Blogida või mitte..selles on küsimus..

Terekest kallid kaasmaalased ja muidu sõbrad, kes varasemalt usinasti sellel lehel siin oma meelt lahutamas käisid või niisama ühe tüdruku kohati õnnetu teismeea üle itsitamas käisid. Te ei ole mu meeltest kadunud tänase päevani. Vägagi palju on selle paari aastase pausi jooksul juhtunud ja muutunud. Kui aus olla, siis nii mõnegi külje pealt üsnagi drastiliselt; on läinud vanu ja tulnud juurde uusi.

Läti, Žagarkalns 2019

Minust on saanud vahepeal (püüan olla jube usin) naiskodukaitsja. Eelneval aastal ma seda teed alustasin ja praeguseks hetkeks tunnen, et see oli üks parimaid otsuseid, mida üldse kunagi vastu võtnud olen. Lisaks erinevatele laagritele, õppustele ja väljaõpetele tunnen eriti suurt rõõmu suurõppus SIIL2018 osalemises, kust sain vägagi palju uusi kogemusi, tutvusi ja rõõmsat meelt (kuigi selg ähvardas varustuse raskusele vahepeal alla anda).

Eelmise aasta (2018) suve hakul asusin tööle Tallinn-Stockholm kruiisilaevale M/S Victoria I, kus tänase päevani lisaraha teenimas käin. Nüüdseks juba ca 9 kuud.

Kogu selle möödunud aja jooksul olen jällegi rännanud mööda Euroopat. Bussiga 2017. aasta kevadel läbi Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia Ungarisse Budapesti; 2018. aasta kevadel Itaaliasse kuurortlinna Caorlesse ning Veneetsiasse; 2019. aasta kevadel taas bussiga läbi Läti-Leedu Poola Gdanski nimelisse linnakesse. Need reisid tegime koos oma armsa neidudekoori Argentum Voxiga (dirigent Toomas Voll). Kõigilt neilt tulime tagasi oma kategooria kullaga. *aplaus*

Oma lakkamatu mitte-tervise saagat lühidalt jätkates, olen nüüdseks ära käinud juba kahel põlveopil- viimasest alles taastun (võibolla mingil hetkel jutustan täpsemalt oma narkoosiuimast ja segasest peast ärkamistoas), kuid nii palju saan öelda, et siiani on kõik väga kenasti läinud ning loodetavasti saan oma vanainimestele omastest valudest üsna pea priiks.

Poola, Gdansk 2019

Enne viimast haiglakülastust jõudsin ära käia ka Lätis mäesuusatamas, mis on ilmselt üks ägedamaid asju mida eales teinud olen. Kuna päris mäel-mäel olemine oli minu jaoks esmakordne, siis alustasin tasa ja targu laugematelt nõlvadelt, kui lõpuks sain tehnika nii käppa, et läbisin suurima rõõmuga kõik rajad, ka need, millel paksem lumi ja puuduv valgustus. Imeline! Varsti kindlasti jälle!

Elu on tänase päevani olnud vägagi planeeritud- on selge, kus, mis kell ja millal täpselt olema peab. Pean ausalt tunnistama, et tegelikult on mul edasise suhtes küll jänes püksis, sest teadmatus, kus linnas, mis koolis, kellega olen poole aasta pärast, on ahastav!! Lohutan alati ennast tõsiasjaga, et teised ka ei tea hehe.
Praeguseks on kätte jõudnud üks pingelisemaid aegu - riigieksamid, koolieksamid, järeltööd, mõtted edasiõppimise ja sisseastumiskatsete peale... Mõnel päeval on tunda kuidas aju justkui pooleks tahaks lennata ja ei jaksagi enam millelegi mõelda. Selleks puhuks aitab tavaliselt rahulik puhkepäev või lihtsalt aeg iseenda, kitarri ning lauluga. Ära ei ütle kunagi ka metsas jalutamisest või mõne hea raamatu lugemisest.

Pikk jutt lühidalt..saite siit pisikesi killukesi möödunust. Kui mõistus, aeg ja lugejad vähegi lubavad võib juhtuda, et ehk soojendangi bloginduse üles ja vaatab mis edasi saab. Seniks aga nautige kevadet ja algavaid mõnusaid päikselisi päevi. 

Minult on viimaste nädalate jooksul küsitud ü l i p a l j u küsimusi minu blogi kohta. ''Linda kas sa ei blogi enam?''; ''Millal sa blogid?''; ''Miks sa enam EI BLOGIIII?''. Uhhh

Ma ausalt ausalt ausalt ei taha enam üldse sellised selgutus-postitusi teha, aga praegu ei jää mul midagi muud üle. Niisiis minu üks ja ainus põhjus on ajapuudus. Ilmselt mõtlete jah, et muidugi, kõige lihtsam vabandus, aga nii see tõesti on.

Kuigi kooli tempoga olen nüüdseks juba harjunud, täiega rahul ja rõõmus, läksin ma nüüd poole aasta pealt ka Pärnu muusikakooli, mistõttu jõuan ma enamikel päevadel koju (Kilingi-Nõmme) alles kell pool kaheksa õhtul. Ma söön, käin pesemas, õpin ja kobin magama. siinkohal siis mainin uuesti ära, et lähen igal võimalusel alati hiljemalt kümne-üheteist ajal voodisse, kuna äratus on igal hommikul kell pool kuus. 

Muidugi jah, blogi tiireb mul koguaeg peas...Näiteks osalesin ma meie kooli kõnevõistlusel, siis olen ma tahtnud pikemalt kirjutada oma muusikakooli minemisest ja kõigest sellega kaasnevast. Tegelikult olen ma veel igasuguseid põnevaid asju teinud ja samas on peas ka väga palju erinevaid mõtteid ning kõike muud, ag kuna mul on nüüd terve nädal aega kõige kirjutamiseks, proovin ma seda vaheaga võimalikult kasulikult blogimisega ära sisustada.

Rääkides Eesti laulu teisest poolfinaalist. Mul on kohati tunne, et mul on ilmselt väga veidrad muusika-eelistused, sest pea alati (vähemalt seekord) ei pääsenud JÄLLE minu lemmiklemmik edasi. Minu esimeseks favoriidiks selles poolfinaalis oli Angeelia -''We ride with our flow'' Minu arust olid pea kõik teised lood omamoodi veidrad. Näiteks Laura Põldvere ja Koit Toome - ''Verona''. Lugu iseenesest on päris hea, aga miks lava peal midagi ei toimunud? See nullis minu jaoks nende esituse pea täielikult ära. 

Ainuke lugu esimesest poolfinaalist (ma ei vaadanud 1. poolfinaali), mida olen kuulnud  Whogaux & Karl-Kristjan -Have You Now ft. Maian on hääästi hea. See õnneks vist sai edasi (?) :D

Mul on olnud aega tervelt kolm nädalat tutvuda oma uue kooli, õpetajate ja klassikaaslastega. Võin julgelt öelda, et praegune mulje koolist on vägagi hea. Klassikaaslased on toredad ning sõbralikud (ja ülitargad), iga aineõpetaja teab täpselt ja põhjalikult õpetatava aine kohta.

Õppetöö hakkas meil suhteliselt kohe täie rauaga, seega vaba aega on täpselt nii palju, et kui hästi tahta, jõuab parematel päevadel peale kodus õppimist kümne ajal magama. Rütm on praeguseks juba peaaegu paika loksunud. Hommikul kell kuus on äratus, uni tuleb 8-9 ajal õhtul, magama jõuan 22-23 ajal. 

Ma ei oska nüüd öelda, mis see päriselt on, aga ma tunnen, nagu mul oleks praegusel ajal mingisugune sisseelamise-stress. Olen niivõrd ehmunud sellest tohutust õppimise tempost, ei tunne ennast mõnes aines (lihtne näide: matemaatika) millegi pärast üldse kindlalt. Aju lihtsalt ei suuda seda kõike ära seedida, alles jääbki peas ainult üks puder ja kapsad. 

Eelmise koolinädala lõpupoole oli meil matemaatika kontrolltöö. Ütleme nii, et see ei läinud päris nii, nagu ma oleks tahtnud, ma ei taha teadagi, mis kõveriku hinde ma selle eest saan (loe:kahe)...raske oli..ei ole siin kübetki liialdust, ausalt! Iga juhul, töö tööks...peale selle töö tegemist, ka isegi veel järgmisel päeval mõtlesin aina sellele kontrolltööle, kui halvasti saab ühte asja teha..selline ülimegahüübernõme tunne tuli sisse, selline kurb, ärritunud, segaduses..Niisugune tunne, et mida paganat ma siin Koidula-tarkade-koolis teen?? Appi te ei kujuta ettegi, millised ajugeeniused mu klassikaaslased on (ausalt, praegu ma ei pinguta ka üle!)!! Tunnen ennast nende keskel suhteliselt hariatult, kes on kuskilt teistele tundmatust kohast Paidest välja hüpanud ja kes püüab nüüd suurema linna riigigümnaasiumis hästi toime tulla, et arstiks saada. Ma praegu naeran enda üle, sest:

1) Kuidas minust arst saab, kui ma juba praegu endaga toime ei tule? (kool on kestnud ainult kolm nädalat!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

2) Ma nii kuradima palju kardan kevadisi eksameid (meil on iga õppeaasta lõpus kolm eksamit)!

3) Sain just aru, kui suur põdeja ma olen :D

Peaks vist ennast kokku võtma ja mõistma, et gümnaasiumi algus EI PEAGI kerge olema! Ei tohiks rasketel asjadel oma mõistuse üle kontrolli võtta, sest ma olen Linda, kes tuleb endaga toime, vahet pole kui nigel olukord ka poleks, eksju :D! Pean vist lihtsalt asja kuidagi positiivsemast küljest vaatama ning lõpetama lõpuks ennast oma klassikaaslastega võrdlemast!!! Ennast teistega võrdlemine on mu üks suuuuuurimaid miinuseid (peaks vist üle saama sellest lõpuks!).

Püüan sel nädalal võimalikult palju blogisse postitusi koolist kribada ja pilte lisada, sest käes on rebaste retsimise nädal! Homne päev koolis möödub pidžaamades ning hommikumantlites, koolikotti me ei aksepteeri, selleks on ju ometigi padjapüürid olemas..It's going to be fun! 

PS. ma olen nohus, kurguvalus väikses köhas ja kõhuviiruses :P

Esiteks, vabandust, et ma pole veel uue kodu ja kooli ja kohustuste ning muude asjadega teid kõiki kurssi viinud, ma püüan ennast tihedate ja väsitavate päevade kõrvalt edaspidi kokku võtta! Esmased vabandused edastatud, asun siis asja juurde :D PS. Mac, ma nägin su postitust.
Ma alustan kolimisjutuga (mitte just minu lemmikosa), seega teen sellega lühidalt. See oli minu jaoks emotsionaalselt suuuuht raske. Okei, kes mind ei mõista, ma siis võtke teadmiseks, et Paides ma olen kogu oma eelneva elu elanud..sündisin, käisin lasteaias ja koolis (põhikooli lõpuni), kas see on piisav põhjus? :D 
Päev enne Nõmme minemist istusin oma maja ees kiigel, kell oli umbes üksteist õhtul. Mingi ime läbi oli selline mõnusalt soe selge tähistaevaga ilm. Millegipärast läksid mõtted järgmise päeva kolimisele ja selline nõme kurb tunne tuli peale. Samasugune tunne oli mul samal päeval asju kottidesse pakkides. Eriti imelik oli kapitäis riideid kohvrisse panna, et järgmisel päeval Paidest naaksu tõmmata.

Asjad sain ära veetud, aga õiget tunnet ikka päris polnud (1.päeval)

Nõmme jõudes panin oma asjad tuppa (kitarri ei saanud ka mingil juhul Paidesse jätta :D), sõin ja kuna ma tahtsin olla veidi omaette, laenasin Joosepilt ratta ja sõitsin veidi mööda linna, hiljem ka mööda metsa ringi (leidsin hea pohla-rohke koha ka). 

29. augustil hakkas Pärnu Koidula Gümnaasiumi õpilastel kool. Esimesel päeval oli küll ainult klassijuhatajatund, kus oma õpetajaga tutvusime (meie õpetaja on megatore :D). Koolist otseselt on mul veel tiba vara rääkida, kuna mul on olnud alles mõni üksik õppetööga koolipäev. Esmamulje on vägagi hea, ainult matemaatika pärast muretsen päris palju! Kuna meie kool on päris tugeva tasemega, siis juba sel kevadel on kümnendikel kolm eksamit (minu, BK suunal eesti keeles, matemaatikas ja inglise keeles). Kord on juba nii, et kui kukud ühest neist eksamist läbi (eksamit saab minu mäletamistmööda teha kaks korda), oled koolist välja arvatud. Samamoodi on see ka 11. klassi  lõpus. Nüüd võite kolm korda arvata, mis ma arvan, kas lõpetan üldse kümnenda klassi ära või mitte...päris tõsiselt, olen tohutult mures sellepärast, sest äkki ma ei saa hakkama ja kukungi koolist välja ning pean kutsekasse ehitajaks õppima minema :(
Klassist niipalju, et mul on ülivinge klass, kuigi paljud teised muudest koolidest ütleks lihtsalt, et me oleme klassitäis nohikuid, mis tegelikult päris tõele ei vasta :D See on ülilahe, et päris mitmed minu klassist tahavad saada arstiks, loomaarstiks ja igasugusteks muudeks asjadeks, milles keemia ja bioloogia suurt tähtsust omab. Kuigi jah, praegu on mul selline tunne, et kõik klassikaaslased on megatargad ning mina olen see ainukene loll kes teistest erinedes ainult paaris aines tugev(am) on..lihtsalt klassi noob :D

PS. Meie koolitoit on ka väga hea!

PSS. Ega mul on selle nädala jooksul paar juhtumit ka juba olnud, aga nendest juba homses postituses. Ütlen lihtsalt eelsõnana seda, et võtke Macist õppust ja, võimalusel ärge üldse sportige! :D

Võtsin ennast nüüd üle mitme aja kokku ja otsustasin solfedžo algteadmisi õppima hakkama. Otsisin igasugused leheküljed teooriate ja näidetega uuesti välja. Umbes tunnikese materjali põhjalikult mitmeid kordi läbi lugedes ning lolli näoga mõtlema jäädes sain ma aru sellest, et minu puhul on ilmselt ainult kolm võimalust: 

Kogu lugemise ajal olin ma toooohutult süvenenud, kasutades kõiki oma ajurakke meelde tuletamaks, mida olen ka juba varem kuulnud, et lihtsam oleks. Seega jah, solfi teooriat olen ma ka varasemalt uurinud, et midagigi aru saada, aga ei! Ma reaalselt mõtlen, et kuidas see kõik on võimalik endale veel selgeks teha? Rääkimata pähe jätmisest! Ausalt, minu aju on nii koos kui koos+lisaks sellele olen ma endas täiega pettunud. Ja ma kavatsen nii kauaks alla anda, kuni ma endale õpetaja leian (ja mul pole õrna aimugi, kust kohast või millal).

Ma just praegu üle mitme tunni suvatsesin aknast välja vaadata..miks õues juba kottpime on? :D Jõulud hakkavad tulema? Nope, kõigest kooliaasta koputab uksele. Kusjuures mul hakkab nüüd vist juba vaikselt see lihtne uue-kooli-ja-kodu-ja-elu värk kohale jõudma (rõhk sõnadel ''vist'' ja ''vaikselt''). Nädalavahetusel on juba oma kodinatega Nõmme minek...aga antud hetkel on mul üks pisikene probleemikene..Kuna ma tahaks eriti esimesel koolipäeval vähemalt hea esmamuljegi endast jätta, peaks ma ju idee poolest ka normaalne välja nägema (mille täideminemises ma sügavalt kahtlen). Seega, mis imeriided ma endale selga veel peaksin panema? Kleidi+sukad+baleriinad? Mustad teksad+pidulikum pluus+baleriinad? Arvestades asjaolu, et mul pole ühtegi rabavalt ilusat kleiti, ega megakaunist pidulikumat pluusi, siis ma lähen lihtsalt riieteta või kanakostüümiga, väga vahet ju polegi.

Ma räigelt kardan seda, et ükskõik kui tavaliste või normaalsete riietega ma ka ei läheks, näen ma teiste kõrval välja nagu totaalne maakas või lihtsalt kartul. Seega ma ootan teilt ideid, sest mul on mõistus otsas.

Kuna eelnev nädal oli täis tohutult palju positiivseid emotsioone, ei saa ma kohe kindlasti midagi jagamata jätta. Nobedamad blogilugejad on kursis minu tripiga Võrumaale rahvapillilaagrisse, mida ootasin tublid kaks aastat (enda mäletamistmööda vist mingiaeg mainisin).

Päev enne laagrit sõidutasin ennast väikse maakonnabussiga (ja kohvri ja kitarrikoti ja suure madratsiga) Maria juurde, et vahetult enne laagrit meid mõlemat ekstramõnusasse folkmuusika meeleollu viia. Õhtu (ja öö) möödusid suures osas muusika ja laulu saatel+saun. Tol hilisõhtul oli ka maagiliselt mõnus ilm mil taevas oli selge, tähed särasid ning õhk oli parajalt soe/jahe. Hommikul läksime koos laagrisse, jeii.

Pisike hetk lõpukontserdist

Laagripaika kohale jõudes tervitas meid vihmake ja mõningad inimesed, kes olid samuti varem kohale jõudnud ning ootasid juba koos meiega koolimajja sisselaskmist. Antud hetkel tundsin ma kohalolijatest ainult Mariat ja tema ema, teisi polnud ma elusees isegi mitte näinud, ainult Maria juttude põhjal olin kuulnud, et tegu on väga lahedate inimestega (selles veendusin juba lähima tunni aja jooksul, kui inimesi kogunes järjest juurde ja juurde ning kõik majja sisse lasti ning ma inimestega suhelda sain).
Kuigi mitmeid aastaid laagris koos olnud ''punt'' oli minu jaoks täiesti võõras (nagu ka mina neile), võeti mind väga kiirelt omaks, mis andis väga hea ja vaba tunde (mulle tohutult meeldivad sellised inimesed!), ma ei pidanud ennast kuidagi tagasi hoidma ning sain olla ''mina ise''. Esimesel päeval toimus kerge sisseelamine uue laagri, uute inimeste ja uue olukorraga, mis olid kõik megapositiivsed! Õhtul esinesid kõigi rõõmuks kõik pilliõpetajad, kes tegid mõnusa mini-folk-kontserdi. Kontserdist üks lugu ka videona. Ülimõnus!

Pikk paus blogis on möödas ja võtmas järjest uusi tuure. Vahepeal on juhtunud palju, alustades tööga Soomes lõpetades erinevate seikadega kodus, maal ja tuleva esinemise ning laagriga, mida väga-väga ootan. Juulikuu möödus minu jaoks kui linnutiivul, liigagi kiiresti (paraku nagu ka ülejäänud aasta). Juba varsti saan uhkelt ka öelda, et olen lõpuks uhke gümnasist (siiamaani ootan kooli, jee ma see imelik).

Kes juulikuu sees minu blogi facebooki lehte juhtus jälgima, on veidikenegi kursis minu tegemistega Soomes (kes ei tea asjast midagi, võib alati julgelt tagantjärgi minu facebooki lehte uudistama minna).

Alustades tööga võin julgelt öelda, et see oli iseenesest minu jaoks päris kurnav ja raske (sest ma sain seal aru, kui nõrk ma tegelikult koriluses olen), kuid samas mul on väga hea meel, et seal ära käisin. Esiteks juba sellepärast, et sain pikalt veeta aega Lauraga. Hommikuti oli meil alati äratus hiljemalt kell viis hommikul, et kella kuueks kuidagi põllule jõuaks. Esimene nädal möödus küllaltki tiheda vihma saatel. Hommikud olid külmad ja märjad, nii mõnelgi päeval saime korjata paduvihmaga, mis tegelikult polnudki nii ebameeldiv, kui alguses arvasin.

Aga kui nüüd rääkida korjamisrõõmudest, siis see oli küllalti üürike. Juba kolmandal päeval olid liigesed kõik nii kanged ja valusad, et liigutada ennast õieti ei jõudnudki, neljal-viiel ööl oli õlavalu tõttu isegi 100%  probleeme magamisega, see oli kurb :D Ühel päeval oli ka selline huvitav asi, et töölt tulles ja riideid vahetades märkasin, et parem käsi oli päeva jooksul kuidagi imelikult suureks paisunud. Ma täpselt ei oska öelda mis selle paistetama ajas, aga väga creepy oli oma kätt vaadata. Õnneks paistetuse sain järgmiseks hommikuks teelehtede kompressiga peaaegu täiesti alla.

Mõned õhtud möödusid toredate võrkpallimängude saatel koos teiste seal töötavate inimestega. Kuna enamik korjajatest olid ukrainlased, sai nende keelt kuulda maa ja ilm. Tänu sellele tundsin iga päev aina rohkem, kuidas hakkasin vene keelest (mis tegelt oli ukraina keel) järjest rohkem aru saama, mis on igaai positiivne ja motiveeris mind veelgi innukamalt edaspidi vene keelt õppima.

Lauraga hoolitsesime Soomes oldud aja jooksul ka selle eest, et oleks korralikult pildimaterjali, mida hiljem oleks tore vaadata ja veelgi rohkem, mida meenutada. Praegu on juba naljakas meenutada kõiki neid õhtuid, kuidas me alati vahetult enne magamajäämist ühte või maksimaalselt kahte pinisevat sääske närviliselt mööda tuba taga ajasime või kuidas me maasikapõllul püüdsime igal võimalikul viisil üksteist korjama motiveerida. Tegelikult oli kõik väga chill, aga päris oma kodus olla on ikka täiesti teine asi ;)

Mõtlesin, et kuna ma viimastel päevadel aina seletasin oma koolikatsetest, siis oleks ju viisakas rääkida ka sellest kuidas mul läks (kuigi Tamme Gümnaasiumi katsed on alles homme).

Reedel vedasin ennast Pärnusse, Koidula Gümnaasiumisse, kus pidi mul toimuma vestlus. Sisseastumise kandidaadid, kellel on tunnistusel ainult 4-5 või 5, pidid päev enne kirjalikke katseid vestlusele minema, mina nende seas.

Juba koolimajale lähemale jõudes nägin, kui  kaunis see kool juba väljastpoolt on, ülinunnu. Sisenemisega tekkisid mul väiksed raskused, sest need uksed lihtsalt ei avanenud, alles mõni hetk hiljem nägin, et uste kõrval on üks nupuke, mida vajutada tuleb, et uks lahti saada :D No kui juba koolimajja sisse olin jõudnud, suunati mind garderoobi, kus oma jope ja kõik muu läbu ära panna sain. Teate, see kool on lihtsalt nii ilus ja hubane, nagu tõsiselt. Kuna kandideerisin loodussuunda, oli mul kindel ruum kolmandal korrusel, kuhu minema pidin. Tore ja veidi uskumatu on see, et ma ei eksinudki ära.

Jõudnud õige ukse taha, võtsin teiste kõrvale istet ja jäin ootama, samal ajal Facebookis chattides oma õdedega. Muljetasin neile, kui ilus see koolimaja on ja sellest, et ''see on ikka nii minu kool''. Viimase repliigi peale ütlesid ainult, et enne ma pean sinna üldse sisse saama, muig. Kell oli sealmaal, kus jagati meile kõigile täitmiseks lehed, kus pidi kirjutama oma nime, isikukoodi, kus praegu õpin jne. Seejärel hakati meid ükshaaval sisse kutsuma. Mina läksin vist kolmandana.

Vestlust viisid läbi Koidula keemia ja bioloogia õpetaja. Minult uuriti minu praeguse kooli ja kodu kohta. Küsiti, miks ma just nende kooli tahan minna. Vastasin, et kuna tahan peale gümnaasiumi Tartu ülikooli arstiks õppima minna, siis otsisin enda jaoks kooli, kus oleks minule vajalik suund olemas. Küsiti veel elamise kohta, et kui ma õpiksin Koidula Gümnaasiumis, kus ma siis elama hakkaksin ja et kas mul on siin tuttavaid. Selle peale vastasin loomulikult, et jah, tuttavaid ja sugulasi on mul siin päris palju, elama hakkaksin ilmselt ühikas või siis üürikas. Pea kogu ülejäänud aja rääkisid nad mulle oma koolist, mis nende kool teeb, kus käiakse, kuidas kõik värgid toimuvad jne.

Iga nende öeldud sõnaga sattusin ma sellest koolist veel suuremasse vaimustusse. Ilmselt seda oli ka minu näost näha. Näiteks juba see oli nii vau, kui nad rääkisid ja näitasid mulle esemeid, mis neil kooli bioloogia klassis olemas on. Neil on olemas asjad, mida kasutavad ülikoolid ja päris arstid. *Ma ei tea kas olen maininud, aga Koidula Gümnaasiumi loodussuund on rõhuasetusega arstiteadusele*

Soooo, siis võtsid nad vaikselt meie jutu kokku ja....noh...Ma sain sinna kooli sisse! Mul on siiamaani niiiiiiiiiii tohutult hea meel, et mu kaheaastane pingutamine vilja kandis!

Jah, mul on homme ka Tartus katsed, aga need teen lihtsalt niisama ära, sest Tartusse pean ma nii või teisiti minema :D

Ma ei suuda uskuda, et see aeg nii kiiresti läheb! Juba mõne kuu pärast lõpetamine ja kõik möllud. Sellega seoses on mul ka seekord reaalne põhjus, miks ma ennast viimasel ajal veidi liialt ärevil tunnen. Et noh, koolikatsed on tulemas, Koidula omad nüüd juba sel nädalal, Tartu katsed järgmisel nädalal. Nii creeeepy!!

No tegelikult pole ju midagi põdeda, kuskile ma ikka ju sisse saan...nali! Ma tegelikult ikka räigelt põen. Naerge mu üle kui tahate, aga reaalselt, ma nii väga tahan Koidulasse või Tammesse sisse saada (Tammesse veidi rohkem), kuid miski pole ju päris kindel. Ilmselt mõlemasse kooli on konkurents suur, aga sellele üritan väga mitte mõelda. Mu eesmärk on siiski nende väheste sissesaajate hulka mahtuda :D

Üldse viimastel päevadel liiguvadki mu mõtted pea ainult katsete teemal, veidi vähem järgmisel nädalal tulevale järjekordsele Tartu-arsti-rallile ja siis veel mõningad pisiasjad, mis pole praegu tegelikult üldsegi olulised. Te ei kujuta ettegi kui väga ma tahaks, et kogu see koolide teema oleks juba läbi, samas nagu ei taha ka (Linda loogika +1). Juhtub, aga ega see põhikooli lõpetamine pole mingi kuigi lihtne asi, mõtle ainult edasi õppimisele, sisseastumiskatsetele ja edasisele elule. Masendav..kes üldse mõtles sellise asja välja, et kui õpilane lõpetab 9nda klassi, siis ta on kohe valmis edasi tegutsema ja sellega enamus oma tulevik ära otsustama...Kuigi minul endal sellega jah probleeme pole, aga ikkagi, kõik pole nagu mina.

Kes vähegi mulle kaasa elada tahab (miks ei peaks, eksole), siis tuleval reedel (18.märtsil) on mul Koidula Gümnaasiumis vestlus. Järgneval päeval (19.märtsil) ootavad mind Koidulas ees sisseastumiskatsed. 

Tamme Gümnaasiumi katsed on minu sünnipäeval, 21.märtsil. Sünnipäev tuleb üldse selline tore. Umbes tund aega enne Tamme katseid saan enda ihu külge veel 24 tunniks südamerütmi seadeldise, sest et miks mitte :D

Seega minu auks võite pöidlaid pihus hoida reede päevast esmaspäeva pärastlõunani välja. PS. Esmaspäeval on kõigil lubatud mulle sünnipäevaks õnne ka soovida! :D

Teate, see kuu, märtsikuu on vist minu pikema aja üks hullemaid, päris tõsiselt kohe. Te ei kujuta ette kui paljupalju asju mind ees ootab. Ma juba kardan natukene tegelikult ka :D Jah, ega tõesti, mul on tegelikult koguaeg väga palju tegemisi (see on ka minu haruharva blogimise üheks põhjuseks), aga see kuu on niiiiii õudne kuidagi.

Jubedaks teeb selle kuu juba see, et mind oma ees ootamas koolide sisseastumiskatsed, milles ma kindlasti põruda ei taha. Ootamas on ka kooli vestlus, siis Tartus arst ja veel sadamiljon asja.

Kõik on nii kuidagi koos ka, just pean silmas neid kooliasju. 18. märts Koidula Gümnaasiumis vestlus (kellaaega ikka veel ei tea), järgneval päeval, 19. märtsil on Koidulas sisseastumiskatsed (loodussuund) matemaatikas, eesti keeles ja inglise keeles. Üks päev jääb nö. lihtsalt õhku, mis tähendab ühepäevalist puhkust Kilingi-Nõmmes, kus ma umbes miljon aastat pole käinud (kuigi puhkamise asemel ilmselt kordan poole sellest ajast matemaatikat ja muid aineid). 

21.märtsil (minu sünnipäeval) on Tartu Tamme Gümnaasiumi katsed matemaatikas, eesti keeles ja loodusainetes (meditsiinisuunda üritan saada).

Ja mis te arvate, kas ma veidi pabistan ka? Veel mitte, aga juba praegu on pisut seda kriipivat ärevust, mis pole üldse hea :D Lihtsalt ükskõik kumba kooli ma ka ei sisse ei saaks, oleks minu ülikooliks ettevalmistumine veelgi parem, kui praeguses koolis (suundade pärast), kuna meie kooli loodussuund kahjuks ei pühendu arstiteadusele, nuuks. Kuigi muidugi teen katsed ka enda praegusesse kooli, nii igaks juhuks. Või kui otsustan mingi ime läbi siiski siia jääda, isegi kui Koidulasse või Tammesse sisse saan...Minu praeguse kooli puhul on aga see jama, et 12. klassis tehakse ära koolireform ja mu viimane aasta oleks riigigümnaasiumis, ilmselt see esimene aasta on selline veits sassis ja ei taha sellega väga riskida. Oeh, kõige raskem on siis, kui ma kõikidesse koolidesse sisse saan. Ma olen küll palju sellele mõelnud, et kui peaksin kõik katsed ja vestlused ilusti läbi tegema, siis millisesse kooli ma siiski läheksin...Ilmselt üksi ma seda otsust ei teeks. Küsiksin umbes 10-15 inimeselt nende arvamust, lisaksin juurde oma mõtted ja siis keevitaksin nendest mingisuguse ühe otsuse kokku.

Kas teil on ka vahepeal selliseid perioode, kus lihtsalt oletegi reaalselt mitu päeva järjest nii väsinud kui üldse olla saab, igasugune magamine aitab ainult max mõneks tunniks? Minul vähemalt viimased 3 päeva on nii olnud (ka praegu üritan ennast üleval hoida, et see postitus siiski valmis saada). Tõsiselt väsinud, mul oleks vaja mingit korralikku 14-15 tunnist und. Vot siis ma oleks puhanud (kuigi ilmselt mitte kauaks). Ega ma neid numbreid huupi pannud, ma suudan väga vabalt magada nii kaua. Mul on kahju inimestest kes ei suuda :D

Lihtsalt igal pool kus ma ka poleks, tahaks kerra tõmmata ja magama heita. Koolis, kodus, igal pool kus selleks ka tegelikult võimalus olemas on. Ilmselt on üheks põhjuseks ka teise trimestri lõpp. Kuna reedel pannakse hinded välja, on kindlasti vaja kõik selleks päevaks korda saada. Ainult üks asi ongi veel jäänud (algul oli 8 tööd vastata). Mul on tegelikult hea meel, kui kõik võlad koolis on tasa tehtud. Kuigi nende tegemine võttis(võtab) ka tegelikult tublisti aega ära.

Muide, enne kui ma lõpetan, siis palun olge nii kallid ja nunnud ja armsad ja toredad ja palun palun kirjutage siia samma postituse alla (kellel kasutajat pole, saab anonüümselt kommenteerida) kõik ilusad, rahuliku tempo ja ilusa sõnumiga eesti keelsed laul(ud). Soovitatavalt nais-esitaja esituses. Otsin lauluvõistluseks laulu! Palun leidke see kaks sekundit, mis kulub kirjutamiseks ja jagage minuga laulude nimesid koos esitajaga! :)

Eile peale arsti juures käimist olin nii kuri, ega söandanud blogima tulla. Kuri olin sellepärast, et veel ka tänase päeva (lisaks neljapäevale, reedele, nädalavahetusele ja esmaspäevale) pidin siiski passima kodus, kuna perearst tahtis nii...tervenemiseks või nii. No eilne eilseks. Positiivne on see, et homme saan ma lõpuks tagasi kooli ja ei pea enam tegemata tööde eest ekooli hüüumärke koguma (hetkel on neid mul seal kokku 8 eksemplari). Kuna järgmisel reedel pannakse trimestrihinded välja, siis on mul suhteliselt kiire nende kõigi parandamisega.

Tegin vahepeal (täna) natuke head ka. Andsin järjekordselt oma vanu riideid ära, sest eks abivajajaid on igal pool. Aga mind ajab üks asi natuke muigama. Nimelt see, et enamus ajast on ikka nii, et keegi ise midagi anda ei taha, ainult tahetakse kõike saada. Ju see on meile juba siis nii loomupäraseks saanud. :) 

Ei, tegelikult ma ei nurise üldse. Minul on tegelikult hea meel, kui saan inimesi aidata, ükskõik kuidas. Küll ka mina saan kunagi abi, kui mul peaks seda vaja minema. 

Ega ma väga muud tarka polegi teinud. Õppisin mõningaid matemaatika asju järgi, mida nad tunnis teinud olid. Eriti tore on see, et ülesannete tegemiseks pidin iga kord kedagi (paralleel- või enda)klassist piinama, et too või teine mulle õpikust pilte saadaks, kuna mul endal uut õpikut njetu. Seega päris niisama ma siiski neid päevi maha ei maganud.

Üleeile suutsin armuda ära ühte enda jaoks uude laulu. Tegu on järjekordse rahvalaulu lähedase lauluga. Tavaline eesti muusika, mida Mari Kalkun teeb. Mulle meeldib, teile ilmselt mitte, aga jagan ikkagi (kasvõi siis lihtsalt kiusamise eesmärgil) :D