Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..

Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D

Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 

Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).

Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!

Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!

Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 

TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!

Jõuluaeg on sel aastal olnud kohati kummaline, eriti ööseti, kui unenägusid näen. Kui tavaliselt näen selliseid klassikalisi toredaid ja igapäevaseid unesid, siis viimastel päevadel on need eriti veidra uue kuju võtnud :D Rääkida on mul teile kahest unenäost (millest kummagist ma kuigi palju peale põhiteema tegelikult ei mäleta). Ja nagu ka igal endisel korral peate te pingsalt poovima mõista, mida ma unenägisid kirjeldades täpselt silmas pean. Lihtsalt väga keeruline on kirjutada olukordadest, mis reaalses elus pole minuga tegelikult isegi toimunud.

Esimene unenägu jõudis mu silme ette paar ööd tagasi, jõululaupäeva öösel. Ma pakun, et see oli üks imelikemaid unenägusid üle pika aja. Kogu sündmus leidis aset Paide kultuurikeskuse tagaruumides, mis oli veidikene kombineeritud mingisuguse teise olemasoleva hoonega (millegipärast unenäos tunduvad kõik kohad ja hooned nii õiged ja tavalised). Ma ei mäleta absoluutselt miks ma sinna tegelikult sattusin või kuidas ma sinna sain, aga üks hetk avastasin ennast seismas esimesel korrusel oleva pimeda koridori otsast, mille keskel liikus valgesse ülikonda riietatud pool-läbipaistev noormees, pintsaku taskus heledat värvi roos. Ta vaatas mind hetkeks malbe pilguga ning seejärel kadus.

Kuidagi oli minu kätte ilmunud märkmepaber, kus seisis kirjas, et nüüdseks oli see kahekümnes kummitus, keda nägin. Kogu maja peal oli veel palju tuttavaid noori, kes kõik otsisid kummitusi ja panid kirja, mitut nad juba näinud on (paljudel oli märgitud nähtud kummituste arvuks 60-80 tk). Mingi hetk hakkas mul majast lahkumisega väga kiire. Tegelikult mina oleks seal võinud edasi kummitusi otsida, aga mind paaniliselt otsiv ja mures Hanna Grete, kes oli rebaste retsi ajal minu jumal, võttis mul randmest kinni ja hakkas koos minuga väljapääsu poole jooksma. Tükk aega jooksime ühe ukse juurest teise juurde, sest ta ei saanud ühtegi ust lahti :D Ma ei tea kuidas see lõppes, aga üles ärgates oli esimene mõte: ''Mis kurat see veel oli?''. 

Teine unenägu oli täna öösel, sellest ma ka väga palju ei mäleta, aga see oli naljakas :D Täna olin unenäos millegipärast jälle Paide kultuurikeskuses. Mäletan ränka jooksmist ja sebimist, et kindlasti ühelt esinemiselt teisele jõuaksin. Esimene neist leidis aset kuskil Paidest väljas, teine Paide kultuurimajas. Jõudsin vaevu teise kontserdi alguseks saali, kui teised juba lavalaudadel laulsid. Kontsertsaal oli paksult pidulikult riietatud inimesi täis, isegi rõdu. Laulsime kõiki laule üheskoos (umbes nagu esinemistel lõpulaulud on kus kõik esinejad koos laulavad). Juba esimene laul oli korralik katastroof, pooled laval olunutest lihtsalt rääkisid omavahel juttu, naersid, mina nende seas. Kui lõpuks tagasi saali vaatasin, nägin saalitäie inimese asemel toolidelt istumas maksimaalselt 5 inimest, kelle ka ära saatsime, sest kontsert nurjus. Meil millegipärast oli kõigil sellest lihtsalt savi ja naersime selle peale. Siis ma ärkasin üles.

Kas te pole kunagi mõelnud huvitavale asjaolule, et ükskõik kui jaburat und me ka ei näeks, kõige jaburamat kohta kus me unenäos ka poleks, tundub kõik vägagi normaalne. See on nii veider tegelikult :D

Ma panin selle pealkirja tegelikult juba möödunud nädala lõpus kirja, aga ma sel päeval postitust ei jaksanud absoluutselt kirjutada. Kuigi esmased emotsioonid on praeguseks juba möödas, ei saa ma seda lookest sellegipoolest teiega jagamata jätta. Asi on tegelikult juba suhteliselt absurdne.
Igatahes. Nagu ma juba mustmiljon korda olen öelnud, siis ma õpin Pärnu Koidula Gümnaasiumis (tegelikult teen reklaami jälle). Kuna tegu on riigigümnaasiumiga, antakse väljaspool Pärnut elavatele õpilastele maakonnabussidega tasuta kooli-koju sõitmiseks bussikaardid (täiega ilusad näevad välja, aga ma ei saa praegu pilti sheerida teiega). Kuna ma nüüd praeguseks olen seaduse silmis Kilingi-Nõmme elanik, sain ka mina selle (jumal tänatud, enam ei kulu bussisõidu peale raha). 
Ütleme nii, et see on minu, kui õpilase jaoks, elutähtis kaart nagu mõnele näiteks pangakaart (aga mu pangakaardil pole nagunii raha, seega minu jaoks pangakaart oluline pole :D). Seega oma bussikaarti pean hoidma kogu oma hingega kõik need pikad päevad enda ligi, et ma sedamingi valemiga ära kaotada ei suudaks.
Paraku oktoobri algul, kui hommikul bussi astusin, ja oma kaarti bussijuhile andma hakkasin, nägin, et mu käes oli millegipärast hoopis ID-kaart, millega polnud küll midagi peale hakata. Mul ei olnud pikalt aega oma taskutes sobrada, ostsin selle pileti siis ise välja ja läksin istuma. Paaniliselt hakkasin oma taskuid, rahakotti, koolikotti ja kõikvõimalikke muid kohti läbi otsima, aga mida pole, bussikaarti pole. Ma olin sel hetkel tegelikult ikka täiega paanikas, kurtsin isegi klassikaaslastele oma suurt muret, sest no ise küll bussisõitude eest maksta ei taha, kui nädala peale ainuüksi bussisõitude peale kuluks ca 30€..Jõudsin isegi ''Märgatud Pärnus'' Facebooki kirja saata, et nad kuulutuse üles paneksid, et Linda Blande nimeline kaart on kadunud.
Mingil õnnelikul juhul sain juba sama päeva pärastlõunal oma kasu-kasu-emalt (Kai emalt) kõne, et naabrinaine olevat mu kaardi kodu juurest aia kõrvalt leidnud, mis oli nagu niiii hea uudis, et ma peaagu oleks pikali kukkunud, kui ma juba Paide bussi peal istunud poleks.

*kolm nädalat hiljem*

Oli siis viimane koolipäev sel veerandil, reede ja puha. Peale koolipäeva pidin ennast Ülejõe kooli juurde transportima, et tädiga kokku saada (ta on Ülejões õpetaja) ja temaga koos maale põrutada. Veel enne Pärnust ära sõitmist hüppasime Ülejõe Selverist läbi (ma teen nii palju reklaami täna). Mul oli vaja väääga palju süüa osta, sest vanaema tuli alles hilisõhtul. Eks seal poes oli ka omajagu jebimist, lõpuks jõudsime õnnelikult auto peale tagasi ning põrutasime edasi maale.
Õhtul, nagu meil ikka kombeks, lobisesime pliksidega Skypes (tsau Hannaliis, Mirell, Cerlyn ja Joanna!). Mingihetk keegi neist küsis mu käest et kas ma pole ikkaveel oma bussikaarti üles leidnud, et ''Märgatud Pärnus'' oli keegi postitanud, et Linda Blande nimeline bussikaart on leitud. Ma esilagu lihtsalt naersin nende üle ja ütlesin, et see on vana postitus, sest ma leidsin oma kaardi juba ammuilma üles, juba samal päeval, kui ma selle kadunuks kuulutasin. Aga need seal ikka ajasid oma joru edasi, et ei ole vana postitus, ainult paar tundi tagasi lisatud. Sel hetkel oli küll eriti wtf olukord. Nii kindluse mõttes kontrollisin siis oma taskud läbi. Ning tõepoolest, kaarti polnudki :D
Ma ei mäleta täpselt kui kaua ma selle üle naersin, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et see jälle kaotsi on läinud. Eriti irooniline on see, et ma hoian oma Koidula õpilaspiletit (mis on ka uksekaardi eest) ja bussikaarti alati samas kohas, aga alati kaob ära ainult bussikaart mitte õpilaspilet..
Vähemalt nüüd vaheajal on mu bussikaart kenasti turvalises kohas ja Pärnu minnes lähen toon selle õnnetukese võõrast kohast ära (emme, ära ole kuri :D).

Võtsin ennast nüüd üle mitme aja kokku ja otsustasin solfedžo algteadmisi õppima hakkama. Otsisin igasugused leheküljed teooriate ja näidetega uuesti välja. Umbes tunnikese materjali põhjalikult mitmeid kordi läbi lugedes ning lolli näoga mõtlema jäädes sain ma aru sellest, et minu puhul on ilmselt ainult kolm võimalust: 

Kogu lugemise ajal olin ma toooohutult süvenenud, kasutades kõiki oma ajurakke meelde tuletamaks, mida olen ka juba varem kuulnud, et lihtsam oleks. Seega jah, solfi teooriat olen ma ka varasemalt uurinud, et midagigi aru saada, aga ei! Ma reaalselt mõtlen, et kuidas see kõik on võimalik endale veel selgeks teha? Rääkimata pähe jätmisest! Ausalt, minu aju on nii koos kui koos+lisaks sellele olen ma endas täiega pettunud. Ja ma kavatsen nii kauaks alla anda, kuni ma endale õpetaja leian (ja mul pole õrna aimugi, kust kohast või millal).

Ma just praegu üle mitme tunni suvatsesin aknast välja vaadata..miks õues juba kottpime on? :D Jõulud hakkavad tulema? Nope, kõigest kooliaasta koputab uksele. Kusjuures mul hakkab nüüd vist juba vaikselt see lihtne uue-kooli-ja-kodu-ja-elu värk kohale jõudma (rõhk sõnadel ''vist'' ja ''vaikselt''). Nädalavahetusel on juba oma kodinatega Nõmme minek...aga antud hetkel on mul üks pisikene probleemikene..Kuna ma tahaks eriti esimesel koolipäeval vähemalt hea esmamuljegi endast jätta, peaks ma ju idee poolest ka normaalne välja nägema (mille täideminemises ma sügavalt kahtlen). Seega, mis imeriided ma endale selga veel peaksin panema? Kleidi+sukad+baleriinad? Mustad teksad+pidulikum pluus+baleriinad? Arvestades asjaolu, et mul pole ühtegi rabavalt ilusat kleiti, ega megakaunist pidulikumat pluusi, siis ma lähen lihtsalt riieteta või kanakostüümiga, väga vahet ju polegi.

Ma räigelt kardan seda, et ükskõik kui tavaliste või normaalsete riietega ma ka ei läheks, näen ma teiste kõrval välja nagu totaalne maakas või lihtsalt kartul. Seega ma ootan teilt ideid, sest mul on mõistus otsas.

Kuna blogijate seas on antud hetkel too ''55 küsimusele''  vastamine niivõrd populaarne, siis otsustasin minagi need ette võtta. Otsest eesmärki nagu polegi, ma isegi täpselt ei tea mis puhul ma sellele oma aega kulutan :D Ma tibakene loodan, et äkki keegi leab midagi uut siit minu kohta, muidu ausalt, vastasel juhul on see lihtsalt mahavisatud aeg.

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Ausaltöeldes ma ei loegi ajakirju. Ajakirjades on kuponge?

Haha okei, see on päris imelik küsimus. Kui karu mind ründaks, oleksin ma poole minutiga ilmselt hakkliha, samas kui mind peaksid mesilased ründama, siis pääseksin kõigest valu ja paistetusega. Seega mesilaste poolt (kuigi vaevalt, et mingi suvaline mesilaseparv mulle kallale tuleks).

Kuna mulle see pardimoka mood kohe üldse ei istu, siis küll jah, (kui keegi just suvalisel hetkel minust salaja pilti ei tee, kus eriti retardi näoga enamikel kordadel jään)

Ma ei mäleta millal ma seda viimati tegin, aga Soomes olles lugesin maasikaid ja herneid kokku mida korjasin, et kriisiolukordades ennest veidikenegi motiveerida (ühte koppa mahtus keskmiselt 250 maasikat, olen norm nagu ikka :D)

Näidake mulle inimest, kes EI OLEKS seda kunagi teinud. Eriti värskelt tulid meelde kodutüdarde laagrites olevad isetehtud-metsa-europeldikud.

Tavaline ühekohaline voodi, mis peaks olema pikkuselt 2,1 meetrit ja laiuselt, eem, ma ei tea. Piisavalt lai, et rasvavoldid üle ääre ei valguks.

Ma olen sellel nädalal tohutult palju homseks esinemiseks laule laulnud, et ma ei oskagi öelda praegu. Kaldun praegu Mari Jürjensi kõige värskemal plaadil oleva laulu ''Tuhat elu'' kasuks ;)

On täiesti okei, kui ei ole seda ülemäära palju. Mõnele isegi täiesti sobib, see võib seljas väga tšikk (ma ei tea selle sõna õigekirja :D) välja näha.

Suurima heameelega, sest mis mind takistab? :D Minu filmieelistused algavad õudusfilmidest lõpetades multifilmidega, seega pole midagi imestada, ma vaatan kõike.

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

Ma oskan autot lükata, kui on vaja :D

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Mul pole peale rattalubade mingeid lube :(

22. Mis on Sinu lemmik võileib?

Soe võileib ohtra juustu ja juustuvorstiga

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Kooliajal püüan kümne-üheteist ajal voodisse jõuda, suvel lükkub magamaminek paratamatult hilistesse õhtutundidesse.

24. Kas Sa oled laisk?

Ei?

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)

Ma pole kunagi Katri jooksmas käinud, Mardipäeval armastasin ennast võimalikult pussakalt riidesse panna ja vuntsid ette maalida.

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?

Emakeelt ja inglise keelt, vene keelega on veidi keerulisemad lood :D

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

Ei

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?

Hell no!

29. Kas Sa kardad kõrgust?

Eeh noh ma otseselt ei oska sellele vastata, ma pelgan lahtiseid kõrgusi, aga ma otseselt ei karda (sest ma kardan kloune :))))

30. Kas Sa laulad autos?

Kui tuleb hea laul, mille sõnu ma oskan, siis kipun kaasa kriiskama küll :D

31. Kas Sa laulad duši all?

Duši all mööduvad minu kvaliteet-minutid elu üle järele mõtlemiseks, seega ei, duši all olles laulmiseks aega ei jagu.

32. Kas Sa tantsid autos?

Kuidas saab autos tantsida? :D

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Eelmisel septembril koolis, not very interesting. Kahjuks tuli pilt ka päris õõvastav (klassipildil nägin parem välja) :D Ma ei ole kuigi fotogeeniline.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?

Mis see sõna tähendab? :D

35. Kas jõulud on stressirohked?

Ee ei, kuigi ilmselt ''päkapikkude'' ja ''jõuluvana'' jaoks on küll stressirohke, kes mind siiani jõuluajal külastada armastavad :D

36. Lemmik kook?

Mul oli kunagi üks kutt, kes oskab teha maailma parimat kohupiimakooki, deem, see on parim!

37. Kas Sa usud vaimudesse?

Usun ja ei usu, pigem usun. Kunagi paari-kolme aastasena nägin pea iga kord kodus esikus sellist väikes mehikest, kes oli üleni musta riietatud (ta on veel lühem kui mina selles vanuses). Tal oli must nahktagi, mustad teksalaadsed püksid, mustad sokid ja kingad ning must soni, selline hästi töntsakas mees, nägu kunagi ei näinud. Ta tuli alati välisuksest ja liikus mööda esikut minust mööda, suure toa poole. Ma alati kartsin teda nii hullult! Ma nägin teda ainult öösiti, kui läbi korteri pidin kõndima, et jõuda vanemate tuppa lutti küsima :D Alati jooksin esikust läbi, sest ta oli nii hirmus!!

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?

Vääääga tihti!

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?

Vahepeal pidin kuu aega võtma, aga see oli ka ajutine.

40. Prisma, Selver või Rimi?

Selver, see on kuidagi kõige südamelähedasem, sest Paides ju Prismat ega Rimi ei ole :D

41. Nike või Adidas?

Nike, sest Nike tooted on ilusamad, kuigi Adi on ka viimasel ajal päris moodi tulnud.

42. Cheetos või Lays?

Kuidas kunagi, vahest on Cheetose isu, vahest Laysi. Enamjaolt ikka Lays.

43. Metspähklid või päevalilleseemned?

Sifkad :D

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?

Ei

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?

Saan. Miks selline küsimus? :D

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?

Ooojaa, seda tuleb ikka ette! Küsimust lugedes tuli kohe meelde see kevadine päev, kui Talsid meil koolis esinemas käisid ja peale seda Eevaga rääkida sain. Peale saalist väljumist rääkisin Kaiga 20 minutit järjest ja läbi pisarate väljendasin oma üüratut rõõmu :D

47. Kuum või külm tee?

Kuum

48. Tee või kohv?

Hommikul kohv, õhtul tee

49. Mis on Sinu lemmik värv?

Sinine ja heleroheline

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?

Suudan, tehke järgi :D

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?

Piisavalt hästi, et mitte esimese 10 minuti jooksul ära uppuda.

52. Oled kunagi võistlust võitnud?

Muidugi, viimane võit kui selline oli kevadel toimunud lauluvõistlusel, kus sain 1. koha (peaksin uhke enda üle olema? :D)

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?

Oliivid on rõvedad

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

Oleneb millest täpsemalt jutt käib :D Kuigi enamasti mitte, sellist otseselt vingumist, et oma tahtmist saada on minu puhul pigem harv juhus, eks kõigil juhtub.

55. Kas Sa oled kannatlik?

Küllaltki, kuid mõningatel juhtudel saab mõõt kiiremini täis :D

Kes on lähiajal (eile, täna) juhtunud Malluka või Kai blogi lugema, Delfi artikleid või Grete Kleini facebooki seina jälgima, on ilmselt ka kursis uue ''kuuma'' teemaga, milleks on Kai blogist alguse saanud draama Padjaklubi Laura aka Grete Kleini suhtes. 

Käesoleva nädala alguses jagas Kai oma blogis muljeid selle-aastasest EBA (Eesti blogi auhindade) jagamise üritusest. Postituses rääkis ta muusesas ka Padjaklubi Laura osalemisest EBAl. Järgnev lõik Kai blogipostitusest: 

Okei, ma nüüd ei oskagi midagi hästi kommenteerida, lihtsalt see teema on minu jaoks nii umbes ja tohutult lamp. No kui solvus, siis solvus. Sellegipoolest, miks on vaja teha lihtsast arvamuse avaldamisest üle-Eestiline skandaal? Ausaltöeldes olen isegi juhtunud Padjaklubi Laura videopostitusi vaatama, ma ei ütlekski ühtegi halba sõna, vaadates seda kui Padjaklubi järge (mida ta ju tegelikult ongi). Kõik on tegelikult lavastus, sest sellist inimest reaalsuses ei eksisteerigi, kas pole mitte nii? ;) 

Seepärast olen kahe käega sama meelt, et tema osalemine EBAl ei olnud kuigi õigustatud (samas oli see täiesti korraldajate otsustada), siinkohal ma ei protestigi. Kuid samas Kai ja Malluka arvamused sellest ühtivad minu omadega täielikult. Blogindusega tegeledes tean, et blogi pidamine nõuab enda mõtete analüüsi-, väljarääkimis- ja kirjutamisoskust, mida Padjaklubi Laura ilmselgelt ei vajagi, kuna selle töö teeb tema eest ära kogu filmimeeskond. Seega blogijate seisukohalt ei ole see tõesti õiglane, et tal üldse anti võimalus EBAl osaleda ning auhindu võita. 

Iga teise (suvalise) mitte-blogijast inimese jaoks ei ole see tõesti ehk mingi näitaja, kuid kui ise tegeled sellega, tead, et see tegelikkuses ei ole päris nii, et meigid ennast otsast lõpuni paksu kihi make upi alla, võtad kaamera lahti, räägid paar minutit lolli juttu, kutsud videopostitustesse erinevaid tuntud inimesi ja teed iga nädala-paari tagant kalleid kingiloose. No PÄRIS bloginduses see ikka nii ei käi. Karjuge mu peale, vihake mind, kui tahate, aga mina jään ikkagi enda arvamuse juurde, minul on sõnad otsas..(niigi hoian ennast vägisi tagasi, et kõike mitte välja öelda)

Praeguse seisuga viimane Delfi artikkel antud teemal SIIN.

I'm done!

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.

Eile toimus minu jaoks päris nõme ja natuke vihale ajav olukord. Kuna hommikul kodus kohe üldse ei jõudnud süüa, siis olime klassiõega sunnitud vahetunni ajal poodi minema, et midagi süüa osta. Otsustasime saiakeste kasuks, mida Selveri pagariletist leida võib (lihtsalt mainin, et võtsin kaks kohupiima saiakest). Tuulasime veel poes paari riiuli vahelt läbi ja jooksime kassase, et tundi mitte hiljaks jääda. Õnne läbi ei olnud järjekord üldse pikk ja juba paari inimese pärast oligi minu kord maksta oma tohutu hommikusöögi eest, näpu vahel juba täpne raha ka olemas. 

Kassapidaja lõi mu saiakesed läbi ja asetasin raha letile. Seejärel peatati turvatöötaja poolt kassapidaja liigutus, seejärel käskis too mees rangel häälel kaup üle kaaluda. Müüja muidugi ka tegi seda. Turva vaatas kaalul näidatavat numbrit ja seejärel jätkas kurjalt ja veelgi rangemalt oma juttu, nüüd konkreetselt minu endaga: 

''Noh neiu, püüdsite nende saiakeste eest vähem maksta või???''. Mina muidugi olin segaduses, sest olin enda poolt teinud kõik õigesti ja küsisingi: ''Mis mõttes?''. Seejärel jätkas targutaja oma jutuga: ''Aga pakendi peal oleva sildi peal on kaaluks 140g, aga see kaal siin näitab 146g!!!''. Ma olin juba väga kuri ja peaaegu käratasin talle oma väga tõreda häälega: ''Vabandage väga, aga see ei ole minu probleem, et teie poe kaalud õigesti ei tööta. Mul on tegelikult kiire, ma pean tundi jõudma!''. Seejärel turvatöötaja nägu läks veel vihasemaks: ''Ma nägin küll kuidas te kaaludes ei võtnud ühte kätt paki küljest ära, teine neiu seda tegi küll!''. Ütlesin talle väga vihaselt vastu: ''Väga valesti nägite siis, kas te tõesti arvate, et mul targemat pole teha?'' Midagi ta veel seal lõugas, mul oli korraks tunne, et tahaks talle jalaga kuskile lüüa. Lõpuks käskis mul talle järgneda. Kommenteerisin liikuma hakates veel meelega tavalise hääletugevusega klassiõele midagi krõbedamat too mehe kohta. Läksin siis muidugi sellele jobule järgi, jõudsime antud kaalu juurde, asetas mu saiakesed sinna peale ja VOLAA, üllatus-üllatus, neiu ei üritanudki Selverit üle lasta ja kauba eest vähem maksta! Krt tal jäi peale seda veel õigust ülegi.

Läksin pika sammuga taas kassade juurde, tema minu järel. Lisasin talle veel väga tõredalt ja külmalt: ''Nüüd poleks küll üks vabandus palju küsitud''. Aga selle asemel et midagi tarka öelda, ütles ta oma rõvedalt targutava häälega: ''Küll ma seda jõuan ka teha!''. Nagu WTF, reaalselt ka! Jõudes kassa juurde tagasi, tuli see rõve turva minu kõrvale, pöördus kassapidaja poole ja ütles suhteliselt teatraalselt: ''Vabandust neiu ees, kaaludel on midagi viga!''. No krt küll, täiesti ajuvaba!

Seega, kui juhtute olema Paide Selveris ja tööl on turvatöötajana hästi pikk ja kõhn (kurja kortsus näoga) mees, siis hoidke temast parem heaga eemale, nagunii äratate temas mingisugust kahtlust.

PS. Ma saan täiesti aru et ta teeb oma tööd jne, aga nii mitmel tuttaval on ka temaga mingi jama olnud. Ükspäev minult isegi küsiti, kas ma ei olegi veel toole turvale kuidagi ete jäänud.

Praegusel ajal, eriti viimastel nädalatel ajavad mind liigsed küsimused hulluks. Ei, ma ei räägi koolist või sõbraga näost näkku rääkides. Asi on Facebooki chat'is, mis sõna otseses mõttes ajab muu nii hulluks et lõpuks on lausa niiii naljakas.

Usun, et te ei saa päriselt aru millest täpsemalt jutt on. Lubage ma teen teile lihtsa näite, mis mind iga päev Facebookis ootab:

Sõber: Tsau

Mina: No tsauki

Sõber: Mis teed?

Mina: Söön õhtusööki :)

Sõber: Mis süüa on?

Mina: Riis kanakastmega

Sõber: Segan sind?

Mina: No otseselt ei sega aga, aga ilmselt ma väga aktiivselt praegu ei vasta

Sõber: Okei, siis tean

Sõber: Aga mis sa täna tegid?

Sõber: Kuku, kus oled?

Sõber: Halloooo??!?!?

Mina: Eemal olin netist

Sõber: Okei, aga mis sa täna tegid? Ja mis sa homme teed?

See näide on väga leebe, sest tavalised tekstivahetused on minu näitest 5-6 korda pikemad. Jep, peaaegu igale minu lausele järgneb uus küsimus. Palun lõpetage! See ajab päriselt hulluks. Ma ausalt ei viitsi kogu aeg seletada, mis ma täna tegin ja kuidas tegin ja mis oli selle eesmärk ja kuidas selle ära jõudsin teha ja mida nüüd edasi teen või millega ma nüüd tegelen. Õhhhhhh! Palun vältige sellised situatsioone. Kasvõi jaga oma muljeid tänasest päevast või räägi mõni aeg minuga ilma küsilauseteta. Selline nõme ülekuulamise tunne tekib, kui igale vastusele järgneb uus küsimus.

Ja üks asi veel. Kui ma parasjagu su kirjadele ei vasta, siis ei pea mu Facebooki vestluses niimodi spämmima: ''Hallo???, Kus oled??? LINDA!?!?, Sa ei taha minuga rääkida? :( LINDA??? Jäid magama? Kus oled? Juhtus midagi? Okei ma lähen magama, kui sa rääkida minuga ei taha :( Linda?????''

Tegelikult ka, inimesed, see pole okei. Ärge mind nüüd väga kurjaks pidage, aga lihtsalt, ma ei pea internetis 24/7 kättesaadav olema. Minus ei peitu inimest, kes iga telefoni hääle peale jookseks.

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Kuigi tegu on paari päeva taguse juhtumiga, siis mõtlesin ikkagi seda oma blogis jagada. See oli minu järjekordne ''WTF'' eri. Konkreetne asi, millest ma pajatama hakkan, toimus neljapäeva õhtul, kella kaheteistkümne ajal.

Nimelt sel päeval toimus meie koolis algklasside öölugemine (1.-3. klass), kus olin vabatahtlikult tubli ÕE (õpilasesinduse) liikmena tegevuspunktis abis. Kõik oli tore ja armas, hängisime seal teiste minuvanuste abilistega ringi ja tegevustpunktides jagasime lastele igasugu ülesandeid. Peale tegevuspunktide läbiviimist jäime veel tunniks-paariks koolimajja, huvijuhi ruumi juttu rääkima ja muusikat kuulama. Lõpuks ka tantsisime koridoris rahvatantsu, sest mitmed meist käivad ka rahvatantsus. Lõbus oli!

Liikusin seejärel koju, saatsin veel Liisi kodu poole ära. Kui olin sõbrannaga teelt lahku läinud ja kodu poole kõndisin, helistasin veel Kaile, et rääkida mis täna tegin ja et kui mõnus soe ilm on. Mingi hetk jättis ta mu Joosepiga telefoni otsa, sest ise läks pesema. Edasine jutuajamine oli siis Joosepiga. Rääkisin ka talle oma tegemistest, murest ja niisama lobisesime. Samal ajal jalutasin veidi ringiga koju, kuna kuskil inimesi polnud ja nii mõnus ilm oli. Lõpuks jõudsin tänavale, kus mõlemal pool teed on kõnnitee. Minust teisel pool teed, mitu meetrit tagapool kõndisid samas suunas, nagu ka mina, kaks joobes meest, kes hoidsid üksteiselt ümbert kinni (ilmselt selleks et mitte pikali kukkuda) ja olid muidu lõbusas meeleolus. Olles hetke oma pilguga inimesed üle vaadanud, rääkisin rahulikult Joosepiga edasi ja jätkasin oma teed. Hetk hiljem kuulsin ühte meest hõikamas ''No tere neiu, kas tuled korra meie juurde ka?'', selle peale vastasin range häälega: ''Ei, mul on kõne!''. Lootes, et nad jätsid mu nüüd rahule kõndisin edasi ja teatasin ka Joosepile mis mulle just öeldi. Rääkimise ajal kuulsin ühte meest ütlemas teisele: ''Tõmbame kõrvale'', selle peale ületasid nad tee ja kõndisid samal kõnniteel kus minagi. Hetkega hakkasin kõndima pikema ja kiirema sammuga, kui juba kuulsin ühte meest kommenteerimas ''Samm läheb pikemaks, mis?''. Kõndisin sama kiirelt edasi, kui kuulsin seda sama meest oma sõbrale ütlemas: ''Tõstame tempot''. Ma kuulsin kuidas nende samm läks kiiremaks ja pistsin jooksu. Jooksin oma koduni välja, sest kuna nad olid minust piisavalt ohutus kauguses ja nad olid silmnähtavalt joobes, siis teadsin, et nad mulle järgi nii või teisiti ei jõua, sest joostes olen ma kiire, eriti kui ma midagi kardan/pelgan ning seetõttu olen sunnitud ohupiirkonnast kiiresti ära jooksma.

Naljakas oli see, et samal ajal kui ma täiest jõust kodu poole sprintisin, siis hoidsin vapralt oma telefoni kõrva ääres ja seletasin kogu olukorda Joosepile, kes terve selle aja rahulikul häälel mingit minu jaoks suvalist juttu rääkis, sest ma ei pannud absoluutselt ta juttu selles olukorras tähele.

Maja ette jõudes tundsin jälle ennast turvaliselt, kuid samas olin nende meeste peale kuri, sest nende jobude pärast oli mul jälle palav.

...täiega viriseda. Ma isegi täpselt ei tea miks, viimase aja asjad on kopa nii ette visanud, et tuju midagi teha on suhteliselt kadunud. Kusjuures midagi otseselt polegi olnud ega midagi pole juhtunud..Ahh ma ei teagi. Ma ei saa aru, kõigiga läbi saan, koolis olen suhteliselt edukas, muud asjad on korras, aga midagi nagu kripeldab sees. Ma ei tea, kas asi on minu sõbrannas, kellele ma täiest jõust kaasa elan ja üritan tal aidata mõnel kindlal teemal arutleda või on üldse asi teadmatuses, mida arst esmaspäeval minu tervisliku seisundi kohta räägib või on üldse mingi kolmas. neljas või seitsmes asi. See kõik on nii segane, sest ma isegi ei tea mis mul viga on. Tegelt on veits naljakas ka ennast jälgida, mingiaeg on kõik hea ja siis järsku miski ei meeldi, typical me! 

Aga teate mis, mul on selline tunne nagu mu mõistus täiega mõnitaks mind. Viimasel ajal näen pideval unes, et chillin või laulan mõne oma iidoliga koos. Mõni postitus tagasi kirjutasin ka ühest oma unenäost, kus esinesin koos mitme tuntud lauljaga suurel laval (seda saab lugeda SIIT). 

Mõni päev peale seda unenägu nägin unes uuesti Liisi Koiksonit, ma isegi ei mäleta mis seal unenäos juhtus, aga selline tore uni oli. Täna öösel nägin siis ülihead unenägu, kus olime Heliga mingis ehituspoes ja mingi hetk nägime Eeva Talsit, juba varsti oli ta minu juures, võttis mult ümbert kinni, jalutasime niisama ja rääkisime kõiksugu asjadest. Eeva tegi veel huumorit ja meil oli mega lõbus. Lõpuks läksime ka minu vanaema juurde õhtusööki sööma, sellega see siis lõppes.

Tegelikult on muidugi ülimalt tore näha selliseid unenägusid, aga mille krdima pärast peavad need olema nii ilusad ja toredad, mis mitte mingi valemiga ei saa päriselus juhtuda, jah juhul kui ma üleöö ülihead lauluhäält endale ei saa..No igatahes on mul siis praegu järjekordne ''mõõnaperiood'', kust loodetavasti juba lähipäevil välja saan..

Ma siiralt loodan, et täna päeval te väga ära ei ehmatanud, et WTF, mida see Linda oma blogis veel postitab, mingi igavana pildi ja selle ette üheainsa lause. Tegelikult jah, selle postituse taga olid siiski minu kaks õde, mitte mina. See tegelikult oli mulle sama suureks üllatuseks nagu ka teistele (lugejatele). 

Täna oli siis selline ''vahva'' koolipäev, kus aeg aina venis ja venis....Tegin tunnis ilusti kaasa ja puha. Mingi aeg siis vaatasin kella (tundus nagu oleks pool tundi möödas) aga ei, kus Sa sellega? Ainult viis minutit oli möödunud.. see oli nii terve selle tunni ajal. Kusjuures see ei olnud ainult matemaatika ajal, see oli terve päeva nii. Kõik need kuus tundi. Vägaväga julm! Täna olid kõik koolis ka eriti uimased ja unised (mina ka). Koolist on juba nii julm väsimus, et keha ei suutnud vaheaega ära oodata. 

Peale kooli lippasin tegelikult kohe koju, et riided vahetada ja seejärel ootama hakata, kuni mulle autoga järgi tullakse ja Tartusse Helpific'i üritusele viiakse. Muidugi see aeg läks megakiiresti ja ma hilinesin kokkulepitud ajale kokku umbes 20 minutit!! Õnneks midagi hullu polnud, sest Carola käis veel Selveris ja Kristo ei ole ka kuri :D

Tartusse sõidu ajal ma pidin peaaegu südari saama. Ma lihtsalt nii tohutult kardan möödasõite ja kõike sellist, aga Kristo kohe feelib neid! Öelge mulle, kes saab sellist asja nautida? Õhhh, nii õudne-õudne-õudne! 

Kohale jõudes hakkas siis mingi aeg selline tähtis jutuajamise ring, kus räägiti vabatahtlikest ja enamjaolt kõigest sellega seonduvast. Muidugi meie Carolaga oleks ääre pealt kõva häälega naerma hakanud, mis sest, et mina istusin üldse temast tunduvalt kaugemal. Laske veel kaks hullu kokku..Ülejäänud aeg oli lihtsalt selline mõnus istumine mõne juhtkoerakasutaja ja Mariaga (Carola ja Kristo ka, aga nad viiplesid kurtidega veidi eemal...mina veel viibelda ju ei oska, nuuks). 

Kuna sellest üritusest ma niivõrd põnevat juttu kokku kirjutada ei oska, siis lähen (sujuvalt) üle teisele teemale. Nimelt peale üritust läksime siis kolmekesi Mcdonaldsisse einestama. Saime oma eined ja joogid ja jäätised kätte, hakkasime sööma. Okei, kui söömiseks seda just nimetada saab..me sõna otseses mõttes iga ampsu järel purskasime Carolaga naerma, lihtsalt sellepärast, et see oli naljakas kuidas Carola sõi oma wrappi (wrapi ostmisele eelnes autos väike lugu, mis igakord mulle meelde tuli kui ta seda wrappi hammustas). Lihtsalt nii naljakas, kõik oli naljakas!

Mingil ajal tulid meie lähedusse istuma mingi kamp noori (kuskil vanuses 13-14). Muidugi meie Carolaga samal ajal lõkerdasime seal, täiest kõrist. Meist möödudes kommenteerisid noored: ''Issnand, istume siia vä? Need on mingid imelikud ju!'' Natuke aega hiljem, kui nad olid juba mõnda aga meie taga istunud ja meid haaras Carolaga järjekordne naerupahvakas, siis kuulsin järjekordseid kommentaare: ''See naer, tra'', ''Nad on ikka täiega veidrad!'' Aga minule pakkus see veel rohkem nalja, seega oli jälle põhjust naerda. Noh, nüüd ma olen igatahes kodus tagasi ja surmani väsinud..mjäu.

Jah, mõni päev on ikka nii jama kui jama. Muidugi võib selleks olla miljon erinevat põhjust, aga tõesti, viimasel ajal on minu puhul need enamjaolt seotud kooli ja tervisega. Võibolla on teil minust selline mulje jäänud, et seoses nendega olen igati negatiivne ja virisev. Tegelt ei ole nii. Muidugi  võiks ju headest asjadest rääkida, aga mõnikord (kuigi viimasel ajal päris sageli) on selliseid hetki mil on nii jama, kõik tundub nii jama ja enda välja elamiseks kasutangi tavaliselt oma blogi, kus mul on vabad käed, mida teha ja kuidas kirjutada (kuna see on siiski minu blogi ja kellegil ei ole kohustus seda lugeda, eksole). 

PS. kõik kes ''negatiivsust'' ei talu, siis jäta see postitus siinkohal pooleli ja külasta minu blogi veidi hiljem, kui uus postitus ilmavalgust  on näinud. 

Lugu siis selline (alustades eelmisest kolmapäevast). Kolmapäeval oli meil kehalises maagiline cooperi test, mis kujutab endast 12 minutit järjest staadioni ringide jooksmist ja pärast olenevalt sellest mitu ringi jooksid, saad vastava hinde. Selleks et nelja saada, peab minu mäletamist mööda jooksma vähemalt 8,5 ringi (üks ring on 250m). Ega mul midagi keerutada polegi, päris surm oli. Mitte et mulle hirmsasti meeldiks oma tervise üle avalikult viriseda, aga ma sõna otseses mõttes jooksin ennast peaaegu pildituks. Ma fucking ei kujuta ette ka, miks ma kehalises enam midagi korralikult teha ei suuda. Tavaliselt kehalise tunni alguses jookseme 3-4 ringi, mille vältel mul juba silme eest pooleldi uduseks, pooleldi mustaks kisub. Pea käib alati hullult ringi ja ma ei oska ka mitte midagi teha. Cooperi testi ajal oli asi nii hull, et kokku umbes kaks ringi ma pidingi kõndima, sest ma lihtsalt ei suutnud joosta, muidu oleksin vist täiesti pildi kotti visanud. Kui lõpuks see maagiline vile kostus, siis ma lihtsalt olingi külili maas ja üritasin õhku saada, siis liigutasin ennat selili ja üritasin kuidagi oma jalgu veidi kõrgemal hoida et mul pilt eest ära ei läheks, eesti keeles öeldes oli mul nii krdima s*tt olla. 

Ega see neljapäeva õhtugi väga parem polnud. Sel toredal ajal mõtles mu kõht, et ou, oleks lahe jälle Lindat piinama hakata. Siis ma seal lugesin oma Kõrboja peremeest, valutasin kõhtu, talusin keskmist iiveldust ja jõin (Kai soovitusel) vastu tahtmist kummeli teed, et iiveldust ära saada. Raamatu sain läbi ühe ajal öösel, kohe tõmbasin ennast ka kerra ja jäin magama. Kui hommik koitis, oli aeg ärgata ja kooli sättida. Jälle see nõme kõhuvalu ja iiveldus olid tagasi tulnud, mille pärast ma ka kodusele ühepäeva-puhkusele pidin jääma, nõmenõmenõme. 

Veetsin siis nädalavahetuse maal, kus kõik need õhtud mu kõht jälle valutas. Reede õhtul jäin veel hüpriski vara magama (kell 23). Njah, umbes kaks tundi sain magada, mil piinava kõhuvalu peale üles ärkasin, natuke ootasin ja siis läbi kottpimeda maja teise otsa WC'sse kõmpisin, nii igaks juhuks. Seejärel tegin endale köögis suure tassi kummeliteed (kogemused näitavad, et see pisut aitab) ja sõin sisse 3 NO-SPA tabletti. Köögis kössitasin seal oma pool tundi mil lõpuks tagasi voodisse minna söandasin. Järgmisel päeval samamoodi edasi, jeii (küll mitte enam nii hullult). 

No pühapäevani kestis siis trall maal. Jõudsin koju ja mis mind ootas? Vene keele väljendid, inglise keele väljendid, ajaloo kodutöö, matemaatika kodutöö..That's so awesome! Oioi, te poleks tahtnud mulle tol õhtul jalgu jääda, ma olin ikka nii kuri kui kuri, ikka täitsa kuri. Kuna mul on selline tore sõbranna nagu Kai, siis vahutasin talle kokku oma pool tundi kui kuri ma olen, et õpetajad tahavad, et me nädalavahetusel ennast välja puhkaks ja et me koolis ei magaks ja kõik nii edasi, aga ise annavad nädalavahetuseks miljon asja õppida, mille peale esmaspäeval muidugi ka töö tuleb. Päriselt ka, palun vabandust õpetajad, kes te mu blogi loete (ma tean, teid on päris mitu), mul on lihtsalt nii kopp ees sellest ''vabast ajast'' õppimisest.

Tänase hommikuga algas 1. oktoober. Oh seda pidu ja lusti! Päeva ootused olid kõrged, sest tulemas oli matemaatika tunnikontroll, mida tõsiselt ootasin, kuna teema oli nii lihtne ja minu jaoks täiesti selge. Siinkohal siis mainides, et tegu oli ruutjuurega. 

Jõudsin ilusti kooli, läbisin esimese tunni ning seejärel suundusime oma klassiga matemaatikasse. Tunni esimesel poolel võtsime edasi uut teemat (millest ma mitte ühtegi asja aru ei saanud), noh ja siis mingi aeg jagati meile kätte meie tunnikontrollid (see näeb välja selline, et A4 paber on lõigatud pikkupidi pooleks ning ülevalt alla jooksevad ülesanded). Võtsin siis töö ette ja sel samal hetkel õpetaja teatas, et kalkulaatori kasutamine on keelatud. Me muidugi tõstsime hääli, et miks me kalkulaatorit kasutada ei või, kui ometigi tunnis oleme sellega alati tööd saanud teha? Selle peale õpetaja kordas ennast uuesti, et ei või kasutada. No selge saime aru, aga mille krdi pärast me tunnis seda siis kasutame? Oleks ju elementaarne meile siis vähemalt teatada, et töö tuleb ilma kalkulaatorita. Aga kus sa sellega. Kalkulaatori-mitte-kasutamine tähendas minu jaoks ka veidi teistsuguste lahendusmeetodite kasutamist, millele ma polnud eelnevalt kuigi palju isegi mõelnud.

No sorri, ma tõesti ei ole nagu paljud teised, kellel peastarvutamine absoluutselt probleeme ei valmista, või siis ruutjuure leidmine peast? Uhh, see töö läks eesti keeles öeldes ikka konkreetselt p**se! Eriti ''hea'' on mõelda veel sellele, et sellest tuleb mu esimene negatiivne hinne sel aastal. JEI! Jah ma olen piripill ja õrna hingega jne asjad, ma lihtsalt terve töö aja oleks tahtnud nutta, peale tundi olin endast nii väljas et hakkasingi nutma (õnneks mitte palju).

Edasi oli siis kaks eesti keele tundi, mis mu tuju veidi paremaks tegid. Kuigi tõesti, ma olin nende mõlema tunni vältel morn, sest miks ma poleks pidanud olema? Kahe eesti keele vahelisel 20-minutilisel vahetunnil võtsin oma ruubikukuubiku ja panin selle kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali (et mõtted eemale saada), aga kuna need liigutused on mul nii sees, siis ikka kippusin selle matemaatika tunnile mõtlema.
Edasi siis muusika tundi, mille alguses läksime klassiõdedega ekooli, et vaadata, mis hinded me 100-meetri jooksus saime (kehaline oli eile)......3! Kõik peale ühe tüdruku said kolme (tema sai imekombel nelja), üks sai koguni kahe. No ma tõesti ei saa aru missugune see hindamisskaala on? Tippsportlaste järgi arvutatud?
No ja siis muusika tund, mis toimus aulas, kuna seal oli näitus. Pidime ennast gruppidesse jagama, et näituse põhjal tööleht ära täita ja pärast teistele esitada. Noh see läks nagu läks...nelja saime, kuigi muusika on aine mis võiks olla puhas viis. 
Igatahes see päev ikka täiega sakkis. Lihtsalt peale tunde olin nii kurnatud ja pahas tujus, et olin kodus ja lihtsalt olin, mõeldes peas tervet päeva läbi. Uhhhhh, õudne. Loodetavasti homne tuleb palju parem.

Kuna täna oli sellist aega, mil sain oma telefonis igal pool ringi tuhlata, siis seda ma ka tegin. Avasin oma OneNote'i (Windows phone'i märkmete tegemise koht). Tegelikult teen sinna erinevaid märkmeid päris tihti. Näiteks, kui hakkan kuskile minema, teen just sinna märkmed, et mis vaja kaasa võtta, mida teha jne. OneNote'i kasutan ka sellistel juhtudel, kui minuga järjekordselt midagi jälle juhtub ning mida ma tahan kindlasti meeles pidada, sageli isegi millest hiljem blogida.

Oma märkmete seast leidsin juhtumise, mis toimus USA's viibides minu ja Mariaga. Selline öine (tollel hetkel) marunaljakas juhtum magamistoas. 

Mina, Maria, Liina ja Helina magasime siis kõik ühes toas. Meil oli toas nari, millel oli alumisel korrusel kahe-inimese-suurune voodi (seal magasid Liina ja Helina) ning üleval ühekohaline voodi (kus magasin mina). Maria magas nari kõrval, megakõrgel madratsil. Seega meil kõigil olid samad magamistingimused, mugavad ja head.

Üks öö, kui Liina ja Helina juba magasid, läks meil Mariaga kõht mega tühjaks. Ei tahtnud me alla korrusele ka külmkapi kallale minna, veits imelik ju. Hakkasin siis Maria voodis olles toast süüa otsima. Ma leidsin Liina ja Helina voodi ääre alt pizzakarbi. Sel hetkel tuli meile meelde, et tõesti, nad olid päeval pizzat ostnud. Piilusin sinna sisse..kui ma õigesti mäletan, siis oli seal üksainus pooleldi kuivanud ja väga õnnetu pizzatükk. Liina liigutas. Tirisin ennast kibekiiresti uuesti voodisse. Rohkem ei liigutatud. Maria aga hakkas mind uuesti utsitama, et ma selle pizzakarbi sealt ära võtaks ja tema voodile paneks. No näljane nagu ma olin, ma siis tegin seda. Tegime karbi lahti ja vaatasime seda tükki, see ei näinud kuigi isuäratav välja. Ma siis otsustasin selle sinna voodi alla tagasi panna, kuidagi ukerdasin  seal ja sain hakkama. Jälle Liina liigutas. No ega ma ei imesta ka, me naersime seal päris kõvasti. Mõne minuti pärast hakkas ikka piinama see pizzatükk. Küünitasin siis jälle üle voodiääre...pauhti olin ma põrandal ja te ei kujuta ette missugune naerukajakas sellele järgnes. Just, ma kukkusin pizzat jahtides voodist alla. Muidugi ärkas Liina selle peale üles ja vaatas oma voodi ettepõrandale, kus mina kõht kõveras naersin.

See pizza jäigi söömata, sest lõpuks ma ei lubanud Marial seda ära süüa. Siiani ei tea Liina ega Helina sellest midagi. Kas ma peaksin neile sellest rääkima? :D

Ma tahan blogida, aga ma ei tea mida blogida, sest mu meeleolu on kord hea, siis hakkan jälle mõtlema, läheb tuju ära...ja nii juba viimased kaks tundi. Masendav. Te ei kujuta ettegi kuiväga ma tahaks, et reedesed tunnid oleks juba läbi ja ma saaks siit koolist ära. 

Appii, mulle ei meeldi ei meeldi õpetajatest pahasti rääkida, kohe üldse ei meeldi. Aga ma ei suuda ennast tagasi hoida. Ma ei teagi kas ma nüüd julgengi midagi kirjutada, sest minu lugejaskonnas on liiga mitu õpetajat..mine tea mis veel rääkima hakatakse. Pole mingit õpetajate viha mulle vaja, iseenesest pole tegelikult asi ju absoluutselt minus. 

Ei ma ikka pean selle endast välja laskma. Seega, mis teie, kallid lugejad, järgnevast arvate.. Oletame, et on üks õpetaja. Puudub koolist kaks päeva ning nende kahe päeva jooksul peavad tema õpilased endale selgeks tegema paari aasta taguse teema koos erinevate uute mõistete ja joonistega. Oletame, et lõpuks päeval mil ta koolis tagasi on, võetakse antud teema tunnis läbi nii, et hakatakse lahendama ülesannet, isegi mitu, samal ajal kui õpetaja klassis vaikust kordagi ei tekita ning ise kogu ülesande käigu ja lahenduse tahvlile kribab, siis kui palju õpib õpilane selle tunniga? Minusugune eriti mitte midagi (samas ma olen ka tuntud oma ''madala intellekti taseme'' poolest). Ja nüüd oletame, et juba järgmisel päeval (loe:homme) tahetakse selle peale töö teha. Kuidas teie reageerite?

Ausalt öeldes olen mina antud olukorra pärast sõnatu, sest:

a) Missugune õigus (vms) on õpetajal teha töö selle peale, mida ta ise otseselt õpetanudki pole

b) Õpilased pidid õppima nii, et otsisid vajalikud asjad ise internetist üles (punktid olid meil ees), sellised, mis tuleb endale alatiseks meelde jätta

c) Õpetaja töö ei ole antud olukorras piisavalt pädev, et kogu klass 100% aru saaks

Kuna antud teema minus tõsiselt palju segadust tekitas, siis otsekohene nagu ma olen, kirjutasin sellele õpetajale. Ma ei kirjutanud midagi kurja, vaid selgitasin talle antud probleemi ning miks see minu jaoks probleem on. Loodetavasti ma sellega tema tuju ära ei rikkunud, aga mina ei suuda ka koguaeg oma keelt hammaste taga hoida. Kui peaks puhkema III Maailmasõda, siis ärge minu peale väga kurjad olge. Ma tõesti ei taha oma õpetajat maha teha vms, aga kui on probleem, siis tuleb sellest rääkida ja see lahendada.

Mulle ei meeldi tegelikult viriseda, eriti veel avalikkuse ees, kuid tõesti, kaua võib? Jah, ma kavatsen nüüd oma häirivatest terviseprobleemidest pihtima hakata, kui Sa pole huvitatud minu tulevaset ''halast'' osa saama, siis Sul on vist targem see postitus siinsamas kinni panna.

Mitu aastat tagasi algasid mul tugevad kõhuvalud, mis aeg-ajalt (tegelikult hüpriski tihti) armastavad enda olemasolust märku anda. See valu ei ole selline, mis on peaaegu olematu, sellist asja ei ole olemas. Minu puhul on nii, et kui valutab siis ta krt ikka täiega valutab. Pidevalt seostatakse seda päevadega: ''Linda, ära vingu, Sul on raudselt päevad'', ''Kõhuvalu ongi päevadega okei'' jne..Kallid inimesed, mul on probleemid ülakõhuga, peaksite vähemalt seda ju teadma, et sellised ''päevade''valud leiavad aset alakõhu piirkonnas. Valud on mul tõesti täiesti kannatamatud, hullematel juhtudel on see nii hull, et absoluutselt kuidagi ei saa olla. Selline tunne nagu keegi täie rauaga pussitaks suure kööginoaga ja ei kavatsegi enne lõpetada kui ma suurest piinlemisest pildi tasku viskan. Selle probleemiga olen väga mitmeid kordi EMOs viibinud, kolm päeva isegi haiglas olnud. Kas juhuse tahtel või ehk on asi minu linna arstides...mitte kui midagi leitud ei ole. Igasuguseid proove on võetud, ultraheli tehtud, igasuguseid asju sisse tilgutatud. Mitte midagi. Eelmise aasta sügise paiku otsustasin, et sooviksin perearstilt saatekirja, et saaksin minna Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringutele. Lasin siis emal perearstile helistada ning uurida saatekirja kohta. Ja teate mis selle jutu peale vastati? ''Meil ei ole piisavalt tõendeid, et saatekirja anda.'' No ausalt ka või?? Palun tutvuge minu haiguslooga, eriti veel perearstile peaks see kõige lihtsamalt kättesaadav olema. Aga ei, saatekirja ma ei saanud. Siiamaani mul seda ei ole, kuigi ma sellest päevad läbi unistan. Siiani pole ma isiklikult perearstiga sellest rääkinud, aga ilmselt mingi aeg pean selle käigu vist ette võtma, kaua ma ikka oma ema sellega piinan.

Umbes aasta aega järjest on mul olnud probleemid ka madala vererõhu ehk hüpotooniaga. Märgatavad nähud algasid eelmise aasta sügise keskel, mil ühel päeval avastasin, et püsti tõustes lööb jalad nõrgaks ja silmanägemise umbes viieks sekundiks ära. See konkreetne asi mind ei häiriks, kui see ei mõjutaks minu vastupidamisvõimet ning kehalisi võimeid. Näiteks saaksin tuua välja jooksmise. Kuna käin kergejõustiku trennis, siis jooksmine on kavas igas trennis. Päris tihti teeme ka 60 meetri jooksu (mis muide on üks minu lemmikalasid). Viimasel aastal ei ole see aga kahjuks minu jaoks nii kerge. Kuna lühimaajooks nõuab korraga maksimaalset pingutust, siis enamjaolt juba 30 meetri juures läheb mul pilt häguseks ja keha nõrgaks. Selle murega käisin ka arsti juures, kui ma õigesti mäletan, siis oli see veebruari kuus. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et mu vererõhk madal on. Sisenesin kabinetti ja rääkisin oma murest, et püsti tõustes läheb alati silme eest mõneks hetkeks mustaks ning loid on olla, käe- ja jalalabad koguaeg külmetavad. Pidevalt tunnen uimasust ja pearinglust. Selle peale mõõtis ta mu vererõhku ja teatas sõbralikult: ''Oi, pole ime et Sa nii ennast tunned. Sul on ju vererõhk nii madal'' Good to know! Jagas siis soovitusi, et hommikuti enne voodist välja tõusmist jalgadega võimelda umbes viis minutit ja püsti ei tohi järsku tõusta. Tõesti, veri peab oma aeglases rütmiga ju kuidagi ajju jõudma, muidu ei saa omadega hakkama. Jah, sellised asjad mõjuvad, aga mõjuvadki hetkeks antud olukordades, kui tõusen püsti. That's it. Igalt poolt guugeldades olen leidnud, et soovitatakse juuba kangemat kohvi. Peab tõdema et see tõesti pisut aitab, aga seda ka ainult lühiajaliselt. Sealt võib ka lugeda, et keha harjub madala vererõhuga mingil ajaperioodil, aga tõesti ei jõua ära oodata, millal see päev lõpuks kätte jõuab.

Täna, praktiliselt esimesel koolipäeval pidin juba enne tundide lõppu koju loivama. Jah, just täpselt nende eelnevalt väljatoodud asjade pärast. Meil oli eelviimane tund, kehaline, mis toimus väljas. Tunni alguses pidime soojenduseks jooksma 4 staadioni ringi. Teisel ringil hakkasin tundma pearinglust. Võtsin tempot veidi maha, et kehale aimu anda, et mina ikkagi kontrollin seda. Jooksin endasi, seejärel tundsin järjest ja järjest kriipivamat valu oma ülakõhus. Mingisuguse valemiga jooksin need ringid ära ja jäin viimaseid jooksjaid ootama, et saaksime tüdrukutega koos soojendust tegema hakata. Käte ja jalgade venitused, pearingid, veel venitusi, kükid jne. Väga kaua ma neid teha ei kannatanud, sest pika peale hakkasin tundma ka algelisemat iiveldust. Kõndisin õpetaja juurde ja rääkisin oma mure ära ning vedasin ennast spordihali riietusruumi, et kotist kõhuvalu rohtu otsida, sest muude asjade vastu ei saanud ma midagi muud teha kui rahulikult istuda ja rahuneda. Nagu ikka, kui on vaja siis ei ole..rohud olid koju ununenud. Helistasin emale ja küsisin, et kas võin koju tulla, nii halb on olla ja rohtusi ka kaasas ei ole. Sain selle jah sõna. Helistasin Kaile ja ta rääkis minuga terve selle aja kui vaevamiselt kodu poole kõndisin. Iga suurem samm ajas pea veel rohkem ringi käima, ka iiveldus muutus veidi tuntavamaks. Koju jõudes läksin otsekohe voodisse ja võtsin oma rohud sisse. Mõne aja pärast mõõtsin ka oma vererõhku, mis näitas tavapärased 89/57 mmHg. Siia võrdluseks, et normaalne vererõhk on umbes 120/80 mmHg. Õpetaja ees on mul veidi piinlik, et ma talle ütlema ei läinud, et ma nüüd koju lähen, aga see oleks minu jaoks tähendanud pikemat maad kõndimist, mis tundus sel hetkel minu jaoks peaaegu võimatuna, peaasi et koju jõuaksin. Tegelikult siiamaani ei ole mul päris hea olla, aga loodetavasti homseks on korras.

Kooli algus on ikka täiesti uskumatult imelik olnud. Võinoh, kõik kooliga seonduv eile ja üleeile. Värk selline, et esmaspäeval, peale seda kui ema töölt tuli, läksime koos Selverisse, et mulle kooliks vihikuvirn ära osta. Võtsin kodust oma ilusa ja armsa roosa seljakoti kaasa, et asjad sinna sisse panna. Muidugi peale vihikute ostsime ka veel õhtuks igasugu söögiasju (nt. piima, kana, kodujuustu, leiba jne). Ostsime asjad ära ja läksime hea tujuga, asjad kotis, kodu poole. Jõudsime siis oma kodukesse. Võtsin omal tennised jalast ja suundusin kotiga kööki, et toiduasjad välja tõsta. Piim, värgid särgid kõik väljas. Kuni jõudsin termokotini, kus oli sees meie grillkana. Selle krdi kana kott oli läbi lasknud, minu kotipõhja kanalögaga kokku mökerdanud ja mis kõige toredam..minu vihiku allääred olid ka seda täis. Hakkasin siis ükshaaval neid vihikuid vetsupaberiga puhtaks tegema, aga noh, hästi tiba on vihikulehtedelt ikka näha et seal peal on midagi käinud. Tänks.

Esmaspäeva ja teisipäeva vahepeal oli ka öö (samas loogiline ka). Nägin eriti imelikku unenägu. Unenäos kõndisin Paides SEB juurest kesklinna poole. Kõnniteel kõndides tuli mulle vastu üks vanapaar. Neist möödudes märkasin, et minust u 15 meetri kaugusel seisab üks mees. Minust oli ta kuskil 20 cm pikem. Ta nägi välja selline, nagu ta oleks paha. Turvalisuse mõttes otsustasin temast mööda mitte kõndida vaid joosta. Olin temast paar meetrit juba kaugemale jooksnud, aga selle asemel, et ma ohust möödas oleks, hakkas see debiilik mulle järgi jooksma. Ta sai mu kätte. Olin tema käe all lõksus. Ta hoidis oma vasaku käega mu õlgade ümbert kinni. Ma sahmisin ja üritasin igat võimalikku pidi ennast lahti rebida. Proovisin talle küünarnukiga lüüa, proovisin jalaga lüüa, aga ma ei suutnud seda nii hästi et oleks ennast lahti saanud, ta oli minu jaoks liialt tugev. APPI hakkasin hüüdma juba siis, kui ta mind veel polnud kätte saanud, karjusin ja karjusin, aga fucking keegi ei tulnud appi mulle. Lõpuks jõudsin selle jobuga niikaugele, et olime Vanalinna kohviku ees. Rabelemise käigus ma kukkusin selle mehega pikali ja ta hakkas seal minuga rapsima. Meie ümber kogunesid inimesed. MA vaatasin neid hetkeks ja küsisin vihaselt: ''Mida te vahite? Appi ei kavatsegi tulla???'' Alles siis hakkasid inimesed ennast liigutama ja paar meest aitasid mu selle jobu küljest lahti. Läksin sealt nii ruttu ära kui võimalik, ületasin kaks korda teed ja kui olin jõudnud Kaubakeskuse ette, helistasin kohe Kaile ja rääkisin ära, et mis värk just toimus. Siis ma ärkasin.

Unenägu ma tõlgendaksin nii: See mees, kes mind taga ajas, oli Eesti Vabariigi haridussüsteem, mille eest ei saa põgeneda. Ehk siis see mees oli kool, mis mind kasvõi vägisi endaga kaasa tirib. See oli unenäos veider, et kõik inimesed vaatasid mind selle mehe haardes nagu see oleks igapäevane ja igati normaalne asi. Sellele on mul ka seletus olemas. Väljaspool unenägu on see ka normaalne, et kooli PEAB minema, ükski suvaline möödakäija ei saa mind sealt ''ära päästa''. Ja minu unenäos kõne Kaile. Siin pole midagi erilist, eks kõik mured tulebki ju Kaile pajatada, tal endal neid niigi vähe.

Hommikul oli minu äratus pool üheksa, sest kolmveerand kümme pidin juba Spordihallis lauluproovis olema. Mis te arvate mis minust hommikul sai? Muidugi ma magasin sisse. Tegelt asi ei olnud üldsegi minus (seekord). Asi oli nii, et eelneval päeval lubas mu muusikaõpetaja, et ta helistab mulle pool üheksa ja äratab mu üles. Kuna ma olin sellega arvestanud, siis ma oma äratust ei pannud eriti tähele, sest ma teadsin, et ma pean alles siis tõusma, kui õpetaja helistab. Aga siis kell 10:00 tuli mulle kõne: ''Linda, kus Sa oled????'' Ma olin ikka täiega segaduses ja ei saanud aru mis värk on, ütlesin, et kodus olen, just tõusin. Mulle seepeale vastati: ''Kella oled vaadanud???'' Eeee, ei ma just tõusin, ja siis nägin telefoni vaadates, et kell on juba kümme. No pekki küll. Ma tegin oma elu kiiremad liigutused. Kümne minuti jooksul tõusin üles, vahetasin riided, kammisin lohakalt juuksed, toppisin vajalikud asjad kotti, ei söönud, ei käinud vetsus jne. Tormasin Spordihalli ja jõudsin oma padjanäo, siniste silmaaluste, kariseva hääle ja veidi sorakil juustega kohale. Mind tervitati igati rõõmsate nägudega, nagu ''Ahoi, Sina ka siin!''. Laulsime siis umbes veerand tundi. Umbes pooleks tunniks oli vaba aega. Võtsin siis oma koti ja läksin vetsu, kraanikausside juurde peegli ette, et enda nägu ja juuksed korda teha. Tegin väikese My soengu endale pähe ja jumestasin oma nägu. Lõpuks jõudsin ripsmeteni. Võtsin siis oma ripsmetušši, tõmbasin harjase välja ja BAUH, ripsmetuššine hari pudenes mu käest ja kukkus kraanikaussi. Enne kraanikaussi potsatamist muidugi minu heleroosa kleidi kõhu peale. No tore, nüüd see must plekk ka minu kõhul, pekki küll. Lõpetasin oma toimingud ära, panin tuka paika ja lahkusin vetsust. Otsustasin, et jätan oma helehalli kampsuni kleidi peale, vahet pole, siis pole midagi eriti näha ka. Õnneks ei olnudki.

Nagu mu eelnevast postitusest saite lugeda, siis terve Arvamusfestivali vältel+veel poolteist päeva veetis Kai minuga siin minu kodus, Paides. Õhtul mõnusalt oma toas olles tegime ka mõned videod. Mingi hetk palus Kai, et paneksin uuesti kaamera tööle, sest ta tahab mulle midagi tähtsalt öelda..paljastusid mõned üksikud ja huvitavad ''mõtted'', noh. Pikemat juttu vaja ei ole, kõik saab teile videoga selgeks. Oh Kai, Sind küll, oled ikka tore mul küll :D (1.video)

Siit, teisest videost saate näha teisi videoid, mis me tegime. Palju me neil päevil kahjuks filmida ei saanud, sest telefonid ei tahtnud meiega koostööd teha (Kai aiföön lihtsalt feilis ja minu telefoni mälu on praktiliselt täis). Seega lubage esitleda kolme (kokkupandud) videot meie ühest päevast. See video on ka Kai enda blogipostituses, SIIN.