*Sorri, mul pole täna tuju kirjavigu parandada*

Ma ei viitsi mämmutada, seega asun kohe asja kallale. Lugu siis selline, et mul oleks vägavägaväga teilt kõigilt abi vaja, päris tõsiselt, mul on nii suur mure. Eriti mage on jälle mingite stressijuttudega teid piinama hakata, aga. Viimasel ajal ma ei saa kuidagi enam see rõõmsameelne Linda olla, mõnel päeval tuleb välja, aga õhtu eel olen jälle see tuttav võõras, kes iseennast peeglistki ära ei tunne. 

Ma suudan ärrituda niivõrd väikeste asjade peale, ma ei maga kuigi hästi, eelistan enamus päevi üksi olla, eriti hommikud/õhtud(!), peavalud vahepeal täiesti tühja koha pealt. Ja siis veel see, et mulle tegelikult megapalju meeldib Koidula ja klass ja värki, Nõmmes on väga tore elada ja puha, aga ma tahaks niiiiväga Paidesse või maale minna (selline asi nagu koduigatsus eksisteerib minu puhul??). Igatahes jah, palun help me!

Esmaspäevakesest paar lookest:

Oli siis esmaspäevane päev, kuus tundi ja valikaine (tegelt kuues tund jäi ära). Päeva ebaõnnestumine algas valikaine tunniga, mis on mul siis pilliõpe/hääleseade (ma vist olen juba umbes miljon korda öelnud ka, et olen häääästi kaua laulnud). Ehk siis nagu see on asi, milles tunnen end SUHT kindlalt. Esmaspäeval tegime siis esimest korda kitarrimängu asemel hääleseadet. Mu õpetaja on reaalselt megaproff laulmises ja üldse muusika tegemises/loomises. Terve oma tunni räägib minuga, kasutades väga palju muusikalisi termineid, mille tähendusest ma midagi ei tea, ta räägib mulle nootidest, laadidest, astmetest...eeem, teisi asju ma ei oska nimetada, sest need on asjad, millest ma midagi ei tea. Miljonit korda- Ma ei ole kunagi muusikakoolis käinud ja ma EI TUNNE nooti ega muud sellist!

Räägib mulle umbes pool tundi asjadest, millest ma aru ei saa ja kui lõpuks laulmiseni jõudsime, oli mul selline tunne, nagu ma poleks kunagi varem laulnud ja ma ei tea üldse, mis asi see laulmine üldse ongi! Aaaahhhhh elu s**em tunne lihtsalt! Ehk siis jah, palju õnne mulle, õpetaja on proff, mina ei ole ja ma ei oska neid asju, mis ta tahab et ma oskaks jne..mida ma teen?????? Tore jah, et midagi aru saate.

Noh, nagu eelnevast oleks minu jaoks juba väheks jäänud..Kuna pidin kella kolmeks jõudma haiglasse füsioteraapiasse, olin sunnitud megakiirelt tegutsema, et koolist linnaliinibussile jõuda. Buss jõudis just siis ette, kui peatusesse jõudsin. *Kasutan alati ühekordseid bussipileteid, noh, neid mis sealt suurest kobakast läbi lased ja see kuupäeva peale trükib vms. Ostan alati hästi mitu tükki ka korraga, et olemas oleks koguaeg.*

Noh olin kuskil ühe peatuse sõitnud, kui hakkasin piletit otsima. Aga no otsa olid saanud. Kaks-kolm peatust oli vaja ainult sõita, mõtlesin et see on täiega savi, nii väike maa veel..sõitsin aga edasi. Ja siis üllatus-üllatus, tulevad järgmises peatuses peale kontrolörid. Ainus mõte, mis peast läbi käis oli lihtsalt soov, et nad ei näeks mind, sest noh, piletit mul neile ette näidata ju ei olnud. Rääkisin ka neile selle sama jutu ära.

Vedasid mu oma erabussi, võtsid mu nime, telefoni nr., aadressi, meili, ema nime, ema numbri, ema aadressi, noh ja lisaks sellele kõik mu ID-kaardil olevad andmed. Kuna ma pidin arstile kindlasti jõudma, tegid nad kiiresti ja hoidsid mind ainult nii ''vähe'' aega kinni, et arsti ajani oli ainult fucking 1 minut..

Samal ajal kui mind autos või bussis või mis iganes pannis mind kinni hoiti, helistati mu emale ja räägiti jutt ära ja värki. Emalt siis pärast kuulsin, et saan rahatrahvi, täpse summa saan teada meili teel 1.detsembril. 

PS.Eriti lamp on see, et üks kutt, kelle kuukaart oli aegunud, jäeti rahulikult sinna bussi edasi..

No palun..ainult kaks sõna: Minge põrgu!!!

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Täna, nüüd praegu sattusin juhuslikult oma blogisse ja avastasin, et sel kuul polegi veel midagi kribada jõudnud..ups, vist. Noh, mitte et nüüd millestki kirjutada poleks, asju on just väga palju, nii palju, et blogimiseks aega ei jätku.

Tegelikult päris veider minust, et ma Eeva Talsi kontsertist isegi kirjutanud pole, mis toimus nüüdseks juba natuke liiga ammu :D No ma siis teen lühidalt. See oli üliüliüli super! See muusika lihtsalt, aahhhhhh nii mõnus! Nu ja lisaks fantastilisele kontsertile ostsin endale kohapealt ka Eeva Talsi sooloplaadi ''Vähemalt täna'', mille esitluskontsert see tegelikult oligi. Plaadile sain Eevalt ka pühenduse :')

Ma ei tea paljud teist ei tea, aga mul on tegelikult üks selline plaanikene esineda kunagi (lähiaastatel tegelikult) Eevaga koos. Kes seda teab millal või kus ja kuidas, aga pange tähele, ma jõuan sinnamaani! Nagu aastavahetuse postituses kirjutasin, siis selle käesoleva 2016. aasta pühendan muusikale ja no mine tea mis kõik võib juhtuda, kunagi ei tea ju ette. Ma arvan, et tuleb alati olla positiivselt ja optimistlikult meelestatud. Kui käia ringi, nägu mossis, tekib ka teistel inimestel blokk ette ja nad hoiavadki alateadlikult sinust eemale. Negatiivsus ja pessimism ei kutsu kedagi ega midagi head ligi, vähemalt nii olen mina isiklikult asjadest aru saanud. 

Igatahes näiteks täna terve päeva olin ma kuidagi väga rõõmus :D Koguaeg tahtsin naeratada. Veidi veider tegelikult, sest tõusin megavara (kell 10.00). PS. Ilmselt aitas suurepärane seltskond sellele kaasa.

Tegelikult see, mis ma teile öelda tahan on see, et olge rõõmsamad, suhtuge kõigesse positiivsemalt, olge optimistlikud ja sõbralikud. Näiteks õpilased, ainult mõni kuu veel(+eksamid) ja juba ongi kool läbi! Uskuge mind, selle kõik saate ju kuhjaga tagasi! Ja rõõmus olla on triljon korda parem, kui kurb, kuri, vihane või masenduses. Isegi kui mõningad olukorrad on raskevõitu või lausa nii hullud, et ei teagi kohe mida teha, jaga ennast ja enda mõtteid teistega. Selliste asjadega on nii, et ei saa endas hoida, muidu neid aina koguneb ja koguneb ja koguneb...lõpuks oled seesmiselt nii puruks, et ei suuda midagi teha...mida me ometigi ei taha.

Kas teil on ka vahepeal selliseid perioode, kus lihtsalt oletegi reaalselt mitu päeva järjest nii väsinud kui üldse olla saab, igasugune magamine aitab ainult max mõneks tunniks? Minul vähemalt viimased 3 päeva on nii olnud (ka praegu üritan ennast üleval hoida, et see postitus siiski valmis saada). Tõsiselt väsinud, mul oleks vaja mingit korralikku 14-15 tunnist und. Vot siis ma oleks puhanud (kuigi ilmselt mitte kauaks). Ega ma neid numbreid huupi pannud, ma suudan väga vabalt magada nii kaua. Mul on kahju inimestest kes ei suuda :D

Lihtsalt igal pool kus ma ka poleks, tahaks kerra tõmmata ja magama heita. Koolis, kodus, igal pool kus selleks ka tegelikult võimalus olemas on. Ilmselt on üheks põhjuseks ka teise trimestri lõpp. Kuna reedel pannakse hinded välja, on kindlasti vaja kõik selleks päevaks korda saada. Ainult üks asi ongi veel jäänud (algul oli 8 tööd vastata). Mul on tegelikult hea meel, kui kõik võlad koolis on tasa tehtud. Kuigi nende tegemine võttis(võtab) ka tegelikult tublisti aega ära.

Muide, enne kui ma lõpetan, siis palun olge nii kallid ja nunnud ja armsad ja toredad ja palun palun kirjutage siia samma postituse alla (kellel kasutajat pole, saab anonüümselt kommenteerida) kõik ilusad, rahuliku tempo ja ilusa sõnumiga eesti keelsed laul(ud). Soovitatavalt nais-esitaja esituses. Otsin lauluvõistluseks laulu! Palun leidke see kaks sekundit, mis kulub kirjutamiseks ja jagage minuga laulude nimesid koos esitajaga! :)

Eile peale arsti juures käimist olin nii kuri, ega söandanud blogima tulla. Kuri olin sellepärast, et veel ka tänase päeva (lisaks neljapäevale, reedele, nädalavahetusele ja esmaspäevale) pidin siiski passima kodus, kuna perearst tahtis nii...tervenemiseks või nii. No eilne eilseks. Positiivne on see, et homme saan ma lõpuks tagasi kooli ja ei pea enam tegemata tööde eest ekooli hüüumärke koguma (hetkel on neid mul seal kokku 8 eksemplari). Kuna järgmisel reedel pannakse trimestrihinded välja, siis on mul suhteliselt kiire nende kõigi parandamisega.

Tegin vahepeal (täna) natuke head ka. Andsin järjekordselt oma vanu riideid ära, sest eks abivajajaid on igal pool. Aga mind ajab üks asi natuke muigama. Nimelt see, et enamus ajast on ikka nii, et keegi ise midagi anda ei taha, ainult tahetakse kõike saada. Ju see on meile juba siis nii loomupäraseks saanud. :) 

Ei, tegelikult ma ei nurise üldse. Minul on tegelikult hea meel, kui saan inimesi aidata, ükskõik kuidas. Küll ka mina saan kunagi abi, kui mul peaks seda vaja minema. 

Ega ma väga muud tarka polegi teinud. Õppisin mõningaid matemaatika asju järgi, mida nad tunnis teinud olid. Eriti tore on see, et ülesannete tegemiseks pidin iga kord kedagi (paralleel- või enda)klassist piinama, et too või teine mulle õpikust pilte saadaks, kuna mul endal uut õpikut njetu. Seega päris niisama ma siiski neid päevi maha ei maganud.

Üleeile suutsin armuda ära ühte enda jaoks uude laulu. Tegu on järjekordse rahvalaulu lähedase lauluga. Tavaline eesti muusika, mida Mari Kalkun teeb. Mulle meeldib, teile ilmselt mitte, aga jagan ikkagi (kasvõi siis lihtsalt kiusamise eesmärgil) :D

Põhjus, miks sellel teemal kirjutan on lihtne. Ikka vahepeal jälle küsitakse minu käest, et Linda miks sa nii kuri oled, või Linda, miks sa nii tõsine oled? Linda, miks sa pidevalt nii tuim oled? Uskuge mind, kallid inimesed, ma ei ole. Mina elan lihtsat oma põhimõtete järgi. Oma veidrused ja kõik muu sellise hoian lähedaste jaoks. 

Minu paremad ja pikemaajalised sõbrad teadad küllaltki hästi milline ma tegelikult olen. Ei möödu tegelikult ühtegi päeva, kus ma täiesti suvalise koha pealt ei laliseks või häälitseks. Õhtuti on see igati tavapärane :D Küll naabritest on kahju, sest üksinda kodus olles panen tavaliselt muusika peaaegu põhja ja laulan täiest kõrist kaasa. Ups.....vist.

Minu puhul on nii, et olen alati avatud uutele tutvustele, aga kui olen mõne täiesti võõra inimesega suhteliselt esimest korda veidi pikemalt koos, siis lööb sellise väikse bloki ette, et ei teagi alati mida ja kuidas rääkida, sest ei tunne inimest. Kahjuks või õnneks pole mulle antud sellist müstilist võimet, mis võimaldaks mul näha inimestest läbi, kuidas nad mõtlevad ja kuidas nendega suhtlema peaks.

Ma arvan et minu üheks halvimaks küljeks on see, et ma tihtipeale ei suuda ennast piisavalt hästi väljendada, et kõik minust õigesti aru saaksid. Olen inimene, kes on igal võimalusel sõbralik ja rahulik, kuid mõnikord juhtub ikka nii, et vääratan mõne üksiku sõnaga, mille tõttu saab minu lauset mõista teisiti ja siis arvataksegi, et näe, Linda, räige bitch oled, kuigi tegelikult ma ise midagi halvasti ei mõelnud.

''Linda, ära targuta,'' ka seda lauset kuulen (eriti kodus) hüpriski tihti. Tavaliselt sellele lausele on eelnenud mingi väitlus, ning olukord kus põhjendan enda seisukohta, et mind ei saaks mitmeti mõista, kuid ikka leidub inimesi, kes peavad seda nõmedaks targutamiseks.

Täna, sattudes üle mitme mitme päeva oma bloggerisse, pidin ääre pealt šoki saama! Nii vähe vaatamisi! Ega ma tegelikult ei imestagi, kuna ma ju ise bloginud ei ole. Kahjuks jah, kooli kõrvalt lihtsalt ei jää seda aega niiväga alles.

Ausaltöeldes midagi lahedat vahepeal juhtunud pole. Täiesti suvalised hallid argipäevad, mis kuidagi ära lõppeda ei taha. Ma pole ilmselt peale kolmenädalast vaheaega kooliga veel ära harjunud. Seega ei oskagi kohe midagi tarka rääkida, peate suvalise plämaga jälle leppima (natuke kahju teist). 

Viimastel päevadel on mul absoluutselt koguaeg külm. Koolis on külm, õues on külm, kodus on külm. Isegi soojalt riides olles ja paksu pleedi all on külm. Lihtsalt masendavalt õudne...külm! Ja mu kõht teeb jälle mingeid remonditöid, keegi lihtsalt peksab mu kõhtu seestpoolt, haamriga, väga kõvasti, ja see haamer on terav! Need paganama kapslid ka ei aita!!!!

Tegelikult ma tunnen ennast natuke pahasti ka. Asi on selles, et ma ei suuda korralikult ennast välja puhata (kuigi olen okeil ajal magama läinud, ühel õhtul koguni kell 9 õhtul). Kuna ma pole saanud ennast välja puhata, olen ma koguaeg väsinud ja vahepeal ka selline torisev. Juba suutsin kellegi tuju päris perse keerata, anna andeks. Ah ma ka ei tea, sööge ära mind või midagi. Tahaks lihtsalt olla 24/7 kuskil eraldatud kohas, oma voodis ja magada elu lõpuni. Oleks vaikne ja tore. No fu*king problems and conflicts! Ma ei tea ka enam midagi...

Minuga toimuv on juba lihtsalt ajuvaba, täiesti haigelt nõme. Eriti nõme on jälle oma blogis oma muresid kurta kuid ma lihtsalt ei suuda vait olla, sest see on juba nii debiilne et õhhhhh. Nagu juba pealkirjast lugeda saite, siis jah, vahel mul ongi tunne et saabki kõik ainult hullemaks minna. Muidugi mõne asja koha pealt on ju kõik täpselt nii nagu peab olema (näiteks kool), aga no kui üks asi on hästi, siis ometigi teine asi ei pea hästi olema.

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi oma tervisest ja jooksvalt bloginud, mida on nüüd tehtud, mida leitud ja mis edasi. Viimane postitus oli ''Sain targemaks, varsti saan vist kuldkliendiks ka'', kus kirjutasin sellest, et gastroskoopia (mõõganeelamise) abil diagnoositi mul krooniline gastriit (gastriidi kohta saate lugeda eelnevalt lingitud postitusest). Mulle määrati retseptiravimid, mida pean võtma igal hommikul, esialgu kuu aega järjest.

Samal päeval rääkisin arstile ära ka oma kolmanda mure (*teine mure oli pearinglused). Nimelt umbes aasta-poolteist on mul põlved valusad. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Selle peale võeti mult hulganisti vereproove ning kohe peale seda läksin ka põlvedega ultrahelisse, kust paraku midagi ei leitud.

Nüüd, kaks päeva tagasi külastasin uuesti Järvamaa haiglat, et teada saada, kas vereanalüüsid midagi näitasid või mitte. Kuigi läksin kohale, pidin oma arstiga rääkima telefoni teel. Luges mulle siis pikalt ja põhjalikult mida uuriti ja et need ja need ja need asjad olid kõik negatiivsed (see oli muidugi hea uudis). Aga siis jõudis ta kohta, kus ütles, et üks proov oli positiivne, Linda sul on puuk borrelioos. 

Ei noh tegelt ka või?? Miks ma kõik s*ta endale saan? Mida see minu jaoks siis tähendabki- antibiootikume, iga päev kolm korda (esialgu 20 päeva). Ma ei tohi põrutada oma jalgu, eriti keelatud on igasugune hüppamine ja trallimine jalgadel. Päris fun! Ja issand need rohud on niiiii kanged, juba peale ühte päeva manustamist kõhus keeras. Kuna need rohud on kanged, pean kord päevas võtma veel piimhappebakteri kapsleid, et magu sõna otseses mõttes kaitsta. Kuigi borrelioosi ravi võib venida pikaks, saab lõpuks (õnneks) sellest täiesti lahti. 

Kas nüüd usute et mul on kopp ees? Ja mis veel lahe, ega ka koolitegemistes on keegi, kes kritiseerib või kamandab, et aa, Linda miks sa nii ei tee ja miks sa teed nii nagu sa teed. Linda, rahune maha ja kuula, sest sa ise ju hakkama ei saa ja midagi ei mõista. Appppiiiiiii!! Võtke palun rahulikumalt ja ärge tõmmelge, oleks kõigil igat pidi kergem!

Kindlasti mõtlete, et mida siin keset novembrikuud oodata. Minu puhul tuleb välja, et siiski midagi nagu on. Tegelikult ega need kellegi teise jaoks eriti suured asjad ei ole, kuid mina, ma ei suuda eriti ära oodata.

Esiteks siis. Te ei kujuta ettegi kui väga ma ootan jõuluaega. Sellist aega, kui on juba advent käes ja mõnus valge lumi maas. Võtta vabalt ja õues lihtsalt lumesõda mängida või suusatada. Talvel on veel ka see mõnus võimalus mõnikord olla paar päeva üksi kodus, panna põlema jõulutulukesed, põletada küünlaid, juua glögi, kakaod või sooja teed, samal ajal kuulates mõnusaid mõtlike laule, vaadata, kuidas pimeduses sajab paksu lund. Jõuluajal on tavapäraselt ka palju erinevaid kontserte, esinemisi, koosistumisi. Te ei kujuta ettegi kui väga mulle meeldib käia jõulukontserditel.

Jõulude ajal saan ka teha mõningaid lähedasi veidikenegi õnnelikumaks, tehes neile jõulukingitusi või mõnda armast üllatust, mida ma armastan aeg-ajalt teha. Mis võib olla parem kui sõbra siiras ja tänulik naeratus ja tänulik kallistus?

Ma ootan veel väga seda, et ma ei peaks mitte millegi üle virisema, kõik oleks üli chill ja ma ei solvuks miljoni iga asja peale ja ei tunneks ennast iga veidi tobeda asja peale kehvasti. Eks sellel on ka omad teatud põhjused. Ma lihtsalt tahaks, et vähemalt aasta 2016 oleks täielikult murede/draamade/masenduste vaba.

Curly Strings..Ilmselt minu ''päkapikud'' on ka nii armsad ja toredad ja nunnud, et üheks kingituseks teevad mulle Tartus toimuvale Curly Stringsi aastalõpukontsertile pileti välja, ehk sokutaksid ka kellegi sama armsa mulle kontsertile seltsiliseks. Ma tõesti niiiiiväga tahan sinna minna! Seega ma oleks väga hüüber tänulik ja ninnunännu!

Kindlasti leiaksin oma peast veel umbes 73 asja, mida ma ootan/loodan täituvat, kuid alati ei olegi kõike vaja nii avameelset jagada, sest ometigi peaks inimesel olema ka mõned sisemised soovid ja lootused, mis paremal juhul salaja täituvad.

...täiega viriseda. Ma isegi täpselt ei tea miks, viimase aja asjad on kopa nii ette visanud, et tuju midagi teha on suhteliselt kadunud. Kusjuures midagi otseselt polegi olnud ega midagi pole juhtunud..Ahh ma ei teagi. Ma ei saa aru, kõigiga läbi saan, koolis olen suhteliselt edukas, muud asjad on korras, aga midagi nagu kripeldab sees. Ma ei tea, kas asi on minu sõbrannas, kellele ma täiest jõust kaasa elan ja üritan tal aidata mõnel kindlal teemal arutleda või on üldse asi teadmatuses, mida arst esmaspäeval minu tervisliku seisundi kohta räägib või on üldse mingi kolmas. neljas või seitsmes asi. See kõik on nii segane, sest ma isegi ei tea mis mul viga on. Tegelt on veits naljakas ka ennast jälgida, mingiaeg on kõik hea ja siis järsku miski ei meeldi, typical me! 

Aga teate mis, mul on selline tunne nagu mu mõistus täiega mõnitaks mind. Viimasel ajal näen pideval unes, et chillin või laulan mõne oma iidoliga koos. Mõni postitus tagasi kirjutasin ka ühest oma unenäost, kus esinesin koos mitme tuntud lauljaga suurel laval (seda saab lugeda SIIT). 

Mõni päev peale seda unenägu nägin unes uuesti Liisi Koiksonit, ma isegi ei mäleta mis seal unenäos juhtus, aga selline tore uni oli. Täna öösel nägin siis ülihead unenägu, kus olime Heliga mingis ehituspoes ja mingi hetk nägime Eeva Talsit, juba varsti oli ta minu juures, võttis mult ümbert kinni, jalutasime niisama ja rääkisime kõiksugu asjadest. Eeva tegi veel huumorit ja meil oli mega lõbus. Lõpuks läksime ka minu vanaema juurde õhtusööki sööma, sellega see siis lõppes.

Tegelikult on muidugi ülimalt tore näha selliseid unenägusid, aga mille krdima pärast peavad need olema nii ilusad ja toredad, mis mitte mingi valemiga ei saa päriselus juhtuda, jah juhul kui ma üleöö ülihead lauluhäält endale ei saa..No igatahes on mul siis praegu järjekordne ''mõõnaperiood'', kust loodetavasti juba lähipäevil välja saan..

Tõesti no ei saa enam nii! Aina luban ja luban, millal ma lõpuks suudan selle ka teoks teha? Jah, ma olen lubanud nii umbes miljoneid kordi, et sellest nädalast, sellest kuust või sellest päevast hakkan normaalselt toituma. Kuhu ma jõudnud olen? Üleeile Tartu Mcdonalds, täna Pärnu Mcdonalds, muu aeg mõnes teises suuremas linnas..Mcdonalds, viimasel ajal kodus mis?- rämpstoit...Ma ei taha enda tuju nüüd halvaks teha ja kõiki olukordi siin kõigile ette näidata. Igatahes jube piinlik!

Ei, ma ei ütle et ma paks oleks, ma pole sinna poolegi, aga kui ma niimoodi edasi jätkan, siis ma ei saa mitte kunagi oma alakõhust lahti, millega nüüdseks olen võidelnud juba aasta aega. Õudne! Kuidas ennast inspireerida? Ma (vist) ei oska seda hästi. Ma nii imetlen inimesi, kes suudavad kõigest rämpsust loobuda ja seeläbi ikka normaalselt elus püsida. Palunpalun jagage mulle inspiratsiooni, nippe või mingisugust imelist toitumiskava, mille järgi ma ei pea ainult liha ja vett sööma/jooma. Kindlasti on võimalik toituda inimlikult, kuid samas ka n.ö. salendavat. Seega, kellel teist vähegi on mingisugust aimu sellise asja kohta rääkida siis kindlasti anna endast kommentaarides märku. Ma nii väga palun.

Mis muud..Ega ma pragusel ajal väga nüüd nii aktiivselt siia ei kriba. Lühidalt öeldes olen maal, töötan usinalt ja olen niisama lahe, jeii. Tegelikult päris siiralt ma jääks heameelega lihtsalt siia, nii hea ja mõnus. Paides on kuidagi, kuidas ma nüüd ütlen, igav. Siin teed kõike millal tahad ja mida tahad. Tahan lebotada, siis lebotan, kui tahan lugeda, siis loen, kui tahan riisuda, siis riisun. Nii lihtne see ongi. Eriti nummi on see, et mu õed on ka siin :)

Täna käisime Pärnus väiksel shopingu tuuril, sain endale ka paar asjakest, mis mulle hullulthullult meeldivad. Üheks nendeks on nunnu ja pehme pleed. Üks pool on valge, mis on selline megapehme ja armas (nagu need lambavilla vaibad) teine pool on beešikas, sellised mummud on peal, mida on käega katsudes ja silmadega vaadates selgelt näha, ülimõnus.

Nautisin eile oma mõnusalt rahulikku õhtut ja mõni tund enne magamaminekut sain Britilt Whatsappi häälsõnumi, kus ta mulle teatas, et andis mulle edasi blogimeemi teatepulga. Teemaks mulle: ''Kui mul enam häält ei ole''. Veel enne seda kui ma filosofeerima hakkan, vabandan ka Maci ja Sesamy ees, kes on pidanud vähemalt miljon aastat ootama minult kahte postitust, küll jõuan! :D

Kohe kui enda teema teada sain, lõi peas pirn särama ja mõtteid tuli nii palju. Milline oleks siis minu elu, kui mul enam häält ei oleks? Ausalt ja kõige otsemalt öeldes ma ei kujuta sellist elu täisväärtuslikuna ette. Ma ausalt, uhh, nii õudne on sellele mõelda, sest..

Kuna mind sellesse juba veeti, siis annan omakorda blogimeemi järje edasi. Lauriita, kui juhtud mingi ime läbi sattuma mu blogisse, siis Sinu teemaks on: ''Mina köögis''. Ma tahaks hirmsasti ka Kaile teema anda (kuigi Mac juba tegi seda), seega Kai, Sinu teemaks on: ''Mis teeksin, kui oleksin...''. And last one....Ats! Sina teed ühe postituse teemal: ''20 head põhjust, miks ma kunagi EI BLOGI''

Jah, mõni päev on ikka nii jama kui jama. Muidugi võib selleks olla miljon erinevat põhjust, aga tõesti, viimasel ajal on minu puhul need enamjaolt seotud kooli ja tervisega. Võibolla on teil minust selline mulje jäänud, et seoses nendega olen igati negatiivne ja virisev. Tegelt ei ole nii. Muidugi  võiks ju headest asjadest rääkida, aga mõnikord (kuigi viimasel ajal päris sageli) on selliseid hetki mil on nii jama, kõik tundub nii jama ja enda välja elamiseks kasutangi tavaliselt oma blogi, kus mul on vabad käed, mida teha ja kuidas kirjutada (kuna see on siiski minu blogi ja kellegil ei ole kohustus seda lugeda, eksole). 

PS. kõik kes ''negatiivsust'' ei talu, siis jäta see postitus siinkohal pooleli ja külasta minu blogi veidi hiljem, kui uus postitus ilmavalgust  on näinud. 

Lugu siis selline (alustades eelmisest kolmapäevast). Kolmapäeval oli meil kehalises maagiline cooperi test, mis kujutab endast 12 minutit järjest staadioni ringide jooksmist ja pärast olenevalt sellest mitu ringi jooksid, saad vastava hinde. Selleks et nelja saada, peab minu mäletamist mööda jooksma vähemalt 8,5 ringi (üks ring on 250m). Ega mul midagi keerutada polegi, päris surm oli. Mitte et mulle hirmsasti meeldiks oma tervise üle avalikult viriseda, aga ma sõna otseses mõttes jooksin ennast peaaegu pildituks. Ma fucking ei kujuta ette ka, miks ma kehalises enam midagi korralikult teha ei suuda. Tavaliselt kehalise tunni alguses jookseme 3-4 ringi, mille vältel mul juba silme eest pooleldi uduseks, pooleldi mustaks kisub. Pea käib alati hullult ringi ja ma ei oska ka mitte midagi teha. Cooperi testi ajal oli asi nii hull, et kokku umbes kaks ringi ma pidingi kõndima, sest ma lihtsalt ei suutnud joosta, muidu oleksin vist täiesti pildi kotti visanud. Kui lõpuks see maagiline vile kostus, siis ma lihtsalt olingi külili maas ja üritasin õhku saada, siis liigutasin ennat selili ja üritasin kuidagi oma jalgu veidi kõrgemal hoida et mul pilt eest ära ei läheks, eesti keeles öeldes oli mul nii krdima s*tt olla. 

Ega see neljapäeva õhtugi väga parem polnud. Sel toredal ajal mõtles mu kõht, et ou, oleks lahe jälle Lindat piinama hakata. Siis ma seal lugesin oma Kõrboja peremeest, valutasin kõhtu, talusin keskmist iiveldust ja jõin (Kai soovitusel) vastu tahtmist kummeli teed, et iiveldust ära saada. Raamatu sain läbi ühe ajal öösel, kohe tõmbasin ennast ka kerra ja jäin magama. Kui hommik koitis, oli aeg ärgata ja kooli sättida. Jälle see nõme kõhuvalu ja iiveldus olid tagasi tulnud, mille pärast ma ka kodusele ühepäeva-puhkusele pidin jääma, nõmenõmenõme. 

Veetsin siis nädalavahetuse maal, kus kõik need õhtud mu kõht jälle valutas. Reede õhtul jäin veel hüpriski vara magama (kell 23). Njah, umbes kaks tundi sain magada, mil piinava kõhuvalu peale üles ärkasin, natuke ootasin ja siis läbi kottpimeda maja teise otsa WC'sse kõmpisin, nii igaks juhuks. Seejärel tegin endale köögis suure tassi kummeliteed (kogemused näitavad, et see pisut aitab) ja sõin sisse 3 NO-SPA tabletti. Köögis kössitasin seal oma pool tundi mil lõpuks tagasi voodisse minna söandasin. Järgmisel päeval samamoodi edasi, jeii (küll mitte enam nii hullult). 

No pühapäevani kestis siis trall maal. Jõudsin koju ja mis mind ootas? Vene keele väljendid, inglise keele väljendid, ajaloo kodutöö, matemaatika kodutöö..That's so awesome! Oioi, te poleks tahtnud mulle tol õhtul jalgu jääda, ma olin ikka nii kuri kui kuri, ikka täitsa kuri. Kuna mul on selline tore sõbranna nagu Kai, siis vahutasin talle kokku oma pool tundi kui kuri ma olen, et õpetajad tahavad, et me nädalavahetusel ennast välja puhkaks ja et me koolis ei magaks ja kõik nii edasi, aga ise annavad nädalavahetuseks miljon asja õppida, mille peale esmaspäeval muidugi ka töö tuleb. Päriselt ka, palun vabandust õpetajad, kes te mu blogi loete (ma tean, teid on päris mitu), mul on lihtsalt nii kopp ees sellest ''vabast ajast'' õppimisest.

See tuleb nüüd mega-mega lühike postitus. Jep, ma olen kuupäevaga kursis, ei, ma pole oma blogi ära unustanud. Lihtsalt niiiiii palju asju on olnud ja teha on nii palju, et pole blogisse jõudnud. Seega väga suured vabandused nende blogi-lugejate ees, kes (äkki) mu blogi siiski jälgivad ja uusi postitusi aina ootavad. Luban, et homme blogin, päriselt (vähemalt üritan).

Tegelt paar minutit tagasi hakkasin kirjutama oma tudengivarju päevast Tartu Ülikoolis, kuid ma olen nii surmväsinud ja kohe üldse ei jaksa midagi teha. Ma rohkem tühja juttu ei lobise, sest vastasel juhul kaotan kõik (oma vähesed) lugejad ära.

Uhh, mu käed külmuvad nii hullusti, et olen klaviatuuri taga soojade fliisist kinnastega. Natuke naljakas on, sest ma ei tunne nendega trükkides klahve ja niivõrd harjumatu on (PS.See oli lihtsalt taustainfo). 

Viimasel ajal olen palju mõelnud kirjandusele ja kirjutamisele. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda teen. Igatahes mõeldes ja mõeldes olen ma siiski järeldusele jõudnud, et ma tahaksin kunagi ühe raamatu kirjutada (või isegi kaks või kolm..jne). See konkreetne mõte tuli tegelikult juba mitu kuud tagasi. Viimasel aastal olen avastanud, et kirjandus on nii äge. Pidage mind nii hulluks kui tahate, aga jah, kirjandus on koolis minu lemmiktund (koos bioloogiaga). See on nii põnev ja silmaringi arendav, et lausa valus hakkab.

Aga miks tuli mõte tulevikus kirjutada raamat? Sellel on mitu põhjust: esiteks ma armastan kirjutamist ja oma mõtete jagamist teistega, nii ülilahe oleks omada omanimelist romaani, raamatut, mis räägib minu nägemusest elust jne. See mõte on lihtsalt nii sees mul. Eks blogimine valmistab ka mind selleks päevaks ette, kui otsustangi raamatut kirjutama hakata. Blogimine on mulle õpetanud kirjutamist nautima ning oma mõtteid kõigiga jagama (kuigi viimase väljatoodud asjaga pole mul kunagi probleeme olnud).

Vahel on tunne, et tahaks juba kohe ja praegu raamatut kirjutama hakata, sest ideid on tegelikult mul peas juba nii palju. Kui ma oleksin piisavalt hea kirjutaja ja mõtete kirjutaja, siis valmiks mul vähemalt kolm raamatut: noorteromaan, õuduspõnevik ning oma mõtete väljenduse raamat (see räägiks elust-asjadest selliste nurkade alt nagu mina neid näen). See oleks lihtsalt niiiiii vinge. Jällegi pidage mind hulluks kui vähegi tahate, mul on ausalt täiesti savi :D 

Kusjuures sellest siin ma ei räägi, kui oma unistusest, see on lihtsalt üks eesmärk, mida tahan saavutada. Täpsemalt oma unistustest kirjutan korral, mil olen kõik enda jaoks läbi mõelnud. Sest jah, unistusi ja eesmärke on mul tõesti, mitmed on suhteliselt erinevast kategooriast, kuid kes keelab mul tegelemast mitme erineva asjaga, kui need on just need millega hakkama saan ja tegeleda tahan?

Blogimise koha pealt ei tohiks ma vist kunagi ühtegi lubadust anda. Ükskõik kas luban blogida või mitte..ma ikka ei tee seda (muidugi ainult mõjuvatel põhjustel). Minu põhjendus, miks ma pole päris mitu päeva bloginud on: kool, kool, huviring, kool ja kool. Vist nüüd sai see öeldud. Kuigi meil oli selle õppeaasta esimene õppetundidega nädal, oli meil juba sel nädalal mitu tööd. Aga ei, ma ei nurise. Mul on kusjuures lõpuks hea meel koolis olla.

Veider on see, et viimastel päevadel olen ma koolis nii rõõmus olnud. Ma ei tea kas ma olen siis nii hästi ennast välja puhanud (vaevalt küll) või on lihtsalt minu piiramatu õpihimu tagasi tulnud. Minu lemmiktunnid on eesti keel ja kirjandus (kirjandus natuke rohkem). Nii oli see eelmisel aastal. Eesti keelele ja kirjandusele on lisandunud pidulikult kaks ainet. Olen selle nädalaga avastanud, et kui väga ma ootan vene keele ja bioloogia tunde. Ma ei oska kommenteerida, miks just vene keel. Ilmselt on asi selles, et mulle tohutult meeldib vene keele õpetaja (ta õpetamise viisid on lihtsalt ülihead). Silma lööb kohe särama. 

Bioloogiaga on veidi teine teema. Selle aine puhul on asi selle-aastases õppeteemas, milleks on inimene. Nagu te teate, siis minust saab kirurg, kes teeb inimesi terveks ja teab nende sisemusest pea kõike. Kuna mind megaväga huvitab meditsiin ja kõik sellega seonduv, siis bioloogia tunnis ma olen nii süvenenud ja mõtetega asja juures, et ma ei suuda isegi uskuda, kuidas ma selleks võimeline olen. Peab tõdema et vist mitte üheski tunnis pole ma nii nii süvenenud. No ikka olen, aga mitte päris nii. Samas aitab mind vist ka see, et ma olen inimese kohta ise nii palju uurinud, et bioloogia tunnis õpin üle enda jaoks juba tuttavaid asju, mis teiste jaoks on ilmselt võõrad. Nii hea on õppida seda jeii.

Nädala alguses langetasin enda jaoks otsuse, et kevadel teen valikeksamina bioloogia eksami. Ma tahan, et aine milles ma eksami teen, pakuks mulle ka siirast huvi ja oleks minu enda jaoks jõukohane. Ilmselgelt ma ei hakka tegema näiteks ajaloo eksamit, kus on vaja meelde jätta 150 erinevat aastaarvu ja isikut..mul ei püsi uute inimestega tutvudes nende nimed isegi 3 minutit peas, päris tõsiselt. Ja numbrid, kes neid jaksab meeles pidada? Või siis inglise keele eksamit, mille grammatikas ma kuigi tugev pole.

Seega, bioloogia jääb. Sebisin õpetajalt endale juba ka õppimismaterjali, kus on miljon asja, mida peaksin teadma ja bioloogiaga seotud mõisted. Leidsin nende seast mitmeid mõisteid, millest esimest korda kuulen. Nüüd nädalavahetusel hakkan sellega juba vaikselt tegelema, et kevadel hea või väga hea hinne saada. Ma ei ole nõus kolmega, kui ma tean, et suudan paremini.

Täna, üle pika aja võtsin oma iluduse (loe:kitarri) ja hakkasin temaga mängima. Otsin netist ja mängin igasuguseid palasid. Harjutama ju peab, tahan juba peatselt esinedes ennast ise saata. Ehk saab see avalikkuse jaoks teoks kevadisel ''Südamelaul''ul. Muidugi jõuludel olen lahkesti nõus maal mängima, äkki Kai sünnipäeval ka (viiiiiiist). Enamjaolt jään ikka oma muusikaeelistuste juurde ning mängin eesti lugusid, samal ajal lauldes. Issand te ei kujuta ettegi, kuiväga ma endale head lauluhäält tahaks. Kui ma saaksin 16, läheks ma kohe Superstaari saatesse (olen sellest unistanud juba sellest saadik, kui see telekasse tuli, 2006). Jep, aga ilmselt mõned unistused jäävadki unistusteks.

Nüüd küsimus kõigile kunagistele kleepsukogujatele. Kas teil on mulle enda vanu, lahedaid tasapinnalisi kleepse jagada? Mul on pisike plaan nendega.

Kool algas meie Paide Gümaasiumis sel aastal eriti tagasihoidlikult. Võiks öelda isegi, et päris meeldivalt ja lõbusalt. Sel nädalal meil õppetööd ei toimunud. Igal päeval oli oma tegevus, mida siis kogu klassi või kaasõpilastega tehti. Kuna teisipäeval oli aktus, siis ilmselt kõik õpilased nägid ka seda, kuidas uhiuued 1. klassi õpilased kannatamatult ootasid kõigi ees istudes oma esimeste Aabitsate kättesaamist. 

Sel aastal kui jälgisin pingsalt aktust, kuidas nad kordamööda oma Aabitsal ja koolimütsil järgi käisid, tuli mul väga selgelt meelde minu enda esimene aktus, esimene koolitund, esimene pinginaaber...Tuli meelde minu ootusärevus, kuidas ma mitu nädalat järjest iga jumala õhtu ei suutnud magama jääda, sest ma nii väga ootasin juba uut koolipäeva. Niimoodi omas mõtetes rännates hakkasin mõtlema ka nendele samadele mini-õpilastele. Ilmselt enamus neist mõtleb samamoodi, nagu mina kunagi sama vanalt. Ma lihtsalt vaatasin neist ja mul hakkas neist lõpuks siiralt kahju. Päris tõsiselt ilma irooniata. Vaesekesed arvavad, et ohh vägev, ei mingeid lõunauinakuid enam! Juba poole aasta pärast nad saavad aru, kui hea ja tore ja vägev oli lasteaias olla. Ma mäletan seda nii hästi, kui minu esimene klass oli jõudnud sinnamaale, mil lähenes jõuluaeg, hakkasin iga päevaga järjest rohkem mõtlema, et kui totu ma ikka olin. Ma päris siiralt läksin ükspäev lasteaeda kasvatajatele külla ja palusin neid, et nad mind lasteaeda tagasi võtaks. Kahjuks mind ei võetud. Mulle öeldi sellepeale vastu: ''Lindakene, Sa oled lasteaia jaoks juba liiga vana.'' Nuuks, ma vähemalt üritasin.

Kolmapäev oli minu enda jaoks väga tore ja huvitav. Meile tuli järjekordselt külla karjäärinõustaja, Rajaleidjast, kes tegi meiega mitmesuguseid küsitlusi ja muid sääraseid asju. Istuti terve klassiga klassi tagaotsas ringis ja räägiti. Mulle isiklikult hullult meeldivad sellised ''istumised'', eriti kui räägitakse karjäärist või muust sellisest minu jaoks huvitavast teemast. Karjäärinõustajaga oli ka kaasas karjääriinfo spetsialist, kes viis meiega läbi karjääriteemalise mängu-laadse-asja, mis andis meile kõigile juurde mõtteainet, mida tuleks kindlasti hakata juba uurima ja mõtlema.

Neljapäev iseenesest oli minu jaoks väga põnev ja tore. Kohe hommikul, kell kaheksa oli meie klassil pildistamine. Iga jumala aasta on pildistamisele-eelneval-päeval miljon küsimust, et mida panna selga, mis juustega teha, kas peab panema veel viisakamalt, või mis ma siis ikka endaga teen..jne. Sel aastal riietust ma õieti valima ei pidanudki. Otsustasin oma pea igapäevase riietuse kasuks: helesinised teksad (veidi üles keeratud), sinakas-rohelised Vansi papud, valge mustade sulgedega pluus ja hallides toonides illu kampsun. Minu selleaastaseks suureks probleemiks osutusid hoopiski juuksed. Ma ei tea mitte kunagi, mida nendega teha. Proovisin õhtul peegli ees igasuguseid variante, kuid neist ükski polnud piisavalt hea. Kuna ma armastan väga lokke, siis otsustasin, et teen endale lokid. Kuna mul juhuslikult lokitange pole, siis otsisin kapist välja lokirullid, mida ma umbes tund aega endale pähe keerasin. ÕNNEKS jäid juuksed järgmine päev ilusti, aga lokid kadusid peale pildistamist juba varsti ära, mjäu. Peale söömist läksime rutturuttu koolimajast välja. 

Meie oma klassiga+pool bussitäit võõraid vanaprouasid sõitsime oma uhke bussiga Tallinnasse, TV3 majja, et saada osa Me armastame Eestit kahest saatesalvestusest. Mõlemas saates olin erinevas võistkonnas, seega mul on nüüd kaks erinevat pluusi jeii. Võin öelda nii palju, et saated tulid väga huvitavad, saate käigud kulgesid ka päris põnevalt. Neid samu saateid saate vaadata 2. ja 16. oktoobril TV3-est (vot kellaaega ma nüüd ei tea). Peale salvestusi tatsasime oma bussi ning see viis meid Ülemistesse. Kujutate ette, see on vist reaalselt esimene kord, mil ma ennast nii kõvasti vaos hoidsin ja Mcdonald'sisse ei läinud. Ma olen ausalt nii uhke enda üle, sest ma lubasin kuu algusest korralikumalt toituma hakata.

Ilmselt enamus Eesti rahvast teab, et eelmisel nädalal toimus Paides Arvamusfestival, kus osales ligikaudu 10 000 inimest. Kuna see toimus minu kodulinnakeses, siis tuli ka Kai mulle selleks ajaks külla, et osaleda mõlemal päeval Arvamusfestivalil. Kuigi Arvamusfestival toimus reedel-laupäeval, jäi Kai minu juurde esmaspäevani, mil me mõlemad Paidest minema sõitsime. 

Reedel, päeva alguses oli mul viimane tööpäev, millest kaks esimest tundi töötasin ning siis sättisin ennast minema, et minna koju, vahetada riided ja Kaile vastu minna. Plaan oli selline, et ta jõuab pool kaksteist Paidesse, kuid ajal, mil buss pidi väljuma, helistas Kai mulle ja ütles, et buss oli täis ja ta jäi sellest maha. Awesome! Õnneks juba varsti helistas ta mulle tagasi ja ütles, et teda tuuakse ikkagi autoga ära. Milline kergendus..
Peaaegu kohe peale seda, kui Kai lõpuks Paidesse jõudis, suundusime me Vallimäe poole, et minna Arvamusfestivali uudistama. Veidi aega ringi chillides, jäime ühe arutelu juurde istuma ja kuulama. Teemaks oli ''Puudega naine - Kerge ignoreerida?''. Arutelus rääkisid enda eludest puudega naised, kes kõik olid ratastoolides. Lugusi kuulsime erinevaid (kuulsime ainult mõnda viimast, tulime poole arutelu pealt). Üks naine, kelle kõnest oli päris keeruline aru saada, rääkis kuidas ta oli mehega abielus, kellega tal on ka kolm last. Mingi aeg aga viskas mehel naise abistamine üle ning algas koduvägivald naise suhtes. Naine elas seda kõike väga kohutavalt üle. Sellest täielikult üle saamiseks kulus 10-12 aastat. Praegu on ta õnnelik. Tal on lapsed ja töö.
Teema lõppedes oli jäänud tund aega järgmise aruteluni (mis toimus seal samas punktis) kuhu tahtsime kuulama minna. Uurisin kava ning sealt lugesin, et praegu just alustas veidi eemal arutelu pagulaste teemal. Mõtlesime, et läheme siis ajaviiteks sinna..Kahjuks selles arutelus me osaleda ei saanud, sest see oli inimesi servast servani täis. Okei..uurisin siis uuesti kava, ehk on veel midagi põnevat käimas. Leidsin arutelu, kus räägiti meditsiini arengust. Kai oli lahkesti nõus minuga sinna kaasa tulema. Aga. Me pidime ka sellest mõttest loobuma, sest ka see arutelu oli inimesi täiesti täis. Nujah, chillisime siis veits ringi ja läksime tagasi sinna punkti, kus pidime kella kolmeks tagasi olema. Pool tundi ootamist läks hüpriski kiirelt. Teema rääkis lähisuhtevägivallast. Väga huvitav oli seda kuulata, aga pool arutelu ajast ma lihtsalt värisesin, sest mul oli nii külm, Kai lihtsalt hõõrus mind vahepeal, et mul soojem oleks...ma tarkpea midagi pikemat ka ju kaasa ei võtnud.
Meil oli aeg suunduda Helpific'i telgi juurde, kus pidime kasulikud olema ja inimestele juhtkoera tutvustama ning laskma minu juhendamisel koeraga kõndida. Vaene Janet, õues oli nii palav, aga inimesed aina tulid ja tahtsid juhtkoeraga kõndida ja teda paitada ja silitada...pole vist lihtne olla nii armas labradoorlane. Inimesi juhendades (nendel kahel päeval) oli nii naljakas jälgida, kui saamatult nad juhtkoeraga kõndisid (vabandust kui keegi kõndijatest juhuslikult mu blogisse sattus). Tegelikult üks erand oli. Selleks oli imeline C, kes oli ka meiega selles kollases Helpific'i telgis. Ta kuulas algusest lõpuni täpselt mida ma rääkisin ja tänu sellele tuli ta pimesi kõndimisega superhästi toime.
Kujutate ette, ma leidsin sellel päeval oma hingesugulase. Ta on küll minust tunduvalt vanem, aga ta on nii minu moodi, käitumiselt ja mõtlemiselt. Niiiilaheeeee!! P.S see õnnelik jobu  tore ja armsakene käis täna Vembutembumaal, kuhu ma pole siiamaani saanud...nõmenõmenõme! Jah, te saite minust õigesti aru, ma tahan sinna minna (uskuge mind, ma pole ainus 15-aastame, kes sinna minna tahab :D). Mul on ikka nii hea meel, et ma temaga kohtusin!
Samal õhtul tegime Kaiga ka paar videot, mis umbes nädala aja pärast avalikkuse ette jõuavad (ilmselt pühapäeval või esmaspäeval). Sealt saate kuulda, mida Kai minust arvas, kui ta mind esimest korda nägi. Te veel üllatute, ma olen selles suhteliselt kindel. Mina olin küll päris üllatunud selle peale, naljakas hakkas kohe :D Saate ka näha videot sellest, kuidas Kai midagi kuskilt otsis ja sellest kuidas ma Kaid natuke kuisasin (nagu ikka)....Ehk ülejäänud Kaiga Paides oldud ajast kirjutangi siis, kui videod juurde lisada saan, ongi põnevam :P

Aegamisi ma ikka kipun mõtlema miljonist erinevast asjast. Tihti on suureks mõtteaineks minu tulevik, mõnikord armastan mõelda asjadest, kuidas muuta maailma paremaks, kuidas olla parem inimene, et ma ei oleks mitmete inimeste jaoks nii ebameeldiv jne. Mõtteainet on tohutult palju. Kindlasti on siin veel inimesi, kelle hobiks on mõelda, kuigi tegelikult me teeme seda igapäevaselt, me lihtsalt ei mõtle sellele et me mõtleme. Tegelikult on asi nii segane, sest tegelikult sa ju mõtled :D Mul on tiba naljakas kirjutada asjadest, mis ajavad mu pea sassi, sest need on sellised asjad, millest saab aru ainult siis, kui seda enda peas mõtled.

Okei, mõtlemine on igapäevane..kuid mina pole siiani eriti aru saanud, et kuidas me ikkagi mõelda saame. Mõtlemise ajal me ju füüsiliselt ei räägi. Täiesti müstika, kuidas me seda teha suudame??? Kui praegu avasin mõneks minutiks Wikipeedia ja uurisin sealt mõtlemise kohta, siis ajas see mu peas kõik veel rohkem segasemaks, sest see tekst seal on minu jaoks täiesti seosetu. Mul hakkas selle peale praegu õlg valutama...

Koidula Gümnaasium (kui selle ehitus lõpuks valmis saab)

Tegelikult viimasel ajal olen ma hästi palju mõelnud ikkagi oma tuleviku peale. Õigemini sellele, mis saab selle õppeaasta lõpus, kas ma ikka saan Koidula Gümnaasiumi sisse, kas saan gümnaasiumis hakkama ja kui saan, siis mis hinnete peale. Kuna suvi on olnud teguderohke, siis sellest hoolimata ma juba ootan kooli. Ei, ma ei oota neid nõmedaid üllatus-tunnikontrolle, mida meie matemaatika õpetaja aeg-ajalt armastab teha, ma ei oota neid varaseid hommikuid, mil pean kell 7:00 ärkama, et kaheksaks kooli jõuda. Uskugi või mitte, aga ma ootan kooli sellepärast et aina targemaks saada. See teadmine ergutabki mind koolis käima. Nagu teate, tahan ma saada tulevikus kirurgiks. Selleks, et kirurgiks saada, peab pingutama, pingutama selleks, et saada kätte kõikvõimalikud teadmised, mida meie haridussüsteemil on meile pakkuda. Selle-aastaseks eesmärgiks on lõpetada 9. klass puhaste neljade-viitega. Eelmine aasta see peaaegu et õnnestus, kuid veidike põrusin ja sain ühes aines 3e. See-aasta ma üritan seda viga vältida ja pingutada veelgi enam.
Olen mõelnud tegelikult juba ka lõpetamisele (kaugel see enamgi on). Minu mõtted on toppama jäänud ühele ja samale asjale: Kuidas ma suudan kõik selle siin maha jätta ja teise linna, võõraste inimeste keskele elama asuda. Kindlasti pole kohanemine niivõrd raske, kuid ma olen oma kodukohas elanud terve oma elu, 15 aastat. Minu jaoks on see ilmatu pikk aeg. Lisada juurde tõsiasi, et siin on ka inimesed, kellega ma olen kogu elu koos olnud (lasteaiast saadik). Lõpetamine saab minu jaoks ilmselt raske olema, kuid samas on see ka n.ö. üks edasiliikumise punkt, mille on kõik vanemad läbi teinud :)
Huvitav, kui kiiresti see kooliaasta kavatseb läbi saada? Asi selles, et mingi etk tuleks põhjalikumalt hakata mõtlema lõpetamisele, et mis kleit ja mis soend ja jalanõud ja muud aksessuaarid jnejnejne. Ma tahan et kõik oleks korralikult läbi mõeldud, seega hakkan juba mõne kuu pärast põhjalikumaid otsinguid netist tegema jeii.

Täna tuleb minu poolt selline eriti minulik postitus (mitte et ma nüüd tegelikult koguaeg niimoodi mõtleks või räägiks..okei, see polnud praegu loogline). Juttu tuleb seekord Kaist, tegelikult Kai blogist, kui nüüd eriti täpseks minna, siis järgnev postitus on pühendatud rohkem ühele postitusele, kus oli juures (minu poolt) filmitud video sellest, kuidas ta oma rääkivat arvutit kasutab. Tema postitus koos eelmainitud videoga sai päris populaarseks (põhjuseks siis Malluka Facebooki lehel jagatud link). Muidugi sai blogi hullult palju vaatamisi, nagu tohutult palju, sama palju tuli ka sellele postitusele kommentaare, mis kõik kiitsid ja tänasid ja veelkord kiitsid ja kiitsid kui tubli ja tore ja tubli Kai ikka on, et pime ja puha. Kujutate ette, pime inimene saab endaga hakkama ja lausa blogib ning sellest hoolimata, et ta pime on, ta blogib. Much wowww!

Ärge küsige, mis mul hakkas...Ma ise ka ei tea. Mind hämmastas selle kommentaaripuhangu juures just see, et inimesed nagu arvaksid, et see on auasi, et inimene saab endaga nii hästi hakkama ning suudab veel elurõõmus olla. Mina terve selle aja mõtlesin, et no mida veel...Muidugi ma olen Kai üle ülepea uhke, et ta nii tore ja armas ja kallis ja kõik veel nummipummiarmsake on, aga kas selles tegelikult on siis midagi nii erilist, mida kõik peaksid rääkima või jagama. On ju tohutult palju nägijaid, kes on sama elurõõmsad, toredad, lahedad ja tublid, kui nad on ju lihtsalt nägijad. Mind hämmastab see, et inimesed on mingi puude pärast kohe nii teistsugused (pean silmas seda, et inimesed käituvad puudega inimestega teisiti kui n.ö. tavainimestega, kellel on tervis korras).

Kuna ma tean Kaid juba aasta aega, olen ma ta maailmas täiesti sees, ma tean milline ta on, kuidas erinevates olukordades käitub, kui sarkastiline ja tore ja armas ta on. Olen temaga olnud koos nii piisavalt kaua aega, et suudan vabalt aru saada tema rääkivast arvutiprogrammist. Koos olles, kui Kai arvutiga oma fännikirju luges, siis ma lihtsalt kuulasin ja rääkisin terve aja kaasa, et mida veel, lõpuks hakkas endalgi nii naljakas..muidugi Kai naeris minu üle terve selle aja, sest tema jaoks oli minu reaktsioon niivõrd naljakas. Tegelikult natukene oligi.

Inimesed arvavad et pimedad on meist kõigist kuidagi teistsugused. On nii mitu korda olnud juhuseid, kui Kaid tahetakse mingite erinevate asjade tarbeks intervjueerida, et räägiks oma elust jne. Mina näiteks ei saa aru, mis niiväga sellele tähelepanu pööratakse. Okei, oli üks kord mingi asi, oli teine kord, aga miks peab neid niiiiiipalju olema. Ma tunnen ennast praegu nii lollina, sest just mõistsin, kuhu oma jutuga jõudnud olen.

Tegelikult tahtsin pajatada oma emotsioonidest, kui Kai neid kommentaare luges. Olime neid kokku lugenud u 3 või 4, kuni mul lõpuks viskas tegelikult nii kopa ette, kuidas inimesed pimedaid nii kõrgele positsioonile panevad ja niivõrd tähtsaks peavad. Pimedad on samamoodi igapäevanähtus, nagu on nt võõramaalased. See on ju okei, kui kuskil venelane vms mööda kõnnib, teda, kui tavalist inimest ei hakata niimodi kiitma kui tubli ta on, et oma elukesega hakkama saab ja rõõmsa näoga ringi kõnnib. Pime on samamoodi ühiskonnaliige, kes on meie kõigiga samaväärne, see kehtib ka kõigi teiste puuetega inimeste kohta. Ma arvan endiselt, et pole vaja neid kuidagi nii eriliselt tähele panna (näiteks minul on Kaiga tavaliselt päris naljakas tänaval kõndides möödaminejate nägusi vaadata, nad lihtsalt vahivad ja vahivad, samamoodi nagu vahitakse ülekaalulisi, või muude kehaliste erinevustega inimesi). Ma lihtsalt ei pea seda õigeks ,tehke mis tahate, aga ei pea. Mul oleks küll päris nõme, kui tänaval mind terve aja inimeste pilgud saadaksid (mitte et Kai neid tähele paneks, aga siiski ).

Okei, nüüd te peate mind suure tõenäosusega täielikuks jobuks vms, aga tõesti nii ma arvan. Pimedad on meie kõigiga samaväärsed. Muidugi on hea, et inimesed on pimedatest ja nende tegemistest teadlikud, kuid siiski, nad on meiega samasugused (kuigi jah, tõsiasi, nad ei näe, aga muud ju polegi midagi teistsugust). Vabandust kõigi ees, kes arvavad, et ma olen liialt otsekohene, aga mõnikord lasen ennast täiesti vabaks ja ütlen kõik välja.

Tegelikult Kai blogis ka oma viimases postituses minu reaktsioonist, kui koos neid kommentaare lugesime. Seda postitust saab lugeda SIIT.