Praeguseks juba lõppeva nädala reedet ootasin pikisilmi juba päris kaua (paar-kolm nädalat äkki?) seda kolmel põhjusel. Esiteks on tohutu kiirusega lähenemas jõulupühad, mis on minu jaoks alati aasta üks parimaid aegu, teiseks oodatavaks oli Eeva Talsi jõulueelne kontsert Paide Püha Risti kirikus. Olete asjast õigesti aru saanud, mul on kõik tema ja Curly Stringi kontsertid läbi käidud (va selle-aastane suvetuur), kolmandaks laupäevane esinemine Paide Kultuurikeskuses.

Iga kontsert pakub minu jaoks alati midagi uut, uusi emotsioone, mõtteainet. Alati jõuab kuuldud muusika kuskile sügavale minu sisemusse. Tollel reedesel kontserdil oli aga midagi teistmoodi kui varasemalt, see oli veel ilusam, veelgi liigutavam, kaasahaaravam. Mul ei ole varem sellist olukorda olnud, aga see kontsert oli niivõrd ilus, et minul läksid silmad märjaks.

Lõpetasin reedese päeva niivõrd ilusate ja ehtsate emotsioonidega, tundus, et elu ei saakski parem olla. Läksin magama ülimalt heade mõtetega. Järgmisel päeval veidi enne keskpäeva hakkasid meil kultuurimajas kogu orkestri ning solistidega proovid. Ma niivõrd palju ootasin kogu seda muusikat, sellega kaasnevat melu. Kodune, hea, tore, rõõmustav! 

Kuna ma olen ca kolm nädalat haige olnud, ei tundnud ma ennast lauldes absoluutselt kindlalt. Häält eelnevalt lahti lauldes ajas kohati köhatama, kõrgemad noodid, mis muidu probleemi ei valmista, ei tulnud välja (lauludes neid konkreetseid õnneks vaja ei läinud). Ma teadsin, et saagu mis saab, ära esinema ma pean.

Juba peale esimese laulu lõppu tagasi lava taha kõndides kirusin ennast põrgupõhjani. Piinlik, rõve, õudne! Sellest hetkest mu tuju läks ja jäi ka kuskile kaugele. Oma järgnevad laulud laulsin ära nii hästi kui antud momendil suutsin, aga haige kurk tegi mulle siiski karuteene.

Peale kontserdi lõppu vahetades ära riided, kohtunud mõningate inimestega, läksin koju, tuju peaaegu täiesti ära. 

Kõige tipp oli peale koju jõudmist. Lamades oma poolhämaras toas, kuulates Mari Jürjensi muusikat ma lihtsalt nutsin, nutsin oma esinemise pärast. Ma tundsin, et see mis ma seal tegin, ei olnud hea, sugugi mitte ühe kontserti vääriline. 

Tänaseks on tuju juba tiba parem. Peale ärkamist olin üksi kodus, hakkasin tegema erinevaid hingamis- ja hääleharjutusi, Laulsin, oi ma laulsin palju (palun vabandust naabrid)!  

Kuigi eilne läks päris korralikult aia taha, on siiski laulmine see, mis mind rõõmustab, mida mulle meeldib nii väga teha. Ja ma olen nüüdseks nii suures segaduses, mida peale gümnaasiumi edasi teha, kas minna arstiteadust või laulu õppima??? Ma olen sellele juba tegelikult väga pikalt mõelnud, aga ma ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda.

Võibolla olete isegi kursis, et novembrikuu on luulekuu (võimalik on ka see, et nii on see ainult Koidualas..). Igatahes meie, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pere, tähistame seda. Novembrikuu vältel on igas klassis mõndade emakeele tundide ajal luule ettelugemine. Ilusa eestikeelse sõnana öeldes siis etlemine. Kõik koolis teevad seda, ka emakeele õpetaja(d) ise. Muidugi võib sellel õpilasel täiesti piin tunnis sellises tunnis istuda,  kes luulest ööd ega mütsi ei jaga ning peab seda täiesti mõttetuks või koguni kasutuks sõnade ritta seadmiseks.

Mina olen see inimene (Hannaliis ka- kästi ära mainida), kes on luulest väga lugu pidama hakanud. Mulle meeldib see, kuidas väljendatakse oma mõtteid meisterlike, kohati ka täiesti uute kujundite kaudu. Kuidas lihtsate sõnade taha peidetakse kõige valusamad mõtted, mälestused, miks mitte ka kõige parimad kogemused jms, mis eales peaks ekselnud. Mulle meeldib ka iseenda mõtteid luulesse seada, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.

Viimati, kui meil oli vaja pähe õppida üks eesti autori luuletus, et see pärast klassi ees ette kanda, otsustasin esitada hoopiski omaloomingut, mis oli samuti lubatud. Kuna tolle luuletuse kirjutamise hetkel olid mõtted peas niivõrd sassis ja igatpidi negatiivsed, sündis järgnev luuletus (selle samuse kandsin ka klassi ees ette):

PÕGENEMINE

Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Mõtlesin, et kuna ma viimastel päevadel aina seletasin oma koolikatsetest, siis oleks ju viisakas rääkida ka sellest kuidas mul läks (kuigi Tamme Gümnaasiumi katsed on alles homme).

Reedel vedasin ennast Pärnusse, Koidula Gümnaasiumisse, kus pidi mul toimuma vestlus. Sisseastumise kandidaadid, kellel on tunnistusel ainult 4-5 või 5, pidid päev enne kirjalikke katseid vestlusele minema, mina nende seas.

Juba koolimajale lähemale jõudes nägin, kui  kaunis see kool juba väljastpoolt on, ülinunnu. Sisenemisega tekkisid mul väiksed raskused, sest need uksed lihtsalt ei avanenud, alles mõni hetk hiljem nägin, et uste kõrval on üks nupuke, mida vajutada tuleb, et uks lahti saada :D No kui juba koolimajja sisse olin jõudnud, suunati mind garderoobi, kus oma jope ja kõik muu läbu ära panna sain. Teate, see kool on lihtsalt nii ilus ja hubane, nagu tõsiselt. Kuna kandideerisin loodussuunda, oli mul kindel ruum kolmandal korrusel, kuhu minema pidin. Tore ja veidi uskumatu on see, et ma ei eksinudki ära.

Jõudnud õige ukse taha, võtsin teiste kõrvale istet ja jäin ootama, samal ajal Facebookis chattides oma õdedega. Muljetasin neile, kui ilus see koolimaja on ja sellest, et ''see on ikka nii minu kool''. Viimase repliigi peale ütlesid ainult, et enne ma pean sinna üldse sisse saama, muig. Kell oli sealmaal, kus jagati meile kõigile täitmiseks lehed, kus pidi kirjutama oma nime, isikukoodi, kus praegu õpin jne. Seejärel hakati meid ükshaaval sisse kutsuma. Mina läksin vist kolmandana.

Vestlust viisid läbi Koidula keemia ja bioloogia õpetaja. Minult uuriti minu praeguse kooli ja kodu kohta. Küsiti, miks ma just nende kooli tahan minna. Vastasin, et kuna tahan peale gümnaasiumi Tartu ülikooli arstiks õppima minna, siis otsisin enda jaoks kooli, kus oleks minule vajalik suund olemas. Küsiti veel elamise kohta, et kui ma õpiksin Koidula Gümnaasiumis, kus ma siis elama hakkaksin ja et kas mul on siin tuttavaid. Selle peale vastasin loomulikult, et jah, tuttavaid ja sugulasi on mul siin päris palju, elama hakkaksin ilmselt ühikas või siis üürikas. Pea kogu ülejäänud aja rääkisid nad mulle oma koolist, mis nende kool teeb, kus käiakse, kuidas kõik värgid toimuvad jne.

Iga nende öeldud sõnaga sattusin ma sellest koolist veel suuremasse vaimustusse. Ilmselt seda oli ka minu näost näha. Näiteks juba see oli nii vau, kui nad rääkisid ja näitasid mulle esemeid, mis neil kooli bioloogia klassis olemas on. Neil on olemas asjad, mida kasutavad ülikoolid ja päris arstid. *Ma ei tea kas olen maininud, aga Koidula Gümnaasiumi loodussuund on rõhuasetusega arstiteadusele*

Soooo, siis võtsid nad vaikselt meie jutu kokku ja....noh...Ma sain sinna kooli sisse! Mul on siiamaani niiiiiiiiiii tohutult hea meel, et mu kaheaastane pingutamine vilja kandis!

Jah, mul on homme ka Tartus katsed, aga need teen lihtsalt niisama ära, sest Tartusse pean ma nii või teisiti minema :D

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

Nüüd ei olegi hästi jõudnud midagi blogisse kribada, sest pole arvuti lähedusse veel sattunud. Nädala algus möödus eriti toredalt ja tegelikult ka suhteliselt tormakalt. Üks osa sellest oli ka muidugi Tartus ringi jooksmine.

Esmaspäeval lõpuuuuuks toimus Curly Stringsi kontsert, kuhu me Liisiga toredasti elamusi otsima läksime. Jõudsime Tartusse juba kahe ajal päeval (kuigi kontsert algas kell 18:00), et saaksime Taskus, Kaubamajas ja lihtsalt linnas veidikene ringi chillida. Sättisime oma toimetamised niiviisi, et poole kuue ajal hakkaksime Vanemuise poole minema. Jõuab rahulikult kõndida ja ennast veidike sättida. Aga kus olen mina, seal on ka pea alati ''toredad'' intsidendid. Kell oli pool kuus, kui hakkasime Kaubamajast Vanemuise poole liikuma. Kõik läks kui õlitatult, kuni...me jõudsime ukse juurde ja nägime, et liikumas pole ühtegi inimest ja sees oli ka kuidagi kahtlaselt pime. suundusime peaukse poole, et aru pärida, mis värk on ja kust me sisse saame, et Curly Stringsile minna. Tädi, kes oli oma leti taga, ütles meile, et too konsert toimub hoopiski Vanemuine väikeses majas, mis on pea 10 minuti tee kaugusel. Jep, me oleks peaaegu oma kontsertist ilma jäänud, kuid kuna meil oli piisavalt aega, läksime kiiremate sammudega mööda juhatutud tänavat edasi ning mingi imega leidsime ka maja üles.

Peate veidi pettuma, aga minu kontserdielamuse muljed on need mis alati. Kõik oli ülisuper ja Curly Strings on ikka ja ikka nii suurepärane et valus hakkab. Liisile ka vist kontsert meeldis. Peale majast väljumist olin mina küll nii sillas ja kilkasin seal oma emotsioone. Tegelikult tahtsin veidi kiruda ka tüüpilise eestlaste matsluse üle. Kui kontsert oli läbi ja leidis aset suurem plaksutamine, ei tõusnud MITTE KEEGI püsti, peale minu. Jah te saate õigesti aru, mina olingi ainuke, kes püsti seistes plaksutas. Ma isegi ei tunne piinlikust selle üle, sest mina näitasin sellega oma lugupidamist selle üle, mida nad koos teevad. Tõesti piinlik oli minul vaadata seda saalitäit rahvast, kes vaevusid ainult plaksutama, väga masendav.

Nagu Tartus viibimisele kohane, külastasime ka vana head Mcdonaldsi restorani (kuigi ma ikkagi täpselt aru ei saa miks nad ennast restoraniks nimetavad). Tellisin endale tavapäraseks saanud suure BigMac eine. Näeb ju küll mega ahvatlev välja, aga kuna ma oma toidueriga ei ole juba pea kaks kuud praetud jne toite söönud, siis Maci toit tundus mulle mitte-nii-maitsvana. Millest on kahju, sest tegelikult see toit on jumalik. Mitte et ma nüüd varasemalt ainult rämpstoidust oleks toitunud.

Heihopsti lugejad! Pidin blogist mõned päevad pausi tegema, liiga palju asju ja tegemisi oli käsil. Vähemalt nüüdseks on need tegemised ajutiselt läbi. Maailm on nii armas ja kinkis sel aastal õpilastele koguni 3 puhkenädalat (tavapäraselt peaks see olema 2 nädalat). Aga kuulge, mis mul saab olla lisanädala vastu? Ja dšiises kui kaua ma magada saan! Piduuuu!

Tegelikult on mu pea juba praegu pooleldi pilvedes, sest lõpuks ometi on kätte jõudnud jõulupühad! Uskumatu, et juba homme ongi jõululaupäev, kus ma üritan ennast mitte ümmarguseks süüa. Sellega mulle tuli kohe meelde eelmise aasta jõulud, kui ühe jõulusöömaga, mis kestis kokku kuus tundi, võtsin juurde 3-4 kg!!! Peale seda lubasin endale, et ei söö enam kunagi, aga siin ma olen :D

Mis ma siis vahepeal tegingi, ma väga eriti ei mäletagi. Nii palju erinevaid asju ja üritusi tuli korraga teha ja mõelda ja koolis oli vaja kõik kõik korda saada, noh poole sellest ajast olin väsinud või magasin. Peale selle tuli veel tegeleda jõulukingitustega, mis lõpuks ilusti valmis ja antud said. Ma sain aru nii, et mu sõbrannad olid väga rahul nendega :P Ja nagu ikka, sain ka mina üli fäänsid kingitused vastu.

Lauralt sain kingituseks jõuluvana kujulises karbis üliarmsad valge kiviga kõrvarõngad. Kingikotti oli lipsanud ka Raffaello, mis on praeguseks juba unustatud.

Liisilt saadud kingikotis oli Minionsi pildiga pluus (mida ma poes olen juba ülikaua nillinud), juurde oli veel lisatud valge kruus, mille ümber on kootud punase-valgega põdra pilt. Lisaks nendele oli juures veel Ferrero rocher, mis on ka peaaegu otsas.

Ja Heli Heli Heli, tema tahtis kingiga hästi palju vaeva näha ja otsis kõik vanad ja uuemad pildid üles, lasi kõik ilmutada ning lõpuks kandis need kõik ühte albumisse. Pildid on nendest hetkedest, kui oleme koos olnud ja midagi koos teinud. Seal on valja toodud mõned toredamad ja meelde jäävamad hetked, samas on seal ka lausa nii õudsaid pilte, mida ei tahakski kellegile kolmandale näidata. Pildid saavad alguse lasteaia east, seega mõne pildi eluiga on juba ca 12-13 aastat

Homme saan päkapikkudelt ka kinke, tegelikult need on juba kuuse all, aga ma pean ikkagi ootama, nuuks. Üldse ei jaksa oodata.

No kohe üldse ei suuda jõulumeeleolust välja tulla. Päkapikud käivad usinasti igapäevaselt minu sussi täitmas, kuulan aina jõulumuusikat, põletan kodus hulganisti küünlaid ja naudin hämarust ning oma toas ilutsevaid jõulutulukesi. Ainus mis praegusel hetkel puudu on, on lumi. Kus see ometi nüüd jääb? Ma ju nii ootan!

Jõulumeeleolust rääkides tuli meelde lugu Kai juures olemisest, ehk mis sai edasi laupäevasel päeval. Ega see ilm polnud sugugi parem kui eelneval päeval. Vot aga selle päevaga on selline lugu, et ma ei mäletagi mida me terve päeva tegime. Kai sa mäletad või? :D Haugimälu nagu mul on. Tean täpselt seda, et magasime umbes kella kaheni päeval. Sel ööl nägin ka niiii ilusat unenägu:

Unenäos olin mingi meesterahvaga restoranis, me istusime kõrvuti ja rääkisime juttu. Selline hästi mõnus ja hubane õhkkond oli. Mehe ees, laual, oli taldrik vürtsise liha ja praekartulitega. Ma sõin selle kõik ise ära ja issand küll kui hea see oli! Siis ma ärkasin üles. Peale seda unenägu ma sain aru kui väga ma tegelikult praetud ja vürtsist toitu taga igatsen (kuna ma seda ju süüa ei tohi).

Õhtupoole tuli meile pähe hea mõte, et võiks mingit õudukat arvutist vaadata, kuid jah, elekter kadus taas. Panime põlema uuesti oma jõulutulukesed (mis muide töötavad patareidega), aknalauale hulganisti küünlaid ja söögilauale ühe värvi-muutva küünla, mis lahedalt valgust andis. 

Kuna õhtust polnud me veel söönud ja elektrit ka polnud, siis nuputasime veidi aega, et mida õhtuks süüa. Meie mõtlemisest kujunes välja pika aja üks kõige toredamaid ja mõnusamaid õhtusööke (viimane kord oli Lauru juures piparkooke tehes- just avastasin et ma polegi sellest postitust kirjutanud). Eelneval päeval olime ostnud kodujuustu, kurki ja tomatit millest tegime maitsva asja kokku. Leidsime ka pihve, mida puupliidil soojendama hakkasime. Ohissand seda ei saa kirjeldada kui mõnus see kõik oli. Teha seda kõike elava tulega ja küünlavalguses. Peale seda laua taga küünlavalges söömine. Ülimõnus!

Mingi hetk avastasime, et koertega on jalutamas käimata, seega panime hommikumantlid selga, valgustuseks haarasime kaasa küünla ja läksime susse sahistades alla, välisuksele, samal ajal lastes koertel ruttu oma asjad ära ajada. Vot see oleks naljakas olnud, kui mõni naaber oleks samal hetkel vastu jalutanud. Nagu Juuli ja Maali.

Nagu ikka novembri lõpule kohane, oli kogu möödunud koolinädal täis igasuguseid üritusi, stiilikaid, erinevaid tegevusi. Lihtsalt nii väsitav nädal oli, ma siiamaani tahaks edasi magada, aga seda vist ei ole okei teha kell seitse õhtul. 

Viimane novembrikuu nädal tähendab meie kooli õpilastele igal aastal oma-kooli-nädalat. Inimkeeli öeldes tähistatakse sellel nädalal meie kooli sünnipäeva (tänavu sai meie kool 106-aastaseks). Igal päeval on oma stiil.

80ndate tibid

Esmaspäeval oli stiiliks 80ndad, mil riietusin ennast hõbedasse läikivasse kolmveerandvarrukatega pluusi, musta seelikusse ja sukapükstesse, vürtsi lisasid ka kootud erkrohelised säärised, tumesinine vöö ja sinakas-rohelised ketsid, juuksed olid tugevalt sassi aetud ja ühelt poolt klambritega kinni pandud.
Samal õhtul oli meie, 9-ndate klasside, korraldada väikeste disko, mis ütleme nii, et läks täitsa hästi. Tekkis küll mõningaid komplikatsioone, kuid lõppude lõpuks lahenes kõik väga hästi.
Teisipäeva stiiliks oli sport. Sellega läks lihtsalt, sain lõpuks koolis mugavate riietega olla. Minu puhul tähendas see siis jooskupükste, -tossude ja dressipluusi kandmist. Peale tunde toimus põhikooliklassidele iga-aastane Põhikooliturniir, kus põhikooli õpilased võtavad mõõtu erinevates ülesannetes (sel aastal teatejooksus, koogi valmistamises, puutöös, lühinäidendis ja karaokes). Selline tore ja meelt lahutav üritus.
Kolmapäeval võtsime oma klassiga osa karjääripäevast. Tegemist on mõne-tunnise istumisega koos teiste põhikooliõpilastega, mil erinevad ameti-esindajad tutvustavad meile oma ametit, kuidas selleni jõuda ja kuidas üldse kõike teha. Selline omamoodi tore ja hariv asi.
Neljapäeval toimus õhtul Hammerbecki Gala, mis on väga pidulik üritus 7-12 klassidele. Gaalal tunnustatakse kõiki parimaid erinevates kategooriates (näiteks aasta kunstnik, -laulja, -sportlane, -õpetaja jne). Nagu ka eelnevatel aastatel, olin esitatud aasta muusiku nominendiks. Ja nagu ka eelnevatel aastatel, ma seda tunnustust ei pälvinud, ega ma ei imesta ka. :)

Hammerbeckil

Reedese päeva õhtu oli ''pisut'' rajum kui kõik eelnevad päevad. Õhtul toimus meil koolis õpilasesinduse laager, mis nägi välja selline, et kõik olidki lihtsalt lõbusad ja rõõmsad. Oma laagrit alustasime ühiselt kinno minekuga (vaatasime ''The Hunger Games''i viimast osa). Peale seda ründasime kogu kambaga oma linna Selverit ja ostsime igasugust sööki kokku, et  seejärel hakata pitsat valmis vorpima. Päris heaaaa. Ülejäänud aeg möödus koos olles. Mängisime erinevaid seltskonnamänge, tegime meeskondades Playboxe ja laulsime karaoket. Ülivinge laager oli, selline chill ja lihtsalt olemine heas seltskonnas. Kuid tõesti, tegelikult juba väsitav.
Täna, nüüd laupäeval, kui koju jõudsin, läksin lihtsalt voodisse, lugesin umbes 20 lehekülge raamatut ja jäin mitmeks tunniks magama. Siiamaani tahaks tegelikult magada. Kuigi see nädal on olnud väga tore ja põnev, on see nii väsitav et peaaegu ainult magamisest koguaeg mõtlengi.

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Ma näen hästi tihti erinevaid unenägusid. Tavaliselt on need sellised igapäevased ja tavalised unenäod, mis ei ole absoluutselt märkimisväärsed. Mõnikord on need aga nii lahedad või hirmsad, et kohe peab kellegagi jagama.

Üks öö nägin siis nii megavingelt lahedat ja ülisuperpuper unenägu, et kohe pean pean sellest blogima. Unenägu ise tegelikult ei olnud väga pikk. Oli tegemist mingisuguse kontserttuuriga, kus olin mina, mingi minuvanune tüdruk, Tanja Mihhailova, Eeva Talsi, Tanel Padar ja Liisi Koikson. Taustalauljateks olid Kaire Vilgats ja Dagmar Oja. Kujutate ette, ma laulsin nende kõigiga koos suurel laval, suurele publikule. Selles esimeses laulus mis me laulsime, oli mul oma soolo osa. Uhhhhhissand see laul oli nii hea! Tegelikult ma ei tea kas selline laul päriselt olemaski on. Kahjuks ma ei mäleta seda viisi ega ühtegi sõna, nuuks. See oli liiiga hea. Äkki on nii, et ma nägin unes seda lugu ette, mille ma päriselt mingi aeg valmis kirjutan ja suurel laval esitan. Oi kui perfektne see oleks! Küll ma sinna ka jõuan, lihtsalt pean.
Tegelt me laulsime teise laulu ka, mis oli meie lõpulauluks. Kõik olime koos ühes reas, hoidsime kõik üksteiselt ümbert kinni ja laulsime. Tanja laulis soolot ja meie kõik teised üliilusat tausta, kusjuures mina ja Liisi Koikson laulsime kõige kõrgemat viisi (rivis olin peaaegu kõige keskel, Tanja ja Liisi vahel). Igatahes see oli nii megailus ja tore ja ülisuurepärane unenägu!
PS! Kõik lauljad, kes olid minu unenäos esindatud, on ühtlasi ka minu lemmiklauljad (taustalauljate kohta ei oska ma midagi öelda)

Peale USAsse jõudmist juhatati meid tellitud bussi, mis viis meid kohtumispaika (majutuspered koos oma lastega ootasid meid mingisuguse hoone parklas). Meie Mariaga nägime majutusperetüdrukut (kes eelmisel suvel käis ka Eestis) esimest korda, sest meie, kultuursed inimesed viibisime seeaeg hoopiski tantsupeo proovides (nädala lõpus osalesime tantsupeol ka). Seega meie kahekesi olime ühed nende seast, kes kedagi peale oma koorikaaslaste ei tundnud.

Meid Mariaga pandi kokku Liina ja Helinaga (nemad on ka meie koorist). Sattusime elama Grace'i perre, kuhu kuulus Grace- peretütar, Karen- pereema, Reed- pereisa, Charlie ja Joe (Joseph)- perepojad ja Keity-perekutsa. Hästi armas ja tore perekond. Nende peres olid kõik väga lähedased, st. sellist poputamist ja suvalisel ajal kallistamist ja ninnunännutamist oli kordades rohkem kui Eestis (nii armas oli vaadata). 

Pere elas sellises keskpärases USA majas. Aed oli väike (aga meil oli batuut) samas maja oli seest suhteliselt suur, ütleme nii, et maja oli seest suurem kui väljast. Maja oli kahekordne. Esimesel korrusel oli suur söögituba, köök (kus oli palju süüa), kaminaga elutuba, WC ja esik, kust viis trepp teisele korrusele. Teisel korrusel kohe trepist üles jõudes vasakut kätt lugedes oli(töö)ruum, kus oli palju arvuteid, otse oli kohe meie tuba, meie toa kõrval kohe peretütre tuba, seejärel WC/vannituba ning vanemate tuba (suure voodi ja WC-ga). 

Kuigi maja iseenesest oli suhteliselt tagasihoidlik, oli seal nii kodune olla. Õhtusel ajal söögilauas arutasime järgmise päeva minekuid. Mina ütlesin kohe, et tahaksin vägaväga minna Golden Gate'i juurde ja kui võimalik, siis ''Full house'' majade juurde. Mis te arvate kuhu me järgmine päev läksime? Mõlemasse nendesse kohtadesse, kas polnud mitte aimatav? Minu arust ka mitte :P Linda unistused täitusid, nende täitumise hetkel ma ei suutnud oma silmi uskuda, uskumatud tunded! See ei tundunud üldse reaalne, et unistused, mis olid mul olnud mitmeid mitmeid aastaid, olid nüüd lõpuks tätunud. Käisime tegelikult veel vingetes kohtades, sh ka Hiinalinnas, kus ka õhtustasime (sõime hiina pulkadega hiina toitu). Sõitsime autoga pööraselt hulludel San Francisco tänavatel ja nautisime öötuledes suurlinna.

Rutates siit kohe edasi nädala lõppu, viimasesse täispikka päeva, laupäeva, mil meie äratuskellad helisesid juba kell viis hommikul (Eestis oli siis kell 19:00). Tõusime põhjusega nii vara, kell kuus oli autoga start. Ei kuskile mujale, kui Santa Cruz'ile. Põhjus, miks nii vara läksime, oli selles, et läksime surfikooli, mis algas kell 8:00. Surfikool kujutab endast seda, et kogud oma pundi kokku (meid oli neli- mina, Maria, Charlie ja Grace), saad enda pundile surfiõpetaja ning let's go to surf! Okei, tegelt asi nii lihtne ka ei olnud. Alustuseks tuli muidugi anda lapsevanema nõusolekulehed, siis tutvuma reeglitega, lõpuks jagati kätte lauad ja kalipsod (mida me Mariaga tükk aega selga panna üritasime) ning siis mere äärde. Kuid mitte kohe vette. Enne vetteminekut saime u 10 minutilise koolituse, kuidas lainetes liikuda, kuidas ümber kukkuda, kuidas püsti saada ja õigesti sõita. Lõpuks lasti meid vette ka. Võin uhkusega öelda, et sain juba esimesel korral püsti ja sõitsin ilusa pika sõidu. Marial läks vist sama hästi, ega me seal üksteist niiväga ei jälginud. Eniveis, see oli ülisuper kogemus! Tol päeval avastasin enda jaoks surfamise, tõesti, see on nii megalahe!

Santa Cruz'ist me siiski veel ei lahkunud. Sealsamas on ka kuulus lõbustuspark, kus on kõiksugu atraktsioone, sealhulgas ka Ameerika mäed. Jah, kuna kõik sinna niiväga tahtsid, olin ma läbi suure hirmu siiski nõus nendega ühinema. Ma enda arust küll kõrgust ei karda, aga üles-alla-kõrvale-üles asju ma siiski pelgan (huvitav küll miks). Ma ausalt ei julgenud absoluutselt sinna minna, ma nii tohutult kartsin. Mind rahustas veidi maha see, et infotabelil oli näha, kui kiiresti rong sõidab ja kui pikk on sõiduaeg. Kiiruseks oli märgitud 55mPh ja sõidu ajaks veidi alla 2 minuti. Sellest sõidust ma ei taha eriti rääkida, aga ma teen seda siiski teie lõbustamiseks...ainukesed asjad mida ma sõidu ajal ütlesin: ''Mariiiiiaaaaaa, see on niiiiii õudneeee!!'' ''Mariiiiaaaa, ma tahan siit äraaaa!!!'' ''Mariiiaaa, ma lendan välja siit!!!'' ''Mariiiiiaaaaa, millal see läbi saaaab????'' jne.. Nüüd asjad mis ma vaikimise ajal mõtlesin: ''PRSSSEE KÜLL, MIKS MA SIIA TULIN?????'' ''OOOOMAIGAAAAAAAAD!!'' ''TÄIESTI PRSEEEES, KUI MA SIIT VÄLJA KUKUN SIIS TEIE ÜTLETE MU VANEMATELE ET MA SURNUD OLEN!!'' ''OOOMAIGAAAD ME SÕIDAME NII KIIRESTI!!!'' ''APPPPPIIII!!'' ''EMMMMEEEE, KUS SA OLED??'' ''MA EI TULE SIIA KUNAGI TAGASI!!'' jne..

Jep, see oli tõesti nii õudne. Muidugi peale sõitu tulin maha ja mõtlesin, et kui haigelt loll ma ikka olin...Kirjas oli ju 55 miili tunnis, mitte kilomeetrit tunnis...seega 55 km/h asemel sõitsime u 95 km/h. No mis seal ikka vahet.....ainult 40 km/h..see pole midagi. Okei, ma ei kahetse, et seal käisin, aga tagasi sinna ma küll minna ei kavatse, mitte lähimate aastate jooksul.

Ma olen piisavalt laisk, et mitte rohkem USA reisist kirjutada (ja postitusest kirjavigu ära parandada), aga kui mingil põhjusel soovid veel reisi kohta inffi, siis küsi julgelt kommenteerides seda postitust ja ma lahkelt vastan kõigile teie küsimustele, sest tegelikult me käisime veel kruiisil ja mujalgi ringi trippimas. PS. kes ei taha oma indentiteeti avaldada, saab enne kommentaari ära saatmist valida ''anonüümne''.

Imesid juhtub. Jah, tõesti juhtub. Kas minuga juhtunu on ime või mitte..igatahes täiesti uskumatu. 7. juunil kirjutasin oma blogipostituse lõpus soovist, et tahaksin vägaväga endale kitarri, et ehk kellegil ikka nurgas seisab või on mõni helde inimene nõus seda mulle kasvõi ostma. Plaan oli küll hea, kuid ma ei julgenud midagi loota, sest kes ikka niisama lambist oma kitarri mingile suvalisele annaks? Ootasin, ei midagi..kuni järgmise päeva pärastlõunani, mil kirjutas mulle minu enda klassivend, kes rääkis oma isa juures Tallinnas nurgas nukrutsevast uhiuuest kitarrist, keda pole nende kolme kuu jooksul isegi karbist välja võetud. Meie kirjavahetust kohe on siin vaja jagada:

Klassivend: ''Tsau, ma lugesin su blogi. Otsid kitarri?'' 

Mina: ''Tsauki, jah :)'' 

Klassivend: ''Ma muidu endale soetasin ühe kitarri, mis on valget värvi ja 4/4 mõõdus, aga ma tellisin selle enda isa juurde Tallinnasse ja kui see kohale jõudis oli mul kitarri õppimise isu läinud ja see kitarr seisab seal juba 3 kuud. Kui sul on soovi võin selle sulle ära anda, sest see lihtsalt seisab seal.'' 

Mina: ''Päriselt räägid?'' 

Klassivend: ''Jah'' 

Mina: ''Issand, see oleks niiiii vinge! Ma ei suuda seda praegu uskuda! :D Muidugi mul on soovi!''

Nagu ka minu kirjastiilist arugi saite, siis ma olin niiiiii õnnelik ning ei suutnud seda sugugi uskuda, et mu enda klassivend annab oma kasutamata kitarri lihtsalt mulle. Ülivinge, muud polegi öelda. Siiamaani natuke ei suuda seda uskuda, kuigi kitarr on alates laupäeva hommikust minu kodus kasutuses. Kuna kitarr käes ja häälestatud, hakkasin ma usinasti kõike varasemalt õpitut kordama, otsisin internetist, Maria aitas, ise väga püüdsin, ning nüüd, juba kahe päeva möödudes oskan ma mängida kuute lugu, muuseas, üks nendest on sõrmitsedes (Mari Jürjens (Pokinen)-Paradiis). Umbes kaheksa laulu oleks tegelikult veel vaja ära õppida (noortevahetuse ajaks). Küll hakkama saan, ma avastasin, et kitarr on tegelikult nii lihtne instrument, ainult kannastust ja õppimishimu on vaja.

Minu kauaoodatud Käsmu tripp oligi ära. Ausalt, see oli seda väärt, oodata kontserti ligi kolm kuud järjest. Jep, võin ju tiba hullumeelsena tunduda, et ühte kontserti nii kaua ootan (kuigi alles veebruaris ju käisin ka Curly Stringsi kuulamas). Selline on see fännielu. Väiksemana ma ei saanud kunagi aru, et kuidas saab kedagi niiiiipalju fännata, aga vot saab. Ma siin endamisi mõtlen, et kuidas see küll võimalik on? Ja ma võin ühest asjast ainult rääkida ja rääkida ja rääkida. Okei, ma nüüd võtan ennast kokku.

Nagu te juba teate, siis eile, 11. juunil käisin Käsmus Curly Stringsi kontsertil, kuigi ma seda niiüliväga ootasin, ei olnud ma hommikul vara sellest väga vaimustuses. Varahommikul kell 11:00 pidin minema kooli, et läbi teha oma solistilaul, millega 20.juunil 9.klasside lõpuaktusel pean ka esinema. Plaan oli ärgata hiljemalt kell 9:00, et jõuaksin kõik asjad tehtud ja asi mutt. Nii libedalt see parakult siiski ei läinud. Mind äratas hommikul hoopiski üles (kell 10) lauluõpetaja kõne. Kuna ma magasin, siis oli mul ka korralik unine ja kare hääl. Kõne ise nägi välja umbes selline:

Mina: ''Jaaa''

Õpetaja: ''Tere, Linda, kas oled üles ärganud?''

Mina: ''Jaa, olen küll'' (valelik valevorst)

Õpetaja: ''Meil hakkab kell 11 proov, mäletad ikka?''

Mina: ''Jaa, mäletan''

Õptaja: ''Kohtume siis''

Mina: ''Jah, head aega''

Peale seda kõnet olin mina kohe voodist püsti ja tegutsesin (okei, esimesed 10 minutit istusin voodil). Kindlasti lugejate seas tekkis küsimusi, et miks õetaja selle pärast küll helistas? Vastus sellele on lihtne, ma olen maha maganud lugematu arv lauluproove ning kuna õpetaja ikka tahtis minuga seda proovi teha, siis oli kindlam mulle tund aega varem helistada, et ma ikka kindlat üles saaks ja kohekindlasti proovi jõuaks.

Käsmu ise hakkasime sõitma alles kella viie ajal. Enne minemist käisin veel tädi juures ära, kes punus mulle nunnu korvi pähe (terve pea on punupatsi täis, patsi alustatakse pea keskelt ja liigutakse ringe punudes järjest väljapoole). Selle patsi olin enda jaoks juba mitu päeva tagasi valmis mõelnud, sest ma tahtsin Käsmus sobituda keskkonda, selline folgistiil ja kuna ma ise folki hullult fännan, siis mis mind enam peatab? Lauralt olin veel laenanud nunnupunnu halli kampsuni ja roosad papud, mis sobisid oivaliselt minu ülejäänud outfitiga. Niii nummi, aga ega ma endast pilti tolpäeval ei teinud. Nüüd mõtlen, et oleks ju võinud..

Käsmus istub publik murul, igaüks oma murulapil. Kuna meie sinnajõudmine oli tiba raskendatud (seoses teetööde ja teereguleerijatega), oli sinnajõudes kõik paremad kohad võetud ja seepärast otsisime u 5-10 minutit endale sobivat kohta. Minu ainus kriteerium oli see, et ma kindlasti pean nägema lavale ja me ei tohi olla kuskil ääres. Lõpuks siiski leidsime päris hea koha, mis paiknes lavale piisavalt lähedal ja Curly Stringsi oli ka sealt väga hästi näha. 

Kontsert sujus nii hästi et nii hästi. Ülivinge oli!! Nii mõnus oli mere ääres sooja pleedi sees murul istuda ja kuulata Curly Stringsi ning nende laule täiest kõrist kaasa laulda. Uskumatu lihtsalt. Väga super! Folk on ikka nii mina, täiega mina. Võite kindlad olla, et kunagi on ka minul oma folkansambel, sest laulmisest ma nii või teisiti ei kavatsegi loobuda. Mis mul muud öeldagi, nii super oli. See lõppeb siin, ma hakkan ennast jälle kordama.

Kuna kontsertilt sai osta ka nende uut (lühi)plaati ''Elumäng'', siis nagu ikka, ma pidin selle endale saama. Ma seda plaati olin juba sellest ajast tahtnud, kui Eeva ja Villu meie koolis käisid ja Eeva mulle ütles, et neil tuleb küll uus plaat, suvel. Niisiis ma seda ootsin...ja ka sain. Ning üllatus üllatus, Linda sai kõigilt neljalt (Eevalt, Villult, Jalmarilt ja Taavetilt) ka autogrammi. Juhhuuu.

Öösel, poole ühe ajal koju jõudes olin ma niii väsinud, tohutult väsinud. Ma nüüd ei teagi, kas asi on selles, et öösel magasin vähe, või hoopis Käsmu reisist..Vahet väga pole, vähemalt üks asi on kindel, ma olin omadega niii läbi kui läbi, kuid kodus magama ma siiski kohe ei jäänud. Kuna meil on WhatsAppis selline tore grupivestlus, kus on koos väga toredad ja värvikad inimesed, siis veidi aega lobisesin seal ning seejärel külastasin Kai blogi ja lugesin tema uusimat postitust sellest, mida ta öö jooksul kõike korda võib saata. Sain jälle hea tujuga Truudi kaissu võtta ja tuttu jääda.

Lubasin eelnevas postituses rääkida tänasest ja eilsest, et mis täpselt toimus ja kuidas toimus ja millised on emotsioonid ja tunded ja kõik möllud värgid särgid. Ma ei saa ju nii kärmelt nüüd kõike ära kirjutada....postitus jääb liiga lühikeseks ja ma pole jälle rahul. Ma just otsustasin, et enne seda, kui hakkan rääkima põhiteemast (eilsest ja üleeilsest), räägin ma teile veidikene oma mõtetest.

Olen pikka aega mõelnud sellest, et miks mõnele inimesele meeldib üks, teisele aga hoopis mingi teine asi. Selle lause kõrvale saaksin tuua hea näite enda kohta... Nimelt mina (ilmselt sellest olete juba aru saanud) olen inimene, kes armastab folk-muusikat, oma maad ja keelt, rahvapärimust ja vanu kombeid. Mina olen täiesti kindel selles, et kuna ma olen eestlaseks sündinud ja veel Eestimaa pinnal, siis siia ma peaksingi jääma, mitte kuskile mujale riiki õnne otsima minema...kõik see ongi ju siin olemas, peab oma õnne lihtsalt üles leidma, selleks ei ole vaja põgeneda kaugesse välisriiki. Paljud minu sõbrad ei mõista selle koha pealt mind absoluutselt (kusjuures ma üldse ei imesta ka mitte). Kindlasti arvate nüüd, et Linda on jälle täiega segi kamminud, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull (vist). Tegelikult ma ei hakanud sellest päris lambi koha pealt ka rääkima...sama situatsioon puudutas mind eile, kui kultuurimaja väikses saalis lasti ühte Folkmilli laulu (mille nime ma kahjuks ei tea) mis hullult meeldis mulle, sest mulle üldse vägaväga meeldivad mitmed Folkmilli laulud (nt. Folkmill-Tulevad). Need laulud on lihtsalt nii armsad ja nunnud, mulle üliväga meeldib! (See sama laul on ka siin videona- ärge mind päris hulluks siis pidage! PS.Seda on ülimõnus kuulata õhtul enne magamaminemist kõrvaklappidega...lihtsalt super!) PS. Ma ei kuula ainult sellist muusikat...ma kuulan ka mõningat teie jaoks normaalset muusikat :P

Siit edasi tuleksin tagasi põhiteema juurde. Kes on veidi aktiivsemad lugejad, siis kindlasti juba eelmisest postitusest mäletate, et ma viimasel ajal ei ole saanud absoluutselt magada, sest miljon asja on teha ja on veel tegemisel...Selle nädalaga olen nüüd siis saanud ühele poole...peaaegu...mitte enne selle postituse valmis saamist.

Laupäev algas mul juba suhteliselt varakult. Äratus kell 9:00 (minu puhul on see viimasel ajal juba hüpriski tavaline ärgata nädalavahetusel nii vara). Mul oli aega umbes 45 minutit, et ärgata, süüa, rahvariided selga ajada ja kooli juurde liikuda. Päris plaanipäraselt ei läinud (ma jõudsin kohale umbes 15 minutit peale kümmet), Tegelikult rahvatantsuga pidime kogunema tantsimiseks alles kell 10:45, aga kuna ma tean, kuidas mul hommikuti sättimisega aega läheb, siis arvestasin varasema ajaga (pidin Johannale punupatsid ka ju tegema)...kaval, eks? Minu arust küll. Hommik ei piirdunud vaid pelgalt rahvariietes kooli ees tantsude läbi tegemisega. Keskväljakul tähistati Jüripäeva ning sellega kaasnesid ka rahvatantsijate esinemised (see on jube vinge traditsioon minu arvates).

Ülejäänud päev ei möödunud mitte värske õhu käes, vaid kinnises ruumis, kultuurimajas. Laupäeval toimus seal maakondliku lauluvõistluse poolfinaal. Poolfinaalis osalesid lauljad, kes olid saanud oma linna/valla lauluvõistlusel esikolmikusse (just saying, mina sain linnalauluvõistlusel 1.koha :P). Seekordne võistlus oli konkurentsirohkem, kuulda sai väga paljusid häid laule ja lauljaid. Poolfinaalis ei jagatud välja kohti, vaid valiti igast vanuserühmast välja 6 parimat, kes pääsesid edasi pühapäevasesse finaali (ehk siis finaali, mis toimust täna- pühapäeval). Eelneva teksti põhjal võisite juba aimata, et mina olin nende kuue parema seas, kes pääses edasi finaali, kus juba jagati kätte kohad ja selgitati välja maakonna parimad igast vanuserühmast. Kuna on 15-aastane, siis mina kuulun vanuserühma 14-16-aastased. 

Finaal ei olnud mitte niisama tavaline nagu oli olnud linnalauluvõistlus või maakonna poolfinaal...Finaal on alati olnud sedamoodi teistsugune ja parem, et see toimub erinevalt eelnevalt nimetatud võistlusest suures saalis ja koos bändiga, kelleks seekord oli Karavan (laul ja kõik on sama, ainult et enam ei saada mitte muusikaõpetaja, vaid bänd).

Eile bändiga laulu läbi tehes läks nii superhästi, ma tõsiselt olin esimest korda elus endaga nii rahul...Lauldes mul tuli enda laulu peale kananahk peale, uskumatu. Kõik oli lihtsalt nii nagu pidi..Kuid täna, esinedes ei läinud just nii hästi. Millegipärast oli bänd unustanud umbes poole meie eilsest jutust ja panid laulu ajal paika oma tempo, mis oli minu jaoks ilmselgelt liiga kiire (hetkeks sattusin isegi paanikasse, et kuidas nüüd sellise tempoga laulda), ma olin neis hüpriski pettunud, et nii läks, aga tehtud ta sai...kahjuks ei läinud pooltki nii hästi kui eile proovis :( . Konkurente kuuldes olin ma hüpriski kindel, et jään eelviimaseks, sest minu arust mul ei läinud üldse hästi ja teised laulsid nii superhästi. Esinemisele mõjus veidi halvasti ka hommikune konflikt, mis viis mu tuju kõige paremast lihtsalt hea peale...

Üheks auhinnaks sain Pizzakioski kinkekaardi

Hindamine toimus kohe mõni minut peale vanuserühma viimast esitust. Kõik vanuserühma kuus võistlejat koos oma juhendajaga pidid minema lavale, et žürii saaks punkte anda. Punktide andmise süsteem on selline, et iga žüriiliige annab igale osalejale ühe punkti kuuest üheteistkümneni (6 on kõige nõrgem ja 11 kõige tugevam punkt). Punktide jagamise ajal oli õhkkond ärev...mina olin seal eriti närvis, sest ma ju tegelikult ei tahtnud väga taha oma tulemusega jääda...Kõikidele punktid antud...Olid näha kohe ka punktide summad ja tulemused......Tuli välja, et mina, Linda, sain 2. koha vääriliseks! Ma ei suuda seda siiamaani uskuda...Oma maakonnas jääda teisele kohale ja veel minu jaoks päris suure äpardusega, nagu selleks oli laulu liiga kiire tempo ja sellega kaasnevad vead minu esituses...Uskumatu...Mina olen küll mega õnnelik! 

Eeva ja Villu

Täna see juhtus...Minu kauaoodatud päev jõudis kätte (mitte et ma nüüd esmaspäevi nüüd niiväga fännaks..), aga nagu ma juba mitmes eelnevas postituses öelnud olen, siis täna (esmaspäeval, 13. aprillil) tulid meie kooli esinema Eeva ja Villu Talsi. Ootamine muidugi tasus ikka täiega ära!! Just mina olin see, kes hommikul tõustes esimese asjana mõtles, et ohhhh, ma tahan juba kooli minna! (PS.Ikka selle kontserdi pärast) Tegelikult ma ootasin seda niiiniii väga, et ma ei suutnud väga naljalt isegi mitte magama jääda...Kindlasti nüüd mõtlete, et Linda on peast täiesti ogar, aga kuidas te ise reageeriksite, kui teie lemmik-ansambli esindajad (antud juhul Curly Stringsi) tulevad otse Sinu juurde, Su kooli...Uskumatu lihtsalt!! Muide, kas ma olen juba maininud, et Eeva Talsi on minu üks suuri eeskujusid? Olen või? No ma siis just ütlesin uuesti...
Kui nüüd tänase kontserdi juurde minna, siis arvake ära, kes ennast võimalikult ette istuma surus? Ikka Linda (kuigi kui nüüd aus olla, siis tegelikult ma ei pidanud selle koha pärast võitlema). Ma ei saanud ju ometigi sellisel kontserdil tagumise pingiga leppida. Kui Talsid tulid lavale, siis appiiiii ma läksin nii äksi täis.....niiilaheeee!!! Klassiõele, kes istus kohe otse minu kõrval, pakkus minu emotsioon küll nalja. Tore eks? :D Kontsert mulle väga meeldis, see oli nii vinge, et nad rääkisid oma minevikust ja lapsepõlvest ja sellest kuidas nad kohtusid ja Curly Stringsist üht-teist...Supeer! Kas teatsite, et Eeva oskab hiiu-kannelt mängida? Mina küll ei teadnud, aga Ta mängis seda ülihästi!
Appiappiiiii, kui kontsert lõppes....kujutate, ette, ma sain rääkida oma iidoliga!! See on minu jaoks nii suur asi! Päriselt ka! Paljud teist kuulavad Rihannat, Nicki Minaj, Ed Sheerani või üldse kellegi teise loomingut...te ilmselt ei saagi teada, mis tunne on rääkida oma lemmikuga silmast- silma...Kujutage nüüd ette, et teie enda lemmiklaulja seisab otse teie ees ja saate temaga rääkida, temalt küsida....Mina sain seda kogeda ja olen sellest siiamaani nii sillas kui sillas üldse olla saab!!!

Sain lõpuks oma plaadile autogrammi...Mii soo häppiii

Teate seda tunnet, kui õnne on nii palju, et Sa lihtsalt keksiks, kargaks, naeraks, hüppaks.....Jap, just selline ma olin..peale saalist väljumist..Ma olin viimati nii õnnelik oma sünnipäeval, kui Kai ja Joosep mulle üllatuse tegid...Vahetund kestis 20 minutit ja üle poole sellest ajast ma olin telefoni otsas ja jagasin oma kirjeldamatut rõõmu....Kaiga. Ma loodan et Kai kõrvadest jäi midagi järele ka, ma oma ülevoolava tujuga kilkasin ja keksisin ja seletasin ja väljendasin oma emotsioone iga võimaliku hääletooniga (koridoris möödujad ja lihtsalt pealtvaatajad arvasid et ma olen peast ogar ja naersid...ma ise nägin..põhimõtselt olingi ju...ma ei kontrolli oma emotsioone, kui ma olin õnnelik...aga kas peakski). Ma aina kilkasin ja rääkisin kui vaimustuses ma sellest olen, et nägin Eevat ja et sain temaga rääkida jnejnejne..Kai põhimõtteliselt lihtsalt kuulas, kuidas ma Talle kõrva lalisesin (Kai, mul on natuke kahju Su kõrvadest, aga mitte väga, Sa ju hirmsasti tahtsid kuulda mind üliheas tujus....R.I.P Kai kõrvad). Oma ülevoolavas tujus nagu alati, mul tuli pisar silma....päriselt, naersin, nutsin, olin ülimegaõnnelik. Jap, peale koolikella helisemist pidin ju kõne lõpetama ja tunnitöösse süvenema, kuid seda ma ka väga hästi ei suutnud, nii hea oli olla lihtsalt...Koolis on hea ja ülevoolav tuju...See on midagi uut, muig.
Teine vahetund läks veidi leebemalt, aga tuju oli ikka veel sama hea (tegelikult praegu on ka veel), mõte ei jõua järgi...oooomaaaigaaad, ma sain Eevaga rääkida!!! (plaadile küsisin autogrammi ka) 
Igatahes kõik on niiiiiiisupeeeer!! Niiväga ootan juba Käsmu kontsertit, kus lähen Curly Stringsi kuulama!!...Andke andeks et tuli järjekordne suhteliselt ebaloogiline postitus, aga ma ei saa ju midagi teha, kui inimene on niiii õnnelik! Annate andeks eks? Elasite mu sünnipäevapostituse üle, seljuhul elasite selle ka..Peaasi, et mul on endal hää olla ja laps ei karju (PS.rõõmuhõisked ei loe).

Kas panite tähele, kui ilus ilm valitses laupäeval tervet Eestit? Uskumatult ilus ja mõnus....päike, piisavalt soe, tuult ei olnud (kui oli siis väga-väga vähe ja seegi oli suhteliselt soe). 

Väga mõnus oli ärgata hommikul, teha aken lahti, vaadata seda ilusat sinist taevast, säravat päikest...Nii hea oli aknal istuses tunda värsket õhku ja kõige selle juures kuulata seda imelist linnulaulu... Ärkasin juba veidi peale üheksat, et kallikesele vastu minna, tegelikult pidi Maria jõudma alles üheteist paiku, aga nagu ma kord juba olen...mul on sättimisaega vaja.

Kogemata (ausalt) ma hilinesin, mu võtmed olid JÄLLE kadunud (need kaovad mul koguaeg ära, tavaliselt leian need kuskilt valest kohast...nt teise jope taskust või kotist, kuhu ma tavaliselt neid kunagi ei pane). Njah, tegelt läks veel aega...Mariakene hakkas uhkesti kesklinna bussipeatusest Selveri poole vantsima, samal ajal kui mina suundusin bussipeatuse poole üldse teist (lühemat) teedpidi. Tegelikult ooli see minu apsakas, et ma ei öelnud kust kaudu ma tulen pluss ma ise hakkasin veel mõni minut hiljem liikuma ka. Kuidagi me saime lõpuks kokku ka, teda oli juba kaugelt näha...väike inimene suure kotiga hihiiihi. Kodu poole jalutama hakates panime tähele, et kultuurimaja parklas oli laat (mul pole õrna ainugi mis laadaga oli tegemist). Kõndides pool laata läbi, otsustasime oma vanad kondid asetada kultuurimaja trepile istuma, et nautida ilma ja muusikat, mis ei olnud nii hea. Jah, me lihtsalt istusime ja rääkisime juttu. 

Njah, kauaks seda eriti ei olnud (u 40 minutit)... Pidime koolimajja minema....kooriproovi.....jälle... Tegelikult oli ju selleks põhjus ka, me valmistusime põrastlõunaseks konkursiks Tallinnas. Seekord olid kõik uskumatult aktiivsed lauljad, keegi ei olnud väsinud näoga, mina vähemalt ei pannud tähele (tavaliselt on kooriproovis enamus inimesi täiesti tüdinenud ja väsinud näoga, ka mina...kuigi mulle tegelikult meeldib koorilaul). 

Kooriga Tallinnasse jõudes ootas meid samasugune ilus ilm nagu Paideski. Päike siras ja taevas oli sinine (ainult linnulaulu ei olnud, aga ohtralt tuvisid küll), jäädavalt suurepärane ilm...Kuid Tallinnas me ilma väga nautida ei saanud..me vahetasime riided, mõned hääleharjutused, laulsime laulud läbi- neid me ka korrigeerisime. Sealt edasi kohe võistlema. Laval ennast paika seadnud, hakkasime mõistagi laulma....ma hetke pilkasin laulu ajal ka kohtunike laua poole, kus žürii esinaine pilkas meie koori sellise näoga, nagu meil oleksid kõik noodid aia taha läinud...endal mul oli küll kindel tunne sees, esinemise ajal käisid nii mõnelgi korral külmavärinad üle selja, nii hästi kõlas lihtsalt. Oma neli laulu ära laulnud, lahkusime me aplausi saatel saalist, mõeldes, et huvitav mida meie esitusest küll arvati...Kusjuures, hetkel mil laulsime ''Viire takka'' laulu, üks naine hakkas laulu keskel pisardama (nagu mina tavaliselt, muig).

Autasustamine algas alles umbes kolmveerand tunni pärast, seega näljased nagu me mitmed seal olime, läksime Hesburgerisse (mina ja Hess...haruldane nähtus...ju siis oli kõht tõesti nii tühi). Kuigi sinna minemine, seal olemine ja siis veel tagasitulemine võttis aega, me ei hilinenud autasustamisele...yes, we were so fast. 

Nüüd siis ka meie tulemustest.......Me võitsime B-kategooria neidudekoori kategoorias 2.koha! Me olime kõik väga rõõmsad (ilmselt siiamaani) ja veidi ka üllatunud, sest arvasime (ka meie koori dirigendid), et jääme viimaseks, aga näedsa, pürgisime hoopis teisele kohale...kas annab rohkem rahul olla..Mina olen küll väga rahul oma kooriga ja üleüldse sellega millega me juba hakkama oleme saanud...Järgmine kooridevaheline võistlus on juba juulikuus, San Fransiscos (see ei ole kuidagi eilsega seotud)! Kui on soovi, saab sellelt lehelt lugeda San Fransiscos aset leidva festivali kohta (tegin kaks sõna lingiks). Ega seegi enam kaugel pole....

Mis te arvate, mis me bussiga koju sõites tegime? Õige! Laulsime, raske oli arvata eks? Käiku läksid kõik Eesti klassika laulud..alustades lauluga ''Ämblikmees'', lõpetades Curly Stringsiga. Terve bussi tagaots laulis (loe:6 inimest), njaa, bussijuhist hakkas natuke kahju, aga ma usun, et Ta on harjunud selliste sõitudega...vist, loodetavasti.

Üks asi veel, ma tahan reklaamida ühte megavinget äppi, mis Windowsitel on (üleeile leidsin). Äpi nimi on ''Talk to someone''...See äpp võimaldab Sul suhelda anonüümselt anonüümsena, tutvud seal erinevate inimestega, saate omavahel rääkida, pilte saata, helisalvestusi saata (kahte viimast ma hetkel veel kasutanud pole)..Kui vajutad kohta, mis annab äpile teada, et tahad kedagi veel leida, kellega rääkida, siis telefon teeb seda nii, et otsib esimese ettejuhtuva võõra, kellega saad kohe vestlema asuda..Inimesi seal on üle maailma, see on ausalt üks ülivinge asi! Selle kasutamiseks on vaja ainult inglise keele oskust, muud ei midagi.

Täna on aprilli esimene nädalavahetus, kui nüüd täpsem olla siis nädalavahetuse lõpp- 1.Ülestõusmispüha (täna on pühapäev)...Tänasest on veidi hiljem juttu..võinoh, tänasest polegi tegelikult miadgi kirjutada peale selle, et tulin tagasi Tartust oma kodulinnakesse....aga nagu tavaliselt, alustan ma seekordki algusest...(neljapäevast). Miks just neljapäevast? Just sellepärast, et sellel päeval suundusin ma oma seitsma koormaga Tartu poole (väga raske arvata küll kelle juurde). See nädal tuli harukordne võimalus minna päev varem, reedel ju niivõinaa kooli ei olnud...kõik see tänu kalendris ilutsevale "punasele pühale" milleks seekord oli Suur Reede.
Jah ma käisin jälle Tartus, mulle ikka niipalju seal meeldib olla, tohutult meeldib. Pidevalt on mul mõttes, et millal lõpuks ma saan tagasi minna. Seal on kõik nii chill, Tartus omaksete juures ei pea muretsema probleemide ja kõige halva pärast, mis kopitavad minu kodulinnas (PS.kõik siin ei ole halb, aga Tartus on parem). Paides olles on alati internet telefonis või arvutis järgi, sest reaalselt siin ei ole midagi teha. Siin on ka tohutult mitmeid negatiivseid ja õelaid inimesi, keda Sa lihtsalt ei jaksa ja ei tahagi kuulata või veelvähem temaga kokku puutuda (vabandust, kui mu jutt liiga üldistav tundub, kordan veel, et kõik ei ole sellised, paljud ei ole...aga selliseid õeluskotte on ka ikka parasjagu). Kui buss jõuab Tartusse, on minu esimene liigutus lülitada internet välja (õhtul ainult tšekin paar korda Messengeri läbi), sest see aeg on nii üürike mis ma seal olla saan, midagi ei saa lasta raisku lasta...ja muide, ma ju saan oma teiste sõpradega koju tagasi tulles ju ka rääkida. Minu elu ei ole internet.
Reedene päev oli kõik unelemine ja kodus olemine. Igatahes mina ei lubanud ennast äratada, sest tahtsin ennast välja magada: seega ärkasin mina alles ühe ajal päeval. Kaid siis enam kodus ei olnud, ma kusjuures ei mäletagi kuhu ta hommikul kiirustas, igatahes pärastlõunani pidime olema Joosepiga kahekesi kodus, me sisustasime ka oma aega ja vaatasime videoid (videosid..ma ei tea kuidas õigesti kirjutada, muig). Lõpuks Kai siiski tuli...ainult et mitte tühjade kätega..Ta oli käinud poes ja toonud munadepühadeks kraami, et värvida mune ja need kuhugi panna (nunnu punutud korvi, kuhu munad sisse panna).... Sellel päeval käisid meil kõigil ka pühadejänkud kes tõid meile Kinderi üllatusmunad. Nomnomn.

Laupäev algas seevastu juba varahommikul (ehk siis umbes kell 10). Vabatahtlikune olin nõus minema poodi, et tuua vutimune, leiba ja saia. Kui jõudsin poodi, helistasin kodustele ja küsisin soovitud toodete kohta täpsemalt teada, mida täpselt võtta...Noh, vutimunad, ja leib (saia ikkagi ei võtnud)....Ja olin need korvi pannud, hakkas Kai vuristama, et mida kõike veel vaja on. ''Lindakene, ole hea mine võta jäätist....aa, piima oleks ka vaja...hmmm, Joosep tahtis veel soolakala, kuule..võtame Maci juurde ka midagi kaasa...võta neid snäki vorste, võta neid juustukuubukuid ka, need vürtsidega...EI küüslauguga...kuule, tahaks mingit küpsist ka....võta palun Cocat Joosepile...kuule, vetsupaberit oleks vaja....võta endale ka midagi...kindel et midagi ei taha??'' Kujutate ette..ma olin poes üle 20 minuti, sest soovitud kolme-asja-ost läks veidike aia taha, ja pidin koju suunduma hoopis kotitäie asjadega (tegelikult kaks kotitäit) noh, Joosep tuli minu poes rändamise ajal mulle appi, et asju koju tassida.

Olime juba varasemalt otsustanud, et samal päeval (laupäeval) läheme Kaiga kodust ära, külla, ära. Maci poole chillima ja lauamänge mängima...Te ei kujuta ettegi kui palju tal erinevaid lauamänge on (minu ''Reis ümber maailma'' ja ''Monopoly'' kõrval ei anna seda isegi võrrelda mitte). Need on tal kolmes virnas ja iga virn on kõrguselt veits alla meetri (kuskil on neid mänge ilmselt veel..kuskil, I'm sure). Seekord osutusid valituks kolm mängu: ''Targem kui 5.b'';''Eesti mälumäng'' ja mingisugune piraadimäng mille nime ma ei mäleta. Kusjuures naerda sai, naerda sai..Jah, eriti siis kui ma enda arust jube tarkasid vastuseid Eesti mälumängus pakkusin. Alles õhtul, umbes kella seitsme ajal läksime koju. Tol päeval oli palju plaanis...
Oli ju munadepäev, see tähendas seda, et oli aeg mune kaunistama hakata ja seejärel potti keema panema...Meie ei kaunistanud mune nii nagu teevad praegusel ajal paljud (ehk siis munavärvidega), meie võtsime kasutusele lõngad, kruubid ja sibulakoored, mille kõik toppisime sukkade sisse vee sisse keema. Nii mina kui Kai jäime oma munadekorviga väga rahule, jubenunnu tuli.

Kuna ma juba Kai telefoni kaamera kasutamisega hoogu läksin, siis mul kohe oli vaja Džännuga ''paar'' pilti teha (PS.Kail ka), tegelikult Janetiga piltide tegemine oligi vist Kai mõte, juhul kui ma oma mäluga midagi puusse ei pane. Janetil oli sellest kõigest nii villand...tema arust ei peaks selliseid asju nagu telefon või kaamera olemas olemagi.
Täna hommikul tegin Kaile&Joosepile ka pisikesekese ''üllatuse'', ma panin endale kümne ajaks äratuse..Sellel oli ka oma kindel ka praktiline mõte: Ma tahtsin valmistada kõigile hommikusöögi nii, et kui lähen neid äratama, on juba hommikusöök neid laual ootamas :P Hommikueinest ma kahjuks pilti ei jõudnud teha (PS.paigutasin kõik lauale ilusti ära ka). Hommikueineks valmistasin kõigile tassikese teed ja igaleühele paar singi-juustu-röstpeenleiba.

PS.Lihtsalt mainin......ma pesin kraanikausis olevad nõud ka ära.

Ilmselt kõik (tegelikult mitte kõik) teist juba teavad mis päev täna selline oli. Minu sünnipäev! Tegelikult teil pole veel hetkel õrna aimugi milliseks kogu päev sujunes ja millised emotsioonid mind täna kõik valdasid. Kohe sellest kõigest ka lähemalt ja põhjalikumalt (väga). Kuid kõige enne ma tahaksin öelda, et see oli päriselt kõigekõigekõige toredam, emotsioonirikkam ja kõige südamlikum päev mu elus! Kohe räägin miks..

Tänane pikk päev algas juba hommikul kella (poole)viiese äratusega. Sellel oli ka oma kindel põhjus: kell 6:00 lahkus kultuurimaja eest buss Tapale. Ilmselt on terve Eesti rahvas sellega kursis, et meie riigis olid Ameerika sõdalased ja täna suundusid nad kogu oma kodinatega Saksamaale- oma põhibaasi (või mis iganes moodi seda baasi ka ei nimetatud). Igast Järva ringkonnast valiti välja paar kodutütart ja paar noorkotkast, kellel oli au sõita Ameeriklaste soomukite kolonniga (soomukis) Paidesse/Türile. Ka mina olin üks nendest väljavalitutest. Kogemus ise oli väga meeldiv, kuid soomukis oli väääääga külm (kõik laes olevad 4 luuki olid pärani lahti, ärge küsige miks). Muid kommentaare selle kõige kohta ei ole, sest kõige eesootavaga võrreldes on see täielikult ebavajalik jutt.

Niisiis, soomukist välja saadud, hüvasti jäetud, sain lõpuks koju...sööma. Mul oli kõht niiii tohutult tühi, polnud hommikust saadik midagi söönud...actually who cares? Nobody.... Jõudis aeg sinnamaale, kui oli vaja lahkuda kodust, kultuurimajja proovi (enne lauluvõistlust ennast). Proov läks nagu ta läks, ei hästi ega halvasti...aga tehtud ta sai (muidugi peale proovi oli suur põdemine, et kõik läheb ikka metsa taha jnejnejne). Tegelikult aeg lendas päris kiiresti, poole kahe paiku suundusime tüdrukutega väiksesse saali, kus ühtlasi toimus ka lauluvõistlus, läksime varem, et kuulata nooremat vanuserühma ja valmistuda mikrofoni prooviks. Saali sisenedes kõlas noorema vanusegrupi tagant kolmas või neljas laul (laulud olid kuskil poolepeal). Läksime valisime endale sobivad istekohad ja sinna me ka ennast istuma sättisime. Kuulan laulu, ja hakkan saalisviibijaid vaatama, et näha kes seekord kohale on ilmunud....Vaatan ja vaatan ja vaatan....STOP! KAI! ja JOOSEP? MIDA? Kujutate ette.....Kai ja Joosep siin! Nad tegid mulle üllatuse..... tulid salaja Paidesse, minu linna, kultuurimajja, lauluvõistlusele. Need emotsioonid mis mind valdasid...Ka praegu sellest kirjutades käivad ärevusejudinad läbi... Ma olin niivõrd õnnelik ja vapustatud, et ma hakkasin sealsamas pisardama, lihtsalt vaatasin kuidas nad istuvad ja kuulavad laulu ja nutsin. Ma olin niiiiiiiiii ärevil ja niiii äksi täis et ma absoluutselt ei talitsenud ennast, päriselt, absoluutselt mitte. Ma hoidsin ennast tagasi laulu lõpuni, et mitte laulule vahele segada....Niipea kui kõlas aplaus jooksin ma teise saali otsa Kai ja Joosepi juurde. Ma kallistasin neid niii kõvasti ja ikka nutsin. Nii tohutult armas oli näha et Sa oled kellegile oluline ja Sa ei ole tühi koht! Sa oled kellelegi tõeline! Teate, neid emotsioone ma ei oska kõiki kirja panna, sest need tunded ja emotsioonid on täiesti kirjeldamatud, täiesti uskumatud ja kõige imelisemad! 

Umbes kuu aega tagasi rääkisin Kaile ja Joosepile, et mul tuleb lauluvõistlus ja see oleks niivõrd tore kui nad tuleksid mulle kaasa elama ja kõik oleks nii super.Vastus oli selline kahtlev, et ah ei tea kas ikka saab, mul on see asi teha ja siis veel see ja see ja see....Kuni eelmine nädal andsid nad kindla ''ei'', et nad ei saa tulla. Põhjenduseks toodi see, et Kai on üldse linnast ära ja Joosep peab erandkorras laupäeval tööle minema. Tegelikult ma olin väga kurb, aga mõistsin, et mis seal ikka..neil ju oma elu ka. Ka veel eile rääkisid nad sedasama juttu ja kusjuures nii usutavalt et ma sinnamaani uskusin seda. Ja siis niimodi täna, lihtsalt on Paides. Täiesti uskumatu mis üllatusi mulle tehakse..Niivõrd kallid ja armsad olete!!!

Nüüd oleks vist aeg rääkida lauluvõistlusest. Täpsemalt minu enda esitusest ja kõigest sellega seostuvast... Sellega teen lihtsalt ja kiirelt. Enda vanuserühmas jäin 1. kohale. Ma olen niiiiiiivõrd õnnelik, et ma sellega hakkama sain!!

Peale lauluvõistlust läksime koju (mina, Kai, Joosep ja emps). Seal ootas mind ees veel teinegi üllatus...Külla olid ilmunud tädi ja täditütred. Niisiis olimegi kodus pidulauas mina, vanemad, tädi, tema tütred, Joosep ja Kai. Sõime traditsioonilist sünnipäevasööki- salatit ja kooki (tegelikult keeksi), joogiks oli ikka traditsiooniline morss. Rääkisime jutte, naersime....Väga tore oli!

Hiljem, kui Kai&Joosep pidid bussi peale tõttama, läksin nendega kaasa, et neid bussi peale panna. Muidugi kõige suurima heameelega!....tegelikult sisimas ei tahtnud ma nendest veel lahkuda.. Kõndides kolmekesi bussijaama poole kõndis meile vastu minu teine tädi, koogiga (elab siinsamas linnas). Uuris kuhu ma lähen ja millal tulen, ütlesin et ma lähen saadan noored bussi peale ja siis kohe lähen koju. PS.See kook oligi tegelikult mulle, lasin sellega tal minu koju minna. 

Kai&Joosep bussile saadetud, hakkasin liikuma tagasi kodu poole...poolel teel nägin oma ema. Ta ütles et ma temaga kaasa läheksin...Sain kohe aru mis toimub....Ja sealt tuligi armas järjekordne üllatus minu jaoks...Me läksime mu õele bussi vastu, kes tegelikult ei pidanud tulema. 

Ja nüüd...praegu, mil ma olin selle postituse kirjutamisega poole peal, helistas mulle Laura ja andis mulle käsu, et ma pean kohe alla minema (elan kortermaja kõrgeimal korrusel). Noh, mis seal ikka, ma siis läksin. Teen välisukse lahti, vaatan, tühjus, ei midagi JA SIIS hüppas nurja tagant välja minu enda Laura, kes oli seal suure õhupallikimbu, suure shokolaadi ja imeilusate vintage roosidega. Ma olin sõnatu, olen siiani. Kuidas see kõik minuga kõigest ÜHE päeva jooksul juhtub?!?!?

Ma tahan niiiiiiiväga teid tänada, kes minu päeva niivõrd eriliseks tegid, jah te ajasite mind nutma, te ajasite mind naerma, te tekitasite minus täielikku segadust..Ma tõsiselt niiväga armastan teid, te olete nii armsad, ma tõesti sain aru, et ma tõesti kellegile tähendan midagi rohkemat...Tegite mu päeva niiväga eriliseks. Oma tundeid ma ei suuda siia kuidagi täpsemalt kirja panna, sest see on tõeliselt kirjeldamatu tunne, olla kellegi jaoks nii oluline. Aitäh veelkord!!

Tegelikult on nii, et seda lihtsalt ei anna kirjutada mingisuguses loogilises kirjas, loogilises järjestuses või loogiliste sõnadega, see kõik oli minu jaoks liiga uskumatult kirjeldamatu päev!! Keegi teine täpselt ei saagi mõista mida see kõik minu jaoks tähendas... Rohkemat kui ettegi kujutada oskate!