teisipäev, 21. märts 2017

S e i t s e t e i s t

Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest, milline ma võiks tulevikus välja näha, millised oleksid tulevikus minu hobid, sõbrad jne jne..võikski loendama jääda. Unistasin üha ajast, mil olen 16-17-aastane noor inimene. Olin kindel, et selleks ajaks olen ma jube suureks saanud (sest tol hetkel olid kõik 16-aastased minu jaoks täiskasvanu mõõtu). 
Ma aina unistasin ning unistasin...vahepeal olin juba 11, siis 13..aeg venis tohutult, kuid nüüd, olles kasvanud sellesse varasemalt unistatud vanusesse 17, mõistan, kui kiiresti see kõik siiski kätte on jõudnud. Jah, mõeldes tõesti, et mis vanus see 17 on..aga samas olgem ausad, lapsepõlve aastad triivivad lõpusirgele, tuleb alustada oma päris eluga, hakata ajama omi asju, mis on tegelikult omamoodi tore, vahva ja uusi seiklusi täis. Kui üks raamat saab otsa, tuleb võtta uus. Ma arvan, et nii on ka elus :)
Igaühes peaks olema paras doos lapsikust ja lustlikust. Tulgu mul tore aasta juhhei! Meenutuseks mulle ja teile nelja aasta tagune esinemine kevadkontsertil (2013). Mari Pokinen-No näed
video

esmaspäev, 13. märts 2017

Hirm? Foobia? Absurdne?

Kes mind vähegi teavad või on lihtsalt juhtunud lugema mu enesetetutvustuse moodi asja, teab, et mul on paljude silmis väga veider foobia- koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 
Uurides ringi interneti avarustes, olen leidnud palju erinevaid artikleid: ''10 veidramat hirmu'', ''50 naljakamat foobiat'', ''26 jaburat foobiat'' jne.. Miskipärast on enamike nende seas ka ära mainitud eelnimetatud koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 
Jah, säärased hirmud võivad tavakodaniku jaoks tunduda tõesti jaburana, aga miks on kellegi teise hirm jaburam või veidram, kui Sinu oma, kes sa kardad kõrgust, madusid, ämblikke, kitsaid ruume..?
Tegelikult mõte, mis mind suunas oma foobia teemal kirjutama on uus teleseriaal ''Hüpnotisöör''
Kui varem olin sellise asja suhtes küllaltki skeptiline, näen seda kõike juba uues valguses. See on uskumatu, mida kõike alateadvusega teha saab, uskumatult vinge! Kui sa veel seda näinud ei ole, siis võiksid seda teha (kui sind sellised asjad huvitavad).
Esimeses osas pani mind tõesti naerma ja hämmastama, kuidas Maris Saar suutis Inga Lunge hüpnoosiga nö Potsatajaks teha, uskumatu! Minu jaoks oli veel pisut jahmatav, et minihüpnoosi moodi asi esimese saate lõpus toimis ka minu peal! Uskumatu oli mõelda ja tunda, et käed tõesti ei tulnudki sõrmseongust lahti, sain neid ainult pisut-pisut liigutada, seegi oli kõik (kes saadet vaatasid, teavad, millest jutt).
Teises osas püüdis hüpnotisöör Maris Saar võtta Kristiina Võsult ära hirmu lindude ees. Kuna Kristiina foobia oli niivõrd sügav, sellest saate jooksul täielikult lahti ei saadud, kuid märgatavalt vähemaks küll, kui võrrelda tema füüsilist käitumist enne ja pärast hüpnoosi läbiviimist.
Kuna ma näen, et mina päris nii rängalt klounidele ei reageeri (vähemalt mitte piltide peale), siis usun, et EHK isegi minu peal võiks see toimida. Tegelikult on jube ebameeldiv karta mingit asja, mida ma ju tegelikult võibolla isegi ei peaks kartma... 
Juba paljas mõte sellest, et mingi valge näo, kräbus punaste juuste ja punase-rohelise näomaalingutega kloun minu vaatevälja satub, on õõvastavalt õudne!! Mind ajab juba paljas mõtegi sellest ärevile. Siinkohal tõsiselt tänan oma sõpru ja sugulasi, et nad ei ole püüdnud olla ''jube vaimukad'' ning pole mulle sellist ''nalja'' teinud, et keegi klounikostüümis mulle ukse taha tuleks. Ausalt, sellises olukorras ma oleks võimeline midagi väga rumalat tegema, ükkskõik mida, peaasi et sellest jälkusestvõimalikult kaugele saaks! Uhhhhh, külmavärinad käivad sellest mõeldes üle selja!!!!!
Saate lõpus ilmus ekraanile aadress ''hypnoos@tv3.ee'' kuhu võib kirjutada oma emotsioonidest, soovidest, muredest. Praeguseks on seda teinud sajad inimesed, kellest mõningad saavad ka Marisega kohtuda ning oma murele hüpnoosi teel loodetavasti lahendus leida. 
NB! Senini uurides (teeme klassiõdedega sel aastal ka foobiate teemal uurimistööd) olen leidnud, et hüpnoos on foobiast lahti saamiseks üks tõhusamaid meetodeid.
Ma pisut veel mõtlen sellele, kas kirjutada sinna või mitte, aga usun et otsustan positiivsema kasuks, sest too hirm, foobia, kuidas iganes seda nimetada on väga häiriv ja kohati väga absurdne.

Huvitav fakt. Mingil ajahetkel olen ka buduaari foorumis oma foobiast kirjutanud, mille peale mulle saadeti sinna samasse buduaari kasutaja postkasti ka kiri, kus mind kutsuti ''Eesti selgeltnägijate'' saatesse, et ''sensitiivid'' minult foobia ära võtaks vms..Aga ma avastasin kirja umbes pool aastat hiljem, seega sellest jäin ma selgesti ilma :)))))

kolmapäev, 8. märts 2017

Minu privaattsoon

Igaühel on oma privaattsoon, enda ümber kujutletav ruum, kuhu igaüht lasta ei taha. See on minul, see on sinul, see on sinu sõbral ja tuttaval, iseasi jah, kui suur see on. Põhjus, miks ma käesoleva teema peal peatun, on oma kindel põhjus. Nimelt viimastel kuudel olen ma tohutult palju olnud olukordades kus mul on ülimalt ebamugav, sest keegi on tunginud kogu täiega minu privaatruumi ja see ei ole mind kuigi õnnelikuks teinud :D
Olgu mainitud, et minu ümber see kujutletav ruum ainult nendel hetkedel, kui ma ei ole oma pereliikmete, sugulaste või sõprade juures, st kui tegemist on inimestega, kes on minu jaoks võõrad või ma pole neid lihtsalt veel omaks võtnud.

Palun ära seisa mulle liiga lähedal! 
Kui sa minuga vestled, püsi vähemalt meetri raadiuses, palun ma tõesti ei taha sulle nii lähedal olla ning näha mida sa hommikusöögiks sõid. Jah, ma olen viisakas ja ma ei ütle seda sulle otse näkku, et 'kuule, sorri, kao ära! Astu sammuke kaugemale, sa oled mu tsoonis' vms
1) Ära seisa mu selja taga- see on niiiiiii vastik! Ma ei taha su hingamist oma selja taga kuulda. Nagu õudusfilmides, kus tegelasi jälitavad kummitused, kes kõnnivad nende taga ja hingavad kuklasse..
2) Palun hoia WC uksest heaga eemale, kui ma seal sees olen. Ma ei tunne ennast mugavalt, kui ma püüan omi asju ajada ning keegi passib samal ajal ukse taga või selle läheduses. Ma ei tea, äkki teile meeldib?

Kui ma olen arvutis, siis palun las ma olen!
Ma üliväga vihkan seda kui ma olen arvutis, vaatan filmi, blogin, loen uudiseid, kirjutan facebookis või mis iganes, ja siis tuleb keegi mu selja taha ning hakkab ilma minult luba küsimata mu arvutiekraani jälgima. See on umbes sama hea, kui mu pea küljes oleks suur ekraan, kust oleks koguaeg näha, millest ma mõtlen ja siis sa vaatad seda. Ausalt, jaa, kui sa oled mu sõber, pereliige või sugulane, palun väga ma ei keela sind (kuigi viisakas oleks ikka küsida, muig), aga kui sa ei ole, siis back off please! You little bit nasty.

Ära palun vaata kuidas ma söön!
Mu pere ja sõbrad teavad, kuidas ma söön või mis imelikke asju samal ajal räägin. Aga kui sa ilmselgelt pole minu inimene, siis see lõbu jääb sinul küll ära. Mine vaata kedagi teist söömas, kellele su jõllitamine võibolla isegi meeldib. Mina sellist tähelepanu ei otsi.

Ei, ma ei ole antisotsiaalne inimene, kellele inimrass üldse ei meeldi, vastupidi. Lihtsalt mina teen suurt vahet perel/sõbral ja sellel, keda ma ei tunne või kellega ma ennast täiesti mugavalt ei tunne. 
NB! Aga mulle tohutult meeldib kallistada nii tuttavaid kui mitte nii tuttavaid (seniks kuni kõik vabatahtlikuse piiridesse jääb). 

pühapäev, 26. veebruar 2017

Mina=suur segadus

Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..
Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D
Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 
Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).
Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!
Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!
Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 
TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Seletuskiri ja Eesti laulu poolfinaal

Minult on viimaste nädalate jooksul küsitud ü l i p a l j u küsimusi minu blogi kohta. ''Linda kas sa ei blogi enam?''; ''Millal sa blogid?''; ''Miks sa enam EI BLOGIIII?''. Uhhh
Ma ausalt ausalt ausalt ei taha enam üldse sellised selgutus-postitusi teha, aga praegu ei jää mul midagi muud üle. Niisiis minu üks ja ainus põhjus on ajapuudus. Ilmselt mõtlete jah, et muidugi, kõige lihtsam vabandus, aga nii see tõesti on.
Kuigi kooli tempoga olen nüüdseks juba harjunud, täiega rahul ja rõõmus, läksin ma nüüd poole aasta pealt ka Pärnu muusikakooli, mistõttu jõuan ma enamikel päevadel koju (Kilingi-Nõmme) alles kell pool kaheksa õhtul. Ma söön, käin pesemas, õpin ja kobin magama. siinkohal siis mainin uuesti ära, et lähen igal võimalusel alati hiljemalt kümne-üheteist ajal voodisse, kuna äratus on igal hommikul kell pool kuus. 
Muidugi jah, blogi tiireb mul koguaeg peas...Näiteks osalesin ma meie kooli kõnevõistlusel, siis olen ma tahtnud pikemalt kirjutada oma muusikakooli minemisest ja kõigest sellega kaasnevast. Tegelikult olen ma veel igasuguseid põnevaid asju teinud ja samas on peas ka väga palju erinevaid mõtteid ning kõike muud, ag kuna mul on nüüd terve nädal aega kõige kirjutamiseks, proovin ma seda vaheaga võimalikult kasulikult blogimisega ära sisustada.

Rääkides Eesti laulu teisest poolfinaalist. Mul on kohati tunne, et mul on ilmselt väga veidrad muusika-eelistused, sest pea alati (vähemalt seekord) ei pääsenud JÄLLE minu lemmiklemmik edasi. Minu esimeseks favoriidiks selles poolfinaalis oli Angeelia -''We ride with our flow'' Minu arust olid pea kõik teised lood omamoodi veidrad. Näiteks Laura Põldvere ja Koit Toome - ''Verona''. Lugu iseenesest on päris hea, aga miks lava peal midagi ei toimunud? See nullis minu jaoks nende esituse pea täielikult ära. 
Ainuke lugu esimesest poolfinaalist (ma ei vaadanud 1. poolfinaali), mida olen kuulnud  Whogaux & Karl-Kristjan -Have You Now ft. Maian on hääästi hea. See õnneks vist sai edasi (?) :D

Millised olid teie lemmikud? :)

teisipäev, 10. jaanuar 2017

[4/30] Kuidas võita minu(?) südant

Kuna mul on täna vääääääääääääääääga kiire ja väga palju keemia kontrolltööks õppida, siis tegin tänase 30-päevase-challenge'i postituse totaalselt möödaminnes ja vist nii kiiresti kui ma vähegi suutsin. Tänaseks teemaks oli kirjutada viiest võimalusest, kuidas võita minu südant. Kuna mul endal absoluutselt praegusel hetkel sellistele asjadele mõtlemiseks aega pole (õppimine ootab) küsitlesin ennist mõningaid sõbrannasid ning panin nende öeldust nimekirja kokku.
1. Ausus ja õige käitumine voodis- Aususega olen totaalselt nõus, teise poole kohta minul enda poolt kommentaare pole (võibolla sellel sõbrannal on kogemusi jagada?) :D

2. Too mulle süüa- Söögi mainisid ära peaaegu kõik mulle vastanud sõbrannad. See tõestab praegu seda, et peale minu on söögi järele hullud ka minu sõbrannad. When food is life..

3. Ära väsi minust ära- Minu enda puhul eeldab see muidugi raudseid närve ja lossitäit kannatust.

4. Ole kõigiga (ka minuga viisakas)- Eeldan et see punkt on arusaadav.

5. Aksepteeri mind sellisena nagu ma olen- See tähendab seda, et nii hea või halb kui ma ka poleks, ära nori mind minu iseloomuomaduste pärast, mis SULLE ei meeldi, ka SINUL endal on mõningaid tobedaid jooni, mis mind kohati häirib. Kui ma mõnikord lähen peast pisut lolliks ja hakkan mööda tube roomama, naera ja ühine minuga!

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

[3/30] 5 kohta mida sooviksin külastada

Tänane päev paneb mind mõtlema kohtadele mida sooviksin külastada. No pliis, ausaltöeldes ma parema meelega heidaksin oma pehmesse voodisse teki alla kerra ja hakkaksin magusaid unenägusid vaatama, selle asemel et kohustuslikku postitust kribada.. Siin on minu praeguse hetke 5 kohta, kuhu sooviksin vägaväga minna:

Esiteks kohesel praegusel hetkel tahaks ma oma täies pidžaamakostüümis kõrvaltänavasse otse Kai juurde koju jalutada, joosta, lohiseda...kuidas iganes. Tal on kakaod ja tal on veel jultumust mu nina all sellega eputada. Pliiispliiiis tooge mulle kakaod, ma ei jaksa ennast liigutada.

Teisel hetkel, kui kõht on kakaost ja muust heast-paremast täis, läheksin ja vaataksin üle selle suuuuuuuuure kontserdilava, kus ma kunagi Eeva Talsiga koos esinen.

Imedemaa Teate ju neid uuema aja multikaid, kus printsessid muutuvad värvilisteks ponideks, kes lennata oskavad. Või siis nendest suurtest ja imelistest lossidest maagiliselt kirju ja rahuliku vaatega lõpmatusse ookeani. Maa, kuhu sisenedes võin olla kes tahes. Ma tahaksin olla üks hästi vapper, kahe jalaga rüütel (mul on see elu ühe terve jalaga olemisest ära tüüdanud). Kui hästi järele mõelda, siis Disneyland sobiks ka hästi, sest ma olen ju veel alles täitsa pisike, absoluutselt mitte gümnaasiumi õpilane..


Tulles tagasi reaalsusesse on mu üheks suurimaks mõtteks külastada Amsterdami, mis paistab mulle üliarmsa linnakesena, mida avastama minna. Avastasin Amsterdami enda jaoks mõned aastad tagasi, kui ''Süü on tähtedel'' film välja tuli. Ma armusin sellesse kohasse silmapilkselt.


Tšernobõl Juba esimene kord kui nägin sellist õudusfilmi nagu ''Tšernobõli päevikud'' nautisin selle koha võlusid. Muidugi eelistaksin seal aega veeta päevasel ajal, pimedamaks minnes kipub minu fantaasiamaailm kole kirjuks minema...Ma ei tea kuivõrd tõenäoline või mittetõenäoline sinna sattumine on, aga mõtet sellest kohast ma maha matta ei kavatse.
Sorri, ma ei viitsi seda postitust kontrollimiseks läbi lugeda :))))