Jõuluaeg on sel aastal olnud kohati kummaline, eriti ööseti, kui unenägusid näen. Kui tavaliselt näen selliseid klassikalisi toredaid ja igapäevaseid unesid, siis viimastel päevadel on need eriti veidra uue kuju võtnud :D Rääkida on mul teile kahest unenäost (millest kummagist ma kuigi palju peale põhiteema tegelikult ei mäleta). Ja nagu ka igal endisel korral peate te pingsalt poovima mõista, mida ma unenägisid kirjeldades täpselt silmas pean. Lihtsalt väga keeruline on kirjutada olukordadest, mis reaalses elus pole minuga tegelikult isegi toimunud.

Esimene unenägu jõudis mu silme ette paar ööd tagasi, jõululaupäeva öösel. Ma pakun, et see oli üks imelikemaid unenägusid üle pika aja. Kogu sündmus leidis aset Paide kultuurikeskuse tagaruumides, mis oli veidikene kombineeritud mingisuguse teise olemasoleva hoonega (millegipärast unenäos tunduvad kõik kohad ja hooned nii õiged ja tavalised). Ma ei mäleta absoluutselt miks ma sinna tegelikult sattusin või kuidas ma sinna sain, aga üks hetk avastasin ennast seismas esimesel korrusel oleva pimeda koridori otsast, mille keskel liikus valgesse ülikonda riietatud pool-läbipaistev noormees, pintsaku taskus heledat värvi roos. Ta vaatas mind hetkeks malbe pilguga ning seejärel kadus.

Kuidagi oli minu kätte ilmunud märkmepaber, kus seisis kirjas, et nüüdseks oli see kahekümnes kummitus, keda nägin. Kogu maja peal oli veel palju tuttavaid noori, kes kõik otsisid kummitusi ja panid kirja, mitut nad juba näinud on (paljudel oli märgitud nähtud kummituste arvuks 60-80 tk). Mingi hetk hakkas mul majast lahkumisega väga kiire. Tegelikult mina oleks seal võinud edasi kummitusi otsida, aga mind paaniliselt otsiv ja mures Hanna Grete, kes oli rebaste retsi ajal minu jumal, võttis mul randmest kinni ja hakkas koos minuga väljapääsu poole jooksma. Tükk aega jooksime ühe ukse juurest teise juurde, sest ta ei saanud ühtegi ust lahti :D Ma ei tea kuidas see lõppes, aga üles ärgates oli esimene mõte: ''Mis kurat see veel oli?''. 

Teine unenägu oli täna öösel, sellest ma ka väga palju ei mäleta, aga see oli naljakas :D Täna olin unenäos millegipärast jälle Paide kultuurikeskuses. Mäletan ränka jooksmist ja sebimist, et kindlasti ühelt esinemiselt teisele jõuaksin. Esimene neist leidis aset kuskil Paidest väljas, teine Paide kultuurimajas. Jõudsin vaevu teise kontserdi alguseks saali, kui teised juba lavalaudadel laulsid. Kontsertsaal oli paksult pidulikult riietatud inimesi täis, isegi rõdu. Laulsime kõiki laule üheskoos (umbes nagu esinemistel lõpulaulud on kus kõik esinejad koos laulavad). Juba esimene laul oli korralik katastroof, pooled laval olunutest lihtsalt rääkisid omavahel juttu, naersid, mina nende seas. Kui lõpuks tagasi saali vaatasin, nägin saalitäie inimese asemel toolidelt istumas maksimaalselt 5 inimest, kelle ka ära saatsime, sest kontsert nurjus. Meil millegipärast oli kõigil sellest lihtsalt savi ja naersime selle peale. Siis ma ärkasin üles.

Kas te pole kunagi mõelnud huvitavale asjaolule, et ükskõik kui jaburat und me ka ei näeks, kõige jaburamat kohta kus me unenäos ka poleks, tundub kõik vägagi normaalne. See on nii veider tegelikult :D

Mul on olnud aega tervelt kolm nädalat tutvuda oma uue kooli, õpetajate ja klassikaaslastega. Võin julgelt öelda, et praegune mulje koolist on vägagi hea. Klassikaaslased on toredad ning sõbralikud (ja ülitargad), iga aineõpetaja teab täpselt ja põhjalikult õpetatava aine kohta.

Õppetöö hakkas meil suhteliselt kohe täie rauaga, seega vaba aega on täpselt nii palju, et kui hästi tahta, jõuab parematel päevadel peale kodus õppimist kümne ajal magama. Rütm on praeguseks juba peaaegu paika loksunud. Hommikul kell kuus on äratus, uni tuleb 8-9 ajal õhtul, magama jõuan 22-23 ajal. 

Ma ei oska nüüd öelda, mis see päriselt on, aga ma tunnen, nagu mul oleks praegusel ajal mingisugune sisseelamise-stress. Olen niivõrd ehmunud sellest tohutust õppimise tempost, ei tunne ennast mõnes aines (lihtne näide: matemaatika) millegi pärast üldse kindlalt. Aju lihtsalt ei suuda seda kõike ära seedida, alles jääbki peas ainult üks puder ja kapsad. 

Eelmise koolinädala lõpupoole oli meil matemaatika kontrolltöö. Ütleme nii, et see ei läinud päris nii, nagu ma oleks tahtnud, ma ei taha teadagi, mis kõveriku hinde ma selle eest saan (loe:kahe)...raske oli..ei ole siin kübetki liialdust, ausalt! Iga juhul, töö tööks...peale selle töö tegemist, ka isegi veel järgmisel päeval mõtlesin aina sellele kontrolltööle, kui halvasti saab ühte asja teha..selline ülimegahüübernõme tunne tuli sisse, selline kurb, ärritunud, segaduses..Niisugune tunne, et mida paganat ma siin Koidula-tarkade-koolis teen?? Appi te ei kujuta ettegi, millised ajugeeniused mu klassikaaslased on (ausalt, praegu ma ei pinguta ka üle!)!! Tunnen ennast nende keskel suhteliselt hariatult, kes on kuskilt teistele tundmatust kohast Paidest välja hüpanud ja kes püüab nüüd suurema linna riigigümnaasiumis hästi toime tulla, et arstiks saada. Ma praegu naeran enda üle, sest:

1) Kuidas minust arst saab, kui ma juba praegu endaga toime ei tule? (kool on kestnud ainult kolm nädalat!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

2) Ma nii kuradima palju kardan kevadisi eksameid (meil on iga õppeaasta lõpus kolm eksamit)!

3) Sain just aru, kui suur põdeja ma olen :D

Peaks vist ennast kokku võtma ja mõistma, et gümnaasiumi algus EI PEAGI kerge olema! Ei tohiks rasketel asjadel oma mõistuse üle kontrolli võtta, sest ma olen Linda, kes tuleb endaga toime, vahet pole kui nigel olukord ka poleks, eksju :D! Pean vist lihtsalt asja kuidagi positiivsemast küljest vaatama ning lõpetama lõpuks ennast oma klassikaaslastega võrdlemast!!! Ennast teistega võrdlemine on mu üks suuuuuurimaid miinuseid (peaks vist üle saama sellest lõpuks!).

Püüan sel nädalal võimalikult palju blogisse postitusi koolist kribada ja pilte lisada, sest käes on rebaste retsimise nädal! Homne päev koolis möödub pidžaamades ning hommikumantlites, koolikotti me ei aksepteeri, selleks on ju ometigi padjapüürid olemas..It's going to be fun! 

PS. ma olen nohus, kurguvalus väikses köhas ja kõhuviiruses :P

Teate, mul üks päev oli juba selline hea tunne, et ilus ja soe ja päikseline ja armas jne kauaoodatud kevad on juba käes, aga säh sulle mitu päeva järjest head ilma. Ei suuda juba ära oodata, millal ka tuulised ilmad on soojad ja mõnusad.

Eile sain üle pika aja jälle normaalselt magada (umbes poole kolmeni), kujutate ette, mitte keegi ei ajanudki mind üles, yayy. No igatahes kuna tervet päeva kodus passida ei olnud just kuigi mõistlik, läksin välja jalutama, et lihtsalt värsket õhku hingata ja liikuda. Väljas paistis päike, oli selline veidi jahe, aga päike oli piisavalt soe, nii et kõik oli ilusti tasakaalus. Linnud laulsid, igal pool, ja neid oli palju. Jalutasin vallimäel, istusin pingile ja lihtsalt olin seal linnulaulu saatel. Edasi tiirutasin järve ääres, kus samamoodi istuma potsatasin, et lihtsalt head ilma nautida. Kuna läheduses inimesi polnud, istusin seal pingil ja lihtsalt omaette laulsin, oleks veel kitarr kaasas olnud..perfektne!

Tegelt millest ma rääkida tahtsin, on see, et ma suutsin oma telefoni ekraani jälle katki teha, nuuks. Küll õnneks ainult ekraani alumisest servast, aga no ikka nii, et näha on. Eks ta ole juba üle kahe aasta vana ka..Mind ajas see muigama, et kui esimese tunni ajal avastasin, et ekraan katki, helistasin emale ja rääkisin ka uudist, et näedsa, juhtus nii ja värki. Vastuseks sain rahuliku, pooleldi muigega öeldud lause: ''Ega sa uut telefoni nagunii ei saa''. Aitäh emme! :D

Arvan et nüüd võib juba rääkida ka ühest kingitusest, mis Kailt ja Joosepilt üle-eelmisel nädalal sain. Tegu on ''The happiness project'' raamatuga, eesti keeles siis ''Õnne projekt''. Raamat on tegelikult justkui päevik (A6 formaadis ja ca 3cm paks), kuid see on veidi teistsugune, kui tavalised päevikud. Selles raamatus on olemas kõik kuupäevad, mis on aastas (1.jaan, 2. jaan......, 8.aug, 9.aug jne) ning iga päeva lehel on olemas 5 kohta, kuhu kirjutada. Ehk siis viis aastat järjest, iga päev ainult täidad ja täidad. Kogu point on selles, et sinna tohib kirjutada ainult häid asju. Iga päev kirjutad vähemalt ühe lause sellest, mis päevas positiivset oli. Kuigi sellega kaasneb see kohustus, et seda peab igale poole (5 aastat järjest) endaga kaasas vedama. Praeguseks hetkeks olen seda 10 päeva järjest täitnud ning juba praegu tunnen, et see on väga hea vahend leidmaks igast, ka kõige s*temast päevast killuke positiivsust. Kui 5-aastane missioon täidetud, on olemas viie aasta jagu positiivseid mälestusi. Ilmselt oligi see raamat just see, mida mul vaja oli ;)

Ilmselt mul on õigus, kui väidan, et selle probleemiga pole ma üksi. Tegelikult olen mõelnud sellest teemast ka varem kirjutada. Asi juba tegelikult lihtsalt selles, et minult küsitakse eriti just viimasel ajal päris tihti: ''Miks sa hommikul nii kuri olid?''; ''Mis sul viga on?''; ''Tegin sulle midagi vä?''; ''WTF nii imelik oled'' jnejne.. Ausalt, ma olen hommikul seesama rõõmsameelne Linda, lihtsalt ma seletan kuidas minul need asjad käivad, et keegi teist järgmine kord infarti vms ei saaks, kui minuga kohe peale ärkamist kokku puutuma peaksite.

1. Minu puhul üheks põhiasjaks on see, et ma pean saama ennast korralikult välja magada. Näiteks kui on nädalavahetus ja olen eelnevalt öelnud, et mind MITTE ÄRATADA, siis nii ma olengi soovinud. Väga tihti on olukordi, kus magan laupäeva hommikul (kell 12.00) ja siis tuleb keegi suure hurraaga mind üles ajama. Teate, see on üks halvimaid asju üldse. Lihtsalt nädala sees ma kooliajal ennast korralikult välja magada ei jõua, seega kasutangi enda laadimiseks nädalavahetusi. Tavaliselt sellistel päevadel magaksin ise umbes kahe-kolmeni.

2. Kui olen ärganud ja silmad lahti teinud, ei taha ma (tavaliselt) vähemalt pool tundi (kuni tund) ühtegi sõna öelda/kellegiga rääkida. Perfektsuses lihtsalt tõuseksin, käiksin tualetis, paneksin vee keema ja lemmikmuusika mängima, viskaksin diivanile kerra ja lihtsalt toibuksin. Teate kui hea see on! Kuid pidevalt (peaaegu alati) on nii, et kohe kui silmad lahti teen, ootab mind ees miljon küsimust, millele pean kohe ja praegu vastama, muidu olen maailma kurjem ja halvem ja......ja pahuram inimene. Mõnikord on minu hommikust käitumist seostatud puberteediga..aitäh aitäh, muig.

3. Mulle ei meeldi valgus, üldse ei meeldi. Tegelikult valetan, mulle ei meeldi ainult lambivalgus (üleüldse tehisvalgus). Kui hommikul on taevas päike, mis teeb kõik valgeks, siis on tohutult mõnus. Selliste ilmadega kevadel ja suvel on boonuseks veel see, et ärkad, tõmbad kardina eest, teed akna lahti. Väljast tuleb mõnusat värsket õhku ja linnulaulu. Olen avastanud, et enamjaolt ongi kõige paremad hommikud need, kui väljas on selline ülimõnusilm (+olen üksi kodus), kõik on nii vaikne ja saan rahulikult ärgata.

4. Alati on erandeid......nali! Tegelt nii lihtsalt on, mis ma teha saan :) Võin ju hommikul tõustes pahur olla, aga tegelikult ma ju selline bitch ei ole. Ma kohe kindlasti pole ainus, kes hommikuti selline on. 

Mul on hea meel, kui vähemalt mõni üksik lugejagi saab väita, et jah, temaga on samad lood. Kujutan ette, et nüüd enamus vaatavad, et ma olen ikka täielik autist ja ühiskonnavihkaja (mida ma ju tegelikult ikka ei ole) hehe. Soovitan järgmine kord kurjad või häiritud mitte olla, kui hommikul mind sellise pahurana näete, asi ei ole teis..see läheb tavaliselt max tunni ajaga üle :D

Ma ei tea kuidas teie, aga mina ei saa ikka aru, milleks seda kella keeramist tarvis on? Tegelikult alles hiljuti oli mul hea meel, et olin oma unerütmi peaaegu täiesti paika saanud, aga nüüd kui muudeti kella, läks see totaalselt sassi..I'm not very happy, you know. Üldse selle unega on viimasel ajal mingid veidrused..

Kõik kes on juhtunud nägema Padjaklubi, teavad hästi, kes seal on Kristina. See jubedalt kritiseeriv ja hull inimene. No igatahes üleeile öösel pidin ma selle sama Kristinaga pikalt koos olema. Ühes autos. Ja ta lõugas. Kõvasti. Hommikul ärgates oli mul hea meel, et see läbi sai :D

Eile oli selline teistmoodi hilisõhtu. Kell oli 12, kui lõpuks uni tuli. Läksin oma voodisse ja panin silmad kinni, et ruttu magama jääda. Vaevalt 3-4 minutit sain rahulikult olla ja siis otsustasid suured haneparved, et hästi lahe oleks kõvasti karjudes kogu kupatusega üle meie maja lennata. Okei, oleks siis neid üks parv olnud, aga see hanede möll kestis kokku umbes 10 minutit, much fun. Kust neid tuli üldse nii palju?

No haned said lõpuks otsa, olin rõõmus, et sain magama jääda, aga näkäää. Otsustasid politseionud Sleveri parklas mingide tüüpidega rääkides oma vilkurid käima jätta. Selver on üpriski minu kodu ligidal ja noh, kui on suhteliselt pime ja muud liiklust pole, siis need paganama vilkuvad eredad tuled paistavad ikka nii mõnusalt tuppa.

What else..Ükspäev käisin Talinnast läbi ja ostsin endale lõpukleidi ära yayyy. Ma praegu meelega seda kirjeldama ei hakka, küll jaksate juunini oodata :D

Kas teil on ka vahepeal selliseid perioode, kus lihtsalt oletegi reaalselt mitu päeva järjest nii väsinud kui üldse olla saab, igasugune magamine aitab ainult max mõneks tunniks? Minul vähemalt viimased 3 päeva on nii olnud (ka praegu üritan ennast üleval hoida, et see postitus siiski valmis saada). Tõsiselt väsinud, mul oleks vaja mingit korralikku 14-15 tunnist und. Vot siis ma oleks puhanud (kuigi ilmselt mitte kauaks). Ega ma neid numbreid huupi pannud, ma suudan väga vabalt magada nii kaua. Mul on kahju inimestest kes ei suuda :D

Lihtsalt igal pool kus ma ka poleks, tahaks kerra tõmmata ja magama heita. Koolis, kodus, igal pool kus selleks ka tegelikult võimalus olemas on. Ilmselt on üheks põhjuseks ka teise trimestri lõpp. Kuna reedel pannakse hinded välja, on kindlasti vaja kõik selleks päevaks korda saada. Ainult üks asi ongi veel jäänud (algul oli 8 tööd vastata). Mul on tegelikult hea meel, kui kõik võlad koolis on tasa tehtud. Kuigi nende tegemine võttis(võtab) ka tegelikult tublisti aega ära.

Muide, enne kui ma lõpetan, siis palun olge nii kallid ja nunnud ja armsad ja toredad ja palun palun kirjutage siia samma postituse alla (kellel kasutajat pole, saab anonüümselt kommenteerida) kõik ilusad, rahuliku tempo ja ilusa sõnumiga eesti keelsed laul(ud). Soovitatavalt nais-esitaja esituses. Otsin lauluvõistluseks laulu! Palun leidke see kaks sekundit, mis kulub kirjutamiseks ja jagage minuga laulude nimesid koos esitajaga! :)

Täna, sattudes üle mitme mitme päeva oma bloggerisse, pidin ääre pealt šoki saama! Nii vähe vaatamisi! Ega ma tegelikult ei imestagi, kuna ma ju ise bloginud ei ole. Kahjuks jah, kooli kõrvalt lihtsalt ei jää seda aega niiväga alles.

Ausaltöeldes midagi lahedat vahepeal juhtunud pole. Täiesti suvalised hallid argipäevad, mis kuidagi ära lõppeda ei taha. Ma pole ilmselt peale kolmenädalast vaheaega kooliga veel ära harjunud. Seega ei oskagi kohe midagi tarka rääkida, peate suvalise plämaga jälle leppima (natuke kahju teist). 

Viimastel päevadel on mul absoluutselt koguaeg külm. Koolis on külm, õues on külm, kodus on külm. Isegi soojalt riides olles ja paksu pleedi all on külm. Lihtsalt masendavalt õudne...külm! Ja mu kõht teeb jälle mingeid remonditöid, keegi lihtsalt peksab mu kõhtu seestpoolt, haamriga, väga kõvasti, ja see haamer on terav! Need paganama kapslid ka ei aita!!!!

Tegelikult ma tunnen ennast natuke pahasti ka. Asi on selles, et ma ei suuda korralikult ennast välja puhata (kuigi olen okeil ajal magama läinud, ühel õhtul koguni kell 9 õhtul). Kuna ma pole saanud ennast välja puhata, olen ma koguaeg väsinud ja vahepeal ka selline torisev. Juba suutsin kellegi tuju päris perse keerata, anna andeks. Ah ma ka ei tea, sööge ära mind või midagi. Tahaks lihtsalt olla 24/7 kuskil eraldatud kohas, oma voodis ja magada elu lõpuni. Oleks vaikne ja tore. No fu*king problems and conflicts! Ma ei tea ka enam midagi...

Heihopsti lugejad! Pidin blogist mõned päevad pausi tegema, liiga palju asju ja tegemisi oli käsil. Vähemalt nüüdseks on need tegemised ajutiselt läbi. Maailm on nii armas ja kinkis sel aastal õpilastele koguni 3 puhkenädalat (tavapäraselt peaks see olema 2 nädalat). Aga kuulge, mis mul saab olla lisanädala vastu? Ja dšiises kui kaua ma magada saan! Piduuuu!

Tegelikult on mu pea juba praegu pooleldi pilvedes, sest lõpuks ometi on kätte jõudnud jõulupühad! Uskumatu, et juba homme ongi jõululaupäev, kus ma üritan ennast mitte ümmarguseks süüa. Sellega mulle tuli kohe meelde eelmise aasta jõulud, kui ühe jõulusöömaga, mis kestis kokku kuus tundi, võtsin juurde 3-4 kg!!! Peale seda lubasin endale, et ei söö enam kunagi, aga siin ma olen :D

Mis ma siis vahepeal tegingi, ma väga eriti ei mäletagi. Nii palju erinevaid asju ja üritusi tuli korraga teha ja mõelda ja koolis oli vaja kõik kõik korda saada, noh poole sellest ajast olin väsinud või magasin. Peale selle tuli veel tegeleda jõulukingitustega, mis lõpuks ilusti valmis ja antud said. Ma sain aru nii, et mu sõbrannad olid väga rahul nendega :P Ja nagu ikka, sain ka mina üli fäänsid kingitused vastu.

Lauralt sain kingituseks jõuluvana kujulises karbis üliarmsad valge kiviga kõrvarõngad. Kingikotti oli lipsanud ka Raffaello, mis on praeguseks juba unustatud.

Liisilt saadud kingikotis oli Minionsi pildiga pluus (mida ma poes olen juba ülikaua nillinud), juurde oli veel lisatud valge kruus, mille ümber on kootud punase-valgega põdra pilt. Lisaks nendele oli juures veel Ferrero rocher, mis on ka peaaegu otsas.

Ja Heli Heli Heli, tema tahtis kingiga hästi palju vaeva näha ja otsis kõik vanad ja uuemad pildid üles, lasi kõik ilmutada ning lõpuks kandis need kõik ühte albumisse. Pildid on nendest hetkedest, kui oleme koos olnud ja midagi koos teinud. Seal on valja toodud mõned toredamad ja meelde jäävamad hetked, samas on seal ka lausa nii õudsaid pilte, mida ei tahakski kellegile kolmandale näidata. Pildid saavad alguse lasteaia east, seega mõne pildi eluiga on juba ca 12-13 aastat

Homme saan päkapikkudelt ka kinke, tegelikult need on juba kuuse all, aga ma pean ikkagi ootama, nuuks. Üldse ei jaksa oodata.

Täna oli selline eriti nõmedalt uimane päev. Ise olin väga tuim ja väsinud, olid teisedki. Terve koolipäeva vältel hõljusin mööda maja ringi ja suutsin mõelda ainult oma voodile ja soojale tekile, mis mind pikisilmi kodus ootavad.

Veidi ärevaks ajas mind täna ka asjaolu, et tunnis olin ülesannete lahendamisega kiire ja jõudsin umbes pooltel tundidel oma tunnitöö valmis keskmiselt 6 minutit enne kella helinat. Niigi olin väsinud ja tahtsin ära, aga ei, alati siis kui ei ole vaja, siis olen kiire..Netis polnud midagi teha, õppida muudeks aineteks polnud (mis on muidugi ainult hea), seal ma siis lihtsalt lebotasin oma laua peal. Täielik ajaraisk!

Olin vägaväga rõõmus, kui lõpuks tunnid läbi said ja mul oli lõpuks ometi võimalus minna oma koju, oma tuppa. Nii ma tegingi. Koju jõudes vahetasin kohe riided ära, sest nii hea on olla dressides, mitte teksades. Võtsin oma pehme ja nunnu pleedi, vaatasin hämaras, jõulutulede valguses telekat. Lihtsalt vaatasin ja sõin.

Järgmisel hetkel avastasin ennast enda toast, oma voodilt kõhuli lamamas, nagu mind oleks just püssikuul tabanud. Kuna kell oli tõesti vähe ja rahvatantsu trenn oli mõne tunni pärast algamas, siis otsustasin ennast ärkvel hoida. Minu puhul võrdus ärkvel olemine kitarrimänguga. Muide, mul on uus lugu peaaegu valmis. Olen üht-teist n.ö. sahtlisse ikka kirjutanud aga ei ole kellelegi esitanud, sest juba esiteks seepärast, et need pole veel viimasel lihvini valmis. Töötasin oma laulu kallal tunnikese., peale seda uurisin veel keemiliste lokkide tegemise kohta, sest ma megahüper palju tahaksin  endale keemilisi lokke, aga ei tea veel kas teha ja kui teha siis millal ja kus (muidugi kui mu plaan peaks päris tõsiseks minema, siis emalt peaksin ka nõusolekut küsima). 

Nii inimlik kui see ka pole, oli mul mingi hetk vaja külastada oma WC kabinetti. Võtsin oma telefoni kaasa, et samal ajal netis surfata. Eriti pikaks see surfamise aeg ei läinud, sest ma jäin pesumasinale toetades magama. Ärkasin lõpuks selle peale üles, kui telefon suure kolinaga vastu plaaditud põrandat kukkus (õnneks telefon jäi terveks!). Sain kella järgi aru, et olin seal põõnanud umbes 10-15 minutit. Eriti julm uni. Vot siis kõige tipuks tuli niivõrd tore hetk, mil saabus sõnum, et trenn jääb täna ära. Kuigi mulle vägaväga meeldib rahvatantsus käia, oli mul seekord nii hea meel et see ära jäi, sest ma olin (ja olen siiamaani) nii hüüber väsinud!

Nagu ikka novembri lõpule kohane, oli kogu möödunud koolinädal täis igasuguseid üritusi, stiilikaid, erinevaid tegevusi. Lihtsalt nii väsitav nädal oli, ma siiamaani tahaks edasi magada, aga seda vist ei ole okei teha kell seitse õhtul. 

Viimane novembrikuu nädal tähendab meie kooli õpilastele igal aastal oma-kooli-nädalat. Inimkeeli öeldes tähistatakse sellel nädalal meie kooli sünnipäeva (tänavu sai meie kool 106-aastaseks). Igal päeval on oma stiil.

80ndate tibid

Esmaspäeval oli stiiliks 80ndad, mil riietusin ennast hõbedasse läikivasse kolmveerandvarrukatega pluusi, musta seelikusse ja sukapükstesse, vürtsi lisasid ka kootud erkrohelised säärised, tumesinine vöö ja sinakas-rohelised ketsid, juuksed olid tugevalt sassi aetud ja ühelt poolt klambritega kinni pandud.
Samal õhtul oli meie, 9-ndate klasside, korraldada väikeste disko, mis ütleme nii, et läks täitsa hästi. Tekkis küll mõningaid komplikatsioone, kuid lõppude lõpuks lahenes kõik väga hästi.
Teisipäeva stiiliks oli sport. Sellega läks lihtsalt, sain lõpuks koolis mugavate riietega olla. Minu puhul tähendas see siis jooskupükste, -tossude ja dressipluusi kandmist. Peale tunde toimus põhikooliklassidele iga-aastane Põhikooliturniir, kus põhikooli õpilased võtavad mõõtu erinevates ülesannetes (sel aastal teatejooksus, koogi valmistamises, puutöös, lühinäidendis ja karaokes). Selline tore ja meelt lahutav üritus.
Kolmapäeval võtsime oma klassiga osa karjääripäevast. Tegemist on mõne-tunnise istumisega koos teiste põhikooliõpilastega, mil erinevad ameti-esindajad tutvustavad meile oma ametit, kuidas selleni jõuda ja kuidas üldse kõike teha. Selline omamoodi tore ja hariv asi.
Neljapäeval toimus õhtul Hammerbecki Gala, mis on väga pidulik üritus 7-12 klassidele. Gaalal tunnustatakse kõiki parimaid erinevates kategooriates (näiteks aasta kunstnik, -laulja, -sportlane, -õpetaja jne). Nagu ka eelnevatel aastatel, olin esitatud aasta muusiku nominendiks. Ja nagu ka eelnevatel aastatel, ma seda tunnustust ei pälvinud, ega ma ei imesta ka. :)

Hammerbeckil

Reedese päeva õhtu oli ''pisut'' rajum kui kõik eelnevad päevad. Õhtul toimus meil koolis õpilasesinduse laager, mis nägi välja selline, et kõik olidki lihtsalt lõbusad ja rõõmsad. Oma laagrit alustasime ühiselt kinno minekuga (vaatasime ''The Hunger Games''i viimast osa). Peale seda ründasime kogu kambaga oma linna Selverit ja ostsime igasugust sööki kokku, et  seejärel hakata pitsat valmis vorpima. Päris heaaaa. Ülejäänud aeg möödus koos olles. Mängisime erinevaid seltskonnamänge, tegime meeskondades Playboxe ja laulsime karaoket. Ülivinge laager oli, selline chill ja lihtsalt olemine heas seltskonnas. Kuid tõesti, tegelikult juba väsitav.
Täna, nüüd laupäeval, kui koju jõudsin, läksin lihtsalt voodisse, lugesin umbes 20 lehekülge raamatut ja jäin mitmeks tunniks magama. Siiamaani tahaks tegelikult magada. Kuigi see nädal on olnud väga tore ja põnev, on see nii väsitav et peaaegu ainult magamisest koguaeg mõtlengi.

Sain reedel koolis juba veidi pahaseid kommentaare, et mu blogi on liiga negatiivne. Enda kaitseks ütlen vaid seda, et kuna ma kirjutan kõigest mis parasjagu toimub ja millise nurga alt mina erinevaid asju näen, siis süüdistan kõiges lihtsalt seda igati nõmedat nädalat (v.a. esmaspäeva-teisipäeva). Ma nüüd enam ei jätka tumedates toonides, sest sel nädalal on tegelikult head ka olnud.

Esmaspäeval oli siis selline tore päev, mil peale kooli kohe Tartu bussile tormasin. Terve päeva vältel oli mul koguaeg külm: hommikul oli külm, koolis oli külm, bussis oli külm, Tartus oli külm. Siis selline ''füüsiliselt külm'' päev. Jep, just füüsiline, sest emotsionaalselt oli igati tore päev. Kai tuli bussijaama vastu, mingiaeg jõudsime koju ja õhtupoole läksime kõik kolmekesi Da Vinci'sse sööma. See toit oli oivaline ja teenindus samuti. Igaljuhul kui satute Tartus olles Tasku keskusesse, siis sõitke eskalaatoriga teisele korrusele ja sisenege Da Vincisse, te ausalt ei kahetse, nii mõnus koht.

Õhtul kerisin siis juba varakult magama, et hommikul väga-vara ärgata. Oli siis kell umbes 23 kui magama jäin. Rahulikult magasin. Ärkasin selle peale, kui tundsin, et keegi (ilmselt Kai) on mulle jälle vett krae vahele visanud ning külma asja palja kõhu peale pannud. Kui olin oma silma veidi lahti teinud, siis nad Joosepiga seal kahekesi seisid rõõmsalt, soovides: ''Tere hommikust!''. Pakuti veel, et kas kohvi tahad ka enne minemist. Ma ei tahtnud midagi, ma tahtsin ainult magada. Lõpuks kui vaevusin ennast juba veidike liigutama, siis selgus, et üllatus-üllatus, polegi veel hommik! Pekki küll, ajavad magava inimese öösel ülesse. Ma sain ainult 5-10 minutit magada...Sellised mu parimad sõbrad ongi! :D

Ja see vee-asi...mu pluus oli korralikult märg. See oligi Kai idee. Kai lihtsalt teab mind selle koha pealt kõige paremini, kuidas mind ülesse saada. Kusjuures Kai kasutab alati selliseid meetodeid, mida isegi mu vanemad mu peal ei kasuta. Näiteks viskab klaasitäie vett näkku või hüppab sõna otseses mõttes magavale-mulle peale või laseb koertel mind niikaua näost lakkuda, kuni ma ärkan ja ''KAIIIIIIIIII!!!!!!!'' hüüan. 

Kuna tol hetkel oli mu pluus eestpoolt täiesti märg, siis Kai oli sunnitud mulle ööseks mingi teise pluusi andma. Selline üliilus punakas-lillakas pikavarukaga pluus, mida ma ülivägaväga fännan, aga Kai ei anna seda mulle, mjäu.

Peale mitme tunnist magamist ärkasin, sõin, panin riidesse ja startisin kodust Biomeedikumi poole, et saada kokku oma tudengiga ning tema seltsis veeta üks päev Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas...(Tudengivarjupäevast selles postituses).

See tuleb nüüd mega-mega lühike postitus. Jep, ma olen kuupäevaga kursis, ei, ma pole oma blogi ära unustanud. Lihtsalt niiiiii palju asju on olnud ja teha on nii palju, et pole blogisse jõudnud. Seega väga suured vabandused nende blogi-lugejate ees, kes (äkki) mu blogi siiski jälgivad ja uusi postitusi aina ootavad. Luban, et homme blogin, päriselt (vähemalt üritan).

Tegelt paar minutit tagasi hakkasin kirjutama oma tudengivarju päevast Tartu Ülikoolis, kuid ma olen nii surmväsinud ja kohe üldse ei jaksa midagi teha. Ma rohkem tühja juttu ei lobise, sest vastasel juhul kaotan kõik (oma vähesed) lugejad ära.

Startisime Eestist 10. juulil, mil läksime bussiga lennujaama, ning sealt edasi Türki, Istanbuli. Lennukist väljudes oli kohe tunda sellist mõnusat sooja õhku. lennujaamas viivitasime kokku umbes tunni, kuni lõpuks sai asjad korda ja meid võeti bussile ning viidi lennujaama hotelli, kus saime öösel magada ning juba hommikul, peale hommikusööki viidi meid bussiga tagasi lennujaama, et saaksime USA lendu ootama hakata.

Hotellist niipalju et....Seal ööbimine oli meile täiesti tasuta. Kuidas? Lendasime lennufirmaga Turkish Airlains, mis pakub oma klientidele hotellimajusust, kui järgmise lennuni on oodata rohkem kui 10 tundi. Turkish Airlainsil on mitu erinevat hotelli...ma arvan, et meie sattusime sellesse kõige uhkemasse. Tollel oli kokku üle 20 korruse, hotellitoad olid üliilusad suurte vooditega, WC/vannituba oli igati luksuslik ning kõige tipuks oli toas aken, mis oli suuruselt pea maast laeni ning sealt võis näha seda maagiliselt kaunist vaadet öisele suurlinnale. Meie Mariaga olime koguaeg koos, ka hotellitoas. Kuna me mõlemad nautisime seda vaadet, läksime oma massiivsete tekkidega põrandale akna ette istuma ja vaadet nautima. Me olime seal pea tund aega, kui mitte rohkemgi. Lihtsalt nautisime ja rääkisime, niimõnus.

Hommikul läksime hotellis sööma, kus sai võtta mida tahtsid..nagu rootsilaud. Läksime bussi ja meid kärutati sellega lennujaama. Lennujaamas läks meil tükk aega, kuni lõpuks oma väravasse minna saime. Kontrolle oli tohutult palju (mõned pidid ka oma käsipagasi lahti pakkima ja ette näitama, mina ei pidanud hihihi). Kuna meil oli lendu oodates maruigav, siis otsustasime, et laulame. Kolm-neli laulu jõudsime laulda, siis olime mingi aja omaette seletades, kuni lõpuks saime lennukisse, mis oli järgmiseks kolmeteiseks tunniks meie koduks.
Seekordsel lennureisil osutuks suureks miinuseks see, et kõik kooriliikmed olid lennukis laiali. Ainult mõnel üksikul õnnestus istuda sõbraga kõrvuti. Minu ja Maria distants oli niivõrd suur, et Maria oli lennuki eespoolsemas otsas ja mina tagaotsas. Seekordne lennuk oli suur, pea neli korda suurem kui see, millega Eestist Türki sõitsime. Sellel oli kaks vahekäiku, istmed kolmekaupa (seega ühes reas oli kokku üheksa istet). Mina istusin blokis, kus aken jäi vasakut kätt, olin õnneks kõige vahekäigupoolsem istuja, sain vabalt liikuda kui vähegi tahtsin, ei pidanud üle teiste ronima. Minu kõrval kaks kohta olid hõivatud kahe võõra sakslase poolt, kes inglise keelt eriti ei osanud (õnneks keskmises blokis, minust üks rida tagapool istus üks tore 50'ndates USA tädi, kes minuga aeg-ajalt juttu rääkis). Sama seis (nagu ka minul) oli täpselt minu ees istuval Eliisel, kelle kõrval olid samuti kaks võõrast sakslast. Eliisega saime küll juttu rääkida, aga me seda koguaeg ei teinud, sest päris ebamugav oli koguaeg ennast liigutada, et midagi öelda.
Sel lennureisil sain kokku magada maksimaalselt üks tund....üks tund kogu selle kolmeteist tunni jooksul....masendav. Asi on selles, et mu keha ei lubanud mul magama jääda, sest see kartis, et vajun magades selle saksa tädi õla peale ja siis on kole piinlik. Uni oli mul küll, täitsa palju oli uni, aga vot, magama ma ei jäänud. Hea on see, et mõlemas lennukis sai nii head süüa, tõsiselt head. Tavaliselt olen lennukitest mingit jama saanud, kuid seekord olid tõesti niii maitsvad toidud, sööks praegugi.
Need tunnid möödusid venides, küll ma käisin Mariat tüütamas, siis stjuardessi, et juua saada, siis jälle Eliise juurde...lõpuks mingi aeg, kui maandumiseni oli umbes neli tundi, saime Maria, Eliise ja veel mõne koorikaaslasega kokku, läksime lennuki tagaotsa ja hakkasime juttu rääkima. Aga aeg ikka venis. Siis järsku tuli mul uni. Magasin pool tunnikest ja siis vaatasin ühe filmi (igaühel oli oma personaalne puutetundlik ekraan, kust sai erinevaid filme vaadata ja mänge mängida) ning peale seda jälle tüütasin teisi, kuni lõpuks mingi aeg kästi turvavööd sulgeda, sest hakkasime maanduma.
Maandudes suundusime kohe lennujaama, kus kogunesime ja üheskoos passikontrolli läksime. Turvatöötajad, kes kontrollisid passe olid ülisõbralikud. Küsiti hästi sõbraliku häälega, et mis ma siin USAs tegema hakkan ja et kas olen siin esimest korda, pärast soovis veel parimat siinviibimist, et ma naudiks seda siin. Nii tore oli. Lõpuks saime kohvrid ka kätte, kõik asjad olid olemas ja kellegi kohver kadunud ei olnud.

Lennupilet Istanbul-San Francisco

Ma olen jälle kimpus oma süümepiinadega, et ma pole saanud aega jälle nii kaua blogida. Mis mul enda õigustuseks öelda on? Noh, asi on vist selles, et on maikuu ja miljon kooliasja on teha jne..Päriselt ka, kuhu ma niimodi jõuan? Ma ju tegelikult tahaksin koguaeg blogida, aga ei leia kunagi seda õiget aega ja kohta või üldse teemat. Kuna möödas on juba poolteist nädalat, siis peaks ju tegelikult olema asju, millest blogida, aga kirjutamise hetkel mulle kunagi miskit ei meenu. Tegelikult on eriti õudne jälgida seda, kuidas viimastel päevadel blogivaatamise skaala nulli lähedale hoiab...muidugi, see on ilmselge, kui ma EI blogi.

Reedel läksime enda kooli omadega (nendega, kes on osalenud see aasta keemia olümpiaadil või mingil keemiaga seotud üritusel) Tartusse, Teaduslahingusse enda kooli üheksandikele kaasa elama ja töötubadesse osalema. Töötubasid tegid nii AHHAA teaduskeskus ja igasugu teadusega seotud keskused ja koolid. Nende töötubade seas oli ka Psühhobuss, kelle juures sai veidraid asju teha. Meie proovisime teha erinevaid ette antud harjutusi, samal ajal ees prillid, mis keeravad vaatevälja peapeale ehk siis tagurpidi, sõna otseses mõttes. Üheks ülesandeks oli see, et anti paber, millel oli täht (nii nagu ikka joonistatakse, 5-nurkne), ülesanne oli selline, et pidi need prillid ees joonistama selle tähe äärejoone, pidi jälgima, et pastakaga joonistatud joon kujundi joonest kuidagimoodi üle ei läheks. Asi tundus algul ülilihtne, aga kohe peale seda, kui olin prillid ette pannud ja seda tegema asunud, sain aru, et pole see nii lihtne midagi. Kuigi asja ma sain enamvähem käppa ja jooned tulid päris (enamvähem) sirged. Aega kulus, aga Helil kulus umbes 4 korda kauem aega kui mul hehe. Teiseks ülesandeks nende prillidega oli kirjutada paberile oma nimi...Tähed on loetavad aga iga täht on järjest rohkem allpool.

 Kuna ma juba Tartus olin, siis ilmselgelt ma ei läinud pärast teistega koju, väid läksin Kaid ja Joosepit paariks päevaks oma kohalolekuga piinama. Tegelt ma käin seal vist liiga tihti, mul on neist natukene kahju ka tegelikult hihii.Õhtul saime Mariaga kokku ja läksime neljakesi koertega Tartu peale jalutama..muidugi olin mina jälle ainuke, kellel koera ei olnud (sad life). Kaiga suudlevate tudengite juures seistes ja oodates, kuni Maria ja Joosep ära otsustavad mis kaudu me ringi teeme, otsustas mu kõht, et jube lahe oleks üle pika aja jälle valutama hakata. Lõpuks jõudsid need kaks (Maria ja Joosep) ka otsusele, mis kaudu me lõpuks kodu poole lähme, et ikka jalutada ka saaks. Mõnus ilm oli vähemalt (minu mäletamist mööda). Kuskil tund-kaks me ikka jalutasime....Mariast lahku minnes ja koju tatsates ning lõpuks ka koju jõudes läksime kolmekesi oma kakaode juurde ja valisime välja filmi, mida vaadata. Seekordseks väljavalituks osutus film ''Man in the fire''. Kahjuks ma olin nii väsinud, et magasin enamuse filmist jälle maha....Olevat hea film olnud.
Laupäeva lõunal läks Kai Maci poole ja jättis meid Joosepiga kahekesi koju. Kuna oli vaja korrastada tube, siis tegime need korda, pesime nõud, jõime kakaod ja mingi aeg läksime välja ja jalutasime Mcdonaldsisse einestama. Ikka BigMac einet nautima...mmmm. Kuna oli nii ilus ilm, siis me tõesti jalutasime sinna, mitte ei läinud bussiga. Kuna oli üle-Eestiline muuseumiöö, siis õhtul üheksa paiku saime Kai ja Maciga kokku ning läksime muuseumi (mille nime ma jälle ei mäleta). See muuseum oli kunagi vangla. Seal olid madalad laed, ülipalju rahvast ja väga vähe õhku. Vangla nagu vangla ikka..rauduksed ja väiksed kongid. Seintel oli palju lugemist ja klaaskappides sai näha erinevaid eksponaate sellest ajast mil vangla veel töös oli. Suhteliselt põnev oli, aga tõesti...selle eest võiks ikka hoolitseda, et külastajatel õhku ka jätkuks (minu arust).
Pühapäeval juba varasel varahommikul pidin liikuma bussijaama, et bussile istuda (mitte jälle maha jääda) ja kodulinna sõita, nii vara ainult sellepärast, et jõuda JTK proovi. Seekordses proovis olid kõik ekstraväsinud nägudega (mina nende seas). Põhjuseks oli ilmselt see, et enamus meist polnud kuigi kaua maganud, ilmselge ka minuarust..kes siis laupäeval vara magama läheb? Mina küll mitte...vähemalt mitte iga kord.

Täna koju jõudes ja kalendrit kiigates panin tähele, et see näitab juba maikuu kolmandat kuupäeva. Minu kalendris on selle kuu vältel nunnutsemas pilt, kus on kolm labradori: Vasakult lugedes....tumepruun labrakas, keskmine veidi heledam kui vasakpoolne, ja paremal üleni must. Kutsad istuvad pargipingil, tagaplaanil on näha rohelist muru ja kahte puud (mul on koerakalender....iga kuu on erinev pilt mingist koerast/koertest..natuke koerahull. Muide, Macil on sama kalender mis mul, jepii). 

Nagu ilmselt teate (juhul kui jälgite minu blogi või facebooki seina), siis suure tõenäosusega olete ka näinud mind jagamas infot Juhtkoerte päeva kohta nii oma facebookis kui ka eelmises blogipostituses. Nimelt 29. aprillil oli Rahvusvaheline juhtkoerte päev, mida meie, EJKÜ (Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing) korraldasime ja pidasime 2. mail Tartus. 

Juhtkoerte päeva pidamiseks oli vaja vääääga palju asju teha, tõsiselt palju. Kuna Kai oli ürituse põhikorraldaja, oli tema selle kõigega kõige rohkem hõivatud. Ma julgen suhteliselt kindlalt väita, et ma aitasin päris suure osa tööst ära teha...kui juba mõelda sellele õhtule, kui õhtul kella kaheksast - öösel kella kaheni selle üritusega tegelesime. Rõhutan rangelt, et ma tegin seda omal soovil (Kai ei ole NII kuri, et käsib ''nii kaua'' orjata, muig). Kuna kõige selle peale kulus kõigil väga palju aega ja aega ja veel aega, siis olin ma natukene mures, et kas kõik ikka läheb nii nagu loodame, sest selle alla oli tõesti kõvasti aega kulunud, võiks ju kõik plaanipäraselt ka minna, et pingutustel oleks ka mingi reaalne tulemus, millega võib rahule jääda.

Laupäev algas eriti ''kauni'' ilmaga...sadas mõnusalt tihedat uduvihma, oli veidi jahe. See väga ei heidutanud meid...meil oli ju siht silme ees. Saime mõningate inimestega kokku ja püstitasime oma valge telgi (katusealuse), kuhu alla asetasime lauad ja toolid ja kogu müüdava kraami (juhtkoerte piltidega tassid, hiirematid, kotid, magnetid). 

Juhtkoerte päevast nüüd natuke läbi tegija silmade..Mina olin suurepäraselt üllatunud ja õnnelik, et huvilisi oli niivõrd palju, mitmed-mitmed-mitmed inimesed olid üritusest väga vaimustunud. Uut infot juhtkoertest saadi väga palju (külastajad olid aktiivsed küsima juhtkoertekasutajatelt erinevaid küsimusi). Ilmselt tänu laupäevasele Juhtkoerte päevale on paljud inimesed rohkem teadlikud, et mida/miks/kuidas käituda juhtkoera läheduses, mida kindlasti teha ei tohiks ja kuidas täpselt peaks käituma. Lühidalt öeldes...päev läks korda, nii korda, et isegi päike tuli välja. Väääga super minuarust! (ainult et kohe peale ürituse lõppu ja koju jõudmist jäime Kaiga kohe magama, me olime omadega nii läbi kui läbi).

Lugu sellest, kuidas me Kaiga taarat viisime...

Tänasel pühapäevasel hommikul, kui olin Joosepi juba bussi peale saatnud, läksin kohe tagasi sinna kust ma tulin. Koju jõudes ja ümbritsevat silmitsedes otsustasime Kaiga, et peaksime toad ära koristama, sest: Toa nurgas oli suur kast eilse läbuga, magamistuba oli sassis, natuke oli sealt ja sealt ja veel  sealt ja sealt midagi ära korjata või pühkida. Ära koristatud ja prügi välja viidud (ja see prügikasti kehamassiga surutud..prügikast oli täis ja meil oli neli prügikotti) võtsime kapist välja hiiglasliku sõjaväekoti, mis oli otsast lõpuni taarat täis, pudeleid oli veel ka kapi põrandal (need panime eraldi kotti, sest seljakotti rohkem ei mahtunud...kukkus välja). Mõtlesime, et kuhu me sellise koormaga veel läheme? Kott oli tõsiselt suur, ikka päris suur...Mis sääl ikka, käisime välja mõtte, et täiesti vahet ju tegelikult pole, lähme teeme siis veits komöödiat seal tänaval, ongi möödakõndijatel huvitavam liigelda. Põnev oleks ju endalgi jälgida, kui vastu tulevad kaks lühikest inimest, ühel käes suur pudeleid täis kilekott ja teisel veel lühemal seljas hiiglaslik kott, millest paistavad välja erinevad pudelid pluss veel käe otsas on väsinud ilmega juhtkoer. Minu meelest tore karneval ju. 

Meil oli küll marunaljakas, kujutage nüüd seda ette....kaks tola tulevad teile nii vastu....me püüdsime küll palju pilke, ausalt ka. Kogusime Tartu tänavatel kuulsust...ELAGU TAARAUSK!

Taaraautomaadi me suutsime ka umbe ajada...sorri....juhtub. Pudeleid oli lihtsalt nii palju. PS.Janet küll meist väga vaimustuses polnud, ei tea küll miks....äkki tal oli piinlik või oli ta sellest löödud, et ta ise neid kotte tassida ei saanud? igatahes Janet ei olnud just väga reibas liikuma..rohkem vedasime meie Kaiga Janetit järgi, mitte vastupidi.

See praegune nädal (ehk siis see mis praegu kestab...aprilli neljas nädal) on üks kreižimaid üldse. Tohutult palju on olnud, palju veel tuleb. Nädala jooksul kipuvad ööuinakud olema lühikesed ja päevasel ajal on tegevust rohkem kui küllaga. Ei, ma ei räägi teile siin hetkel ainult koolist või kodustest töödest...muidugi kui välja arvata eilne ja üleeilne koolipäev...

          Minu nädalaplaan:

Kui nüüd alustada nädala algusest...Esmaspäeval jõudsime Laura ja tema tädidega tagasi Eestisse (käisime Rootsi kruiisil. Postitust Rootsi reisist saab lugeda siit). Hetk, mil astusime laevast välja olin ma juba tegelikult väääga väsinud. Kusjuures ma ei saa aru, et miks ma nii väsinud olin..laevas ma ju magasin ja magama ei läinud ka väga hilja. Kuid väsimust niisama naljalt ära ei saa..Bussiga kodupoole sõites ka magada ei saanud. Põhjus selline: nimelt meie Lauraga istusime bussi tagaotsas (eelviimastes pinkides), täiesti taha me istuma minna ei saanud, sest seal istusid kaks tudengit (tüdruk oli veidi suurema kehakaaluga, näost ära mukitud blond ja poiss oli korralik lõngus, tugevalt kandiliste prillidega), kes terve bussisõidu jooksul rääkisid nii palju kohutavalt totraid jutte (päris tõsiselt) ja kõige tipuks.....nad ilastasid seal....düskastiiing!! Ehk ma olin nende suhtes liialt vaenulik, aga päriselt ka, kas tõesti peab või? Õõvastav vaatepilt ja need helid huhhh....no thanks, do not repeat please!

Teisipäeval, ehk siis kohe päev peale reisilt naasmist toimus kauges Türi metsas orienteerumisvõistlus, kus said võistelda kõik õpilased kes vaid tahtsid (kui ma õigesti mäletan, siis 6-12 klassid). Võistlusest kuuldes andsin mina kohe oma nõusoleku, et osalen (mulle nimelt väääga meeldib orienteeruda). Võistelda sai üksi või paaris (eelistati kahekaupa võistlemist)...minu seekordseks paariliseks oli Heli. 

Meie algus polnud just kuigi paljutöotav...me ei leidnud kaardilt üles oma alguspunktigi...Panime teiste järel ajama, kuni jõudsime esimese punktini. Sealt edasi lagunes punt laiali, hakati jooksma edasi kahe-kolme paari kaupa. Kuna me Heliga siiani ei saanud aru kus me kaardil oleme, siis otsustasime mõnda aega kahe poisi järgi joosta, kuni nad lõpuks ära kadusid. Tegime väikse peatuse, et ma saaksin maamärkide järgi  otsida üles meie asukoha, et järgmisse punkti jõuda...Samal ajal, uurides ümbrust ja otsides mingit asja, mis kaardil kindlalt märgitud peaks olema, jooksis minust umbes paari meetri kauguselt nina eest läbi üksik metskits, kes näis olevat meeleheitel ja segaduses, et järsku mets kaartidega jooksvaid inimesi täis on...Igatahes, sealt me liikusime otse edasi, kuni jõudsime metsavaheteele, kus ma sain ilusti aru kus oleme ja kuhu minema peame.

Ma mäletan, et me meeleheitlikult otsisime punkti nr 9. Ma ju nägin kaardil, et see on sealsamas, aga lõpuks tuli välja, et olime sellest kohast u 10 meetrit kaugemale läinud...Läksime siis veidi tagasi, punkti ikka ei leia...Saate aru..see oli kuskile augu topitud juhhei.

Meie jooksmine metsas ei olnud läbi, möödas oli umbes pool ajast (aega anti üks tund). Jooksime mööda teedpidi edasi järgmise punkti juurde, kuni pidime teelt kõrvale põikama, et punktini jõuda. Ma tõesti jooksin, muidugi nii, et jalge ette ei vaadanud....lõpuks olingi oma tossudega muda sees (Tore onju..). Aga me saime selle punkti kätte...Asi läks aina edasi..jooksime ja jooksime ikka mööda teed..oli vaja jälle metsa alla korra minna, et järgmine punkt võtta. Kõik ikka samas taktis..Milleks vaadata jalge all olevat pinda, kui saab ka nii et ei vaata? Punktini oli jäänud maksimaalselt kolm meetrit ja seal ma olin...jalgupidi külma vee sees...Dšiisas küll, njaa, tossud sain küll puhtamaks aga jalad olid läääbimärjad. 

Midagi muud märkimisväärset vist ei olnudki..peale selle, et Heli sai ka mudaseks ja selle, et ma kodus avastasin, et ma olen oma jalad korralikult ära kriimustanud. Muide tulemustest rääkides...oma vanuserühmas jäime Heliga 4. kohale. 

Hüppan neljapäevasesse päeva üle. See oli päriselt ülimega pika õhtuga päev üldse üldse. Päris tõsiselt räägin..Nimelt järgmisel laupäeval (2.mail) toimub Tartus Rahvusvaheline juhtkoerte päev, kus tavalistel inimestel on võimalus tulla kuulama erinevaid põnevaid seiku ja juhtumisi juhtkoerte ja nende kasutajatega, saab harida ennast juhtkoerte teemal, saab rääkida päris juhtkoertekasutajatega, küsida erinevaid küsimusi, mida oled alati teada tahtnud, osta juhtkoerte piltidega tooteid, niisama aega veeta ja armsaid kutsasi uudistada. Ürituse lisasime ka facebooki, siia. 

Juhtkoer Janet rakmetes

Miks ma sellest räägin? Just sellega me terve õhtu Kaiga tegelesimegi. Alustasime kell kaheks õhtul ja lõpetasime peale ühte. Julgen ausalt öelda, et Kai poleks ilma minuta toime tulnud, sest me juba kahekesi läbi Skype kõne tegime seda oma viis tundi. Silmad olid küll ees päris kirjud, kui lõpetasime. See polnud kõik...viimasel hetkel avastasin, et klassiõde oli facebookis mulle meelde tuletanud, et ma pole veel oma klassi Teatejooksule registreerinud. Pidin enne magamaminekut veel selle ka korda ajama...aga ära tegin. Peale seda kohe arvuti kinni, tekk üle pea ja magama, ega pikka pidu enam ei olnud. 

Kusjuures terve selle nädala tralli keskel ma olen saanud ülivähe magada, sest lihtsalt ei ole aega magada..järgmine pikem ööuni tuleb pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl (juhul kui kaheksa paiku magama lähen, ilmselt nii ma teengi). Homne päev on täielikult sisustatud (st seda, et magada ei saa), loodetavasti pühapäev ka, aga see selgub alles homme. Ma rohkem ei räägi, sest mida ma siis veel homme või ülehomme blogin, kui ma praegu kõik ette ära räägin?

Kes on Rahvusvahelisest juhtkoerte päevast vähegi huvitatud, siis tšeki linki: https://www.facebook.com/events/730679830374276/

Praegu siia minu blogisse sattudes ilmselt märkasite, et midagi on teisiti...Jap, ma vajasin kevade kohalejõumise puhuks blogisse veidi värskust. Eelmise roosaka tausta asendasin beeši-kirju maheda tooniga. Minu arust on see jubenunnu. Lisasin juurde ka mini-küsitluse, kui on vastajaid, on mul ideede puudumise hetkel uus blogimise teema kohe varrukast võtta.

***
Ma arvan, et olen viimasel ajal vist liiga palju õudusfilme vaadanud. Mitte et ma ei julgeks õhtuti magama jääda või et ei julge lihtsalt pimedas olla vms...asi on minu tänases unenäos, mis oli üle pika aja minu esimene õudusunenägu (tagantjärele mõeldes saaks sellest hullult hea raamatu mõtte, või filmi, ma ei teagi). Nagu ma juba ütlesin, oli tegemist õudusunenäoga...see tähendab seda, et see oli päriselt kaa mega õudne!!

Meil oli mingi teatud oma grupp (umbes nagu mini-ühiskonnagrupp, sinna kuulus tõesti ainult 10+ inimest...väiksed lapsed, mina ja üks vanem tüdruk veel, tüdruk oli umbes 17-aastane). Me olime kõik kuskil kodu laadses kohas, kus me kõik koos elasime. Millalgi öösel kottpimedas, hakkas meie seast üks väike poiss ütlemata ära minema (ta tõesti ei öelnud midagi, isegi siis kui hüüdsime talle, et kuhu Sa lähed, lihtsalt vaikis, ei keeranud meie poolegi vaid lihtsalt kõndis minema)...kuna me olime kõik koos üks tervik, n.ö ühiskonnagruppp, siis me kõik kogu kambaga järgnesime talle. (minust vanem tüdruk kõndis kõige ees, peaaegu otse selle väikse poisi taha. See on imelik, et keegi ei üritanudki poissi kuidagi edasi minemast takistada)

See on kõige lähedasem pilt sellele majale

Poiss kõndis aina pimedamasse ja pimedamasse, läbi mingisuguse hõreda tihniku viis väike teerajakene (täiesti kottpime oli, ainult minul ja paaril teisel olid veel need vanad, väikeste ekraanidega telefonid, mille ekraanidega saime minimaalset valgust näidata)...tee viis mingi mega suure majani, tõsiselt suur maja oli, selline häästi creepy. Muidugi läks Ta ju sinna sisse, meie kõndimas tema järel..majas ükski tuli ei põlenud, vist tuled ei töödanudki, põrandad-laed naksusid kuidagi veidralt, seal olid mõned pikad koridorid, mille lõpus nägin igasugu varje. Veidi aega majas kõndinud, jõudis see väike poiss suhteliselt kõrgele korrusele ja suundus ühte tuppa, mis oli ka kottpime. Sinna me millegipärast kaasa ei läinud, vaid jäime ukse taha ootama. Poisist jäi uks pooleldi lahti, minust vanem tüdruk läks sinna ukseavasse, seisis ja vahtis sinna tuppa (ma mäletan, et sellel uksel olid sellised klaasid).
Samal hetkel olin mina sealsamas, umbes pooleteise meetri kaugusel, seal oli väike vana diivan. Ma olin kellegi väga lähedase tüdrukuga sellel diivanil- ta oli minu parim sõbranna vms (tegelikult on see inimene väljaspool unenägu minu jaoks täiesti tundmatu)...tema istus diivanil ja ma istusin tema süles (kuigi see lähedane tüdruk oli minust tunduvalt väiksem ja umbes kolm aastat noorem). Mingil hetkel see kallis sõbranna kaotas teadvuse...samal hetkel vaatasin endast paremale, seal oli väga hämara ja ähmase valgusega pikk koridor, kust tulid igasugused hääled, koridori lõpus nägin väga paljusid varje, oli väga ärev õhkkond, ma olin tohutult hirmunud. Vaadates vasakule poole nägin, et teised olid ka ära kadunud, ainult meie kaks seal diivanil ja tüdruk ukseavas (teistest polnud jälgegi). Ma hakkasin seda lähedast tüdrukut kätega põskedele lööma, et ta teadvusele tuleks, kui ta lõpuks silmad avas, vaatas ta mulle otse silma ja ütles: "Ma ei näe Su vikerkaart enam!". Minu reaktsioon oligi: "WTF" (nii ma vastasingi talle, sest arvasin, et Ta on hulluks läinud) ma ei saanud aru millest ta räägib...siis ta vaatas järsku minu poolt vaadates paremale poole ja kallistas mind tohutult kõvasti, lausa pigistas. Peites oma näo minu keha vastu, ma kallistasin teda tugevalt vastu, samal ajal nägin silmanurgast, et minu poole on tulemas paremalt poolt kümned ja kümned varjud. Samal ajal oli kuulda nakse, vilisevat tuult ja hääli...need varjud lähenesid mulle tohutu kiirusega...ma lihtsalt kallistasin sõbrannat kõvasti vastu ja peitsin ka oma näo, surudes seda vastu kallistatavat sõbrannat...ma olin kindel et ma kohe suren....kabuhirm...
...siis ma tõusin üles.

Ma ärkasin, kell oli 4:44, väljas oli veel pime..ma nii hullult kartsin! Ma kohe mõtlesin, et äkki olen unenäkku kinni jäänud ja kohe juhtub midagi jubedat...jälle. Ma panin kohe oma toa tuled põlema, sest ma lihtsalt ei julgenud pimedas toas olla. Siis oli järgmine šokk..Truudi oli kadunud! (Truudi on mu kaisukaru)...ma just sel hetkel vajasin teda niiväga, sest kõik ju magasid, aga ma ei leidnud teda, lihtsalt ei leidnud. Siis ma olin veel rohkem kindel, et ma olen ikka veel unenäos, aga lõpuks voodist välja minnes leidsin ma Truudi voodi serva alt (õnneks). Sellega ma sain kindel olla, et ma olen päriselt üles tõusnud.
PS.Ma tahtsin tegelikult sellest megaõudsast koridorist ka pilti panna, aga ma ei julge neid netis isegi vaadata, seega ma loobusin sellest pildist.

Noh, nii palju siis vaheajast...Polnud teist õieti ollagi. Täna algas kool (jälle). Algavad piinarikkad hommikud, pikad päevad, väsimus, magamatus. Nii see kord juba on (lohutan ennast sellega, et mõne kuu pärast algab juba suvevaheaeg).

Eile sain sõba silmale alles poole ühe ajal öösel, und lihtsalt ei tulnud. Uni oli ilus, rahulik ja armas (tegelikult lihtsalt liiga lühike). Homikul kell seitse on mul alati äratus, minu äratajaks on ALATI isa, alati. Nii ka täna hommikul. Ilmselt alustas Ta minu äratamisega pihta juba mõni minut enne seitset (mind on nimelt väga raske üles saada).. aga kunagi ma ei kuule neid esimesi kordi, magan lihtsalt nii sügavalt. Minu äratamine on tõesti korralik kunstiteos, millega igaüks hakkama ei saa. Täna, kui kuulsin hõikeid ''Linda!''; ''Linda äratus!''; ''Linda!!! Sa pead kooli minema!!''...Kuuldes seda viimast lauset, oli mu reaktsiooniks ''Mida Sa ajad??? Mis kool?''. See peale suigusin uuesti unne. Aga isa ei jätnud ikka oma jonni, ikka pasundas, et ''kool'' ja ''kool'' ja ''kool''. Ma tõesti ei saanud aru millest ta räägib, kui lõpuks vaatasin kalendrit....Jah, kurjam,  tõesti koolipäev, miks ometi minuga nii on, ma ju armastan Sind kallis voodi!!! Ma oma unesegaduses ei suutnud kuidagi kooli minemist aksepteerida.
Koolis esimese tunni ajal jälgisin klassikaaslasi ja sellest võisin järeldada, et ma polnud ainus, kes ennast polnud välja maganud (vist). Igatahes oldi küll kuidagi uneleva näoga seal füüsika tunnis. Õpetaja jutt läks ka kuidagi kõrvust mööda, ma küll kuulasin ja kirjutasin kaasa mida vaja, aga maksimaalselt ma küll ei süvenenud. Ma mäletan hästi seda, et õpetaja rääkis umbes 7 minutit vee tihedusest.. Kuna selle kohta ma juba teadsin, siis sisustasin oma aega enda jaoks igati sisukalt ja tšekkisin korraks Kai blogisse, et kas ta on juba jõudnud blogida...äkki tõesti on, kuigu tõenäosus oli väga väike (ma eile andsin talle korralduse, et mul on vaja temalt postitust, et mul oleks tunnis midagi teha).. Ja üllatus üllatus, Kaikene oligi minu jaoks ühe kiirpostituse teinud!! Ma olin (siiani olen) sellest meeldivalt üllatunud, et Ta viitsis sellega enne magamaminemist tegeleda. Aitäääääh! Näe, seda saab lugeda SIIN

Koht, kus kõigil oli võimalik proovida veenivere võtmist

Mis siis veel... Tänane koolipäev=kaks viimast tundi kultuurimajas karjäärimessil. Tegelikult ma isegi ei tea kuidas seda kõike täpselt seletada.. Igasugused inimesed olid seal koos, igas nurgakeses pesitses erinev (kõrg)kool ehk kooli esindajad. Mina otsisin üles muidugi kõik meditsiiniga seonduva, ehk siis TTK (Tallinna Tervishoiu Kõrgkool) ja Tartu Ülikooli. Kahes erinevas kohas sai võtta ka kunstkäelt verd. Ega mina seda võimalust kasutamata jätnud, proovisin kah järgi kuidas see asi käib. Väga lihtne ja loogiline oli kõik. Minu käed värisema ei hakanud ja tundsin ennast igati kindlalt. Võite kindlad olla, et juba 12-13 aasta pärast olen arst. Täiesti raudselt!
Uskumatu on see, mida see ilm teeb. Enda arust võtsin enda sünnipäeval kõikide teistega vastu kevade, aga mis juhtus? Täna hopshops mingisugune lörtsiline maas, päris inetu lugu küll. Ja see tuul huhhhh, miks nii külm ja tugev? Akna taga on korralikult tugev tuul, puu latv maapinnale lähemal kui tavaliselt. Väääääääga halb! Norrakate ilmajaama yr.no põhjal peaks homme ilmaga paremini minema (ma tõsimeeli loodan et nii see ka on).
Täna võtsin julguse kokku ja helistasin juuksurisalongi ja panin endale homseks juuksuri juurde aja kinni....Ma küll lähen ainult juukseotsi lõikama, aga kuna ma vaatan millised need ikka on ja kui katki jnejnejne, siis ma olen vägagi kahtleval seisukohal, et kas mulle üldse juukseid pähe jäetakse. Tõsimeeli loodan, et midagi ikka jääb alles ka. Poleks ju väga ilus, kui tänaval kõnniks vastu kiilakas Linda. Või oleks? Poisipea oleks küll vinge, aii, kellegile peale minu enda see mõte ei meeldi.

Ma olen niii laisk, isegi nii palju et ma ei ole jaksand nii ammu (u poolteist nädalat kui ma ei eksi) midagi blogisse kirjutada. Tegelikult vist isegi oleks nagu midagi kirjutada, aga tahtmine kaob õhtuti kui uni tuleb. Kuna praegu on kevadvaheaeg, siis ajapuuduse kaela ma kõike ajada ei saa, sest olgem ausad....aega on kuis tapab (tegelikult isegi rohkem). Kuid nüüd pika pausi peale olen mõelnud, et peaks ennast kokku võtma ja tihemini blogisse kribama (kes seda muidu ikka lugeda viitsib, ilmselt praegugi keegi ei viitsi). Tegelikult polegi ju oluline, kui palju on lugejaid või kui palju minu blogist räägitakse..Peaasi on ju ikkagi see, et ma saaksin ennast tühjaks kirjutada ja hiljem omi mõtteid lugeda lugeda. Võinoh jah.

Kui ma nüüd maa peale tagasi tulen ja otseselt mõtlema hakkan mida kõike  teiega jagada, siis ütlen ausalt...mul pole kõige õrnemat aimugi. Kas rääkida laulmisest või sellest kuidas ma igapäev korralikult välja saan magada või eilsetest virmalistest, kõigest tulevast või üldse millestki üheksandast või kümnendast... Ma siis räägin parem kõigest. Asi otsustatud!

Alustaksin reedest? Tegelikult reedel oli ainult see lugu mis peale kooli oli (iseenesest äärmiselt ebavajalik info). Peale kooli sain Heliga kokku ja läksime Maksimarketisse kohvikusse pannkooke jäätisega sööma (need on jumalikult head). Ausaltöeldes me ei läinud sinna niisama lihtsalt, ikka põhjusega..Heli läks juuksurisse ja ma läksin Tema kätt hoidma, et tal oleks ikka julgem ja puha. Heli istus juuksuritoolis tervelt 2 tundi..ja mis te arvate mis mina terve selle aja tegin? Lobisesin ja lobisesin ja lobisesin. Mul pole halli aimugi kuidas see juuksur minu loba välja kannatas, ise ta ütles et tal pole minu lobamise vastu absoluutselt midagi. Juuksur iseenesest oli väga tore ja sõbralik ja noor (käis ka meie koolis kunagi). Rääkisime temaga meie koolist, küsis mõne õpetaja kohta, et kuidas neil läheb ja kõik muu selline mula.
Peale juuksurit läksime Heli koju filmi vaatama (Divergent). Jällegi film mis mulle väga meeldis ja julgen kõigile soovitada. Anyway.. Film vaadatud, tagasiside antud, oli kell nii palju, et pidin hakkama koju minema. Heli mõtles, et noh mis seal ikka, saadab mind kuskile maale ära, aga meie teekond ei läinud just nii nagu olime plaaninud...me kõige otsesemas mõttes jäime pimedal teelõigul seisma ja hakkasime taevast vahtima...tegelikult tähti. Lihtsalt nii ilus oli. Taevas ei olnud mitte ühtegi pilve, terve taevas helendavaid täpikesi täis. Pool tundi, tervelt pool tundi me neid seal vaatasime ja imetlesime kuni mul seismisest lõpuks külm hakkas ja meil ajataju tagasi tuli, et peaks edasi liikuma. Nii uskumatu kui see ka pole.....ma siiski jõudsin koju, tuleb tõdeda et üle poole tunni hiljem kui pidin.
Samal päeval (reedel) hakkas kõigil Eesti koolijütsidel kevadvaheaeg koolivaheaeg. Jupiduuuu saab magada ja ei pea õppima........Noh, iseenesest hommikul vara just tõusma ei pea, aga õppimisest siiski 100% me ei pääsenud. Nimelt meie klassi tüdrukutele anti tööõpetuse tunnis ette, et peame koostama referaadi teemal ''Rahvusköögid''. Mina ei saa aru mis vaheaeg see selline on kui peab kirjalikke töid tegema? Hästi ei ole vaheajaa moodi. Ilmselt õpetaja arvab, et mis need noored siis ikka teevad, ainult telefonides ja arvutites. Aga tegelikult asi ju nii hull ei ole (minu puhul vähemalt). Kallid õpetajad, uskuge mind, vaheajal paljud õpilased kas magavad, on linnast üldse väljas, laulavad, tantsivad, on laagris või kus iganes veel... See protsent ei ole ju massiline, kes reaalselt midagi tarka ei tee. Aga kas see ongi nii oluline vaheajal midagi tarka teha? Minuarust mitte, vaheaeg ju ongi puhkamiseks ja kosumiseks. Seda paljud ei mõista, mis seal ikka, ehk elu kunagi õpetab selle neile selgeks, võibolla.

Jälle üks väikestest unistustest täitus. Kallis Eesti rahvas, kas teie nägite ka eile virmalisi? Ma olen väiksest saati tahtnud vägaväga näha virmalisi ja nagu tellitud....on need samad värvilised virvendised minu akna taga. Muidugi oleks huvitav olnud näha erivärvilisi virmalisi, aga mulle piisas nendest rohelistestki, mida loodus võimaldas mul vaadata. Idee poolest oleks need pidanud olema kõikjal Eesti taevastes, aga Tartus minu omad neid ei näinud (huvitav küll miks)?
Lauluvõistlusest räägin laupäeval, või pühapäeval, igatahes kui see kõik möödas on, siis saan postituse juurde lisada ka kõik tulemused ja emotsioonid ja kõik hea ja halba ei ole, kõik on tore ja korras ja hästi. Loodetavasti. 

Ilmselt olete mõelnud (loodetavasti vähemalt mõni teist), et miks ma midagi vahepeal bloginud ei ole. Tegelikult on minu vastus sellele enda esitatud küsimusele vägagi lihtne, täpne ja igagi põhjendatud. Nimelt, kuna Te juba isegi ehk olete aru saanud, siis ma olen blogimises alles totaalne algaja ning ei oska igast väiksest asjast/juhtumisest/tegemisest pikka juttu valmis kribada. Niisiis otsustasingi oodata tänaseni, et saaks koguda oma ajusoppidesse uusimaid sündmusi ja kogemusi, et neid siin ka kajastada (Te ju peate midagi lugeda saama, hihi). Kusjuures ma ei teagi kust otsast täpselt alustada, tegelikult vist oleks kõige lihtsam ja loogilisem kui alustaksin algusest (vist).

Nädala alguses, kohe peale emakeele tundi palus õpetaja mul klassi jääda, kuniks kõik on väljunud, et Ta saaks minuga millestki rääkida. Mina muidugi mõtlesin, et mida ma nüüd jälle valesti teinud olen.. Õnneks polnud Tema jutus mitte sõnagi pahameelt või midagi muud selle sarnast.
Kui olime kahekesi klassi jäänud, siis asus ta minuga vestlema: ''kuule''.. eee nooh? ''Kas Sa Eesti keele olümpiaadile ei taha minna?'' Minu meeleolu muutus sekundiga ning vastasin Talle erksalt: ''Jap muidugi, igatahes! Millal?''. Tema vastu: ''Sellel reedel''. Nu selge, no problem, võite minu kohalolekuga arvestada! 

Samal päeval (minu mäletamistmööda), räägiti kergejõustiku trennis meile võistlustest, mis leiavad aset selle reedesel pärastlõunal, minu kodulinnast u 20km kaugusel. Tegelikult tahtis õpetaja, et me kõik seal osaleksime, kuid mõned arvasid et nad ei taha/saa/viitsi osaleda, kuid mina isiklikult nende inimeste seas ei olnud. Ütlesin kohe, et mina olen platsis! (olümpiaad on ka ammu selleks ajaks läbi).

Pidime valima VÄHEMALT kaks ala, millega võistleme. (Valida sai järgnevate alade vahel: kõrgushõpe, kuulitõuge, 50m jooks, hoota kolmik ja 800m jooks). Mina valisin 50m jooksu ja kuulitõuke. (kõrgushüpe läks viimane kord vähe nihu ja suurem pikamaajooksja ma ka pole, hoota kolmikut ma ei võtnud sellepärast, et ma olen nii lühike ja selleks et head tulemust saada, oleks vaja vähe pikemaid jalgu). Kõik on igati põhjendatud :P

Vahepealsed päevad olid täiesti suvalised, unised ja totaalselt tavalised koolipäevad. Pole midagi märkimisväärset (jälle).. Aga samas kui nüüd mõelda, siis kool ju ongi õppimise paik, mitte koht kus peaks alati ilmtingimata midagi marulahedat toimuma (ilmselt). 

Jätkame reede hommikuga... Hihihih (kuri naer) ma ei pidanud kooli minema (okei, tegelikult polnud lihtsalt teist võimalust). Käes oli olümpiaad.. kahjuks teises linna otsas, kuhu pidin ennast tuisu ja tuulega kohale vedama- jalgsi. Eriti ''lahe'' oli see, et tuul oli tohutult külm ja see puhus mulle terve tee otse näkku (kodust sinnani on u 2km, natukene vähem). Koolimajani jõudes olin ma ühest küljest valge ja märg (eestpoolt). Vähemalt on talv nii nagu ta olema peab- lumine ja külm.
Koolimajja jõudes enam kaua ootama ei pidanud (kõige rohkem 15 minutit), kõik ootasime mingisuguse klassi ukse taga koridoris, kuni meid kõiki sisse lastakse. Ootamise aeg polnud tegelikult üldsegi mitte igav või tülikas, rääksime sõbrannaga juttu (paralleelikas, kes osales ka), jälgisime õpilasi, kes väljusid klassidest et suunduda vahetundi jne. *Kolmesõnaga- igavlema me ei pidanud*
Aeg klassi minna, jõudis päris kiiresti kätte. Istusime kõik laudade taha ja asusime tööle. Muide, nagu ma ka mõni postitus tagasi kirjutasin, käisin paar nädalat tagasi keemiaolümpiaadil ning mainisin ka ära, et saime kõik sealt ühte ülihead šokolaadi- me saime seekord seda sama!! Piduuu (natuke loll). Olümpiaad iseenesest ei olnud eriti raske (mulle nii vähemalt tundus). Tegin lihtsalt oma tööd ja pugisin seda šoksi. Aga. Unekott nagu ma olen (vist olete juba sellest aru saanud), olümpiaadi alguses, kui olin ca pool tundi tööd teinud, tekkis mul järsku selline tunne, nagu keegi oleks kotiga vastu pead löönud, nii tugev uni tuli peale.. Paar minutit veel ja ma oleks sealsamas laua taga magama jäänud hihi. Kuid ma võtsin ennast kokku, tõusin korralikult sirge seljaga istuma ja tegin vapralt oma töö lõpuni. Muide- peale töö tegemist saime sööklas süüa ka :P

Minu tegus reede jätkus pärastlõunal, kui oli algamas kergejõustiku ''võistlus'', linnast väljas. Nagu juba eelnevalt ütlesin, pidid kõik valima kaks ala millega võistelda, mina valisin 50m jooksu ja kuulitõuke. Etteruttavalt võin juba öelda, et kõik kulges suhtelise katastroofina... Asi polnud pelgalt selles, et ma korralikult too päev feilisin, vaid juba sellepärast, et ''võistlus'' oli ülesehitatud hoopiski teistmoodi kui me kõik olime arvanud....
See toimus iseenesest päris lambis kohas, nagu juba mainisin, siis kodulinnast u 20 km kaugusel, mingisuguses spordihoones (seal polnud ma varem kunagi käinud), kujutasin ette, et tegu on ikka sellise korraliku spordihoonega nagu meilgi on, aga ei. Nii nagu mina isiklikult aru sain, on see hoone olnud kunagi laut, mis on hiljem tehtud sprodihooneks. Sellisele järeldusele jõudsin sellepärast, et hoone on selline piklik ja kitsas, kujult oli see nagu silinder. Seest nägi see päris rets välja: Aegunud parketi laadne kulunud põrand, kõrgushüppematid, kuulitõukeala, jooksurada jne asjad olid kõik kokku pressitud (natukene olin šokis sellest vaatepildist). Tegelikult oli see isegi talutav, aga ülimalt harjumatu sellistest tingimustes ''võistelda''. Võibolla panite tähele et sõna ''võistlus'' olen ma siiani kirjutanud jutumärkidesse, ka sellel on oma mõjuv põhjus.. Nimelt nägi see välja selline, et igast vanusegrupist olid mõningad inimesed (tavaliselt on ikka terve maakonna pealt palju erinevaid inimesi). Seekord oli nii, et minuvanuseid koos minuga oli kolm, aasta vanemaid oli 1-2, kümnendik, mõned üheteistkümnendikud ja veel vanemad. What the hell?! Pole rohkem sõnu selle kohta.. tehke mulle seda rõõmu ja palun ÄRGE pärige, kuidas mul seal läks.. I'm done here :D

Kuna arvan, et pikka postitust on vägagi tülikas lugeda, siis jätkan oma teksti järgnevas postituses....