Kuna kell on juba peaaegu keskööd näitamas, siis pean piirduma lühi-lühikese eelteate postitusega. Nimelt annan teada, et kõikide eelnevate päevade tegemised ja juhtumised jõuavad kõik ilusti homse ja ülehomse ja üle-ülehomse, ja üle-üle-ülehomse jooksul siia blogisse, midagi ei jäta vahele! Samuti hoian teid mõneti kursis ka oma eriti suurepärase haiglatripiga. Homsest olen mõneks päevaks haigla elanik, seega mul on aega maa ja ilm kõigest kirjutada ja muljetada. Parem hoidke pöidlad ja varbad kõveralt, et viie päeva asemel piirdutakse minu nelja seina vahel aheldamisega maksimaalselt kolm päeva. Ma juba kujutan ette, kuidas ma seal igavusse, nälga ja palavusse suren. Loodetavasti pole seal kurjad arstid ja liigselt tittede kisa. Thanks summer, that you finally came! :P

PS. Mulle võib alati süüa, naeru (ja koeri) ohtralt tuua, just sayin'

Nagu olete tähele pannud, siis viimastel päevadel on lausa suurepärased ilmad! Noh..siin Paides küll vähemalt. Juba mitu päeva on nii, et peale kooli kodus olles mõtlen, et tahaks nagu välja minna, samas ei viitsi kellegiga rääkida ka, tahaks lihtsalt olla ja puhata.

Ükspäev kargas mulle pähe geniaalne idee, mis selle vastu kindlasti aitaks! Kes mind vähegi tunnevad või lihtsalt mu blogi jälgivad, teavad, et mul on nõrkus koerte vastu...Seega minu geniaalseks ideeks on see, et neil hetkedel, kui ilm on ilus ja kodus ka otseselt passida ei viitsi (või lihtsalt ilm, mis pole vihmane või lögane), läheksin suurima heameelega kellegi sõbraliku ja mitte väga suurt kasvu Pitsu või Muriga õue jalutama, mõnele veidi pikemale ringile. Koeraga jalutades saab mõelda omi mõtteid, kuid samas ei kõnni sihitult ja üksi mööda linnaäärt ringi.

Seega, paidekad, kas keegi teist tahaks mõnikord oma kutsa umbes tunniks minu kätte usaldada? :) Pärast jõuaks koer muidugi rõõmsalt koju tagasi, ma ärandama kedagi ei hakka, muig. Lihtsalt olen suhteliselt kindel, et keegi ikka oleks selle üle rõõmus, kui keegi teine mina käiks vahel tema Pitsuga õueringil ära, kasvõi kellegi vanaema :P

Kui tead kedagi kes teab kedagi kellel on keegi, kellel on Paides oma rõõmsameelne Muri, Muki, Pitsu või Tupsu, anna mulle julgelt märku (siia, või minu Facebooki). Käiksin päeval meeleldi mõne nupsikuga väljas :)

No kohe üldse ei suuda jõulumeeleolust välja tulla. Päkapikud käivad usinasti igapäevaselt minu sussi täitmas, kuulan aina jõulumuusikat, põletan kodus hulganisti küünlaid ja naudin hämarust ning oma toas ilutsevaid jõulutulukesi. Ainus mis praegusel hetkel puudu on, on lumi. Kus see ometi nüüd jääb? Ma ju nii ootan!

Jõulumeeleolust rääkides tuli meelde lugu Kai juures olemisest, ehk mis sai edasi laupäevasel päeval. Ega see ilm polnud sugugi parem kui eelneval päeval. Vot aga selle päevaga on selline lugu, et ma ei mäletagi mida me terve päeva tegime. Kai sa mäletad või? :D Haugimälu nagu mul on. Tean täpselt seda, et magasime umbes kella kaheni päeval. Sel ööl nägin ka niiii ilusat unenägu:

Unenäos olin mingi meesterahvaga restoranis, me istusime kõrvuti ja rääkisime juttu. Selline hästi mõnus ja hubane õhkkond oli. Mehe ees, laual, oli taldrik vürtsise liha ja praekartulitega. Ma sõin selle kõik ise ära ja issand küll kui hea see oli! Siis ma ärkasin üles. Peale seda unenägu ma sain aru kui väga ma tegelikult praetud ja vürtsist toitu taga igatsen (kuna ma seda ju süüa ei tohi).

Õhtupoole tuli meile pähe hea mõte, et võiks mingit õudukat arvutist vaadata, kuid jah, elekter kadus taas. Panime põlema uuesti oma jõulutulukesed (mis muide töötavad patareidega), aknalauale hulganisti küünlaid ja söögilauale ühe värvi-muutva küünla, mis lahedalt valgust andis. 

Kuna õhtust polnud me veel söönud ja elektrit ka polnud, siis nuputasime veidi aega, et mida õhtuks süüa. Meie mõtlemisest kujunes välja pika aja üks kõige toredamaid ja mõnusamaid õhtusööke (viimane kord oli Lauru juures piparkooke tehes- just avastasin et ma polegi sellest postitust kirjutanud). Eelneval päeval olime ostnud kodujuustu, kurki ja tomatit millest tegime maitsva asja kokku. Leidsime ka pihve, mida puupliidil soojendama hakkasime. Ohissand seda ei saa kirjeldada kui mõnus see kõik oli. Teha seda kõike elava tulega ja küünlavalguses. Peale seda laua taga küünlavalges söömine. Ülimõnus!

Mingi hetk avastasime, et koertega on jalutamas käimata, seega panime hommikumantlid selga, valgustuseks haarasime kaasa küünla ja läksime susse sahistades alla, välisuksele, samal ajal lastes koertel ruttu oma asjad ära ajada. Vot see oleks naljakas olnud, kui mõni naaber oleks samal hetkel vastu jalutanud. Nagu Juuli ja Maali.

Täna oli selline veits ''raju'' päev, kui nii võib öelda. Ainult üks voorimine ühest majast teise. Minu kõhuvalude maraton on saanud uue kuue, sellega on hakatud tegelema ja mul on tunne et sellga ei lõpetata enne, kui probleem on leitud ja likvideeritud, jeiiiii! Aga kõige enne räägin oma pisut hullumeelsest teost, võinoh, kui hullumeelne see ikka on :P

Väiksest saadik olen selline pikajuusteline kuldkihar olnud (mitte küll väga rabavate juustega). Aga teate kuidas see ära tüütab? ''Linda, Sul on nii pikad juuksed!'', ''Linda, issand kui pikad Su juuksed ikka on, ma tahaks ka!'' ja nii edasi ja edasi..Otsustasin siis veidike muutust teha ja nagu naksti, u 25cm bauhti maha! Jah, saate õigesti aru, Linda lõikas oma pikad juuksed suhteliselt lühikesteks.Enne ulatusid need minu tagumikuni välja, kuid nüüd on need kõigest rinna kõrgusel. Mii soo häpii!

Edasi tänasega. Nagu ma juba ütlesin, siis trallisin täna ühest majast teise. Alguses kooli, siis arsti juurde, siis kooli ja uuesti arsti juurde. Nüüd kõige mitte-põnevam osa, mis ma siis targemaks seal arsti juures sain. Kohe samaks päevaks sain ultraheli aja, kus uuriti kilpnääret (ma ei tea miks) ja kõige ''magusam asi'': Järgmisel esmaspäeval ootab mind ees gastroskoopia, kes ei tea mis see on siis, rahvakeeli kutsutakse seda mõõgeneelaimiseks. Suht jälk protseduur, peenike toru, mille otsas on pisike kaamera, aetakse sul söögitorust makku, tehakse kurku ainult kohalik tuimestus. Õhh ma tegelt väääga pelgan seda, aga kui on vaja siis on vaja. Eks ma pärast saan värvikalt ka kirjeldada oma elu hullemaid minutied.

Nädal aega peale gastroskoopiat lähen tagasi arsti juurde ja siis saan äkki targemaks. Sel korral, või millalgi hiljem hakatakse ka minu vererõhuga tegelema, ka sellega, miks ma kehalises ei suuda midagi teha ilma selleta, et pilt uduseks läheb. Seega mingi aeg pannakse mulle peale see aparaat, mis mõõdab 24 tunni jooksul vererõhku ja pärast tehakse kokkuvõte. Ja teate mis ma just välja mõtlesin? Kui see juhtub olema koolipäeval siis on ju päris piinlik, kui ta peaks mul tunni ajal seda mõõtma hakkama, see ju suriseb..Järjekordne viis kuidas ennast klassi ees lolliks teha! :D

Aga igatahes asjad liiguvad ja liiguvad, mu tuju on isegi natuke tagasi tulnud. Tänu oma paremale tujule otsustasin midagi nunnut ette võtta. Läksin siis Selverisse ja vaatasin igal pool mitu korda ringi, mõtlesin mida osta. Lõpuks sattusin lemmiklooma riiulite vahele, kus seistes tuli mul kohe meelde, et Kai tuleb Dšännuga järgmisel nädalavahetusel külla. Kuna Kaid ootab siin umbes täpselt miljon asja (peale minu kaks pakki kanasnäkke ja kaks pluusi PS. Kai, Sa lubasid mulle selle valge pluusi tuua kihihii), siis Janet on ju samamoodi minu nunnununnu külaline, ei saa teda tühjade kätega käppadega jätta. Seega alates tänasest on Janetil minu juures personaalne joogikauss (mis on muide lillakas-roosa ja sobib meie kõigi kolmega) see on päriselt ka nii nunnu ja veel ostsin Janetile maiustamiseks Rodeo maiuseid, Milline suur süda, onju. *siia käib ingli nägu*

Sain reedel koolis juba veidi pahaseid kommentaare, et mu blogi on liiga negatiivne. Enda kaitseks ütlen vaid seda, et kuna ma kirjutan kõigest mis parasjagu toimub ja millise nurga alt mina erinevaid asju näen, siis süüdistan kõiges lihtsalt seda igati nõmedat nädalat (v.a. esmaspäeva-teisipäeva). Ma nüüd enam ei jätka tumedates toonides, sest sel nädalal on tegelikult head ka olnud.

Esmaspäeval oli siis selline tore päev, mil peale kooli kohe Tartu bussile tormasin. Terve päeva vältel oli mul koguaeg külm: hommikul oli külm, koolis oli külm, bussis oli külm, Tartus oli külm. Siis selline ''füüsiliselt külm'' päev. Jep, just füüsiline, sest emotsionaalselt oli igati tore päev. Kai tuli bussijaama vastu, mingiaeg jõudsime koju ja õhtupoole läksime kõik kolmekesi Da Vinci'sse sööma. See toit oli oivaline ja teenindus samuti. Igaljuhul kui satute Tartus olles Tasku keskusesse, siis sõitke eskalaatoriga teisele korrusele ja sisenege Da Vincisse, te ausalt ei kahetse, nii mõnus koht.

Õhtul kerisin siis juba varakult magama, et hommikul väga-vara ärgata. Oli siis kell umbes 23 kui magama jäin. Rahulikult magasin. Ärkasin selle peale, kui tundsin, et keegi (ilmselt Kai) on mulle jälle vett krae vahele visanud ning külma asja palja kõhu peale pannud. Kui olin oma silma veidi lahti teinud, siis nad Joosepiga seal kahekesi seisid rõõmsalt, soovides: ''Tere hommikust!''. Pakuti veel, et kas kohvi tahad ka enne minemist. Ma ei tahtnud midagi, ma tahtsin ainult magada. Lõpuks kui vaevusin ennast juba veidike liigutama, siis selgus, et üllatus-üllatus, polegi veel hommik! Pekki küll, ajavad magava inimese öösel ülesse. Ma sain ainult 5-10 minutit magada...Sellised mu parimad sõbrad ongi! :D

Ja see vee-asi...mu pluus oli korralikult märg. See oligi Kai idee. Kai lihtsalt teab mind selle koha pealt kõige paremini, kuidas mind ülesse saada. Kusjuures Kai kasutab alati selliseid meetodeid, mida isegi mu vanemad mu peal ei kasuta. Näiteks viskab klaasitäie vett näkku või hüppab sõna otseses mõttes magavale-mulle peale või laseb koertel mind niikaua näost lakkuda, kuni ma ärkan ja ''KAIIIIIIIIII!!!!!!!'' hüüan. 

Kuna tol hetkel oli mu pluus eestpoolt täiesti märg, siis Kai oli sunnitud mulle ööseks mingi teise pluusi andma. Selline üliilus punakas-lillakas pikavarukaga pluus, mida ma ülivägaväga fännan, aga Kai ei anna seda mulle, mjäu.

Peale mitme tunnist magamist ärkasin, sõin, panin riidesse ja startisin kodust Biomeedikumi poole, et saada kokku oma tudengiga ning tema seltsis veeta üks päev Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas...(Tudengivarjupäevast selles postituses).

Olin eelneva nädalavahetuse jälle Tartus. See ei ole kõik. Nagu ikka ja alati toimub Tartus minuga midagi naljakat või veidi jaburat mis ennastki muhelema ajab. See konkreetne asi, millest ma rääkima hakkan, leidis aset laupäevasel päeval, mil Joosep Tartust väljaspool asju ajamas oli ning meie Kaiga kahekesi kodus olime.
Plaanis oli kella kümnest ärgata, aga kuna me oleme mõlemad selised unekotid, siis see mõte jäigi pelgalt mõtteks. Minu äratus (Kai poolt) oli alles poole ühe ajal päeval. Need äratusmeetodid on tal ka eriti alatuks läinud. Mina magamas diivani ees põrandal. Ärgates oli Kai kuidagi minu peal, kutsumas koeri, et need saaksid mind rõõmsalt üles ''lakkuda''. Oojaa, ega ma ei liialda..ta on mul jah selline tore sõbranna.
Tegelt meil hakkas megakiireks minema, sest meil oli planeeritud miljon umbes kolm erinevat asja, mida teha. Seega, otsustasime peale mingite asjade tegemist (ma ei mäleta, mis me enne seda tegime) taas-lavastada nelja kuu vanust stseeni ''taarakollid''. Seekord oli olukord hästi tsipakene teistsugune. Eelmine kord oli meil nii umbes kolme euro väärtuses pudeleid vähem kui seekord. Seesugune vägev kogus kujutas endast kahe hiiglama-suure sõjaväe koti suurust taaralaadungit. Kummagil meil oli see suur-suur sõjaväe kott, mis on kõrguselt umbes meeter, pungil täis. Muidugi ei lasknud me sellel kõigel juhtuda pildistamise või filmimiseta. Selline suursugune asi on ju ometigi jäädvustamist väärt.
Noh, igatahes, üllatus-üllatus, jõudsime elusate ja tervetena taaraautomaadini ja sealt edasi Selverisse, kust ostsime Viive sünnipäevaks staffi kokku (nõud, joogid, söögid, salfrätikud....).
Vahetult enne poodi sisenemist, mil infoletis oma taaratšeki rahaks vahetasime, hakkas meid kõnetama üks eakamas nooruses härra (veidi mitte-nii-kutsuva-välimusega pomps), kes Kaid nähes pöördus kohe Kai poole ja ütles toredalt: ''Tere pime! Ma olin ka kunagi pime'' Rääkis siis meile veidikene oma elulugu, et oli kunagi katuselt alla kukkunud ja selle tagajärel kuueks aastaks pimedaks jäänud, pärast tuli nägemine tagasi ning nüüd näeb, aga mitte kaugele. Vaatas siis korra ka minu poole (Kai seisis terve selle aja minu käevangus) ja küsis uuesti Kai poole pöördudes: ''Teie tütar jah?'' Kai naeratas ja ütles selle peale, et jah on küll. Mees vastas (samal ajal patsutades paar korda mu kätt): ''Tütar on kindlasti kõige kallim, hoidke teda!''. Selliste ilusate soovidega ta lahkus. Kuigi me saime selle üle pärast tükk aega naerda, oli see samas nii armas.
Teie, kallikesed, peate natuke pettuma, sest praegusel hetkel mul teile siia meie lummavaid pilte ja videoid lisada ei ole, sest kõik pildid on siiani Kai telefonis. Kui ma need kunagi kätte saan, siis jagan neid ka teiega, aga AINULT oma blogi Facebooki-lehel, SIIN. Seega nüüd olekski teil tagumine aeg lõpuks mu Facebooki-lehte laikida. Sel moel on ka mul huvitav teada, kes ja kui palju minu blogil tegelikult külastajaid on.

Peale USAsse jõudmist juhatati meid tellitud bussi, mis viis meid kohtumispaika (majutuspered koos oma lastega ootasid meid mingisuguse hoone parklas). Meie Mariaga nägime majutusperetüdrukut (kes eelmisel suvel käis ka Eestis) esimest korda, sest meie, kultuursed inimesed viibisime seeaeg hoopiski tantsupeo proovides (nädala lõpus osalesime tantsupeol ka). Seega meie kahekesi olime ühed nende seast, kes kedagi peale oma koorikaaslaste ei tundnud.

Meid Mariaga pandi kokku Liina ja Helinaga (nemad on ka meie koorist). Sattusime elama Grace'i perre, kuhu kuulus Grace- peretütar, Karen- pereema, Reed- pereisa, Charlie ja Joe (Joseph)- perepojad ja Keity-perekutsa. Hästi armas ja tore perekond. Nende peres olid kõik väga lähedased, st. sellist poputamist ja suvalisel ajal kallistamist ja ninnunännutamist oli kordades rohkem kui Eestis (nii armas oli vaadata). 

Pere elas sellises keskpärases USA majas. Aed oli väike (aga meil oli batuut) samas maja oli seest suhteliselt suur, ütleme nii, et maja oli seest suurem kui väljast. Maja oli kahekordne. Esimesel korrusel oli suur söögituba, köök (kus oli palju süüa), kaminaga elutuba, WC ja esik, kust viis trepp teisele korrusele. Teisel korrusel kohe trepist üles jõudes vasakut kätt lugedes oli(töö)ruum, kus oli palju arvuteid, otse oli kohe meie tuba, meie toa kõrval kohe peretütre tuba, seejärel WC/vannituba ning vanemate tuba (suure voodi ja WC-ga). 

Kuigi maja iseenesest oli suhteliselt tagasihoidlik, oli seal nii kodune olla. Õhtusel ajal söögilauas arutasime järgmise päeva minekuid. Mina ütlesin kohe, et tahaksin vägaväga minna Golden Gate'i juurde ja kui võimalik, siis ''Full house'' majade juurde. Mis te arvate kuhu me järgmine päev läksime? Mõlemasse nendesse kohtadesse, kas polnud mitte aimatav? Minu arust ka mitte :P Linda unistused täitusid, nende täitumise hetkel ma ei suutnud oma silmi uskuda, uskumatud tunded! See ei tundunud üldse reaalne, et unistused, mis olid mul olnud mitmeid mitmeid aastaid, olid nüüd lõpuks tätunud. Käisime tegelikult veel vingetes kohtades, sh ka Hiinalinnas, kus ka õhtustasime (sõime hiina pulkadega hiina toitu). Sõitsime autoga pööraselt hulludel San Francisco tänavatel ja nautisime öötuledes suurlinna.

Rutates siit kohe edasi nädala lõppu, viimasesse täispikka päeva, laupäeva, mil meie äratuskellad helisesid juba kell viis hommikul (Eestis oli siis kell 19:00). Tõusime põhjusega nii vara, kell kuus oli autoga start. Ei kuskile mujale, kui Santa Cruz'ile. Põhjus, miks nii vara läksime, oli selles, et läksime surfikooli, mis algas kell 8:00. Surfikool kujutab endast seda, et kogud oma pundi kokku (meid oli neli- mina, Maria, Charlie ja Grace), saad enda pundile surfiõpetaja ning let's go to surf! Okei, tegelt asi nii lihtne ka ei olnud. Alustuseks tuli muidugi anda lapsevanema nõusolekulehed, siis tutvuma reeglitega, lõpuks jagati kätte lauad ja kalipsod (mida me Mariaga tükk aega selga panna üritasime) ning siis mere äärde. Kuid mitte kohe vette. Enne vetteminekut saime u 10 minutilise koolituse, kuidas lainetes liikuda, kuidas ümber kukkuda, kuidas püsti saada ja õigesti sõita. Lõpuks lasti meid vette ka. Võin uhkusega öelda, et sain juba esimesel korral püsti ja sõitsin ilusa pika sõidu. Marial läks vist sama hästi, ega me seal üksteist niiväga ei jälginud. Eniveis, see oli ülisuper kogemus! Tol päeval avastasin enda jaoks surfamise, tõesti, see on nii megalahe!

Santa Cruz'ist me siiski veel ei lahkunud. Sealsamas on ka kuulus lõbustuspark, kus on kõiksugu atraktsioone, sealhulgas ka Ameerika mäed. Jah, kuna kõik sinna niiväga tahtsid, olin ma läbi suure hirmu siiski nõus nendega ühinema. Ma enda arust küll kõrgust ei karda, aga üles-alla-kõrvale-üles asju ma siiski pelgan (huvitav küll miks). Ma ausalt ei julgenud absoluutselt sinna minna, ma nii tohutult kartsin. Mind rahustas veidi maha see, et infotabelil oli näha, kui kiiresti rong sõidab ja kui pikk on sõiduaeg. Kiiruseks oli märgitud 55mPh ja sõidu ajaks veidi alla 2 minuti. Sellest sõidust ma ei taha eriti rääkida, aga ma teen seda siiski teie lõbustamiseks...ainukesed asjad mida ma sõidu ajal ütlesin: ''Mariiiiiaaaaaa, see on niiiiii õudneeee!!'' ''Mariiiiaaaa, ma tahan siit äraaaa!!!'' ''Mariiiaaa, ma lendan välja siit!!!'' ''Mariiiiiaaaaa, millal see läbi saaaab????'' jne.. Nüüd asjad mis ma vaikimise ajal mõtlesin: ''PRSSSEE KÜLL, MIKS MA SIIA TULIN?????'' ''OOOOMAIGAAAAAAAAD!!'' ''TÄIESTI PRSEEEES, KUI MA SIIT VÄLJA KUKUN SIIS TEIE ÜTLETE MU VANEMATELE ET MA SURNUD OLEN!!'' ''OOOMAIGAAAD ME SÕIDAME NII KIIRESTI!!!'' ''APPPPPIIII!!'' ''EMMMMEEEE, KUS SA OLED??'' ''MA EI TULE SIIA KUNAGI TAGASI!!'' jne..

Jep, see oli tõesti nii õudne. Muidugi peale sõitu tulin maha ja mõtlesin, et kui haigelt loll ma ikka olin...Kirjas oli ju 55 miili tunnis, mitte kilomeetrit tunnis...seega 55 km/h asemel sõitsime u 95 km/h. No mis seal ikka vahet.....ainult 40 km/h..see pole midagi. Okei, ma ei kahetse, et seal käisin, aga tagasi sinna ma küll minna ei kavatse, mitte lähimate aastate jooksul.

Ma olen piisavalt laisk, et mitte rohkem USA reisist kirjutada (ja postitusest kirjavigu ära parandada), aga kui mingil põhjusel soovid veel reisi kohta inffi, siis küsi julgelt kommenteerides seda postitust ja ma lahkelt vastan kõigile teie küsimustele, sest tegelikult me käisime veel kruiisil ja mujalgi ringi trippimas. PS. kes ei taha oma indentiteeti avaldada, saab enne kommentaari ära saatmist valida ''anonüümne''.

Kui noortevahetus juulikuu esimesel pühapäeval lõppes, siis juba teisipäeval lahkusin oma kallist kodust ja suundusin bussiga Tallinna poole, et kohtuda seal tosina juhtkoerakasutaja- ning mõninga nägijaga, et minna kõik koos veetma kolme päeva Prangli saarele. Tegemist oli sellesuvise juhtkoertekasutajate laagriga. Sounds awesome hah?
Prangli saar on selline armas kohake, kus kõik teavad üksteist, kõik külakoerad chillivad mööda saart ringi, sest küll nad ikka millalgi koju tulevad..kuhu neil ikka kaduda on. Selline tore paigake, kus oleks niisama tore suviti ringi käia ja naabreid tülitada.
Minu sõbrad (kes kuulsid, kuhu laagrisse lähen) küsisid minult mitmeid kordi imelike nägudega, et miks ma sellisesse laagrisse lähen, Sul pole ju juhtkoera ja miumiumiu. Seega vastan ka juba siinsamas postituses sellele küsimusele ära...
Kuna eelmise aasta augustis sattusin abistama juhtkoerakasutajaid (Paides), siis mind kutsuti ka konverentsidele või koosolekutele või mis iganes need asjad ka poleks kus tähtsaid jutte räägitakse, mis toimusid kolme päeva vältel sealsamas, minu kodulinnas, kus ma ka meelsasti kaasa lõin, sest uute tutvuste loomisega mul probleeme ei teki. Alates sellest päevast hakkasin vähehaaval tutvuma Paides olnud juhtkoertekasutajatega. Sain jube palju targemaks ja sain ka uusi tuttavaid juurde. Sealsamas kohtusin ma ka Kaiga, kes kogu seda üritust korraldas. Kusjuures Kai paistis mulle ka kohe esimesel päeval silma, sest ta tundus olevat selline minusugune, kes toimetab kõigega ja korraldab kõike. Vot selle koha pealt ma isegi ei eksinud. Nendel päevadel õppisin tundma juhtkoerakasutajaid, nende elukäiku, hakkamasaamist ja kõikekõike veel. Peale kolme päeva, mil nad Paidest lahkusid, hakkasin ma interneti teel Kaiga aina enam suhtlema ja suhtlema, kuni lõpuks hakkasin neil (Kail ja Joosepil) Tartus külas käima ja kõiki enda kordasaatmisi, muresid ja rõõme jagama ja veel rohkem jagama, kuni lõpuks ma taipasin, et Kai ongi täpselt see ''minu inimene'', kellega kõiki enda emotsioone jagada. Uhh, kui kallis Ta mulle ikka on!
Seega juba pikka (kuigi mitte just väga pikka) aega olen Kai aidanud tegeleda igasugu asjadega, mis jäävad arvuti avarustesse (kõige tüüpilisem tegeleda Kai blogiga, kui tal on postitusse vaja pilt vms lisada), igasugu linkide otsimised ja ülevaatamised, juhtkoertepäeva korraldamine. Kuni lõpuks millalgi varakevadel hakkasime ka tegelema Juhtkoertekasutajate suvelaagri korraldamisega. Mina aitasin otsida ja üle vaadata erinevaid kohti, kus mõned päevad kogu oma seltskonnaga ööbida, süüa, trallida. Igasugused puhkekeskused ja asjad otsisime läbi, kuni mingi aeg leidsimegi Prangli saare puhkekeskuse, mis muide oli nii mõnus koht. Lõpuks hakkas Kai selle kohta rohkem uurima ning jõudiski otsusele, et just see jääbki. Mina olin õnnelik, et sain ka abiks olla ja koht sai leitud ja kõik selline trall. Samas olin ka päris nukker. Nukker sellepärast, et suvelaager oli planeeritud juulikuu keskele, mil mina otsapidi üldse USAs olen. Minu kurva tuju pööras peapeale üksainus telefonikõne (bioloogia tunni ajal), mil Kai ütles, et plaanid muutusid, laager toimub hoopiski juuli alguses. Jeiiii, see tähendas seda, et olin kindel mineja, mul oli terve päev tuju superhea!
Seega jah, ma sain sinna, ja veetsin seal megavinged kolm päeva (kuigi enamus aeg oli pisut liiga vihmane), aga see suurepärane seltskond (eriti mu toakaaslased: Kai, Joosep, Maria, Mac), tegid selle väljasõidu nii eriliselt toredaks! Esimesel päeval, jõudes Pranglile, olime meie Kaiga esimesed, kes jõudsid majutuspaika (meie ei viitsinud kõndida, vaid läksime autoga). Sinna jõudes võttis meid perenaine kohe nii lahkesti vasu ja küsis millisesse tuppa me minna soovime (seal oli mitu erinevat hoonet, kus oli teatud arv voodeid). Me algul kohe ei teadnudki mida öelda, kuid siis tuli Kail kohe meelde, et loetelus oli ka ''saunamaja'', kus on 4 voodikohta, seega me lasksime end sinna juhatada. Juhuse tahtel osutus see ka kõige ilusamaks toaks, ilmsalgelt me jäime sinna. Pisikeseks mureks osutus see, et kuna meil oli ainult 4 voodikohta, siis tuli ka viies kuskile mahutada, selle lahendasime nii, et Kai ja Joosep jagasid samas voodis. Kõik oli super! Õhtul saime süüa ka, mulle nii hullult maitses..nomnomnom! Õhtul olime nii väsinud et jäime peaaegu kohe magama, noh mina jäin, ma ei tea kaua teised üleval olid.

Geopeituse aarde logiraamat (Maci facebookist näpatud pilt)

Teisel päeval saime (üllatus-üllatus) jälle süüa, milline pidu! Peale seda oli selline saare peal chillimise aeg. Kõik teised peale minu, Maci ja Maria läksid saart uudistama, meie kolmekesi läksime otsima Geopeituse aardeid, millest kaks ka leidsime (mina leidsin teise hihiii). Päeval mingiks ajaks pidid kõik laagriplatsil tagasi olema, et perenaine meid veelkord toita saaks. Kõht täis, tuju hea, suundusime me kõik koos ühe rikka ja toreda mehe juurde, kes meiega praami peal olles juttu tegi ja külla kutsus. Kui kutsutakse, siis tuleb ju ikka minna. Läsimegi. Tal oli nii ilus punane maja ja nii ilus suur aed ja kõik puha suur terrass. Seal olles hakkas vihma sadama, see polnud eriti tore. Seal umbes tund-poolteist olles hakkasime tagasi oma majakeste juurde minema. Kogu grupist eemaldusime ainult mina ja Mac, meil oli suur valu veel üks aare üles leida (olgugi et ma algul vihma pärast vastu punnisin), aga me läksime. Aarde leidmiseks oli meil vaja jalutada metsas kuskil kilomeeter või kaks. Vaatetorni juurde, kus ka turnimas käisime. Otsisime ja otsisime ja otsisime, aga see paganama aare oli nii ära peidetud et koguaeg jalutasime sellest mööda. Üle poole tunni (kui isegi mitte tund) otsisime seda, kuni lõpuks andsin juba alla ja lihtsalt kükitasin maha, samal ajal jälgides Maci. Järsku vaatan kohta, mida olime juba mitmeid kordi kontrollinud ja voilaa, seal see aare oligi. Tüütu tüütu tüütu. Me olime päris õnnelikud et me selle ikkagi leidsime. Saime lõpuks oma pesapaika tagasi minna, kus meid ootas juba soe saun.
Natuke naljaks oli see, et kui me Kaiga lõpuks sauna jõudsime, siis oli see juba peaaegu täielikult maha jahtunud, aga me ikka üritasime täie rauaga leili visates veidi sooja saada. Natuke isegi õnnestus. Puid ka ahju tule üles saamiseks panna ei saanud, sest mis kuivi puid sa veel ahju kõrvalt leida loodad, kui enne sind on saunas käinud pimedad, kes on üritanud ''leili visata''. Seega jep, kõik puud olid läbi vettinud. Polnud vist meie päev.

Teeviited metsas (Maci facebookist näpatud pilt)

Õhtul enne magamaminemist voodites olles hakati millegipärast jälle minust (kui kõige nooremast) seletama. Jutu käigus mõeldi mulle välja ka uus hüüdnimi, Vääks (Vääksu, pisike Vääksu jne). Pisike nunnusunnu väikseke ja nii edasi ja veel edasi. Mõne aja pärast hakkasid nad veel rääkima, et Vääksu peaks juba tuttu jääma, kell on juba päris palju ning siis hakkas Kai mulle unelaulu laulma. Uskuge või mitte, aga juba mõni minut pärast laulu lõppu ma magasin nagu väike laps.
Kolmandal päeval me saime uuesti süüa (eelneval õhtul ka tegelikult). Peale söömist pakkisime oma asjad ja siis jälle chillisime mingi aeg, kuni lõpuks hakkasime kõndima sadama poole, kus meid juba ootas postipaat, mis meid Tallinnasse tagasi viis.
Seega, see laager oli megahüpersuper lahe, ülivinge seltskonnaga. Oojaa, see oli kõige algus...mis sai edasi juba järgmisel päeval? USAAAA (PS. Nüüd on see koht, kus te hakkate ootama mu järgmisi postitusi USA reisi kohta)

Seiklused Tartus jätkuvad. Kuidas siis veel sisustada vaheaja üksikuid planeerimata päevi muu, kui Tartuga, kui nii armsalt kutsutakse, ikka Linda tuleb ja aitab ja on. Kuskilt otsast pidi see lause nüüd loogiline tegelikult olema. Tegelt praegu on üks halvimaid aegu blogida. Põhjus on hetkel minu segases olekus. Ma ei saa aru, miks mu mõte nii sassis on, või kas ta üldse on sassis..ilmselt ikka on. Tegelikult mul polnud üldse plaanis kirjutada oma segasest enesetundest vaid hoopis oma järjekordsest Tartu tripist. 

Teisipäeva lõunal käisin silmaarstil, kus pandi mulle silmadesse pupilli laiendusvedelikku, ühesõnaga nagu juba nimest aru saada, siis see maagiline vedelik ajab pupillid jubesuureks, et arst näeks ilusti kontrollida. Ühtlasi teeb see ka silmanägemise päeva lõpuni väga halvaks, lugeda ei saa, ainult udukogu, see oligi asja juures nii naljakas. Mina olen alati lähedale väga hästi näinud, kuid nüüd järsku nägin ainult udukogu ning väljas pidin ringi käima nagu pilukas. Põhimõtteliselt siis enam-vähem silmad kinni, sest silmad ei kannatanud absoluutselt valgust. Arsti juurest buusijaama läksime empsiga koos, terve tee käisin ta käevangus, sest ma ei suutnud päikse käes oma silmi lahti hoida. Niisiis olingi selline poolpime. Bussi sisenedes ma ei saanud isegi aru, mis rahatähe ma bussijuhile andsin, kuid ma sain selle pileti ostetud ja oma koha leidsin ka üles.
Samal päeval, kohe kui olin Tartusse jõudnud, tuli Joosep mulle bussi vastu ning läksime poodi, et mulle sokid osta. Peale poodides tuiamist läksime Tasku keskuses olevasse hiinakasse, kus tellimus tuleb teha leti taga. Läksime siis ilusti oma tellimust esitama (pasta vürtsise kastmega ja mahl). Seisime seal Joosepiga kõrvuti,  leti taga meie vastas seisis kaks noort neidu (nii umbes 25 ringis blondiinid), kes olid ühtlasi ka letis. Veidi aega seistes panin tähele, et üks nendest neidudest jõllitab mu silmi, terve selle aja. Mõtlesin, et ehk jäi ta lihtsalt mõttesse vms, nagu ikka vahest juhtub...vaatasin ka talle silma, siis keerasin pilgu kõrvale, silmanurgast nägin, et ta ikka jõllitab mind, vaatasin talle uuesti otsa ning siis jälle kõrvale, kuni meie tellimus oli esitatud ja me lauda istuma läksime. Meie laud oli otse leti vastas, seega ma hüpriski hästi kuulsin, mida leti taga räägiti. Kohe kui olin saanud istuma, kuulsin leti tagant rääkimist, mille täpset sõnastust ma ei kuulnud, aga midagi räägiti et on suur ja pupillid, hetkeks vaatasin nende poole ning sel hetkel sain aru, et jutt käis minust, sest tüdrukud just selle ütlemise ajal vaatasid minu poole. Hahaha ma hakkasin naerma. Naljakas oli. Kujutate ette, inimesel on suured pupillid wauuuu!! Umbes minuti pärast möödus üks nendest meie lauast, et viia kõrvallauas olevatele inimestele süüa. Terve selle aja mil ta kõndis näoga minu poole, vaatas ta mu silmi. Siis ma hakkasin uuesti naerma. Tõesti naljakas oli hehee. Silmad on nii lahedad asjad.

Mul on nüüd päevad sassis ja ma ei mäletagi kas järgnev toimus kolmapäeval või neljapäeval või millal..Eniveis, kolmapäeva või neljapäeva hommikul läks Kai arsti juurde ja Joosep tööle, seega ma jäin üksi koju ja sain magada. Umbes kümne ajal ärkasin ja võtsin telefoni, et vaadata, kas keegi on mulle äkki kirjutanud. Mac helistas mulle hoopis samal ajal, kusjuures tal väga vedas, et ma just too hetk üles ärkasin ja telefoni kätte võtsin, sest tark nagu ma juba olen, olin õhtul pannud telefoni hääletule. Novot, võtsin telefoni oma unise häälega vastu, kui Mac mulle räuskas (oma metsiku hääle ja ''massiga''), et kus ma olen ja kas ma magan ja miks ma magan ja miks ma vastu pole võtnud ja mullmullmull. Lõpuks ütles ta mulle lause: ''Mine ruttu Kuperjanovisse, Kai ammu ootab Sind!!'' Ma sattusin segadusse, sest miks Kai ise sealt koju ei või tulla, aga laps nagu ma olen, ikka kuulan vanemate ja ilusamate ja targemate sõna ja vedasin ennast kohale. Kusjuures ma veel kõndisin sinna hüpriski kiire hooga, sest ma ei tahtnud et Kai peaks minu järel ootama.....ekole. Kuid kui jõudsin Kuperjanovisse, siis keda pole, pole koeraga Kaid, pole kumbagi neist, noh, tänks noh, ma nägin vaeva ja vedasin ennast kiiresti kohale ja teda tegelikult polegi seal, pettumus. Helistasin Kaile ja küsisin kus ta on, vastas mulle rõõmsalt, et: ''Aa, tsau, tule Riia tänava poole'' FAIN! Kaks valevorsti, Kai polnud veel bussistki välja saanud, little liars. Oli tore, saimegi LÕPUKS Kaiga kokku ja läksime korraks koju ning sealt edasi Lõunakasse. Chillisime poodides, ostsime borši jaoks asju, käisime riietepoodides ja loomapoes. Poodides niisama chillides leidsime meganunnu heleroosa pitskleidi. Proovides mõlemad neid selga, otsustasime, et need näevad seljas nii nunnud välja! Seega, me mõlemad soetasime selle endale, oleme kaks roosanunnut neidist (niinummi) *siia käib ingli smail*. 
Õhtupoole koju jõudes hakkas Kai tegelema boršiga. Lõhnad olid megahead, aga kui te vaid seda süüa saaksite. Isver, see oli nii tohutult hea! Nagu ma ka Kaile ütlesin, siis see on minu suppide edetabelis tugeval teisel kohal (vanaema kapsasupi järel), aga nagu ka räägitakse, siis vanaema toidule paremat olla ei saa, seega Kai on vägaväga hea kokk, uskuge või mitte, aga ma ei söönud varem boršši, kuid nüüd sai sellest järsku üks minu lemmiksupp, huvitav, kas pole?
Plaan oli tegelikult lahkuda Tartust neljapäeva õhtul, sest laupäeval oli vaja kimada perega Tallinnasse, õe lõpetamisele, kuid nii see päris ei läinud. Paar tunnikest enne minu bussi lahkumist ütles Kai, et ta oleks väga rõõmus, kui ma saaksin jääda Tartusse veel üheks ööks, võimalus on ju Paidesse minna ka varahommikul. Mina olin selle mõttega loomulikult nõus. Helistasin oma emale, rääkisin jutu ära, kuid ta jäi endale kindlaks, et ma võiksin ikka nüüd õhtul tulla, sest olime eelnevalt nii kokku leppinud. Seekord ma ei hakanud väga ka anuma ja paluma vaid mõistsin teda ja sellega oli meie kõne läbi. Siis mõtlesime edasi, et ikka võiks saada jääda, et jõuaks ju nii ilusti hommikul minnes. Kuna olime Kaiga kahekesi kodus, et tulnud meil midagi muud pähe, kui rääkida Joosepile jutt ära ja paluda temal minu emaga rääkida, ehk nii läheb õnneks...Nagu ma olin ka suhteliselt kindel, siis minu ema nõustus, ta nõustus. Jepiii! Väga super! Oma lisaaega kasutasime sellega, et läksime Mäkki einestama ning peale seda läksime koju jutustama. Nummi!
Ennast oma asemetesse sättisime alles poole nelja ajal öösel (pidin tõusma kell 6 hommikul). See lihtsalt läks nii. Seda aega pikendas veel see, et minu uni kadus täielikult ning kuna mina ööbin alati elutoas ja Kai/Joosep magamistoas, siis lühidalt öeldes olen ma üldse teises toas, eksole. Nemad seal vaikselt veel omavahel rääkisid, kuni mina hakkasin seal ümisema ja seletama ja lõpuks enda üle ka pisarais naema, vaimuhaige. Ärge küsige midagi, minuga oli kõik korras, aga uni oli läinud kuskile ära. Muidugi ma üritasin olla vaikselt, aga ma ei suutnud väga seda teha, uuuups, sorri :D Ma ei räuskanud seal tegelikult väga kaua, lõpuks jäin ikkagi magama.

Ma olen jälle kimpus oma süümepiinadega, et ma pole saanud aega jälle nii kaua blogida. Mis mul enda õigustuseks öelda on? Noh, asi on vist selles, et on maikuu ja miljon kooliasja on teha jne..Päriselt ka, kuhu ma niimodi jõuan? Ma ju tegelikult tahaksin koguaeg blogida, aga ei leia kunagi seda õiget aega ja kohta või üldse teemat. Kuna möödas on juba poolteist nädalat, siis peaks ju tegelikult olema asju, millest blogida, aga kirjutamise hetkel mulle kunagi miskit ei meenu. Tegelikult on eriti õudne jälgida seda, kuidas viimastel päevadel blogivaatamise skaala nulli lähedale hoiab...muidugi, see on ilmselge, kui ma EI blogi.

Reedel läksime enda kooli omadega (nendega, kes on osalenud see aasta keemia olümpiaadil või mingil keemiaga seotud üritusel) Tartusse, Teaduslahingusse enda kooli üheksandikele kaasa elama ja töötubadesse osalema. Töötubasid tegid nii AHHAA teaduskeskus ja igasugu teadusega seotud keskused ja koolid. Nende töötubade seas oli ka Psühhobuss, kelle juures sai veidraid asju teha. Meie proovisime teha erinevaid ette antud harjutusi, samal ajal ees prillid, mis keeravad vaatevälja peapeale ehk siis tagurpidi, sõna otseses mõttes. Üheks ülesandeks oli see, et anti paber, millel oli täht (nii nagu ikka joonistatakse, 5-nurkne), ülesanne oli selline, et pidi need prillid ees joonistama selle tähe äärejoone, pidi jälgima, et pastakaga joonistatud joon kujundi joonest kuidagimoodi üle ei läheks. Asi tundus algul ülilihtne, aga kohe peale seda, kui olin prillid ette pannud ja seda tegema asunud, sain aru, et pole see nii lihtne midagi. Kuigi asja ma sain enamvähem käppa ja jooned tulid päris (enamvähem) sirged. Aega kulus, aga Helil kulus umbes 4 korda kauem aega kui mul hehe. Teiseks ülesandeks nende prillidega oli kirjutada paberile oma nimi...Tähed on loetavad aga iga täht on järjest rohkem allpool.

 Kuna ma juba Tartus olin, siis ilmselgelt ma ei läinud pärast teistega koju, väid läksin Kaid ja Joosepit paariks päevaks oma kohalolekuga piinama. Tegelt ma käin seal vist liiga tihti, mul on neist natukene kahju ka tegelikult hihii.Õhtul saime Mariaga kokku ja läksime neljakesi koertega Tartu peale jalutama..muidugi olin mina jälle ainuke, kellel koera ei olnud (sad life). Kaiga suudlevate tudengite juures seistes ja oodates, kuni Maria ja Joosep ära otsustavad mis kaudu me ringi teeme, otsustas mu kõht, et jube lahe oleks üle pika aja jälle valutama hakata. Lõpuks jõudsid need kaks (Maria ja Joosep) ka otsusele, mis kaudu me lõpuks kodu poole lähme, et ikka jalutada ka saaks. Mõnus ilm oli vähemalt (minu mäletamist mööda). Kuskil tund-kaks me ikka jalutasime....Mariast lahku minnes ja koju tatsates ning lõpuks ka koju jõudes läksime kolmekesi oma kakaode juurde ja valisime välja filmi, mida vaadata. Seekordseks väljavalituks osutus film ''Man in the fire''. Kahjuks ma olin nii väsinud, et magasin enamuse filmist jälle maha....Olevat hea film olnud.
Laupäeva lõunal läks Kai Maci poole ja jättis meid Joosepiga kahekesi koju. Kuna oli vaja korrastada tube, siis tegime need korda, pesime nõud, jõime kakaod ja mingi aeg läksime välja ja jalutasime Mcdonaldsisse einestama. Ikka BigMac einet nautima...mmmm. Kuna oli nii ilus ilm, siis me tõesti jalutasime sinna, mitte ei läinud bussiga. Kuna oli üle-Eestiline muuseumiöö, siis õhtul üheksa paiku saime Kai ja Maciga kokku ning läksime muuseumi (mille nime ma jälle ei mäleta). See muuseum oli kunagi vangla. Seal olid madalad laed, ülipalju rahvast ja väga vähe õhku. Vangla nagu vangla ikka..rauduksed ja väiksed kongid. Seintel oli palju lugemist ja klaaskappides sai näha erinevaid eksponaate sellest ajast mil vangla veel töös oli. Suhteliselt põnev oli, aga tõesti...selle eest võiks ikka hoolitseda, et külastajatel õhku ka jätkuks (minu arust).
Pühapäeval juba varasel varahommikul pidin liikuma bussijaama, et bussile istuda (mitte jälle maha jääda) ja kodulinna sõita, nii vara ainult sellepärast, et jõuda JTK proovi. Seekordses proovis olid kõik ekstraväsinud nägudega (mina nende seas). Põhjuseks oli ilmselt see, et enamus meist polnud kuigi kaua maganud, ilmselge ka minuarust..kes siis laupäeval vara magama läheb? Mina küll mitte...vähemalt mitte iga kord.

Ma ei tea, kust tuli selline hull idee alustada blogipostituse kirjutamisega kell kaks öösel...Viimasel ajal ma ainult magamisest ja oma kallist voodist unistangi, aga nüüd, kui mul avaneb see võimalus, siis ma ei kasuta seda. Ei, mul ei ole unega probleeme, ma ei karda, et öösel tuleb koll kes mind ära viib..lihtsalt ei ole praegu und. Täiesti uskumatu, täna oli päris väsitav päev, aga Linda ikka üleval. Võibolla on asi selles, et ma lubasin endale, et täna ma kindlasti blogin, sest viimati tegin seda nädala esimesel päeval (möödunud esmaspäeval) ja ma lihtsalt pean lubadusest kinni pidama..miks neid muidu antakse kui neid ei täideta? 

Hästi veider on see, et ma isegi ei tea millest ma teile siia nüüd kirjutama hakkan...panen lihtsalt kõik kirja mis vähegi mõttesse tuleb ja lihtsalt loodan, et ma midagi üleliigset siia ei kriba.

Kujutate ette...Mul ei tule meelde mida ma eelnevatel päevadel tegin....Kuidas see võimalik on? Kas see üldse on võimalik?? (ilmselt siis minu puhul on).. Eee..Okei..Kas ma peaksin magama minema ja hoopis homme blogima kui olen maale jõudnud? Kusjuures see vist nii halb mõte ei olegi..kuupäevaliselt olen ju juba homsesse päeva sisse läinud...Ma ei anna nii ruttu alla, ma tean, et ma suudan selle postituse valmis kirjutada, maksku mis maksab (parem oleks kui ei maksaks midagi)...

Eniveis, eile juhuslikult (tegelikult mitte nii juhuslikult) Kai blogisse järjekordselt ära eksides märkasin, et Ta blogi vajab ikka korralikku lihvi..Blogi disain nägi välja igav ja lamp roosa, triibuline ka veel...no mida veel...Kohe võtsin kätte ja kirjutasin Kaile, et tahan Ta blogi korda teha, praegune ei meeldi mulle. Mõelge nüüd ise...blogi on palju parem ja meeldivam lugeda, kui selle disainiga on vaeva nähtud ja näeb ilus välja, silm kohe puhkab seda vaadates, ei ole ju eriti mõnus mingisuguse koleda disainiga blogis teksti taga otsida...Seega, ma võtsin enda missiooniks teha see kurinahk korda. Kaid ma kaua lunima ei pidanud, võttis peaaegu kohe vedu...lubasin, et järgmisel päeval (täna) teen selle ilusaks ja kõik, teema lõpetatud. Njah, pidime seda koos tegema, aga isetegevust tehes otsustasin nii, et teen asja valmis, siis kirjeldan seda, Kai annab oma heakskiidu ja seejärel rakendame selle tema blogis. Kindluse mõttes lasin paaril nägijal selle veel üle tšekkida, et kas midagi on pahasti või on nunnu...- mõlemad kellelt arvamust küsisin, arvasid, et see on ilus ja armas ja puha...läheb Kai iseloomuga kokku...Kusjuures iseloomu põhjal ma kompositsiooni ja värvid oskasingi valida...piisavalt lilla-roosa-valge ja lilleline. Eks tšekkige ise üle ja öelge mis arvate, siit.

Kai blogist rääkides.. Eile saatsin Kaile ühe video ühest uskumatult uskumatu mõtteviisiga inimesest (ülemukitud blondiin, kelle rinnad hüppavad kohe olematu pluusi alt välja ja kellele pole mõistust mitte natukestki antud...). Ausalt ka..ma ei ütle rohkem midagi..vaadake videot ja nutke (või naerge...ükskõik).

Kai kirjutas sellest ka enda blogipostituses

Peale video saatmist oli Kai reaktsioon selline (lõik meie Skype vestlusest):

*saatsin Kaile selle video lingi*

Kai: Mis video see on? Ma praegu ei viitsi vaadata.

Mina: Hahaha vaata seda. Palun, seal on nii loll inimene. Ajab jaburat juttu, aga see on naljakas kui debiilne ta on :D

*möödus mõni minut*

Kai: Oooooo maaaaaiiiiiii gaaaaaaad!

Mina: Vaatasid? :D

Kai: You were right! Jep, täiesti uskumatu .... Uskumatu, uskumatu, uskumatu, uskumatu.

See praegune nädal (ehk siis see mis praegu kestab...aprilli neljas nädal) on üks kreižimaid üldse. Tohutult palju on olnud, palju veel tuleb. Nädala jooksul kipuvad ööuinakud olema lühikesed ja päevasel ajal on tegevust rohkem kui küllaga. Ei, ma ei räägi teile siin hetkel ainult koolist või kodustest töödest...muidugi kui välja arvata eilne ja üleeilne koolipäev...

          Minu nädalaplaan:

Kui nüüd alustada nädala algusest...Esmaspäeval jõudsime Laura ja tema tädidega tagasi Eestisse (käisime Rootsi kruiisil. Postitust Rootsi reisist saab lugeda siit). Hetk, mil astusime laevast välja olin ma juba tegelikult väääga väsinud. Kusjuures ma ei saa aru, et miks ma nii väsinud olin..laevas ma ju magasin ja magama ei läinud ka väga hilja. Kuid väsimust niisama naljalt ära ei saa..Bussiga kodupoole sõites ka magada ei saanud. Põhjus selline: nimelt meie Lauraga istusime bussi tagaotsas (eelviimastes pinkides), täiesti taha me istuma minna ei saanud, sest seal istusid kaks tudengit (tüdruk oli veidi suurema kehakaaluga, näost ära mukitud blond ja poiss oli korralik lõngus, tugevalt kandiliste prillidega), kes terve bussisõidu jooksul rääkisid nii palju kohutavalt totraid jutte (päris tõsiselt) ja kõige tipuks.....nad ilastasid seal....düskastiiing!! Ehk ma olin nende suhtes liialt vaenulik, aga päriselt ka, kas tõesti peab või? Õõvastav vaatepilt ja need helid huhhh....no thanks, do not repeat please!

Teisipäeval, ehk siis kohe päev peale reisilt naasmist toimus kauges Türi metsas orienteerumisvõistlus, kus said võistelda kõik õpilased kes vaid tahtsid (kui ma õigesti mäletan, siis 6-12 klassid). Võistlusest kuuldes andsin mina kohe oma nõusoleku, et osalen (mulle nimelt väääga meeldib orienteeruda). Võistelda sai üksi või paaris (eelistati kahekaupa võistlemist)...minu seekordseks paariliseks oli Heli. 

Meie algus polnud just kuigi paljutöotav...me ei leidnud kaardilt üles oma alguspunktigi...Panime teiste järel ajama, kuni jõudsime esimese punktini. Sealt edasi lagunes punt laiali, hakati jooksma edasi kahe-kolme paari kaupa. Kuna me Heliga siiani ei saanud aru kus me kaardil oleme, siis otsustasime mõnda aega kahe poisi järgi joosta, kuni nad lõpuks ära kadusid. Tegime väikse peatuse, et ma saaksin maamärkide järgi  otsida üles meie asukoha, et järgmisse punkti jõuda...Samal ajal, uurides ümbrust ja otsides mingit asja, mis kaardil kindlalt märgitud peaks olema, jooksis minust umbes paari meetri kauguselt nina eest läbi üksik metskits, kes näis olevat meeleheitel ja segaduses, et järsku mets kaartidega jooksvaid inimesi täis on...Igatahes, sealt me liikusime otse edasi, kuni jõudsime metsavaheteele, kus ma sain ilusti aru kus oleme ja kuhu minema peame.

Ma mäletan, et me meeleheitlikult otsisime punkti nr 9. Ma ju nägin kaardil, et see on sealsamas, aga lõpuks tuli välja, et olime sellest kohast u 10 meetrit kaugemale läinud...Läksime siis veidi tagasi, punkti ikka ei leia...Saate aru..see oli kuskile augu topitud juhhei.

Meie jooksmine metsas ei olnud läbi, möödas oli umbes pool ajast (aega anti üks tund). Jooksime mööda teedpidi edasi järgmise punkti juurde, kuni pidime teelt kõrvale põikama, et punktini jõuda. Ma tõesti jooksin, muidugi nii, et jalge ette ei vaadanud....lõpuks olingi oma tossudega muda sees (Tore onju..). Aga me saime selle punkti kätte...Asi läks aina edasi..jooksime ja jooksime ikka mööda teed..oli vaja jälle metsa alla korra minna, et järgmine punkt võtta. Kõik ikka samas taktis..Milleks vaadata jalge all olevat pinda, kui saab ka nii et ei vaata? Punktini oli jäänud maksimaalselt kolm meetrit ja seal ma olin...jalgupidi külma vee sees...Dšiisas küll, njaa, tossud sain küll puhtamaks aga jalad olid läääbimärjad. 

Midagi muud märkimisväärset vist ei olnudki..peale selle, et Heli sai ka mudaseks ja selle, et ma kodus avastasin, et ma olen oma jalad korralikult ära kriimustanud. Muide tulemustest rääkides...oma vanuserühmas jäime Heliga 4. kohale. 

Hüppan neljapäevasesse päeva üle. See oli päriselt ülimega pika õhtuga päev üldse üldse. Päris tõsiselt räägin..Nimelt järgmisel laupäeval (2.mail) toimub Tartus Rahvusvaheline juhtkoerte päev, kus tavalistel inimestel on võimalus tulla kuulama erinevaid põnevaid seiku ja juhtumisi juhtkoerte ja nende kasutajatega, saab harida ennast juhtkoerte teemal, saab rääkida päris juhtkoertekasutajatega, küsida erinevaid küsimusi, mida oled alati teada tahtnud, osta juhtkoerte piltidega tooteid, niisama aega veeta ja armsaid kutsasi uudistada. Ürituse lisasime ka facebooki, siia. 

Juhtkoer Janet rakmetes

Miks ma sellest räägin? Just sellega me terve õhtu Kaiga tegelesimegi. Alustasime kell kaheks õhtul ja lõpetasime peale ühte. Julgen ausalt öelda, et Kai poleks ilma minuta toime tulnud, sest me juba kahekesi läbi Skype kõne tegime seda oma viis tundi. Silmad olid küll ees päris kirjud, kui lõpetasime. See polnud kõik...viimasel hetkel avastasin, et klassiõde oli facebookis mulle meelde tuletanud, et ma pole veel oma klassi Teatejooksule registreerinud. Pidin enne magamaminekut veel selle ka korda ajama...aga ära tegin. Peale seda kohe arvuti kinni, tekk üle pea ja magama, ega pikka pidu enam ei olnud. 

Kusjuures terve selle nädala tralli keskel ma olen saanud ülivähe magada, sest lihtsalt ei ole aega magada..järgmine pikem ööuni tuleb pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl (juhul kui kaheksa paiku magama lähen, ilmselt nii ma teengi). Homne päev on täielikult sisustatud (st seda, et magada ei saa), loodetavasti pühapäev ka, aga see selgub alles homme. Ma rohkem ei räägi, sest mida ma siis veel homme või ülehomme blogin, kui ma praegu kõik ette ära räägin?

Kes on Rahvusvahelisest juhtkoerte päevast vähegi huvitatud, siis tšeki linki: https://www.facebook.com/events/730679830374276/

Täna on aprilli esimene nädalavahetus, kui nüüd täpsem olla siis nädalavahetuse lõpp- 1.Ülestõusmispüha (täna on pühapäev)...Tänasest on veidi hiljem juttu..võinoh, tänasest polegi tegelikult miadgi kirjutada peale selle, et tulin tagasi Tartust oma kodulinnakesse....aga nagu tavaliselt, alustan ma seekordki algusest...(neljapäevast). Miks just neljapäevast? Just sellepärast, et sellel päeval suundusin ma oma seitsma koormaga Tartu poole (väga raske arvata küll kelle juurde). See nädal tuli harukordne võimalus minna päev varem, reedel ju niivõinaa kooli ei olnud...kõik see tänu kalendris ilutsevale "punasele pühale" milleks seekord oli Suur Reede.
Jah ma käisin jälle Tartus, mulle ikka niipalju seal meeldib olla, tohutult meeldib. Pidevalt on mul mõttes, et millal lõpuks ma saan tagasi minna. Seal on kõik nii chill, Tartus omaksete juures ei pea muretsema probleemide ja kõige halva pärast, mis kopitavad minu kodulinnas (PS.kõik siin ei ole halb, aga Tartus on parem). Paides olles on alati internet telefonis või arvutis järgi, sest reaalselt siin ei ole midagi teha. Siin on ka tohutult mitmeid negatiivseid ja õelaid inimesi, keda Sa lihtsalt ei jaksa ja ei tahagi kuulata või veelvähem temaga kokku puutuda (vabandust, kui mu jutt liiga üldistav tundub, kordan veel, et kõik ei ole sellised, paljud ei ole...aga selliseid õeluskotte on ka ikka parasjagu). Kui buss jõuab Tartusse, on minu esimene liigutus lülitada internet välja (õhtul ainult tšekin paar korda Messengeri läbi), sest see aeg on nii üürike mis ma seal olla saan, midagi ei saa lasta raisku lasta...ja muide, ma ju saan oma teiste sõpradega koju tagasi tulles ju ka rääkida. Minu elu ei ole internet.
Reedene päev oli kõik unelemine ja kodus olemine. Igatahes mina ei lubanud ennast äratada, sest tahtsin ennast välja magada: seega ärkasin mina alles ühe ajal päeval. Kaid siis enam kodus ei olnud, ma kusjuures ei mäletagi kuhu ta hommikul kiirustas, igatahes pärastlõunani pidime olema Joosepiga kahekesi kodus, me sisustasime ka oma aega ja vaatasime videoid (videosid..ma ei tea kuidas õigesti kirjutada, muig). Lõpuks Kai siiski tuli...ainult et mitte tühjade kätega..Ta oli käinud poes ja toonud munadepühadeks kraami, et värvida mune ja need kuhugi panna (nunnu punutud korvi, kuhu munad sisse panna).... Sellel päeval käisid meil kõigil ka pühadejänkud kes tõid meile Kinderi üllatusmunad. Nomnomn.

Laupäev algas seevastu juba varahommikul (ehk siis umbes kell 10). Vabatahtlikune olin nõus minema poodi, et tuua vutimune, leiba ja saia. Kui jõudsin poodi, helistasin kodustele ja küsisin soovitud toodete kohta täpsemalt teada, mida täpselt võtta...Noh, vutimunad, ja leib (saia ikkagi ei võtnud)....Ja olin need korvi pannud, hakkas Kai vuristama, et mida kõike veel vaja on. ''Lindakene, ole hea mine võta jäätist....aa, piima oleks ka vaja...hmmm, Joosep tahtis veel soolakala, kuule..võtame Maci juurde ka midagi kaasa...võta neid snäki vorste, võta neid juustukuubukuid ka, need vürtsidega...EI küüslauguga...kuule, tahaks mingit küpsist ka....võta palun Cocat Joosepile...kuule, vetsupaberit oleks vaja....võta endale ka midagi...kindel et midagi ei taha??'' Kujutate ette..ma olin poes üle 20 minuti, sest soovitud kolme-asja-ost läks veidike aia taha, ja pidin koju suunduma hoopis kotitäie asjadega (tegelikult kaks kotitäit) noh, Joosep tuli minu poes rändamise ajal mulle appi, et asju koju tassida.

Olime juba varasemalt otsustanud, et samal päeval (laupäeval) läheme Kaiga kodust ära, külla, ära. Maci poole chillima ja lauamänge mängima...Te ei kujuta ettegi kui palju tal erinevaid lauamänge on (minu ''Reis ümber maailma'' ja ''Monopoly'' kõrval ei anna seda isegi võrrelda mitte). Need on tal kolmes virnas ja iga virn on kõrguselt veits alla meetri (kuskil on neid mänge ilmselt veel..kuskil, I'm sure). Seekord osutusid valituks kolm mängu: ''Targem kui 5.b'';''Eesti mälumäng'' ja mingisugune piraadimäng mille nime ma ei mäleta. Kusjuures naerda sai, naerda sai..Jah, eriti siis kui ma enda arust jube tarkasid vastuseid Eesti mälumängus pakkusin. Alles õhtul, umbes kella seitsme ajal läksime koju. Tol päeval oli palju plaanis...
Oli ju munadepäev, see tähendas seda, et oli aeg mune kaunistama hakata ja seejärel potti keema panema...Meie ei kaunistanud mune nii nagu teevad praegusel ajal paljud (ehk siis munavärvidega), meie võtsime kasutusele lõngad, kruubid ja sibulakoored, mille kõik toppisime sukkade sisse vee sisse keema. Nii mina kui Kai jäime oma munadekorviga väga rahule, jubenunnu tuli.

Kuna ma juba Kai telefoni kaamera kasutamisega hoogu läksin, siis mul kohe oli vaja Džännuga ''paar'' pilti teha (PS.Kail ka), tegelikult Janetiga piltide tegemine oligi vist Kai mõte, juhul kui ma oma mäluga midagi puusse ei pane. Janetil oli sellest kõigest nii villand...tema arust ei peaks selliseid asju nagu telefon või kaamera olemas olemagi.
Täna hommikul tegin Kaile&Joosepile ka pisikesekese ''üllatuse'', ma panin endale kümne ajaks äratuse..Sellel oli ka oma kindel ka praktiline mõte: Ma tahtsin valmistada kõigile hommikusöögi nii, et kui lähen neid äratama, on juba hommikusöök neid laual ootamas :P Hommikueinest ma kahjuks pilti ei jõudnud teha (PS.paigutasin kõik lauale ilusti ära ka). Hommikueineks valmistasin kõigile tassikese teed ja igaleühele paar singi-juustu-röstpeenleiba.

PS.Lihtsalt mainin......ma pesin kraanikausis olevad nõud ka ära.

Nagu pealkirjast juba eeldada võib, siis tuleb juttu Tartust. Okei, mine päris linnast endast, vaid sellest MIDA ma seal kõike tegin ja korraldasin, nendest imelistest kallitest inimestest kelle juures ma olin..

Alustan täitsa algusest, täitsa reedesest päevast (kooli jätame seekord vahele)...
Startisin Tartu poole kell 15:30 (mõni minut veel ja ma oleks sellest maha jäänud. Ups). Anyway, Tegelikult ei huvita ilmselt kedagi, kuidas kulges minu loksumine Tartu poole, seega hüppan ajas kohe paar tundi edasi, mil olin juba jõudnud Tartu bussijaama, kus mind lahkelt vastu võeti (Nii tore ja lahe oli Kaid ja Joosepit taas näha ja kallistada!), see paar kuud ootamist tasus ennast tõesti ära!
Samal õhtul olime lihtsalt mõnusad ja olime kodus. Muide, ma sain õhtuks süüa Kai tehtud makaronisalatit, milles olid makaronid, makaronid, värske kala, herned, mais, majonees? (vist oli veel midagi). Igatahes, see oli ülimaitsev! (PS. Kai, järgmine kordki) Ja filmi vaatamise vahele babamm... Minu tehtud apelsinikeeksi jäätisega. Täitsa okei tuli isegi, mu perele ka vist maitses. Kuigi võibolla olid nad lihtsalt viisakad kui ütlesid et see on hea, vot seda ei tea. :P
Möödus öö, tõrrrr hommik... Sõbrapäev! Seda peab ometigi tähistama, vaja planeeeridaplaneerida. Okei, tegelikult ei pidanud, sest Kail oli juba ammu kõik valmis mõeldud ja orgunnitud. Einestamine Ruuni pizzas (algselt oli plaan minna Creppi sööma, aga kõik lauad oli reserveeritud) ja peale söömist, juhtkoertega Toomemäele jalutama. Naljakas oli see, et kutsutud olid vist kõik juhtkoerakasutajad, aga kohal oli minuga koos vaid 5 inimest.. muig. Minul oli küll väga tore nendega olla. Muide, Ruuni pizzas oli väga hea pizza (seda ütleb inimene, kes väga pizzat ei armasta)...

Ühel ilusal päeval otsustasime kodu täiesti korda teha. Kõik oli võrdselt jaotatud: Joosep alustas tolmuimejaga põhjalikult korteri tolmuvabaks tegemist. Senikaua meie Kaiga luuletasime kahepeale oma veidraid luuletusi- see käis nii, et üks luuletas ühe riimi ja teine jätkas (sellega tegelesime u 10-15 minutit). Kuni oli aeg suunduda teise tuppa Joosepil jalust ära- Eesti otsib superstaari vaatama (komöödiat oli seal ka omajagu). Kui saade oli vaadatud, oli meie kord tegutsema hakata... Suundusime magamistuba korrastama- igasugu sodi kokku korjama ja seda kõike prügikottidesse laduma. Pahna tuli kokku päris palju (kui ma ei eksi siis 4 kotti). Kogu selle aja mis me seal koristasime oli meil väga lõbus. Võiks lausa öelda, et meile tulid peale korralikud hulluhood. Asi võimenes siis, kui läksime prügi välja viima (mõlemal olid kaks kätt täis). Väljas oli nii tohutult libe, et kui me poleks teineteist toetanud, oleksime mõlemad siruli maas olnud (Kail oli küll veidi libedam kui minul, Tal oli rohkem kotte ka hihi), aga jube naljakas oli meil küll, lihtsalt naersime täiel rinnal (Everything was so funny). Kuna me olime nii hoos, siis otsustasime et käime ka Džännuga väljas ära. Läksime koeraga kodust veidi kaugemale ühele tühermaale, kus me ta vabalt jooksma saime lasta. Isver, see tee sinnani ei olnud kuigi pikk, aga selle väikse aja jooksul mis me sinna läksime, naersime me nii paljude asjade üle ja ikka häälekalt (ilmselt need tegelikult polnud isegi mitte naljakad). Naermine jätkus ka tühermaal seistes ning ka tagasitulles.. Vabandust naabrid kui teid häirisime! Okei, tuppa me just kohe ei jõudnud...alt uks oli lukus, kummagil ei olnud võtit ega telefoni kaasas. Ka see valmistas meiel suurt nalja..hakkasime Joosepit hõikama (minu hõikeid Ta ilmselgelt ei kuulnud). Mina hüüdsin paar korda kõrgema vanema daami häälega (Joosep seda ei kuulnud, küll aga üks naine akna peal). Lõpuks Kai võttis ennast kokku, lähenes maja seinale ja hüüdis kõvasti: ''JOOOOOOOOSEEEEP!''. Seda Joosep kuulis ja juba varsti avanes meie ees välisuks. Tuppa jõudes me veel kohe maha rahuneda ei suutnud (vist). Igatahes kui olin ennast juba diivanile laotanud, sii märkasime et mõned kokku litsutud pappkastid on viimata. Selle ülesande võtsin enda peale (tegelikult peale seda korda pidin veel ühe korra minema prügi viima, sest kuskilt ilmus seda veel välja). Tore õhtupoolik oli (päev loomulikult ka)!
Hüppan nüüd edasi esmaspäeva (16.veebruar)... Särav, silmapaistev, minu vaieldamatult lemmik...ärgem lakake lugemast....ja siit ta tuleb....Curly Strings!! Enamus teist ilmselt ei taipa mis on Curly Stringsil pistmist Tartuga. Aga palun, ma valgustan teid veidike. Nimelt esmaspäeval esines Curly Strings Vanemuise kontserdimajas. Paljude jaoks on see täiesti must maa, kui mitte minu jaoks... Olen ka eelnevalt maininud, kui väga nad mulle meeldivad jne jne.... Ma lõpuks sain ära käia nende kontserdil mida olin ma ülimalt kauakaua oodanud. Pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et koht oleks ikka kindlustatud, sest ma ei kavatsenud sellest elamusest kuidagi ilma jääda...
Ma läksin täiesti pöördesse kui nad lavale tulid, ma ei taltsutanud ennast tol hetkel kuigi palju.. Reaalselt, mul tuli pisar silmanurka kui nad lavale tulid (st seda, et ma oleks ääre pealt nutma puhkenud). Apppiiii, nad on ikka niiii lahedad ja head!!

Tartust lahkumine oli raske. Juba osaliselt sellepärast, et pidin lahkuma hommikul, mitte õhtul nagu eelnevalt olin planeerinud. Tegemist oli teisipäeva hommikuga (jupiduu vastlapäev)... Polnud see just minu kõige rõõmsam vastlapäev. Asi oli nii, et Joosep saatis mind üksinda bussijaama (Kai pidi koju jääma).
Kodust lahkudes ütlesin Kaile tsau, kallistasin teda ja hakkasime Joosepiga minema, kahjuks olin mina see, kes pidi ukse sulgema.. Oeh, see oli raske... Juba ust sulgedes tuli peast läbi mõte ''Ma pean minema tagasi koju, ma ei taha veel, siin on kõik liiga hea''.. tundisin, et ma ei pea vastu, kuid pidasin.. tõsi ta on, bussijaamani (kuigi see oli kokku u 20 min, nii et pole paha minu kohta).... Jõudsime Joosepiga bussi juurde, kui embasime, et ma saaksin bussi minna, kuid kallistuse ajal mul pisarad lihtsalt hakkasid voolama, ma ei suutnud neid enam tagasi hoida (koduukse sulgemist saadik olin seda peaaegu teinud, kuid suutsin ennast ohjeldada). Nägu paistes ja punane läksin millalgi siiski bussi (ma ei kujuta ette, mida küll teised bussisviibijad minust arvasid..suva, ma tahtsingi lihtsalt nutta). Kallitest inimestest lahkuda ei ole kuigi kerge.