Olen päris kindel, et mingi aeg olen siin kindlasti rääkinud enda omaloomingulisest laulust..võibolla ei ole ka, aga pole ju hullu. Igal aastal toimub Paides omaloomingukonkurss ''Südamelaul'', kuhu tulevad noored iseenda peas välja mõeldud laule, luuletusi, tantse jms teistele näitama. Suure surma peale sain oma laulu siiski valmis ja esitatud.

Üleeile lõunal ei olnud see laul kusjuures veel päris valmiski :D Tegelikult on üldse MEGASUUR ime, et ma siiski osalesin. Olin endas nii kindel, et raudselt räigelt põrun ja pärast seda on nii piinlik, et ei julge kellegile otsa vaadata. Keeldusin osalemast, aga võtsin ennast täna kokku..peaaegu sain täiesti üle. Aasta algul lubasin, et lähen lõpuks sel aastal Südamelaulule, see kusjuures oligi minu üks ja ainus motivaator, ega ma teisi väga ei kuulanud. Ma lihtsalt ei saanud enda lubadust murda.

Teid ju kindlasti üldse ei huvita väga palju huvitab, millest minu kirjutatud räägib, seega tulen teile ilusti vastu ning panen laulusõnad lugemiseks välja järgnevasse postitusse, SIIA.

Nagu te lugeda saate, räägib see laul lootustest. Sellest, kuidas pidevalt ootame, et kõik läheks aina paremini ja toredamini, kuid tihtipeale räigelt pettume enda ootustes, kuna kujutasime kõike palju ilusamates värvides ette. Olen laulus rääkinud ka sellest, miks nii on ja kuidas seda muuta, kuidas ei peaks pidevalt pettuma..ei tuleks loota ülearu palju. 

Miks mul sellised sõnad tulid? Kui ma hakkan laulusõnu mõtlema, siis tegelikult esimene salm lihtsalt tuli kuskilt ajusopist. Edasisele pidin juba veidi pingsamalt mõtlema, kuidas esimeses salmis seatud probleemi analüüsinda ning kuidas lõpuks sellele lahendus leida. Usun, et alateadlikult kirjutasin oma olukorrast, tunnetest inspireerituna need sõnad. Alles hiljuti oli mul endal nii, et tohutult lootsin, tõsiselt lootsin maad ja ilmad ja pudrumäed kokku, kuid kui asi oli seal maal, mil mu ootused oleks pidanud täide minema, räigelt pettusin, sest midagi sellist ei juhtunudki kunagi. Sealt sain oma õppetunni, et ei tasu liiga palju loota, on miljoneid kordi suurem oht pettuda, isegi kui paljud märgid viitavad sellele, et midagi suurt ja eriti toredat on tulemas, ära pööra sellele suurt tähelepanu vaid ürita elada oma elu edasi. Asjad ei pruugi alati nii minna, nagu me prognoosime või loodame.

Kui sa nüüd vahepeal neid laulusõnu ei lugenud, siis viska nüüd pilk peale ja mõtle, kas on mul pisutki õigus? Minu enda kohta käib see laul 100%, noh ma tegelikult ise kirjutasin selle ka ju :D Link on SIIN. Ja laulu ennast saab kuulata SIIT.

No kohe üldse ei suuda jõulumeeleolust välja tulla. Päkapikud käivad usinasti igapäevaselt minu sussi täitmas, kuulan aina jõulumuusikat, põletan kodus hulganisti küünlaid ja naudin hämarust ning oma toas ilutsevaid jõulutulukesi. Ainus mis praegusel hetkel puudu on, on lumi. Kus see ometi nüüd jääb? Ma ju nii ootan!

Jõulumeeleolust rääkides tuli meelde lugu Kai juures olemisest, ehk mis sai edasi laupäevasel päeval. Ega see ilm polnud sugugi parem kui eelneval päeval. Vot aga selle päevaga on selline lugu, et ma ei mäletagi mida me terve päeva tegime. Kai sa mäletad või? :D Haugimälu nagu mul on. Tean täpselt seda, et magasime umbes kella kaheni päeval. Sel ööl nägin ka niiii ilusat unenägu:

Unenäos olin mingi meesterahvaga restoranis, me istusime kõrvuti ja rääkisime juttu. Selline hästi mõnus ja hubane õhkkond oli. Mehe ees, laual, oli taldrik vürtsise liha ja praekartulitega. Ma sõin selle kõik ise ära ja issand küll kui hea see oli! Siis ma ärkasin üles. Peale seda unenägu ma sain aru kui väga ma tegelikult praetud ja vürtsist toitu taga igatsen (kuna ma seda ju süüa ei tohi).

Õhtupoole tuli meile pähe hea mõte, et võiks mingit õudukat arvutist vaadata, kuid jah, elekter kadus taas. Panime põlema uuesti oma jõulutulukesed (mis muide töötavad patareidega), aknalauale hulganisti küünlaid ja söögilauale ühe värvi-muutva küünla, mis lahedalt valgust andis. 

Kuna õhtust polnud me veel söönud ja elektrit ka polnud, siis nuputasime veidi aega, et mida õhtuks süüa. Meie mõtlemisest kujunes välja pika aja üks kõige toredamaid ja mõnusamaid õhtusööke (viimane kord oli Lauru juures piparkooke tehes- just avastasin et ma polegi sellest postitust kirjutanud). Eelneval päeval olime ostnud kodujuustu, kurki ja tomatit millest tegime maitsva asja kokku. Leidsime ka pihve, mida puupliidil soojendama hakkasime. Ohissand seda ei saa kirjeldada kui mõnus see kõik oli. Teha seda kõike elava tulega ja küünlavalguses. Peale seda laua taga küünlavalges söömine. Ülimõnus!

Mingi hetk avastasime, et koertega on jalutamas käimata, seega panime hommikumantlid selga, valgustuseks haarasime kaasa küünla ja läksime susse sahistades alla, välisuksele, samal ajal lastes koertel ruttu oma asjad ära ajada. Vot see oleks naljakas olnud, kui mõni naaber oleks samal hetkel vastu jalutanud. Nagu Juuli ja Maali.

Üks nädalavahetus oli siis selline armas ja tore, mil lebotasin terve nädalavahetuse Kai juures. Selline lihtsalt tore ja armas kvaliteet-nädalavahetus. Esimesel päeval, kui sinnapoole vurasin pidin teadagi Pärnu kaudu minema. Kai oli nii armas, et tuli mulle sinna vastu. Chillisime Kaiga mööda Kaubamajakat, kust otsisime mulle musta (vormi)seelikut, mis oleks kindlasti põlvedeni ja keha ümber, mitte mingi hõljuv ainult tagumikku kattev lapp ja igasugust muud kraami. Esialgu pidin pettuma, sest soovitud asja ma ei leidnud. Reserved oli ainuke pood, kus oli põlvedeni seelikut, aga seal olid mingid rõvedad volditud kohad.

Aga ma siiski selle paganama seeliku endale leidsin. Arvake ära kust? Rimist. Täpselt selline nagu mul oli vaja. Läks õnneks seekord. Tegelikult edasi läks kiireks, sest bussiaeg oli lähenenud müstilise kiirusega. Seega me reaalselt kiirustasime, et õigeks ajaks peatusesse jõuda. Jep, Kai suutis vahepeal kõhuli maas ka pikutada, sest mul oli nii kiire, et ei taibanud Kaile ranti näidata. My mistake babe :D

Nõmme kohale jõudes oli kohutav ilm, kuid me siiski tatsasime rõõmsalt (mina küll mitte nii rõõmsalt) Kai ema juurde, kes meile jõulutulukesi ja kuuseehteid kodu kaunistamiseks andis, seejärel väike shoping toidupoes ja seejärel lõpuks koju. Samal õhtul paigutasime jõulutuled akende kohale, süütasime küünlad ja nautisime mõnusat õhkkonda. Kai võttis välja tolmuimeja, et asjale viimane lihv anda, toad liivast ja jamast puhtaks teha. Jõudis ilusti esiku ja magamistoa tehtud, kuid elutuppa jõudes kadus vool ära. Ja sinna ta jäigi. Mina lõpuks mõtlesin, et mõttetu on seda tolmuimejat siin lihtsalt keset tuba hoida, panin ilusti kappi ära. Kai ei andnud alla ja jätkas tavalise harja ja kühvliga. Pea kõik oli juba pühitud ühte hunnikusse, kui tuli elekter tagasi..Mina siis ruttu kiirustasin tolmuimeja järgi, mille olin ennist tublisti kappi pannud. Panin selle seina, vajutasin käima ja läksin ruttu hunniku juurde. Tolmuimeja ots oli prügihunnikust maksimaalselt 10 sentimeetri kaugusel. Ja siis.....läks vool ära. 

Seekord olime targemad ja jätsime tolmuimeja seina, juhuks kui elekter peaks imekombel tagasi tulema, saab kohe kõik puhtaks teha. Panime tolmuimeja otsiku veel hästi hunniku lähedale. Kõik siis läks plaanipäraselt, umbes 15 minuti pärast tuli elekter tagasi sealt kus ta õieti käis. Kui elutuba ja köök oli ilusti tehtud, läks ka elekter ära, seekord jäädavalt. Lihtsalt joppas. Aga marunaljakas oli. Ise olime veel maru õnnelikud et asja tehtud saime.

Olin eelneva nädalavahetuse jälle Tartus. See ei ole kõik. Nagu ikka ja alati toimub Tartus minuga midagi naljakat või veidi jaburat mis ennastki muhelema ajab. See konkreetne asi, millest ma rääkima hakkan, leidis aset laupäevasel päeval, mil Joosep Tartust väljaspool asju ajamas oli ning meie Kaiga kahekesi kodus olime.
Plaanis oli kella kümnest ärgata, aga kuna me oleme mõlemad selised unekotid, siis see mõte jäigi pelgalt mõtteks. Minu äratus (Kai poolt) oli alles poole ühe ajal päeval. Need äratusmeetodid on tal ka eriti alatuks läinud. Mina magamas diivani ees põrandal. Ärgates oli Kai kuidagi minu peal, kutsumas koeri, et need saaksid mind rõõmsalt üles ''lakkuda''. Oojaa, ega ma ei liialda..ta on mul jah selline tore sõbranna.
Tegelt meil hakkas megakiireks minema, sest meil oli planeeritud miljon umbes kolm erinevat asja, mida teha. Seega, otsustasime peale mingite asjade tegemist (ma ei mäleta, mis me enne seda tegime) taas-lavastada nelja kuu vanust stseeni ''taarakollid''. Seekord oli olukord hästi tsipakene teistsugune. Eelmine kord oli meil nii umbes kolme euro väärtuses pudeleid vähem kui seekord. Seesugune vägev kogus kujutas endast kahe hiiglama-suure sõjaväe koti suurust taaralaadungit. Kummagil meil oli see suur-suur sõjaväe kott, mis on kõrguselt umbes meeter, pungil täis. Muidugi ei lasknud me sellel kõigel juhtuda pildistamise või filmimiseta. Selline suursugune asi on ju ometigi jäädvustamist väärt.
Noh, igatahes, üllatus-üllatus, jõudsime elusate ja tervetena taaraautomaadini ja sealt edasi Selverisse, kust ostsime Viive sünnipäevaks staffi kokku (nõud, joogid, söögid, salfrätikud....).
Vahetult enne poodi sisenemist, mil infoletis oma taaratšeki rahaks vahetasime, hakkas meid kõnetama üks eakamas nooruses härra (veidi mitte-nii-kutsuva-välimusega pomps), kes Kaid nähes pöördus kohe Kai poole ja ütles toredalt: ''Tere pime! Ma olin ka kunagi pime'' Rääkis siis meile veidikene oma elulugu, et oli kunagi katuselt alla kukkunud ja selle tagajärel kuueks aastaks pimedaks jäänud, pärast tuli nägemine tagasi ning nüüd näeb, aga mitte kaugele. Vaatas siis korra ka minu poole (Kai seisis terve selle aja minu käevangus) ja küsis uuesti Kai poole pöördudes: ''Teie tütar jah?'' Kai naeratas ja ütles selle peale, et jah on küll. Mees vastas (samal ajal patsutades paar korda mu kätt): ''Tütar on kindlasti kõige kallim, hoidke teda!''. Selliste ilusate soovidega ta lahkus. Kuigi me saime selle üle pärast tükk aega naerda, oli see samas nii armas.
Teie, kallikesed, peate natuke pettuma, sest praegusel hetkel mul teile siia meie lummavaid pilte ja videoid lisada ei ole, sest kõik pildid on siiani Kai telefonis. Kui ma need kunagi kätte saan, siis jagan neid ka teiega, aga AINULT oma blogi Facebooki-lehel, SIIN. Seega nüüd olekski teil tagumine aeg lõpuks mu Facebooki-lehte laikida. Sel moel on ka mul huvitav teada, kes ja kui palju minu blogil tegelikult külastajaid on.

Eile õhtul sai taas kokku legendaarne Linda ja Laura kokanurk. Just, üle pika aja taas jälle kokkasime koos nagu kord ja kohus. Okei, ega ta tegelikult nii suurelt plaanis ei olnudki, lihtsalt tegime, omal viisil.

Ma ei saa seda siia ikkagi mainimata jätta, et eile olime oma Järvamaa Tütarlastekooriga Rakveres esinemas, Arvo Pärt'i sünnipäeva puhul, kes sai 11. septembril 80-aastaseks. Päris ümmargune ja suursugune number. Lühidalt öeldes, eile läks meil hästi ja üldse kontsert oli nii mõnus. Ühe laulu ajal (kui Kammerkoor Solare laulis koos mudilaskooriga), mul olid lihtsalt nii võimsad külmavärinad peal, et mul hakkas lausa külm. See oli tohutult võimas. 

Kohe kui olin tagasi koju jõudnud, helistas mulle Laura ja kutsus külla, et pole seal ammu käinud jne. Kus ma siis minemata sain jätta. Vedasin ennast kohale. Enne käisime veel koos poes ära, Igasugust staffi ostmas. Tegelt me nüüd midagi nii erilist ka ei ostnud. Meie toidukorvi sattus ka muffinipulber. Kuna Laura õde oli nii kindel, et kodus on muffini korvikesed (need paberid milles muffineid tehakse) olemas, siis neid me ei võtnud. Koju jõudes otsisime ja otsisime, leidsime ainult XXXXXS suuruses muffinikorvikesed. Kell oli juba kümme läbi ka, nii et poodi enam ei jõudnud. Muffini isu oli ikka suur. Kahepeale siis mõtlesime välja mis teha. Otsisime klassikalise koogivorvi, margariini ja riivsaia välja. Määrisime vormi margariini ja riivsaiaga üle ning panime muffini taigna vormi. Saab ka ju nii teha. Kes on väitnud, et ei või teha ühte suurt muffinit? Laura leidis külmkambrist veel kirsse, mis muffini peale panime. Kokku tuli sellest minumeelest väga maitsev muffin. Laurale ka maitses. Videolt on näha pidulik muffini lahtilõikamine. Laural oli see au.

Kai käskis mul praegu blogida, ükskõik millest. Meil on Skype kõne käimas. Kai käskis panna silmad kinni ja kirjutada sellest, kuidas ta käib mulle koguaeg pinda, et ma pean blogima ja blogima ja blogima. Kurat, laliseb kõrva samal ajal kui ma kirjutan :D Samal ajal kui ma üritasin oma paari esimest lauset kirja panna mulises Kai mulle midagi taustaks..ma isegi ei kuulnud mida ta rääkis, aga mulle tundus see küll nii, nagu: ''Mullmullmulll, mullmull..pead...mullmullmullmull''...Õudneeeeee. Tegelikult ma pidin täna blogima oma skautlike õpete laagrist, kus ma viimased neli päeva aega viitsin, aga ma lihtsalt ei saa, pole sellist õiget tunnet sees, et sellest kirjutada praegu. Praegu ma ka tegelikult lihtsalt vuristan siin postituses midagi kokku, sest KAI KÄSKIS. Seega, süüdistage selles arusaamatus blogipostituses ainult Kaid, mina pole üldse süüdi.

Mul on selline karvane tunne, et mõistlik ja sisukas postitus tuleb alles homse päeva jooksul millalgi, võibolla isegi kaks, sest ühes ma räägin sellest hullult väsitavast Skautlike õpete laagrist ja teises postituses sellest, kuidas ja millega ma täna oma tuba kaunistama hakkasin (täpsemalt ühte seina). Mul oli selle seina kaunistamise mõte juba sest saadik, kui minu toas remont lõpetati (pandi uus tapeet, viidi vana voodi välja ja tõsteti asju ümber, värviti lagi..) remont tehti üle-eelmise aasta detsembris. Ütlen ausalt, täna sellele ''kaunistamisele'' on minu toas olev kirjutuslaud nagu pabersodi hoidik.

Dubidubiduu, aga ma olen päris kindel et sellest mõttest tuleb kokku ilus ja armas ja nunnu reaalsus. Asi on alles poolik, aga ilmselt järgmise nädala sees saab see lõplikult valmis jeii. Mulle just tuli meelde, et ma pean ka Lipi-Lapist minema ostma maasikapunast paksemat lõnga, et Kaile talveks mütsi-salli-käpikute komplekti kuduma hakata.

Nagu mu eelnevast postitusest saite lugeda, siis terve Arvamusfestivali vältel+veel poolteist päeva veetis Kai minuga siin minu kodus, Paides. Õhtul mõnusalt oma toas olles tegime ka mõned videod. Mingi hetk palus Kai, et paneksin uuesti kaamera tööle, sest ta tahab mulle midagi tähtsalt öelda..paljastusid mõned üksikud ja huvitavad ''mõtted'', noh. Pikemat juttu vaja ei ole, kõik saab teile videoga selgeks. Oh Kai, Sind küll, oled ikka tore mul küll :D (1.video)

Siit, teisest videost saate näha teisi videoid, mis me tegime. Palju me neil päevil kahjuks filmida ei saanud, sest telefonid ei tahtnud meiega koostööd teha (Kai aiföön lihtsalt feilis ja minu telefoni mälu on praktiliselt täis). Seega lubage esitleda kolme (kokkupandud) videot meie ühest päevast. See video on ka Kai enda blogipostituses, SIIN.

Ilmselt enamus Eesti rahvast teab, et eelmisel nädalal toimus Paides Arvamusfestival, kus osales ligikaudu 10 000 inimest. Kuna see toimus minu kodulinnakeses, siis tuli ka Kai mulle selleks ajaks külla, et osaleda mõlemal päeval Arvamusfestivalil. Kuigi Arvamusfestival toimus reedel-laupäeval, jäi Kai minu juurde esmaspäevani, mil me mõlemad Paidest minema sõitsime. 

Reedel, päeva alguses oli mul viimane tööpäev, millest kaks esimest tundi töötasin ning siis sättisin ennast minema, et minna koju, vahetada riided ja Kaile vastu minna. Plaan oli selline, et ta jõuab pool kaksteist Paidesse, kuid ajal, mil buss pidi väljuma, helistas Kai mulle ja ütles, et buss oli täis ja ta jäi sellest maha. Awesome! Õnneks juba varsti helistas ta mulle tagasi ja ütles, et teda tuuakse ikkagi autoga ära. Milline kergendus..
Peaaegu kohe peale seda, kui Kai lõpuks Paidesse jõudis, suundusime me Vallimäe poole, et minna Arvamusfestivali uudistama. Veidi aega ringi chillides, jäime ühe arutelu juurde istuma ja kuulama. Teemaks oli ''Puudega naine - Kerge ignoreerida?''. Arutelus rääkisid enda eludest puudega naised, kes kõik olid ratastoolides. Lugusi kuulsime erinevaid (kuulsime ainult mõnda viimast, tulime poole arutelu pealt). Üks naine, kelle kõnest oli päris keeruline aru saada, rääkis kuidas ta oli mehega abielus, kellega tal on ka kolm last. Mingi aeg aga viskas mehel naise abistamine üle ning algas koduvägivald naise suhtes. Naine elas seda kõike väga kohutavalt üle. Sellest täielikult üle saamiseks kulus 10-12 aastat. Praegu on ta õnnelik. Tal on lapsed ja töö.
Teema lõppedes oli jäänud tund aega järgmise aruteluni (mis toimus seal samas punktis) kuhu tahtsime kuulama minna. Uurisin kava ning sealt lugesin, et praegu just alustas veidi eemal arutelu pagulaste teemal. Mõtlesime, et läheme siis ajaviiteks sinna..Kahjuks selles arutelus me osaleda ei saanud, sest see oli inimesi servast servani täis. Okei..uurisin siis uuesti kava, ehk on veel midagi põnevat käimas. Leidsin arutelu, kus räägiti meditsiini arengust. Kai oli lahkesti nõus minuga sinna kaasa tulema. Aga. Me pidime ka sellest mõttest loobuma, sest ka see arutelu oli inimesi täiesti täis. Nujah, chillisime siis veits ringi ja läksime tagasi sinna punkti, kus pidime kella kolmeks tagasi olema. Pool tundi ootamist läks hüpriski kiirelt. Teema rääkis lähisuhtevägivallast. Väga huvitav oli seda kuulata, aga pool arutelu ajast ma lihtsalt värisesin, sest mul oli nii külm, Kai lihtsalt hõõrus mind vahepeal, et mul soojem oleks...ma tarkpea midagi pikemat ka ju kaasa ei võtnud.
Meil oli aeg suunduda Helpific'i telgi juurde, kus pidime kasulikud olema ja inimestele juhtkoera tutvustama ning laskma minu juhendamisel koeraga kõndida. Vaene Janet, õues oli nii palav, aga inimesed aina tulid ja tahtsid juhtkoeraga kõndida ja teda paitada ja silitada...pole vist lihtne olla nii armas labradoorlane. Inimesi juhendades (nendel kahel päeval) oli nii naljakas jälgida, kui saamatult nad juhtkoeraga kõndisid (vabandust kui keegi kõndijatest juhuslikult mu blogisse sattus). Tegelikult üks erand oli. Selleks oli imeline C, kes oli ka meiega selles kollases Helpific'i telgis. Ta kuulas algusest lõpuni täpselt mida ma rääkisin ja tänu sellele tuli ta pimesi kõndimisega superhästi toime.
Kujutate ette, ma leidsin sellel päeval oma hingesugulase. Ta on küll minust tunduvalt vanem, aga ta on nii minu moodi, käitumiselt ja mõtlemiselt. Niiiilaheeeee!! P.S see õnnelik jobu  tore ja armsakene käis täna Vembutembumaal, kuhu ma pole siiamaani saanud...nõmenõmenõme! Jah, te saite minust õigesti aru, ma tahan sinna minna (uskuge mind, ma pole ainus 15-aastame, kes sinna minna tahab :D). Mul on ikka nii hea meel, et ma temaga kohtusin!
Samal õhtul tegime Kaiga ka paar videot, mis umbes nädala aja pärast avalikkuse ette jõuavad (ilmselt pühapäeval või esmaspäeval). Sealt saate kuulda, mida Kai minust arvas, kui ta mind esimest korda nägi. Te veel üllatute, ma olen selles suhteliselt kindel. Mina olin küll päris üllatunud selle peale, naljakas hakkas kohe :D Saate ka näha videot sellest, kuidas Kai midagi kuskilt otsis ja sellest kuidas ma Kaid natuke kuisasin (nagu ikka)....Ehk ülejäänud Kaiga Paides oldud ajast kirjutangi siis, kui videod juurde lisada saan, ongi põnevam :P

Juba varsti, varsti, nii täpselt kahe nädala ja kuue päeva pärast saab algust minu elu kolmas noortevahetus, mida ma juba vägaväga ootan. Kuna ma olen selles päris kindel, et enamus siin viibijatest ei tea, mis asi see noortevahetus on, siis siit teile sellest pisike tutvustus enne seda, kui järgnevast rääkima hakkan...
Noortevahetus on selline tore sündmus, mis toimub projekti raames ja toimub umbes nädal aega. Seal kohtuvad erinevate riikide noored ning jagavad ühteisega oma kodumaade kultuuri ning kombeid, lisaks sellele luuakse uusi tutvusi ja leitakse endale palju uusi sõpru. Noortevahetuse käigus veedetakse toredat aega kõik koos, käiakse erinevates kohtades, viiakse läbi erinevaid tegevusi, see tähendab omakorda seda, et noortevahetus ei ole pelgalt suvaline trill ja trall, selle käigus õpitakse ka palju uusi ja põnevaid asju. Igal juhul tasub alati osaleda, kui on võimalust!
Siiani on minu kogemused seoses noortevahetustega olnud ülimalt positiivsed. Ma olen saanud endale juurde mega palju lahedaid ja armsaid sõpru, kellest on nii kurb lahkuda, et nutan juba (kaks) päev(a) enne nende tegelikku lahkumist...Roger, Serkko, Sten, Soha ja Margit teavad seda vääääga hästi.
Kuna järgmine noortevahetus toimub juba õige varsti- täpselt kolme nädala pärast, siis olime Sabinega sunnitud (tegelikult vabatahtlikult) tegema selleks ka juba ettevalmistusi. Nädala lõpu poole saime Sabinekesega hommikul kell 11 kokku, et minna Vaarosesse ja tuua sealt kogu vajalik kraam (pabereid, veel pabereid, liimipulki, markereid ja pabereid), seejärel läksime noortekeskusesse, mis oli terve päeva ainult meie päralt, et saaksime segamatult tööd teha. Kuna tegelikult meil on veel mitu asja ette valmistada, siis alustasime tegevusega, mis nõudis meilt kõige rohkem aega: postkastide tegemine (teisteks ülesanneteks oli Eesti kultuuriõhtul meie poolt lauldavate laulude ettevalmistamine ja osaliste jagamine toimkondadesse). Ei, me ei kasutanud postkastide tegemiseks puulaude ja naelu, tegemist on hoopiski paberpostkastidega. Paberpostkaste oleme noortevahetuses alati kasutanud, need pannakse seinale, igal osalisel on oma personaalne postkast millel on ka tema nimi. Näiteks kuna minu nimi, siis minu postkastile on kirjutatud ''Linda'' ja kes tahab mulle kirjutada või mingi kingituse teha, paneb selle minu postkasti. Selline on traditsioon.
Tegime mis me tegime, kuskil 4 tundi tegime, aga valmis me need saime (kokku 23 ümbrikut, iga ümbriku peal veel selle inimese pilt ja meisterdatud riigilipp, kust ta pärit on). Võin julgelt öelda, et minu ja Sabine ümbrikud tulid välja kõige hullemad, sest me panime endast ikka õige jubedad pildid (meie postkaste näeb alles siis, kui tuleb postitus möödunud noortevahetusest, ehk siis alles hiljemalt 5. juulil)

Väike paberimajandus (P.S põrandal oli veel pabereid)

Ükspäev hakkasin jälle pikalt mõtlema pillimängule, ma ikkagi tahaks väga-väga õppida ära mõne muusikainstrumendi, näiteks kitarri, põhjuseks on juba see, et kitarr on mulle oma kõla poolest alati meeldinud. Kuna mul on olemas mitmed sõbrannad/sõbrad, kes kitarri mängida oskavad, oleks mul ka käepärast õpetaja võtta.... 

Tegelikult oli mul suur plaan selle aasta sees soetada endale kitarr, kuid kuna USA reisi, laagri ja veel mõninga tähtsa koha peale kulub hulganisti raha, siis olen pidanud sellest mõttest loobuma...Siit teile kõigile ka suur palve/väljakutse/abipalve...Kas Sinul endal või Sinu sõbral/tädil/onul, ükskõik kellel, ei ole juhuslikult üle ühte (vana) töökorras kitarri, mida enam ei kasutata ja lihtsalt seisab nurgas, et ma saaksin algul sellegi...või on äkki olemas keegi, kes tahaks selle mulle osta..Kui tõesti äkki leidub selline armas inimene, kes mulle sellise kingituse teeks, siis PALUN anna endast märku, ma oleksin niiii hüpeersuper õnnelik ja tänulik!!!

Ma olen jälle kimpus oma süümepiinadega, et ma pole saanud aega jälle nii kaua blogida. Mis mul enda õigustuseks öelda on? Noh, asi on vist selles, et on maikuu ja miljon kooliasja on teha jne..Päriselt ka, kuhu ma niimodi jõuan? Ma ju tegelikult tahaksin koguaeg blogida, aga ei leia kunagi seda õiget aega ja kohta või üldse teemat. Kuna möödas on juba poolteist nädalat, siis peaks ju tegelikult olema asju, millest blogida, aga kirjutamise hetkel mulle kunagi miskit ei meenu. Tegelikult on eriti õudne jälgida seda, kuidas viimastel päevadel blogivaatamise skaala nulli lähedale hoiab...muidugi, see on ilmselge, kui ma EI blogi.

Reedel läksime enda kooli omadega (nendega, kes on osalenud see aasta keemia olümpiaadil või mingil keemiaga seotud üritusel) Tartusse, Teaduslahingusse enda kooli üheksandikele kaasa elama ja töötubadesse osalema. Töötubasid tegid nii AHHAA teaduskeskus ja igasugu teadusega seotud keskused ja koolid. Nende töötubade seas oli ka Psühhobuss, kelle juures sai veidraid asju teha. Meie proovisime teha erinevaid ette antud harjutusi, samal ajal ees prillid, mis keeravad vaatevälja peapeale ehk siis tagurpidi, sõna otseses mõttes. Üheks ülesandeks oli see, et anti paber, millel oli täht (nii nagu ikka joonistatakse, 5-nurkne), ülesanne oli selline, et pidi need prillid ees joonistama selle tähe äärejoone, pidi jälgima, et pastakaga joonistatud joon kujundi joonest kuidagimoodi üle ei läheks. Asi tundus algul ülilihtne, aga kohe peale seda, kui olin prillid ette pannud ja seda tegema asunud, sain aru, et pole see nii lihtne midagi. Kuigi asja ma sain enamvähem käppa ja jooned tulid päris (enamvähem) sirged. Aega kulus, aga Helil kulus umbes 4 korda kauem aega kui mul hehe. Teiseks ülesandeks nende prillidega oli kirjutada paberile oma nimi...Tähed on loetavad aga iga täht on järjest rohkem allpool.

 Kuna ma juba Tartus olin, siis ilmselgelt ma ei läinud pärast teistega koju, väid läksin Kaid ja Joosepit paariks päevaks oma kohalolekuga piinama. Tegelt ma käin seal vist liiga tihti, mul on neist natukene kahju ka tegelikult hihii.Õhtul saime Mariaga kokku ja läksime neljakesi koertega Tartu peale jalutama..muidugi olin mina jälle ainuke, kellel koera ei olnud (sad life). Kaiga suudlevate tudengite juures seistes ja oodates, kuni Maria ja Joosep ära otsustavad mis kaudu me ringi teeme, otsustas mu kõht, et jube lahe oleks üle pika aja jälle valutama hakata. Lõpuks jõudsid need kaks (Maria ja Joosep) ka otsusele, mis kaudu me lõpuks kodu poole lähme, et ikka jalutada ka saaks. Mõnus ilm oli vähemalt (minu mäletamist mööda). Kuskil tund-kaks me ikka jalutasime....Mariast lahku minnes ja koju tatsates ning lõpuks ka koju jõudes läksime kolmekesi oma kakaode juurde ja valisime välja filmi, mida vaadata. Seekordseks väljavalituks osutus film ''Man in the fire''. Kahjuks ma olin nii väsinud, et magasin enamuse filmist jälle maha....Olevat hea film olnud.
Laupäeva lõunal läks Kai Maci poole ja jättis meid Joosepiga kahekesi koju. Kuna oli vaja korrastada tube, siis tegime need korda, pesime nõud, jõime kakaod ja mingi aeg läksime välja ja jalutasime Mcdonaldsisse einestama. Ikka BigMac einet nautima...mmmm. Kuna oli nii ilus ilm, siis me tõesti jalutasime sinna, mitte ei läinud bussiga. Kuna oli üle-Eestiline muuseumiöö, siis õhtul üheksa paiku saime Kai ja Maciga kokku ning läksime muuseumi (mille nime ma jälle ei mäleta). See muuseum oli kunagi vangla. Seal olid madalad laed, ülipalju rahvast ja väga vähe õhku. Vangla nagu vangla ikka..rauduksed ja väiksed kongid. Seintel oli palju lugemist ja klaaskappides sai näha erinevaid eksponaate sellest ajast mil vangla veel töös oli. Suhteliselt põnev oli, aga tõesti...selle eest võiks ikka hoolitseda, et külastajatel õhku ka jätkuks (minu arust).
Pühapäeval juba varasel varahommikul pidin liikuma bussijaama, et bussile istuda (mitte jälle maha jääda) ja kodulinna sõita, nii vara ainult sellepärast, et jõuda JTK proovi. Seekordses proovis olid kõik ekstraväsinud nägudega (mina nende seas). Põhjuseks oli ilmselt see, et enamus meist polnud kuigi kaua maganud, ilmselge ka minuarust..kes siis laupäeval vara magama läheb? Mina küll mitte...vähemalt mitte iga kord.

Üle pika aja leidsin vaba aega minna maale vanaemale külla. Jah, lõpuks ometi tekkis mulle selline vaba nädalavahetus, mil sain minna üle pika aja maale. Pikemat sissejuhatust ei ole vist vajagi, sest mida mul veel sisse juhatada on? Teate, tegelikult mul on uni...eks kell ole ka alles kolmveerand seitse hommikul... Sellest, miks ma nii vara blogin, saate ka sellest samast postitusest lugeda (aga eks iga asi omal ajal).

Minu blogi lugedes ilmselt juba teate, et ma alustan alati algusest, ehk siis iga kord mingi sündmuse või tegevuse alguspäevast, liikudes edasi tegevuse lõppu. Minu arus on nii kõige loogilisem... Eniveis, reedel kohe peale kooli läksin tipptapp koju, jäädes ootama sugulase kõnet, et nad saaksid mind auto peale krabada ja maale sõidutada, As usual polegi ju autosõidust mõtet rääkida või mis? Aga seda ma ütlen, et terve autosõidu ajal ma jälgisin pingsalt teed ja mõttes arvutasin välja, et palju meil veel sõita on...ma tõesti niiiiiväga ootasin maale jõudmist, sest ma käisin seal viimati suhteliselt jaanuari kuu alguses (aga siis oli ka mingisugune eriti kole ilm: lörts ja külm). 

Kohale jõudes oli nii hea tunne jälle üle mitme kuu seal olla. Kõik on seal nii ilus, linnulaul, päike, palju muru mida niita, batuut, mis ootab kannatamatult aidas, et keegi (keegi=mina) selle ilusti kokku paneks ja seda kohe ka kasutama hakkaks..Mis te siis arvate, millest mina alustasin (kui nüüd vahele jätta asjade tuppa viimine ja riietevahetus)? Ikka vana hea batuudi välja tassimisest ja kokku panemisest. Sellega sain seekord hakkama täitsa üksi, mii so proud of myself! See oli ka kõik, mis ma tollel päeval tegin..kuna ma jõudsin maale alles õhtul, siis ma otsustasin, et tööde tegemised jätan homsesse päeva.

Njah, mõtlesin et olen jube kaval ja magan laupäeval kaua, et jätkuks energiat tööd teha...noh, unega läks nagu ta läks....Nimelt hommikul kaheksa/üheksa paiku läks vanaema kodust ära, poodi ja bensiinijaama..mina sellel ajal veel magasin, sest palusin ennast mitte äratada. Mind jäeti kassiga üksinda koju...Samal ajal kui mina magasin oma mõnusalt sügavat ja kosutavat und, arvas kass, et jube lahe oleks Linda oma kräunumisega üles ajada...Lihtsalt istub voodi kõrval, vaatab minu poole ja kräunub senikaua kuni ma üles tõusen ja talle oma tähelepanu osutan. Nojah, ärkasin üles, küsisin et ''mis Sa tahad??'' kass vastas: ''mjäu''...ahahh.. tahad õue või? Kass kohe jooksis välisukse poole.. oleks see väljalaskmine siis nii lihtne olnud...vanaema oli ju uke lukku pannud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et Linda on ikka totu küll...aknad on ju ka olemas, kust oleksid saanud kassi välja lasta..ausalt ka, akende ees on kärbsevõrgud, mida ei saa eest ära võtta...Ütlesin kassile, et ma ei saa Sind välja lasta, pead ootama kuni tagasi tullakse ja läksin tagasi voodisse. Peaaegu jäin magama, kuni kass tuli JÄLLE voodi kõrvale karjuma. Äkki tuli peast läbi mõte, et kodus ju peaks üks võti olema, millega ma saan ukse lukust lahti teha, leidsin esikust mingisuguse võtme ja hakkasin sellega proovima, aga kurinahk..see ei olnud see õige võti (muide kass oli terve selle ''muukimise'' aja minu kõrval ja ta nägi, et ma ei saanud seda ust lahti). Mul ei jäänud midagi muud üle, läksin voodisse tagasi. Ja siis ta tuli jälle, kõigepealt kräunus samas toas olnud teise voodi poole, siis pöördus jälle minu poole. Ürita siis kassile midagi selgeks teha...ütlen talle kolm korda et ma EI SAA Sind kuidagi välja lasta, tõusin uuesti püsti, näitasin talle, et uks on päriselt ka lukus...jooksis teise tuppa....Oooookei, äkki nüüd sai asjale pihta. Läksin tagasi oma armsasse voodisse, et edasi põõnata (kell oli alles pool kümme hommikul). Möödus maksimaalselt 10 minutit, kui kass tagasi oli, ikka kräunudes, siis mul ausalt viskas üle ja helistasin vanaemale, et millal ta tuleb, kass ei lase magada. Tal pidavalt veel umbes pool tundi minema...siis ütles ta, et ''aga miks sa kõrvaltoa aknast teda välja ei lase? Seal on altpoolt võrk niipalju lahti, et kass mahub vabalt läbi.'' Dšiises kraist, sel ajal kass oli jäänud tuimalt seisma..ma võtsin ta lihtsalt kaenla alla ja vedasin teise tuppa, tegin akna lahti ja viskasin ta hellalt aknast välja (esimeselt korruselt). Kass jäi akna alla seisma ja vaatas minu poole sellise pilguga, et WTF mis Sa nüüd tegid??? Igatahes minul oli nüüd jube rahulik ja vaikne olla, aga mida enam ei olnud, und ei olnud..

Samal laupäevasel päeval võtsin kätte ja niitsin muru..ma kusjuures ei oska öeldagi kui palju seda nüüd täpselt oli..Sellega läks lihtsalt, sest see muruniiduk on tehtud nii mugavaks, et see keerutab ise oma tagumisi rattaid, nii et Sa põhimõtteliselt pead seda pedaali või asja kinni hoidma ja muruniidukit juhtima, ülikerge. Edasi läksin vähe füüsilisema töö juurde. Nimelt oli vaja kividega piiratud lõkkease vaja tühjaks tassida kõigest tuhast ja jamast mis seal oli...Teate neid aiakärusid, eks? Kokku tuli kuus sellist täit. Labidaga kogu selle kraami kärusse tõstmine oli veel suhteliselt kukepea (kui välja arvata mu seljavalu), aga kui pidi seda käru hakkama viima läbi tihedama muru ja kraavi ja tee ja see kõik siis veel kärust välja kallata, siis mu käed olid suhteliselt surnud (kuus korda järjest nii teha). Aga ega ma ei virisenud, kui ära väsisin siis jälle puhkasin, aga töö sai ometigi ju tehtud. Järgmisel päeval käed hullult valutasid, tegelikult veel täna ka.

Pühapäeval otsustasin teha üllatuse ka oma teisele vanaemale, kes elab kaks kilomeetrit eemal naaberkülas, et lähen külla nii et midagi ette ei ütle, ongi vähe huvitavam. Vanaema oli küll väga üllatunud ja õnnelik, et olin ikka sinna ka jõudnud. Njah, sellel päeval ma õieti midagi kasulikumat ei teinudki...Kuna nagu te teate, oli eile emadepäev..kuna väljast ma peale võilillede mingit lille ei leidnud kasvamas, siis tegin vanaemale (sellele vanaemale kelle juures ma ööbisin) õhtul üllatuseks tee kõrvale juustu-vorsti võiku, Mille tegin sedamoodi, et panin saia  peale juustu ja omakorda selle peale südame kujulise vorstiviilu, mis nägi päris armas välja :)

Täna nüüd esmaspäeval, oli minul ja vanaemal äratus juba hommikul kell 5. Põhjus selles, et vanaema jõuaks autoga sõita Pärnusse, et mind bussi peale panna ja ise tööle minna. Mina uhkesti eelneval päeval olin vaadanud, et buss sõidab välja kell 6:30, arvestasime oma sõiduaega ja kõike seda selle kellaaja järgi. Tallinn-Pärnu maanteele jõudes läks kõik justkui planeeritult. Ühtegi autot meil ees ei sõitnud ja saime suhteliselt rahulikult sõita, kuni sinnamaani, kui üks rekkajuht arvas, et nii tore oleks meie ees uimama hakata. Kusjuures ta sõitis nii, et ta ei andnud meile võimalustki möödasõitu teha (tõsidust lisas asjale veel see, et meie ja rekka vahel oli üks väikeauto veel). Vähe sellest, et see rekka meie sõitu blokeeris, avastasin oma nutifonist üle vaadates, et buss läheb hoopis kell 6:20...niigi oli aega väga vähe jäänud ja siis veel avastad, et vaatasid ennist bussiaega valesti ja suure tõenäosusega jääd maha...asi läks nii, et ma jäingi sellest maha. Nüüd ma siis lebotan siin vanaema töö juures, töötaja magamistoas ja blogin...Natuke naljakas on ka.

Täna koju jõudes ja kalendrit kiigates panin tähele, et see näitab juba maikuu kolmandat kuupäeva. Minu kalendris on selle kuu vältel nunnutsemas pilt, kus on kolm labradori: Vasakult lugedes....tumepruun labrakas, keskmine veidi heledam kui vasakpoolne, ja paremal üleni must. Kutsad istuvad pargipingil, tagaplaanil on näha rohelist muru ja kahte puud (mul on koerakalender....iga kuu on erinev pilt mingist koerast/koertest..natuke koerahull. Muide, Macil on sama kalender mis mul, jepii). 

Nagu ilmselt teate (juhul kui jälgite minu blogi või facebooki seina), siis suure tõenäosusega olete ka näinud mind jagamas infot Juhtkoerte päeva kohta nii oma facebookis kui ka eelmises blogipostituses. Nimelt 29. aprillil oli Rahvusvaheline juhtkoerte päev, mida meie, EJKÜ (Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing) korraldasime ja pidasime 2. mail Tartus. 

Juhtkoerte päeva pidamiseks oli vaja vääääga palju asju teha, tõsiselt palju. Kuna Kai oli ürituse põhikorraldaja, oli tema selle kõigega kõige rohkem hõivatud. Ma julgen suhteliselt kindlalt väita, et ma aitasin päris suure osa tööst ära teha...kui juba mõelda sellele õhtule, kui õhtul kella kaheksast - öösel kella kaheni selle üritusega tegelesime. Rõhutan rangelt, et ma tegin seda omal soovil (Kai ei ole NII kuri, et käsib ''nii kaua'' orjata, muig). Kuna kõige selle peale kulus kõigil väga palju aega ja aega ja veel aega, siis olin ma natukene mures, et kas kõik ikka läheb nii nagu loodame, sest selle alla oli tõesti kõvasti aega kulunud, võiks ju kõik plaanipäraselt ka minna, et pingutustel oleks ka mingi reaalne tulemus, millega võib rahule jääda.

Laupäev algas eriti ''kauni'' ilmaga...sadas mõnusalt tihedat uduvihma, oli veidi jahe. See väga ei heidutanud meid...meil oli ju siht silme ees. Saime mõningate inimestega kokku ja püstitasime oma valge telgi (katusealuse), kuhu alla asetasime lauad ja toolid ja kogu müüdava kraami (juhtkoerte piltidega tassid, hiirematid, kotid, magnetid). 

Juhtkoerte päevast nüüd natuke läbi tegija silmade..Mina olin suurepäraselt üllatunud ja õnnelik, et huvilisi oli niivõrd palju, mitmed-mitmed-mitmed inimesed olid üritusest väga vaimustunud. Uut infot juhtkoertest saadi väga palju (külastajad olid aktiivsed küsima juhtkoertekasutajatelt erinevaid küsimusi). Ilmselt tänu laupäevasele Juhtkoerte päevale on paljud inimesed rohkem teadlikud, et mida/miks/kuidas käituda juhtkoera läheduses, mida kindlasti teha ei tohiks ja kuidas täpselt peaks käituma. Lühidalt öeldes...päev läks korda, nii korda, et isegi päike tuli välja. Väääga super minuarust! (ainult et kohe peale ürituse lõppu ja koju jõudmist jäime Kaiga kohe magama, me olime omadega nii läbi kui läbi).

Lugu sellest, kuidas me Kaiga taarat viisime...

Tänasel pühapäevasel hommikul, kui olin Joosepi juba bussi peale saatnud, läksin kohe tagasi sinna kust ma tulin. Koju jõudes ja ümbritsevat silmitsedes otsustasime Kaiga, et peaksime toad ära koristama, sest: Toa nurgas oli suur kast eilse läbuga, magamistuba oli sassis, natuke oli sealt ja sealt ja veel  sealt ja sealt midagi ära korjata või pühkida. Ära koristatud ja prügi välja viidud (ja see prügikasti kehamassiga surutud..prügikast oli täis ja meil oli neli prügikotti) võtsime kapist välja hiiglasliku sõjaväekoti, mis oli otsast lõpuni taarat täis, pudeleid oli veel ka kapi põrandal (need panime eraldi kotti, sest seljakotti rohkem ei mahtunud...kukkus välja). Mõtlesime, et kuhu me sellise koormaga veel läheme? Kott oli tõsiselt suur, ikka päris suur...Mis sääl ikka, käisime välja mõtte, et täiesti vahet ju tegelikult pole, lähme teeme siis veits komöödiat seal tänaval, ongi möödakõndijatel huvitavam liigelda. Põnev oleks ju endalgi jälgida, kui vastu tulevad kaks lühikest inimest, ühel käes suur pudeleid täis kilekott ja teisel veel lühemal seljas hiiglaslik kott, millest paistavad välja erinevad pudelid pluss veel käe otsas on väsinud ilmega juhtkoer. Minu meelest tore karneval ju. 

Meil oli küll marunaljakas, kujutage nüüd seda ette....kaks tola tulevad teile nii vastu....me püüdsime küll palju pilke, ausalt ka. Kogusime Tartu tänavatel kuulsust...ELAGU TAARAUSK!

Taaraautomaadi me suutsime ka umbe ajada...sorri....juhtub. Pudeleid oli lihtsalt nii palju. PS.Janet küll meist väga vaimustuses polnud, ei tea küll miks....äkki tal oli piinlik või oli ta sellest löödud, et ta ise neid kotte tassida ei saanud? igatahes Janet ei olnud just väga reibas liikuma..rohkem vedasime meie Kaiga Janetit järgi, mitte vastupidi.

Lubasin eelnevas postituses rääkida tänasest ja eilsest, et mis täpselt toimus ja kuidas toimus ja millised on emotsioonid ja tunded ja kõik möllud värgid särgid. Ma ei saa ju nii kärmelt nüüd kõike ära kirjutada....postitus jääb liiga lühikeseks ja ma pole jälle rahul. Ma just otsustasin, et enne seda, kui hakkan rääkima põhiteemast (eilsest ja üleeilsest), räägin ma teile veidikene oma mõtetest.

Olen pikka aega mõelnud sellest, et miks mõnele inimesele meeldib üks, teisele aga hoopis mingi teine asi. Selle lause kõrvale saaksin tuua hea näite enda kohta... Nimelt mina (ilmselt sellest olete juba aru saanud) olen inimene, kes armastab folk-muusikat, oma maad ja keelt, rahvapärimust ja vanu kombeid. Mina olen täiesti kindel selles, et kuna ma olen eestlaseks sündinud ja veel Eestimaa pinnal, siis siia ma peaksingi jääma, mitte kuskile mujale riiki õnne otsima minema...kõik see ongi ju siin olemas, peab oma õnne lihtsalt üles leidma, selleks ei ole vaja põgeneda kaugesse välisriiki. Paljud minu sõbrad ei mõista selle koha pealt mind absoluutselt (kusjuures ma üldse ei imesta ka mitte). Kindlasti arvate nüüd, et Linda on jälle täiega segi kamminud, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull (vist). Tegelikult ma ei hakanud sellest päris lambi koha pealt ka rääkima...sama situatsioon puudutas mind eile, kui kultuurimaja väikses saalis lasti ühte Folkmilli laulu (mille nime ma kahjuks ei tea) mis hullult meeldis mulle, sest mulle üldse vägaväga meeldivad mitmed Folkmilli laulud (nt. Folkmill-Tulevad). Need laulud on lihtsalt nii armsad ja nunnud, mulle üliväga meeldib! (See sama laul on ka siin videona- ärge mind päris hulluks siis pidage! PS.Seda on ülimõnus kuulata õhtul enne magamaminemist kõrvaklappidega...lihtsalt super!) PS. Ma ei kuula ainult sellist muusikat...ma kuulan ka mõningat teie jaoks normaalset muusikat :P

Siit edasi tuleksin tagasi põhiteema juurde. Kes on veidi aktiivsemad lugejad, siis kindlasti juba eelmisest postitusest mäletate, et ma viimasel ajal ei ole saanud absoluutselt magada, sest miljon asja on teha ja on veel tegemisel...Selle nädalaga olen nüüd siis saanud ühele poole...peaaegu...mitte enne selle postituse valmis saamist.

Laupäev algas mul juba suhteliselt varakult. Äratus kell 9:00 (minu puhul on see viimasel ajal juba hüpriski tavaline ärgata nädalavahetusel nii vara). Mul oli aega umbes 45 minutit, et ärgata, süüa, rahvariided selga ajada ja kooli juurde liikuda. Päris plaanipäraselt ei läinud (ma jõudsin kohale umbes 15 minutit peale kümmet), Tegelikult rahvatantsuga pidime kogunema tantsimiseks alles kell 10:45, aga kuna ma tean, kuidas mul hommikuti sättimisega aega läheb, siis arvestasin varasema ajaga (pidin Johannale punupatsid ka ju tegema)...kaval, eks? Minu arust küll. Hommik ei piirdunud vaid pelgalt rahvariietes kooli ees tantsude läbi tegemisega. Keskväljakul tähistati Jüripäeva ning sellega kaasnesid ka rahvatantsijate esinemised (see on jube vinge traditsioon minu arvates).

Ülejäänud päev ei möödunud mitte värske õhu käes, vaid kinnises ruumis, kultuurimajas. Laupäeval toimus seal maakondliku lauluvõistluse poolfinaal. Poolfinaalis osalesid lauljad, kes olid saanud oma linna/valla lauluvõistlusel esikolmikusse (just saying, mina sain linnalauluvõistlusel 1.koha :P). Seekordne võistlus oli konkurentsirohkem, kuulda sai väga paljusid häid laule ja lauljaid. Poolfinaalis ei jagatud välja kohti, vaid valiti igast vanuserühmast välja 6 parimat, kes pääsesid edasi pühapäevasesse finaali (ehk siis finaali, mis toimust täna- pühapäeval). Eelneva teksti põhjal võisite juba aimata, et mina olin nende kuue parema seas, kes pääses edasi finaali, kus juba jagati kätte kohad ja selgitati välja maakonna parimad igast vanuserühmast. Kuna on 15-aastane, siis mina kuulun vanuserühma 14-16-aastased. 

Finaal ei olnud mitte niisama tavaline nagu oli olnud linnalauluvõistlus või maakonna poolfinaal...Finaal on alati olnud sedamoodi teistsugune ja parem, et see toimub erinevalt eelnevalt nimetatud võistlusest suures saalis ja koos bändiga, kelleks seekord oli Karavan (laul ja kõik on sama, ainult et enam ei saada mitte muusikaõpetaja, vaid bänd).

Eile bändiga laulu läbi tehes läks nii superhästi, ma tõsiselt olin esimest korda elus endaga nii rahul...Lauldes mul tuli enda laulu peale kananahk peale, uskumatu. Kõik oli lihtsalt nii nagu pidi..Kuid täna, esinedes ei läinud just nii hästi. Millegipärast oli bänd unustanud umbes poole meie eilsest jutust ja panid laulu ajal paika oma tempo, mis oli minu jaoks ilmselgelt liiga kiire (hetkeks sattusin isegi paanikasse, et kuidas nüüd sellise tempoga laulda), ma olin neis hüpriski pettunud, et nii läks, aga tehtud ta sai...kahjuks ei läinud pooltki nii hästi kui eile proovis :( . Konkurente kuuldes olin ma hüpriski kindel, et jään eelviimaseks, sest minu arust mul ei läinud üldse hästi ja teised laulsid nii superhästi. Esinemisele mõjus veidi halvasti ka hommikune konflikt, mis viis mu tuju kõige paremast lihtsalt hea peale...

Üheks auhinnaks sain Pizzakioski kinkekaardi

Hindamine toimus kohe mõni minut peale vanuserühma viimast esitust. Kõik vanuserühma kuus võistlejat koos oma juhendajaga pidid minema lavale, et žürii saaks punkte anda. Punktide andmise süsteem on selline, et iga žüriiliige annab igale osalejale ühe punkti kuuest üheteistkümneni (6 on kõige nõrgem ja 11 kõige tugevam punkt). Punktide jagamise ajal oli õhkkond ärev...mina olin seal eriti närvis, sest ma ju tegelikult ei tahtnud väga taha oma tulemusega jääda...Kõikidele punktid antud...Olid näha kohe ka punktide summad ja tulemused......Tuli välja, et mina, Linda, sain 2. koha vääriliseks! Ma ei suuda seda siiamaani uskuda...Oma maakonnas jääda teisele kohale ja veel minu jaoks päris suure äpardusega, nagu selleks oli laulu liiga kiire tempo ja sellega kaasnevad vead minu esituses...Uskumatu...Mina olen küll mega õnnelik! 

Turistid Stockholmi uudistamas

Jälle üks mõnus nädalavahetus üle elatud...võinoh, mitte üle elatud (see kõlab kuidagi halvasti aga mul ei tule pähe mitte ühtegi teist sõna, muig). Seekord viisme oma nelja-liikmelise-seltskonnaga läbi veidi teistsuguse (mitte niivõrd igapäevase) nädalavahetuse. Nimelt, pikaajalise planeerimise tulemusena otsustasime minna kruiisima, Rootsi (kuning)riiki. See on küll õigesti öeldud, et ''pikaajalise planeerimise tulemusena''...Seda reisi planeerisime tõesti mitu kuud ette. 

Nagu juba eelnevalt öeldud, läksime kruiisima neljakesi: mina, Laura, Laura tädi ja Laura tädi (kusjuures ma varem polnud kumbagi Laura tädidest näinud). Kuna nad olid niivõrd toredad ja sõbralikud, hakkas mul väga ruttu nende seltskonnas mugav olla...Põhimõtteliselt kohe.

Päeval (kui nüüd täpsem olla, siis hommikul) mil hakkasime jõudma Stockholmi, oli meil bronnitud hommikusöök, et me nälga ei peaks surema. Seal reaalselt oli kõike mida Sa ainult hommikuks süüa tahaksid....Mina tegin endale hommikusöögiks oivalisi lõhe-juustu võikusid, kõrvale hiinakapsast ja joogiks klaas piima ja seejärel tassikese kakaod, super! Mõistagi hommikud ei kesta kuigi kaua..

Peale söömist kohe kajutisse, riided selga ja linna minek. Meil polnud kuigi suurt ja täpset plaani, kuhu ja millal minna. Meil oli plaanitud ainult see, et läheme vähemalt ühte muuseumi ja ülejäänud aja chillime natuke niisama ringi (vähemalt mina sain nii aru). Sadamast väljudes suundusime kohe esimese bussipeatuse juurde, kus me imekombel ei pidanudki bussi üle paari minuti ootama.

Leidsime pisikese pargikese, kus oli kirsipuudest allee

Bussiga sõidsime lihtsalt edasi....Laura tädid jälgisid, kus ja millal me täpselt maha peame minema, samal ajal meie Lauraga bussis tukkusime (me olime maruväsinud, tegelikult mina olen siiamaani nii väsinud). Kuigi me öösel magasime kõik ja puha. Bussist väljumine oli natuke piin....püsti tõustes tundsin kuidas väsimus võimust võttis, aga me saime sealt bussist välja, kuidagi. Uudistasime veidi bussipeatuse ümbrust ja kaarti, et täpselt aru saada, kus me oleme. Kuidagimoodi leidsime jälje ja leidsime üles, kuhu minna, et jõuda kuningalossini...We did it, we found it! Vahtkonnavahetust küll parasjagu ei toimunud, aga saime näha seda, kuidas üks mundris tüüp marssis üksi, omatte...Peaasi et Ta ise oma ameti üle õnnelik on..

Võtmehoidja/põdrad

Edasi suundusime tagasi tänavale, kus ilutsesid tänavatel reas kõiksugused turismipoed, kust sai osta igasugust ninni-nänni....By the way, ma ostsin ühest sellisest poest meganunnu võtmehoidja, mis on selline rippuv: Rootsi lipp, kiri ''Sweden'' ja nendest allapoole rippuvad 5 põtra, igaüks oma värvi (must, kollane, sinine, punane, oranž, põtrade peal on ka hõbedased pisikesed tähekesed).
Peale linnas jalutamist, söömist ja pildistamist suundusime Vasa muuseumi, kus võis näha mitme sajandi vanust laeva. Laev oli tehtud läbinisti puidust, seda kaunistasid väga paljud puust nikerdatud kujukesed inglitest, lõvidest, protreedest jnejne, laeva mõlemalt küljel oli ka ohtralt kahuriluuke. See laev oli ikka tohutult suur, päris tõsiselt! Laev ise on väga vana, ma täpselt ei tea kui vana, aga ligemale 400 aastat. Laev teenis ennast hästi... päevani, kui kuningas lasi laeva panna suurema laadungi kive...sellele laev vastu ei pidanud ja läkski põhja. Mere põhjas oli see koguni 333 aastat, kuni see lõpuks mere põhjast välja toodi, korda tehti ja muuseumi eksponaadiks pandi. Minu arust oli see enamatki kui vinge!

..Truudit ei saanud koju jätta..

Kunagi....nii umbes 6 tunni möödudes olime me tagasi oma Victoria I pardal, kus ootasid meid värskendav dušs ja pehme voodi (jalad olid kõndimisest täiesti läbi). PS.Ma pean ikka mainima, et minu voodi oli alati korras, kui ma ise seal parasjagu polnud...
Laevas oli lihtsalt chill. Samal õhtul läksime Lauraga kahekesi öhtusöögile, mõistagi rootsi lauda, kus olid olemas absoluutselt kõik kõige paremad hõrgutised mida me vajasime
...Ma kusjuures ei teagi palju ma seal sõin, aga ma mäletan seda väga hästi, et toidud olid imemaitsvad!
Minu soov oli ära käia ka kõige ülemisel tekil, et näha päikeseloojangut...Jess, Laura tuli minuga kaasa. Tegin pilti ja puha, nii super ilus, või mis?

See päikeseloojang sobib Eesti lipuga ideaalselt

Mina olen terve reisi pärast väga õnnelik ja nii tore oli nädalavahetust nii vingelt mööda saata, lihtsalt super, kuigi ma olen sigaväsinud ja saan alles nüüd magama minna...

Kas panite tähele, kui ilus ilm valitses laupäeval tervet Eestit? Uskumatult ilus ja mõnus....päike, piisavalt soe, tuult ei olnud (kui oli siis väga-väga vähe ja seegi oli suhteliselt soe). 

Väga mõnus oli ärgata hommikul, teha aken lahti, vaadata seda ilusat sinist taevast, säravat päikest...Nii hea oli aknal istuses tunda värsket õhku ja kõige selle juures kuulata seda imelist linnulaulu... Ärkasin juba veidi peale üheksat, et kallikesele vastu minna, tegelikult pidi Maria jõudma alles üheteist paiku, aga nagu ma kord juba olen...mul on sättimisaega vaja.

Kogemata (ausalt) ma hilinesin, mu võtmed olid JÄLLE kadunud (need kaovad mul koguaeg ära, tavaliselt leian need kuskilt valest kohast...nt teise jope taskust või kotist, kuhu ma tavaliselt neid kunagi ei pane). Njah, tegelt läks veel aega...Mariakene hakkas uhkesti kesklinna bussipeatusest Selveri poole vantsima, samal ajal kui mina suundusin bussipeatuse poole üldse teist (lühemat) teedpidi. Tegelikult ooli see minu apsakas, et ma ei öelnud kust kaudu ma tulen pluss ma ise hakkasin veel mõni minut hiljem liikuma ka. Kuidagi me saime lõpuks kokku ka, teda oli juba kaugelt näha...väike inimene suure kotiga hihiiihi. Kodu poole jalutama hakates panime tähele, et kultuurimaja parklas oli laat (mul pole õrna ainugi mis laadaga oli tegemist). Kõndides pool laata läbi, otsustasime oma vanad kondid asetada kultuurimaja trepile istuma, et nautida ilma ja muusikat, mis ei olnud nii hea. Jah, me lihtsalt istusime ja rääkisime juttu. 

Njah, kauaks seda eriti ei olnud (u 40 minutit)... Pidime koolimajja minema....kooriproovi.....jälle... Tegelikult oli ju selleks põhjus ka, me valmistusime põrastlõunaseks konkursiks Tallinnas. Seekord olid kõik uskumatult aktiivsed lauljad, keegi ei olnud väsinud näoga, mina vähemalt ei pannud tähele (tavaliselt on kooriproovis enamus inimesi täiesti tüdinenud ja väsinud näoga, ka mina...kuigi mulle tegelikult meeldib koorilaul). 

Kooriga Tallinnasse jõudes ootas meid samasugune ilus ilm nagu Paideski. Päike siras ja taevas oli sinine (ainult linnulaulu ei olnud, aga ohtralt tuvisid küll), jäädavalt suurepärane ilm...Kuid Tallinnas me ilma väga nautida ei saanud..me vahetasime riided, mõned hääleharjutused, laulsime laulud läbi- neid me ka korrigeerisime. Sealt edasi kohe võistlema. Laval ennast paika seadnud, hakkasime mõistagi laulma....ma hetke pilkasin laulu ajal ka kohtunike laua poole, kus žürii esinaine pilkas meie koori sellise näoga, nagu meil oleksid kõik noodid aia taha läinud...endal mul oli küll kindel tunne sees, esinemise ajal käisid nii mõnelgi korral külmavärinad üle selja, nii hästi kõlas lihtsalt. Oma neli laulu ära laulnud, lahkusime me aplausi saatel saalist, mõeldes, et huvitav mida meie esitusest küll arvati...Kusjuures, hetkel mil laulsime ''Viire takka'' laulu, üks naine hakkas laulu keskel pisardama (nagu mina tavaliselt, muig).

Autasustamine algas alles umbes kolmveerand tunni pärast, seega näljased nagu me mitmed seal olime, läksime Hesburgerisse (mina ja Hess...haruldane nähtus...ju siis oli kõht tõesti nii tühi). Kuigi sinna minemine, seal olemine ja siis veel tagasitulemine võttis aega, me ei hilinenud autasustamisele...yes, we were so fast. 

Nüüd siis ka meie tulemustest.......Me võitsime B-kategooria neidudekoori kategoorias 2.koha! Me olime kõik väga rõõmsad (ilmselt siiamaani) ja veidi ka üllatunud, sest arvasime (ka meie koori dirigendid), et jääme viimaseks, aga näedsa, pürgisime hoopis teisele kohale...kas annab rohkem rahul olla..Mina olen küll väga rahul oma kooriga ja üleüldse sellega millega me juba hakkama oleme saanud...Järgmine kooridevaheline võistlus on juba juulikuus, San Fransiscos (see ei ole kuidagi eilsega seotud)! Kui on soovi, saab sellelt lehelt lugeda San Fransiscos aset leidva festivali kohta (tegin kaks sõna lingiks). Ega seegi enam kaugel pole....

Mis te arvate, mis me bussiga koju sõites tegime? Õige! Laulsime, raske oli arvata eks? Käiku läksid kõik Eesti klassika laulud..alustades lauluga ''Ämblikmees'', lõpetades Curly Stringsiga. Terve bussi tagaots laulis (loe:6 inimest), njaa, bussijuhist hakkas natuke kahju, aga ma usun, et Ta on harjunud selliste sõitudega...vist, loodetavasti.

Üks asi veel, ma tahan reklaamida ühte megavinget äppi, mis Windowsitel on (üleeile leidsin). Äpi nimi on ''Talk to someone''...See äpp võimaldab Sul suhelda anonüümselt anonüümsena, tutvud seal erinevate inimestega, saate omavahel rääkida, pilte saata, helisalvestusi saata (kahte viimast ma hetkel veel kasutanud pole)..Kui vajutad kohta, mis annab äpile teada, et tahad kedagi veel leida, kellega rääkida, siis telefon teeb seda nii, et otsib esimese ettejuhtuva võõra, kellega saad kohe vestlema asuda..Inimesi seal on üle maailma, see on ausalt üks ülivinge asi! Selle kasutamiseks on vaja ainult inglise keele oskust, muud ei midagi.

Juba neljapäev.. Veel üks päev ja juba ongi nädalavahetus (nagu seda oleks mega palju). Asi on tegelikult põhimõttes, ma saan jälle peaaegu magada. Okei, mitte väga palju, lihtsalt jälle on nädala lõppu kogunenud asjad mida teha. Küll on laager, siis plaanitud väljasõit ja peale seda veel esinemine... Mitte et ma viriseks, ei mulle tegelikult väga meeldib, kui mul tegevust jätkub, see kohe rahustab või ma ei oskagi öelda mis see täpselt on. Igatahes, ma ei virise. Tehke vähemalt nägu, et sellest sasipuntrast aru saite..

Ehk mäletate, kui kirjutasin nädala alguses sellest, kuidas vaheaeg selleks korraks läbi sai ja et algavad jälle koolipäevad täis väsimust ja magamatust. Kujutate ette, ma ei olnudki täna koolis väsinud. Mis ime see veel on, et Linda tunnis ei maga? (selle peaks meelde jätmiseks kalendrissegi kirjutama hihi). Tegelikult on neljapäev üks kole tüütu päev, noh mitte nii tüütu kui kolmapäev.... Neljapäeviti on ainult kuus õppetundi pluss koorilaul aga kolmapäeval seitse tundi..see on surm (tegelikult ma tahtsin sõna ''pluss'' märgina kirjutada, aga ma ei leidnud seda klaviatuuril üles, muig). Täna ma kooris ei käinud, ees ootasid kaks järelvastamist, nii uskumatu kui see ka pole, ma ootasin järelvastamist..Ma ei kujuta ettegi miks. Igatahes veider. Ahjaa, tuli meelde, ma ju olengi veider.

Mõte oli täna varem magama minna, aga vist tuleb seda mõtet mõni päev edasi lükata, ikka on vaja õppida ja õppida ja õppida. Tegelikult mulle ei valmista väga suurt muret homne inglise keele kontrolltöö, vaid referaat tööõpetuses, mis tuleb teha vabalt valitud rahvusköögi teemal........käsikirjas. Aitääääh õpetaja! :) Kujutate ette, internetiavarustest ei leia kõike seda infot mida vaja, kodus mul ühtegi selleteemalist raamatut ka ei ole.. Mõtlesin, et lähen täna kooliraamatukokku ja võtan seal mingi raamatu..sealt peaks ikka midagi leidma. Aga võta näpust, täna ei olnud (erandkorraliselt) raamatukogutädi kooliski. Uskumatu. Ma ei kujuta ette ka mis ma peale hakkan. Peast ma ju kõike seda välja võtta ei saa (ega ma tegelikult ei julgeks ega tahakski nii teha). Parema meelega teeksin referaadi mõnel meditsiinilisel teemal, sellest oleks mulle kasu ka. 

Kunagi õpetati tüdrukutele küll, et kuidas süüa teha ja kõik selline läbu, aga nüüd õpetatakse hoopis seda, mida ja kuidas keegi teine kuskil mujal sööb. Joosep tabas väga täpselt ära, kuidas meie peredes kunagi ilmselt olema hakkab: ''Mees tuleb töölt koju, loodab süüa saada aga võimsa õhtusöögi asemel saab lugeda referaati: "Põhja-Hiina traditsioonilised toidud"''. Vähemalt naine tõestab sellega oma mehele, kui haritud ta on ja et mees peaks olema vägagi õnnelik, et ta nii haritud neiu enda kõrvale on saanud (või midagi sellist).

Kas ma laiman kooli liiga palju? Ma loodan, et mitte, ma tõesti tõesti ei taha, et juhuslikult mõni kuri õpetaja mulle kaela hüppaks ja minuga pahandama hakkaks, et ''Linda, mida Sa õieti seal blogis kirjutatd ja jamad? Kustuta kohe ära!''. Otsustasin just, et pean tegema veidi vaheldust ja kooli kohta mõne hea lause ka ütlema....Ma olen tegelikult ülimalt rahul oma kooliga, õpetajad on toredad (enamus), maja on ilus ja lauad on magamise  jaoks VÄGA mugavad (see vist käib positiivsete asjade juurde). Seega, ärme laima oma kooli, kõik on ju peaaegu super! :)

Appi, kas tõesti nii vähe juttu? :D Mis sääl ikka, järgmine kord jälle rohkem ja kõikpuha. Peale üheööst laagrit ja Viljandis käiku ja esinemist leian ehk midagi enda jaoks põnavat mida kirjutada. On siin üldse veel lugejaid, või räägin pelgalt omaette? Ilmselt üksi jah. Mis sääl ikka, üksi ka täitsa lõbus ja tore ja kõik viis pluss. (kus kohas see plussi märk on?????)

Ma ei tea, miks asjad kujunevad nii, et põnevad asjad (need, millest midagi kirjutada saab), on enamikel juhtudel just nädalavahetustel. Sellepärast pidingi ootama nädalavahetuse lõppu (tänast päeva), et midagi kribada (eile olin nii sigaväsinud, et ei jõudnudki peale magamise midagi muud teha). Seekord siis juttu minu möödunud nädalavahetusest, veidi eelnevast ja tänasest.

Ennast tuleb harida ka väljaspool kooli! Seda tegin ka sel nädalavahetusel. Reedest pühapäevani (6.-8. märts) toimus meie linnakeses koolitus, mis oli mõeldud 14-18 aastastele neidudele. Koolitusel räägiti väga põhjalikult soolisest ebavõrdsusest, vägivaldsetest suhetest, põhjalikult kõikidest vägivalla liikidest, enesekaitsest, unistustest, unistamisest ja haridusest. Võibolla oli isegi midagi veel, kuid hetkel ei meenu.
(Soolisest ebavõrdsusest tänane eluline näide): Kuna mitu päeva sai rääkida soolisest ebavõrdsusest ja kõigest sellest kuidas ühiskond arvustab, mis tööd peaksid tegema naised ja mida mehed, häiris mind täna füüsika tunnis see, kuidas õpetaja tüdrukuid kõnetas...Näiteks see, et tunnis tuli juttu labidast..Jõudes jutuga sinnamaani küsis õpetaja ''Tüdrukud kas te olete kunagi labidat kasutanud, või näinud?''. Mismõttes nagu? Ei, see et me tüdrukud oleme tähendabki ainult seda, et me teame kõike söögi tegemisest ja riietest ja õmblemisest jnejne, aga reaalsest tööst pole aimugi...Ma isegi imestasin, et ma selle peale nii vihaseks sain (okei, mitte päris vihaseks, aga ma olin sellest väga häiritud)...endalgi tiba naljakas tagantjärgi mõelda. Aga päriselt ka, millal selline asi lõppeb?? (ilmselt mitte kunagi)
Päeval mil rääkisime unistamise ja unistuste teemal, kirjutasid kõik oma paberitele, millised on nemad 10 aasta pärast... Minule meeldis see vägaväga, et omi mõtteid nii kirja panime ja pärast teistele ka esitleda saime. Ma arvan, et unistusi tuleks ikka jagada, et need täide läheksid. Minu tekst oli suhteliselt põhjalik, kuid siia kirjutamiseks liiga pikk. Siin on väike katkend minu tekstist: ''10 aasta pärast olen sportlik ja eeskujulik tudeng. Õpin Tartu ülikoolis arstiks (ilmselt onkoloogiks). Algselt elan ühikas, kuid hiljem asun elama üürikasse, selleks ajaks on mul ka omaenda koer (labrador), kelle ma treenin teraapiakoeraks. 25-aastasena olen ma paberitega sujundaja, kes teeb oma tööd hästi. Meest mul ilmselt siis veel ei ole, sest mehe kõrvalt on raske põhenduda õpingutele, kui tahad saada suurepäraseks arstiks.''  Jah, just sellised on minu tulevikuplaanid, minu jaoks on see kõige parem ja vingem (ilmselt tulevikus kirjutan sellest kõigest pikemalt ja põhjalikumalt).

Kui nüüd kõik lihtsalt kokku võtta, siis koolitus osutus mitmeid kordi põnevamaks ja toredamaks, kui olin osanud loota. Teemad, mida käsitleti, olid minu jaoks vägaväga huvitavad, harivad ja põnevad. Koolitajad ise olid ka super toredad! Suur aitäh neile!

Viimasel ajal olen käinud mitmetel olümpiaadidel: keemia, eesti keel, kunst ja eelmisel neljapäeval ka õigekirjakonkursil. Seekord on juhtunud nii, et saan jääda oma tulemustega rahule (PS. tegelikult ainult nendega mis on seotud eesti keelega, muig). Siiani ma pole veel sellest kirjutanud, aga eesti keele olümpiaadil suutsin ma pürgida auväärsele kolmandale kohale (kokku oli inimesi 29). Mina igatahes olen VÄGAVÄGA rahul!

Eelmisel nädalal (nagu ka juba eelnevalt mainitud) osalesin ka õigekirjakonkursil. Võistlus ise kui selline oli etteütluse vormis, toimus päeva alguses. Peale etteütlust kogunesid kõik aulasse ning alustati kuldvillakuga (võistkond kus ka mina olin, jäi teisele kohale)- võitsime mingisuguse raamatu ka. Peale seda oli paaris ristsõnade lahendamine- kiiruse peale. ''Paaris'' selles mõttes, et igaüks pidi leidma enda eakaaslase ja temaga koos ristsõna ära lahendama (seal jäin ka teiseks). Konkursi enda tulemused aga avalikustati alles täna (9. märtsil).... Tuli välja, et minul õnnestus teist ja kolmandat kohta jagama jääda! Mina isiklikult olen ülimalt õnnelik oma saavuste üle! :P

Hüppaksingi nüüd siit sujuvalt tänasesse päeva üle.. Nimelt ma olen Facebooki grupis, mis kannab nime ''Arutleme vabalt''. Ma isegi täpselt ei mäleta, kuidas ma sinna sattusin, ilmselt Joosepi soovitusel. Igatahes, ma olen nüüd olnud seal umbes kuu aega. Varemalt ma seal sõna sekka öelda ei julenud, kuid nüüd küll. Ma ei tee seda lihtsalt nalja pärast või et enda arust kuidagi targemana paista vms, vaid asi on selles, et enamik selle grupi liikmetest on niivõrd pessimistlikud ja õelad kõigi ja kõige suhtes ja sellist lollust lihtsalt tuimalt kõrvalt jälgida on minu jaoks täielik piin.. Ma üldse imestan, et kuidas nad väljaspool virtuaalmaailma endaga hakkama saavad (nagu päris tõsiselt).. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis olen selles grupis kõige noorem isik, kes kaasa seletab. Kõik teised on täisealised (kahekümne ringis), keskealised ja vanemad. Naljakas on see, et kui räägin grupis asjadest nii nagu need tegelikult on (nt see, et enamus on täielikud pessimistid ja näevad kõiges ja kõigis vaid halba), saan ma vastuseks palju pahameelt ja kriitikat. Ma isegi ei solvu ega ei lähe vihaseks sellise tagasiside peale...mind ajab selline asi naerma, pisarateni. See on nii tohutult naljakas kuidas täiskasvanud inimesed ei suuda tõese kriitikaga hakkama saada. Oleks ehk aeg sellest üle olla ja mõelda, mida saaks ise paremini teha... (keskeakriis pole naljaasi)

Muide, homme on kõuemüra ja põrgupiin...huhhhhh.... Eks ma homme kirjutan mis täpselt toimus ja kuidas läks ja kõik mis sellega seondub....Loodan et läheb hästi....peab minema, peab! Aga kui ei lähe? Siis on jamasti- vist.

Lubasin eelnevas postituses oma nädalavahetusest kirjutamist jätkata.. Niisiis liigume edasi laupäeva hommikusse...

Nädalavahetus...vaba päev..neeeh. Ei saa niiviisi lihtsalt logeleda! Igatahes minu laupäev oli sisustatud! Nimelt, meie linnakeses toimub iga-aastaselt lauluvõistlus ''talvelaul''. Sellel lauluvõistlusel osalevad 5-11 aastased tüdrukud/poisid. Ilmselgelt mina ise seal osaleda ei saanud (kuigi ära poleks küll öelnud), oli minul au olla sellel aastal žürii liige. Mitte, et mulle hirmsasti meeldiks kedagi hinnata vms, kuid kui su eelmine lauluõpetaja sind nii ilusti palub appi, siis kuidas Sa ütled ära? Ja mina kui väike aktivist, ei suuda sellistele pakkumistele kuidagi ära öelda, siis olin kohe nõus, minult mitu korda küsima ei pidanud. Kui nüüd võistlusest nüüd üldisemalt rääkida (selleaastasest), siis oli võistlus tegelikult hüpriski tasavägine, olid vaid mõned üksikud, kes kohe eriliselt paistsid silma oma erilise hääle, või lauluvalikuga. Minule igatahes väga meeldis neid jälgida ja kuulata. Tegelikult oli nii, et terve selle aja, mis ma seal neid lapsi laulmas kuulasin, mul oli nii suur kiusatus ise sinna lavale minna ja laulma hakata. (tegelikult polegi minu lauluvõistluski enam kaugel, täpselt minu sünnipäeval 21.märtsil). 

Sellel lauluvõistlusel on ka oma kindel eripära- kohti seal ei jagata, vaid antakse välja erinevad eripreemiad ja nännid. Seekord oli lapsi lausa 41, eks proovige ise nendele kõigile tabavad tiitlid leida (kahjuks pidi mõni siiski täiesti ilma jääma, elu on  juba kord selline karm).

Maiasmokkadele (loe: žüriile) anti ka tänutäheks tänukiri ja purgike mett.... mmmmmmm mesi...

Selle asemel, et peale lauluvõistlust suunduda koju, läksin mina hoolitseva sõbrannana hoopiski Laura juurde, kelle väike õde pidas kodus sünnipäeva  oma sõbrantsidega (õde sai Tal 8-aastaseks). Laura palus mind appi/seltsi, aidata nendele ''pisikestele'' mõningaid mänge teha. Jõudes sinna, pandi mind otsekohe hoopiski sööma (lucky)...

Kuid ei möödunud kuigi palju aega, kui juba Laura õde tuli meie juurde murega, et nad tahaksid midagi mängida. Mnjah, suutsime tol hetkel kiiruga välja mõelda ainult ühe lihtsama mängu- limbo. Hakkasimegi siis peale.. Algul said kõik vägagi hästi hakkama, kuid mida madalamaks see läks, seda rohkem valesti nad hakkasid sealt alt läbi pugema..(kes pea ees, kes kükkis..). Näitasime Lauraga ette, et kuidas seda tuleks õigesti teha, aga nemad lasevad ikka samamoodi edasi. Oeh, otsustasime et lõpetame selle kaose ja saatsime nad nii kauaks oma tuppa mängima kuni oleme mingi uue mängu neile välja mõelnud. Panime oma ajurakud kiiresti tööle ning tulime palju paremale ideele, teha viktoriini. Kuid sellega läks vähe aega.. (tegelikult palju). Millal te ise viimati tegite viktoriini esimese klassi lapsele? Oli ülimalt raske mõelda välja küsimusi, mida nad kõik võiksid teada, toon mõningad näited esitatud küsimustest: ''Kuidas nimetatakse teisite plaksumaisi?''; ''Mis värvi on sidrun?''; ''Mitu aastaaega on aastas, milline nendest on kõige soojem?''; ''Mis värvid on Eesti lipul?'' jne..

Midagi saime kuidagi valmis ja ka pliksid olid väga tublid, mõne küsimusega tekkis neil probleeme, kuid võin öelda et nad olid väga tublid! Muide, mind imestas see, et ühe tüdruku käekiri oli parem kui minu oma, kõik vastused kirjutas Ta ka kirjavigadeta.. Lihtsalt uskumatu!

Otsustasime peale seda karmi pidu, et jään ööseks Laura juurde.. Vaataksime filme, räägiksime juttu ja lihtsalt oleksime.. noh, tegelikult umbes nii läkski.. peaaegu...

Muidugi filmi me otsisime ja seda ka vaatasime, aga mitte nii nagu tavalised noored.. See nägi välja selline, et panime filmi telekas mängima (World war Z- teadmiseks, see on ülimalt hea film). Sättisime enda lähedusse dipikastme, krõpsud ja popcornid ning tee (me fiilime teed- rohelist teed-piimaga) nommnomm... Film iseenesest oli paar tundi pikk, kuid järjest suutsime ära vaadata ühe tunni, avastasime nii juhuslikult, et köök näeb nii õudne välja ja kuna me kumbki ei talu korrastamata kööki, hakkasime seda koristama (raske uskuda või mis?) Aga tõesti, just meie olimegi need hullud kes hakkasid kell üks öösel kööki koristama, ja muide päris põhjalikult. (kuigi film oli alles poole peal). 

Mis me seal nühkisime seda.. oma pool tundi kuskil. Kuna teetassid olid selle ajaga juba tühjaks saanud, siis tegime endale uued võrratud joogid. Tegelikult olime selle tunni aja sees juba umbes 2-3 tassi teed joonud. Läksime lõpuks mingi aeg filmi edasi vaatama, mulle ikka niiväga meeldis see (kahel korral hakkasin peaaegu nutma), aga ei, see pole tegelikult üldsegi kurb film.. Piripillll

Õhtu (loe:öö) jooksul me jäime ära nii palju teed, et võiks meie koosistumist lausa nimetada teeõhtuks, sest teed me jõime TÕESTI palju! Aga kuidas sa ütled ära niivõrd heast joogist nagu roheline tee piimaga?? Õige vastus, ei ütlegi! :P 

Magama saime alles kell nelja paiku.... Mis sest et ma pidin pühapäeva hommikul kell 11:00 koolimajas , kooriproovis olema.

Ma ei hakka siin sellest proovist pikemalt rääkima, see oli niiiiivõrd väsitav ja koormav, sest tegu oli 4-tunnise kooriprooviga (rebib katki). Ja ma ei taha ennast nüüd päris tühjaks ka rääkida :D mjäu