Vabandused ette ja taha

Ma siin mõtlesin, et peaks ikka täna ja praegu blogima (mis sest et kell näitab neli öösel).. Mitte et asi oleks pelgalt minu süütundes, et ma pole üle nädala bloginud, vaid sellepärast, et mind lihtsalt ei jäeta rahule (palun vaikust nüüd). Pidevalt käiakse kannul ''Linda, millal blogid? Linda, ma ootan postitust....''. Palun kannastust mu sõbrad, kannatust, ootaja aeg ongi pikk! Tegelikult ma väga ei tea millest kirjutada, sest pole eriti midagi rääkidagi.. Viimasel ajal ongi minuga seotud ainult haigused (nõrk)...okei mitte ainult...aga no põhimõtteliselt küll.

Ma olen üldse nii haige, igatpidi. Tervist eriti pole ja mõistust ka mitte (see pole minu süü). Viimasel ajal on mul köha, nohu, palavik (seda enam õnneks mitte), silmavalu ja pearinglus. Köha, nohu ja palavik- need on täiesti suvalised külmetushaigused, aga miks on mul silmavalu seda ma ei tea (unustasin arstile sellest rääkida). Pearinglusest rääkides vaatas arst mu üle, mõõtis vererõhu ja ütles nagu möödaminnes: ''No selge see, et Sul maailm ringi käib..Sul on ju vererõhk nii madal''. Nooooooo selge, mis ma nüüd siis teen? Tuigerdan aegade lõpuni nii ringi või? Muig. Olen kuskilt lugenud, et organism harjub mingi aja jooksul sellega ära (loodetavasti niipea). Ravist niipslju, et arst keelas mul teha järske liigutusi ning hommikuti ärgates pean ennast enne jalule ajamist liigutama (st võimlemist voodis). Mul niigi läheb aega et üles tõusta, nüüd pean veel hommikuvõimlemist ka tegema...tänks!

* * *

Umbes nädal tagasi käisime Hanna ja tema isaga Valgekal (Valgehobusemäel) suusatamas. Tegelikult oli nii, et suhteliselt oli igaltpoolt mujalt oli lumi juba ära sulanud (meie ''suures'' linnas ka muide), aga valgeka rada oli veel väga heas seisukorras..nujah, kuigi raja alguses u 10-20 esimest meetrit olid jää ja vesi, oli ülejäänud rada vägagi hea lumine. Nii mõnus oli suuskadel jälle olla :)) Suusatasime Hannaga kahekesi. Rääkisime juttu ja  tuletasime vanu aegu meelde.. Näiteks seda, kuidas ma tänu Hanna perele üldse suusatama hakkasin, ja kuidas kulges minu õppeprotsess jnejne. Nii tohutult naljakas oli kõike seda meelde tuletada ja silmade ees kõike seda uuesti näha.. Mul on nii siiralt kahju, et keegi seda ei filminud, kuidas ma suusatama õppisin (oletan, et seda kõrvalt jälgida oli päris koomiline).

Meile tuli ka meelde üks lugu, mis juhtus samamoodi suusatades (Tehvandil), kui olin ehk teist aastat suuskadel, sõitsin mäest alla (soontes), kasutades õiget laskumistehnikat....Lähen-lähen-lähen (hea hoog oli sees), jõuan peaaegu täitsa alla, Hanna juurde, kui järsku mingi jobu sõidab mulle tagant sisse...Kokkupõrke tekitajaks oli 30-ndates naisterahvas (heleda peaga) Vabandas seal ette-taha, et tal läks lumi silma ja ta ei näinud mind jne jne. Kokkupõrje iseenesest oli naljakas..Kujutage ette, sõidate rahulikult mäest alla ja siis tuleb julm lumepilv su ümber ja kui see vaibub, siis saad aru, et keegi sõitis sulle tagant sisse (minu jaoks oli see naljakas, kuidas kellegile) PS. Keegi viga ei saanud

Ja nüüd tänane eriuudis! Ma ei tea mis valemiga see kõik mul õnnestus, või kuidas see üldse saab reaalne olla, aga ma sain lahti oma kõige suuremast hirmust- KLOUNID! Kloune ma kartsin väga mitmeid aastaid, vanemaks saades see hirm kasvas ja kasvas. See kõik algas paarist süütust videost, mida sugulasega väiksematena vaatasime (mina olin 6ne ja sugulane oli 9ne)(videos olid erinevate õudusfilmide klounid). Igatahes, nad olid minu suurimaks foobiaks..just sellised valge näoga, suu kõrvuni pähe joonistatud, punane nina, krussis juuksed jne (ma kartsin isegi Mcdonaldsi klouni...). Pikka aega ma uskusin, et ma ei saagi sellest lahti, või kui saan, siis ainult arstide abiga, kuid võta näpust...sain sellega ka ise suurepäraselt hakkama, veidi mõttetööd ja asi toimis!(Ehkki see võttis aega mitmeid aastaid) Oli vaja endale sisendada, et klounid on täiesti tavalised inimesed, nad ei ole mitte midagi teistsugust, nad näivad küll tohutult rõvadad välja, aga neid ei pea sellepärast kohe kartma, vaatasin pilte, harjusin, iga pilti vaatsin üksikasjalikult, et mille pärast ma siis teda õigupoolest kardan.. Niiviisi neid pilte uurides ma taipasin, et nad on lihtsalt täiesti suvalised tüübid.

Te ei kujuta ette seda rõõmu mis minus tekkis, kui sain aru, et ma lõpuks olen sellest jamast vaba, ma ei karda neid debiilikuid enam, vabandust...inimesi..