Esiteks, vabandust, et ma pole veel uue kodu ja kooli ja kohustuste ning muude asjadega teid kõiki kurssi viinud, ma püüan ennast tihedate ja väsitavate päevade kõrvalt edaspidi kokku võtta! Esmased vabandused edastatud, asun siis asja juurde :D PS. Mac, ma nägin su postitust.
Ma alustan kolimisjutuga (mitte just minu lemmikosa), seega teen sellega lühidalt. See oli minu jaoks emotsionaalselt suuuuht raske. Okei, kes mind ei mõista, ma siis võtke teadmiseks, et Paides ma olen kogu oma eelneva elu elanud..sündisin, käisin lasteaias ja koolis (põhikooli lõpuni), kas see on piisav põhjus? :D 
Päev enne Nõmme minemist istusin oma maja ees kiigel, kell oli umbes üksteist õhtul. Mingi ime läbi oli selline mõnusalt soe selge tähistaevaga ilm. Millegipärast läksid mõtted järgmise päeva kolimisele ja selline nõme kurb tunne tuli peale. Samasugune tunne oli mul samal päeval asju kottidesse pakkides. Eriti imelik oli kapitäis riideid kohvrisse panna, et järgmisel päeval Paidest naaksu tõmmata.

Asjad sain ära veetud, aga õiget tunnet ikka päris polnud (1.päeval)

Nõmme jõudes panin oma asjad tuppa (kitarri ei saanud ka mingil juhul Paidesse jätta :D), sõin ja kuna ma tahtsin olla veidi omaette, laenasin Joosepilt ratta ja sõitsin veidi mööda linna, hiljem ka mööda metsa ringi (leidsin hea pohla-rohke koha ka). 

29. augustil hakkas Pärnu Koidula Gümnaasiumi õpilastel kool. Esimesel päeval oli küll ainult klassijuhatajatund, kus oma õpetajaga tutvusime (meie õpetaja on megatore :D). Koolist otseselt on mul veel tiba vara rääkida, kuna mul on olnud alles mõni üksik õppetööga koolipäev. Esmamulje on vägagi hea, ainult matemaatika pärast muretsen päris palju! Kuna meie kool on päris tugeva tasemega, siis juba sel kevadel on kümnendikel kolm eksamit (minu, BK suunal eesti keeles, matemaatikas ja inglise keeles). Kord on juba nii, et kui kukud ühest neist eksamist läbi (eksamit saab minu mäletamistmööda teha kaks korda), oled koolist välja arvatud. Samamoodi on see ka 11. klassi  lõpus. Nüüd võite kolm korda arvata, mis ma arvan, kas lõpetan üldse kümnenda klassi ära või mitte...päris tõsiselt, olen tohutult mures sellepärast, sest äkki ma ei saa hakkama ja kukungi koolist välja ning pean kutsekasse ehitajaks õppima minema :(
Klassist niipalju, et mul on ülivinge klass, kuigi paljud teised muudest koolidest ütleks lihtsalt, et me oleme klassitäis nohikuid, mis tegelikult päris tõele ei vasta :D See on ülilahe, et päris mitmed minu klassist tahavad saada arstiks, loomaarstiks ja igasugusteks muudeks asjadeks, milles keemia ja bioloogia suurt tähtsust omab. Kuigi jah, praegu on mul selline tunne, et kõik klassikaaslased on megatargad ning mina olen see ainukene loll kes teistest erinedes ainult paaris aines tugev(am) on..lihtsalt klassi noob :D

PS. Meie koolitoit on ka väga hea!

PSS. Ega mul on selle nädala jooksul paar juhtumit ka juba olnud, aga nendest juba homses postituses. Ütlen lihtsalt eelsõnana seda, et võtke Macist õppust ja, võimalusel ärge üldse sportige! :D

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.

Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.

Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.

Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.

Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 

Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 

Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 

Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Ma ei suuda uskuda, et see aeg nii kiiresti läheb! Juba mõne kuu pärast lõpetamine ja kõik möllud. Sellega seoses on mul ka seekord reaalne põhjus, miks ma ennast viimasel ajal veidi liialt ärevil tunnen. Et noh, koolikatsed on tulemas, Koidula omad nüüd juba sel nädalal, Tartu katsed järgmisel nädalal. Nii creeeepy!!

No tegelikult pole ju midagi põdeda, kuskile ma ikka ju sisse saan...nali! Ma tegelikult ikka räigelt põen. Naerge mu üle kui tahate, aga reaalselt, ma nii väga tahan Koidulasse või Tammesse sisse saada (Tammesse veidi rohkem), kuid miski pole ju päris kindel. Ilmselt mõlemasse kooli on konkurents suur, aga sellele üritan väga mitte mõelda. Mu eesmärk on siiski nende väheste sissesaajate hulka mahtuda :D

Üldse viimastel päevadel liiguvadki mu mõtted pea ainult katsete teemal, veidi vähem järgmisel nädalal tulevale järjekordsele Tartu-arsti-rallile ja siis veel mõningad pisiasjad, mis pole praegu tegelikult üldsegi olulised. Te ei kujuta ettegi kui väga ma tahaks, et kogu see koolide teema oleks juba läbi, samas nagu ei taha ka (Linda loogika +1). Juhtub, aga ega see põhikooli lõpetamine pole mingi kuigi lihtne asi, mõtle ainult edasi õppimisele, sisseastumiskatsetele ja edasisele elule. Masendav..kes üldse mõtles sellise asja välja, et kui õpilane lõpetab 9nda klassi, siis ta on kohe valmis edasi tegutsema ja sellega enamus oma tulevik ära otsustama...Kuigi minul endal sellega jah probleeme pole, aga ikkagi, kõik pole nagu mina.

Kes vähegi mulle kaasa elada tahab (miks ei peaks, eksole), siis tuleval reedel (18.märtsil) on mul Koidula Gümnaasiumis vestlus. Järgneval päeval (19.märtsil) ootavad mind Koidulas ees sisseastumiskatsed. 

Tamme Gümnaasiumi katsed on minu sünnipäeval, 21.märtsil. Sünnipäev tuleb üldse selline tore. Umbes tund aega enne Tamme katseid saan enda ihu külge veel 24 tunniks südamerütmi seadeldise, sest et miks mitte :D

Seega minu auks võite pöidlaid pihus hoida reede päevast esmaspäeva pärastlõunani välja. PS. Esmaspäeval on kõigil lubatud mulle sünnipäevaks õnne ka soovida! :D

Teate, see kuu, märtsikuu on vist minu pikema aja üks hullemaid, päris tõsiselt kohe. Te ei kujuta ette kui paljupalju asju mind ees ootab. Ma juba kardan natukene tegelikult ka :D Jah, ega tõesti, mul on tegelikult koguaeg väga palju tegemisi (see on ka minu haruharva blogimise üheks põhjuseks), aga see kuu on niiiiii õudne kuidagi.

Jubedaks teeb selle kuu juba see, et mind oma ees ootamas koolide sisseastumiskatsed, milles ma kindlasti põruda ei taha. Ootamas on ka kooli vestlus, siis Tartus arst ja veel sadamiljon asja.

Kõik on nii kuidagi koos ka, just pean silmas neid kooliasju. 18. märts Koidula Gümnaasiumis vestlus (kellaaega ikka veel ei tea), järgneval päeval, 19. märtsil on Koidulas sisseastumiskatsed (loodussuund) matemaatikas, eesti keeles ja inglise keeles. Üks päev jääb nö. lihtsalt õhku, mis tähendab ühepäevalist puhkust Kilingi-Nõmmes, kus ma umbes miljon aastat pole käinud (kuigi puhkamise asemel ilmselt kordan poole sellest ajast matemaatikat ja muid aineid). 

21.märtsil (minu sünnipäeval) on Tartu Tamme Gümnaasiumi katsed matemaatikas, eesti keeles ja loodusainetes (meditsiinisuunda üritan saada).

Ja mis te arvate, kas ma veidi pabistan ka? Veel mitte, aga juba praegu on pisut seda kriipivat ärevust, mis pole üldse hea :D Lihtsalt ükskõik kumba kooli ma ka ei sisse ei saaks, oleks minu ülikooliks ettevalmistumine veelgi parem, kui praeguses koolis (suundade pärast), kuna meie kooli loodussuund kahjuks ei pühendu arstiteadusele, nuuks. Kuigi muidugi teen katsed ka enda praegusesse kooli, nii igaks juhuks. Või kui otsustan mingi ime läbi siiski siia jääda, isegi kui Koidulasse või Tammesse sisse saan...Minu praeguse kooli puhul on aga see jama, et 12. klassis tehakse ära koolireform ja mu viimane aasta oleks riigigümnaasiumis, ilmselt see esimene aasta on selline veits sassis ja ei taha sellega väga riskida. Oeh, kõige raskem on siis, kui ma kõikidesse koolidesse sisse saan. Ma olen küll palju sellele mõelnud, et kui peaksin kõik katsed ja vestlused ilusti läbi tegema, siis millisesse kooli ma siiski läheksin...Ilmselt üksi ma seda otsust ei teeks. Küsiksin umbes 10-15 inimeselt nende arvamust, lisaksin juurde oma mõtted ja siis keevitaksin nendest mingisuguse ühe otsuse kokku.

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

...raha meid mõjutab. Öeldakse pidevalt, et raha ei ole elus tähtis, sest raha eest ei saa endale osta rõõmu, sõpru, kogemusi jne. Mina vaidlen sellele vastu. Muidugi ei saa osta endale rõõmu kui enesetunnet, kuid raha eest saab osta ja käia kohtades, mis pakuvad rõõmu. Jah, sõpru tõesti raha eest ei osta, siia pole rohkem kommentaare vajagi. Aga kogemusi, kui on raha saab erinevates kohtades liikuda, see omakorda soodustab ka seda, et kohtud paljude toredate inimestega ja saad osaleda paljudel põnevatel üritustel, mille läbi inimene saab palju uusi kogemusi.

''Raha ja selle kogus ei ole tähtis''. Kes üldse nii mõtlema hakkas? Nii paljud kuriteod, rikkumised, mõrvad, vargused, pantvangistamised ongi ju korraldatud eelkõige raha pärast. Ja kuna kõik lähebki järjest kallimaks, saavad n.ö. paremat elu endale lubada vaid keskmisest jõukamad inimesed. See ajab mind kohati väga hulluks, kuidas kogu elu tiirleb ainult raha ümber. Sünnitakse selle nimel et võimaliult palju raha teenida. Nii mõtlevad ka ju paljud noored: ''Ma lähen kunagi sinna tööle, sest sealt saab palju pappi, savi et töö jama on''. Sellise suhtumisega noh ma ei tea kuhu me kunagi jõuame..

Andke andeks, aga mina olen vaikselt hulluks minemas, kui hakkan mõtlema põhikooli lõpetamisele ja uuele koolile. Minu plaan võib ju ilus ja tore olla, et teen Koidulasse (Pärnus) ja Tammesse (Tartus) katsed, saan ühte neist sisse ja kolin sinna linna kus see kool on. Minu mõte on ju igati hea, et näiteks saan Koidulasse ilusti sisse ja värki, kolin gümnaasiumi ajaks mingisse Pärnu üürikasse ja lõpetan edukalt gümnaasiumi ning seejärel tublisti Tartu ülikooli.

Samas hakkan mõtlema kõigile rahaasjadele. Üürikad maksavad omajagu, nendele lisaks veel kommunaalid, söögirahad, WC-paber ja muud tarvilikud asjad. See ajab mu pea hulluks. Mida ma tegema peaksin? Kükitama gümnaasiumi ajal Paides, kus ma korralikku ettevalmistust ülikooli jaoks ilmselt ei saa? Ma ei taha, ma päriselt ei taha. Ma tahan edasi liikuda ja tõestada et ma saan hakkama, aga no krt kui kogu elu ei tiirleks ainult raha ümber, oleks kõik palju lihtsam. Ma lihtsalt ei tea kuidas sellistele asjadele läheneda ja kuidas selliseid asju lahendada, ma ei tea ja mu pea on kokku jooksnud ja ikka täiesti ummikus.

Kuigi tegu on paari päeva taguse juhtumiga, siis mõtlesin ikkagi seda oma blogis jagada. See oli minu järjekordne ''WTF'' eri. Konkreetne asi, millest ma pajatama hakkan, toimus neljapäeva õhtul, kella kaheteistkümne ajal.

Nimelt sel päeval toimus meie koolis algklasside öölugemine (1.-3. klass), kus olin vabatahtlikult tubli ÕE (õpilasesinduse) liikmena tegevuspunktis abis. Kõik oli tore ja armas, hängisime seal teiste minuvanuste abilistega ringi ja tegevustpunktides jagasime lastele igasugu ülesandeid. Peale tegevuspunktide läbiviimist jäime veel tunniks-paariks koolimajja, huvijuhi ruumi juttu rääkima ja muusikat kuulama. Lõpuks ka tantsisime koridoris rahvatantsu, sest mitmed meist käivad ka rahvatantsus. Lõbus oli!

Liikusin seejärel koju, saatsin veel Liisi kodu poole ära. Kui olin sõbrannaga teelt lahku läinud ja kodu poole kõndisin, helistasin veel Kaile, et rääkida mis täna tegin ja et kui mõnus soe ilm on. Mingi hetk jättis ta mu Joosepiga telefoni otsa, sest ise läks pesema. Edasine jutuajamine oli siis Joosepiga. Rääkisin ka talle oma tegemistest, murest ja niisama lobisesime. Samal ajal jalutasin veidi ringiga koju, kuna kuskil inimesi polnud ja nii mõnus ilm oli. Lõpuks jõudsin tänavale, kus mõlemal pool teed on kõnnitee. Minust teisel pool teed, mitu meetrit tagapool kõndisid samas suunas, nagu ka mina, kaks joobes meest, kes hoidsid üksteiselt ümbert kinni (ilmselt selleks et mitte pikali kukkuda) ja olid muidu lõbusas meeleolus. Olles hetke oma pilguga inimesed üle vaadanud, rääkisin rahulikult Joosepiga edasi ja jätkasin oma teed. Hetk hiljem kuulsin ühte meest hõikamas ''No tere neiu, kas tuled korra meie juurde ka?'', selle peale vastasin range häälega: ''Ei, mul on kõne!''. Lootes, et nad jätsid mu nüüd rahule kõndisin edasi ja teatasin ka Joosepile mis mulle just öeldi. Rääkimise ajal kuulsin ühte meest ütlemas teisele: ''Tõmbame kõrvale'', selle peale ületasid nad tee ja kõndisid samal kõnniteel kus minagi. Hetkega hakkasin kõndima pikema ja kiirema sammuga, kui juba kuulsin ühte meest kommenteerimas ''Samm läheb pikemaks, mis?''. Kõndisin sama kiirelt edasi, kui kuulsin seda sama meest oma sõbrale ütlemas: ''Tõstame tempot''. Ma kuulsin kuidas nende samm läks kiiremaks ja pistsin jooksu. Jooksin oma koduni välja, sest kuna nad olid minust piisavalt ohutus kauguses ja nad olid silmnähtavalt joobes, siis teadsin, et nad mulle järgi nii või teisiti ei jõua, sest joostes olen ma kiire, eriti kui ma midagi kardan/pelgan ning seetõttu olen sunnitud ohupiirkonnast kiiresti ära jooksma.

Naljakas oli see, et samal ajal kui ma täiest jõust kodu poole sprintisin, siis hoidsin vapralt oma telefoni kõrva ääres ja seletasin kogu olukorda Joosepile, kes terve selle aja rahulikul häälel mingit minu jaoks suvalist juttu rääkis, sest ma ei pannud absoluutselt ta juttu selles olukorras tähele.

Maja ette jõudes tundsin jälle ennast turvaliselt, kuid samas olin nende meeste peale kuri, sest nende jobude pärast oli mul jälle palav.

Ma olen terve tänase õhtupooliku olnud ikka päris ärevil ja hirmul. Pabistan palju, kuigi ei tea kas tegelikult ongi niiväga põhjust. Jutt käib siis homsest käigust haiglasse, kus mulle tehakse esmakordselt gastroskoopia ehk rahvakeeli öeldes mõõganeelamine. 

Kuna mind huvitab meditsiin ja kõik selline, siis muidugi pidin ma ju ka põhjalikult meditsiinilistelt lehtedelt otsima välja kõik andmed selle kohta, mida minuga homme täpselt tehakse ja kuidas tehakse...
*Selle koha pealt jäi eile minu postitus pooleli, sest kell oli liiga palju*

Et seda lõiku mitte raisku lasta, kirjutan siit samast nüüd edasi. Gastroskoopia on siis selline protseduur, mille käigus surutakse umbes väikese näpu jämedusega elastne toru suu kaudu makku (mööda söögitoru), magu pumbatakse õhku täis, et oleks midagi näha. Toru ehk sondi otsas on valgustus ja väike kaamera. Sellisele protseduurile pidin ka mina minema, nüüd täna hommikul.
Ausaltöeldes olin ma niiiiii närvis, et ma olin ise ka üllatunud, et suudan millegi peale nii närvis olla. Peaaegu terve eelneva õhtu pabistasin ja üritasin selle mõttega leppida, aga ei. Õhtune seiklus lõppes sellega, et voodisse jõudsin ühe paiku, kuid ärevuse pärast und absoluutselt ei tulnud. Et kuidagi ennast unele saada, võtsin lahti oma ETV äpi ja hakkasin Buratinot vaatama. Jah Buratinot, mulle ei tulnud ühtki teist asja pähe.
Kuna uni tuli alles kahe-kolme paiku, siis uneaega sain ''suurepärased'' 5 tundi. Jah, ja siis oli vaja veel pesema minna ja juuksed kuivaks saada..õhtuti ei saa ju mitte mingil tingimusel pesemas käia..kas ei saa või ei viitsi. Vedasin ennast haiglasse ning mind juhatati infolaua juurest õige ukse taha. Ma ootasin seal närviliselt üle poole tunni. Mida rohkem aega möödus seda närvilisemaks ma muutusin. Üritasin mõttes küll ennast ohjeldada, et ma saan sellega hakkama ja pole midagi hullu jne, aga noh, aitas see siis või?
Mingi hetk kutsuti mind sisse. Seal oli väga mõnus õhkkond, mis ühtlasi mind ka maha rahustas. Protseduuri viis läbi üks minu lemmikarste (meesarst) ja tema assistent, selline noor ja tore naine. Nad olid rõõmsatujulised ja tundsin ennast nendega mugavalt. Esmalt pihustati mulle kurku tuimestit mis maitseb päris rõvedalt aga mõjub võrdlemisi kiiresti. Nii mõne minuti pärast hakkas õudus pihta, mind pandi vasakule küljele lamama. Hammaste kaitseks pandi mulle hammaste vahele plasthuulik, et suu lahti püsiks ja voolikut ei hammustaks. Ja läkski lahti! kurgust topiti sisse voolik, mis suruti makku, sealt edasi ka kaksteistsõrmiksoolde Võeti ka koeproove, mille tulemused ma alles järgmisel nädalal teada saan.
Kuna eile lugesin mitmeid meditsiinilisi tekste antud protseduuri kohta, siis parandaksin ühte nende ''pisitillukest'' viga. Pea kõikides nendes oli kirjas, et seda ei ole eriti tunda, kuidas see voolik maos on. No kuulge, on ikka küll. Kes ei ole gastroskoopias käinud, ei oska seda tunnet eriti ettegi kujutada. Terve protseduuri vältel suutsin ma enamus ajast peas ainult öelda: ''Võta see välja, võta see välja, võta see välja, võta see välja, fuuhhhhhh, VÕTA ÄRA SEE!''. Vägavägaväga rõve! Parem oleks, kui sellest midagi kasu ka oli ja lõpuks valu-põhjustaja leitakse, sest ma ei kavatse elusees enam sinna tagasi minna. Õhh. Kusjuures mul on siiamaani tunne, et see oleks nagu mu sees. Täpsemat infot minu protseduurist saavad vaid vähesed, nii igaks juhuks :D

Joonisel on näha, kuidas ja kuhu sond viiakse