Igavus tapab

Igavus- täitsa tavaline ja igati enesestmõistetav nähtus. Ilmselt on see üks levinumaid ja tüütumaid asju üldse. Tegelikult on alati olemas mitmeid mitmeid asju mis vajavad ära tegemist aga sa lihtsalt ei viitsi või ei taha midagi nendest teha, pigem lihtsalt igavled. Igavust peletab igaüks isemoodi. Mõni koristab, mõni laulab, teine tantsib, kolmas jookseb ümber maja, neljas üldse magab kuskil toa nurgas... Tegelikult on variante veel vägaväga palju, aga mina isiklikult ei leia kunagi sellist õiget tegevust millega igavust peletada. Tükike üht ja tükike teist.

Nagu juba eelnevast tekstist eeldada võite, piinab see tüütus ka mind. Lihtsalt ei tule ega tule ühtegi tarka asja pähe mida teha (isegi blogimine tundus vaevarikas), but here I am. Okei, ma vähemalt ÜRITASIN midagi teha. Esmalt vaatasin telekat, kuid kuna see tegevus tundus täieliku ajaraiskamisena, suundusin peatselt oma tuppa (oma voodisse), selleks et uut plaani hauduma hakata, mida nüüd siis edasi teha.
Mõte liikus nagu tavaliselt ikka koristamise peale.. (mitte et see mingist otsast minu lemmiktegevus oleks). Mõtlesin, et pole ammu oma ehetekarbis tuhlanud ning selle pimedamaid nurki uurinud.. Niisiis, suundusingi justnimelt selle juurde. Sättisin ennast mugavalt voodi peale istuma ja avasin ehetekarbi. Ma võin kinnitada et ma ei liialda, kui ma ütlen et seal oleks nagu sajandivanune tuumapomm lõhkenud, totaalne segadus kuubis korda x. Huhhh, jagubki tegevust kauemaks (nii või naa pole midagi targemat teha). Seal valitses täielik kaos. Seal olid mitmed-mitmed asjad, mille olemasolust mul enam vähimatki aimu polnud.
Leidsin oma laekast tohutult palju erinevaid sõbrapaelu, kummist käepaelu (Loom Bands), erinevaid sõrmuseid (hambaarsti juurest saadud), kaelakeesid erinevate elementidega (pärlid, lepatriinud, mummud), erinevaid ripatseid, kõrvarõngaid (rippuvaid, mitte-rippuvaid, helendavaid, isetehtuid, sädelevaid, mitte-sädelevaid). Õudne!
Kas ma tõesti kandsin kunagi kogu seda träni? :D Ju vist.

Kuid kui suunduda nüüd tagasi põhiteemale- igavus, siis kord on juba nii, et kui leiad tegevuse ning selle edukalt sooritad (loe: jõuad tegevusega lõpusirgele), oled sa jälle nullis tagasi, nagu eelnevalt, pole sul enam absoluutselt midagi teha. Niisiis, peale seda ma enam ei suutnudki midagi rabavat ja uut välja mõelda, kuidas edasi toimetada.
Kuna minu vanem õde Laura on ka kodus ja ka tema on inimene kellel alailma lõppevad mõtted mida teha, siis kasutas ta oma kõige sagedasemat tehnikat ja heitis päevaunne. Mina seevastu magama ei läinud, sest eile magasin niigi pool õhtut maha. Nüüd ma siis ootan, kuni ta ennast jalgadele ajab, et saaksime midagi vapustavalt geniaalset koos välja mõelda. Seda sama tegime ka eile enne magamaminekut.
Nimelt meil on õdedega selline pisikene traditsioon rääkida enne magama jäämist voodis pikali olles täiesti suvalistest asjadest. Eile aga jõudis mingi aeg meie jututeema hüüdnimedeni. Ma isegi ei tea kuidas me sellise teemani jõudsime. Lugesime kokku mitu hüüdnime kummagil on. Õde läks pika puuga juhtima, kui sai kokku lausa 12 hüüdnime...  Kas te kujutate ette, et inimesel on 12 hüüdnime? Ma ka mitte.
Mõlesime ka sellele, et kui meil endil peaks kunagi lapsed olema, siis meie vanemad saavad ju vanavanemateks, aga päris  lame oleks see, kui lapselaps ütleb oma vanaemale või vanaisale lihtsalt vanaema või vanaisa. Natuke nuputamist ja mõtlesime oma geniaalsuse tipuga välja mõned nimepaarid, kuidas meie lapsed võiksid oma vanavanemaid hüüda. (Kõik oli ülesehitatud pelgalt musta huumoriga). TOP nimepaarideks osutusid: Mummu ja Pupu, Ätt ja Mutt (hellitavalt Ätu ja Mutu). Üleväsimus mõjub meie puhul alati inspireerivalt. :D

Lõpetuseks tahaksin ka oma pisikesest ja veidi veidrast unenäost kirjutada.. Ma nimelt olen teadatuntud Curly Stringsi fänn. Olen hakanud nägema ka unenägusid, kus on nii nemad kui ka mina (that's weird, but I am weird too). Niisiis..
Lugu algas sellest et olin oma sõbranna Heliga kodutütarde laagris, kuid see ei olnud selline harilik metsalaager, see ei toimunud isegi päris metsas vaid kuskil tihnikus olevas ilusas suures majas, kus oli aula laadne suur saal, lavaga ja puha. Istmeridu oli seal oma 20 ja toolid olid jagatud kahte plokki (tekkis vahekäik). See selleks. Meil pidi algama laagri avamine, kõik istusid toolidel ja ootasid kannatlikult (Meie Heliga istusime tagareas). Badabimm badabumm... järsku sisenes saali Curly Strings oma täies koosseisus. Ma ei tea mis sellel hetkel minuga toimus, aga ma olin sellest nii sillas ja ülimalt õnnelik (võiks öelda, et ma pole vägaväga ammu nii õnnelik olnud), et ma hakkasin suurest õnnest nutma, ma nutsin niipalju kuis jaksasin. Minu kõrval istuv Heli lihtsalt kallistas mind kõvasti et ma maha rahuneksin ja sealjuures ka naeris minu üle täiest kõrist (ma ei saa aru mis selles küll nii naljakat oli) :D
Üles tõustes (ärgates) mulle kohe meenus, et juba paari nädala pärast ma ju olengi Tartus Kai ja Joosepi juures ning 16. veebruaril on sealsamas Tartu Vanemuises Curly Stringsi kontsert, mille pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et ma ei peaks sellest elamusest mingi hinna eest ilma jääma (see on see kui oled paandunud fänn).