Ma olen juba mitu-mitu aastat mõelnud, kui tore on inimeste aitamine. Nii vahva, et on olemas mehi ja naisi, tüdrukuid ja poisse, kes tõesti tahavadki midagi head teha, neid, kellele meeldib inimestele lihtsalt niisama head meelt valmistada.

Peaaegu kiilakas

Üldiselt olen ka mina üks nendest, kellele toob naeratuse näole kellegi abistamine või lihtsalt hea meele tegemine. Tihtipeale polegi mul muud vastu vajagi, kui tänu ja rõõmu täis naeratus.
Sel korral otsustasin minna asjaga nii kaugele, et füüsiliselt tükike endast kellelegi ära anda. Võtsin vastu julge otsuse ning annetasin oma ligi 36 cm pikkuse juuksepatsi nendele, kes mingi haiguse tagajärjel oma juuksed kaotanud on, olgu selleks siis alopeetsia või vähk.
Konkreetsele mõttele juuste annetamisest tulin pea aasta tagasi. Otsustasin tol korral asja edasi lükata, et oma peakarvu veelgi pikemaks kasvatada. Mida rohkem seda uhkem. Nii võrdluse mõttes näitan pilte mõnda aega enne ja pärast lõikust. Nii sai pikakiharlasest lühikiharlane.

Viimane pilt pikkade juustega

Selleks, et juukseid annetada, on vaja:
1) Minna juuksurisse ja juuksed maha lõigata (enne tuleb juuksed muidugi patsi panna).
2) Täita ankeet lehel www.sinujuuksed.ee
3) Saata pats lihtkirjana lehelt leitavale aadressile.
4) Oodata meili peale kirja juuste kohale jõudmisest.

Ja nii lihtne see kõik ongi. Lisaks sellele, et saad kellelegi teisele head teha, saad endale uue ja võibolla ka huvitavama välimuse. Minult on juba praegu palju küsitud, kas mul kahju ei olnud. Sellele ausalt vastates. Ei, mul ei olnud sugugi kahju, kuigi praegugi on ikka veel tükk jebimist õige soengu tegemise või sättimisega. Juuste pikkuse muutus tõi paratamatult kaasa ka kerget garderoobi värskendamist, sest üks riideese võib juuste pikkuse muutudes hoopiski erinev välja näha (selleni ma veel täielikult jõudnud ei ole). Aga mina olen rahul, minu juuksed kasvavad ju tagasi :)


PS. Mõnel päeval ei suuda ma tegelikult isegi uskuda, et ma seda tegin.

Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest, milline ma võiks tulevikus välja näha, millised oleksid tulevikus minu hobid, sõbrad jne jne..võikski loendama jääda. Unistasin üha ajast, mil olen 16-17-aastane noor inimene. Olin kindel, et selleks ajaks olen ma jube suureks saanud (sest tol hetkel olid kõik 16-aastased minu jaoks täiskasvanu mõõtu). 

Foto: Merle Rüütel

Ma aina unistasin ning unistasin...vahepeal olin juba 11, siis 13..aeg venis tohutult, kuid nüüd, olles kasvanud sellesse varasemalt unistatud vanusesse 17, mõistan, kui kiiresti see kõik siiski kätte on jõudnud. Jah, mõeldes tõesti, et mis vanus see 17 on..aga samas olgem ausad, lapsepõlve aastad triivivad lõpusirgele, tuleb alustada oma päris eluga, hakata ajama omi asju, mis on tegelikult omamoodi tore, vahva ja uusi seiklusi täis. Kui üks raamat saab otsa, tuleb võtta uus. Ma arvan, et nii on ka elus :)

Igaühes peaks olema paras doos lapsikust ja lustlikust. Tulgu mul tore aasta juhhei! Meenutuseks mulle ja teile nelja aasta tagune esinemine kevadkontsertil (2013). Mari Pokinen-No näed

Minult on viimaste nädalate jooksul küsitud ü l i p a l j u küsimusi minu blogi kohta. ''Linda kas sa ei blogi enam?''; ''Millal sa blogid?''; ''Miks sa enam EI BLOGIIII?''. Uhhh

Ma ausalt ausalt ausalt ei taha enam üldse sellised selgutus-postitusi teha, aga praegu ei jää mul midagi muud üle. Niisiis minu üks ja ainus põhjus on ajapuudus. Ilmselt mõtlete jah, et muidugi, kõige lihtsam vabandus, aga nii see tõesti on.

Kuigi kooli tempoga olen nüüdseks juba harjunud, täiega rahul ja rõõmus, läksin ma nüüd poole aasta pealt ka Pärnu muusikakooli, mistõttu jõuan ma enamikel päevadel koju (Kilingi-Nõmme) alles kell pool kaheksa õhtul. Ma söön, käin pesemas, õpin ja kobin magama. siinkohal siis mainin uuesti ära, et lähen igal võimalusel alati hiljemalt kümne-üheteist ajal voodisse, kuna äratus on igal hommikul kell pool kuus. 

Muidugi jah, blogi tiireb mul koguaeg peas...Näiteks osalesin ma meie kooli kõnevõistlusel, siis olen ma tahtnud pikemalt kirjutada oma muusikakooli minemisest ja kõigest sellega kaasnevast. Tegelikult olen ma veel igasuguseid põnevaid asju teinud ja samas on peas ka väga palju erinevaid mõtteid ning kõike muud, ag kuna mul on nüüd terve nädal aega kõige kirjutamiseks, proovin ma seda vaheaga võimalikult kasulikult blogimisega ära sisustada.

Rääkides Eesti laulu teisest poolfinaalist. Mul on kohati tunne, et mul on ilmselt väga veidrad muusika-eelistused, sest pea alati (vähemalt seekord) ei pääsenud JÄLLE minu lemmiklemmik edasi. Minu esimeseks favoriidiks selles poolfinaalis oli Angeelia -''We ride with our flow'' Minu arust olid pea kõik teised lood omamoodi veidrad. Näiteks Laura Põldvere ja Koit Toome - ''Verona''. Lugu iseenesest on päris hea, aga miks lava peal midagi ei toimunud? See nullis minu jaoks nende esituse pea täielikult ära. 

Ainuke lugu esimesest poolfinaalist (ma ei vaadanud 1. poolfinaali), mida olen kuulnud  Whogaux & Karl-Kristjan -Have You Now ft. Maian on hääästi hea. See õnneks vist sai edasi (?) :D

Jõuluaeg on sel aastal olnud kohati kummaline, eriti ööseti, kui unenägusid näen. Kui tavaliselt näen selliseid klassikalisi toredaid ja igapäevaseid unesid, siis viimastel päevadel on need eriti veidra uue kuju võtnud :D Rääkida on mul teile kahest unenäost (millest kummagist ma kuigi palju peale põhiteema tegelikult ei mäleta). Ja nagu ka igal endisel korral peate te pingsalt poovima mõista, mida ma unenägisid kirjeldades täpselt silmas pean. Lihtsalt väga keeruline on kirjutada olukordadest, mis reaalses elus pole minuga tegelikult isegi toimunud.

Esimene unenägu jõudis mu silme ette paar ööd tagasi, jõululaupäeva öösel. Ma pakun, et see oli üks imelikemaid unenägusid üle pika aja. Kogu sündmus leidis aset Paide kultuurikeskuse tagaruumides, mis oli veidikene kombineeritud mingisuguse teise olemasoleva hoonega (millegipärast unenäos tunduvad kõik kohad ja hooned nii õiged ja tavalised). Ma ei mäleta absoluutselt miks ma sinna tegelikult sattusin või kuidas ma sinna sain, aga üks hetk avastasin ennast seismas esimesel korrusel oleva pimeda koridori otsast, mille keskel liikus valgesse ülikonda riietatud pool-läbipaistev noormees, pintsaku taskus heledat värvi roos. Ta vaatas mind hetkeks malbe pilguga ning seejärel kadus.

Kuidagi oli minu kätte ilmunud märkmepaber, kus seisis kirjas, et nüüdseks oli see kahekümnes kummitus, keda nägin. Kogu maja peal oli veel palju tuttavaid noori, kes kõik otsisid kummitusi ja panid kirja, mitut nad juba näinud on (paljudel oli märgitud nähtud kummituste arvuks 60-80 tk). Mingi hetk hakkas mul majast lahkumisega väga kiire. Tegelikult mina oleks seal võinud edasi kummitusi otsida, aga mind paaniliselt otsiv ja mures Hanna Grete, kes oli rebaste retsi ajal minu jumal, võttis mul randmest kinni ja hakkas koos minuga väljapääsu poole jooksma. Tükk aega jooksime ühe ukse juurest teise juurde, sest ta ei saanud ühtegi ust lahti :D Ma ei tea kuidas see lõppes, aga üles ärgates oli esimene mõte: ''Mis kurat see veel oli?''. 

Teine unenägu oli täna öösel, sellest ma ka väga palju ei mäleta, aga see oli naljakas :D Täna olin unenäos millegipärast jälle Paide kultuurikeskuses. Mäletan ränka jooksmist ja sebimist, et kindlasti ühelt esinemiselt teisele jõuaksin. Esimene neist leidis aset kuskil Paidest väljas, teine Paide kultuurimajas. Jõudsin vaevu teise kontserdi alguseks saali, kui teised juba lavalaudadel laulsid. Kontsertsaal oli paksult pidulikult riietatud inimesi täis, isegi rõdu. Laulsime kõiki laule üheskoos (umbes nagu esinemistel lõpulaulud on kus kõik esinejad koos laulavad). Juba esimene laul oli korralik katastroof, pooled laval olunutest lihtsalt rääkisid omavahel juttu, naersid, mina nende seas. Kui lõpuks tagasi saali vaatasin, nägin saalitäie inimese asemel toolidelt istumas maksimaalselt 5 inimest, kelle ka ära saatsime, sest kontsert nurjus. Meil millegipärast oli kõigil sellest lihtsalt savi ja naersime selle peale. Siis ma ärkasin üles.

Kas te pole kunagi mõelnud huvitavale asjaolule, et ükskõik kui jaburat und me ka ei näeks, kõige jaburamat kohta kus me unenäos ka poleks, tundub kõik vägagi normaalne. See on nii veider tegelikult :D

Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Täna oli kuidagi megapikk ja raske 8-tunnine koolipäev (elagu kolmapäevad ja G1BK!), kohe päris tõsiselt. Kuigi jah, nigelat enesetunnet võimendas kindlasti ka asjaolu, et esmaspäeval oli matemaatikas ja füüsikas kontrolltöö, teisipäeval inglise ja eesti keeles (+ajaloo tunnikas-õppida oli vaja selgeks 15 kreeka müüti), täna oli kontrolltöö keemias ja uurimustöö alustes. Jep, ausaltöeldes ma olen päris surnud :D Iga päev alates pühapäevast on olnud max 5 tundi und, not cool.
Tegelikult tahtsin rääkida hoopiski pisitillukesest feilist või lihtsalt megapiinlikust juhtumist, mis paar tundi peale kooli juhtus.
Hängisime klassiõega (C) kesklinnas ringi (eesmärgil mulle saapad leida), paraku saapaid ei leidnud. Käisime veel niisama ringi, jalutasime jõe ääres ning lõpuks hakkasime tagasi bussijaama poole kõndima. Põikasime siis Delice'i toidupoest läbi, et mandariine ostma minna. Olime kahekesi puuviljaletis, uurisime mandariine ja greipe.
Meist läks mööda mees, kelle kohe ära tundsin, nimelt tegu oli Kadri Rämmeldi (Adamsoni) abikaasaga. C teda tähele vist ei pannudki, ütlesin siis talle, et Kadri Adamsoni mees läks just mööda. tavalise helitugevusega rääkides arutlesin selle üle, kui julmaks ta oma habeme kasvatanud on ja et ma ei mäleta mis ta eesnimi on, ka muidugi seda mainisin. Midagi ütlesin Kadri kohta ka..
C kuulas mu ära ja hakkas midagi rääkima, mainides ka Kättemaksukontori ära. Sel hetkel, kui ta jõudis sõna ''Kättemaksukontor'' öelda, nägin, et juhuslikult Kadri ise oli põhimõtteliselt otse meie selja taga. Koheselt käskisin tal vait jääda :D Ma ei oska öelda, kui palju ta minu ja C jutuajamist kuulis, aga tõsiasi on see, et ta kohe kindlasti kuulis vähemalt kolmveerandit minu juttu. Ja SUUR fakt on see, et mul oli niiiii megapiinlik. Ma tõesti ei teadnud tema olemasolust meie selja taga puuvilju valimas :D
Kahjuks on ka see tõsiasi piinlik, et ma rääkisin küllalti valju häälega, noh nagu sellise tavalise rääkimise hääletugevusega.
Elu õppetund mulle: Enne kui midagi ütled, vaata oma selja taha ja kui kedagi pole, räägi igaksjuhuks ikka vaikse häälega!

Uuh and by the way, Kadri nägi täna nii hea välja! Tal on megailus hall mantel ja värki, ei ma ei stalgi inimesi, ausalt :D

Eelmine koolinädal möödus retsi saatel, ma küll püüdsin, aga nautisin seda toredat nädalat niivõrd palju, et ei suutnud kohe kuidagi teie kõigiga seda kõike siin jagada :D 

Kui nüüd aus olla, siis veel paar nädalat tagasi tuli rebaste retsi peale mõeldes kananahk peale, mul polnud õrnematki aimu sellest, millised on minu kooli G3 õpilased, kas nad on toredad, äkki on nad kurjad, vahepeal suutsin isegi sellele mõelda, et võibolla on üldse kõik minust liiga erinevad või midagi taolist..

Õnneks ma arvasin või mõtlesin valesti. Kõik kaheteistkümnendikud, kellega kokku olen puutunud, on nii toredad ja sõbralikud, polnud kordagi sellist tunnet, et keegi oleks kasvõi natukenegi kuri. Ei oska öelda, kas sattusin kõigi ette just sellistel hetkedel, kui neil hea tuju oli või teine võimalus on see, et nad lihtsalt ongi kõik nii chillibillid. Pooldan rohkem teist varianti! :D

Oh yeaaah, kui saaks, kordaks heameelega seda nädalat uuesti. Täna hommikul enne esimest tundi oli kuidagi väga imelik koolimajas olla, muidu oli iga päev kell 8.00 kooli ees rivistus ja hommikuvõimlemise moodi trall, täna enam polnud :(

Negatiivseid asju retsist? Vastus on kindel ei! Jumalad olid kõik nii toredad ja sõbralikud (siiamaani on), korraldus oli väga vahva, päeva tegevused olid vinged, samuti veendusin ka selles, kui armsad on lisaks minu enda klassikaaslaste ka minu paralleelklasside õpilased (nii palju kui juhtusin kellegiga juhuslikult rääkima). Järgmiseks missiooniks on lennukaaslastega tutvumine, kui ma juhuslikult pole juba jõudnud päris kõiki ära hirmutada :D

Retsimise nädal lõppes reede õhtul koolimajas klassikavasid esitades, vahepeal olid ka mõningad mängud, kõige tipuks muidugi ka disko (for real, kõik peale mõndade üksikute tantsisid) :P 

Jube tore oli kaasa laulda, tantsida ja klassikaaslastega aega veeta. Jep, isegi mina sain oma jalaga kuidagi tantsitud, ma täpselt ei tea kuidas, aga sain. Tantsimisega ei teinud kuidagi jalale liiga, alles mõne tunni pärast, kui bussi peale jooksin (oleksin muidu maha jäänud), suutis mu põlv peaaegu tagurpidi ära käia...mmmmmmm yummmmmy :D

Kuna eelnev nädal oli täis tohutult palju positiivseid emotsioone, ei saa ma kohe kindlasti midagi jagamata jätta. Nobedamad blogilugejad on kursis minu tripiga Võrumaale rahvapillilaagrisse, mida ootasin tublid kaks aastat (enda mäletamistmööda vist mingiaeg mainisin).

Päev enne laagrit sõidutasin ennast väikse maakonnabussiga (ja kohvri ja kitarrikoti ja suure madratsiga) Maria juurde, et vahetult enne laagrit meid mõlemat ekstramõnusasse folkmuusika meeleollu viia. Õhtu (ja öö) möödusid suures osas muusika ja laulu saatel+saun. Tol hilisõhtul oli ka maagiliselt mõnus ilm mil taevas oli selge, tähed särasid ning õhk oli parajalt soe/jahe. Hommikul läksime koos laagrisse, jeii.

Pisike hetk lõpukontserdist

Laagripaika kohale jõudes tervitas meid vihmake ja mõningad inimesed, kes olid samuti varem kohale jõudnud ning ootasid juba koos meiega koolimajja sisselaskmist. Antud hetkel tundsin ma kohalolijatest ainult Mariat ja tema ema, teisi polnud ma elusees isegi mitte näinud, ainult Maria juttude põhjal olin kuulnud, et tegu on väga lahedate inimestega (selles veendusin juba lähima tunni aja jooksul, kui inimesi kogunes järjest juurde ja juurde ning kõik majja sisse lasti ning ma inimestega suhelda sain).
Kuigi mitmeid aastaid laagris koos olnud ''punt'' oli minu jaoks täiesti võõras (nagu ka mina neile), võeti mind väga kiirelt omaks, mis andis väga hea ja vaba tunde (mulle tohutult meeldivad sellised inimesed!), ma ei pidanud ennast kuidagi tagasi hoidma ning sain olla ''mina ise''. Esimesel päeval toimus kerge sisseelamine uue laagri, uute inimeste ja uue olukorraga, mis olid kõik megapositiivsed! Õhtul esinesid kõigi rõõmuks kõik pilliõpetajad, kes tegid mõnusa mini-folk-kontserdi. Kontserdist üks lugu ka videona. Ülimõnus!