Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

Nüüd ei olegi hästi jõudnud midagi blogisse kribada, sest pole arvuti lähedusse veel sattunud. Nädala algus möödus eriti toredalt ja tegelikult ka suhteliselt tormakalt. Üks osa sellest oli ka muidugi Tartus ringi jooksmine.

Esmaspäeval lõpuuuuuks toimus Curly Stringsi kontsert, kuhu me Liisiga toredasti elamusi otsima läksime. Jõudsime Tartusse juba kahe ajal päeval (kuigi kontsert algas kell 18:00), et saaksime Taskus, Kaubamajas ja lihtsalt linnas veidikene ringi chillida. Sättisime oma toimetamised niiviisi, et poole kuue ajal hakkaksime Vanemuise poole minema. Jõuab rahulikult kõndida ja ennast veidike sättida. Aga kus olen mina, seal on ka pea alati ''toredad'' intsidendid. Kell oli pool kuus, kui hakkasime Kaubamajast Vanemuise poole liikuma. Kõik läks kui õlitatult, kuni...me jõudsime ukse juurde ja nägime, et liikumas pole ühtegi inimest ja sees oli ka kuidagi kahtlaselt pime. suundusime peaukse poole, et aru pärida, mis värk on ja kust me sisse saame, et Curly Stringsile minna. Tädi, kes oli oma leti taga, ütles meile, et too konsert toimub hoopiski Vanemuine väikeses majas, mis on pea 10 minuti tee kaugusel. Jep, me oleks peaaegu oma kontsertist ilma jäänud, kuid kuna meil oli piisavalt aega, läksime kiiremate sammudega mööda juhatutud tänavat edasi ning mingi imega leidsime ka maja üles.

Peate veidi pettuma, aga minu kontserdielamuse muljed on need mis alati. Kõik oli ülisuper ja Curly Strings on ikka ja ikka nii suurepärane et valus hakkab. Liisile ka vist kontsert meeldis. Peale majast väljumist olin mina küll nii sillas ja kilkasin seal oma emotsioone. Tegelikult tahtsin veidi kiruda ka tüüpilise eestlaste matsluse üle. Kui kontsert oli läbi ja leidis aset suurem plaksutamine, ei tõusnud MITTE KEEGI püsti, peale minu. Jah te saate õigesti aru, mina olingi ainuke, kes püsti seistes plaksutas. Ma isegi ei tunne piinlikust selle üle, sest mina näitasin sellega oma lugupidamist selle üle, mida nad koos teevad. Tõesti piinlik oli minul vaadata seda saalitäit rahvast, kes vaevusid ainult plaksutama, väga masendav.

Nagu Tartus viibimisele kohane, külastasime ka vana head Mcdonaldsi restorani (kuigi ma ikkagi täpselt aru ei saa miks nad ennast restoraniks nimetavad). Tellisin endale tavapäraseks saanud suure BigMac eine. Näeb ju küll mega ahvatlev välja, aga kuna ma oma toidueriga ei ole juba pea kaks kuud praetud jne toite söönud, siis Maci toit tundus mulle mitte-nii-maitsvana. Millest on kahju, sest tegelikult see toit on jumalik. Mitte et ma nüüd varasemalt ainult rämpstoidust oleks toitunud.

Oli aeg mil ootasin jõule, nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et kohe üldse ei jaksa 28. detsembrit ära oodata. Ja mis te arvate miks? Las ma järjekordselt ei üllata üllatan teid...Curly Strings muidugi! Sellel kuupäeval on Tartu Vanemuise teatris Curly Stringsi aastalõpu kontsert. Peab tõdema et see on siis kolmas Curly Stringsi kontsert, kuhu end sel aastal kohale vedanud olen. Okei, tegelikult käisid Eeva ja Villu kevadel meil ju koolis ka esinemas. Seega see on nii öelda kolmas ja pooles kord, mil see aasta nende kontserdile lähen. Ma lihtsalt ootan seda nii väga et valus hakkab.

Tunnistan, et olen jah selline mitte nii tavaline teismeline, sest olen täielik folgi hing (mitte et Curly Strings ja teised minu lemmikud nüüd ainult folki teeks). Iseendal on mul hea meel selle üle mida ma teen ja mis mind huvitab. Ma ju ei peagi kõigile meeldima, sest arvan et minu sõbrad peaksid mind ikkagi aksepteerima sellisena nagu ma olen, ma ei pea ennast kellegi kolmanda pärast muutma hakkama. 

Tegelikult tahaksin siia kirjutada järjekordse kiidulaulu Eeva Talsi ja Curly Stringsi kohta, aga arvan et ma olen seda juba piisavalt palju teinud. Kuid jah, ega ma sellest juba ära ei väsi :D

Ja nagu ma juba olen, pole ma siiani loobunud oma mõttest esineda kunagi Eeva Talsiga koos. Tegelikult minu n.ö mõttelises nimekirjas on ka tegelikult Mari Jürjens, kelle laule ma mitu aastat järjest olen igal pool laulnud, sest need on liiga head et mitte esitada. Nemad kaks on lihtsalt nii ülisuperhead ja minu vaieldamatud lemmikud! Nende töö inspireerib mind ja oleks nii tore nendega (kasvõi ühega neist) kunagi mingi kontserdi anda. Küll ma ühel päeval sinna ka jõuan!

Mäletan mõne aasta tagust saadet, kus Eda-Ines Etti rääkis sellest, et kui tema oli väike tüdruk, siis ta vaatas telekast kuidas eesti lauljad telekas laulsid ja tema rokkis teleka ees kaasa. Ines kujutles seda tehes ennast laval olevana. Ja näete kus ta praegu on! Pea kõik eestlased teavad tema nime ja laule. Samamoodi on ju ka minul väikegi lootus kuskile jõuda. Mitte küll päris samal viisil, aga mõte jääb ju samaks. Kui ise endasse ei usu ja lööd omaenda mõtetele käega, siis ei saagi midagi, mida päriselt tahad ja armastad, mingid suvalised nolgid ei tohiks mõjutada meie valikuid.

Minu lemmikud: Mari Jürjens ja Eeva Talsi

Tate mis on uskumatu? Juba ongi 1. advent! Veel mõni nädal ja ongi jõulud käes. Ma ei tea kuidas teie, aga mina olen alati väga hullult jõule oodanud. Ma ei teagi kas mind paneb ootama see koos olemine sugulaste ja sõpradega või ootan ma tavapäraseks saanud uhket jõululaupäevale omast rikkalikku toidulauda, kust kindlasti ei puudu suures koguses liha, mulgikapsas, praekapsas, verivorstid, koogid ja mis kõik veel. 

Muidugi paneb jõule ootama veel kogu sellega kaasnev. Päkapiku traditsioon, jõuluvana, luuletuste lugemine, laulmine, sugulastega jõululaupäeval kaartide mängimine, kohustuslik saun, jõulutulukesed igal pool, jõululaulud, jõlukontsertid. Ja kõige tipuks mida ma ikkagi nii peadpööritavalt ootan, Curly Stringsi aastalõpu kontsertit! Millega mulle just meenus, et ma pean endale ja Liisile üheks ööks Tartusse öömaja sebima.

Pöidlad pihus ootan ka lumerohket talve, kasvõi jõuluajal, sest kes ei tahaks valgeid jõule? Näiteks ma ei suuda juba ära oodata, millal ma lõpuks suusatama saaksin minna. Kuigi tõesti, kui ma praegu yr.no lehekülge uurisin, siis sain nii palju targemaks, et lähipäevadel küll miinuskraade oodata pole. Väga väga nõme!

Mis ma veel öelda tahatsingi..mingi aeg rääkisin oma uuest ''toitumisest'' mida võin süüa ja mida mitte. Praeguseks olen seda jälginud üle ühe kuu. Olen meeldivalt üllatunud, et tänu sellele olen kaks kilo alla võtnud. Pole küll eriline näitaja, aga ma olen küll rõõmus selle üle. 

Jagan oma väga halva muusikamaitsega ühte Mari Jürjensi (Pokineni) mitme aasta tagust laulu ka. Mõni nädal tagasi avastasin selle laulu enda jaoks ja nüüd kogu aeg kuulan seda. 

Head esimest adventi teile! Ärge küünlaid põletada unustage ja nautige täiega seda imelist aega! :)

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Minu kauaoodatud Käsmu tripp oligi ära. Ausalt, see oli seda väärt, oodata kontserti ligi kolm kuud järjest. Jep, võin ju tiba hullumeelsena tunduda, et ühte kontserti nii kaua ootan (kuigi alles veebruaris ju käisin ka Curly Stringsi kuulamas). Selline on see fännielu. Väiksemana ma ei saanud kunagi aru, et kuidas saab kedagi niiiiipalju fännata, aga vot saab. Ma siin endamisi mõtlen, et kuidas see küll võimalik on? Ja ma võin ühest asjast ainult rääkida ja rääkida ja rääkida. Okei, ma nüüd võtan ennast kokku.

Nagu te juba teate, siis eile, 11. juunil käisin Käsmus Curly Stringsi kontsertil, kuigi ma seda niiüliväga ootasin, ei olnud ma hommikul vara sellest väga vaimustuses. Varahommikul kell 11:00 pidin minema kooli, et läbi teha oma solistilaul, millega 20.juunil 9.klasside lõpuaktusel pean ka esinema. Plaan oli ärgata hiljemalt kell 9:00, et jõuaksin kõik asjad tehtud ja asi mutt. Nii libedalt see parakult siiski ei läinud. Mind äratas hommikul hoopiski üles (kell 10) lauluõpetaja kõne. Kuna ma magasin, siis oli mul ka korralik unine ja kare hääl. Kõne ise nägi välja umbes selline:

Mina: ''Jaaa''

Õpetaja: ''Tere, Linda, kas oled üles ärganud?''

Mina: ''Jaa, olen küll'' (valelik valevorst)

Õpetaja: ''Meil hakkab kell 11 proov, mäletad ikka?''

Mina: ''Jaa, mäletan''

Õptaja: ''Kohtume siis''

Mina: ''Jah, head aega''

Peale seda kõnet olin mina kohe voodist püsti ja tegutsesin (okei, esimesed 10 minutit istusin voodil). Kindlasti lugejate seas tekkis küsimusi, et miks õetaja selle pärast küll helistas? Vastus sellele on lihtne, ma olen maha maganud lugematu arv lauluproove ning kuna õpetaja ikka tahtis minuga seda proovi teha, siis oli kindlam mulle tund aega varem helistada, et ma ikka kindlat üles saaks ja kohekindlasti proovi jõuaks.

Käsmu ise hakkasime sõitma alles kella viie ajal. Enne minemist käisin veel tädi juures ära, kes punus mulle nunnu korvi pähe (terve pea on punupatsi täis, patsi alustatakse pea keskelt ja liigutakse ringe punudes järjest väljapoole). Selle patsi olin enda jaoks juba mitu päeva tagasi valmis mõelnud, sest ma tahtsin Käsmus sobituda keskkonda, selline folgistiil ja kuna ma ise folki hullult fännan, siis mis mind enam peatab? Lauralt olin veel laenanud nunnupunnu halli kampsuni ja roosad papud, mis sobisid oivaliselt minu ülejäänud outfitiga. Niii nummi, aga ega ma endast pilti tolpäeval ei teinud. Nüüd mõtlen, et oleks ju võinud..

Käsmus istub publik murul, igaüks oma murulapil. Kuna meie sinnajõudmine oli tiba raskendatud (seoses teetööde ja teereguleerijatega), oli sinnajõudes kõik paremad kohad võetud ja seepärast otsisime u 5-10 minutit endale sobivat kohta. Minu ainus kriteerium oli see, et ma kindlasti pean nägema lavale ja me ei tohi olla kuskil ääres. Lõpuks siiski leidsime päris hea koha, mis paiknes lavale piisavalt lähedal ja Curly Stringsi oli ka sealt väga hästi näha. 

Kontsert sujus nii hästi et nii hästi. Ülivinge oli!! Nii mõnus oli mere ääres sooja pleedi sees murul istuda ja kuulata Curly Stringsi ning nende laule täiest kõrist kaasa laulda. Uskumatu lihtsalt. Väga super! Folk on ikka nii mina, täiega mina. Võite kindlad olla, et kunagi on ka minul oma folkansambel, sest laulmisest ma nii või teisiti ei kavatsegi loobuda. Mis mul muud öeldagi, nii super oli. See lõppeb siin, ma hakkan ennast jälle kordama.

Kuna kontsertilt sai osta ka nende uut (lühi)plaati ''Elumäng'', siis nagu ikka, ma pidin selle endale saama. Ma seda plaati olin juba sellest ajast tahtnud, kui Eeva ja Villu meie koolis käisid ja Eeva mulle ütles, et neil tuleb küll uus plaat, suvel. Niisiis ma seda ootsin...ja ka sain. Ning üllatus üllatus, Linda sai kõigilt neljalt (Eevalt, Villult, Jalmarilt ja Taavetilt) ka autogrammi. Juhhuuu.

Öösel, poole ühe ajal koju jõudes olin ma niii väsinud, tohutult väsinud. Ma nüüd ei teagi, kas asi on selles, et öösel magasin vähe, või hoopis Käsmu reisist..Vahet väga pole, vähemalt üks asi on kindel, ma olin omadega niii läbi kui läbi, kuid kodus magama ma siiski kohe ei jäänud. Kuna meil on WhatsAppis selline tore grupivestlus, kus on koos väga toredad ja värvikad inimesed, siis veidi aega lobisesin seal ning seejärel külastasin Kai blogi ja lugesin tema uusimat postitust sellest, mida ta öö jooksul kõike korda võib saata. Sain jälle hea tujuga Truudi kaissu võtta ja tuttu jääda.

Ma olen jälle oma ülevoolavas tujus ning ei suuda tuima näoga kodus oma toas passida, võid pean ikka blogima. Tegelikult otsest põhjust nagu ei olegi, miks nii õnnelik jälle olla, aga see on minu tavapärane olek. Tegelik põhjus, miks ma selline jälle olen, on Curly Strings. Nad teevad mind niiii õnnelikuks jälle. 

Asi on selles, et juba täpselt nädala pärast, 11.juunil toimub käsmus Curly Stringsi kontsert, mida ma üliväga juba mitu kuud oodanud olen, kuid nüüd, mil kontsertini on jäänud kõigest üksainus nädal, lähen ma niiiii elevile ja tuju kisub jälle ülemeelikuks minema. 

Võibolla kes siin on veidi aktiivsemad lugejad, need mäletavad minu postitust sellest, kuidas Eeva ja Villu Talsi käisid meie koolis esinemas ja peale kontserti sain ka Eevaga rääkida ja sellest kuidas peale saalist väljumist ma terve vahetunni aja (ligemale 20 minutit) Kaile telefoni teel väljendasin oma kirjeldamatut rõõmu pisarate ja kõikide muude emotsioonidega. Sellest postitusest saite ka lugeda, et mul avanes võimalus rääkida Eevaga ja jutu käigus sain ka teada, et neil on sellel suvel tulemas uus plaat (seekord küll lühiplaat kuue lauluga), nimelt ma ise soovisin seda teada, kas võib oodata ka uut plaati, sest ma väga väga juba tahaks seda endale.

Täna, Curly Stringsi facebooki lehel chillides leidsin, et nad on avaldanud oma värske laulu- Elumäng ning lisanud ka info selle kohta, et uus plaat on väljas ja Käsmu kontserti kuulajad saavad selle ka sealt soetada. Ma juba nii ootan et see mu kodus oleks, plaat minu plaadimängijas...jeiiii. 

Curly Strings-Elumäng -selle lingi all on Curly Stringsi uus lauluke, mul on nüüd aega seitse päeva, et see endale pähe saada (ma tahan kontsertil ikka kõiki laule peast kaasa laulda). Vist ongi praeguseks kõik. Haa, ma juba tahaks näha teie nägusid, kui loete nädala pärast minu postitust Käsmus käigu kohta heheehehe.

Eeva ja Villu

Täna see juhtus...Minu kauaoodatud päev jõudis kätte (mitte et ma nüüd esmaspäevi nüüd niiväga fännaks..), aga nagu ma juba mitmes eelnevas postituses öelnud olen, siis täna (esmaspäeval, 13. aprillil) tulid meie kooli esinema Eeva ja Villu Talsi. Ootamine muidugi tasus ikka täiega ära!! Just mina olin see, kes hommikul tõustes esimese asjana mõtles, et ohhhh, ma tahan juba kooli minna! (PS.Ikka selle kontserdi pärast) Tegelikult ma ootasin seda niiiniii väga, et ma ei suutnud väga naljalt isegi mitte magama jääda...Kindlasti nüüd mõtlete, et Linda on peast täiesti ogar, aga kuidas te ise reageeriksite, kui teie lemmik-ansambli esindajad (antud juhul Curly Stringsi) tulevad otse Sinu juurde, Su kooli...Uskumatu lihtsalt!! Muide, kas ma olen juba maininud, et Eeva Talsi on minu üks suuri eeskujusid? Olen või? No ma siis just ütlesin uuesti...
Kui nüüd tänase kontserdi juurde minna, siis arvake ära, kes ennast võimalikult ette istuma surus? Ikka Linda (kuigi kui nüüd aus olla, siis tegelikult ma ei pidanud selle koha pärast võitlema). Ma ei saanud ju ometigi sellisel kontserdil tagumise pingiga leppida. Kui Talsid tulid lavale, siis appiiiii ma läksin nii äksi täis.....niiilaheeee!!! Klassiõele, kes istus kohe otse minu kõrval, pakkus minu emotsioon küll nalja. Tore eks? :D Kontsert mulle väga meeldis, see oli nii vinge, et nad rääkisid oma minevikust ja lapsepõlvest ja sellest kuidas nad kohtusid ja Curly Stringsist üht-teist...Supeer! Kas teatsite, et Eeva oskab hiiu-kannelt mängida? Mina küll ei teadnud, aga Ta mängis seda ülihästi!
Appiappiiiii, kui kontsert lõppes....kujutate, ette, ma sain rääkida oma iidoliga!! See on minu jaoks nii suur asi! Päriselt ka! Paljud teist kuulavad Rihannat, Nicki Minaj, Ed Sheerani või üldse kellegi teise loomingut...te ilmselt ei saagi teada, mis tunne on rääkida oma lemmikuga silmast- silma...Kujutage nüüd ette, et teie enda lemmiklaulja seisab otse teie ees ja saate temaga rääkida, temalt küsida....Mina sain seda kogeda ja olen sellest siiamaani nii sillas kui sillas üldse olla saab!!!

Sain lõpuks oma plaadile autogrammi...Mii soo häppiii

Teate seda tunnet, kui õnne on nii palju, et Sa lihtsalt keksiks, kargaks, naeraks, hüppaks.....Jap, just selline ma olin..peale saalist väljumist..Ma olin viimati nii õnnelik oma sünnipäeval, kui Kai ja Joosep mulle üllatuse tegid...Vahetund kestis 20 minutit ja üle poole sellest ajast ma olin telefoni otsas ja jagasin oma kirjeldamatut rõõmu....Kaiga. Ma loodan et Kai kõrvadest jäi midagi järele ka, ma oma ülevoolava tujuga kilkasin ja keksisin ja seletasin ja väljendasin oma emotsioone iga võimaliku hääletooniga (koridoris möödujad ja lihtsalt pealtvaatajad arvasid et ma olen peast ogar ja naersid...ma ise nägin..põhimõtselt olingi ju...ma ei kontrolli oma emotsioone, kui ma olin õnnelik...aga kas peakski). Ma aina kilkasin ja rääkisin kui vaimustuses ma sellest olen, et nägin Eevat ja et sain temaga rääkida jnejnejne..Kai põhimõtteliselt lihtsalt kuulas, kuidas ma Talle kõrva lalisesin (Kai, mul on natuke kahju Su kõrvadest, aga mitte väga, Sa ju hirmsasti tahtsid kuulda mind üliheas tujus....R.I.P Kai kõrvad). Oma ülevoolavas tujus nagu alati, mul tuli pisar silma....päriselt, naersin, nutsin, olin ülimegaõnnelik. Jap, peale koolikella helisemist pidin ju kõne lõpetama ja tunnitöösse süvenema, kuid seda ma ka väga hästi ei suutnud, nii hea oli olla lihtsalt...Koolis on hea ja ülevoolav tuju...See on midagi uut, muig.
Teine vahetund läks veidi leebemalt, aga tuju oli ikka veel sama hea (tegelikult praegu on ka veel), mõte ei jõua järgi...oooomaaaigaaad, ma sain Eevaga rääkida!!! (plaadile küsisin autogrammi ka) 
Igatahes kõik on niiiiiiisupeeeer!! Niiväga ootan juba Käsmu kontsertit, kus lähen Curly Stringsi kuulama!!...Andke andeks et tuli järjekordne suhteliselt ebaloogiline postitus, aga ma ei saa ju midagi teha, kui inimene on niiii õnnelik! Annate andeks eks? Elasite mu sünnipäevapostituse üle, seljuhul elasite selle ka..Peaasi, et mul on endal hää olla ja laps ei karju (PS.rõõmuhõisked ei loe).

Mäletate, ma rääkisin Teile, et kui väga ma ikka ootan neljapäeva (9.aprilli), sest kooli pidid tulema kontserti andma minu lemmiku- Curly Stringsi esindajad: Eeva ja Villu Talsi. Ootusärevus oli suur ja kui nüüd aus olla, siis sellel ju oli ka põhjus....Curly Strings on mu lemmik...Eriti meeldib mulle Eva, uskumatu, kuidas Ta viiulit mängib ja kuidas ta laulab uhhhhhh (vaieldamatu lemmik). Olin juba ammu ennast valmis pannud, et nad nüüd kuue päeva pärast tulevad...viie päeva pärast....jne...Ja nüüd neljapäevale eelneval päeval, kolmapäeval pidin ma kuulma just seda, mida ma poleks tahtnud üldse kuulda....Kontsert jäi ära, sest kumbki neist kahest oli haigeks jäänud. Te ei kujuta ette kui kurb ma sellepärast olin, tõsiselt, ma niiväga ju ootasin........Ja nüüd mõni päev hiljem kuulen, et nad ikkagi tulevad, esmaspäeval juhuuuu! (peaasi et keegigi selle üle õnnelik on, või mis?).
Kuna täna ma koolis ei olnud, sain ma olla üksi, rahus ja vaikuses....teate mis on minu jaoks rahu ja vaikus sel ajal, kui olen üksi kodus? Muusika ja laulmine. Tänage jumalat kolm korda selle eest et ma Teie naaber pole, for real. Kui juhtub vahest nii, et saan olla üksi kodus, on kohe muusika mängimas minu lemmiklugusid ja sellega kaasneb ka muidugi kaasalaulmine....see on nii hea tunne, päriselt. Täna alustasin oma mõnetunnilist ainult-kodus-lauljakariääri koorilaulude õppimise ja kordamisega (homme on Tallinnas kooride vaheline konkurss/võistlus, ma ei teagi misasi..igatahes koorid võistlevad seal omavahel). Asi läks väga sujuvalt edasi minu tavapärasele kodu-laulmisele, nimelt Curly Strings ja veel paar Eesti esitajat käima ja nii käivadki asjad, vohh! Ja kuna ma lõpuks nii hoogu läksin (loe:sain korraliku lauluvuhina sisse), läksin ma vanale heale www.karaokeparty.com lehele, kus panin proovile oma karaoke oskuse. Laulsin seal kolme laulu: Wake me up-Avicii; Skinny love-Birdy; My heart will go on-Celine Dion. Mul läks seekord hästi, ma kuidagi suutsin kõigi kolme lauluga jääda 1. kohale. Juhhei Linda! Keegi üldse käib seal veel? Noh, ma mõtlen enda sõprusringkonnale...
Väike tagasiside eilsest filmist, mida käisin kinos vaatamas...Seekord oli filmiks Kiired ja vihased 7 (Fast and furious 7). Mulle see väga väga meeldis...Issand kui ilusad autod seal olid..Kujutage ette, kui väljusin kinosaalist ja üldse majast, nägin parklas erinevaid autosid, tundus mulle, et need kõik on täielikud pannid, endlagi hakkas naljakas, et täiesti tavalisi ja igapäevaseid autosi nii nimetasin. Kas mulle ainult tundub, või jääbki see teks järjest väiksemaks (ka reavahed).....Misasja?? Noh, las ta siis olla nii, kui ta nii olla tahab. Igatahes, see oli väga hea film ja kindlasti seda võib igaühele soovitada vist. Kinos näidatakse enne filmi algust ka erinevaid trailereid filmidest, mis on peatselt kinodesse tulekul, sealt võis näha ka ühe õudusfilmi trailerit (Unfriended), mis tuleb meie kinosse juba järgmisel nädalal...ma otsustasin, et ma lähen seda vaatama. Juba sellepärast, et ma olen hakanud õudusfilme nautima (päriselt need meeldivad mulle) ja sellepärast, et filmi traileri järgi on tegu väga põneva filmiga, täpsemalt filmi kohta teada saamiseks vaadake trailerit.

Heii! Olen tagasi, täiesti olemas! Mul on blogi täiesti meeles, ükspäev üritasin isegi blogida, aga pea oli nii tühi ja hakkasin lõpuks täiesti lolli juttu kirjutama..Lisan nüüd väikse lõigu sellest....mõistke, kui jaburad on minu igapäevased mõtted: 

Kuhu selline asi sobib? Endalgi naljakas lugeda. Tegelikult ma ju lubasin eelmine kord, et räägin oma nädalavahetusest, aga kuna asjad kujunesid nii, et midagi märkimisväärset sellest kirjutada ei olegi, siis pean jätma selle sinnapaika ja kirjutama ainult värsketest asjadest.

See nädal on nagu unistuse esimene etapp...Kujutage ette, ainult neli koolipäeva, õppida on suhteliselt vähe, kõik tore ja veel toredam ja homme veel nädala lõpuni Tartusse, kus mind juba oodatakse (vist). Igatahes, tõotab tulla väga tore nädal (tänaseni pole midagi halba juhtunud, ega ei oota ka). 

Mu elu tiirleb viimasel ajal väga suures osas ootamisele..ootan teatud kuupäevi ja sündmusi.. Näiteks praegu ma ei suuda ära oodata homset, kui saan peale kooli joosta bussile, et minna Tartusse (PS. et 2 tundi Tartusse loksuda). 
Mul on veel üks asi mida ma tegelikult vägaväga ootan...(PS.järgmist nädalat), aga tegelikult seda ma hakkan ootama alles selle nädala lõpus, kui ma juba Paides tagasi olen...Lugu selline, et meie koolis on tulemas kontsert, kus esinevad Eva ja Villu Talsi!! Uskumatuuuuu (ma vist olen koolis enamasti ainuke, kes seda niiivõrd ootab....Curly Stringsi liikmed siiski).. Jah, ma olen hull nende järgi, tunnistan täitsa ausalt! Muig :P
Muide, head Esimest Aprilli teile! Kas teie tegite ka mõne aprilli-nalja? Mina, noh, ma vähemalt proovisin, aga kukkusin läbi...suht haledalt. Ma lihtsalt ei oska, aga peab tunnistama et ma hetkeks suutsin küll Kai veidi segadusse ajada. Kui nüüd natuke teistest rääkida, siis minagi sain täna ühe ''vapustava'' aprillinalja ohvriks... Sisenesin keemia klassi, kus oli juba minu klassiõde, ütles mulle: ''Linda, Sa oled nii peenike!'' ahahhh...ja sellele järgnes kohe ''APRILL!!'' Eksole hea nali! Minu arust küll :D
Täna oli/on võimatu õhtulehte või üldse mingit lehte lugeda....Aru ei saa mis on päris ja mis ei ole. Kui nüüd midagi näiteks tuua, siis tänane Kuma leht kirjutas, et nüüd on otsustatud, et riigigümnaasium tuleb Mäosse...Mäo on lihtsalt üks läbisõidetav koht, ja muidugi nii paljud seda jagavad ja kommenteerivad. Naljakas jälgida hihihiii. Aga näedsa, juba see päevakse läbi saabki, homme pole mittemingisuguseid totraid jutte ja nalju (vähemalt mitte niipalju).
Tegelikult mul on homseks ka pisikesed plaanid, kuidas, miks ja millal midagi teha, küll te neid ka lugeda saate (juhul kui kõik läheb plaanipäraselt). Ma nüüd otsustasin  et lähen pakkima. Olge mõnusad ja tehke oma päeva viimased naljad ära, et neid rohkem ei peaks kuulama.

Nagu pealkirjast juba eeldada võib, siis tuleb juttu Tartust. Okei, mine päris linnast endast, vaid sellest MIDA ma seal kõike tegin ja korraldasin, nendest imelistest kallitest inimestest kelle juures ma olin..

Alustan täitsa algusest, täitsa reedesest päevast (kooli jätame seekord vahele)...
Startisin Tartu poole kell 15:30 (mõni minut veel ja ma oleks sellest maha jäänud. Ups). Anyway, Tegelikult ei huvita ilmselt kedagi, kuidas kulges minu loksumine Tartu poole, seega hüppan ajas kohe paar tundi edasi, mil olin juba jõudnud Tartu bussijaama, kus mind lahkelt vastu võeti (Nii tore ja lahe oli Kaid ja Joosepit taas näha ja kallistada!), see paar kuud ootamist tasus ennast tõesti ära!
Samal õhtul olime lihtsalt mõnusad ja olime kodus. Muide, ma sain õhtuks süüa Kai tehtud makaronisalatit, milles olid makaronid, makaronid, värske kala, herned, mais, majonees? (vist oli veel midagi). Igatahes, see oli ülimaitsev! (PS. Kai, järgmine kordki) Ja filmi vaatamise vahele babamm... Minu tehtud apelsinikeeksi jäätisega. Täitsa okei tuli isegi, mu perele ka vist maitses. Kuigi võibolla olid nad lihtsalt viisakad kui ütlesid et see on hea, vot seda ei tea. :P
Möödus öö, tõrrrr hommik... Sõbrapäev! Seda peab ometigi tähistama, vaja planeeeridaplaneerida. Okei, tegelikult ei pidanud, sest Kail oli juba ammu kõik valmis mõeldud ja orgunnitud. Einestamine Ruuni pizzas (algselt oli plaan minna Creppi sööma, aga kõik lauad oli reserveeritud) ja peale söömist, juhtkoertega Toomemäele jalutama. Naljakas oli see, et kutsutud olid vist kõik juhtkoerakasutajad, aga kohal oli minuga koos vaid 5 inimest.. muig. Minul oli küll väga tore nendega olla. Muide, Ruuni pizzas oli väga hea pizza (seda ütleb inimene, kes väga pizzat ei armasta)...

Ühel ilusal päeval otsustasime kodu täiesti korda teha. Kõik oli võrdselt jaotatud: Joosep alustas tolmuimejaga põhjalikult korteri tolmuvabaks tegemist. Senikaua meie Kaiga luuletasime kahepeale oma veidraid luuletusi- see käis nii, et üks luuletas ühe riimi ja teine jätkas (sellega tegelesime u 10-15 minutit). Kuni oli aeg suunduda teise tuppa Joosepil jalust ära- Eesti otsib superstaari vaatama (komöödiat oli seal ka omajagu). Kui saade oli vaadatud, oli meie kord tegutsema hakata... Suundusime magamistuba korrastama- igasugu sodi kokku korjama ja seda kõike prügikottidesse laduma. Pahna tuli kokku päris palju (kui ma ei eksi siis 4 kotti). Kogu selle aja mis me seal koristasime oli meil väga lõbus. Võiks lausa öelda, et meile tulid peale korralikud hulluhood. Asi võimenes siis, kui läksime prügi välja viima (mõlemal olid kaks kätt täis). Väljas oli nii tohutult libe, et kui me poleks teineteist toetanud, oleksime mõlemad siruli maas olnud (Kail oli küll veidi libedam kui minul, Tal oli rohkem kotte ka hihi), aga jube naljakas oli meil küll, lihtsalt naersime täiel rinnal (Everything was so funny). Kuna me olime nii hoos, siis otsustasime et käime ka Džännuga väljas ära. Läksime koeraga kodust veidi kaugemale ühele tühermaale, kus me ta vabalt jooksma saime lasta. Isver, see tee sinnani ei olnud kuigi pikk, aga selle väikse aja jooksul mis me sinna läksime, naersime me nii paljude asjade üle ja ikka häälekalt (ilmselt need tegelikult polnud isegi mitte naljakad). Naermine jätkus ka tühermaal seistes ning ka tagasitulles.. Vabandust naabrid kui teid häirisime! Okei, tuppa me just kohe ei jõudnud...alt uks oli lukus, kummagil ei olnud võtit ega telefoni kaasas. Ka see valmistas meiel suurt nalja..hakkasime Joosepit hõikama (minu hõikeid Ta ilmselgelt ei kuulnud). Mina hüüdsin paar korda kõrgema vanema daami häälega (Joosep seda ei kuulnud, küll aga üks naine akna peal). Lõpuks Kai võttis ennast kokku, lähenes maja seinale ja hüüdis kõvasti: ''JOOOOOOOOSEEEEP!''. Seda Joosep kuulis ja juba varsti avanes meie ees välisuks. Tuppa jõudes me veel kohe maha rahuneda ei suutnud (vist). Igatahes kui olin ennast juba diivanile laotanud, sii märkasime et mõned kokku litsutud pappkastid on viimata. Selle ülesande võtsin enda peale (tegelikult peale seda korda pidin veel ühe korra minema prügi viima, sest kuskilt ilmus seda veel välja). Tore õhtupoolik oli (päev loomulikult ka)!
Hüppan nüüd edasi esmaspäeva (16.veebruar)... Särav, silmapaistev, minu vaieldamatult lemmik...ärgem lakake lugemast....ja siit ta tuleb....Curly Strings!! Enamus teist ilmselt ei taipa mis on Curly Stringsil pistmist Tartuga. Aga palun, ma valgustan teid veidike. Nimelt esmaspäeval esines Curly Strings Vanemuise kontserdimajas. Paljude jaoks on see täiesti must maa, kui mitte minu jaoks... Olen ka eelnevalt maininud, kui väga nad mulle meeldivad jne jne.... Ma lõpuks sain ära käia nende kontserdil mida olin ma ülimalt kauakaua oodanud. Pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et koht oleks ikka kindlustatud, sest ma ei kavatsenud sellest elamusest kuidagi ilma jääda...
Ma läksin täiesti pöördesse kui nad lavale tulid, ma ei taltsutanud ennast tol hetkel kuigi palju.. Reaalselt, mul tuli pisar silmanurka kui nad lavale tulid (st seda, et ma oleks ääre pealt nutma puhkenud). Apppiiii, nad on ikka niiii lahedad ja head!!

Tartust lahkumine oli raske. Juba osaliselt sellepärast, et pidin lahkuma hommikul, mitte õhtul nagu eelnevalt olin planeerinud. Tegemist oli teisipäeva hommikuga (jupiduu vastlapäev)... Polnud see just minu kõige rõõmsam vastlapäev. Asi oli nii, et Joosep saatis mind üksinda bussijaama (Kai pidi koju jääma).
Kodust lahkudes ütlesin Kaile tsau, kallistasin teda ja hakkasime Joosepiga minema, kahjuks olin mina see, kes pidi ukse sulgema.. Oeh, see oli raske... Juba ust sulgedes tuli peast läbi mõte ''Ma pean minema tagasi koju, ma ei taha veel, siin on kõik liiga hea''.. tundisin, et ma ei pea vastu, kuid pidasin.. tõsi ta on, bussijaamani (kuigi see oli kokku u 20 min, nii et pole paha minu kohta).... Jõudsime Joosepiga bussi juurde, kui embasime, et ma saaksin bussi minna, kuid kallistuse ajal mul pisarad lihtsalt hakkasid voolama, ma ei suutnud neid enam tagasi hoida (koduukse sulgemist saadik olin seda peaaegu teinud, kuid suutsin ennast ohjeldada). Nägu paistes ja punane läksin millalgi siiski bussi (ma ei kujuta ette, mida küll teised bussisviibijad minust arvasid..suva, ma tahtsingi lihtsalt nutta). Kallitest inimestest lahkuda ei ole kuigi kerge.