Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..

Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D

Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 

Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).

Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!

Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!

Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 

TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!

Praeguseks juba lõppeva nädala reedet ootasin pikisilmi juba päris kaua (paar-kolm nädalat äkki?) seda kolmel põhjusel. Esiteks on tohutu kiirusega lähenemas jõulupühad, mis on minu jaoks alati aasta üks parimaid aegu, teiseks oodatavaks oli Eeva Talsi jõulueelne kontsert Paide Püha Risti kirikus. Olete asjast õigesti aru saanud, mul on kõik tema ja Curly Stringi kontsertid läbi käidud (va selle-aastane suvetuur), kolmandaks laupäevane esinemine Paide Kultuurikeskuses.

Iga kontsert pakub minu jaoks alati midagi uut, uusi emotsioone, mõtteainet. Alati jõuab kuuldud muusika kuskile sügavale minu sisemusse. Tollel reedesel kontserdil oli aga midagi teistmoodi kui varasemalt, see oli veel ilusam, veelgi liigutavam, kaasahaaravam. Mul ei ole varem sellist olukorda olnud, aga see kontsert oli niivõrd ilus, et minul läksid silmad märjaks.

Lõpetasin reedese päeva niivõrd ilusate ja ehtsate emotsioonidega, tundus, et elu ei saakski parem olla. Läksin magama ülimalt heade mõtetega. Järgmisel päeval veidi enne keskpäeva hakkasid meil kultuurimajas kogu orkestri ning solistidega proovid. Ma niivõrd palju ootasin kogu seda muusikat, sellega kaasnevat melu. Kodune, hea, tore, rõõmustav! 

Kuna ma olen ca kolm nädalat haige olnud, ei tundnud ma ennast lauldes absoluutselt kindlalt. Häält eelnevalt lahti lauldes ajas kohati köhatama, kõrgemad noodid, mis muidu probleemi ei valmista, ei tulnud välja (lauludes neid konkreetseid õnneks vaja ei läinud). Ma teadsin, et saagu mis saab, ära esinema ma pean.

Juba peale esimese laulu lõppu tagasi lava taha kõndides kirusin ennast põrgupõhjani. Piinlik, rõve, õudne! Sellest hetkest mu tuju läks ja jäi ka kuskile kaugele. Oma järgnevad laulud laulsin ära nii hästi kui antud momendil suutsin, aga haige kurk tegi mulle siiski karuteene.

Peale kontserdi lõppu vahetades ära riided, kohtunud mõningate inimestega, läksin koju, tuju peaaegu täiesti ära. 

Kõige tipp oli peale koju jõudmist. Lamades oma poolhämaras toas, kuulates Mari Jürjensi muusikat ma lihtsalt nutsin, nutsin oma esinemise pärast. Ma tundsin, et see mis ma seal tegin, ei olnud hea, sugugi mitte ühe kontserti vääriline. 

Tänaseks on tuju juba tiba parem. Peale ärkamist olin üksi kodus, hakkasin tegema erinevaid hingamis- ja hääleharjutusi, Laulsin, oi ma laulsin palju (palun vabandust naabrid)!  

Kuigi eilne läks päris korralikult aia taha, on siiski laulmine see, mis mind rõõmustab, mida mulle meeldib nii väga teha. Ja ma olen nüüdseks nii suures segaduses, mida peale gümnaasiumi edasi teha, kas minna arstiteadust või laulu õppima??? Ma olen sellele juba tegelikult väga pikalt mõelnud, aga ma ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda.

Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Esiteks, vabandust, et ma pole veel uue kodu ja kooli ja kohustuste ning muude asjadega teid kõiki kurssi viinud, ma püüan ennast tihedate ja väsitavate päevade kõrvalt edaspidi kokku võtta! Esmased vabandused edastatud, asun siis asja juurde :D PS. Mac, ma nägin su postitust.
Ma alustan kolimisjutuga (mitte just minu lemmikosa), seega teen sellega lühidalt. See oli minu jaoks emotsionaalselt suuuuht raske. Okei, kes mind ei mõista, ma siis võtke teadmiseks, et Paides ma olen kogu oma eelneva elu elanud..sündisin, käisin lasteaias ja koolis (põhikooli lõpuni), kas see on piisav põhjus? :D 
Päev enne Nõmme minemist istusin oma maja ees kiigel, kell oli umbes üksteist õhtul. Mingi ime läbi oli selline mõnusalt soe selge tähistaevaga ilm. Millegipärast läksid mõtted järgmise päeva kolimisele ja selline nõme kurb tunne tuli peale. Samasugune tunne oli mul samal päeval asju kottidesse pakkides. Eriti imelik oli kapitäis riideid kohvrisse panna, et järgmisel päeval Paidest naaksu tõmmata.

Asjad sain ära veetud, aga õiget tunnet ikka päris polnud (1.päeval)

Nõmme jõudes panin oma asjad tuppa (kitarri ei saanud ka mingil juhul Paidesse jätta :D), sõin ja kuna ma tahtsin olla veidi omaette, laenasin Joosepilt ratta ja sõitsin veidi mööda linna, hiljem ka mööda metsa ringi (leidsin hea pohla-rohke koha ka). 

29. augustil hakkas Pärnu Koidula Gümnaasiumi õpilastel kool. Esimesel päeval oli küll ainult klassijuhatajatund, kus oma õpetajaga tutvusime (meie õpetaja on megatore :D). Koolist otseselt on mul veel tiba vara rääkida, kuna mul on olnud alles mõni üksik õppetööga koolipäev. Esmamulje on vägagi hea, ainult matemaatika pärast muretsen päris palju! Kuna meie kool on päris tugeva tasemega, siis juba sel kevadel on kümnendikel kolm eksamit (minu, BK suunal eesti keeles, matemaatikas ja inglise keeles). Kord on juba nii, et kui kukud ühest neist eksamist läbi (eksamit saab minu mäletamistmööda teha kaks korda), oled koolist välja arvatud. Samamoodi on see ka 11. klassi  lõpus. Nüüd võite kolm korda arvata, mis ma arvan, kas lõpetan üldse kümnenda klassi ära või mitte...päris tõsiselt, olen tohutult mures sellepärast, sest äkki ma ei saa hakkama ja kukungi koolist välja ning pean kutsekasse ehitajaks õppima minema :(
Klassist niipalju, et mul on ülivinge klass, kuigi paljud teised muudest koolidest ütleks lihtsalt, et me oleme klassitäis nohikuid, mis tegelikult päris tõele ei vasta :D See on ülilahe, et päris mitmed minu klassist tahavad saada arstiks, loomaarstiks ja igasugusteks muudeks asjadeks, milles keemia ja bioloogia suurt tähtsust omab. Kuigi jah, praegu on mul selline tunne, et kõik klassikaaslased on megatargad ning mina olen see ainukene loll kes teistest erinedes ainult paaris aines tugev(am) on..lihtsalt klassi noob :D

PS. Meie koolitoit on ka väga hea!

PSS. Ega mul on selle nädala jooksul paar juhtumit ka juba olnud, aga nendest juba homses postituses. Ütlen lihtsalt eelsõnana seda, et võtke Macist õppust ja, võimalusel ärge üldse sportige! :D

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.

Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.

Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.

Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.

Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 

Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 

Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 

Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)

Kuigi asi on ise juba mõne päeva vanune, saan nüüd sellest lõpuks ka kirjutada, keegi ei saa enam kuri mu peale olla (vanemaid pean silmas). Eksole, aga seda te ju ometigi teate, et minus on just nii palju rammu ja osavust, et selline asi korda saata..

Eelmise nädala neljapäeva õhtul oli mul ikka maruigav, konkreetselt midagi teha ei olnud. Nagu ikka, olin oma toas, kuulasin muusikat ja järsku tuli hirmus tahtmine oma ühekohalise voodi peal ''trikki'' teha. PS. olgu teile teadmiseks, et minu voodi asub akna all, sellega paralleelselt, voodi otsad on peaaegu vastu seina. 

Nimelt ma päris tihti teen igavusest käte või küünarnukkide peal seisu. Seekord valisin selle tegemiseks oma armsa voodi. Kuna kirjeldasin oma voodi asukohta, peaksite aru saama, kui ütlen, et läksin voodile külje pealt, eks. Tegin mitu korda küünarnukkidel seisu, voodi peal. Mitmeid kordi tegin. Viimasel korral hakkasin valele poole veerema (ehk siis nö kukerpalli) ja selleks, et MITTE ennast vastu aknalauda ära lüüa, tõmbasin ennast mõistagi nii kerra kui suutsin. Kuid juhtus ''pisikene'' apsatus..Nimelt käis räige raks kuskilt läbi. Korra naljaviluks jõudsin mõelda, et selgroog läks pooleks :D

Kuna tekk oli ilusti tervel voodil sirgelt peal (ka voodipiirdel), polnud midagi näha. Hiljem, kui vanemad olid magama läinud, julgesin teki alla piiluda. Millega avastasin, et olin oma massiivse kehaga voodi tagumise piirde pooleks hüpanud. Infoks siis, et puruks hüpatud piire on 3 cm paksune. Päris õudne oli, kui hakkasin mõtlema, kuidas seda vanematele seletada, samas oli ka nii naljakas, sest ma ka ise ei uskunud, et ma selle pooleks suutsin hüpata. :D

Nüüdseks on see üldse likvideeritud, sest seda korda küll teha ei saanud. Samas õnneks see polnud ka kuigi vajalik asi, ainult selleks, et ma öösel voodi taha ei kukuks (nagu mul tavaliselt ikka kombeks on). 

PS. See, kes mu soorituse järgi teeb, teen burksi välja, säärastel rambodel ongi ohtralt kaloreid juurde vaja!

Pakkumine kestab senikaua, kuni minu juurde video-, või pildimaterjaliga tuleb. :D

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.

Ma ei suuda uskuda, et see aeg nii kiiresti läheb! Juba mõne kuu pärast lõpetamine ja kõik möllud. Sellega seoses on mul ka seekord reaalne põhjus, miks ma ennast viimasel ajal veidi liialt ärevil tunnen. Et noh, koolikatsed on tulemas, Koidula omad nüüd juba sel nädalal, Tartu katsed järgmisel nädalal. Nii creeeepy!!

No tegelikult pole ju midagi põdeda, kuskile ma ikka ju sisse saan...nali! Ma tegelikult ikka räigelt põen. Naerge mu üle kui tahate, aga reaalselt, ma nii väga tahan Koidulasse või Tammesse sisse saada (Tammesse veidi rohkem), kuid miski pole ju päris kindel. Ilmselt mõlemasse kooli on konkurents suur, aga sellele üritan väga mitte mõelda. Mu eesmärk on siiski nende väheste sissesaajate hulka mahtuda :D

Üldse viimastel päevadel liiguvadki mu mõtted pea ainult katsete teemal, veidi vähem järgmisel nädalal tulevale järjekordsele Tartu-arsti-rallile ja siis veel mõningad pisiasjad, mis pole praegu tegelikult üldsegi olulised. Te ei kujuta ettegi kui väga ma tahaks, et kogu see koolide teema oleks juba läbi, samas nagu ei taha ka (Linda loogika +1). Juhtub, aga ega see põhikooli lõpetamine pole mingi kuigi lihtne asi, mõtle ainult edasi õppimisele, sisseastumiskatsetele ja edasisele elule. Masendav..kes üldse mõtles sellise asja välja, et kui õpilane lõpetab 9nda klassi, siis ta on kohe valmis edasi tegutsema ja sellega enamus oma tulevik ära otsustama...Kuigi minul endal sellega jah probleeme pole, aga ikkagi, kõik pole nagu mina.

Kes vähegi mulle kaasa elada tahab (miks ei peaks, eksole), siis tuleval reedel (18.märtsil) on mul Koidula Gümnaasiumis vestlus. Järgneval päeval (19.märtsil) ootavad mind Koidulas ees sisseastumiskatsed. 

Tamme Gümnaasiumi katsed on minu sünnipäeval, 21.märtsil. Sünnipäev tuleb üldse selline tore. Umbes tund aega enne Tamme katseid saan enda ihu külge veel 24 tunniks südamerütmi seadeldise, sest et miks mitte :D

Seega minu auks võite pöidlaid pihus hoida reede päevast esmaspäeva pärastlõunani välja. PS. Esmaspäeval on kõigil lubatud mulle sünnipäevaks õnne ka soovida! :D

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

Eile toimus minu jaoks päris nõme ja natuke vihale ajav olukord. Kuna hommikul kodus kohe üldse ei jõudnud süüa, siis olime klassiõega sunnitud vahetunni ajal poodi minema, et midagi süüa osta. Otsustasime saiakeste kasuks, mida Selveri pagariletist leida võib (lihtsalt mainin, et võtsin kaks kohupiima saiakest). Tuulasime veel poes paari riiuli vahelt läbi ja jooksime kassase, et tundi mitte hiljaks jääda. Õnne läbi ei olnud järjekord üldse pikk ja juba paari inimese pärast oligi minu kord maksta oma tohutu hommikusöögi eest, näpu vahel juba täpne raha ka olemas. 

Kassapidaja lõi mu saiakesed läbi ja asetasin raha letile. Seejärel peatati turvatöötaja poolt kassapidaja liigutus, seejärel käskis too mees rangel häälel kaup üle kaaluda. Müüja muidugi ka tegi seda. Turva vaatas kaalul näidatavat numbrit ja seejärel jätkas kurjalt ja veelgi rangemalt oma juttu, nüüd konkreetselt minu endaga: 

''Noh neiu, püüdsite nende saiakeste eest vähem maksta või???''. Mina muidugi olin segaduses, sest olin enda poolt teinud kõik õigesti ja küsisingi: ''Mis mõttes?''. Seejärel jätkas targutaja oma jutuga: ''Aga pakendi peal oleva sildi peal on kaaluks 140g, aga see kaal siin näitab 146g!!!''. Ma olin juba väga kuri ja peaaegu käratasin talle oma väga tõreda häälega: ''Vabandage väga, aga see ei ole minu probleem, et teie poe kaalud õigesti ei tööta. Mul on tegelikult kiire, ma pean tundi jõudma!''. Seejärel turvatöötaja nägu läks veel vihasemaks: ''Ma nägin küll kuidas te kaaludes ei võtnud ühte kätt paki küljest ära, teine neiu seda tegi küll!''. Ütlesin talle väga vihaselt vastu: ''Väga valesti nägite siis, kas te tõesti arvate, et mul targemat pole teha?'' Midagi ta veel seal lõugas, mul oli korraks tunne, et tahaks talle jalaga kuskile lüüa. Lõpuks käskis mul talle järgneda. Kommenteerisin liikuma hakates veel meelega tavalise hääletugevusega klassiõele midagi krõbedamat too mehe kohta. Läksin siis muidugi sellele jobule järgi, jõudsime antud kaalu juurde, asetas mu saiakesed sinna peale ja VOLAA, üllatus-üllatus, neiu ei üritanudki Selverit üle lasta ja kauba eest vähem maksta! Krt tal jäi peale seda veel õigust ülegi.

Läksin pika sammuga taas kassade juurde, tema minu järel. Lisasin talle veel väga tõredalt ja külmalt: ''Nüüd poleks küll üks vabandus palju küsitud''. Aga selle asemel et midagi tarka öelda, ütles ta oma rõvedalt targutava häälega: ''Küll ma seda jõuan ka teha!''. Nagu WTF, reaalselt ka! Jõudes kassa juurde tagasi, tuli see rõve turva minu kõrvale, pöördus kassapidaja poole ja ütles suhteliselt teatraalselt: ''Vabandust neiu ees, kaaludel on midagi viga!''. No krt küll, täiesti ajuvaba!

Seega, kui juhtute olema Paide Selveris ja tööl on turvatöötajana hästi pikk ja kõhn (kurja kortsus näoga) mees, siis hoidke temast parem heaga eemale, nagunii äratate temas mingisugust kahtlust.

PS. Ma saan täiesti aru et ta teeb oma tööd jne, aga nii mitmel tuttaval on ka temaga mingi jama olnud. Ükspäev minult isegi küsiti, kas ma ei olegi veel toole turvale kuidagi ete jäänud.

Tate mis on uskumatu? Juba ongi 1. advent! Veel mõni nädal ja ongi jõulud käes. Ma ei tea kuidas teie, aga mina olen alati väga hullult jõule oodanud. Ma ei teagi kas mind paneb ootama see koos olemine sugulaste ja sõpradega või ootan ma tavapäraseks saanud uhket jõululaupäevale omast rikkalikku toidulauda, kust kindlasti ei puudu suures koguses liha, mulgikapsas, praekapsas, verivorstid, koogid ja mis kõik veel. 

Muidugi paneb jõule ootama veel kogu sellega kaasnev. Päkapiku traditsioon, jõuluvana, luuletuste lugemine, laulmine, sugulastega jõululaupäeval kaartide mängimine, kohustuslik saun, jõulutulukesed igal pool, jõululaulud, jõlukontsertid. Ja kõige tipuks mida ma ikkagi nii peadpööritavalt ootan, Curly Stringsi aastalõpu kontsertit! Millega mulle just meenus, et ma pean endale ja Liisile üheks ööks Tartusse öömaja sebima.

Pöidlad pihus ootan ka lumerohket talve, kasvõi jõuluajal, sest kes ei tahaks valgeid jõule? Näiteks ma ei suuda juba ära oodata, millal ma lõpuks suusatama saaksin minna. Kuigi tõesti, kui ma praegu yr.no lehekülge uurisin, siis sain nii palju targemaks, et lähipäevadel küll miinuskraade oodata pole. Väga väga nõme!

Mis ma veel öelda tahatsingi..mingi aeg rääkisin oma uuest ''toitumisest'' mida võin süüa ja mida mitte. Praeguseks olen seda jälginud üle ühe kuu. Olen meeldivalt üllatunud, et tänu sellele olen kaks kilo alla võtnud. Pole küll eriline näitaja, aga ma olen küll rõõmus selle üle. 

Jagan oma väga halva muusikamaitsega ühte Mari Jürjensi (Pokineni) mitme aasta tagust laulu ka. Mõni nädal tagasi avastasin selle laulu enda jaoks ja nüüd kogu aeg kuulan seda. 

Head esimest adventi teile! Ärge küünlaid põletada unustage ja nautige täiega seda imelist aega! :)

Viimasel ajal olen endamisi väga palju erinevaid asju peas analüüsinud. Mõttematerjali on väga palju kogunenud. Viimasel ajal olen mõelnud nii pereliikmetest, sõpradest, klassi-/koolikaaslastest, üldse kõigist. Olen mõelnud palju ka sellele, kuidas on muutunud minu elu ja inimesed minu ümber.
Kindlasti mõtlete, et miks ma küll selliste asjade üle pead murran. Lihtsalt nii palju asju on toimumas, koguaeg on mingi jama või järjekordne olukord, kus avastan, et sõber/sõbranna, keda olen pikemat aega usaldanud, kellega olen saanud rääkida kõigest, on ikkagi selline nagu kõik teised. Kahepalgeline või lihtsalt ignoreeriv, mind vajatakse ainult siis kui midagi vaja on.
Kas mul on ainult tühipaljas tunne, või on see reaalsus, et ainult mina satun selliste inimeste otsa? Ilmselt on see pelgalt tunne, kuid mille ku**dima pärast kõik minu lähedased/tuttavad elavad nii ilusat elu? Saavad kõigega hakkama, mõtlevad ühtemoodi, tegutsevad ühtemoodi ja siis tulen mina. Mina, kes ma huvitun hoopiski teistest asjadest kui teised, tegelen teiste asjadega, mõtlen asju teistpidi ja ei ole kellegi jaoks piisavalt tubli või tore.
Ma ei oska seda olukorda kuidagi lahendada, sest saan aru, et viga peab olema minus, aga ma ei tea mis see on, mis minu juures siis nii eemaletõukavat on. On öeldud anonüümselt, et olen mingi suvaline tiinekas, siis olen lihtsalt bubekas kes ei suuda oma emotsioone vaos hoida, siis olen ka juba sõbranna jaoks lihtsalt mingi sõna otseses mõttes abivahend, sest Linda ongi ju selleks, et lihtsalt mingi abividin olla, ega Lindal pole ju kunagi abi või tuge vaja.
Lihtsalt oleks lihtsam, kui keegi reaalselt ütlekski, et Linda, näed, just see konkreetne asi, on Sinu juures häiriv, kas sa saaksid seda kuidagi enda juures parandada? Ölge kasvõi nii nagu eelnevalt välja tõin, mitte ärge karake mulle internetis või lihtsalt näkku röökima, et kuule Linda, sa oled debiilik, tõmba uttu. Eriti lame, kui seda tehaksegi reaalselt anonüümsena.
Mina elan selle järgi, et kõike peab saama viisakalt ja rahulikult arutada ja lahendada. Millegipärast paljud inimesed kuulevad sellisest asjast, nagu ''viisakas ja rahulik käitumine'', esimest korda. See on minu jaoks täielik müstika. Kuidas ei ole võimalik rääkida rahulikult?
Jõudsin jutuga lõpuks sinnamaale, kus ise oma sõnadest loen välja, et tegelikult ei saagi mina alati süüdi olla, alati ei ole Linda see, kes kõike valesti teeb. Iga inimene peaks ennast analüüsima ja otsustama, mida tema täpselt valesti teeb, enne seda kui kellegile teisele kõrri kargab.

Ma näen hästi tihti erinevaid unenägusid. Tavaliselt on need sellised igapäevased ja tavalised unenäod, mis ei ole absoluutselt märkimisväärsed. Mõnikord on need aga nii lahedad või hirmsad, et kohe peab kellegagi jagama.

Üks öö nägin siis nii megavingelt lahedat ja ülisuperpuper unenägu, et kohe pean pean sellest blogima. Unenägu ise tegelikult ei olnud väga pikk. Oli tegemist mingisuguse kontserttuuriga, kus olin mina, mingi minuvanune tüdruk, Tanja Mihhailova, Eeva Talsi, Tanel Padar ja Liisi Koikson. Taustalauljateks olid Kaire Vilgats ja Dagmar Oja. Kujutate ette, ma laulsin nende kõigiga koos suurel laval, suurele publikule. Selles esimeses laulus mis me laulsime, oli mul oma soolo osa. Uhhhhhissand see laul oli nii hea! Tegelikult ma ei tea kas selline laul päriselt olemaski on. Kahjuks ma ei mäleta seda viisi ega ühtegi sõna, nuuks. See oli liiiga hea. Äkki on nii, et ma nägin unes seda lugu ette, mille ma päriselt mingi aeg valmis kirjutan ja suurel laval esitan. Oi kui perfektne see oleks! Küll ma sinna ka jõuan, lihtsalt pean.
Tegelt me laulsime teise laulu ka, mis oli meie lõpulauluks. Kõik olime koos ühes reas, hoidsime kõik üksteiselt ümbert kinni ja laulsime. Tanja laulis soolot ja meie kõik teised üliilusat tausta, kusjuures mina ja Liisi Koikson laulsime kõige kõrgemat viisi (rivis olin peaaegu kõige keskel, Tanja ja Liisi vahel). Igatahes see oli nii megailus ja tore ja ülisuurepärane unenägu!
PS! Kõik lauljad, kes olid minu unenäos esindatud, on ühtlasi ka minu lemmiklauljad (taustalauljate kohta ei oska ma midagi öelda)

Tänase hommikuga algas 1. oktoober. Oh seda pidu ja lusti! Päeva ootused olid kõrged, sest tulemas oli matemaatika tunnikontroll, mida tõsiselt ootasin, kuna teema oli nii lihtne ja minu jaoks täiesti selge. Siinkohal siis mainides, et tegu oli ruutjuurega. 

Jõudsin ilusti kooli, läbisin esimese tunni ning seejärel suundusime oma klassiga matemaatikasse. Tunni esimesel poolel võtsime edasi uut teemat (millest ma mitte ühtegi asja aru ei saanud), noh ja siis mingi aeg jagati meile kätte meie tunnikontrollid (see näeb välja selline, et A4 paber on lõigatud pikkupidi pooleks ning ülevalt alla jooksevad ülesanded). Võtsin siis töö ette ja sel samal hetkel õpetaja teatas, et kalkulaatori kasutamine on keelatud. Me muidugi tõstsime hääli, et miks me kalkulaatorit kasutada ei või, kui ometigi tunnis oleme sellega alati tööd saanud teha? Selle peale õpetaja kordas ennast uuesti, et ei või kasutada. No selge saime aru, aga mille krdi pärast me tunnis seda siis kasutame? Oleks ju elementaarne meile siis vähemalt teatada, et töö tuleb ilma kalkulaatorita. Aga kus sa sellega. Kalkulaatori-mitte-kasutamine tähendas minu jaoks ka veidi teistsuguste lahendusmeetodite kasutamist, millele ma polnud eelnevalt kuigi palju isegi mõelnud.

No sorri, ma tõesti ei ole nagu paljud teised, kellel peastarvutamine absoluutselt probleeme ei valmista, või siis ruutjuure leidmine peast? Uhh, see töö läks eesti keeles öeldes ikka konkreetselt p**se! Eriti ''hea'' on mõelda veel sellele, et sellest tuleb mu esimene negatiivne hinne sel aastal. JEI! Jah ma olen piripill ja õrna hingega jne asjad, ma lihtsalt terve töö aja oleks tahtnud nutta, peale tundi olin endast nii väljas et hakkasingi nutma (õnneks mitte palju).

Edasi oli siis kaks eesti keele tundi, mis mu tuju veidi paremaks tegid. Kuigi tõesti, ma olin nende mõlema tunni vältel morn, sest miks ma poleks pidanud olema? Kahe eesti keele vahelisel 20-minutilisel vahetunnil võtsin oma ruubikukuubiku ja panin selle kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali (et mõtted eemale saada), aga kuna need liigutused on mul nii sees, siis ikka kippusin selle matemaatika tunnile mõtlema.
Edasi siis muusika tundi, mille alguses läksime klassiõdedega ekooli, et vaadata, mis hinded me 100-meetri jooksus saime (kehaline oli eile)......3! Kõik peale ühe tüdruku said kolme (tema sai imekombel nelja), üks sai koguni kahe. No ma tõesti ei saa aru missugune see hindamisskaala on? Tippsportlaste järgi arvutatud?
No ja siis muusika tund, mis toimus aulas, kuna seal oli näitus. Pidime ennast gruppidesse jagama, et näituse põhjal tööleht ära täita ja pärast teistele esitada. Noh see läks nagu läks...nelja saime, kuigi muusika on aine mis võiks olla puhas viis. 
Igatahes see päev ikka täiega sakkis. Lihtsalt peale tunde olin nii kurnatud ja pahas tujus, et olin kodus ja lihtsalt olin, mõeldes peas tervet päeva läbi. Uhhhhh, õudne. Loodetavasti homne tuleb palju parem.

Täna otsustasin vaadata üle kõik oma klassipildid, sõbrapildid, lasteaia pildid, titapildid jne. Neid on mul niiiiiiii palju. Kuidas üks normaalne inimene pilte vaatab: ''Ohh, ma olin ikka nii armas, nii lahe, et sellest pilt on, aa, see on mu esimene sõber...). Lühidalt öeldes, vaatavad normaalsed inimesed pilte täiesti rahulikult, isegi õnnelikult. Ja siis tulen mina, va piripill..

Alustasin klassipiltide vaatamisega. Panin klassipildid 1. kuni 9. klassini ritta ja vaatasin, kuidas me kõik muutunud oleme. Muidugi nende vaatamise ajal tulid kõik need möödunud 8 kooliaastat kui film mulle silme ette. Kuidas väikestena klaasimuuseumis ja Palamusel käisime, kuidas igal vahetunnil mitmed õpetajad kogu klassiga riidlesid, et me oleme ikka nii jubedalt lärmakad ja ebaviisakad...Ja millised me oleme nüüd (siiani õpetajate seas tuntud kui ''kooli kõige hullem klass''), aga need olemegi meie, need hullud. Mis te nüüd siis arvate mis mina, kui suurepärane mälestuste meenutaja, tegin? Nutsin. Kõigepealt üks mälestus ja üks pisar, siis teine pisar ja kolmas, kuni ma nutsin juba valjuhäälselt. Samal ajal võttes silma ette ka vanemad pildid lasteaia ajast. Lihtsalt pillisin, rääkisin Heliga facebookis (ta ka nuttis). Mul kulus üle poole paki salvrätikuid ja mu nina oli ikka umbes.

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õudne on mõelda, et juba kevadel läheb see kõik laiali, mina teise kooli, mõningad veel, kuni ongi kõik. Ma tean, ma olen piripill ja ehk ka ülemõtleja, aga andke andeks, et nii emotsionaalne olen. Kui ma olen kurb, siis ma olen ikka  täiega kurb ja kui ma olen rõõmus, siis nii rõõmus, et kõik näevad seda.

Lisan juurde veel kaks minu jaoks kõige armsamat pilti minust koos õdedega (+1 pilt magavast väike-Lindast) 

Mis siin koolielul ikka nii uut ja huvitavat? Igal päeval õpin tükike midagi uut, nii matemaatika, keelte, maailmamajanduse kui ka iseenda kohta. Jah tõesti, Linda, oled 15, aga ikka on asju, mida enda juures avastada. Kas nüüd just päris avastama..pigem nagu meelde tuletama. 

Täna, oli siis peale viite pikka tundi kehaline kasvatus, mis toimub meil praegusel ajal väljas. Tänasel tunnil jooksime tüdrukutega pargis krossijooksu. Mina, kui kõige geniaalsem olevus siin maamuna peal, avastasin alles mõni minut enne tundi, riideid vahetama hakates, et olin oma pluusi koju jätnud. Palun, oo targad ja üllad inimesed, seletage mulle, missuguse matemaatilise valemiga see võimalikuks sai? Dšiises küll. Õnneks oli mul kaasas tuulekas. Nii ma siis tundi läksin: jooksupüksid, jooksutossud, sport-rinnahoidjad, tuulekas ja that's it. Enne hindelist jooksu tegime ka ühe soojendusringi, mille käigus sain aru, et selle tuulekaga joostes ma head hinnet küll ei saa, ma lihtsalt sulan poole tee peal ära. 

Mõtlesin välja, et võtan siis jooksu ajaks selle ära. Enne seda, kui hakkasin oma mõtet teoks viima, küsisin veel klassiõdedelt luba, et kas nad kannatavad paar minutit mu massiivseid pekivolte vaadata. Ühtegi negatiivset vastust ma (õnneks) ei saanud. No nii me siis startisime, jooksime mööda parki, mina oma sportrinnahoidjate väel, pooleldi palja kõhuga...

Imesid juhtub. Jah, tõesti juhtub. Kas minuga juhtunu on ime või mitte..igatahes täiesti uskumatu. 7. juunil kirjutasin oma blogipostituse lõpus soovist, et tahaksin vägaväga endale kitarri, et ehk kellegil ikka nurgas seisab või on mõni helde inimene nõus seda mulle kasvõi ostma. Plaan oli küll hea, kuid ma ei julgenud midagi loota, sest kes ikka niisama lambist oma kitarri mingile suvalisele annaks? Ootasin, ei midagi..kuni järgmise päeva pärastlõunani, mil kirjutas mulle minu enda klassivend, kes rääkis oma isa juures Tallinnas nurgas nukrutsevast uhiuuest kitarrist, keda pole nende kolme kuu jooksul isegi karbist välja võetud. Meie kirjavahetust kohe on siin vaja jagada:

Klassivend: ''Tsau, ma lugesin su blogi. Otsid kitarri?'' 

Mina: ''Tsauki, jah :)'' 

Klassivend: ''Ma muidu endale soetasin ühe kitarri, mis on valget värvi ja 4/4 mõõdus, aga ma tellisin selle enda isa juurde Tallinnasse ja kui see kohale jõudis oli mul kitarri õppimise isu läinud ja see kitarr seisab seal juba 3 kuud. Kui sul on soovi võin selle sulle ära anda, sest see lihtsalt seisab seal.'' 

Mina: ''Päriselt räägid?'' 

Klassivend: ''Jah'' 

Mina: ''Issand, see oleks niiiii vinge! Ma ei suuda seda praegu uskuda! :D Muidugi mul on soovi!''

Nagu ka minu kirjastiilist arugi saite, siis ma olin niiiiii õnnelik ning ei suutnud seda sugugi uskuda, et mu enda klassivend annab oma kasutamata kitarri lihtsalt mulle. Ülivinge, muud polegi öelda. Siiamaani natuke ei suuda seda uskuda, kuigi kitarr on alates laupäeva hommikust minu kodus kasutuses. Kuna kitarr käes ja häälestatud, hakkasin ma usinasti kõike varasemalt õpitut kordama, otsisin internetist, Maria aitas, ise väga püüdsin, ning nüüd, juba kahe päeva möödudes oskan ma mängida kuute lugu, muuseas, üks nendest on sõrmitsedes (Mari Jürjens (Pokinen)-Paradiis). Umbes kaheksa laulu oleks tegelikult veel vaja ära õppida (noortevahetuse ajaks). Küll hakkama saan, ma avastasin, et kitarr on tegelikult nii lihtne instrument, ainult kannastust ja õppimishimu on vaja.

Näppan Kai blogist fraasi: Laisk blogard. See sobib kuidagi väga hästi minuga kokku, sest ma tõesti olen see kuu olnud blogimises väga laisk. Ei jää muud üle kui uue kuu saabudes ennast nüüd kokku võtta ja korralikuks blogijaks jälle hakata, sest suvi töotab tulla väga huvitav ja teguderohke... seega peaks olema ka asju millest kirjutada.

Kuna päriselt peale kooli ei ole viimasel ajal midagi toredat toimunud, siis otsustasin, et selle postituse pühendan väikesele meenutusele aastate tagusesse aega kuni tänase päevani.

Viimasel ajal olen väga palju mõelnud möödunud kooliaastatele (kuigi neid on nüüdseks olnud ainult kaheksa). See aeg oleks justkui paari päevaga mööda läinud. Ma mäletan väga selgelt oma esimest koolipäeva, seda kuidas ma õhtuti ei suutnud magama jääda, sest ma niiväga ootasin koolitunde. Mäletan ka lasteaia aega, väikest mälukatkendit ka ajast, mil oligi vist esimene päev lasteaias, seda kuidas ma iga hommik lasteaia aknal nutsin, kui emme-issi minu sinna teiste laste juurde jätsid ja ise ära läksid.

Tõesti, lasteaia aeg oli väga põnev ja täis kõiksugu avastamist, iga päev õppisin midagi uut ja põnevat, iga päev võisid saada uue sõbra...vaja oli öelda üksainus lause: ''Saame sõpradeks''. Kindlasti pole ma ainus, kes ei mäleta seda, kuidas said sõbraks oma praeguste sõpradega, kellega oledki koos üles kasvanud ja kogu selle tee läbi käinud. Mina olen üks nende seast kes ei mäleta...kuigi sellist asja oleks väga ilus alati meenutada, ei ole asi ainult sõpradeks saamises...loeb ju ikkagi see, mis sai edasi, kuidas läks edaspidi. 

Mulle alati väga meeldib meenutada hetki, kui olin väike ja armas tüdruk, selline veidi pontsakas ja peenikese häälega. Kuidas oma väikeste sõbrannadega naersime, mängisime, tantsisime, vahepeal pahandust tegime....kuidas poistega sai korjata õues olles pikkade koibadega ämblikuid oma topside sisse, kuidas me kõik salaja talvel jääpurikad limpsisime, sügisel pihlaka otsa ronisime ja pihlakaid nosisime, kuidas rääkisime lollusi ja siis üksteise peale kasvatajale kaebamas käisime. Meil oli selline värvikas ja tore seltskond koos. Mäletan hästi neid stiilikaid mis seal korraldati...kui oli Kadripäev, siis kõik riietasid ennast Kadrideks, kui oli Volbripäev, siis oli lasteaed pisikesi nõiaellasid täis. Tohutult vinge aeg.

Lasteaiast sain endale kaasa palju sõpru, kellest enamus on siiani minuga (samas klassis). Inimesi, kellega olen algusest peale koos olnud on järele jäänud ainult neli, järgmisest õppeaastast kõigest kolm... Kõik teised kunagised rühmakaaslased on kolinud mujale, või läinud mõnda teise kooli. Kõik lihtsalt järjest kaovad ja kaovad kuskile ära.

Muidugi on toredad ka klassikaaslased, kellega sai alustada oma kooliteed. Ikka on nii, et räägid kui igav või veider klass Sul on, aga kui hakkad taipama, et juba varsti pole me enam oma klassiga koos, me ei näe teineteist igapäevaselt kooli laua taga magamas, me ei saa enam samadelt inimestel küsida tüüpilisi küsimusi: ''Kas Sul on õpitud?'' või ''Võin Sult maha kirjutada?''. Ma ei suuda sellega veel leppida, et kõigest üks aasta ongi veel jäänud.

Kuidas seda kõike nüüd kokku võttagi...Tohutult kurb on nii mõelda, aga eks kõik teevad selle kunagi läbi. Teema lõpetuseks lisan ühe armsa pildi kunagisest lasteaia jõulupeost (ligi 10 aastat vana pilt).

Vasakult lugedes: Mina, Hanna, Samuel, Heli

Ma ei tea, kust tuli selline hull idee alustada blogipostituse kirjutamisega kell kaks öösel...Viimasel ajal ma ainult magamisest ja oma kallist voodist unistangi, aga nüüd, kui mul avaneb see võimalus, siis ma ei kasuta seda. Ei, mul ei ole unega probleeme, ma ei karda, et öösel tuleb koll kes mind ära viib..lihtsalt ei ole praegu und. Täiesti uskumatu, täna oli päris väsitav päev, aga Linda ikka üleval. Võibolla on asi selles, et ma lubasin endale, et täna ma kindlasti blogin, sest viimati tegin seda nädala esimesel päeval (möödunud esmaspäeval) ja ma lihtsalt pean lubadusest kinni pidama..miks neid muidu antakse kui neid ei täideta? 

Hästi veider on see, et ma isegi ei tea millest ma teile siia nüüd kirjutama hakkan...panen lihtsalt kõik kirja mis vähegi mõttesse tuleb ja lihtsalt loodan, et ma midagi üleliigset siia ei kriba.

Kujutate ette...Mul ei tule meelde mida ma eelnevatel päevadel tegin....Kuidas see võimalik on? Kas see üldse on võimalik?? (ilmselt siis minu puhul on).. Eee..Okei..Kas ma peaksin magama minema ja hoopis homme blogima kui olen maale jõudnud? Kusjuures see vist nii halb mõte ei olegi..kuupäevaliselt olen ju juba homsesse päeva sisse läinud...Ma ei anna nii ruttu alla, ma tean, et ma suudan selle postituse valmis kirjutada, maksku mis maksab (parem oleks kui ei maksaks midagi)...

Eniveis, eile juhuslikult (tegelikult mitte nii juhuslikult) Kai blogisse järjekordselt ära eksides märkasin, et Ta blogi vajab ikka korralikku lihvi..Blogi disain nägi välja igav ja lamp roosa, triibuline ka veel...no mida veel...Kohe võtsin kätte ja kirjutasin Kaile, et tahan Ta blogi korda teha, praegune ei meeldi mulle. Mõelge nüüd ise...blogi on palju parem ja meeldivam lugeda, kui selle disainiga on vaeva nähtud ja näeb ilus välja, silm kohe puhkab seda vaadates, ei ole ju eriti mõnus mingisuguse koleda disainiga blogis teksti taga otsida...Seega, ma võtsin enda missiooniks teha see kurinahk korda. Kaid ma kaua lunima ei pidanud, võttis peaaegu kohe vedu...lubasin, et järgmisel päeval (täna) teen selle ilusaks ja kõik, teema lõpetatud. Njah, pidime seda koos tegema, aga isetegevust tehes otsustasin nii, et teen asja valmis, siis kirjeldan seda, Kai annab oma heakskiidu ja seejärel rakendame selle tema blogis. Kindluse mõttes lasin paaril nägijal selle veel üle tšekkida, et kas midagi on pahasti või on nunnu...- mõlemad kellelt arvamust küsisin, arvasid, et see on ilus ja armas ja puha...läheb Kai iseloomuga kokku...Kusjuures iseloomu põhjal ma kompositsiooni ja värvid oskasingi valida...piisavalt lilla-roosa-valge ja lilleline. Eks tšekkige ise üle ja öelge mis arvate, siit.

Kai blogist rääkides.. Eile saatsin Kaile ühe video ühest uskumatult uskumatu mõtteviisiga inimesest (ülemukitud blondiin, kelle rinnad hüppavad kohe olematu pluusi alt välja ja kellele pole mõistust mitte natukestki antud...). Ausalt ka..ma ei ütle rohkem midagi..vaadake videot ja nutke (või naerge...ükskõik).

Kai kirjutas sellest ka enda blogipostituses

Peale video saatmist oli Kai reaktsioon selline (lõik meie Skype vestlusest):

*saatsin Kaile selle video lingi*

Kai: Mis video see on? Ma praegu ei viitsi vaadata.

Mina: Hahaha vaata seda. Palun, seal on nii loll inimene. Ajab jaburat juttu, aga see on naljakas kui debiilne ta on :D

*möödus mõni minut*

Kai: Oooooo maaaaaiiiiiii gaaaaaaad!

Mina: Vaatasid? :D

Kai: You were right! Jep, täiesti uskumatu .... Uskumatu, uskumatu, uskumatu, uskumatu.

Lubasin eelnevas postituses rääkida tänasest ja eilsest, et mis täpselt toimus ja kuidas toimus ja millised on emotsioonid ja tunded ja kõik möllud värgid särgid. Ma ei saa ju nii kärmelt nüüd kõike ära kirjutada....postitus jääb liiga lühikeseks ja ma pole jälle rahul. Ma just otsustasin, et enne seda, kui hakkan rääkima põhiteemast (eilsest ja üleeilsest), räägin ma teile veidikene oma mõtetest.

Olen pikka aega mõelnud sellest, et miks mõnele inimesele meeldib üks, teisele aga hoopis mingi teine asi. Selle lause kõrvale saaksin tuua hea näite enda kohta... Nimelt mina (ilmselt sellest olete juba aru saanud) olen inimene, kes armastab folk-muusikat, oma maad ja keelt, rahvapärimust ja vanu kombeid. Mina olen täiesti kindel selles, et kuna ma olen eestlaseks sündinud ja veel Eestimaa pinnal, siis siia ma peaksingi jääma, mitte kuskile mujale riiki õnne otsima minema...kõik see ongi ju siin olemas, peab oma õnne lihtsalt üles leidma, selleks ei ole vaja põgeneda kaugesse välisriiki. Paljud minu sõbrad ei mõista selle koha pealt mind absoluutselt (kusjuures ma üldse ei imesta ka mitte). Kindlasti arvate nüüd, et Linda on jälle täiega segi kamminud, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull (vist). Tegelikult ma ei hakanud sellest päris lambi koha pealt ka rääkima...sama situatsioon puudutas mind eile, kui kultuurimaja väikses saalis lasti ühte Folkmilli laulu (mille nime ma kahjuks ei tea) mis hullult meeldis mulle, sest mulle üldse vägaväga meeldivad mitmed Folkmilli laulud (nt. Folkmill-Tulevad). Need laulud on lihtsalt nii armsad ja nunnud, mulle üliväga meeldib! (See sama laul on ka siin videona- ärge mind päris hulluks siis pidage! PS.Seda on ülimõnus kuulata õhtul enne magamaminemist kõrvaklappidega...lihtsalt super!) PS. Ma ei kuula ainult sellist muusikat...ma kuulan ka mõningat teie jaoks normaalset muusikat :P

Siit edasi tuleksin tagasi põhiteema juurde. Kes on veidi aktiivsemad lugejad, siis kindlasti juba eelmisest postitusest mäletate, et ma viimasel ajal ei ole saanud absoluutselt magada, sest miljon asja on teha ja on veel tegemisel...Selle nädalaga olen nüüd siis saanud ühele poole...peaaegu...mitte enne selle postituse valmis saamist.

Laupäev algas mul juba suhteliselt varakult. Äratus kell 9:00 (minu puhul on see viimasel ajal juba hüpriski tavaline ärgata nädalavahetusel nii vara). Mul oli aega umbes 45 minutit, et ärgata, süüa, rahvariided selga ajada ja kooli juurde liikuda. Päris plaanipäraselt ei läinud (ma jõudsin kohale umbes 15 minutit peale kümmet), Tegelikult rahvatantsuga pidime kogunema tantsimiseks alles kell 10:45, aga kuna ma tean, kuidas mul hommikuti sättimisega aega läheb, siis arvestasin varasema ajaga (pidin Johannale punupatsid ka ju tegema)...kaval, eks? Minu arust küll. Hommik ei piirdunud vaid pelgalt rahvariietes kooli ees tantsude läbi tegemisega. Keskväljakul tähistati Jüripäeva ning sellega kaasnesid ka rahvatantsijate esinemised (see on jube vinge traditsioon minu arvates).

Ülejäänud päev ei möödunud mitte värske õhu käes, vaid kinnises ruumis, kultuurimajas. Laupäeval toimus seal maakondliku lauluvõistluse poolfinaal. Poolfinaalis osalesid lauljad, kes olid saanud oma linna/valla lauluvõistlusel esikolmikusse (just saying, mina sain linnalauluvõistlusel 1.koha :P). Seekordne võistlus oli konkurentsirohkem, kuulda sai väga paljusid häid laule ja lauljaid. Poolfinaalis ei jagatud välja kohti, vaid valiti igast vanuserühmast välja 6 parimat, kes pääsesid edasi pühapäevasesse finaali (ehk siis finaali, mis toimust täna- pühapäeval). Eelneva teksti põhjal võisite juba aimata, et mina olin nende kuue parema seas, kes pääses edasi finaali, kus juba jagati kätte kohad ja selgitati välja maakonna parimad igast vanuserühmast. Kuna on 15-aastane, siis mina kuulun vanuserühma 14-16-aastased. 

Finaal ei olnud mitte niisama tavaline nagu oli olnud linnalauluvõistlus või maakonna poolfinaal...Finaal on alati olnud sedamoodi teistsugune ja parem, et see toimub erinevalt eelnevalt nimetatud võistlusest suures saalis ja koos bändiga, kelleks seekord oli Karavan (laul ja kõik on sama, ainult et enam ei saada mitte muusikaõpetaja, vaid bänd).

Eile bändiga laulu läbi tehes läks nii superhästi, ma tõsiselt olin esimest korda elus endaga nii rahul...Lauldes mul tuli enda laulu peale kananahk peale, uskumatu. Kõik oli lihtsalt nii nagu pidi..Kuid täna, esinedes ei läinud just nii hästi. Millegipärast oli bänd unustanud umbes poole meie eilsest jutust ja panid laulu ajal paika oma tempo, mis oli minu jaoks ilmselgelt liiga kiire (hetkeks sattusin isegi paanikasse, et kuidas nüüd sellise tempoga laulda), ma olin neis hüpriski pettunud, et nii läks, aga tehtud ta sai...kahjuks ei läinud pooltki nii hästi kui eile proovis :( . Konkurente kuuldes olin ma hüpriski kindel, et jään eelviimaseks, sest minu arust mul ei läinud üldse hästi ja teised laulsid nii superhästi. Esinemisele mõjus veidi halvasti ka hommikune konflikt, mis viis mu tuju kõige paremast lihtsalt hea peale...

Üheks auhinnaks sain Pizzakioski kinkekaardi

Hindamine toimus kohe mõni minut peale vanuserühma viimast esitust. Kõik vanuserühma kuus võistlejat koos oma juhendajaga pidid minema lavale, et žürii saaks punkte anda. Punktide andmise süsteem on selline, et iga žüriiliige annab igale osalejale ühe punkti kuuest üheteistkümneni (6 on kõige nõrgem ja 11 kõige tugevam punkt). Punktide jagamise ajal oli õhkkond ärev...mina olin seal eriti närvis, sest ma ju tegelikult ei tahtnud väga taha oma tulemusega jääda...Kõikidele punktid antud...Olid näha kohe ka punktide summad ja tulemused......Tuli välja, et mina, Linda, sain 2. koha vääriliseks! Ma ei suuda seda siiamaani uskuda...Oma maakonnas jääda teisele kohale ja veel minu jaoks päris suure äpardusega, nagu selleks oli laulu liiga kiire tempo ja sellega kaasnevad vead minu esituses...Uskumatu...Mina olen küll mega õnnelik!