*Sorri, mul pole täna tuju kirjavigu parandada*

Ma ei viitsi mämmutada, seega asun kohe asja kallale. Lugu siis selline, et mul oleks vägavägaväga teilt kõigilt abi vaja, päris tõsiselt, mul on nii suur mure. Eriti mage on jälle mingite stressijuttudega teid piinama hakata, aga. Viimasel ajal ma ei saa kuidagi enam see rõõmsameelne Linda olla, mõnel päeval tuleb välja, aga õhtu eel olen jälle see tuttav võõras, kes iseennast peeglistki ära ei tunne. 

Ma suudan ärrituda niivõrd väikeste asjade peale, ma ei maga kuigi hästi, eelistan enamus päevi üksi olla, eriti hommikud/õhtud(!), peavalud vahepeal täiesti tühja koha pealt. Ja siis veel see, et mulle tegelikult megapalju meeldib Koidula ja klass ja värki, Nõmmes on väga tore elada ja puha, aga ma tahaks niiiiväga Paidesse või maale minna (selline asi nagu koduigatsus eksisteerib minu puhul??). Igatahes jah, palun help me!

Esmaspäevakesest paar lookest:

Oli siis esmaspäevane päev, kuus tundi ja valikaine (tegelt kuues tund jäi ära). Päeva ebaõnnestumine algas valikaine tunniga, mis on mul siis pilliõpe/hääleseade (ma vist olen juba umbes miljon korda öelnud ka, et olen häääästi kaua laulnud). Ehk siis nagu see on asi, milles tunnen end SUHT kindlalt. Esmaspäeval tegime siis esimest korda kitarrimängu asemel hääleseadet. Mu õpetaja on reaalselt megaproff laulmises ja üldse muusika tegemises/loomises. Terve oma tunni räägib minuga, kasutades väga palju muusikalisi termineid, mille tähendusest ma midagi ei tea, ta räägib mulle nootidest, laadidest, astmetest...eeem, teisi asju ma ei oska nimetada, sest need on asjad, millest ma midagi ei tea. Miljonit korda- Ma ei ole kunagi muusikakoolis käinud ja ma EI TUNNE nooti ega muud sellist!

Räägib mulle umbes pool tundi asjadest, millest ma aru ei saa ja kui lõpuks laulmiseni jõudsime, oli mul selline tunne, nagu ma poleks kunagi varem laulnud ja ma ei tea üldse, mis asi see laulmine üldse ongi! Aaaahhhhh elu s**em tunne lihtsalt! Ehk siis jah, palju õnne mulle, õpetaja on proff, mina ei ole ja ma ei oska neid asju, mis ta tahab et ma oskaks jne..mida ma teen?????? Tore jah, et midagi aru saate.

Noh, nagu eelnevast oleks minu jaoks juba väheks jäänud..Kuna pidin kella kolmeks jõudma haiglasse füsioteraapiasse, olin sunnitud megakiirelt tegutsema, et koolist linnaliinibussile jõuda. Buss jõudis just siis ette, kui peatusesse jõudsin. *Kasutan alati ühekordseid bussipileteid, noh, neid mis sealt suurest kobakast läbi lased ja see kuupäeva peale trükib vms. Ostan alati hästi mitu tükki ka korraga, et olemas oleks koguaeg.*

Noh olin kuskil ühe peatuse sõitnud, kui hakkasin piletit otsima. Aga no otsa olid saanud. Kaks-kolm peatust oli vaja ainult sõita, mõtlesin et see on täiega savi, nii väike maa veel..sõitsin aga edasi. Ja siis üllatus-üllatus, tulevad järgmises peatuses peale kontrolörid. Ainus mõte, mis peast läbi käis oli lihtsalt soov, et nad ei näeks mind, sest noh, piletit mul neile ette näidata ju ei olnud. Rääkisin ka neile selle sama jutu ära.

Vedasid mu oma erabussi, võtsid mu nime, telefoni nr., aadressi, meili, ema nime, ema numbri, ema aadressi, noh ja lisaks sellele kõik mu ID-kaardil olevad andmed. Kuna ma pidin arstile kindlasti jõudma, tegid nad kiiresti ja hoidsid mind ainult nii ''vähe'' aega kinni, et arsti ajani oli ainult fucking 1 minut..

Samal ajal kui mind autos või bussis või mis iganes pannis mind kinni hoiti, helistati mu emale ja räägiti jutt ära ja värki. Emalt siis pärast kuulsin, et saan rahatrahvi, täpse summa saan teada meili teel 1.detsembril. 

PS.Eriti lamp on see, et üks kutt, kelle kuukaart oli aegunud, jäeti rahulikult sinna bussi edasi..

No palun..ainult kaks sõna: Minge põrgu!!!

Te kindlasti ootate mingeid ülimalt põnevaid pealkirju, mis postituse kenasti kokku võtaks, eks? Sorri, peate pettuma, ma pole korralike pealkirjade välja mõtlemise peale kunagi kuigi palju aega kulutanud, sest ma pole see blogija, kes viitsiks pealkirjadega nii väga tegeleda. Kuigi tõesti, kui juhtub postitusel olema mingi ''eriti põnev'' pealkiri, on postitusel rohkem vaatajaid kah (blogistatistika kinnitab minu väidet). See selleks..

Tegelikult oli mul üldse üks teine mõttetera, mis on juba pikemat aega minu sees susisenud. Muidugi jah, eks ma pean ikka hoiatama, et täna tulevad maseklubi jutud, seega keegi ei ole kohustatud mu tulevat hala kuulamast (võid tahtmise korral blogiakna kinni visata).

Igatahes asi, millest olen sadumiljoneid kordi viimase aja jooksul mõelnud, ongi too tänase postituse pealkiri ''Elu on nii kuri''. Ei, asi ei ole absoluutseltki koolis (kuigi matega on suhteliselt kehvad lood meil paljudel, Koidula ju). Ma ei oskagi kuidagi alustada..

Peab tõdema, et peale uude kooli astumist on ka minul paar päris tõsist probleemi tekkinud, millega mu mõistus ei suuda kuidagi leppida..minu jaoks päris valus teema, mida ma siin praegu paremameelega lahkama ei hakkaks (veelkod, ei ole koolimured!). Kohati on mul kõik nagu hästi, kohati jälle nagu suhteliselt pekkis, millest ma pean kuidagi üle olema ja edasi elama. Tegelt mul ei olnud absoluutselt plaanis sellist küsimärki enda kohta õhku jätta, aga ma lihtsalt pidin sellest blogisse jälje maha jätma, iseenda jaoks, võibolla kunagi räägin kah mis teema on (mõned isegi teavad mu murest).

Aga mu mõte ei olnud rääkida täna endast, vaid üleüldiselt. Viimasel ajal olen tähele pannud, et nii mõnelgi inimesel on asjad kohati nii pekkis kui olla saab, kas on sõbrannade/sõpradega mingi jama, tervisega, kellegi lähedasega vm..Seda kõike on nii kurb vaadata, kuigi mul endal on kõigi nende valdkondadega halbu asju, on veelgi valusam vaadata kedagi teist, kellel on ehk veelgi kehvem seis. Tahaks niiväga midagi nende inimeste jaoks midagi teha, et natukenegi parem oleks, aga samas nagu ei oska kuidagi abi pakkuda või midagi ise välja mõelda.

Näiteks saan tuua ühe väga toreda inimese, kes on päriselt ka üks sõbralikumaid, toredamaid ja armsamaid inimesi üldse, keda olen kohanud. Tal on igas mõttes nii kuradima kehvad ajad, igatpidi. Ja ma lihtsalt ei taipa, mille kuradi pärast peab elu niimodi ajusid n**sima ja kõik hädad korraga niivõrd toredale inimesele pangega kaela kallama? See on ausalt nii ebaaus! Ma teeks ausalt peaaegu vist kõike, et see inimene saaks omal asjad paremaks, aga mul pole õrna aimugi mida peale hakata..

PS. ma ei kavatsegi kuulda kellegi käest juttu, et a la ''Linda issand jumal, miks sa oma blogis masetsed koguaeg, sa.....''. Sorri noh, hoia enda teada sellised kommentaarid, aitäh! :))))

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea. 

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.

Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.

Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.

Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.

Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 

Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 

Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 

Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)

Nagu eile juba teatasin, olen tänasest mõneks päevaks Tartus haiglas. Päeva algus oli eriti veniv, mis algas juba kell kuus hommikul, not very awesome. Jõudes poole kümne ajal haiglasse, pidime empsiga arsti ootama veidi üle kahe ja poole tunni. Algul jäi mulje, nagu kõikidel arstidel ja õdedel siin oleks täiesti suva, et me siin ootame, kuid kui mu arst lõpuks minuni jõudis, sain aru, et tegu on siiski väga meeldiva ja toreda inimesega.

Kuna tänasel päeval minuga midagi ei tehtud, siis mulle anti luba minna linna peale, mida ma ka paar tundi kasutasin. Tagasi tulles ootasin Mac'i, kes oma teraapia-Elliega haiglasse tuli, mul oli muidugi tohutult hea meel neid näha. Veel enne tema tulekut tutvustati mulle minu homset päevaplaani, mille üle ma pole üldse fucking õnnelik.

Kuna ma oma haiguslugu ja muud sellist siin päris lahkama ei hakka, siis valgustan teid esialgu kõigest ühest protseduurist, kuhu olen homme sunnitud minema (seda sama asja ma tegelikult nii rängalt kardangi). Nimelt homme tehakse mulle lumbaalpunktsioon. See tähendab süstalt ja minu selgroogu. 

Süstlaga sisenetakse selgroolülide vahelt seljaajju, kust võetakse proov. Kogu aja vältel tuleb olla täiesti liikumatult. Arstid ütlesid mulle, et protseduur kestab umbes 5 minutit, aga see asi kõlab juba nii tohutult õudsalt, et ma tõsimeeli kardan seda, väga rängalt kardan. Too protseduur on ka esimene, mis mulle homse päeva jooksul tehakse.

Päriselt, ma ei mäleta praegu, millal ma viimati midagi nii hullult kartsin. Selline suremise tunne on. Kirsiks tordil on see, et hommikul ma süüa ei tohi ja alates öösel kella kahest ei tohi ma magada, kuna mind ootab ees ka uneuuring, mille käigus pannakse pea külge mingid jubinad ja seejärel pean tund-kaks magama, vaadatakse magades minu ajutegevust.

Tahaks kõvasti ropendada ja lihtsalt minema joosta, fakk küll!

Ma olen tegelikult natukene isegi segaduses, et kuidas jälle mina..okei, seekord pole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt nii WTF olukord. Asi on riietes, välja kandmises ja šoppamises.

Ilmselt paljud tüdrukud nõustuvad minuga, et naissugupoolele on riietus väga oluline. Ma olen selles päris kindel, kuna miks muidu pea kõik meeleheitlikult mööda poode jooksevad, et just enda jaoks parimad püksid või mis iganes riietuseset leida.

Veel rohkem ajas mind hulluks eilne päev, kui õega Tallinnas poodides ringi käisime ja ma endale lõpukleiti ja saapaid otsisin. Muidugi vaatasin ka erinevaid pluuse, teksasid ja jakke. Poodides on reaalselt nii palju asju, mis mulle tõsiselt meeldivad, aga teate mis? Ilma üle pingutamata, mulle ei sobi selga ükski asi mis mulle päriselt meeldib. Ma ei saa aru kas mul on tõesti nii imelik kehakuju või mis värk sellega täpselt on. Tegelikult ajab selline asi päris hulluks, sest ma ei saa kanda asju mis mulle meeldib, või milles ma reaalselt palju stiilsem ja ilusam välja näeksin. Aga ei, ma pean käima riietega, mis mulle tegelikult endale eriti ei meeldigi. Lihtsalt nii tüütu on, tõsiselt tüütu.

Ma päris tõsiselt ei saa aru, kuidas peaaegu kõigile teistele sobivad igasugused riided, milles nad nii lahedad ja ilusad välja näevad. Eriti kade olen ma nende peale, kes kannavad sellist riietust, nagu ma ise tahaksin käia, aga kui ma ise peaksin sellised riided selga panema, siis näen välja nagu mingi täis topitud lambasool (vorst). Mul oleks vaja mingit vol 2 Ženja Fokinit ja umbes 5 tuhandet eurot, kelle/mille abil ma lõpuks leiaks endale riided, mida ma hea meelega kannaks ja näeksin ka nendes ilus välja.

By the way, Tallinnas polnud ühtegi kleiti, vähemalt nendes poodides kus käisime, mida ma päriselt ka selga paneks. Aga ma leidsin ühed üliilusad pidulikud püksid, sinna peale sobiks ülihästi üks pikavarrukaga sifoonist pluus ja alla beešid platvorm kontsad. Ülinunnu oleks nii, ei tea küll kas ka minu seljas, aga millegipärast on ju selline nõme kirjutamata reegel, et lõpetamisele peavad tüdrukud minema kleidiga..

Ma kardan räigelt seda, et lõpetamisel kõik tüdrukud näevad ülikenad välja ja siis mina seisan nende kõrval nagu kapp mingisuguse hilbuga, millega ma kohutav välja näen, sest midagi muud minu kehatüübile leida ei ole.

Olen jälle mõningad päevad olnud blogist täiesti eemal, tegelikult ka arvutist. Seekord siiski täie põhjusega, mitte seepärast et ma ei viitsiks. Väga viitsiks, aga mis teha, kui ei jõua tooli peal istudagi..

Selline ''tore'' asi algas kolmapäeval, täiesti järsku, rahvatantsu ajal. Tegime trenni, õppisime uut tantsu ja umbes poole trenni pealt hakkas pea väga hullult ringi käima, aga kuna ma ikka tahan pingutada, siis tantsisin vapralt edasi. Peale trenni läksin heitsin lava peale pikali, et toibuda (tantsime aulas). Ajasin selle kõik borrelioosi kaela, mis mul elada ei lase. Lõpuks koju kuidagi tuikudes tundsin, et asi on ikka väga halb. Kuna elan veel neljandal korrusel, oli minu kojujõudmine raskendatud, peale iga korruse ületamist jäin seina najal seisma, sest lihtsalt jaksu polnud.

Koju jõudes läksin koheselt oma voodisse pikali, samal ajal telefonitsi rääkides Kaiga, vaeseke pidi jälle minu hala kuulama, kui sitt mul  olla on. Olles umbes tund aega niiviisi voodis halva enesetundega lamanud, taipasin, et äkki mul on palavik. Kraadides ennast ära, näitas see ilusat 38,1 palavikku. Tol päeval hakkasin ka järsku köhima, sain väikse nohu ja lihasvalud. Õhtul kõik valutas: selg, jalad, õlg, kael, käed. Ka kadunud on söögiisu, ma ei suuda midagi süüa, kui siis ainult kerget toitu väheses koguses. Selle koha pealt on positiivne see, et saan mõneks päevaks oma kõhu peenemaks :D

Tänase päevani on mul selline ''mõnus'' palavik. Eile mingi aeg näitas kraadiklaas veel 38,9. Praegusel hetkel, mil kirjutan, on palavik möödas, aga ei tea kui kauaks, loodetavasti see ei kavatsegi enam tagasi tulla. Nii vihkan olemast haige, miks mina pean kõik sellise endale saama? Kellegile teisele pole vaja?  Ma annaks kellelegi teisele puhta muidu oma hädad ära.

Halvemaid asju selle juures on see, et ma ei saa ennast kuidagi välja puhata, kuigi üritan palju magada. Ükskõik kui palju ma ka ei magaks, on silmad kottis. Kooli pärast olen ka mures, esmaspäeval on mind ees ootamas kolm tööd (kaks neist kontrolltööd), aga arst keelas mul esmaspäeval kooli minemise, pani ka arstiaja kooli ajale. Väga halb! Aga mul on siiski tunne, et kooli lähen ikkagi. Niigi pidin kaks koolipäeva kodus kössitama...

Ja millest selline pealkiri? Vot sellepärast, et mul on kõik gripi sümptomid ja see ei ole hea..Kuigi sisimas ikka loodan, et lihtsalt külmetus. Gripi kohta saad lisaks lugeda SIIT.

PS: täna sain lõpuks ka korralikult püsti seista, te ei kujuta ettegi kui hea tunne see on, kui sa seisad ja sul ei lähe süda pahaks.

...raha meid mõjutab. Öeldakse pidevalt, et raha ei ole elus tähtis, sest raha eest ei saa endale osta rõõmu, sõpru, kogemusi jne. Mina vaidlen sellele vastu. Muidugi ei saa osta endale rõõmu kui enesetunnet, kuid raha eest saab osta ja käia kohtades, mis pakuvad rõõmu. Jah, sõpru tõesti raha eest ei osta, siia pole rohkem kommentaare vajagi. Aga kogemusi, kui on raha saab erinevates kohtades liikuda, see omakorda soodustab ka seda, et kohtud paljude toredate inimestega ja saad osaleda paljudel põnevatel üritustel, mille läbi inimene saab palju uusi kogemusi.

''Raha ja selle kogus ei ole tähtis''. Kes üldse nii mõtlema hakkas? Nii paljud kuriteod, rikkumised, mõrvad, vargused, pantvangistamised ongi ju korraldatud eelkõige raha pärast. Ja kuna kõik lähebki järjest kallimaks, saavad n.ö. paremat elu endale lubada vaid keskmisest jõukamad inimesed. See ajab mind kohati väga hulluks, kuidas kogu elu tiirleb ainult raha ümber. Sünnitakse selle nimel et võimaliult palju raha teenida. Nii mõtlevad ka ju paljud noored: ''Ma lähen kunagi sinna tööle, sest sealt saab palju pappi, savi et töö jama on''. Sellise suhtumisega noh ma ei tea kuhu me kunagi jõuame..

Andke andeks, aga mina olen vaikselt hulluks minemas, kui hakkan mõtlema põhikooli lõpetamisele ja uuele koolile. Minu plaan võib ju ilus ja tore olla, et teen Koidulasse (Pärnus) ja Tammesse (Tartus) katsed, saan ühte neist sisse ja kolin sinna linna kus see kool on. Minu mõte on ju igati hea, et näiteks saan Koidulasse ilusti sisse ja värki, kolin gümnaasiumi ajaks mingisse Pärnu üürikasse ja lõpetan edukalt gümnaasiumi ning seejärel tublisti Tartu ülikooli.

Samas hakkan mõtlema kõigile rahaasjadele. Üürikad maksavad omajagu, nendele lisaks veel kommunaalid, söögirahad, WC-paber ja muud tarvilikud asjad. See ajab mu pea hulluks. Mida ma tegema peaksin? Kükitama gümnaasiumi ajal Paides, kus ma korralikku ettevalmistust ülikooli jaoks ilmselt ei saa? Ma ei taha, ma päriselt ei taha. Ma tahan edasi liikuda ja tõestada et ma saan hakkama, aga no krt kui kogu elu ei tiirleks ainult raha ümber, oleks kõik palju lihtsam. Ma lihtsalt ei tea kuidas sellistele asjadele läheneda ja kuidas selliseid asju lahendada, ma ei tea ja mu pea on kokku jooksnud ja ikka täiesti ummikus.

Minuga toimuv on juba lihtsalt ajuvaba, täiesti haigelt nõme. Eriti nõme on jälle oma blogis oma muresid kurta kuid ma lihtsalt ei suuda vait olla, sest see on juba nii debiilne et õhhhhh. Nagu juba pealkirjast lugeda saite, siis jah, vahel mul ongi tunne et saabki kõik ainult hullemaks minna. Muidugi mõne asja koha pealt on ju kõik täpselt nii nagu peab olema (näiteks kool), aga no kui üks asi on hästi, siis ometigi teine asi ei pea hästi olema.

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi oma tervisest ja jooksvalt bloginud, mida on nüüd tehtud, mida leitud ja mis edasi. Viimane postitus oli ''Sain targemaks, varsti saan vist kuldkliendiks ka'', kus kirjutasin sellest, et gastroskoopia (mõõganeelamise) abil diagnoositi mul krooniline gastriit (gastriidi kohta saate lugeda eelnevalt lingitud postitusest). Mulle määrati retseptiravimid, mida pean võtma igal hommikul, esialgu kuu aega järjest.

Samal päeval rääkisin arstile ära ka oma kolmanda mure (*teine mure oli pearinglused). Nimelt umbes aasta-poolteist on mul põlved valusad. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Selle peale võeti mult hulganisti vereproove ning kohe peale seda läksin ka põlvedega ultrahelisse, kust paraku midagi ei leitud.

Nüüd, kaks päeva tagasi külastasin uuesti Järvamaa haiglat, et teada saada, kas vereanalüüsid midagi näitasid või mitte. Kuigi läksin kohale, pidin oma arstiga rääkima telefoni teel. Luges mulle siis pikalt ja põhjalikult mida uuriti ja et need ja need ja need asjad olid kõik negatiivsed (see oli muidugi hea uudis). Aga siis jõudis ta kohta, kus ütles, et üks proov oli positiivne, Linda sul on puuk borrelioos. 

Ei noh tegelt ka või?? Miks ma kõik s*ta endale saan? Mida see minu jaoks siis tähendabki- antibiootikume, iga päev kolm korda (esialgu 20 päeva). Ma ei tohi põrutada oma jalgu, eriti keelatud on igasugune hüppamine ja trallimine jalgadel. Päris fun! Ja issand need rohud on niiiii kanged, juba peale ühte päeva manustamist kõhus keeras. Kuna need rohud on kanged, pean kord päevas võtma veel piimhappebakteri kapsleid, et magu sõna otseses mõttes kaitsta. Kuigi borrelioosi ravi võib venida pikaks, saab lõpuks (õnneks) sellest täiesti lahti. 

Kas nüüd usute et mul on kopp ees? Ja mis veel lahe, ega ka koolitegemistes on keegi, kes kritiseerib või kamandab, et aa, Linda miks sa nii ei tee ja miks sa teed nii nagu sa teed. Linda, rahune maha ja kuula, sest sa ise ju hakkama ei saa ja midagi ei mõista. Appppiiiiiii!! Võtke palun rahulikumalt ja ärge tõmmelge, oleks kõigil igat pidi kergem!

...täiega viriseda. Ma isegi täpselt ei tea miks, viimase aja asjad on kopa nii ette visanud, et tuju midagi teha on suhteliselt kadunud. Kusjuures midagi otseselt polegi olnud ega midagi pole juhtunud..Ahh ma ei teagi. Ma ei saa aru, kõigiga läbi saan, koolis olen suhteliselt edukas, muud asjad on korras, aga midagi nagu kripeldab sees. Ma ei tea, kas asi on minu sõbrannas, kellele ma täiest jõust kaasa elan ja üritan tal aidata mõnel kindlal teemal arutleda või on üldse asi teadmatuses, mida arst esmaspäeval minu tervisliku seisundi kohta räägib või on üldse mingi kolmas. neljas või seitsmes asi. See kõik on nii segane, sest ma isegi ei tea mis mul viga on. Tegelt on veits naljakas ka ennast jälgida, mingiaeg on kõik hea ja siis järsku miski ei meeldi, typical me! 

Aga teate mis, mul on selline tunne nagu mu mõistus täiega mõnitaks mind. Viimasel ajal näen pideval unes, et chillin või laulan mõne oma iidoliga koos. Mõni postitus tagasi kirjutasin ka ühest oma unenäost, kus esinesin koos mitme tuntud lauljaga suurel laval (seda saab lugeda SIIT). 

Mõni päev peale seda unenägu nägin unes uuesti Liisi Koiksonit, ma isegi ei mäleta mis seal unenäos juhtus, aga selline tore uni oli. Täna öösel nägin siis ülihead unenägu, kus olime Heliga mingis ehituspoes ja mingi hetk nägime Eeva Talsit, juba varsti oli ta minu juures, võttis mult ümbert kinni, jalutasime niisama ja rääkisime kõiksugu asjadest. Eeva tegi veel huumorit ja meil oli mega lõbus. Lõpuks läksime ka minu vanaema juurde õhtusööki sööma, sellega see siis lõppes.

Tegelikult on muidugi ülimalt tore näha selliseid unenägusid, aga mille krdima pärast peavad need olema nii ilusad ja toredad, mis mitte mingi valemiga ei saa päriselus juhtuda, jah juhul kui ma üleöö ülihead lauluhäält endale ei saa..No igatahes on mul siis praegu järjekordne ''mõõnaperiood'', kust loodetavasti juba lähipäevil välja saan..

Jah, mõni päev on ikka nii jama kui jama. Muidugi võib selleks olla miljon erinevat põhjust, aga tõesti, viimasel ajal on minu puhul need enamjaolt seotud kooli ja tervisega. Võibolla on teil minust selline mulje jäänud, et seoses nendega olen igati negatiivne ja virisev. Tegelt ei ole nii. Muidugi  võiks ju headest asjadest rääkida, aga mõnikord (kuigi viimasel ajal päris sageli) on selliseid hetki mil on nii jama, kõik tundub nii jama ja enda välja elamiseks kasutangi tavaliselt oma blogi, kus mul on vabad käed, mida teha ja kuidas kirjutada (kuna see on siiski minu blogi ja kellegil ei ole kohustus seda lugeda, eksole). 

PS. kõik kes ''negatiivsust'' ei talu, siis jäta see postitus siinkohal pooleli ja külasta minu blogi veidi hiljem, kui uus postitus ilmavalgust  on näinud. 

Lugu siis selline (alustades eelmisest kolmapäevast). Kolmapäeval oli meil kehalises maagiline cooperi test, mis kujutab endast 12 minutit järjest staadioni ringide jooksmist ja pärast olenevalt sellest mitu ringi jooksid, saad vastava hinde. Selleks et nelja saada, peab minu mäletamist mööda jooksma vähemalt 8,5 ringi (üks ring on 250m). Ega mul midagi keerutada polegi, päris surm oli. Mitte et mulle hirmsasti meeldiks oma tervise üle avalikult viriseda, aga ma sõna otseses mõttes jooksin ennast peaaegu pildituks. Ma fucking ei kujuta ette ka, miks ma kehalises enam midagi korralikult teha ei suuda. Tavaliselt kehalise tunni alguses jookseme 3-4 ringi, mille vältel mul juba silme eest pooleldi uduseks, pooleldi mustaks kisub. Pea käib alati hullult ringi ja ma ei oska ka mitte midagi teha. Cooperi testi ajal oli asi nii hull, et kokku umbes kaks ringi ma pidingi kõndima, sest ma lihtsalt ei suutnud joosta, muidu oleksin vist täiesti pildi kotti visanud. Kui lõpuks see maagiline vile kostus, siis ma lihtsalt olingi külili maas ja üritasin õhku saada, siis liigutasin ennat selili ja üritasin kuidagi oma jalgu veidi kõrgemal hoida et mul pilt eest ära ei läheks, eesti keeles öeldes oli mul nii krdima s*tt olla. 

Ega see neljapäeva õhtugi väga parem polnud. Sel toredal ajal mõtles mu kõht, et ou, oleks lahe jälle Lindat piinama hakata. Siis ma seal lugesin oma Kõrboja peremeest, valutasin kõhtu, talusin keskmist iiveldust ja jõin (Kai soovitusel) vastu tahtmist kummeli teed, et iiveldust ära saada. Raamatu sain läbi ühe ajal öösel, kohe tõmbasin ennast ka kerra ja jäin magama. Kui hommik koitis, oli aeg ärgata ja kooli sättida. Jälle see nõme kõhuvalu ja iiveldus olid tagasi tulnud, mille pärast ma ka kodusele ühepäeva-puhkusele pidin jääma, nõmenõmenõme. 

Veetsin siis nädalavahetuse maal, kus kõik need õhtud mu kõht jälle valutas. Reede õhtul jäin veel hüpriski vara magama (kell 23). Njah, umbes kaks tundi sain magada, mil piinava kõhuvalu peale üles ärkasin, natuke ootasin ja siis läbi kottpimeda maja teise otsa WC'sse kõmpisin, nii igaks juhuks. Seejärel tegin endale köögis suure tassi kummeliteed (kogemused näitavad, et see pisut aitab) ja sõin sisse 3 NO-SPA tabletti. Köögis kössitasin seal oma pool tundi mil lõpuks tagasi voodisse minna söandasin. Järgmisel päeval samamoodi edasi, jeii (küll mitte enam nii hullult). 

No pühapäevani kestis siis trall maal. Jõudsin koju ja mis mind ootas? Vene keele väljendid, inglise keele väljendid, ajaloo kodutöö, matemaatika kodutöö..That's so awesome! Oioi, te poleks tahtnud mulle tol õhtul jalgu jääda, ma olin ikka nii kuri kui kuri, ikka täitsa kuri. Kuna mul on selline tore sõbranna nagu Kai, siis vahutasin talle kokku oma pool tundi kui kuri ma olen, et õpetajad tahavad, et me nädalavahetusel ennast välja puhkaks ja et me koolis ei magaks ja kõik nii edasi, aga ise annavad nädalavahetuseks miljon asja õppida, mille peale esmaspäeval muidugi ka töö tuleb. Päriselt ka, palun vabandust õpetajad, kes te mu blogi loete (ma tean, teid on päris mitu), mul on lihtsalt nii kopp ees sellest ''vabast ajast'' õppimisest.

Tänase hommikuga algas 1. oktoober. Oh seda pidu ja lusti! Päeva ootused olid kõrged, sest tulemas oli matemaatika tunnikontroll, mida tõsiselt ootasin, kuna teema oli nii lihtne ja minu jaoks täiesti selge. Siinkohal siis mainides, et tegu oli ruutjuurega. 

Jõudsin ilusti kooli, läbisin esimese tunni ning seejärel suundusime oma klassiga matemaatikasse. Tunni esimesel poolel võtsime edasi uut teemat (millest ma mitte ühtegi asja aru ei saanud), noh ja siis mingi aeg jagati meile kätte meie tunnikontrollid (see näeb välja selline, et A4 paber on lõigatud pikkupidi pooleks ning ülevalt alla jooksevad ülesanded). Võtsin siis töö ette ja sel samal hetkel õpetaja teatas, et kalkulaatori kasutamine on keelatud. Me muidugi tõstsime hääli, et miks me kalkulaatorit kasutada ei või, kui ometigi tunnis oleme sellega alati tööd saanud teha? Selle peale õpetaja kordas ennast uuesti, et ei või kasutada. No selge saime aru, aga mille krdi pärast me tunnis seda siis kasutame? Oleks ju elementaarne meile siis vähemalt teatada, et töö tuleb ilma kalkulaatorita. Aga kus sa sellega. Kalkulaatori-mitte-kasutamine tähendas minu jaoks ka veidi teistsuguste lahendusmeetodite kasutamist, millele ma polnud eelnevalt kuigi palju isegi mõelnud.

No sorri, ma tõesti ei ole nagu paljud teised, kellel peastarvutamine absoluutselt probleeme ei valmista, või siis ruutjuure leidmine peast? Uhh, see töö läks eesti keeles öeldes ikka konkreetselt p**se! Eriti ''hea'' on mõelda veel sellele, et sellest tuleb mu esimene negatiivne hinne sel aastal. JEI! Jah ma olen piripill ja õrna hingega jne asjad, ma lihtsalt terve töö aja oleks tahtnud nutta, peale tundi olin endast nii väljas et hakkasingi nutma (õnneks mitte palju).

Edasi oli siis kaks eesti keele tundi, mis mu tuju veidi paremaks tegid. Kuigi tõesti, ma olin nende mõlema tunni vältel morn, sest miks ma poleks pidanud olema? Kahe eesti keele vahelisel 20-minutilisel vahetunnil võtsin oma ruubikukuubiku ja panin selle kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali (et mõtted eemale saada), aga kuna need liigutused on mul nii sees, siis ikka kippusin selle matemaatika tunnile mõtlema.
Edasi siis muusika tundi, mille alguses läksime klassiõdedega ekooli, et vaadata, mis hinded me 100-meetri jooksus saime (kehaline oli eile)......3! Kõik peale ühe tüdruku said kolme (tema sai imekombel nelja), üks sai koguni kahe. No ma tõesti ei saa aru missugune see hindamisskaala on? Tippsportlaste järgi arvutatud?
No ja siis muusika tund, mis toimus aulas, kuna seal oli näitus. Pidime ennast gruppidesse jagama, et näituse põhjal tööleht ära täita ja pärast teistele esitada. Noh see läks nagu läks...nelja saime, kuigi muusika on aine mis võiks olla puhas viis. 
Igatahes see päev ikka täiega sakkis. Lihtsalt peale tunde olin nii kurnatud ja pahas tujus, et olin kodus ja lihtsalt olin, mõeldes peas tervet päeva läbi. Uhhhhh, õudne. Loodetavasti homne tuleb palju parem.

Täna otsustasin vaadata üle kõik oma klassipildid, sõbrapildid, lasteaia pildid, titapildid jne. Neid on mul niiiiiiii palju. Kuidas üks normaalne inimene pilte vaatab: ''Ohh, ma olin ikka nii armas, nii lahe, et sellest pilt on, aa, see on mu esimene sõber...). Lühidalt öeldes, vaatavad normaalsed inimesed pilte täiesti rahulikult, isegi õnnelikult. Ja siis tulen mina, va piripill..

Alustasin klassipiltide vaatamisega. Panin klassipildid 1. kuni 9. klassini ritta ja vaatasin, kuidas me kõik muutunud oleme. Muidugi nende vaatamise ajal tulid kõik need möödunud 8 kooliaastat kui film mulle silme ette. Kuidas väikestena klaasimuuseumis ja Palamusel käisime, kuidas igal vahetunnil mitmed õpetajad kogu klassiga riidlesid, et me oleme ikka nii jubedalt lärmakad ja ebaviisakad...Ja millised me oleme nüüd (siiani õpetajate seas tuntud kui ''kooli kõige hullem klass''), aga need olemegi meie, need hullud. Mis te nüüd siis arvate mis mina, kui suurepärane mälestuste meenutaja, tegin? Nutsin. Kõigepealt üks mälestus ja üks pisar, siis teine pisar ja kolmas, kuni ma nutsin juba valjuhäälselt. Samal ajal võttes silma ette ka vanemad pildid lasteaia ajast. Lihtsalt pillisin, rääkisin Heliga facebookis (ta ka nuttis). Mul kulus üle poole paki salvrätikuid ja mu nina oli ikka umbes.

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õudne on mõelda, et juba kevadel läheb see kõik laiali, mina teise kooli, mõningad veel, kuni ongi kõik. Ma tean, ma olen piripill ja ehk ka ülemõtleja, aga andke andeks, et nii emotsionaalne olen. Kui ma olen kurb, siis ma olen ikka  täiega kurb ja kui ma olen rõõmus, siis nii rõõmus, et kõik näevad seda.

Lisan juurde veel kaks minu jaoks kõige armsamat pilti minust koos õdedega (+1 pilt magavast väike-Lindast) 

Mulle ei meeldi tegelikult viriseda, eriti veel avalikkuse ees, kuid tõesti, kaua võib? Jah, ma kavatsen nüüd oma häirivatest terviseprobleemidest pihtima hakata, kui Sa pole huvitatud minu tulevaset ''halast'' osa saama, siis Sul on vist targem see postitus siinsamas kinni panna.

Mitu aastat tagasi algasid mul tugevad kõhuvalud, mis aeg-ajalt (tegelikult hüpriski tihti) armastavad enda olemasolust märku anda. See valu ei ole selline, mis on peaaegu olematu, sellist asja ei ole olemas. Minu puhul on nii, et kui valutab siis ta krt ikka täiega valutab. Pidevalt seostatakse seda päevadega: ''Linda, ära vingu, Sul on raudselt päevad'', ''Kõhuvalu ongi päevadega okei'' jne..Kallid inimesed, mul on probleemid ülakõhuga, peaksite vähemalt seda ju teadma, et sellised ''päevade''valud leiavad aset alakõhu piirkonnas. Valud on mul tõesti täiesti kannatamatud, hullematel juhtudel on see nii hull, et absoluutselt kuidagi ei saa olla. Selline tunne nagu keegi täie rauaga pussitaks suure kööginoaga ja ei kavatsegi enne lõpetada kui ma suurest piinlemisest pildi tasku viskan. Selle probleemiga olen väga mitmeid kordi EMOs viibinud, kolm päeva isegi haiglas olnud. Kas juhuse tahtel või ehk on asi minu linna arstides...mitte kui midagi leitud ei ole. Igasuguseid proove on võetud, ultraheli tehtud, igasuguseid asju sisse tilgutatud. Mitte midagi. Eelmise aasta sügise paiku otsustasin, et sooviksin perearstilt saatekirja, et saaksin minna Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringutele. Lasin siis emal perearstile helistada ning uurida saatekirja kohta. Ja teate mis selle jutu peale vastati? ''Meil ei ole piisavalt tõendeid, et saatekirja anda.'' No ausalt ka või?? Palun tutvuge minu haiguslooga, eriti veel perearstile peaks see kõige lihtsamalt kättesaadav olema. Aga ei, saatekirja ma ei saanud. Siiamaani mul seda ei ole, kuigi ma sellest päevad läbi unistan. Siiani pole ma isiklikult perearstiga sellest rääkinud, aga ilmselt mingi aeg pean selle käigu vist ette võtma, kaua ma ikka oma ema sellega piinan.

Umbes aasta aega järjest on mul olnud probleemid ka madala vererõhu ehk hüpotooniaga. Märgatavad nähud algasid eelmise aasta sügise keskel, mil ühel päeval avastasin, et püsti tõustes lööb jalad nõrgaks ja silmanägemise umbes viieks sekundiks ära. See konkreetne asi mind ei häiriks, kui see ei mõjutaks minu vastupidamisvõimet ning kehalisi võimeid. Näiteks saaksin tuua välja jooksmise. Kuna käin kergejõustiku trennis, siis jooksmine on kavas igas trennis. Päris tihti teeme ka 60 meetri jooksu (mis muide on üks minu lemmikalasid). Viimasel aastal ei ole see aga kahjuks minu jaoks nii kerge. Kuna lühimaajooks nõuab korraga maksimaalset pingutust, siis enamjaolt juba 30 meetri juures läheb mul pilt häguseks ja keha nõrgaks. Selle murega käisin ka arsti juures, kui ma õigesti mäletan, siis oli see veebruari kuus. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et mu vererõhk madal on. Sisenesin kabinetti ja rääkisin oma murest, et püsti tõustes läheb alati silme eest mõneks hetkeks mustaks ning loid on olla, käe- ja jalalabad koguaeg külmetavad. Pidevalt tunnen uimasust ja pearinglust. Selle peale mõõtis ta mu vererõhku ja teatas sõbralikult: ''Oi, pole ime et Sa nii ennast tunned. Sul on ju vererõhk nii madal'' Good to know! Jagas siis soovitusi, et hommikuti enne voodist välja tõusmist jalgadega võimelda umbes viis minutit ja püsti ei tohi järsku tõusta. Tõesti, veri peab oma aeglases rütmiga ju kuidagi ajju jõudma, muidu ei saa omadega hakkama. Jah, sellised asjad mõjuvad, aga mõjuvadki hetkeks antud olukordades, kui tõusen püsti. That's it. Igalt poolt guugeldades olen leidnud, et soovitatakse juuba kangemat kohvi. Peab tõdema et see tõesti pisut aitab, aga seda ka ainult lühiajaliselt. Sealt võib ka lugeda, et keha harjub madala vererõhuga mingil ajaperioodil, aga tõesti ei jõua ära oodata, millal see päev lõpuks kätte jõuab.

Täna, praktiliselt esimesel koolipäeval pidin juba enne tundide lõppu koju loivama. Jah, just täpselt nende eelnevalt väljatoodud asjade pärast. Meil oli eelviimane tund, kehaline, mis toimus väljas. Tunni alguses pidime soojenduseks jooksma 4 staadioni ringi. Teisel ringil hakkasin tundma pearinglust. Võtsin tempot veidi maha, et kehale aimu anda, et mina ikkagi kontrollin seda. Jooksin endasi, seejärel tundsin järjest ja järjest kriipivamat valu oma ülakõhus. Mingisuguse valemiga jooksin need ringid ära ja jäin viimaseid jooksjaid ootama, et saaksime tüdrukutega koos soojendust tegema hakata. Käte ja jalgade venitused, pearingid, veel venitusi, kükid jne. Väga kaua ma neid teha ei kannatanud, sest pika peale hakkasin tundma ka algelisemat iiveldust. Kõndisin õpetaja juurde ja rääkisin oma mure ära ning vedasin ennast spordihali riietusruumi, et kotist kõhuvalu rohtu otsida, sest muude asjade vastu ei saanud ma midagi muud teha kui rahulikult istuda ja rahuneda. Nagu ikka, kui on vaja siis ei ole..rohud olid koju ununenud. Helistasin emale ja küsisin, et kas võin koju tulla, nii halb on olla ja rohtusi ka kaasas ei ole. Sain selle jah sõna. Helistasin Kaile ja ta rääkis minuga terve selle aja kui vaevamiselt kodu poole kõndisin. Iga suurem samm ajas pea veel rohkem ringi käima, ka iiveldus muutus veidi tuntavamaks. Koju jõudes läksin otsekohe voodisse ja võtsin oma rohud sisse. Mõne aja pärast mõõtsin ka oma vererõhku, mis näitas tavapärased 89/57 mmHg. Siia võrdluseks, et normaalne vererõhk on umbes 120/80 mmHg. Õpetaja ees on mul veidi piinlik, et ma talle ütlema ei läinud, et ma nüüd koju lähen, aga see oleks minu jaoks tähendanud pikemat maad kõndimist, mis tundus sel hetkel minu jaoks peaaegu võimatuna, peaasi et koju jõuaksin. Tegelikult siiamaani ei ole mul päris hea olla, aga loodetavasti homseks on korras.

Tänane hommik oli eriti masendav. Olin sunnitud ärkama kell kümme, et jõuda kell 11:15 välja, Heliga kokku saaama ja kooli õpikute järgi minema. Kooli jõudes me sõna otseses mõttes loivasime kooli teise otsa, et õpikuid kätte saada. Me lihtsalt ei tahtnud seda teha, aga meil jäänud midagi muud üle. Kooli koridorist läbi kõndides märkasime klassides olevaid õpetajaid, kellest üritasime võimalikult kiire sammuga mööda kõndida. Õudneeee, ma ei taha veel kooli. Muidugi mu kallid Kai ja Maria  ja Kai ema ja veel mõned pidid mulle terve tänase päeva nina alla hõõruma, et mul homme kool hakkab. Eriti alatu oli Kai (nagu ikka).  Vestlesime telefonis, nagu tavaliselt. Hakkas siis rääkima: ''Linda tead mis?'' ..noh?? ''Linda, kuuled onju'' ...no räägi nüüd ''Tead mis?''..NOH???? ''SA LÄHED HOMME KOOLI JU!'' Ja sellele järgnes järjekordne Kai kajakas. Oo rilli?! Ma ei teadnudki seda. Teate mis? See Kai ema ka parem ei ole. Õhtul kõndsin koju, Skaipisime Kaiga (kõnes) ja siis tuli Kai ema: ''Linda, Sa lähed homme kooli''. Jah kallikesed, ma lähen homme kooli...on teil nüüd kergem? :D
Täna koolist koju tulles ladusin oma õpikud elutoa põrandale maha ja sinna samasse kõrvale asetasin ka oma kaks kooliasjade sahtlit, et neid korda teha ja õpikud sinna ära mahutada. Sahtlist asju välja tõstes leidsin oma vana päeviku,kuhu ma olen küll väga vähe kirjutanud, kuid põnevaid asju sai sealt lugeda küll. Tol hetkel kui seda tegin, rääkisime Kaiga telefonis (jah, jälle, koguaeg räägime :D). Ma siis hakkasin talle neid asju sealt ette lugema..Seal on kirjas ainult puhas kuld. Eniveis Kai pakkus välja et sellest saaks vägeva postituse. Vaatame siis, mida 11-aastane Linda oma päevikusse kirjutas:

03.11.2011
Täna oli mu elu üks koledamaid päevi üldse. Meil oli Hanna-Greetega jälle tüli. Viimases tunnis aga leppisime kirjateel ära. Natukese aja pärast küsisin  ta käest, et kas oleme BESTID edasi ja ta vastas, et ''Vist mitte'' . Praegu aga on mul eriti paha tunne sellele mõeldes. Mõni minut tagasi hakkasin RATE.EE-s päevikut sellest kirjutama, kuid ma ei suutnud seda teha. Kui üritasin edasi kirjutada hakkasin talle mõeldes nutma ja ma pidingi selle praegu pooleli jätma ja vetsu nutma minema. Ma tahan, et see oleks vaid väga paha uni, sest tunnen nagu oleksin VÄLJA VAHETATUD! Ma teen selleks kõik, et oleksime jälle PARIMAD SÕBRAD IGAVESTI. Sest HANNA, sa oled selle 10 aastaga mulle kõige kallimaks saanud!

Järgmise sissekande oma päevikusse tegin kuu aega hiljem. Mis te arvate mis edasi sai? Loe aga julgelt edasi...

04.12.2011
Täna on küll 2. advent aga rõõmustamiseks pole ikkagi põhjust. Hanna parim sõber on ikka Andriana, aga on ka teine hull asi, mis on jälle juhtunud. Kiku ütles eile Facebookis, et me ei käi enam. Ma ei oska täpselt nüüd öelda kaa miks, aga ma ei saa talle helistada kaa. Ma loodan, et see on nali, sest ta on mulle väga kallis. Mul oli temaga väga lõbus, aga kui juhtub ime ja käime veel edasi, siis kannan selle kindlasti ka päevikusse.

Ma ausaltöeldes olen sõnatu, sest kõik see asi oli mul mõningaks ajaks juba unustatud, päris tõsiselt :D Asi veel ei ole läbi..

20.12.2011
Kell on praegu 23.23 aga tahaksin siia ruttu kirja panna, et kõik on jälle väga tore. Ma hakkasin käima Regoriga (PS.nimi muudetud) kes on minu klassivend ja hea sõber. Õues sai täna Brätteni ja Regoria hullult pulli. Homme on JÕULULAAT ja NELJAPÄEVAL hakkab koolivaheaeg. Kikust olen üle saanud ja oleme nüüd kõigest sõbrad.

Noh :D Mis ma ikka selle peale ütlen..olid ajad tõesti :D Täna on üldse nii naljakas päev olnud, pool päeva olen lihtsalt naernud või itsitanud omaette (see on okei minu puhul). Ma väga ootan teie kommentaare siia postituse alla. Kas teil on ka selliseid armutraamasid nii noores eas olnud?

Kuigi kell on praegu viis öösel ning üleeilsel ja tänasel ööl ma minutitki ei maganud, ei luba minu südametunnistus enam kauem käsi klaviatuurist eemal hoida. Tegelikult on päris piinav, kui vaatad oma blogi ja avastad, et viimati kirjutasid midagi eelmise kuu lõpus. Kes vähegi mind teab, ilmselt mõistab mind, sest sel kuul olen ma kodus olnud kokku kõigest 3 päeva. Nii miljon triljon asja on selle aja jooksul toimunud ja olnud. Seega mul on miljon asja millest järgi kirjutada, enne kui saan oma eluga jälle edasi minna...alustades noortevahetusest lõpetades USA reisiga.

Nagu ka eelmise kuu lõpus oma blogipostituses kirjutasin, siis toimus mul nädala-ajaline noortevahetus, mis toimus siinsamas Eestis, koos eesti, prantsuse ja itaalia noortega. Pikemalt noortevahetusest saategi lugeda sellest samast, minu eelmisest postitusest. Praegu tahaksin selle teksti ajal pühenduda hoopiski ühele väheke spetsiifilisemale tegevusele, mis ühtlasi toimus ka noortevahetuse ajal.

Selleks suurepäraseks (kuigi tegelikult mitte nii suurepäraseks) sündmuseks oli ellujäämiskursus, mida viis läbi teadatuntud poliitikute ellujäämiskursuse (mingi tobe saade oli) läbiviija Erki (kelle perekonnanime ma paraku ei mäleta). Mäletan, et me pidime hommikul jube vara tõusma, et minna oma tellitud bussile, mis meid kuskile kaugele kohta viib. Oli see siis kell seitse või kell kaheksa, igatahes oli see väga vara. Kui veel lisada juurde tõsiasi, et korralikult magada saime alles ülejärgmisel ööl.
Bussis olles olid pooled meie seltskonnast väga põnevil ja teised pool olid suhteliselt ärevil, et issand kuhu mind nüüd viiakse....kuskile metsa...omg, seal pole vetsu...apppiii, ma kardan tegelt... Mina olin üks nende seast kes oli põnevil, sest kuna olen kodutütar ja olen n.ö metsa-eluga kursis, siis on ju vinge, et saan oma oskusi jälle üle pika aja praktiseerida jeiii.
Buss peatus kuskil eikusagil (Maria kodu lähedal), kus kohtusime Erki ja mingisuguse tema sõbraga, kes meie ellujäämiskursust läbi viisid. Meile räägiti mingit hiiglama tähtsat juttu (mida ma enam ei mäleta), seejärel jagati kõigile pussnoad ja pikad toikad, mida olime sunnitud kasutama jalutuskeppidena (kui kellegile- näiteks Kaile arusaamatuks jäi, siis jalutuskeppidena kaustasime ikka neid toikaid, mitte nuge). Alustasime kotid seljas oma pikka matka laagriplatsini. Läbi pika rohu, kõrvenõgeste, puude ja põõsaste, märgade jalgade ja soode ja rabade, kuni lõpuks jõudsime paika, kus ilutses puulaudadest tehtud hoone (ait), millest ilmselgelt ei saanud meie ööbimispaik, sest me olime ju ikkagist ellujäämiskursusel. Njah, kõik peale juhendajate ja ellujäämiskursuse läbiviijate, nemad ööbisid selles majas, ja neil oli koguaeg süüa.......
Laagriplatsile saabudes suunati meid kohe sellest majast heaga umbes 50m kaugusele olevasse metsatukka, kus seisid puude vahel okstest ehitatud onnid, mille katused olid kaldenurga all ja üks suurem külg oli ilma seinata ning selle vastas oli kohe lõke, mis pidi meile terve selle aja jooksul sooja andma.

Miks on nii? Miks on olemas negatiivsus? Miks on olemas inimesed kes peavad sind enda sõbraks, kuid tegelikult nad seda ei olegi? Miks kuradi pärast mina sellised inimesed alailma üles leian?

Jutt ei käi mitte ainult ühest inimesest, vaid päris mitmest, võiks öelda et isegi paljudest.. 

Lugu iseenesest on selline, et minu kohta levitatakse sõpruskonnas eriti mahlakaid jutte, et ''ou, ärge selle Lindaga tegemist tehke, Ta on kahepalgeline, keerab kõigile sitta, Ta on ärakasutaja, Ta valetab jne jne jne''. Reaalselt mõeldakse välja mingid valed, ainuüksi selle pärast, et inimene ei suuda suureks kasvada ja rahulikult minuga silmast-silma omad probleemid lahendada. Tegutsetakse eriti alatult, asi iseenesest on vägagi lihtne ja loogiline... Võetakse ükshaaval ette minu kõige kallimad sõbrad, räägitakse neile mingisugune muinasjutt valmis ja volaa.. Juba minu sõbrad/sõbrannad vihkavadki mind (nii vähe ongi vaja).. Mul ei ole sõnu, kuidas üldse üks suvaline inimene suudab teisele nii palju psühholoogiliselt haiget teha.

Iga päev pean kuulma kas koolis, facebookis või kellegilt kolmandalt, mida minust jälle räägitud on. Mitte kunagi varem ei ole minuga midagi sellist olnud (lootsin et ei tule ka), aga võta näpust.... 

Minu jaoks on kõige arusaamatum see, et kuidas saab parim sõbranna uskuda mingit totaalset jama ja seeläbi mind vihkama ja ignoreerima hakata.. (Haha, oli küll naljakas, naeraks paar korda veel..) Kujutate ette, piisab vaid ühest lausest: ''Linda rääkis sinust täiega igast sitta'', möödub murdosa sekund ja võitegi juba vastuseks kuulda: ''okei ma usun sind, Linda on imelik, ma vihkan teda, ma ei oleks osanud seda temast arvata''. Kas ei oleks targem enne uurida, kas sellel jutul ka tõepõhi all on? Tule räägi minuga, ma räägin asjast nii nagu päriselt on, kui sa mind ei suuda uskuda, küsi inimeselt kes veel sealsamas kohapeal olid (kuigi ka neid ilmselt ei usuta).

Milleks vaeva näha... Linda sa ju nagunii valetad. No kurat, ega ikka ei valeta küll. ERITI meeldiv on linna peal endast igasuguseid huvitavaid jutte kuulda,  jepii mii soo häpii..not. 

Kahjuks on nii, et inimesed kes minu eest seisavad, satuvad ise sama suurtesse jamadesse (ta on ju Lindaga ja Linda on värdjas). See ei ole õiglane!!! Miks te surgite teiste eludes? Kas tõesti pole midagi targemat/huvitavamat teha??

Eks näis kuhu see asi kõik jõuab, julgen vaid loota et reaalselt mingit kampa mulle peale ei saadeta (olgugi et mõjuva põhjuseta). Ma lihtsalt soovin et see noorhärra, kes kõike seda jama kõigile seletab, saab lõpuks aru kui lame see on, pole lahe kellegi elu niimodi totaalselt pea peale keerata.

Algul oli tegelikult plaanis sellest kõigest siia mitte kirjutada, aga nüüd, kui asi hakkab totaalselt kontrolli alt väljuma ma muud moodi ei suuda.. Mul ei ole rohkem midagi lisada.