Ma olen juba mitu-mitu aastat mõelnud, kui tore on inimeste aitamine. Nii vahva, et on olemas mehi ja naisi, tüdrukuid ja poisse, kes tõesti tahavadki midagi head teha, neid, kellele meeldib inimestele lihtsalt niisama head meelt valmistada.

Peaaegu kiilakas

Üldiselt olen ka mina üks nendest, kellele toob naeratuse näole kellegi abistamine või lihtsalt hea meele tegemine. Tihtipeale polegi mul muud vastu vajagi, kui tänu ja rõõmu täis naeratus.
Sel korral otsustasin minna asjaga nii kaugele, et füüsiliselt tükike endast kellelegi ära anda. Võtsin vastu julge otsuse ning annetasin oma ligi 36 cm pikkuse juuksepatsi nendele, kes mingi haiguse tagajärjel oma juuksed kaotanud on, olgu selleks siis alopeetsia või vähk.
Konkreetsele mõttele juuste annetamisest tulin pea aasta tagasi. Otsustasin tol korral asja edasi lükata, et oma peakarvu veelgi pikemaks kasvatada. Mida rohkem seda uhkem. Nii võrdluse mõttes näitan pilte mõnda aega enne ja pärast lõikust. Nii sai pikakiharlasest lühikiharlane.

Viimane pilt pikkade juustega

Selleks, et juukseid annetada, on vaja:
1) Minna juuksurisse ja juuksed maha lõigata (enne tuleb juuksed muidugi patsi panna).
2) Täita ankeet lehel www.sinujuuksed.ee
3) Saata pats lihtkirjana lehelt leitavale aadressile.
4) Oodata meili peale kirja juuste kohale jõudmisest.

Ja nii lihtne see kõik ongi. Lisaks sellele, et saad kellelegi teisele head teha, saad endale uue ja võibolla ka huvitavama välimuse. Minult on juba praegu palju küsitud, kas mul kahju ei olnud. Sellele ausalt vastates. Ei, mul ei olnud sugugi kahju, kuigi praegugi on ikka veel tükk jebimist õige soengu tegemise või sättimisega. Juuste pikkuse muutus tõi paratamatult kaasa ka kerget garderoobi värskendamist, sest üks riideese võib juuste pikkuse muutudes hoopiski erinev välja näha (selleni ma veel täielikult jõudnud ei ole). Aga mina olen rahul, minu juuksed kasvavad ju tagasi :)


PS. Mõnel päeval ei suuda ma tegelikult isegi uskuda, et ma seda tegin.

Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..

Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D

Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 

Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).

Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!

Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!

Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 

TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!

Jõulud, jõulud, jõulud, jaaaa jõulud on tulemas! Juba ca 26 päeva pärast on jõulud! Ja jõulud on juba poodides ja paljude inimeste peas (minu peas ka)! Kui nüüd täiesti aus olla, siis minu jaoks on see sel aastal omamoodi väljakutse, sest esiteks on mul vaja välja mõelda, mida klassivennale kinkida (klassisisene jõulupakiloos), teiseks vaja nuputada, mida ühele blogijale kinkida, kelle loosi teel endale sain (blogijatevaheline jõululoos).

Mõlema puhul olen juba mitu nädalat kõvasti pead ragistanud, aga olen enamvähem suutnud enda jaoks selgeks teha ainult klassivenna kingituse. Aga vot selle loosiga saadud blogija kingi tegemiseks mul on hädasti teie geniaalseid mõtteid vaja. Nii palju, kui ma tema blogist olen teada saanud, on ta kuskil keskeas naisterahvas, kellel on küllaltki noored lapsed, tegeleb väga palju käsitöö ja fotograafiaga. Viimase aja postitused on olnud pigem depressiivsema poolsemad (ju siis on halvad ajad), aga äkki saan tibakenegi tema enesetunnet parandada :) Minimaalseks kingituse hinnaks on 10€. See on kõik mida ma tean. Seega palun, isegi mingid täiesti jaburad kingiideed, mis pähe torkavad, kirjuta siia postituse alla, minu blogi facebooki lehele või minu isiklikule FB kontole. Suur aitäh juba ette neile, kes ehk viitsivad kasvõi ühe asja mulle kirjutada!
Tegelikult oli mul vahepeal plaanis teha kingitus veel ühele oma sõbrannale (klassiõele) ja siis veel paarile kallile sõbrannale, aga mul on selline eriti karvane tunne, et ma ei tee mingeied kingitusi..ma juba näen kuidas ma jälle vaene olen.. :D Ja eriti tobe oleks sattuda sellisesse olukorda, kus keegi teeb mulle jõulukingi ja siis ma lihtsalt olen nagu ''Eeee, sorri, ma ei teinud sulle ikkagi kinki, sest ma olen rott..'' vms. Seega ma pean veel oma senditaskus mõningad inventuurid tegema, kui kuuraha laekuma peaks..millega mul tuli meelde, et sealt läheb veel maha mul eriti loll jänese-sõitmise-trahv, paar korda magnetravi ja siis veel järjekordne linnaliini kuukaart. Jeeeeeeeee, te olete ka kindlasti rõõmsad mu rikkuse üle (kuidas ma Koidulas õppides raha saaks teenida, nii et ma tööl ei käi?- võite mulle vihjeid jagada). 
AGA kui te ikkagi niiväga tahate mulle kingitusi teha, siis lihtsalt teadke, et mulle võib teha igasuguseid vahvaid asju: loomingulisi, humoorikaid, armsaid, praktilisi..mis iganes ka pähe ei tuleks. Lihtsalt võtke arvesse, et mina ilmselt Sulle kingitust ei tee, sest ma olen praegu (eriti detsembrikuus) mitte-nii-rikas.
Sellega on asi siis lõpetataud. Aga nüüd Palun pane oma väike või suur pea tööle ning paku mingigi (kasvõi täiesti jabur) variant, mida ma võiks sellele blogijale jõulukingiks teha (ma saan statistikast jälgida, palju teist seda postitust lugenud on!). Aitame ikka üksteist, eks(?) :)

Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

*Sorri, mul pole täna tuju kirjavigu parandada*

Ma ei viitsi mämmutada, seega asun kohe asja kallale. Lugu siis selline, et mul oleks vägavägaväga teilt kõigilt abi vaja, päris tõsiselt, mul on nii suur mure. Eriti mage on jälle mingite stressijuttudega teid piinama hakata, aga. Viimasel ajal ma ei saa kuidagi enam see rõõmsameelne Linda olla, mõnel päeval tuleb välja, aga õhtu eel olen jälle see tuttav võõras, kes iseennast peeglistki ära ei tunne. 

Ma suudan ärrituda niivõrd väikeste asjade peale, ma ei maga kuigi hästi, eelistan enamus päevi üksi olla, eriti hommikud/õhtud(!), peavalud vahepeal täiesti tühja koha pealt. Ja siis veel see, et mulle tegelikult megapalju meeldib Koidula ja klass ja värki, Nõmmes on väga tore elada ja puha, aga ma tahaks niiiiväga Paidesse või maale minna (selline asi nagu koduigatsus eksisteerib minu puhul??). Igatahes jah, palun help me!

Esmaspäevakesest paar lookest:

Oli siis esmaspäevane päev, kuus tundi ja valikaine (tegelt kuues tund jäi ära). Päeva ebaõnnestumine algas valikaine tunniga, mis on mul siis pilliõpe/hääleseade (ma vist olen juba umbes miljon korda öelnud ka, et olen häääästi kaua laulnud). Ehk siis nagu see on asi, milles tunnen end SUHT kindlalt. Esmaspäeval tegime siis esimest korda kitarrimängu asemel hääleseadet. Mu õpetaja on reaalselt megaproff laulmises ja üldse muusika tegemises/loomises. Terve oma tunni räägib minuga, kasutades väga palju muusikalisi termineid, mille tähendusest ma midagi ei tea, ta räägib mulle nootidest, laadidest, astmetest...eeem, teisi asju ma ei oska nimetada, sest need on asjad, millest ma midagi ei tea. Miljonit korda- Ma ei ole kunagi muusikakoolis käinud ja ma EI TUNNE nooti ega muud sellist!

Räägib mulle umbes pool tundi asjadest, millest ma aru ei saa ja kui lõpuks laulmiseni jõudsime, oli mul selline tunne, nagu ma poleks kunagi varem laulnud ja ma ei tea üldse, mis asi see laulmine üldse ongi! Aaaahhhhh elu s**em tunne lihtsalt! Ehk siis jah, palju õnne mulle, õpetaja on proff, mina ei ole ja ma ei oska neid asju, mis ta tahab et ma oskaks jne..mida ma teen?????? Tore jah, et midagi aru saate.

Noh, nagu eelnevast oleks minu jaoks juba väheks jäänud..Kuna pidin kella kolmeks jõudma haiglasse füsioteraapiasse, olin sunnitud megakiirelt tegutsema, et koolist linnaliinibussile jõuda. Buss jõudis just siis ette, kui peatusesse jõudsin. *Kasutan alati ühekordseid bussipileteid, noh, neid mis sealt suurest kobakast läbi lased ja see kuupäeva peale trükib vms. Ostan alati hästi mitu tükki ka korraga, et olemas oleks koguaeg.*

Noh olin kuskil ühe peatuse sõitnud, kui hakkasin piletit otsima. Aga no otsa olid saanud. Kaks-kolm peatust oli vaja ainult sõita, mõtlesin et see on täiega savi, nii väike maa veel..sõitsin aga edasi. Ja siis üllatus-üllatus, tulevad järgmises peatuses peale kontrolörid. Ainus mõte, mis peast läbi käis oli lihtsalt soov, et nad ei näeks mind, sest noh, piletit mul neile ette näidata ju ei olnud. Rääkisin ka neile selle sama jutu ära.

Vedasid mu oma erabussi, võtsid mu nime, telefoni nr., aadressi, meili, ema nime, ema numbri, ema aadressi, noh ja lisaks sellele kõik mu ID-kaardil olevad andmed. Kuna ma pidin arstile kindlasti jõudma, tegid nad kiiresti ja hoidsid mind ainult nii ''vähe'' aega kinni, et arsti ajani oli ainult fucking 1 minut..

Samal ajal kui mind autos või bussis või mis iganes pannis mind kinni hoiti, helistati mu emale ja räägiti jutt ära ja värki. Emalt siis pärast kuulsin, et saan rahatrahvi, täpse summa saan teada meili teel 1.detsembril. 

PS.Eriti lamp on see, et üks kutt, kelle kuukaart oli aegunud, jäeti rahulikult sinna bussi edasi..

No palun..ainult kaks sõna: Minge põrgu!!!

Ma panin selle pealkirja tegelikult juba möödunud nädala lõpus kirja, aga ma sel päeval postitust ei jaksanud absoluutselt kirjutada. Kuigi esmased emotsioonid on praeguseks juba möödas, ei saa ma seda lookest sellegipoolest teiega jagamata jätta. Asi on tegelikult juba suhteliselt absurdne.
Igatahes. Nagu ma juba mustmiljon korda olen öelnud, siis ma õpin Pärnu Koidula Gümnaasiumis (tegelikult teen reklaami jälle). Kuna tegu on riigigümnaasiumiga, antakse väljaspool Pärnut elavatele õpilastele maakonnabussidega tasuta kooli-koju sõitmiseks bussikaardid (täiega ilusad näevad välja, aga ma ei saa praegu pilti sheerida teiega). Kuna ma nüüd praeguseks olen seaduse silmis Kilingi-Nõmme elanik, sain ka mina selle (jumal tänatud, enam ei kulu bussisõidu peale raha). 
Ütleme nii, et see on minu, kui õpilase jaoks, elutähtis kaart nagu mõnele näiteks pangakaart (aga mu pangakaardil pole nagunii raha, seega minu jaoks pangakaart oluline pole :D). Seega oma bussikaarti pean hoidma kogu oma hingega kõik need pikad päevad enda ligi, et ma sedamingi valemiga ära kaotada ei suudaks.
Paraku oktoobri algul, kui hommikul bussi astusin, ja oma kaarti bussijuhile andma hakkasin, nägin, et mu käes oli millegipärast hoopis ID-kaart, millega polnud küll midagi peale hakata. Mul ei olnud pikalt aega oma taskutes sobrada, ostsin selle pileti siis ise välja ja läksin istuma. Paaniliselt hakkasin oma taskuid, rahakotti, koolikotti ja kõikvõimalikke muid kohti läbi otsima, aga mida pole, bussikaarti pole. Ma olin sel hetkel tegelikult ikka täiega paanikas, kurtsin isegi klassikaaslastele oma suurt muret, sest no ise küll bussisõitude eest maksta ei taha, kui nädala peale ainuüksi bussisõitude peale kuluks ca 30€..Jõudsin isegi ''Märgatud Pärnus'' Facebooki kirja saata, et nad kuulutuse üles paneksid, et Linda Blande nimeline kaart on kadunud.
Mingil õnnelikul juhul sain juba sama päeva pärastlõunal oma kasu-kasu-emalt (Kai emalt) kõne, et naabrinaine olevat mu kaardi kodu juurest aia kõrvalt leidnud, mis oli nagu niiii hea uudis, et ma peaagu oleks pikali kukkunud, kui ma juba Paide bussi peal istunud poleks.

*kolm nädalat hiljem*

Oli siis viimane koolipäev sel veerandil, reede ja puha. Peale koolipäeva pidin ennast Ülejõe kooli juurde transportima, et tädiga kokku saada (ta on Ülejões õpetaja) ja temaga koos maale põrutada. Veel enne Pärnust ära sõitmist hüppasime Ülejõe Selverist läbi (ma teen nii palju reklaami täna). Mul oli vaja väääga palju süüa osta, sest vanaema tuli alles hilisõhtul. Eks seal poes oli ka omajagu jebimist, lõpuks jõudsime õnnelikult auto peale tagasi ning põrutasime edasi maale.
Õhtul, nagu meil ikka kombeks, lobisesime pliksidega Skypes (tsau Hannaliis, Mirell, Cerlyn ja Joanna!). Mingihetk keegi neist küsis mu käest et kas ma pole ikkaveel oma bussikaarti üles leidnud, et ''Märgatud Pärnus'' oli keegi postitanud, et Linda Blande nimeline bussikaart on leitud. Ma esilagu lihtsalt naersin nende üle ja ütlesin, et see on vana postitus, sest ma leidsin oma kaardi juba ammuilma üles, juba samal päeval, kui ma selle kadunuks kuulutasin. Aga need seal ikka ajasid oma joru edasi, et ei ole vana postitus, ainult paar tundi tagasi lisatud. Sel hetkel oli küll eriti wtf olukord. Nii kindluse mõttes kontrollisin siis oma taskud läbi. Ning tõepoolest, kaarti polnudki :D
Ma ei mäleta täpselt kui kaua ma selle üle naersin, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et see jälle kaotsi on läinud. Eriti irooniline on see, et ma hoian oma Koidula õpilaspiletit (mis on ka uksekaardi eest) ja bussikaarti alati samas kohas, aga alati kaob ära ainult bussikaart mitte õpilaspilet..
Vähemalt nüüd vaheajal on mu bussikaart kenasti turvalises kohas ja Pärnu minnes lähen toon selle õnnetukese võõrast kohast ära (emme, ära ole kuri :D).

Te kindlasti ootate mingeid ülimalt põnevaid pealkirju, mis postituse kenasti kokku võtaks, eks? Sorri, peate pettuma, ma pole korralike pealkirjade välja mõtlemise peale kunagi kuigi palju aega kulutanud, sest ma pole see blogija, kes viitsiks pealkirjadega nii väga tegeleda. Kuigi tõesti, kui juhtub postitusel olema mingi ''eriti põnev'' pealkiri, on postitusel rohkem vaatajaid kah (blogistatistika kinnitab minu väidet). See selleks..

Tegelikult oli mul üldse üks teine mõttetera, mis on juba pikemat aega minu sees susisenud. Muidugi jah, eks ma pean ikka hoiatama, et täna tulevad maseklubi jutud, seega keegi ei ole kohustatud mu tulevat hala kuulamast (võid tahtmise korral blogiakna kinni visata).

Igatahes asi, millest olen sadumiljoneid kordi viimase aja jooksul mõelnud, ongi too tänase postituse pealkiri ''Elu on nii kuri''. Ei, asi ei ole absoluutseltki koolis (kuigi matega on suhteliselt kehvad lood meil paljudel, Koidula ju). Ma ei oskagi kuidagi alustada..

Peab tõdema, et peale uude kooli astumist on ka minul paar päris tõsist probleemi tekkinud, millega mu mõistus ei suuda kuidagi leppida..minu jaoks päris valus teema, mida ma siin praegu paremameelega lahkama ei hakkaks (veelkod, ei ole koolimured!). Kohati on mul kõik nagu hästi, kohati jälle nagu suhteliselt pekkis, millest ma pean kuidagi üle olema ja edasi elama. Tegelt mul ei olnud absoluutselt plaanis sellist küsimärki enda kohta õhku jätta, aga ma lihtsalt pidin sellest blogisse jälje maha jätma, iseenda jaoks, võibolla kunagi räägin kah mis teema on (mõned isegi teavad mu murest).

Aga mu mõte ei olnud rääkida täna endast, vaid üleüldiselt. Viimasel ajal olen tähele pannud, et nii mõnelgi inimesel on asjad kohati nii pekkis kui olla saab, kas on sõbrannade/sõpradega mingi jama, tervisega, kellegi lähedasega vm..Seda kõike on nii kurb vaadata, kuigi mul endal on kõigi nende valdkondadega halbu asju, on veelgi valusam vaadata kedagi teist, kellel on ehk veelgi kehvem seis. Tahaks niiväga midagi nende inimeste jaoks midagi teha, et natukenegi parem oleks, aga samas nagu ei oska kuidagi abi pakkuda või midagi ise välja mõelda.

Näiteks saan tuua ühe väga toreda inimese, kes on päriselt ka üks sõbralikumaid, toredamaid ja armsamaid inimesi üldse, keda olen kohanud. Tal on igas mõttes nii kuradima kehvad ajad, igatpidi. Ja ma lihtsalt ei taipa, mille kuradi pärast peab elu niimodi ajusid n**sima ja kõik hädad korraga niivõrd toredale inimesele pangega kaela kallama? See on ausalt nii ebaaus! Ma teeks ausalt peaaegu vist kõike, et see inimene saaks omal asjad paremaks, aga mul pole õrna aimugi mida peale hakata..

PS. ma ei kavatsegi kuulda kellegi käest juttu, et a la ''Linda issand jumal, miks sa oma blogis masetsed koguaeg, sa.....''. Sorri noh, hoia enda teada sellised kommentaarid, aitäh! :))))

Võtsin ennast nüüd üle mitme aja kokku ja otsustasin solfedžo algteadmisi õppima hakkama. Otsisin igasugused leheküljed teooriate ja näidetega uuesti välja. Umbes tunnikese materjali põhjalikult mitmeid kordi läbi lugedes ning lolli näoga mõtlema jäädes sain ma aru sellest, et minu puhul on ilmselt ainult kolm võimalust: 

Kogu lugemise ajal olin ma toooohutult süvenenud, kasutades kõiki oma ajurakke meelde tuletamaks, mida olen ka juba varem kuulnud, et lihtsam oleks. Seega jah, solfi teooriat olen ma ka varasemalt uurinud, et midagigi aru saada, aga ei! Ma reaalselt mõtlen, et kuidas see kõik on võimalik endale veel selgeks teha? Rääkimata pähe jätmisest! Ausalt, minu aju on nii koos kui koos+lisaks sellele olen ma endas täiega pettunud. Ja ma kavatsen nii kauaks alla anda, kuni ma endale õpetaja leian (ja mul pole õrna aimugi, kust kohast või millal).

Ma just praegu üle mitme tunni suvatsesin aknast välja vaadata..miks õues juba kottpime on? :D Jõulud hakkavad tulema? Nope, kõigest kooliaasta koputab uksele. Kusjuures mul hakkab nüüd vist juba vaikselt see lihtne uue-kooli-ja-kodu-ja-elu värk kohale jõudma (rõhk sõnadel ''vist'' ja ''vaikselt''). Nädalavahetusel on juba oma kodinatega Nõmme minek...aga antud hetkel on mul üks pisikene probleemikene..Kuna ma tahaks eriti esimesel koolipäeval vähemalt hea esmamuljegi endast jätta, peaks ma ju idee poolest ka normaalne välja nägema (mille täideminemises ma sügavalt kahtlen). Seega, mis imeriided ma endale selga veel peaksin panema? Kleidi+sukad+baleriinad? Mustad teksad+pidulikum pluus+baleriinad? Arvestades asjaolu, et mul pole ühtegi rabavalt ilusat kleiti, ega megakaunist pidulikumat pluusi, siis ma lähen lihtsalt riieteta või kanakostüümiga, väga vahet ju polegi.

Ma räigelt kardan seda, et ükskõik kui tavaliste või normaalsete riietega ma ka ei läheks, näen ma teiste kõrval välja nagu totaalne maakas või lihtsalt kartul. Seega ma ootan teilt ideid, sest mul on mõistus otsas.

Ainult üks nädal veel ja mu elu muutub täielikult! Esmaspäeval algab uus kooliaasta, mis kohe päris korralikult muudab mu ennist ja veel ka praegust elu. Alustades täiesti uuest koolist, lõpetades uute inimeste ja koguni uue elukohaga. 

Kui küsida minult, kas ma kardan ka, siis mu vastus on ''jah''! Ei, ma ei karda oma praeguse elu täielikku peapeale keeramist, lihtsalt see kõik on alles nii uus ja värske olukord, et ei ole veel õieti jõudnud kõigi nende asjade peale mõtlemisegagi ära harjuda. Alustades juba sellest, et ma pole kunagi pidanud kooli ajal olema kodust nii kaugel (Paidet pean silmas). Kuna lähen Kilingi-Nõmme elama (Pärnusse ei leidnud elukohta :( ), siis see tähendab ka minu jaoks totaalselt teistsugust elu. Nimelt kooli minemiseks pean igal hommikul sõitma bussiga ca 40 minutit. Ei, ma ma pole selle tõttu grammigi nördinud, pigem on see alguses lihtsalt harjumatu. Paides oli minu kodu koolist (Paide Gümnaasiumist) nii ''kaugel'', et kui ärgata üles 10 minutit enne tundide algust (nagu mul ikka kombeks oli), jõuab hea tahtmise korral väga hästi hilinemata esimesse tundi. But not anymore!

Veidi naljakas on see, et kui kooliaasta sees keegi peaks küsima minu käest: ''Kus sa elad?'', siis mida põrgut ma vastama peaks? A la ''Ah, tead ma siin nädala sees elan Nõmmes, vahepeal maal ja ülejäänud aja Paides..'' Mul ei ole ideid :D See ''pisiasi'', et ma reaalselt hakkan nüüd Kai ema juures elama, ei tähenda seda, et ma Paidet oma päris koduks enam ei peaks. Paide on ja jääb mu koduks, nii kauaks kuni ma ülikooli ajal endale mehe leian :D Saladuskatte all võin öelda, et mul pole isegi plaanis kedagi otsima hakata, elus on muudki huvitavat, kui mingid kutid (liiiiiiiiga palju probleeme).

Ma tegelikult tahaks juba megapalju oma klassikaaslasi ja teisi kümnendikke näha, ma küll täpselt ei tea miks. Ma lihtsalt niiväga loodan, et seal on paljupaljupalju toredaid ja rõõmsaid inimesi. ''Mida rohkem toredaid emotsioone, seda lihtsam ning lõbusam on ka õppida ja suhelda''.

Olen kodus tasapisi (okei päris palju) vaadanud ja mõelnud, milliseid valikaineid endale võtta, kuna noh, nii või teisiti tuleb seda ju lõpuks teha. Ma pakun, et norm oleks võtta maksimaalselt kaks-kolm valikainet, aga mulle pakuvad nimekirjast huvi lausa 6 valikainet (+Tartu Ülikooli teaduskool). Tegelikult kui ma väga tahan, siis suudan oma nimekirjast asju välja kärpida küll, lihtsalt ootan koolini ära ja kuulan uudiseid, kuidas see värk üldse käib (kui palju valikaineid peab minimaalselt olema ja kuidas kõik toimib, et ajaliselt jõuaks jne). 

..Ausaltöeldes tegin ma enne selle (praeguse) lõigu kirjutamist ligikaudu poole tunnise (planeerimata) mõttepausi. Mu peas on sadamiljon erinevat mõtet, nii kooli, elamise kui ka praeguse kohta, aga seda kõike on niivõrd palju, et ei saa ega oskagi kõike kirja panna. Mõnipäev on isegi kohati (lühiajaliselt) selline abituse tunne, tunne, nagu peaks samal hetkel tegema midagi muud, aga ei saa (egane, jep, ma tean). Need on sellised asjad, mida tahaks tohutult kellelegi rääkida, aga sisetunne ei lase seda teha. Tegelikult on täiesti olemas see ''üks inimene', kellele ma räägiks kõigest, aga paraku asjaolude tõttu ei ole seda võimalust :( See on see tunne, kui sind valdab koos samaaegselt mitu, täiesti erinevat emotsiooni, nagu näiteks: rõõm, kurbus, elevus, pettumus, segadus, huvi, masendus?, ootus..Selline postituse lõpp ei olnud absoluutselt kuidagi planeeritud, lihtsalt selline mõte tungis pähe ning pühkis ideed eelnevalt kirjutatud teemast kõrvale

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.

Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.

Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.

Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.

Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 

Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 

Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 

Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)

Kes on lähiajal (eile, täna) juhtunud Malluka või Kai blogi lugema, Delfi artikleid või Grete Kleini facebooki seina jälgima, on ilmselt ka kursis uue ''kuuma'' teemaga, milleks on Kai blogist alguse saanud draama Padjaklubi Laura aka Grete Kleini suhtes. 

Käesoleva nädala alguses jagas Kai oma blogis muljeid selle-aastasest EBA (Eesti blogi auhindade) jagamise üritusest. Postituses rääkis ta muusesas ka Padjaklubi Laura osalemisest EBAl. Järgnev lõik Kai blogipostitusest: 

Okei, ma nüüd ei oskagi midagi hästi kommenteerida, lihtsalt see teema on minu jaoks nii umbes ja tohutult lamp. No kui solvus, siis solvus. Sellegipoolest, miks on vaja teha lihtsast arvamuse avaldamisest üle-Eestiline skandaal? Ausaltöeldes olen isegi juhtunud Padjaklubi Laura videopostitusi vaatama, ma ei ütlekski ühtegi halba sõna, vaadates seda kui Padjaklubi järge (mida ta ju tegelikult ongi). Kõik on tegelikult lavastus, sest sellist inimest reaalsuses ei eksisteerigi, kas pole mitte nii? ;) 

Seepärast olen kahe käega sama meelt, et tema osalemine EBAl ei olnud kuigi õigustatud (samas oli see täiesti korraldajate otsustada), siinkohal ma ei protestigi. Kuid samas Kai ja Malluka arvamused sellest ühtivad minu omadega täielikult. Blogindusega tegeledes tean, et blogi pidamine nõuab enda mõtete analüüsi-, väljarääkimis- ja kirjutamisoskust, mida Padjaklubi Laura ilmselgelt ei vajagi, kuna selle töö teeb tema eest ära kogu filmimeeskond. Seega blogijate seisukohalt ei ole see tõesti õiglane, et tal üldse anti võimalus EBAl osaleda ning auhindu võita. 

Iga teise (suvalise) mitte-blogijast inimese jaoks ei ole see tõesti ehk mingi näitaja, kuid kui ise tegeled sellega, tead, et see tegelikkuses ei ole päris nii, et meigid ennast otsast lõpuni paksu kihi make upi alla, võtad kaamera lahti, räägid paar minutit lolli juttu, kutsud videopostitustesse erinevaid tuntud inimesi ja teed iga nädala-paari tagant kalleid kingiloose. No PÄRIS bloginduses see ikka nii ei käi. Karjuge mu peale, vihake mind, kui tahate, aga mina jään ikkagi enda arvamuse juurde, minul on sõnad otsas..(niigi hoian ennast vägisi tagasi, et kõike mitte välja öelda)

Praeguse seisuga viimane Delfi artikkel antud teemal SIIN.

I'm done!

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.

Mõtlesin, et kuna ma viimastel päevadel aina seletasin oma koolikatsetest, siis oleks ju viisakas rääkida ka sellest kuidas mul läks (kuigi Tamme Gümnaasiumi katsed on alles homme).

Reedel vedasin ennast Pärnusse, Koidula Gümnaasiumisse, kus pidi mul toimuma vestlus. Sisseastumise kandidaadid, kellel on tunnistusel ainult 4-5 või 5, pidid päev enne kirjalikke katseid vestlusele minema, mina nende seas.

Juba koolimajale lähemale jõudes nägin, kui  kaunis see kool juba väljastpoolt on, ülinunnu. Sisenemisega tekkisid mul väiksed raskused, sest need uksed lihtsalt ei avanenud, alles mõni hetk hiljem nägin, et uste kõrval on üks nupuke, mida vajutada tuleb, et uks lahti saada :D No kui juba koolimajja sisse olin jõudnud, suunati mind garderoobi, kus oma jope ja kõik muu läbu ära panna sain. Teate, see kool on lihtsalt nii ilus ja hubane, nagu tõsiselt. Kuna kandideerisin loodussuunda, oli mul kindel ruum kolmandal korrusel, kuhu minema pidin. Tore ja veidi uskumatu on see, et ma ei eksinudki ära.

Jõudnud õige ukse taha, võtsin teiste kõrvale istet ja jäin ootama, samal ajal Facebookis chattides oma õdedega. Muljetasin neile, kui ilus see koolimaja on ja sellest, et ''see on ikka nii minu kool''. Viimase repliigi peale ütlesid ainult, et enne ma pean sinna üldse sisse saama, muig. Kell oli sealmaal, kus jagati meile kõigile täitmiseks lehed, kus pidi kirjutama oma nime, isikukoodi, kus praegu õpin jne. Seejärel hakati meid ükshaaval sisse kutsuma. Mina läksin vist kolmandana.

Vestlust viisid läbi Koidula keemia ja bioloogia õpetaja. Minult uuriti minu praeguse kooli ja kodu kohta. Küsiti, miks ma just nende kooli tahan minna. Vastasin, et kuna tahan peale gümnaasiumi Tartu ülikooli arstiks õppima minna, siis otsisin enda jaoks kooli, kus oleks minule vajalik suund olemas. Küsiti veel elamise kohta, et kui ma õpiksin Koidula Gümnaasiumis, kus ma siis elama hakkaksin ja et kas mul on siin tuttavaid. Selle peale vastasin loomulikult, et jah, tuttavaid ja sugulasi on mul siin päris palju, elama hakkaksin ilmselt ühikas või siis üürikas. Pea kogu ülejäänud aja rääkisid nad mulle oma koolist, mis nende kool teeb, kus käiakse, kuidas kõik värgid toimuvad jne.

Iga nende öeldud sõnaga sattusin ma sellest koolist veel suuremasse vaimustusse. Ilmselt seda oli ka minu näost näha. Näiteks juba see oli nii vau, kui nad rääkisid ja näitasid mulle esemeid, mis neil kooli bioloogia klassis olemas on. Neil on olemas asjad, mida kasutavad ülikoolid ja päris arstid. *Ma ei tea kas olen maininud, aga Koidula Gümnaasiumi loodussuund on rõhuasetusega arstiteadusele*

Soooo, siis võtsid nad vaikselt meie jutu kokku ja....noh...Ma sain sinna kooli sisse! Mul on siiamaani niiiiiiiiiii tohutult hea meel, et mu kaheaastane pingutamine vilja kandis!

Jah, mul on homme ka Tartus katsed, aga need teen lihtsalt niisama ära, sest Tartusse pean ma nii või teisiti minema :D

Ma ei suuda uskuda, et see aeg nii kiiresti läheb! Juba mõne kuu pärast lõpetamine ja kõik möllud. Sellega seoses on mul ka seekord reaalne põhjus, miks ma ennast viimasel ajal veidi liialt ärevil tunnen. Et noh, koolikatsed on tulemas, Koidula omad nüüd juba sel nädalal, Tartu katsed järgmisel nädalal. Nii creeeepy!!

No tegelikult pole ju midagi põdeda, kuskile ma ikka ju sisse saan...nali! Ma tegelikult ikka räigelt põen. Naerge mu üle kui tahate, aga reaalselt, ma nii väga tahan Koidulasse või Tammesse sisse saada (Tammesse veidi rohkem), kuid miski pole ju päris kindel. Ilmselt mõlemasse kooli on konkurents suur, aga sellele üritan väga mitte mõelda. Mu eesmärk on siiski nende väheste sissesaajate hulka mahtuda :D

Üldse viimastel päevadel liiguvadki mu mõtted pea ainult katsete teemal, veidi vähem järgmisel nädalal tulevale järjekordsele Tartu-arsti-rallile ja siis veel mõningad pisiasjad, mis pole praegu tegelikult üldsegi olulised. Te ei kujuta ettegi kui väga ma tahaks, et kogu see koolide teema oleks juba läbi, samas nagu ei taha ka (Linda loogika +1). Juhtub, aga ega see põhikooli lõpetamine pole mingi kuigi lihtne asi, mõtle ainult edasi õppimisele, sisseastumiskatsetele ja edasisele elule. Masendav..kes üldse mõtles sellise asja välja, et kui õpilane lõpetab 9nda klassi, siis ta on kohe valmis edasi tegutsema ja sellega enamus oma tulevik ära otsustama...Kuigi minul endal sellega jah probleeme pole, aga ikkagi, kõik pole nagu mina.

Kes vähegi mulle kaasa elada tahab (miks ei peaks, eksole), siis tuleval reedel (18.märtsil) on mul Koidula Gümnaasiumis vestlus. Järgneval päeval (19.märtsil) ootavad mind Koidulas ees sisseastumiskatsed. 

Tamme Gümnaasiumi katsed on minu sünnipäeval, 21.märtsil. Sünnipäev tuleb üldse selline tore. Umbes tund aega enne Tamme katseid saan enda ihu külge veel 24 tunniks südamerütmi seadeldise, sest et miks mitte :D

Seega minu auks võite pöidlaid pihus hoida reede päevast esmaspäeva pärastlõunani välja. PS. Esmaspäeval on kõigil lubatud mulle sünnipäevaks õnne ka soovida! :D

Praegust lugu on nüüd kohe kindlasti väga sobilik lugeda söögi kõrvale, sest esiteks juba pealkiri on ju niivõrd kutsuv, kas pole :D

Ma täpselt ei mäleta, kas olen üldse rääkinud oma kodust, või sellest mis siin ümberringi toimub..kuna ma sildipilvest silti ''naabrid'' ei leidnud, siis küllap pole ma seda veel teinud. Noh, lihtsalt et teaksite võinii, et miks ühed või teised asjad siin mõnikord juhtuvad..

Minu kodu on sellisel toredal tänaval, mis on siin Paides suhteliselt kurikuulsalt tuntud, sest siin käib reaalselt igasuguseid, elab igasuguseid ja on alati selline koht olnud..huvitav miks mu pere küll siin elab(?)

Okei, ega ma nüüd väga hoobelda saa, et ma olen nüüd see perfektne naaber, kes alati naabritel rahus olla laseb. Noh, päevasel ajal vähemalt mitte, kui ma oma muusika põhjapanen või täiest kõrist laulan. Kuigi arvan, et mu naabrid on mu kohutava laulu(mitte)hääle suhtes juba immuunsed. Või näiteks kui öösiti alt naabrid lõugavad, ei ole ma ka väga sõbralik, seljuhul kohtuvad midagi jäigemat (nt lusikas) ja radikas, mis on ilusti ühendatud alt-naabritega :D (kui lusikaga vastu radikat peksta, siis naabrid ilusti kuulevad seda).

Tegelikult meie trepikoja kolmanda korruse korter on noh, täiesti omaette nähtus. Vot kui seda nüüd peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis see oleks emmm...läbu(?) See kõik põhjusega. See korter on nagu omaette läbikäiguhoov vms. Korteris elab üksikema (kuigi tal vist on mingi mees), temaga koos minuvanune poeg, u 13-aastane poeg ja siis veel üks 7-aastane. Ema on selline, noh nagu ta on. Paide vahel võib teda pidevalt näha mingite linna joodikute ja muu sellise rahvaga. Noh, eks ta ise ole ka midagi sinnakanti...oleks ta siis omaette, ei häiriks see kedagi, aga kui ta pea iga päev oma bande koju kaasa veab ja nendega seal jälle labrakat pidama hakkab, siis küll enam tore pole. 

Meie korteri planeering on täpselt sama mis neil, seega ka WC/vannituba on ühes kohas. Pidavalt kui keegi minu perest on vetsus rahulikult omi asju ajamas, siis on korrus altpoolt jälle kuulda kuidas keegi täie mõnuga oksendab ja kõõksub (kujutage vaid ette seda mõnu istuda potil, samal ajal kui keegi oksendab ja sa kuuled igat detaili).....päris rõve, eks? Aga asi saab ka hullem olla, väga palju hullem...

Eile mingil ajal oli trepikojas tunda sellist rämedat paksu ''aroomi''. Ka täna koolist koju tulles oli see just trepikotta sisse astudes väga räige, hullem kui eile. Panin tule põlema, mis näitab kõige alla, keldri ukse juurde. Ja saate aru, ilma ilustamata, keegi oli räiged junnid sinna sittunud. Hea et ma sealsamas oksele ei hakanud, aga niiii naljakas oli :D Keegi lihtsalt jalutas koridoris, järsku tuli häda, ja ega kuskile minna ju ei jõudnud, kui on häda, siis tuleb häda kõrvaldada, kuigi tõesti, natuke halva koha valis..Täna nüüd umbes viie ajal päeval oli keegi selle ära koristanud ja rohke äädikaga desifintseerinud, seega see lehk oli umbes 8 korda hullem, nii hull, et seda oli neljandale korrusele välja tunda. Kooslus inimese roojast ja äädikast pole just parim kompo :D Ma olen suhteliselt kindel, et see kes selle märgi endast sinna maha jättis, käis vahetult enne seda siin minu all naabrite juures. Oh kuidas ma oma naabreid armastan....

Ma olen tegelikult natukene isegi segaduses, et kuidas jälle mina..okei, seekord pole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt nii WTF olukord. Asi on riietes, välja kandmises ja šoppamises.

Ilmselt paljud tüdrukud nõustuvad minuga, et naissugupoolele on riietus väga oluline. Ma olen selles päris kindel, kuna miks muidu pea kõik meeleheitlikult mööda poode jooksevad, et just enda jaoks parimad püksid või mis iganes riietuseset leida.

Veel rohkem ajas mind hulluks eilne päev, kui õega Tallinnas poodides ringi käisime ja ma endale lõpukleiti ja saapaid otsisin. Muidugi vaatasin ka erinevaid pluuse, teksasid ja jakke. Poodides on reaalselt nii palju asju, mis mulle tõsiselt meeldivad, aga teate mis? Ilma üle pingutamata, mulle ei sobi selga ükski asi mis mulle päriselt meeldib. Ma ei saa aru kas mul on tõesti nii imelik kehakuju või mis värk sellega täpselt on. Tegelikult ajab selline asi päris hulluks, sest ma ei saa kanda asju mis mulle meeldib, või milles ma reaalselt palju stiilsem ja ilusam välja näeksin. Aga ei, ma pean käima riietega, mis mulle tegelikult endale eriti ei meeldigi. Lihtsalt nii tüütu on, tõsiselt tüütu.

Ma päris tõsiselt ei saa aru, kuidas peaaegu kõigile teistele sobivad igasugused riided, milles nad nii lahedad ja ilusad välja näevad. Eriti kade olen ma nende peale, kes kannavad sellist riietust, nagu ma ise tahaksin käia, aga kui ma ise peaksin sellised riided selga panema, siis näen välja nagu mingi täis topitud lambasool (vorst). Mul oleks vaja mingit vol 2 Ženja Fokinit ja umbes 5 tuhandet eurot, kelle/mille abil ma lõpuks leiaks endale riided, mida ma hea meelega kannaks ja näeksin ka nendes ilus välja.

By the way, Tallinnas polnud ühtegi kleiti, vähemalt nendes poodides kus käisime, mida ma päriselt ka selga paneks. Aga ma leidsin ühed üliilusad pidulikud püksid, sinna peale sobiks ülihästi üks pikavarrukaga sifoonist pluus ja alla beešid platvorm kontsad. Ülinunnu oleks nii, ei tea küll kas ka minu seljas, aga millegipärast on ju selline nõme kirjutamata reegel, et lõpetamisele peavad tüdrukud minema kleidiga..

Ma kardan räigelt seda, et lõpetamisel kõik tüdrukud näevad ülikenad välja ja siis mina seisan nende kõrval nagu kapp mingisuguse hilbuga, millega ma kohutav välja näen, sest midagi muud minu kehatüübile leida ei ole.

Kas teil on ka vahepeal selliseid perioode, kus lihtsalt oletegi reaalselt mitu päeva järjest nii väsinud kui üldse olla saab, igasugune magamine aitab ainult max mõneks tunniks? Minul vähemalt viimased 3 päeva on nii olnud (ka praegu üritan ennast üleval hoida, et see postitus siiski valmis saada). Tõsiselt väsinud, mul oleks vaja mingit korralikku 14-15 tunnist und. Vot siis ma oleks puhanud (kuigi ilmselt mitte kauaks). Ega ma neid numbreid huupi pannud, ma suudan väga vabalt magada nii kaua. Mul on kahju inimestest kes ei suuda :D

Lihtsalt igal pool kus ma ka poleks, tahaks kerra tõmmata ja magama heita. Koolis, kodus, igal pool kus selleks ka tegelikult võimalus olemas on. Ilmselt on üheks põhjuseks ka teise trimestri lõpp. Kuna reedel pannakse hinded välja, on kindlasti vaja kõik selleks päevaks korda saada. Ainult üks asi ongi veel jäänud (algul oli 8 tööd vastata). Mul on tegelikult hea meel, kui kõik võlad koolis on tasa tehtud. Kuigi nende tegemine võttis(võtab) ka tegelikult tublisti aega ära.

Muide, enne kui ma lõpetan, siis palun olge nii kallid ja nunnud ja armsad ja toredad ja palun palun kirjutage siia samma postituse alla (kellel kasutajat pole, saab anonüümselt kommenteerida) kõik ilusad, rahuliku tempo ja ilusa sõnumiga eesti keelsed laul(ud). Soovitatavalt nais-esitaja esituses. Otsin lauluvõistluseks laulu! Palun leidke see kaks sekundit, mis kulub kirjutamiseks ja jagage minuga laulude nimesid koos esitajaga! :)

Viimase nädala/kahe jooksul on minul tekkinud küsimus, et kas kõik halvad asjad peavadki korraga tulema? Ei, praegu ei räägi ma endast. Räägin oma lähedastest. Nii mõnelgi minu jaoks kallil inimesel on praegu n.ö. rasked ajad. Mina lihtsalt seisan kõigi nende murede ja pisarate keskel, aga midagi teha ei saa. 

Muidugi, nagu kogemused näidanud, on ikka nii, et mingil hetkel on kõik nii halvasti kui vähegi annab. Mingi hetkel ei saa enam halvemaks minna ja siis hakkab pendel liikuma teistpidi, ehk kõik läheb järjest paremaks, kuni päevani, mil kõik on nii hästi, et paremini ei saakski...paraku kõik nii ei jää. Mingi hetk hakkab kõik jälle minema tavapäraseks, kuni on jälle mingi totaalne s**tt kaelas. Ja nii see pendeldab, aina paremaks ja siis jälle halvemaks. 

Mul on kahju jälgida neid, kellel on halb olla, sest kogu p*sk tuleb ühe korraga ja paraku on nii, et ma ei oska midagi teha või midagi õiget öelda. Mõnel inimesel on kohe selline imepärane võime inimesi lohutada. Mina kahjuks nende seas pole. Mul on muidugi sellest tegelikult jube kahju.

Tegelikult peaksin ju selle koha pealt rõõmus olema, et mul endal on asjad peaaegu et jälle järje peal ja kõik on tegelikult ju täitsa hästi, aga kuidas ma saan rõõmustada, kui mõnel on nägu täiesti tagurpidi peas, kuna nende eludes on asju, mis kohe üldse ei lase rõõmu tunda. Kurb!

Äsja juhtunu on minu enda jaoks niivõrd naljakas, et ma ei saa seda kuidagi jagamata jätta..Vaatasin rahulikult telekast oma saated ära ja mõtlesin, et käin veel enne magamaminekut pesemas ära. Panin siis vannitoa tule põlema, aga mis põlema ei läinud, oli ei miski muu kui vannitoa tuli, ainult pauku tegi!

Kuigi ega see mind ei peatanud. Kes siis pimedas hakkama ei saaks? Pesin ennast seal kottpimedas kenasti ära. Värgid särgid, kõik ilus, Linda puhas. Tulin oma tuppa kuivama ja netis senikauaks aega veetma kuni pea kuiv. No nagu ikka, tuli joogijanu, selleks oli muidugi vaja minna kööki. Noh, kuna ainult minu toas tuli põles ja see kööki valgust ei näita, siis panin ka köögitule põlema...mis samuti muidugi põlema ei läinud. Asja teeb lõbusamaks veel see, et ka esikust on elekter müstiliselt kadunud. 

Oh shiiiiit, külmkapp ju! Ma ei tea kas ajada sellepärast isa üles või mitte, aga vist ikka peaks, et külmkapp üles ei sulaks...Ainult Linda suudab :D

PS. Kas pole mitte huvitav, et just täna vaatasin Buratinot, ja just seda osa kus neil elekter ära läks...Uskumatuuuu lihtsalt!!!!!