Ma näen hästi tihti erinevaid unenägusid. Tavaliselt on need sellised igapäevased ja tavalised unenäod, mis ei ole absoluutselt märkimisväärsed. Mõnikord on need aga nii lahedad või hirmsad, et kohe peab kellegagi jagama.

Üks öö nägin siis nii megavingelt lahedat ja ülisuperpuper unenägu, et kohe pean pean sellest blogima. Unenägu ise tegelikult ei olnud väga pikk. Oli tegemist mingisuguse kontserttuuriga, kus olin mina, mingi minuvanune tüdruk, Tanja Mihhailova, Eeva Talsi, Tanel Padar ja Liisi Koikson. Taustalauljateks olid Kaire Vilgats ja Dagmar Oja. Kujutate ette, ma laulsin nende kõigiga koos suurel laval, suurele publikule. Selles esimeses laulus mis me laulsime, oli mul oma soolo osa. Uhhhhhissand see laul oli nii hea! Tegelikult ma ei tea kas selline laul päriselt olemaski on. Kahjuks ma ei mäleta seda viisi ega ühtegi sõna, nuuks. See oli liiiga hea. Äkki on nii, et ma nägin unes seda lugu ette, mille ma päriselt mingi aeg valmis kirjutan ja suurel laval esitan. Oi kui perfektne see oleks! Küll ma sinna ka jõuan, lihtsalt pean.
Tegelt me laulsime teise laulu ka, mis oli meie lõpulauluks. Kõik olime koos ühes reas, hoidsime kõik üksteiselt ümbert kinni ja laulsime. Tanja laulis soolot ja meie kõik teised üliilusat tausta, kusjuures mina ja Liisi Koikson laulsime kõige kõrgemat viisi (rivis olin peaaegu kõige keskel, Tanja ja Liisi vahel). Igatahes see oli nii megailus ja tore ja ülisuurepärane unenägu!
PS! Kõik lauljad, kes olid minu unenäos esindatud, on ühtlasi ka minu lemmiklauljad (taustalauljate kohta ei oska ma midagi öelda)

Täna on selline vähe rahulikum õhtu. Õppida oli vaid paaris aines, mis olid minu jaoks väga lihtsad, jäigi aega veidi niisama kodus chillimiseks. No ma siis ajasin kirjutuslaua taga omi asju, kuulasin muusikat, blogisin ja siis mingi aeg tuli ema mu tuppa ja hakkasime mõneks ajaks jutustama. Rääkisime veidi peaaegu kõigest, kuni hetkeni, mil isa tuli minu tuppa, istus mu voodile ja päris aru, kas me suitsulesta soovime. Mul oli tol hetkel kõht nii täis, et ei tahtnud. Läks siis jutt selle peale, et isa tahaks sellest salatit teha, aga vot, hapukoort ei ole.

Isa küsis, et kas vabatahtlikut poodiminejat on? Ma ei öelnud midagi, ainult muigasin, seejärel vaatasid vanemad mulle mõlemad otsa, endal hullult kavalad näod peas. Ema siis ütles, et võid endale siis jäätist ka osta..või mida Sa tahad. Alatud võtted ma ütlen, alatud võtted...

Muidugi ma läksin, värske õhk ei tee ju ometigi paha ja kuulge, jäätis pealekauba. Why not? Aga laisk nagu ma juba olen, läksin otse koduriietega. 

Ma nägin välja eriti stiilne: Musta värvi jooksupükid (külgedel kolm triipu), sinakas-rohelised kõrge äärega ketsid, paksud sokid (mille kumerused paistsid jooksupükste alt välja), valge T-särk, selle peal beež nööpidega kampsun, tume suusajope ja paks roosa sall, peas oli suvaliselt tehtud krunn, millest olin läbi pannud tavalise hariliku pliiatsi, et see juukseid koos hoiaks. Seega selline ülevalt kubujuss ja alt hilis-suvitaja.

Ma läksin suhteliselt enesekindlalt poe poole hapukoort ja jäätist ostma, kuni ma jõudsin Selveri kõrvale ja nägin taaraautomaadi ukse-peegeldusest enda välimust. Ma soovisin, et keegi mind ei näeks ja ära ei tunneks, aga siis jõudsin poodi ja vastu jalutasid kaks tuttavat, pekki küll!

Eriti stiilne olin veel siis kui oma asjad ostetud sain ja need läbipaistvasse kilekotti asetasin (hapukoore, jäätise ja rahakoti). Oioi, küll ma nägin kaunis välja. Ma olen õnnelik nende üle, kes mind antud olukorras nägema ei pidanud. 

Aga üldiselt ma selline olengi. Kui ma olen juba koduriietes ja mind erakorraliselt saadetakse poodi millegi järele, siis ma lihtsalt ei viitsi riideid ära vahetada. Mõtetu ajaraisk, või mis?

Kelle jaoks oli teisipäev koolipäev, kelle jaoks tööpäev..minu jaoks oli see tudengivarju päev. Mis see siis endast kujutab? 

a) Täidad Tartu Ülikooli lehel ankeedi, ootad vastust

b) Sulle saadetakse Sinu valitud teaduskonna tudengi kontaktandmed 

c) Võtad tudengiga ühendust 

d) Lepite kokku päeva, mil teda varjutad

Nii lihtne see kõik ongi! Pead lihtsalt asja vastu piisavalt huvi tundma, et selliste asjade ja võimaluste kohta uurida. Tudengivarju päev on siis selline tore asi, kus reaalselt oledki tudengiga päev läbi koos, käid temaga loengutes ja tundides. Alati võib temalt kõike seoses ülikooli ja õppimise kohta küsida. 

Minu tudengiks oli siis teist aastat arstiteaduskonnas õppiv Mariliis, kellest saab tulevikus arst (kusjuures ma ei taibanudki küsida, mis arst). Minu sinna-minek oli ka teab mis matemaatiline võrrand...Eelneval päeval olin sinna minemise tee vaid autoga läbi sõitnud, et ma hommikul teaks kuhu minna (kuna minu jaoks oli see võõras koht). No ma siis läksin..ja jõudsin 20 minutit varem kohale. No tore! Midagi teha ei oska, kuskile minna ei oska..lihtsalt seisin seal Biomeedikumi ees ja kurtsin Facebookis paarile sõbrale, kuidas ma nii kaua aega varem kohale jõudsin ja nüüd midagi teha ei oska.

Pool tundi hiljem sain lõpuks Mariliisiga kokku ning läksime kaks-tundi-kestvasse loengusse, kus ma oleks peaaegu magama jäänud, sest olin tõusnud juba kell pool seitse ja loengu teema oli minu jaoks niivõrd keeruline, et ma väga ei saanud seal midagi aru. Need kaks tundi õnneks väga kaua ei kestnud. Peale loengut viidi mind allakorrusele, et midagi näidata. Ma ei osanud midagi arvatagi..anti ainult valge kittel kätte ja enne ruumi sisenemist pidin selle selga panema. Sel hetkel nägin ukse kõrval silti ''Lahanguruum''. Ma läksin sisimas kohe nii elevile, sest ma olen alati tahtnud lahatavat inimest näha. Sisenedes oli seal ka teisi tudengeid, kes tegelesid seal oma asjadega. Tunda oli sellist veidi ebameeldivat ''lõhna''. Üks tüdruk väitis, et see ''lõhn'' on tema jaoks nii kodune, ahahh. Läksime siis laua poole, kus oli lukuga kinni tõmmatud suur kott, kus sees oli inimene. Kahjuks pooleldi-kärbunud-kujul. Peale koti avamist oli õhus tunda, kust kohast selline hais oli tulnud. Kuna sedasama inimest oli ka eelneval mitmeid kordi lahatud ja töid tehtud, siis üks tudengitest näitas mulle ka naise sisu. Ohissand, see oli ülivinge, AGA ma pole elusees nii jälki lehka tundnud, seda ei anna isegi kirjeldada. Tohutult jälk lehk. Just, see polnud isegi hais, see oleks nagu hais-haisu-hais-hais ehk lehk. Õhh. Aga tõesti, seda oli ülivinge näha. By the way, tal polnud nahka peal ja ta silmamunad olid kokku kuivanud, jeii :D

Sealt siis edasi laboriruumi, kus toimus meie järgmine tund. Tunnis tegeleti mikroskoopidega, tehti katseid ja pandi baktereid kasvama. Ausaltöeldes oleks ma seal hakkama saanud, kuna õpetaja seletas kõike niivõrd täpselt ning neil olid ka õpikud ees. 

Peale seda siis järjekordne kahe-tunnine loeng, kus ma päriselt sekundiks magama jäin, oih. Tõesti päris raske on väsinuna istuda kaks tundi ühel kohal ja üritada aru saada, mis keerulist juttu see mees seal ees räägib. 

Edasi oli veel hingamise füsioloogia, kus ma vapsee põhimõtteliselt mitte millesti aru ei saanud. See konkreetne tund oleks olnud nagu raske matemaatika+raske keemia. Tehti mingisugust hingamise katset ühe poisi peal, kirjutati hulgaliselt andmeid üles ning analüüsiti tulemuste muutu. Selline tore (samas ka veidi keeruline) päev oli. Kusjuures päeva jooksul ma õppisin ka mõningaid asju juurde. Näiteks seda, et koolis ma pean keemiat, matemaatikat ja bioloogiat täie rauaga õppima, kui tahan arstiks saada, sest kallikesed, te ei kujuta ettegi mis teadmisi seal vaja läheb.

Vot eilne õhtu oli üks ilus ja tore õhtu. Olin parasjagu tegelemas oma kodutööga, samal ajal skaipides Joosepiga, kui mulle tuli ootamatult kõne. Kailt. Kaiga me viimastel päevadel eriti suhelnud ei ole, sest ta on koguaeg kuskil või teeb midagi tarka, see oligi asja juures ootamatu.

Mina: ''No tsau''

Kai: ''Mis teed?''

Mina: ''Ajalugu õpin''

Kai: ''Super! Ma olen Paides''

Mina: ''Päriselt???????????? Kus?????''

Kai: ''Selveri ees''

Mina: ''Jumala eest, ärge kuskile minge, ma olen kohe seal''

Edasine nägi siis välja selline, et oma koduriietele viskasin peale tuuleka ja jalga tennised ning teatasin emale, et ma lähen korraks välja. Ema hakkas just sel hetkel magama minema. Ta küsis, et kuhu Sa nii hilja lähed? (kell oli peaaegu kümme, väljas oli suht kottpime) Ütlesin: ''KAI ON PAIDES!!''. Sain kohe loa minna. Ma lihtsalt lendasin neljanda korruse treppidest alla ja samakiiresti olin ma ka Selveri parklas. Ja siis uuh, ma peaaegu kallistasin Kai ja Maria katki. Sain veel banaani ka, jeii. Ja siis ma veel kallistasin ja veel kallistasin, natuke tegelt rääkisime juttu ka. No ja kui nad startima hakkasid, siis ma veel kallistasin ja kallistasin (ma olen kallihaige, tõsiselt). Lõpuks siis ütlesin tsau ja nad läksid, reedel nagunii näeme (ma olen siis Tartus). 

Hakkasin siis kodu poole kõndima, aga väikse ringiga, sest tänavad olid inimtühjad ja nii soe ja ilus ilm oli. Tänavavalgustused valgustasid pimedat teed ning taevas särasid miljonid tähed. Nii ilus! Helistasin siis Joosepile tagasi, sest eelnevalt oli meie Skype kõne ju lõpetatud, sest Kai teatas, et nad on Paides. Rääkisin siis Joosepile ka jutu ära, kui õnneõnnelik ma ikka olen ja nii liigutatud sellest, et mu nädala algus nii ilusaks tehti. Umbes 6-7 minutit jõudsin talle oma rõõmu jagada, mil meie kõne katkestati...see oli jälle Kai. Võtsin vastu ja teate mis Kai mulle ütles? Nad olid ära eksinud. Minu esimene mõte: ''mis krdi moodi on võimalik Paides ära eksida????'' Ma lihtsalt naersin :D Üritasin siis aru saada, kus nad on. Noh, nende kirjeldus oli ka selline, et anna olla: ''Aa, siin on mingi puu, nüüd on Pikk tänav, aa, Rüütli tänav hoopis, noo me olime värve teel, me vist oleme nüüd kuskil Mäekülas jne..''. Lõpuks tuli välja, et nad on üldse valel pool Paidet, isegi Paidest väljas. Minu juhatustest nad aru ei saanud. Lasin neil siis kesklinna tulla, et olen kohe seal ja näitan neile ära, kuhu nad minema peavad. Lõpuks nad kuidagi jõudsid, endal kõigil naerust suud kõrvuni. Mis mul muud üle jäi, läksin autosse, istusin Mariale sülle (sain juustu ka :D) ja sõitsin nendega Kutseharidus keskuse juures oleva ringteeni, kus nad mind maha lasid ja näitasin neile ära, et nad siit nüüd otse läheks. Oli küll tore. Mõelge nüüd, ühe korra asemel sain oma sõbrannasid lausa kaks korda järjest näha (ja kallistada). Nad jõudsid ikkagi Tartusse lõpuks mingi aeg ja ma sain lõpuks oma ajaloo ka valmis. Tuju oli kohe nii laes, et ikka täiega laes.

Kes vähegi suve jooksul minu blogi lugenud on, see teab, et ma kodus pole praktiliselt suvel olnudki, koguaeg olen kuskil olnud ja midagi teinud. Kodust eemalolemise aeg oli seekord tõesti pikk. Te ei kujuta ettegi kui väga ma lõpuks oma koju tahtsin. Lõpuks- see oli siis Tartus, kui olin seal pool nädalat olnud. Mitte et mulle Tarus ei meeldiks..üliväga meeldib, aga koduigatsus tuli sellegipoolest. Ikkagi see oma voodi, oma kodu, oma tänavad, kus olen kõik need 15 aastat kõndinud (olgu, kohe ma kõndima ei hakanud). Siiamaani mul on nii hea tunne siin olla (praegu on juba laupäeva öö). Eks maailma on tõesti palju avastada saanud, lõpuks peaks ju ikka koju tagasi randuma. Eniveis, nii super tunne oli tagasi oma väikses linnakeses olla. 

Sel nädalal hakkas mul töömalev (see sai täna läbi). Esimene päev möödus mul pooleldi lageda päikese käes. Meie tööks oli puhastada pahtlilabidate ja traatharjadega Vallimäel lava ees olevate treppide (kivide vahesid) murust ja samblast puhtaks. Ühesõnaga..päris väsitav ja palav päev oli. Jep, palav...lageda päikse käes tundus see nagu 32 kraadi (võibolla oli ka midagi sarnast). Selle ilusa ja suurepärase kuuma ilma puhul otsustasime Hannaga minna ratastega Tarbja järve ujuma. Ratastega me läksime tegelikult ainult Tarbjale, ujusime ikka ilma ratasteta.

Peale vees mõnulemist, sealt välja tulles ja riidesse pannes oli väljas järsku kõik nii imeliselt ilus. Taevas oli Kollase-punase ja sinisekirju, teispool järve olevad puud olid muutunud süsimustaks, vesioli peaaegu peegelsile ning see nii kaunilt peegeldas kogu seda ilu, mis muutis selle kõik kahekordselt imelisemaks. Väljas oli mõnus soojapoolne ilm, vaikne tuuleke ja soe õhk.

Järgnevad tööpäevad tegime sama tööd, va see, et kolmapäeval sain enamus ajast riisuda jeii. Kolmapäev ei olnud tegelikult mingi suvaline päev. Peale kahte tundi töötamist hakkasime tähistama ''Heade emotsioonide päeva''. Selle puhul toimus Paides mitmeid erinevaid asju. Kuskil linna otsas jagati jääjooke, kuskil tegutses teadusteater, mingis kohas sai tegeleda stressiga (jagati stressipalle jne). Minu, Sabine ja Samueli töö oli istuda pargis oma nunnul piknikutekil ja muusikat teha. Me olime seal kella 12st neljani ning siiski veel ära minna ei tahtnud, sest seal niimodi jämmida oli niivõrd mõnus. Minul oli kaasas kitarr, Sabinel ukulele ja Samuelile sebisime koolimajast väikse trummi (mis on tegelikult džembe). Helena andis meile kasutada ka oma ukulelet, mida ma kitarri asemel enamus aja mängisin. Kusjuures ma varem ukulelet ei osanud, aga kuna sellel on ainult neli keelt, on erinevaid akorde lihtsam mängida ja see sujus hästi (minuarust vähemalt). Laulsime ja mängisime. Nii supermõnus oli. Mõningad inimesed jäid meid isegi kuulama. Tegelikult sellest publikust kui sellisest ma isegi niiväga ei hoolinud, sest isegi omaette seal kolmekesi jämmides oli nii mõus. Tegelikult meil ilmaga ka lihtsalt vedas. Loodan et varsti saab jälle, sest nagu ma juba ütlesin...see oli ülimõnus!

Nii me seal siis olime

Meie oma pesa

Imesid juhtub. Jah, tõesti juhtub. Kas minuga juhtunu on ime või mitte..igatahes täiesti uskumatu. 7. juunil kirjutasin oma blogipostituse lõpus soovist, et tahaksin vägaväga endale kitarri, et ehk kellegil ikka nurgas seisab või on mõni helde inimene nõus seda mulle kasvõi ostma. Plaan oli küll hea, kuid ma ei julgenud midagi loota, sest kes ikka niisama lambist oma kitarri mingile suvalisele annaks? Ootasin, ei midagi..kuni järgmise päeva pärastlõunani, mil kirjutas mulle minu enda klassivend, kes rääkis oma isa juures Tallinnas nurgas nukrutsevast uhiuuest kitarrist, keda pole nende kolme kuu jooksul isegi karbist välja võetud. Meie kirjavahetust kohe on siin vaja jagada:

Klassivend: ''Tsau, ma lugesin su blogi. Otsid kitarri?'' 

Mina: ''Tsauki, jah :)'' 

Klassivend: ''Ma muidu endale soetasin ühe kitarri, mis on valget värvi ja 4/4 mõõdus, aga ma tellisin selle enda isa juurde Tallinnasse ja kui see kohale jõudis oli mul kitarri õppimise isu läinud ja see kitarr seisab seal juba 3 kuud. Kui sul on soovi võin selle sulle ära anda, sest see lihtsalt seisab seal.'' 

Mina: ''Päriselt räägid?'' 

Klassivend: ''Jah'' 

Mina: ''Issand, see oleks niiiii vinge! Ma ei suuda seda praegu uskuda! :D Muidugi mul on soovi!''

Nagu ka minu kirjastiilist arugi saite, siis ma olin niiiiii õnnelik ning ei suutnud seda sugugi uskuda, et mu enda klassivend annab oma kasutamata kitarri lihtsalt mulle. Ülivinge, muud polegi öelda. Siiamaani natuke ei suuda seda uskuda, kuigi kitarr on alates laupäeva hommikust minu kodus kasutuses. Kuna kitarr käes ja häälestatud, hakkasin ma usinasti kõike varasemalt õpitut kordama, otsisin internetist, Maria aitas, ise väga püüdsin, ning nüüd, juba kahe päeva möödudes oskan ma mängida kuute lugu, muuseas, üks nendest on sõrmitsedes (Mari Jürjens (Pokinen)-Paradiis). Umbes kaheksa laulu oleks tegelikult veel vaja ära õppida (noortevahetuse ajaks). Küll hakkama saan, ma avastasin, et kitarr on tegelikult nii lihtne instrument, ainult kannastust ja õppimishimu on vaja.

Ma ei tea, kust tuli selline hull idee alustada blogipostituse kirjutamisega kell kaks öösel...Viimasel ajal ma ainult magamisest ja oma kallist voodist unistangi, aga nüüd, kui mul avaneb see võimalus, siis ma ei kasuta seda. Ei, mul ei ole unega probleeme, ma ei karda, et öösel tuleb koll kes mind ära viib..lihtsalt ei ole praegu und. Täiesti uskumatu, täna oli päris väsitav päev, aga Linda ikka üleval. Võibolla on asi selles, et ma lubasin endale, et täna ma kindlasti blogin, sest viimati tegin seda nädala esimesel päeval (möödunud esmaspäeval) ja ma lihtsalt pean lubadusest kinni pidama..miks neid muidu antakse kui neid ei täideta? 

Hästi veider on see, et ma isegi ei tea millest ma teile siia nüüd kirjutama hakkan...panen lihtsalt kõik kirja mis vähegi mõttesse tuleb ja lihtsalt loodan, et ma midagi üleliigset siia ei kriba.

Kujutate ette...Mul ei tule meelde mida ma eelnevatel päevadel tegin....Kuidas see võimalik on? Kas see üldse on võimalik?? (ilmselt siis minu puhul on).. Eee..Okei..Kas ma peaksin magama minema ja hoopis homme blogima kui olen maale jõudnud? Kusjuures see vist nii halb mõte ei olegi..kuupäevaliselt olen ju juba homsesse päeva sisse läinud...Ma ei anna nii ruttu alla, ma tean, et ma suudan selle postituse valmis kirjutada, maksku mis maksab (parem oleks kui ei maksaks midagi)...

Eniveis, eile juhuslikult (tegelikult mitte nii juhuslikult) Kai blogisse järjekordselt ära eksides märkasin, et Ta blogi vajab ikka korralikku lihvi..Blogi disain nägi välja igav ja lamp roosa, triibuline ka veel...no mida veel...Kohe võtsin kätte ja kirjutasin Kaile, et tahan Ta blogi korda teha, praegune ei meeldi mulle. Mõelge nüüd ise...blogi on palju parem ja meeldivam lugeda, kui selle disainiga on vaeva nähtud ja näeb ilus välja, silm kohe puhkab seda vaadates, ei ole ju eriti mõnus mingisuguse koleda disainiga blogis teksti taga otsida...Seega, ma võtsin enda missiooniks teha see kurinahk korda. Kaid ma kaua lunima ei pidanud, võttis peaaegu kohe vedu...lubasin, et järgmisel päeval (täna) teen selle ilusaks ja kõik, teema lõpetatud. Njah, pidime seda koos tegema, aga isetegevust tehes otsustasin nii, et teen asja valmis, siis kirjeldan seda, Kai annab oma heakskiidu ja seejärel rakendame selle tema blogis. Kindluse mõttes lasin paaril nägijal selle veel üle tšekkida, et kas midagi on pahasti või on nunnu...- mõlemad kellelt arvamust küsisin, arvasid, et see on ilus ja armas ja puha...läheb Kai iseloomuga kokku...Kusjuures iseloomu põhjal ma kompositsiooni ja värvid oskasingi valida...piisavalt lilla-roosa-valge ja lilleline. Eks tšekkige ise üle ja öelge mis arvate, siit.

Kai blogist rääkides.. Eile saatsin Kaile ühe video ühest uskumatult uskumatu mõtteviisiga inimesest (ülemukitud blondiin, kelle rinnad hüppavad kohe olematu pluusi alt välja ja kellele pole mõistust mitte natukestki antud...). Ausalt ka..ma ei ütle rohkem midagi..vaadake videot ja nutke (või naerge...ükskõik).

Kai kirjutas sellest ka enda blogipostituses

Peale video saatmist oli Kai reaktsioon selline (lõik meie Skype vestlusest):

*saatsin Kaile selle video lingi*

Kai: Mis video see on? Ma praegu ei viitsi vaadata.

Mina: Hahaha vaata seda. Palun, seal on nii loll inimene. Ajab jaburat juttu, aga see on naljakas kui debiilne ta on :D

*möödus mõni minut*

Kai: Oooooo maaaaaiiiiiii gaaaaaaad!

Mina: Vaatasid? :D

Kai: You were right! Jep, täiesti uskumatu .... Uskumatu, uskumatu, uskumatu, uskumatu.

Lubasin eelnevas postituses rääkida tänasest ja eilsest, et mis täpselt toimus ja kuidas toimus ja millised on emotsioonid ja tunded ja kõik möllud värgid särgid. Ma ei saa ju nii kärmelt nüüd kõike ära kirjutada....postitus jääb liiga lühikeseks ja ma pole jälle rahul. Ma just otsustasin, et enne seda, kui hakkan rääkima põhiteemast (eilsest ja üleeilsest), räägin ma teile veidikene oma mõtetest.

Olen pikka aega mõelnud sellest, et miks mõnele inimesele meeldib üks, teisele aga hoopis mingi teine asi. Selle lause kõrvale saaksin tuua hea näite enda kohta... Nimelt mina (ilmselt sellest olete juba aru saanud) olen inimene, kes armastab folk-muusikat, oma maad ja keelt, rahvapärimust ja vanu kombeid. Mina olen täiesti kindel selles, et kuna ma olen eestlaseks sündinud ja veel Eestimaa pinnal, siis siia ma peaksingi jääma, mitte kuskile mujale riiki õnne otsima minema...kõik see ongi ju siin olemas, peab oma õnne lihtsalt üles leidma, selleks ei ole vaja põgeneda kaugesse välisriiki. Paljud minu sõbrad ei mõista selle koha pealt mind absoluutselt (kusjuures ma üldse ei imesta ka mitte). Kindlasti arvate nüüd, et Linda on jälle täiega segi kamminud, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull (vist). Tegelikult ma ei hakanud sellest päris lambi koha pealt ka rääkima...sama situatsioon puudutas mind eile, kui kultuurimaja väikses saalis lasti ühte Folkmilli laulu (mille nime ma kahjuks ei tea) mis hullult meeldis mulle, sest mulle üldse vägaväga meeldivad mitmed Folkmilli laulud (nt. Folkmill-Tulevad). Need laulud on lihtsalt nii armsad ja nunnud, mulle üliväga meeldib! (See sama laul on ka siin videona- ärge mind päris hulluks siis pidage! PS.Seda on ülimõnus kuulata õhtul enne magamaminemist kõrvaklappidega...lihtsalt super!) PS. Ma ei kuula ainult sellist muusikat...ma kuulan ka mõningat teie jaoks normaalset muusikat :P

Siit edasi tuleksin tagasi põhiteema juurde. Kes on veidi aktiivsemad lugejad, siis kindlasti juba eelmisest postitusest mäletate, et ma viimasel ajal ei ole saanud absoluutselt magada, sest miljon asja on teha ja on veel tegemisel...Selle nädalaga olen nüüd siis saanud ühele poole...peaaegu...mitte enne selle postituse valmis saamist.

Laupäev algas mul juba suhteliselt varakult. Äratus kell 9:00 (minu puhul on see viimasel ajal juba hüpriski tavaline ärgata nädalavahetusel nii vara). Mul oli aega umbes 45 minutit, et ärgata, süüa, rahvariided selga ajada ja kooli juurde liikuda. Päris plaanipäraselt ei läinud (ma jõudsin kohale umbes 15 minutit peale kümmet), Tegelikult rahvatantsuga pidime kogunema tantsimiseks alles kell 10:45, aga kuna ma tean, kuidas mul hommikuti sättimisega aega läheb, siis arvestasin varasema ajaga (pidin Johannale punupatsid ka ju tegema)...kaval, eks? Minu arust küll. Hommik ei piirdunud vaid pelgalt rahvariietes kooli ees tantsude läbi tegemisega. Keskväljakul tähistati Jüripäeva ning sellega kaasnesid ka rahvatantsijate esinemised (see on jube vinge traditsioon minu arvates).

Ülejäänud päev ei möödunud mitte värske õhu käes, vaid kinnises ruumis, kultuurimajas. Laupäeval toimus seal maakondliku lauluvõistluse poolfinaal. Poolfinaalis osalesid lauljad, kes olid saanud oma linna/valla lauluvõistlusel esikolmikusse (just saying, mina sain linnalauluvõistlusel 1.koha :P). Seekordne võistlus oli konkurentsirohkem, kuulda sai väga paljusid häid laule ja lauljaid. Poolfinaalis ei jagatud välja kohti, vaid valiti igast vanuserühmast välja 6 parimat, kes pääsesid edasi pühapäevasesse finaali (ehk siis finaali, mis toimust täna- pühapäeval). Eelneva teksti põhjal võisite juba aimata, et mina olin nende kuue parema seas, kes pääses edasi finaali, kus juba jagati kätte kohad ja selgitati välja maakonna parimad igast vanuserühmast. Kuna on 15-aastane, siis mina kuulun vanuserühma 14-16-aastased. 

Finaal ei olnud mitte niisama tavaline nagu oli olnud linnalauluvõistlus või maakonna poolfinaal...Finaal on alati olnud sedamoodi teistsugune ja parem, et see toimub erinevalt eelnevalt nimetatud võistlusest suures saalis ja koos bändiga, kelleks seekord oli Karavan (laul ja kõik on sama, ainult et enam ei saada mitte muusikaõpetaja, vaid bänd).

Eile bändiga laulu läbi tehes läks nii superhästi, ma tõsiselt olin esimest korda elus endaga nii rahul...Lauldes mul tuli enda laulu peale kananahk peale, uskumatu. Kõik oli lihtsalt nii nagu pidi..Kuid täna, esinedes ei läinud just nii hästi. Millegipärast oli bänd unustanud umbes poole meie eilsest jutust ja panid laulu ajal paika oma tempo, mis oli minu jaoks ilmselgelt liiga kiire (hetkeks sattusin isegi paanikasse, et kuidas nüüd sellise tempoga laulda), ma olin neis hüpriski pettunud, et nii läks, aga tehtud ta sai...kahjuks ei läinud pooltki nii hästi kui eile proovis :( . Konkurente kuuldes olin ma hüpriski kindel, et jään eelviimaseks, sest minu arust mul ei läinud üldse hästi ja teised laulsid nii superhästi. Esinemisele mõjus veidi halvasti ka hommikune konflikt, mis viis mu tuju kõige paremast lihtsalt hea peale...

Üheks auhinnaks sain Pizzakioski kinkekaardi

Hindamine toimus kohe mõni minut peale vanuserühma viimast esitust. Kõik vanuserühma kuus võistlejat koos oma juhendajaga pidid minema lavale, et žürii saaks punkte anda. Punktide andmise süsteem on selline, et iga žüriiliige annab igale osalejale ühe punkti kuuest üheteistkümneni (6 on kõige nõrgem ja 11 kõige tugevam punkt). Punktide jagamise ajal oli õhkkond ärev...mina olin seal eriti närvis, sest ma ju tegelikult ei tahtnud väga taha oma tulemusega jääda...Kõikidele punktid antud...Olid näha kohe ka punktide summad ja tulemused......Tuli välja, et mina, Linda, sain 2. koha vääriliseks! Ma ei suuda seda siiamaani uskuda...Oma maakonnas jääda teisele kohale ja veel minu jaoks päris suure äpardusega, nagu selleks oli laulu liiga kiire tempo ja sellega kaasnevad vead minu esituses...Uskumatu...Mina olen küll mega õnnelik! 

Kas panite tähele, kui ilus ilm valitses laupäeval tervet Eestit? Uskumatult ilus ja mõnus....päike, piisavalt soe, tuult ei olnud (kui oli siis väga-väga vähe ja seegi oli suhteliselt soe). 

Väga mõnus oli ärgata hommikul, teha aken lahti, vaadata seda ilusat sinist taevast, säravat päikest...Nii hea oli aknal istuses tunda värsket õhku ja kõige selle juures kuulata seda imelist linnulaulu... Ärkasin juba veidi peale üheksat, et kallikesele vastu minna, tegelikult pidi Maria jõudma alles üheteist paiku, aga nagu ma kord juba olen...mul on sättimisaega vaja.

Kogemata (ausalt) ma hilinesin, mu võtmed olid JÄLLE kadunud (need kaovad mul koguaeg ära, tavaliselt leian need kuskilt valest kohast...nt teise jope taskust või kotist, kuhu ma tavaliselt neid kunagi ei pane). Njah, tegelt läks veel aega...Mariakene hakkas uhkesti kesklinna bussipeatusest Selveri poole vantsima, samal ajal kui mina suundusin bussipeatuse poole üldse teist (lühemat) teedpidi. Tegelikult ooli see minu apsakas, et ma ei öelnud kust kaudu ma tulen pluss ma ise hakkasin veel mõni minut hiljem liikuma ka. Kuidagi me saime lõpuks kokku ka, teda oli juba kaugelt näha...väike inimene suure kotiga hihiiihi. Kodu poole jalutama hakates panime tähele, et kultuurimaja parklas oli laat (mul pole õrna ainugi mis laadaga oli tegemist). Kõndides pool laata läbi, otsustasime oma vanad kondid asetada kultuurimaja trepile istuma, et nautida ilma ja muusikat, mis ei olnud nii hea. Jah, me lihtsalt istusime ja rääkisime juttu. 

Njah, kauaks seda eriti ei olnud (u 40 minutit)... Pidime koolimajja minema....kooriproovi.....jälle... Tegelikult oli ju selleks põhjus ka, me valmistusime põrastlõunaseks konkursiks Tallinnas. Seekord olid kõik uskumatult aktiivsed lauljad, keegi ei olnud väsinud näoga, mina vähemalt ei pannud tähele (tavaliselt on kooriproovis enamus inimesi täiesti tüdinenud ja väsinud näoga, ka mina...kuigi mulle tegelikult meeldib koorilaul). 

Kooriga Tallinnasse jõudes ootas meid samasugune ilus ilm nagu Paideski. Päike siras ja taevas oli sinine (ainult linnulaulu ei olnud, aga ohtralt tuvisid küll), jäädavalt suurepärane ilm...Kuid Tallinnas me ilma väga nautida ei saanud..me vahetasime riided, mõned hääleharjutused, laulsime laulud läbi- neid me ka korrigeerisime. Sealt edasi kohe võistlema. Laval ennast paika seadnud, hakkasime mõistagi laulma....ma hetke pilkasin laulu ajal ka kohtunike laua poole, kus žürii esinaine pilkas meie koori sellise näoga, nagu meil oleksid kõik noodid aia taha läinud...endal mul oli küll kindel tunne sees, esinemise ajal käisid nii mõnelgi korral külmavärinad üle selja, nii hästi kõlas lihtsalt. Oma neli laulu ära laulnud, lahkusime me aplausi saatel saalist, mõeldes, et huvitav mida meie esitusest küll arvati...Kusjuures, hetkel mil laulsime ''Viire takka'' laulu, üks naine hakkas laulu keskel pisardama (nagu mina tavaliselt, muig).

Autasustamine algas alles umbes kolmveerand tunni pärast, seega näljased nagu me mitmed seal olime, läksime Hesburgerisse (mina ja Hess...haruldane nähtus...ju siis oli kõht tõesti nii tühi). Kuigi sinna minemine, seal olemine ja siis veel tagasitulemine võttis aega, me ei hilinenud autasustamisele...yes, we were so fast. 

Nüüd siis ka meie tulemustest.......Me võitsime B-kategooria neidudekoori kategoorias 2.koha! Me olime kõik väga rõõmsad (ilmselt siiamaani) ja veidi ka üllatunud, sest arvasime (ka meie koori dirigendid), et jääme viimaseks, aga näedsa, pürgisime hoopis teisele kohale...kas annab rohkem rahul olla..Mina olen küll väga rahul oma kooriga ja üleüldse sellega millega me juba hakkama oleme saanud...Järgmine kooridevaheline võistlus on juba juulikuus, San Fransiscos (see ei ole kuidagi eilsega seotud)! Kui on soovi, saab sellelt lehelt lugeda San Fransiscos aset leidva festivali kohta (tegin kaks sõna lingiks). Ega seegi enam kaugel pole....

Mis te arvate, mis me bussiga koju sõites tegime? Õige! Laulsime, raske oli arvata eks? Käiku läksid kõik Eesti klassika laulud..alustades lauluga ''Ämblikmees'', lõpetades Curly Stringsiga. Terve bussi tagaots laulis (loe:6 inimest), njaa, bussijuhist hakkas natuke kahju, aga ma usun, et Ta on harjunud selliste sõitudega...vist, loodetavasti.

Üks asi veel, ma tahan reklaamida ühte megavinget äppi, mis Windowsitel on (üleeile leidsin). Äpi nimi on ''Talk to someone''...See äpp võimaldab Sul suhelda anonüümselt anonüümsena, tutvud seal erinevate inimestega, saate omavahel rääkida, pilte saata, helisalvestusi saata (kahte viimast ma hetkel veel kasutanud pole)..Kui vajutad kohta, mis annab äpile teada, et tahad kedagi veel leida, kellega rääkida, siis telefon teeb seda nii, et otsib esimese ettejuhtuva võõra, kellega saad kohe vestlema asuda..Inimesi seal on üle maailma, see on ausalt üks ülivinge asi! Selle kasutamiseks on vaja ainult inglise keele oskust, muud ei midagi.

Ilmselt kõik (tegelikult mitte kõik) teist juba teavad mis päev täna selline oli. Minu sünnipäev! Tegelikult teil pole veel hetkel õrna aimugi milliseks kogu päev sujunes ja millised emotsioonid mind täna kõik valdasid. Kohe sellest kõigest ka lähemalt ja põhjalikumalt (väga). Kuid kõige enne ma tahaksin öelda, et see oli päriselt kõigekõigekõige toredam, emotsioonirikkam ja kõige südamlikum päev mu elus! Kohe räägin miks..

Tänane pikk päev algas juba hommikul kella (poole)viiese äratusega. Sellel oli ka oma kindel põhjus: kell 6:00 lahkus kultuurimaja eest buss Tapale. Ilmselt on terve Eesti rahvas sellega kursis, et meie riigis olid Ameerika sõdalased ja täna suundusid nad kogu oma kodinatega Saksamaale- oma põhibaasi (või mis iganes moodi seda baasi ka ei nimetatud). Igast Järva ringkonnast valiti välja paar kodutütart ja paar noorkotkast, kellel oli au sõita Ameeriklaste soomukite kolonniga (soomukis) Paidesse/Türile. Ka mina olin üks nendest väljavalitutest. Kogemus ise oli väga meeldiv, kuid soomukis oli väääääga külm (kõik laes olevad 4 luuki olid pärani lahti, ärge küsige miks). Muid kommentaare selle kõige kohta ei ole, sest kõige eesootavaga võrreldes on see täielikult ebavajalik jutt.

Niisiis, soomukist välja saadud, hüvasti jäetud, sain lõpuks koju...sööma. Mul oli kõht niiii tohutult tühi, polnud hommikust saadik midagi söönud...actually who cares? Nobody.... Jõudis aeg sinnamaale, kui oli vaja lahkuda kodust, kultuurimajja proovi (enne lauluvõistlust ennast). Proov läks nagu ta läks, ei hästi ega halvasti...aga tehtud ta sai (muidugi peale proovi oli suur põdemine, et kõik läheb ikka metsa taha jnejnejne). Tegelikult aeg lendas päris kiiresti, poole kahe paiku suundusime tüdrukutega väiksesse saali, kus ühtlasi toimus ka lauluvõistlus, läksime varem, et kuulata nooremat vanuserühma ja valmistuda mikrofoni prooviks. Saali sisenedes kõlas noorema vanusegrupi tagant kolmas või neljas laul (laulud olid kuskil poolepeal). Läksime valisime endale sobivad istekohad ja sinna me ka ennast istuma sättisime. Kuulan laulu, ja hakkan saalisviibijaid vaatama, et näha kes seekord kohale on ilmunud....Vaatan ja vaatan ja vaatan....STOP! KAI! ja JOOSEP? MIDA? Kujutate ette.....Kai ja Joosep siin! Nad tegid mulle üllatuse..... tulid salaja Paidesse, minu linna, kultuurimajja, lauluvõistlusele. Need emotsioonid mis mind valdasid...Ka praegu sellest kirjutades käivad ärevusejudinad läbi... Ma olin niivõrd õnnelik ja vapustatud, et ma hakkasin sealsamas pisardama, lihtsalt vaatasin kuidas nad istuvad ja kuulavad laulu ja nutsin. Ma olin niiiiiiiiii ärevil ja niiii äksi täis et ma absoluutselt ei talitsenud ennast, päriselt, absoluutselt mitte. Ma hoidsin ennast tagasi laulu lõpuni, et mitte laulule vahele segada....Niipea kui kõlas aplaus jooksin ma teise saali otsa Kai ja Joosepi juurde. Ma kallistasin neid niii kõvasti ja ikka nutsin. Nii tohutult armas oli näha et Sa oled kellegile oluline ja Sa ei ole tühi koht! Sa oled kellelegi tõeline! Teate, neid emotsioone ma ei oska kõiki kirja panna, sest need tunded ja emotsioonid on täiesti kirjeldamatud, täiesti uskumatud ja kõige imelisemad! 

Umbes kuu aega tagasi rääkisin Kaile ja Joosepile, et mul tuleb lauluvõistlus ja see oleks niivõrd tore kui nad tuleksid mulle kaasa elama ja kõik oleks nii super.Vastus oli selline kahtlev, et ah ei tea kas ikka saab, mul on see asi teha ja siis veel see ja see ja see....Kuni eelmine nädal andsid nad kindla ''ei'', et nad ei saa tulla. Põhjenduseks toodi see, et Kai on üldse linnast ära ja Joosep peab erandkorras laupäeval tööle minema. Tegelikult ma olin väga kurb, aga mõistsin, et mis seal ikka..neil ju oma elu ka. Ka veel eile rääkisid nad sedasama juttu ja kusjuures nii usutavalt et ma sinnamaani uskusin seda. Ja siis niimodi täna, lihtsalt on Paides. Täiesti uskumatu mis üllatusi mulle tehakse..Niivõrd kallid ja armsad olete!!!

Nüüd oleks vist aeg rääkida lauluvõistlusest. Täpsemalt minu enda esitusest ja kõigest sellega seostuvast... Sellega teen lihtsalt ja kiirelt. Enda vanuserühmas jäin 1. kohale. Ma olen niiiiiiivõrd õnnelik, et ma sellega hakkama sain!!

Peale lauluvõistlust läksime koju (mina, Kai, Joosep ja emps). Seal ootas mind ees veel teinegi üllatus...Külla olid ilmunud tädi ja täditütred. Niisiis olimegi kodus pidulauas mina, vanemad, tädi, tema tütred, Joosep ja Kai. Sõime traditsioonilist sünnipäevasööki- salatit ja kooki (tegelikult keeksi), joogiks oli ikka traditsiooniline morss. Rääkisime jutte, naersime....Väga tore oli!

Hiljem, kui Kai&Joosep pidid bussi peale tõttama, läksin nendega kaasa, et neid bussi peale panna. Muidugi kõige suurima heameelega!....tegelikult sisimas ei tahtnud ma nendest veel lahkuda.. Kõndides kolmekesi bussijaama poole kõndis meile vastu minu teine tädi, koogiga (elab siinsamas linnas). Uuris kuhu ma lähen ja millal tulen, ütlesin et ma lähen saadan noored bussi peale ja siis kohe lähen koju. PS.See kook oligi tegelikult mulle, lasin sellega tal minu koju minna. 

Kai&Joosep bussile saadetud, hakkasin liikuma tagasi kodu poole...poolel teel nägin oma ema. Ta ütles et ma temaga kaasa läheksin...Sain kohe aru mis toimub....Ja sealt tuligi armas järjekordne üllatus minu jaoks...Me läksime mu õele bussi vastu, kes tegelikult ei pidanud tulema. 

Ja nüüd...praegu, mil ma olin selle postituse kirjutamisega poole peal, helistas mulle Laura ja andis mulle käsu, et ma pean kohe alla minema (elan kortermaja kõrgeimal korrusel). Noh, mis seal ikka, ma siis läksin. Teen välisukse lahti, vaatan, tühjus, ei midagi JA SIIS hüppas nurja tagant välja minu enda Laura, kes oli seal suure õhupallikimbu, suure shokolaadi ja imeilusate vintage roosidega. Ma olin sõnatu, olen siiani. Kuidas see kõik minuga kõigest ÜHE päeva jooksul juhtub?!?!?

Ma tahan niiiiiiiväga teid tänada, kes minu päeva niivõrd eriliseks tegid, jah te ajasite mind nutma, te ajasite mind naerma, te tekitasite minus täielikku segadust..Ma tõsiselt niiväga armastan teid, te olete nii armsad, ma tõesti sain aru, et ma tõesti kellegile tähendan midagi rohkemat...Tegite mu päeva niiväga eriliseks. Oma tundeid ma ei suuda siia kuidagi täpsemalt kirja panna, sest see on tõeliselt kirjeldamatu tunne, olla kellegi jaoks nii oluline. Aitäh veelkord!!

Tegelikult on nii, et seda lihtsalt ei anna kirjutada mingisuguses loogilises kirjas, loogilises järjestuses või loogiliste sõnadega, see kõik oli minu jaoks liiga uskumatult kirjeldamatu päev!! Keegi teine täpselt ei saagi mõista mida see kõik minu jaoks tähendas... Rohkemat kui ettegi kujutada oskate!

Ma olen niii laisk, isegi nii palju et ma ei ole jaksand nii ammu (u poolteist nädalat kui ma ei eksi) midagi blogisse kirjutada. Tegelikult vist isegi oleks nagu midagi kirjutada, aga tahtmine kaob õhtuti kui uni tuleb. Kuna praegu on kevadvaheaeg, siis ajapuuduse kaela ma kõike ajada ei saa, sest olgem ausad....aega on kuis tapab (tegelikult isegi rohkem). Kuid nüüd pika pausi peale olen mõelnud, et peaks ennast kokku võtma ja tihemini blogisse kribama (kes seda muidu ikka lugeda viitsib, ilmselt praegugi keegi ei viitsi). Tegelikult polegi ju oluline, kui palju on lugejaid või kui palju minu blogist räägitakse..Peaasi on ju ikkagi see, et ma saaksin ennast tühjaks kirjutada ja hiljem omi mõtteid lugeda lugeda. Võinoh jah.

Kui ma nüüd maa peale tagasi tulen ja otseselt mõtlema hakkan mida kõike  teiega jagada, siis ütlen ausalt...mul pole kõige õrnemat aimugi. Kas rääkida laulmisest või sellest kuidas ma igapäev korralikult välja saan magada või eilsetest virmalistest, kõigest tulevast või üldse millestki üheksandast või kümnendast... Ma siis räägin parem kõigest. Asi otsustatud!

Alustaksin reedest? Tegelikult reedel oli ainult see lugu mis peale kooli oli (iseenesest äärmiselt ebavajalik info). Peale kooli sain Heliga kokku ja läksime Maksimarketisse kohvikusse pannkooke jäätisega sööma (need on jumalikult head). Ausaltöeldes me ei läinud sinna niisama lihtsalt, ikka põhjusega..Heli läks juuksurisse ja ma läksin Tema kätt hoidma, et tal oleks ikka julgem ja puha. Heli istus juuksuritoolis tervelt 2 tundi..ja mis te arvate mis mina terve selle aja tegin? Lobisesin ja lobisesin ja lobisesin. Mul pole halli aimugi kuidas see juuksur minu loba välja kannatas, ise ta ütles et tal pole minu lobamise vastu absoluutselt midagi. Juuksur iseenesest oli väga tore ja sõbralik ja noor (käis ka meie koolis kunagi). Rääkisime temaga meie koolist, küsis mõne õpetaja kohta, et kuidas neil läheb ja kõik muu selline mula.
Peale juuksurit läksime Heli koju filmi vaatama (Divergent). Jällegi film mis mulle väga meeldis ja julgen kõigile soovitada. Anyway.. Film vaadatud, tagasiside antud, oli kell nii palju, et pidin hakkama koju minema. Heli mõtles, et noh mis seal ikka, saadab mind kuskile maale ära, aga meie teekond ei läinud just nii nagu olime plaaninud...me kõige otsesemas mõttes jäime pimedal teelõigul seisma ja hakkasime taevast vahtima...tegelikult tähti. Lihtsalt nii ilus oli. Taevas ei olnud mitte ühtegi pilve, terve taevas helendavaid täpikesi täis. Pool tundi, tervelt pool tundi me neid seal vaatasime ja imetlesime kuni mul seismisest lõpuks külm hakkas ja meil ajataju tagasi tuli, et peaks edasi liikuma. Nii uskumatu kui see ka pole.....ma siiski jõudsin koju, tuleb tõdeda et üle poole tunni hiljem kui pidin.
Samal päeval (reedel) hakkas kõigil Eesti koolijütsidel kevadvaheaeg koolivaheaeg. Jupiduuuu saab magada ja ei pea õppima........Noh, iseenesest hommikul vara just tõusma ei pea, aga õppimisest siiski 100% me ei pääsenud. Nimelt meie klassi tüdrukutele anti tööõpetuse tunnis ette, et peame koostama referaadi teemal ''Rahvusköögid''. Mina ei saa aru mis vaheaeg see selline on kui peab kirjalikke töid tegema? Hästi ei ole vaheajaa moodi. Ilmselt õpetaja arvab, et mis need noored siis ikka teevad, ainult telefonides ja arvutites. Aga tegelikult asi ju nii hull ei ole (minu puhul vähemalt). Kallid õpetajad, uskuge mind, vaheajal paljud õpilased kas magavad, on linnast üldse väljas, laulavad, tantsivad, on laagris või kus iganes veel... See protsent ei ole ju massiline, kes reaalselt midagi tarka ei tee. Aga kas see ongi nii oluline vaheajal midagi tarka teha? Minuarust mitte, vaheaeg ju ongi puhkamiseks ja kosumiseks. Seda paljud ei mõista, mis seal ikka, ehk elu kunagi õpetab selle neile selgeks, võibolla.

Jälle üks väikestest unistustest täitus. Kallis Eesti rahvas, kas teie nägite ka eile virmalisi? Ma olen väiksest saati tahtnud vägaväga näha virmalisi ja nagu tellitud....on need samad värvilised virvendised minu akna taga. Muidugi oleks huvitav olnud näha erivärvilisi virmalisi, aga mulle piisas nendest rohelistestki, mida loodus võimaldas mul vaadata. Idee poolest oleks need pidanud olema kõikjal Eesti taevastes, aga Tartus minu omad neid ei näinud (huvitav küll miks)?
Lauluvõistlusest räägin laupäeval, või pühapäeval, igatahes kui see kõik möödas on, siis saan postituse juurde lisada ka kõik tulemused ja emotsioonid ja kõik hea ja halba ei ole, kõik on tore ja korras ja hästi. Loodetavasti.