oled? Juhtus midagi? Okei ma lähen magama, kui sa rääkida minuga ei taha :( Linda?????''

Tegelikult ka, inimesed, see pole okei. Ärge mind nüüd väga kurjaks pidage, aga lihtsalt, ma ei pea internetis 24/7 kättesaadav olema. Minus ei peitu inimest, kes iga telefoni hääle peale jookseks.

Viimasel ajal olen endamisi väga palju erinevaid asju peas analüüsinud. Mõttematerjali on väga palju kogunenud. Viimasel ajal olen mõelnud nii pereliikmetest, sõpradest, klassi-/koolikaaslastest, üldse kõigist. Olen mõelnud palju ka sellele, kuidas on muutunud minu elu ja inimesed minu ümber.
Kindlasti mõtlete, et miks ma küll selliste asjade üle pead murran. Lihtsalt nii palju asju on toimumas, koguaeg on mingi jama või järjekordne olukord, kus avastan, et sõber/sõbranna, keda olen pikemat aega usaldanud, kellega olen saanud rääkida kõigest, on ikkagi selline nagu kõik teised. Kahepalgeline või lihtsalt ignoreeriv, mind vajatakse ainult siis kui midagi vaja on.
Kas mul on ainult tühipaljas tunne, või on see reaalsus, et ainult mina satun selliste inimeste otsa? Ilmselt on see pelgalt tunne, kuid mille ku**dima pärast kõik minu lähedased/tuttavad elavad nii ilusat elu? Saavad kõigega hakkama, mõtlevad ühtemoodi, tegutsevad ühtemoodi ja siis tulen mina. Mina, kes ma huvitun hoopiski teistest asjadest kui teised, tegelen teiste asjadega, mõtlen asju teistpidi ja ei ole kellegi jaoks piisavalt tubli või tore.
Ma ei oska seda olukorda kuidagi lahendada, sest saan aru, et viga peab olema minus, aga ma ei tea mis see on, mis minu juures siis nii eemaletõukavat on. On öeldud anonüümselt, et olen mingi suvaline tiinekas, siis olen lihtsalt bubekas kes ei suuda oma emotsioone vaos hoida, siis olen ka juba sõbranna jaoks lihtsalt mingi sõna otseses mõttes abivahend, sest Linda ongi ju selleks, et lihtsalt mingi abividin olla, ega Lindal pole ju kunagi abi või tuge vaja.
Lihtsalt oleks lihtsam, kui keegi reaalselt ütlekski, et Linda, näed, just see konkreetne asi, on Sinu juures häiriv, kas sa saaksid seda kuidagi enda juures parandada? Ölge kasvõi nii nagu eelnevalt välja tõin, mitte ärge karake mulle internetis või lihtsalt näkku röökima, et kuule Linda, sa oled debiilik, tõmba uttu. Eriti lame, kui seda tehaksegi reaalselt anonüümsena.
Mina elan selle järgi, et kõike peab saama viisakalt ja rahulikult arutada ja lahendada. Millegipärast paljud inimesed kuulevad sellisest asjast, nagu ''viisakas ja rahulik käitumine'', esimest korda. See on minu jaoks täielik müstika. Kuidas ei ole võimalik rääkida rahulikult?
Jõudsin jutuga lõpuks sinnamaale, kus ise oma sõnadest loen välja, et tegelikult ei saagi mina alati süüdi olla, alati ei ole Linda see, kes kõike valesti teeb. Iga inimene peaks ennast analüüsima ja otsustama, mida tema täpselt valesti teeb, enne seda kui kellegile teisele kõrri kargab.

Kuigi tegu on paari päeva taguse juhtumiga, siis mõtlesin ikkagi seda oma blogis jagada. See oli minu järjekordne ''WTF'' eri. Konkreetne asi, millest ma pajatama hakkan, toimus neljapäeva õhtul, kella kaheteistkümne ajal.

Nimelt sel päeval toimus meie koolis algklasside öölugemine (1.-3. klass), kus olin vabatahtlikult tubli ÕE (õpilasesinduse) liikmena tegevuspunktis abis. Kõik oli tore ja armas, hängisime seal teiste minuvanuste abilistega ringi ja tegevustpunktides jagasime lastele igasugu ülesandeid. Peale tegevuspunktide läbiviimist jäime veel tunniks-paariks koolimajja, huvijuhi ruumi juttu rääkima ja muusikat kuulama. Lõpuks ka tantsisime koridoris rahvatantsu, sest mitmed meist käivad ka rahvatantsus. Lõbus oli!

Liikusin seejärel koju, saatsin veel Liisi kodu poole ära. Kui olin sõbrannaga teelt lahku läinud ja kodu poole kõndisin, helistasin veel Kaile, et rääkida mis täna tegin ja et kui mõnus soe ilm on. Mingi hetk jättis ta mu Joosepiga telefoni otsa, sest ise läks pesema. Edasine jutuajamine oli siis Joosepiga. Rääkisin ka talle oma tegemistest, murest ja niisama lobisesime. Samal ajal jalutasin veidi ringiga koju, kuna kuskil inimesi polnud ja nii mõnus ilm oli. Lõpuks jõudsin tänavale, kus mõlemal pool teed on kõnnitee. Minust teisel pool teed, mitu meetrit tagapool kõndisid samas suunas, nagu ka mina, kaks joobes meest, kes hoidsid üksteiselt ümbert kinni (ilmselt selleks et mitte pikali kukkuda) ja olid muidu lõbusas meeleolus. Olles hetke oma pilguga inimesed üle vaadanud, rääkisin rahulikult Joosepiga edasi ja jätkasin oma teed. Hetk hiljem kuulsin ühte meest hõikamas ''No tere neiu, kas tuled korra meie juurde ka?'', selle peale vastasin range häälega: ''Ei, mul on kõne!''. Lootes, et nad jätsid mu nüüd rahule kõndisin edasi ja teatasin ka Joosepile mis mulle just öeldi. Rääkimise ajal kuulsin ühte meest ütlemas teisele: ''Tõmbame kõrvale'', selle peale ületasid nad tee ja kõndisid samal kõnniteel kus minagi. Hetkega hakkasin kõndima pikema ja kiirema sammuga, kui juba kuulsin ühte meest kommenteerimas ''Samm läheb pikemaks, mis?''. Kõndisin sama kiirelt edasi, kui kuulsin seda sama meest oma sõbrale ütlemas: ''Tõstame tempot''. Ma kuulsin kuidas nende samm läks kiiremaks ja pistsin jooksu. Jooksin oma koduni välja, sest kuna nad olid minust piisavalt ohutus kauguses ja nad olid silmnähtavalt joobes, siis teadsin, et nad mulle järgi nii või teisiti ei jõua, sest joostes olen ma kiire, eriti kui ma midagi kardan/pelgan ning seetõttu olen sunnitud ohupiirkonnast kiiresti ära jooksma.

Naljakas oli see, et samal ajal kui ma täiest jõust kodu poole sprintisin, siis hoidsin vapralt oma telefoni kõrva ääres ja seletasin kogu olukorda Joosepile, kes terve selle aja rahulikul häälel mingit minu jaoks suvalist juttu rääkis, sest ma ei pannud absoluutselt ta juttu selles olukorras tähele.

Maja ette jõudes tundsin jälle ennast turvaliselt, kuid samas olin nende meeste peale kuri, sest nende jobude pärast oli mul jälle palav.

Ma olen terve tänase õhtupooliku olnud ikka päris ärevil ja hirmul. Pabistan palju, kuigi ei tea kas tegelikult ongi niiväga põhjust. Jutt käib siis homsest käigust haiglasse, kus mulle tehakse esmakordselt gastroskoopia ehk rahvakeeli öeldes mõõganeelamine. 

Kuna mind huvitab meditsiin ja kõik selline, siis muidugi pidin ma ju ka põhjalikult meditsiinilistelt lehtedelt otsima välja kõik andmed selle kohta, mida minuga homme täpselt tehakse ja kuidas tehakse...
*Selle koha pealt jäi eile minu postitus pooleli, sest kell oli liiga palju*

Et seda lõiku mitte raisku lasta, kirjutan siit samast nüüd edasi. Gastroskoopia on siis selline protseduur, mille käigus surutakse umbes väikese näpu jämedusega elastne toru suu kaudu makku (mööda söögitoru), magu pumbatakse õhku täis, et oleks midagi näha. Toru ehk sondi otsas on valgustus ja väike kaamera. Sellisele protseduurile pidin ka mina minema, nüüd täna hommikul.
Ausaltöeldes olin ma niiiiii närvis, et ma olin ise ka üllatunud, et suudan millegi peale nii närvis olla. Peaaegu terve eelneva õhtu pabistasin ja üritasin selle mõttega leppida, aga ei. Õhtune seiklus lõppes sellega, et voodisse jõudsin ühe paiku, kuid ärevuse pärast und absoluutselt ei tulnud. Et kuidagi ennast unele saada, võtsin lahti oma ETV äpi ja hakkasin Buratinot vaatama. Jah Buratinot, mulle ei tulnud ühtki teist asja pähe.
Kuna uni tuli alles kahe-kolme paiku, siis uneaega sain ''suurepärased'' 5 tundi. Jah, ja siis oli vaja veel pesema minna ja juuksed kuivaks saada..õhtuti ei saa ju mitte mingil tingimusel pesemas käia..kas ei saa või ei viitsi. Vedasin ennast haiglasse ning mind juhatati infolaua juurest õige ukse taha. Ma ootasin seal närviliselt üle poole tunni. Mida rohkem aega möödus seda närvilisemaks ma muutusin. Üritasin mõttes küll ennast ohjeldada, et ma saan sellega hakkama ja pole midagi hullu jne, aga noh, aitas see siis või?
Mingi hetk kutsuti mind sisse. Seal oli väga mõnus õhkkond, mis ühtlasi mind ka maha rahustas. Protseduuri viis läbi üks minu lemmikarste (meesarst) ja tema assistent, selline noor ja tore naine. Nad olid rõõmsatujulised ja tundsin ennast nendega mugavalt. Esmalt pihustati mulle kurku tuimestit mis maitseb päris rõvedalt aga mõjub võrdlemisi kiiresti. Nii mõne minuti pärast hakkas õudus pihta, mind pandi vasakule küljele lamama. Hammaste kaitseks pandi mulle hammaste vahele plasthuulik, et suu lahti püsiks ja voolikut ei hammustaks. Ja läkski lahti! kurgust topiti sisse voolik, mis suruti makku, sealt edasi ka kaksteistsõrmiksoolde Võeti ka koeproove, mille tulemused ma alles järgmisel nädalal teada saan.
Kuna eile lugesin mitmeid meditsiinilisi tekste antud protseduuri kohta, siis parandaksin ühte nende ''pisitillukest'' viga. Pea kõikides nendes oli kirjas, et seda ei ole eriti tunda, kuidas see voolik maos on. No kuulge, on ikka küll. Kes ei ole gastroskoopias käinud, ei oska seda tunnet eriti ettegi kujutada. Terve protseduuri vältel suutsin ma enamus ajast peas ainult öelda: ''Võta see välja, võta see välja, võta see välja, võta see välja, fuuhhhhhh, VÕTA ÄRA SEE!''. Vägavägaväga rõve! Parem oleks, kui sellest midagi kasu ka oli ja lõpuks valu-põhjustaja leitakse, sest ma ei kavatse elusees enam sinna tagasi minna. Õhh. Kusjuures mul on siiamaani tunne, et see oleks nagu mu sees. Täpsemat infot minu protseduurist saavad vaid vähesed, nii igaks juhuks :D

Joonisel on näha, kuidas ja kuhu sond viiakse