Heihopsti lugejad! Pidin blogist mõned päevad pausi tegema, liiga palju asju ja tegemisi oli käsil. Vähemalt nüüdseks on need tegemised ajutiselt läbi. Maailm on nii armas ja kinkis sel aastal õpilastele koguni 3 puhkenädalat (tavapäraselt peaks see olema 2 nädalat). Aga kuulge, mis mul saab olla lisanädala vastu? Ja dšiises kui kaua ma magada saan! Piduuuu!

Tegelikult on mu pea juba praegu pooleldi pilvedes, sest lõpuks ometi on kätte jõudnud jõulupühad! Uskumatu, et juba homme ongi jõululaupäev, kus ma üritan ennast mitte ümmarguseks süüa. Sellega mulle tuli kohe meelde eelmise aasta jõulud, kui ühe jõulusöömaga, mis kestis kokku kuus tundi, võtsin juurde 3-4 kg!!! Peale seda lubasin endale, et ei söö enam kunagi, aga siin ma olen :D

Mis ma siis vahepeal tegingi, ma väga eriti ei mäletagi. Nii palju erinevaid asju ja üritusi tuli korraga teha ja mõelda ja koolis oli vaja kõik kõik korda saada, noh poole sellest ajast olin väsinud või magasin. Peale selle tuli veel tegeleda jõulukingitustega, mis lõpuks ilusti valmis ja antud said. Ma sain aru nii, et mu sõbrannad olid väga rahul nendega :P Ja nagu ikka, sain ka mina üli fäänsid kingitused vastu.

Lauralt sain kingituseks jõuluvana kujulises karbis üliarmsad valge kiviga kõrvarõngad. Kingikotti oli lipsanud ka Raffaello, mis on praeguseks juba unustatud.

Liisilt saadud kingikotis oli Minionsi pildiga pluus (mida ma poes olen juba ülikaua nillinud), juurde oli veel lisatud valge kruus, mille ümber on kootud punase-valgega põdra pilt. Lisaks nendele oli juures veel Ferrero rocher, mis on ka peaaegu otsas.

Ja Heli Heli Heli, tema tahtis kingiga hästi palju vaeva näha ja otsis kõik vanad ja uuemad pildid üles, lasi kõik ilmutada ning lõpuks kandis need kõik ühte albumisse. Pildid on nendest hetkedest, kui oleme koos olnud ja midagi koos teinud. Seal on valja toodud mõned toredamad ja meelde jäävamad hetked, samas on seal ka lausa nii õudsaid pilte, mida ei tahakski kellegile kolmandale näidata. Pildid saavad alguse lasteaia east, seega mõne pildi eluiga on juba ca 12-13 aastat

Homme saan päkapikkudelt ka kinke, tegelikult need on juba kuuse all, aga ma pean ikkagi ootama, nuuks. Üldse ei jaksa oodata.

Tänane hommik oli eriti masendav. Olin sunnitud ärkama kell kümme, et jõuda kell 11:15 välja, Heliga kokku saaama ja kooli õpikute järgi minema. Kooli jõudes me sõna otseses mõttes loivasime kooli teise otsa, et õpikuid kätte saada. Me lihtsalt ei tahtnud seda teha, aga meil jäänud midagi muud üle. Kooli koridorist läbi kõndides märkasime klassides olevaid õpetajaid, kellest üritasime võimalikult kiire sammuga mööda kõndida. Õudneeee, ma ei taha veel kooli. Muidugi mu kallid Kai ja Maria  ja Kai ema ja veel mõned pidid mulle terve tänase päeva nina alla hõõruma, et mul homme kool hakkab. Eriti alatu oli Kai (nagu ikka).  Vestlesime telefonis, nagu tavaliselt. Hakkas siis rääkima: ''Linda tead mis?'' ..noh?? ''Linda, kuuled onju'' ...no räägi nüüd ''Tead mis?''..NOH???? ''SA LÄHED HOMME KOOLI JU!'' Ja sellele järgnes järjekordne Kai kajakas. Oo rilli?! Ma ei teadnudki seda. Teate mis? See Kai ema ka parem ei ole. Õhtul kõndsin koju, Skaipisime Kaiga (kõnes) ja siis tuli Kai ema: ''Linda, Sa lähed homme kooli''. Jah kallikesed, ma lähen homme kooli...on teil nüüd kergem? :D
Täna koolist koju tulles ladusin oma õpikud elutoa põrandale maha ja sinna samasse kõrvale asetasin ka oma kaks kooliasjade sahtlit, et neid korda teha ja õpikud sinna ära mahutada. Sahtlist asju välja tõstes leidsin oma vana päeviku,kuhu ma olen küll väga vähe kirjutanud, kuid põnevaid asju sai sealt lugeda küll. Tol hetkel kui seda tegin, rääkisime Kaiga telefonis (jah, jälle, koguaeg räägime :D). Ma siis hakkasin talle neid asju sealt ette lugema..Seal on kirjas ainult puhas kuld. Eniveis Kai pakkus välja et sellest saaks vägeva postituse. Vaatame siis, mida 11-aastane Linda oma päevikusse kirjutas:

03.11.2011
Täna oli mu elu üks koledamaid päevi üldse. Meil oli Hanna-Greetega jälle tüli. Viimases tunnis aga leppisime kirjateel ära. Natukese aja pärast küsisin  ta käest, et kas oleme BESTID edasi ja ta vastas, et ''Vist mitte'' . Praegu aga on mul eriti paha tunne sellele mõeldes. Mõni minut tagasi hakkasin RATE.EE-s päevikut sellest kirjutama, kuid ma ei suutnud seda teha. Kui üritasin edasi kirjutada hakkasin talle mõeldes nutma ja ma pidingi selle praegu pooleli jätma ja vetsu nutma minema. Ma tahan, et see oleks vaid väga paha uni, sest tunnen nagu oleksin VÄLJA VAHETATUD! Ma teen selleks kõik, et oleksime jälle PARIMAD SÕBRAD IGAVESTI. Sest HANNA, sa oled selle 10 aastaga mulle kõige kallimaks saanud!

Järgmise sissekande oma päevikusse tegin kuu aega hiljem. Mis te arvate mis edasi sai? Loe aga julgelt edasi...

04.12.2011
Täna on küll 2. advent aga rõõmustamiseks pole ikkagi põhjust. Hanna parim sõber on ikka Andriana, aga on ka teine hull asi, mis on jälle juhtunud. Kiku ütles eile Facebookis, et me ei käi enam. Ma ei oska täpselt nüüd öelda kaa miks, aga ma ei saa talle helistada kaa. Ma loodan, et see on nali, sest ta on mulle väga kallis. Mul oli temaga väga lõbus, aga kui juhtub ime ja käime veel edasi, siis kannan selle kindlasti ka päevikusse.

Ma ausaltöeldes olen sõnatu, sest kõik see asi oli mul mõningaks ajaks juba unustatud, päris tõsiselt :D Asi veel ei ole läbi..

20.12.2011
Kell on praegu 23.23 aga tahaksin siia ruttu kirja panna, et kõik on jälle väga tore. Ma hakkasin käima Regoriga (PS.nimi muudetud) kes on minu klassivend ja hea sõber. Õues sai täna Brätteni ja Regoria hullult pulli. Homme on JÕULULAAT ja NELJAPÄEVAL hakkab koolivaheaeg. Kikust olen üle saanud ja oleme nüüd kõigest sõbrad.

Noh :D Mis ma ikka selle peale ütlen..olid ajad tõesti :D Täna on üldse nii naljakas päev olnud, pool päeva olen lihtsalt naernud või itsitanud omaette (see on okei minu puhul). Ma väga ootan teie kommentaare siia postituse alla. Kas teil on ka selliseid armutraamasid nii noores eas olnud?

Ma pole seda küll oma blogis maininud (vist), aga möödunud neli päeva (va tänane ja eilne) ei veetnud ma kuskil mujal, kui noorte kotkaste ja kodutütarde Skautlike õpete laagris. Tavapäraselt toimuvad meie laagrid alati oma maakonnas (Järvamaal), kuid seekord toimus meie tagasihoidlik laagrikene hoopiski Pärnumaal, Varbla rannas, Rannakülas. Seal samas kohas toimusid ka aegumatud ''Mehed ei nuta'' filmivõtted. Vabandan juba ette ära, et oma tehtud pilte ma juurde lisada ei saa (va pilt oma patsist), sest laagri vältel korjati telefonid kokku...seega ma pilte teha ei saanud. 

Kodust laagriplatsile sõitsime Kaitseliidu masinatega ligi 3 ja pool tundi. Natuke tüütu oli puupingil istudes loksuda, aga see oli samas ka tore. Laagrisse jõudes jagati meid koheselt gruppideks ja jagudeks (mina olin esimeses grupis ja kolmandas jaos). Peale seda kohe oma kottidega mereäärsele platsile, et kotid maha panna ning seejärel kohe eurotualette ehitama. See siis nägi järjekordselt välja selline, et maas on veidi alla meetri sügavune auk ning selle kohal raam, kus peal istudes oma asju ajada saad. Mina, Heli ja veel mõni poiss töötasime poiste vetsu kallal. Ma ei saa ikka mainimata jätta, et mina kaevasin peaaegu kogu augu üksi. Kaks poissi proovisid ja põhimõtteliselt kohe viskasid labida maha, et nad ei suuda (asi oli selles, et seal oli väga palju juuri), aga vot mina, kui pooleldi maa tüdruk sain sellega hakkama jeii.
Mitte et nüüd üksikasjalikult kogu laagrit ümber kirjutada, siis räägin üldiselt mis me seal kõike tegime, sest ma tegelikult ei viitsi absoluutselt sellest laagrist kirjutada, aga miski nagu käsib seda siiski teha. Eniveis, meie laagri vältel valmis kiviaed (täpsemalt öeldes taastasime kunagise kiviaia), valmis ka üle kraavi minev sild, mille mõttest ma siiani aru ei saa, sest see kraav oli väga kergelt ületatav. Nooremad (ka mõned vanemad)  valmistasid endale roomatid (need kes noortevahetuse ajal minuga ellujäämiskursusel käisid, teavad millest ma räägin). Valmis ka saun. Midagi otseselt vist rohkem ei olnudki, kuid eel-nimetatud asjade tegemiseks kulus kõvasti aega.
Laagri üks paremaid asju oli see, et me saime seal niii palju süüa. Siiamaani mäletan seda seljankat mis esimese päeva lõunal pakuti. Ma pole küll eriline supi armastaja, aga see oli lihtsalt niivõrd hea, tõsiselt hea. Laagrist leidsin ka endale silmailu, üks üliarmas ja tore kutt. Ma teda siin päris otseselt kirjeldama ei hakka, sest terve Eesti ei pea teadma kes ta täpselt on, aga selge see et ma olen temast ikka täiega sisse võetud :D
Kui nüüd laagri lõbupoolest rääkida, siis iga päev me saime ka käia meres ujumas. Njah, sellel olid küll oma kriteeriumid:
1) Veepiir pidi jääma max 20-30cm üle põlve
2) Vette lasti jagu jao haaval
3) Vees olemise aeg oli 5 minutit

Ööd telgis olid päris head ja soojad. Esimesel ööl oli isegi palav. Teine öö seevastu oli aga ekstreemsem, sest ööläbi sadas paduvihma ja meie telgi katus lasi läbi nii, et mõned  meie telgist olid läbimärjad, mina seevastu pääsesin ainult sellega, et vasak jalg oli natukene märg. Eriti ränk oli viimane päev, terve öö ja hommik ja päev sadas. Kuigi öö möödus kenasti ja toredalt, olime terve oma telkkonnaga üleval ja rääkisime igasugu jutte. Mingi aeg sättisime kõik ennast siiski magama. Hommikul tõustes oli sadu läinud hullemaks ja see jätkus terveks päevaks. Päris masendav oli mitu tundi selle vihma käes liguneda. Mingi aeg saime sealt lõpuks minema, oma koju. Niiiii hea tunne oli kodus olla. Tegelikult ma pole siiani kodus välja läinud, homme pean seda tegema nuuks.

Minu kuulus pats

Kai käskis mul praegu blogida, ükskõik millest. Meil on Skype kõne käimas. Kai käskis panna silmad kinni ja kirjutada sellest, kuidas ta käib mulle koguaeg pinda, et ma pean blogima ja blogima ja blogima. Kurat, laliseb kõrva samal ajal kui ma kirjutan :D Samal ajal kui ma üritasin oma paari esimest lauset kirja panna mulises Kai mulle midagi taustaks..ma isegi ei kuulnud mida ta rääkis, aga mulle tundus see küll nii, nagu: ''Mullmullmulll, mullmull..pead...mullmullmullmull''...Õudneeeeee. Tegelikult ma pidin täna blogima oma skautlike õpete laagrist, kus ma viimased neli päeva aega viitsin, aga ma lihtsalt ei saa, pole sellist õiget tunnet sees, et sellest kirjutada praegu. Praegu ma ka tegelikult lihtsalt vuristan siin postituses midagi kokku, sest KAI KÄSKIS. Seega, süüdistage selles arusaamatus blogipostituses ainult Kaid, mina pole üldse süüdi.

Mul on selline karvane tunne, et mõistlik ja sisukas postitus tuleb alles homse päeva jooksul millalgi, võibolla isegi kaks, sest ühes ma räägin sellest hullult väsitavast Skautlike õpete laagrist ja teises postituses sellest, kuidas ja millega ma täna oma tuba kaunistama hakkasin (täpsemalt ühte seina). Mul oli selle seina kaunistamise mõte juba sest saadik, kui minu toas remont lõpetati (pandi uus tapeet, viidi vana voodi välja ja tõsteti asju ümber, värviti lagi..) remont tehti üle-eelmise aasta detsembris. Ütlen ausalt, täna sellele ''kaunistamisele'' on minu toas olev kirjutuslaud nagu pabersodi hoidik.

Dubidubiduu, aga ma olen päris kindel et sellest mõttest tuleb kokku ilus ja armas ja nunnu reaalsus. Asi on alles poolik, aga ilmselt järgmise nädala sees saab see lõplikult valmis jeii. Mulle just tuli meelde, et ma pean ka Lipi-Lapist minema ostma maasikapunast paksemat lõnga, et Kaile talveks mütsi-salli-käpikute komplekti kuduma hakata.

Peale USAsse jõudmist juhatati meid tellitud bussi, mis viis meid kohtumispaika (majutuspered koos oma lastega ootasid meid mingisuguse hoone parklas). Meie Mariaga nägime majutusperetüdrukut (kes eelmisel suvel käis ka Eestis) esimest korda, sest meie, kultuursed inimesed viibisime seeaeg hoopiski tantsupeo proovides (nädala lõpus osalesime tantsupeol ka). Seega meie kahekesi olime ühed nende seast, kes kedagi peale oma koorikaaslaste ei tundnud.

Meid Mariaga pandi kokku Liina ja Helinaga (nemad on ka meie koorist). Sattusime elama Grace'i perre, kuhu kuulus Grace- peretütar, Karen- pereema, Reed- pereisa, Charlie ja Joe (Joseph)- perepojad ja Keity-perekutsa. Hästi armas ja tore perekond. Nende peres olid kõik väga lähedased, st. sellist poputamist ja suvalisel ajal kallistamist ja ninnunännutamist oli kordades rohkem kui Eestis (nii armas oli vaadata). 

Pere elas sellises keskpärases USA majas. Aed oli väike (aga meil oli batuut) samas maja oli seest suhteliselt suur, ütleme nii, et maja oli seest suurem kui väljast. Maja oli kahekordne. Esimesel korrusel oli suur söögituba, köök (kus oli palju süüa), kaminaga elutuba, WC ja esik, kust viis trepp teisele korrusele. Teisel korrusel kohe trepist üles jõudes vasakut kätt lugedes oli(töö)ruum, kus oli palju arvuteid, otse oli kohe meie tuba, meie toa kõrval kohe peretütre tuba, seejärel WC/vannituba ning vanemate tuba (suure voodi ja WC-ga). 

Kuigi maja iseenesest oli suhteliselt tagasihoidlik, oli seal nii kodune olla. Õhtusel ajal söögilauas arutasime järgmise päeva minekuid. Mina ütlesin kohe, et tahaksin vägaväga minna Golden Gate'i juurde ja kui võimalik, siis ''Full house'' majade juurde. Mis te arvate kuhu me järgmine päev läksime? Mõlemasse nendesse kohtadesse, kas polnud mitte aimatav? Minu arust ka mitte :P Linda unistused täitusid, nende täitumise hetkel ma ei suutnud oma silmi uskuda, uskumatud tunded! See ei tundunud üldse reaalne, et unistused, mis olid mul olnud mitmeid mitmeid aastaid, olid nüüd lõpuks tätunud. Käisime tegelikult veel vingetes kohtades, sh ka Hiinalinnas, kus ka õhtustasime (sõime hiina pulkadega hiina toitu). Sõitsime autoga pööraselt hulludel San Francisco tänavatel ja nautisime öötuledes suurlinna.

Rutates siit kohe edasi nädala lõppu, viimasesse täispikka päeva, laupäeva, mil meie äratuskellad helisesid juba kell viis hommikul (Eestis oli siis kell 19:00). Tõusime põhjusega nii vara, kell kuus oli autoga start. Ei kuskile mujale, kui Santa Cruz'ile. Põhjus, miks nii vara läksime, oli selles, et läksime surfikooli, mis algas kell 8:00. Surfikool kujutab endast seda, et kogud oma pundi kokku (meid oli neli- mina, Maria, Charlie ja Grace), saad enda pundile surfiõpetaja ning let's go to surf! Okei, tegelt asi nii lihtne ka ei olnud. Alustuseks tuli muidugi anda lapsevanema nõusolekulehed, siis tutvuma reeglitega, lõpuks jagati kätte lauad ja kalipsod (mida me Mariaga tükk aega selga panna üritasime) ning siis mere äärde. Kuid mitte kohe vette. Enne vetteminekut saime u 10 minutilise koolituse, kuidas lainetes liikuda, kuidas ümber kukkuda, kuidas püsti saada ja õigesti sõita. Lõpuks lasti meid vette ka. Võin uhkusega öelda, et sain juba esimesel korral püsti ja sõitsin ilusa pika sõidu. Marial läks vist sama hästi, ega me seal üksteist niiväga ei jälginud. Eniveis, see oli ülisuper kogemus! Tol päeval avastasin enda jaoks surfamise, tõesti, see on nii megalahe!

Santa Cruz'ist me siiski veel ei lahkunud. Sealsamas on ka kuulus lõbustuspark, kus on kõiksugu atraktsioone, sealhulgas ka Ameerika mäed. Jah, kuna kõik sinna niiväga tahtsid, olin ma läbi suure hirmu siiski nõus nendega ühinema. Ma enda arust küll kõrgust ei karda, aga üles-alla-kõrvale-üles asju ma siiski pelgan (huvitav küll miks). Ma ausalt ei julgenud absoluutselt sinna minna, ma nii tohutult kartsin. Mind rahustas veidi maha see, et infotabelil oli näha, kui kiiresti rong sõidab ja kui pikk on sõiduaeg. Kiiruseks oli märgitud 55mPh ja sõidu ajaks veidi alla 2 minuti. Sellest sõidust ma ei taha eriti rääkida, aga ma teen seda siiski teie lõbustamiseks...ainukesed asjad mida ma sõidu ajal ütlesin: ''Mariiiiiaaaaaa, see on niiiiii õudneeee!!'' ''Mariiiiaaaa, ma tahan siit äraaaa!!!'' ''Mariiiaaa, ma lendan välja siit!!!'' ''Mariiiiiaaaaa, millal see läbi saaaab????'' jne.. Nüüd asjad mis ma vaikimise ajal mõtlesin: ''PRSSSEE KÜLL, MIKS MA SIIA TULIN?????'' ''OOOOMAIGAAAAAAAAD!!'' ''TÄIESTI PRSEEEES, KUI MA SIIT VÄLJA KUKUN SIIS TEIE ÜTLETE MU VANEMATELE ET MA SURNUD OLEN!!'' ''OOOMAIGAAAD ME SÕIDAME NII KIIRESTI!!!'' ''APPPPPIIII!!'' ''EMMMMEEEE, KUS SA OLED??'' ''MA EI TULE SIIA KUNAGI TAGASI!!'' jne..

Jep, see oli tõesti nii õudne. Muidugi peale sõitu tulin maha ja mõtlesin, et kui haigelt loll ma ikka olin...Kirjas oli ju 55 miili tunnis, mitte kilomeetrit tunnis...seega 55 km/h asemel sõitsime u 95 km/h. No mis seal ikka vahet.....ainult 40 km/h..see pole midagi. Okei, ma ei kahetse, et seal käisin, aga tagasi sinna ma küll minna ei kavatse, mitte lähimate aastate jooksul.

Ma olen piisavalt laisk, et mitte rohkem USA reisist kirjutada (ja postitusest kirjavigu ära parandada), aga kui mingil põhjusel soovid veel reisi kohta inffi, siis küsi julgelt kommenteerides seda postitust ja ma lahkelt vastan kõigile teie küsimustele, sest tegelikult me käisime veel kruiisil ja mujalgi ringi trippimas. PS. kes ei taha oma indentiteeti avaldada, saab enne kommentaari ära saatmist valida ''anonüümne''.

Alates tänasest, selle postitusega hakkan jagama muljeid USA reisi kohta (lõpuks). Selle kurjajuure pärast ma ka kuu aega bloginud ei ole (mitte et ma nüüd selles reisis midagi negatiivset leiaks). Alustaksingi ehk sellest, et miks ma sinna üldse läksin.
Kogu reis sai võimalikuks tänu JTK'le (Järvamaa Tütarlastekoorile). Kogu reisi tuum, ehk see, kust USA reisi mõte üldse tuli, sai alguse juba kaks aastat tagasi, mil käisime oma kooriga Slovakkias rahvusvahelisel kooride festivalil. Seal jäime silma mitmetele teistele dirigentidele, kes meid oma riikidesse festivalidele kutsusid. Minu mälu järgi kutsuti meid Itaaliasse, Aafrikasse, USAsse ja vist kuskile veel. Eniveis, meie muidugi kõik jube rõõmsad ja panime pead kokku, ühisel hääletusel otsustasime, et kui üldse kuskile läheme siis USAsse (ikkagi San Francisco ju). Muidugi oleks samas tore olnud ka minna Aafrikasse, aga seda arvasid ainult nii vähesed...seega USA jäi.
Peale festivali lõppu ja Slovakkias lihtsalt veedetud aega läksime rõõmsate ja väsinud nägudega tagasi Eestisse, jagama reisielamusi ning muidugi ka suurt uudist, et kutsuti USAsse ja puha. Ütleme ausalt, minu ema sellest juba kohe alguses väga vaimustuses polnud. Mõelge nüüd ise, lennupiletid juba nii kallid ja kõik selline asi kokku. Huhh. *Möödus aasta* Hakati mingi aeg rääkima kooriproovis USAs toimuvast festivalist. Nendele, kes Slovakkias ei olnud, oli see uus uudis. Räägiti, et selleks on suurt ettevalmistust vaja ja kindlat nõusolekut, kes ikka kindlalt tulla saavad jnejne. Mina olin üks nende seast, kes algul nõusolekut anda ei saanud, sest tegemist oli suurte rahadega (algselt pidime arvestama 1500€ + taskuraha) Jep, meie pere jaoks ikka väga suur raha, seega, jäin lootma ilusale päevale, kui ema ütleb, et näe Linda, raha olemas, mine Ameerikasse. Jep, see päev tuli, ma olin nii maruõnnelik, te ei kujuta ettegi (USAsse reisimine on väiksest saadik mu unistus olnud).
Kuigi meil oli kokku aega konkursilauludega tegeleda umbes aasta (konkursikavaga oleks saanud juba varem alustada), alustasime meie (millegipärast) alles 3-4 kuud enne konkursit. Ma võin olla sajandi vinguja, aga mind see häiris väga, sest mina, kui inimene kellel on koguaeg midagi teha, ei sobi selline asi, et järsku viimasel hetkel hakkame nii hullult hagu andma. Näiteks suuuuuur probleem tekkis siis, kui dirigentidele meelde tuletasin, et mul on juuni lõpus noortevahetus ja ei saa paari proovi seetõttu tulla. Mul sõimati sõna otseses mõttes nägu täis, öeldi, et nemad kuulevad sellest esimest korda jnejnejne...*märkus- Ma rääkisin neile noortevahetusest juba aasta alguses, mõne kuu pärast veel tuletasin meelde, aga ei, keegi midagi kuulnud ei ole. Ühes proovis (toimus noortevahetuse ajal), kui pidin ühe tüdrukuga ettelaulmisele minema, läks asi nii pahasti, et mind aeti nii endast välja, et koolimajast lahkudes ja tagasi noortevahetuses osalenud noorte juurde jõudes olin ma (kuigi konflikte minu ja dirigentide vahel oli veel ka USAs päris mitmeid).
nii endast väljas, et hakkasin lõpuks nutma. Vot, ma kauem ei kavatse negatiivsetest asjadest rääkida
Selleks, et Golden Gate Festivalil osaleda, oli vaja saata korraldajatele heliklipp sellest, kuidas me laulame. Iga suvaline koor sinna minna ei saa. Üheks prooviks kutsutigi helimees, kes salvestas meid kui laulsime. Lauldud, korraldajatele saadetud, jäime vastust ootama. See oli positiivne, jeii. kindel minek (mitte et me kahelnud oleks). Kuni lahkumise päevani olid väga tihti proovid, pikad ja sisukad, päris kurnav.

Vabandan tagantjärgi nende ees, kes ootasid siit lugeda ainult roosamanna juttu. Ka negatiivsetest asjadest tuleb rääkida :)

Kui noortevahetus juulikuu esimesel pühapäeval lõppes, siis juba teisipäeval lahkusin oma kallist kodust ja suundusin bussiga Tallinna poole, et kohtuda seal tosina juhtkoerakasutaja- ning mõninga nägijaga, et minna kõik koos veetma kolme päeva Prangli saarele. Tegemist oli sellesuvise juhtkoertekasutajate laagriga. Sounds awesome hah?
Prangli saar on selline armas kohake, kus kõik teavad üksteist, kõik külakoerad chillivad mööda saart ringi, sest küll nad ikka millalgi koju tulevad..kuhu neil ikka kaduda on. Selline tore paigake, kus oleks niisama tore suviti ringi käia ja naabreid tülitada.
Minu sõbrad (kes kuulsid, kuhu laagrisse lähen) küsisid minult mitmeid kordi imelike nägudega, et miks ma sellisesse laagrisse lähen, Sul pole ju juhtkoera ja miumiumiu. Seega vastan ka juba siinsamas postituses sellele küsimusele ära...
Kuna eelmise aasta augustis sattusin abistama juhtkoerakasutajaid (Paides), siis mind kutsuti ka konverentsidele või koosolekutele või mis iganes need asjad ka poleks kus tähtsaid jutte räägitakse, mis toimusid kolme päeva vältel sealsamas, minu kodulinnas, kus ma ka meelsasti kaasa lõin, sest uute tutvuste loomisega mul probleeme ei teki. Alates sellest päevast hakkasin vähehaaval tutvuma Paides olnud juhtkoertekasutajatega. Sain jube palju targemaks ja sain ka uusi tuttavaid juurde. Sealsamas kohtusin ma ka Kaiga, kes kogu seda üritust korraldas. Kusjuures Kai paistis mulle ka kohe esimesel päeval silma, sest ta tundus olevat selline minusugune, kes toimetab kõigega ja korraldab kõike. Vot selle koha pealt ma isegi ei eksinud. Nendel päevadel õppisin tundma juhtkoerakasutajaid, nende elukäiku, hakkamasaamist ja kõikekõike veel. Peale kolme päeva, mil nad Paidest lahkusid, hakkasin ma interneti teel Kaiga aina enam suhtlema ja suhtlema, kuni lõpuks hakkasin neil (Kail ja Joosepil) Tartus külas käima ja kõiki enda kordasaatmisi, muresid ja rõõme jagama ja veel rohkem jagama, kuni lõpuks ma taipasin, et Kai ongi täpselt see ''minu inimene'', kellega kõiki enda emotsioone jagada. Uhh, kui kallis Ta mulle ikka on!
Seega juba pikka (kuigi mitte just väga pikka) aega olen Kai aidanud tegeleda igasugu asjadega, mis jäävad arvuti avarustesse (kõige tüüpilisem tegeleda Kai blogiga, kui tal on postitusse vaja pilt vms lisada), igasugu linkide otsimised ja ülevaatamised, juhtkoertepäeva korraldamine. Kuni lõpuks millalgi varakevadel hakkasime ka tegelema Juhtkoertekasutajate suvelaagri korraldamisega. Mina aitasin otsida ja üle vaadata erinevaid kohti, kus mõned päevad kogu oma seltskonnaga ööbida, süüa, trallida. Igasugused puhkekeskused ja asjad otsisime läbi, kuni mingi aeg leidsimegi Prangli saare puhkekeskuse, mis muide oli nii mõnus koht. Lõpuks hakkas Kai selle kohta rohkem uurima ning jõudiski otsusele, et just see jääbki. Mina olin õnnelik, et sain ka abiks olla ja koht sai leitud ja kõik selline trall. Samas olin ka päris nukker. Nukker sellepärast, et suvelaager oli planeeritud juulikuu keskele, mil mina otsapidi üldse USAs olen. Minu kurva tuju pööras peapeale üksainus telefonikõne (bioloogia tunni ajal), mil Kai ütles, et plaanid muutusid, laager toimub hoopiski juuli alguses. Jeiiii, see tähendas seda, et olin kindel mineja, mul oli terve päev tuju superhea!
Seega jah, ma sain sinna, ja veetsin seal megavinged kolm päeva (kuigi enamus aeg oli pisut liiga vihmane), aga see suurepärane seltskond (eriti mu toakaaslased: Kai, Joosep, Maria, Mac), tegid selle väljasõidu nii eriliselt toredaks! Esimesel päeval, jõudes Pranglile, olime meie Kaiga esimesed, kes jõudsid majutuspaika (meie ei viitsinud kõndida, vaid läksime autoga). Sinna jõudes võttis meid perenaine kohe nii lahkesti vasu ja küsis millisesse tuppa me minna soovime (seal oli mitu erinevat hoonet, kus oli teatud arv voodeid). Me algul kohe ei teadnudki mida öelda, kuid siis tuli Kail kohe meelde, et loetelus oli ka ''saunamaja'', kus on 4 voodikohta, seega me lasksime end sinna juhatada. Juhuse tahtel osutus see ka kõige ilusamaks toaks, ilmsalgelt me jäime sinna. Pisikeseks mureks osutus see, et kuna meil oli ainult 4 voodikohta, siis tuli ka viies kuskile mahutada, selle lahendasime nii, et Kai ja Joosep jagasid samas voodis. Kõik oli super! Õhtul saime süüa ka, mulle nii hullult maitses..nomnomnom! Õhtul olime nii väsinud et jäime peaaegu kohe magama, noh mina jäin, ma ei tea kaua teised üleval olid.

Geopeituse aarde logiraamat (Maci facebookist näpatud pilt)

Teisel päeval saime (üllatus-üllatus) jälle süüa, milline pidu! Peale seda oli selline saare peal chillimise aeg. Kõik teised peale minu, Maci ja Maria läksid saart uudistama, meie kolmekesi läksime otsima Geopeituse aardeid, millest kaks ka leidsime (mina leidsin teise hihiii). Päeval mingiks ajaks pidid kõik laagriplatsil tagasi olema, et perenaine meid veelkord toita saaks. Kõht täis, tuju hea, suundusime me kõik koos ühe rikka ja toreda mehe juurde, kes meiega praami peal olles juttu tegi ja külla kutsus. Kui kutsutakse, siis tuleb ju ikka minna. Läsimegi. Tal oli nii ilus punane maja ja nii ilus suur aed ja kõik puha suur terrass. Seal olles hakkas vihma sadama, see polnud eriti tore. Seal umbes tund-poolteist olles hakkasime tagasi oma majakeste juurde minema. Kogu grupist eemaldusime ainult mina ja Mac, meil oli suur valu veel üks aare üles leida (olgugi et ma algul vihma pärast vastu punnisin), aga me läksime. Aarde leidmiseks oli meil vaja jalutada metsas kuskil kilomeeter või kaks. Vaatetorni juurde, kus ka turnimas käisime. Otsisime ja otsisime ja otsisime, aga see paganama aare oli nii ära peidetud et koguaeg jalutasime sellest mööda. Üle poole tunni (kui isegi mitte tund) otsisime seda, kuni lõpuks andsin juba alla ja lihtsalt kükitasin maha, samal ajal jälgides Maci. Järsku vaatan kohta, mida olime juba mitmeid kordi kontrollinud ja voilaa, seal see aare oligi. Tüütu tüütu tüütu. Me olime päris õnnelikud et me selle ikkagi leidsime. Saime lõpuks oma pesapaika tagasi minna, kus meid ootas juba soe saun.
Natuke naljaks oli see, et kui me Kaiga lõpuks sauna jõudsime, siis oli see juba peaaegu täielikult maha jahtunud, aga me ikka üritasime täie rauaga leili visates veidi sooja saada. Natuke isegi õnnestus. Puid ka ahju tule üles saamiseks panna ei saanud, sest mis kuivi puid sa veel ahju kõrvalt leida loodad, kui enne sind on saunas käinud pimedad, kes on üritanud ''leili visata''. Seega jep, kõik puud olid läbi vettinud. Polnud vist meie päev.

Teeviited metsas (Maci facebookist näpatud pilt)

Õhtul enne magamaminemist voodites olles hakati millegipärast jälle minust (kui kõige nooremast) seletama. Jutu käigus mõeldi mulle välja ka uus hüüdnimi, Vääks (Vääksu, pisike Vääksu jne). Pisike nunnusunnu väikseke ja nii edasi ja veel edasi. Mõne aja pärast hakkasid nad veel rääkima, et Vääksu peaks juba tuttu jääma, kell on juba päris palju ning siis hakkas Kai mulle unelaulu laulma. Uskuge või mitte, aga juba mõni minut pärast laulu lõppu ma magasin nagu väike laps.
Kolmandal päeval me saime uuesti süüa (eelneval õhtul ka tegelikult). Peale söömist pakkisime oma asjad ja siis jälle chillisime mingi aeg, kuni lõpuks hakkasime kõndima sadama poole, kus meid juba ootas postipaat, mis meid Tallinnasse tagasi viis.
Seega, see laager oli megahüpersuper lahe, ülivinge seltskonnaga. Oojaa, see oli kõige algus...mis sai edasi juba järgmisel päeval? USAAAA (PS. Nüüd on see koht, kus te hakkate ootama mu järgmisi postitusi USA reisi kohta)

Kuna mul tekkis hetk vaba aega, siis otsustasin sisustada selle blogimisele. Kuna täies hoos on käimas noortevahetus, siis pole siiani seda vaba hetke tekkinud. Alles hiljuti ma ka selgitasin seda oma postituses, mis see noortevahetus endast õige kujutab:

Kuigi noortevahetuse esimesed päevad on olnud täis tgemisi, on mu mõte praeguseks täiesti kokku jooksnud. Jah, üle pika aja, totaalselt. Võibolla on asi Sabines või Sohas, et nad otse minu läheduses istuvad. Uskuge või ärge uskuge (see on teie enda otsustada), aga kuna ma vajan kirjutamise ajal vaikust või leebet muusikat ning meie rääkimise ja naermise ajal on seda täiesti võimatu teha, lahendasime asja sedamoodi, et Sabinega teipisime endal sõna otseses mõttes suud kinni, sest muudmoodi me vait olla ei suuda. Sohaga oli asi kergem, tema hakkas oma raamatut lugema. Kuni praeguse hetkeni oli meie olukord kontrolli all, kuid lõpuks vaatasime Sabinega üksteisele otsa ja purskasime naerma...niipalju siis sellest.

Noortevahetus algas meil möödunud laupäeval, mil prantslased ja itaallased jõudsid oma bussidega meie tagasihoidlikusse linnakesse Eesti keskel. Kusjuures selle aasta noortevahetuses osalejad on võrreldes eelmistega kõige vingemad. Eelnevatel aastatel on alati olnud alguspäevadel probleeme kohanemisega, suhtlemisega. Samuti on olnud suured probleemid sellega, et enamus ''välismaallased'' ei saa hakkama inglise keele kasutamisega, kuid aja jooksul saab juba ka pelgalt kehakeelega hakkama.

Sellel aastal on asjad teisiti. Jah, meil on küll mõned, kes ei oska inglise keelt küllaltki hästi, kuid kõik on pidevalt koos ja suhtlus käib. Kes vähegi jälgib minu instagrami, siis on sealt suure tõenäosusega näinud pilti söökla uksest, kuhu oli peale kleebitud paber, millel seisis värviliselt kirjas: ''Have a great day Linda'' ning juurde oli ka lisaatud palju pisikesi südameid. Instagramis kirjutasin ka juurde: ''Canteen door in the morning... I like my secret friend''. Kes vähegi inglise keelt mõistavad, siis tekkis ilmselt küsimus, et kes on ''secret friend ehk salasõber''? Vastus sellele on veidi lohisev, kuid lühidalt ma seda lahti seletada ei oska. 

Salasõber on inimene, kes saadakse endale loosi teel. Kõik noortevahetuses osalejad peavad valima loosiga endale inimese, kelle eest nad noortevahetuse lõpuni hoolitsevad, mõnikord väikse kingituse teevad ning armsaid kirjakesi postkasti jätab. Jep, meil on igaühel ka postkastid, kuhu igaüks saab kirjakese jätta. Pildil on näide minu enda armsast postkastist (Kai, kui tahad pildikirjeldusi, siis kohe helista või kirjuta või joonista, do what ever you want to do).

Kuna me veedame siin nii mõnusasti oma nädalat, siis jagan meie suurepärasest eestlaste-itaallaste-prantslaste grupist pildi (keskmine valgeke on meie linnapea, tema meie grupis tegelikult ei ole) hihi 

Viimasel ajal olen ise omaette, koos sõprade ja vanematega rääkinud palju tulevikust ja edasistest plaanidest, tegemistest ja kõigest mis vähegi selle kõigega seondub. Juba aasta pärast võivad muutused alata. Mina lõpetan oma kodulinnakeses ära põhikooli ning suundun õppima Pärnu Koidula Gümnaasiumisse. Ilmselt nii mõnigi teist mõtleb, et kuidas Sa seda nii täpselt tead? Vastus sellele on lihtne. Olen mõistnud ennast jälgides, et kui ma vähegi midagi soovin saavutada ning mul on kindel siht silme ees, siis ma suudan nii mõndagi. Seda tõestas vägagi hästi möödunud kooliaasta (2014/15), mille lõpus olid hinded väga palju paremad, kui eelmisel aastal, mil olin vägagi hooletu ja hinnete koha pealt suhteliselt ükskõikne. Mind ei huvita see, et õppimise kõrvalt ma ei saa käia nii tihti väljas ja veeta kooliõhtuid koos sõpradega, selleks on ju nädalavahetused. On kindlasti palju inimesi, kellel selline asi (sõpradega chillimine) õppeedukust ei mõjuta, kuid mina nende seas ei ole, ehk ongi parem. Ma ei ole noor, kes huvitub alkoholist või tubakatoodetest, ma ei hooli sellest, et ma olen 15 ja mul pole poissi....What the hell ütlen selle peale! Milleks kulutada oma väärtuslikku aega millegile nii tühisele? See aeg tuleb, ei jää ta tulemata, milleks raisata oma nooruspõlve millegi sellise peale, ma ei mõista. Kuid muidugi mõista, igaüks teeb nii nagu just talle õige tundub.

Haridus. Haridus on elu alus. See lause on minu arust väga olulise tähtsusega, sest kui Sul on haridus, on Sul töö, kui Sul on töö, on Sul palk, kui Sul on palk siis järelikult on ka raha millest elatuda. Igapäevane, eks? Kerime nüüd veidi tagasi..Kui mina praegu, põhikooli õpilasena, sean endale sihiks, et tulevikus saab minust elupäästja, elude parandaja, kirurg, tunnustatud ja austatud kirurg, kes tuleb toime erinevate väljakutsetega. Kuna mul on seatud kindlad sihid, tean ka juba seda, mida ja kuidas teha, millele rohkem tähelepanu pöörata ja kuidas pühenduda. Tahan sellega öelda seda, et kuna ma olen juba praeguseks, kaheksanda klassi lõpuks seadnud endale valmis sellised sihid, on mul lihtsam liikuda oma unistuse poole.
Ma ootan väga seda aega, mil olen kolinud Pärnumaale ja asun õppima Koidulas, kuigi peab tõdema, et pelgalt see mõte, et jätan oma praeguse kodu (kus olen ka sünnist saati elanud) sinnapaika ja suundun elama kuskile mujale, on minu jaoks suhteliselt vastuvõtmatu, kuid edasi tuleb ju liikuda, ma ei saa igavesti jätta asju nii nagu nad parasjagu on. Kuigi ma salaja soovin, et keegi viiks meie kodu kuidagi Pärnusse, oleks palju kergem ja minu süda superrahul.
Ma väga suuremeelselt ootan ka oma keskkooli lõppu ning seejärel õpinguid Tartu ülikoolis. Ma tõsiselt ootan ülikooliaega vägavägaväga. Ma niiväga tahan juba kõike meditsiinist teada, oma teadmisi praktiseerida ja inimesi aidata. Isegi puhas mõte sellest ajab mind nii elevile. Mu praegune jutt ajab mind ka juba nii elevile, kuid ma ei tea, miks ma vaheajal juba mitmendat korda koolist ja haridusest räägin. Kas ma olen tõesti avastanud et haridus on üks paganama vinge asi..

Minu mõte aktiivsest blogimisest oli veidi teistsugune, selgus, et isegi, kui on tegevust, seega on asju millest kribada, oled õhtuks piisavalt väsinud, et kohe ei jaksagi blogima hakata. Täna päästis mind mitte-blogimisest see, kui hakkasin mõtlema, kui tihti (võrreldes minuga) Kai blogib..ma ei saa nii mitme postitusega maha jääda, ma ei saa seda endale lubada (mitte et ma nüüd mingit võistlust peaks vms)..

Niisiis räägingi oma n.ö vabadest päevadest (polnud planeeritud tegevusi), mis muide möödusid mõlemad suuremas osas Laura kodukeses, ülejäänud aja (öösel) viibisin omas kodus magades ning seda ka kuni poole päevani (1/3 vaheajast peaks magama, kooliajal seda nagunii teha ei saa).

Meie sushi

Eile, päevasel ajal, kella poole kahe ajal (minu jaoks suhteliselt hommikul) andis Laura teada, et ootab mind enda juurde sushit tegema, sinna pidavat tulema veel ka meie sõbranna Sabine. Vedasin oma alles ärganud kondid Laura juurde, kus esimese asjana läksin nagu alati Laura kapi kallale, et sealt kamm võtta ja oma tuules sasitud kiharad sirgeks kammida...tõesti, nii on see iga jumala kord, seda võiks pidada lausa traditsiooniks. Mingi aeg tuli kohale ka Sabine, suure Cola ja krõpsupakiga, polegi ammu krõpsu söönud...Suhteliselt kohe vedasime ennast ka kööki, et kokakunstiga tegelema hakata. Algajad nagu me Sabinega oleme, ei olnud kunagi varem sushit ise teinud. Kuna kolme pea asemel oli meil ainult üks pea (Laura pea), siis mõtlesime, et omaloomingut tegema ei hakka ja teeme kõike nii nagu (riisi)paki peal öeldud on. Pakendi peal oli umbestäpselt nii öeldud: valad riisi kaussi, lisad sellele külma vett ja jätad u 10 min seisma (see ilmselt puhastab riisi), järgmiseks etapiks oli ära vahetada külm ja sogane vesi leige veega ning see potiga pliidile panna, ja oodata, kuni see keema läheb. Vesi läks keema... Pakendil oli märgitud järgmiseks etapiks seda riisi umbes 10 minutit hautada ja seejärel aurutada (mis vahe nendel kahel üldse on!?)...kuna me seda välja ei mõelnud, siis arvasime et need on üks ja sama asi, ehk siis hautasime/aurutasime seda kuskil 20 minutit (vist). Kuigi meie riis ligunes selle vee sees päris pikka aega, siis ta jäi ikka pooleldi kõvaks (praegusel momendil arvan, et oleks vist pidanud panema rohkem vett). Kurkide, paprikate, kala jms viiludeks lõikamine oli kukepea. Oma sushipõhjadele riisi ja muude komponentide panemisega ka meil kuigi palju raskusi ei tekkinud, oligi vaja ainult laduda ja seejärel rulli keerata, et Laura nendest rullidest saaks lõigata armsad tillukesed kettad, mida pärast oli hea süüa sojakastmega nommnomm. 

***

Täna ärkasin jälle poole päeva ajal üles (umbest paar minutit enne poolt kolme). Kompides voodi kõrvalt maast oma nutitelefoni, nägin et mul on päris mitu teadet Facebookis, WhatsAppis ja Skypes, nendele lisaks veel 3 vastamata kõnet. Vaadates oma sõnumeid ja teateid, nägin et Laura on mulle kirjutanud, see oli järjekordne küllakutse. Mis te siis arvate kas ma läksin? Muidugi läksin. Kuna kell oli ikkagi pool kolm, siis pidin kiirelt tegutsema et normaalsel ajal sinna jõuda. Tõusin voodist, tegin hommikused hügieenitoimingud, vahetasin riided, tegin süüa, sõin, panin koormate viisi kuivi nõusid ära omadele kohtadele, tegin prügikastid tühjaks ja asendasin puhaste kottidega ning tegin toad veel nii üle, et oleks silmale ikka ilus vaadata. Ja kujutate ette, mul kulus selleks kõigeks AINULT 1 tund. Minu puhul on see tõsiselt super ajakulu. Kuna mul selle kõigega läks nii kiiresti, siis jõudsin ka hüpriski kiiresti Laura juurde (kui nüüd aus olla, siis ta ei ela minust ka väga kaugel....nagu ka kogu ülejäänud linnarahvas...me elame siiski väikelinnas, eksole). Jõudnud järjekordselt Laura juurde, läksin ta voodisse pikali ning seejärel mulle teatati, et me nüüd hakkame pizzat tegema. Tänases pizzas kasutasime šampinjone, juustu, hakkliha, vürtsikat ketšupit, sibularõngaid ja tšillit. Ma olin alguses väga kahtlev, kas ma seda üldse proovidagi tahan, aga kui pizza oli lõpuks valmis saanud ning asusime seda sööma, siis sain aru kui hea see on..kujutate ette, mina söön seeni, uskumatu, ja see isegi vägaväga maitses mulle.

Pizza söömise ajal vaatasime multifilmi ''Up'' mille vaatamise ajal ma kaks korda kurbusest nutsin ja kümnetel kordadel südamest naersin. Kas asi on pelgalt tüdrukute tihedas tujudemuutustes või filmis? Ikka filmis...päriselu kohta ma ei kommenteeri. Kuna filmi lõppedes meile multikatest veel ei piisanud, siis vaatasime ka ära ''Mina, supervaras''. Seda ma nägin viimati mitu aastat tagasi, aga siiani olen sellest vaimustuses, see on nii armas ja tore ja naljakas kõik kokku, rohkem on see ikka naljakas, sest Minionid on lahedad :D

Juba varsti, varsti, nii täpselt kahe nädala ja kuue päeva pärast saab algust minu elu kolmas noortevahetus, mida ma juba vägaväga ootan. Kuna ma olen selles päris kindel, et enamus siin viibijatest ei tea, mis asi see noortevahetus on, siis siit teile sellest pisike tutvustus enne seda, kui järgnevast rääkima hakkan...
Noortevahetus on selline tore sündmus, mis toimub projekti raames ja toimub umbes nädal aega. Seal kohtuvad erinevate riikide noored ning jagavad ühteisega oma kodumaade kultuuri ning kombeid, lisaks sellele luuakse uusi tutvusi ja leitakse endale palju uusi sõpru. Noortevahetuse käigus veedetakse toredat aega kõik koos, käiakse erinevates kohtades, viiakse läbi erinevaid tegevusi, see tähendab omakorda seda, et noortevahetus ei ole pelgalt suvaline trill ja trall, selle käigus õpitakse ka palju uusi ja põnevaid asju. Igal juhul tasub alati osaleda, kui on võimalust!
Siiani on minu kogemused seoses noortevahetustega olnud ülimalt positiivsed. Ma olen saanud endale juurde mega palju lahedaid ja armsaid sõpru, kellest on nii kurb lahkuda, et nutan juba (kaks) päev(a) enne nende tegelikku lahkumist...Roger, Serkko, Sten, Soha ja Margit teavad seda vääääga hästi.
Kuna järgmine noortevahetus toimub juba õige varsti- täpselt kolme nädala pärast, siis olime Sabinega sunnitud (tegelikult vabatahtlikult) tegema selleks ka juba ettevalmistusi. Nädala lõpu poole saime Sabinekesega hommikul kell 11 kokku, et minna Vaarosesse ja tuua sealt kogu vajalik kraam (pabereid, veel pabereid, liimipulki, markereid ja pabereid), seejärel läksime noortekeskusesse, mis oli terve päeva ainult meie päralt, et saaksime segamatult tööd teha. Kuna tegelikult meil on veel mitu asja ette valmistada, siis alustasime tegevusega, mis nõudis meilt kõige rohkem aega: postkastide tegemine (teisteks ülesanneteks oli Eesti kultuuriõhtul meie poolt lauldavate laulude ettevalmistamine ja osaliste jagamine toimkondadesse). Ei, me ei kasutanud postkastide tegemiseks puulaude ja naelu, tegemist on hoopiski paberpostkastidega. Paberpostkaste oleme noortevahetuses alati kasutanud, need pannakse seinale, igal osalisel on oma personaalne postkast millel on ka tema nimi. Näiteks kuna minu nimi, siis minu postkastile on kirjutatud ''Linda'' ja kes tahab mulle kirjutada või mingi kingituse teha, paneb selle minu postkasti. Selline on traditsioon.
Tegime mis me tegime, kuskil 4 tundi tegime, aga valmis me need saime (kokku 23 ümbrikut, iga ümbriku peal veel selle inimese pilt ja meisterdatud riigilipp, kust ta pärit on). Võin julgelt öelda, et minu ja Sabine ümbrikud tulid välja kõige hullemad, sest me panime endast ikka õige jubedad pildid (meie postkaste näeb alles siis, kui tuleb postitus möödunud noortevahetusest, ehk siis alles hiljemalt 5. juulil)

Väike paberimajandus (P.S põrandal oli veel pabereid)

Ükspäev hakkasin jälle pikalt mõtlema pillimängule, ma ikkagi tahaks väga-väga õppida ära mõne muusikainstrumendi, näiteks kitarri, põhjuseks on juba see, et kitarr on mulle oma kõla poolest alati meeldinud. Kuna mul on olemas mitmed sõbrannad/sõbrad, kes kitarri mängida oskavad, oleks mul ka käepärast õpetaja võtta.... 

Tegelikult oli mul suur plaan selle aasta sees soetada endale kitarr, kuid kuna USA reisi, laagri ja veel mõninga tähtsa koha peale kulub hulganisti raha, siis olen pidanud sellest mõttest loobuma...Siit teile kõigile ka suur palve/väljakutse/abipalve...Kas Sinul endal või Sinu sõbral/tädil/onul, ükskõik kellel, ei ole juhuslikult üle ühte (vana) töökorras kitarri, mida enam ei kasutata ja lihtsalt seisab nurgas, et ma saaksin algul sellegi...või on äkki olemas keegi, kes tahaks selle mulle osta..Kui tõesti äkki leidub selline armas inimene, kes mulle sellise kingituse teeks, siis PALUN anna endast märku, ma oleksin niiii hüpeersuper õnnelik ja tänulik!!!

Kõik need üheksa rasket ja piinarikast (tegelikult mitte nii väga piinarikast) õppekuud said selleks korraks läbi. Enam ei pea ärkama igal hommikul kell seitse üles, et pahura ja unisena ennast kooli vedada ja koolitarkusi ammutama hakata. Teile, kallid lugejad, tähendab see seda, et suvekuude jooksul ei pea te lugema enam ühtegi igavat postitust minu (mitte nii erilise) koolielu kohta, vaid saate koormate viisi juurde teadmisi minu käimistest, toredatest sündmustest, minu loodetavasti ülivingest reisist USAsse, kolmandast noortevahetusest, laagrist... Neid tuleb palju, ma luban. Kohe kui kuskil käin või midagi teen, kohe kirjutan, sest nagu lubatud, hakkan ma nüüd korralikuks ja truuks blogijaks.

Kuigi vaheaja puhul ongi just see kõige parem, et ei pea enam neid neetuid kodutöid tegema, otsustasin mina, et suve jooksul töötan läbi terve 9.klassi bioloogia õpiku ning õpin selgeks vene keele käänete tabeli. Kujutan ette enamike nägusi, kes minu plaanist kuulevad/loevad. Ei, Linda ei ole peast veel lollimaks läinud kui ta juba on, asjadel on ka omad kindlad põhjused: 

Nagu te juba teate, siis minust saab tulevikus arst või kirurg (küündin rohkem kirurgi poole). Selle suure sooviga on mul tekkinud oma nägemus tulevatest kooliaastatest..Aasta pärast, kui lõpetan 9.klassi oma süda-Eestis asuvas koolikeses, suundun õppima Pärnu Koidula Gümnaasiumi, kus on olemas mulle vajalik õppesuundsuund- loodussuund ehk bioloogia-keemia suund, mis hõlmab endas ka arstiteadust. Ootan juba vääääga suure huviga. Peale gümnaasiumi lõpetamist suundun edasi õppima Tartu Ülikooli, ikka arstiteadust. Sihiks on kätte saada kunagi ka doktorikraad. Oma nägemuses olen ma kunagi tuntud kirurg, kes on teinud väga paljusid inimesi korda, andnud neile tagasi elu tahte. Kui väga tahad ja püüad, siis saad ka!

Tegelikult ma vägaväga tahaks teada, mida minu klassikaaslased edasi õppima lähvad, ja kas üldse lähvad, ja kui lähevad, siis kelleks? Seda oleks küll väga huvitav kuulda.

Ma olen niii laisk, isegi nii palju et ma ei ole jaksand nii ammu (u poolteist nädalat kui ma ei eksi) midagi blogisse kirjutada. Tegelikult vist isegi oleks nagu midagi kirjutada, aga tahtmine kaob õhtuti kui uni tuleb. Kuna praegu on kevadvaheaeg, siis ajapuuduse kaela ma kõike ajada ei saa, sest olgem ausad....aega on kuis tapab (tegelikult isegi rohkem). Kuid nüüd pika pausi peale olen mõelnud, et peaks ennast kokku võtma ja tihemini blogisse kribama (kes seda muidu ikka lugeda viitsib, ilmselt praegugi keegi ei viitsi). Tegelikult polegi ju oluline, kui palju on lugejaid või kui palju minu blogist räägitakse..Peaasi on ju ikkagi see, et ma saaksin ennast tühjaks kirjutada ja hiljem omi mõtteid lugeda lugeda. Võinoh jah.

Kui ma nüüd maa peale tagasi tulen ja otseselt mõtlema hakkan mida kõike  teiega jagada, siis ütlen ausalt...mul pole kõige õrnemat aimugi. Kas rääkida laulmisest või sellest kuidas ma igapäev korralikult välja saan magada või eilsetest virmalistest, kõigest tulevast või üldse millestki üheksandast või kümnendast... Ma siis räägin parem kõigest. Asi otsustatud!

Alustaksin reedest? Tegelikult reedel oli ainult see lugu mis peale kooli oli (iseenesest äärmiselt ebavajalik info). Peale kooli sain Heliga kokku ja läksime Maksimarketisse kohvikusse pannkooke jäätisega sööma (need on jumalikult head). Ausaltöeldes me ei läinud sinna niisama lihtsalt, ikka põhjusega..Heli läks juuksurisse ja ma läksin Tema kätt hoidma, et tal oleks ikka julgem ja puha. Heli istus juuksuritoolis tervelt 2 tundi..ja mis te arvate mis mina terve selle aja tegin? Lobisesin ja lobisesin ja lobisesin. Mul pole halli aimugi kuidas see juuksur minu loba välja kannatas, ise ta ütles et tal pole minu lobamise vastu absoluutselt midagi. Juuksur iseenesest oli väga tore ja sõbralik ja noor (käis ka meie koolis kunagi). Rääkisime temaga meie koolist, küsis mõne õpetaja kohta, et kuidas neil läheb ja kõik muu selline mula.
Peale juuksurit läksime Heli koju filmi vaatama (Divergent). Jällegi film mis mulle väga meeldis ja julgen kõigile soovitada. Anyway.. Film vaadatud, tagasiside antud, oli kell nii palju, et pidin hakkama koju minema. Heli mõtles, et noh mis seal ikka, saadab mind kuskile maale ära, aga meie teekond ei läinud just nii nagu olime plaaninud...me kõige otsesemas mõttes jäime pimedal teelõigul seisma ja hakkasime taevast vahtima...tegelikult tähti. Lihtsalt nii ilus oli. Taevas ei olnud mitte ühtegi pilve, terve taevas helendavaid täpikesi täis. Pool tundi, tervelt pool tundi me neid seal vaatasime ja imetlesime kuni mul seismisest lõpuks külm hakkas ja meil ajataju tagasi tuli, et peaks edasi liikuma. Nii uskumatu kui see ka pole.....ma siiski jõudsin koju, tuleb tõdeda et üle poole tunni hiljem kui pidin.
Samal päeval (reedel) hakkas kõigil Eesti koolijütsidel kevadvaheaeg koolivaheaeg. Jupiduuuu saab magada ja ei pea õppima........Noh, iseenesest hommikul vara just tõusma ei pea, aga õppimisest siiski 100% me ei pääsenud. Nimelt meie klassi tüdrukutele anti tööõpetuse tunnis ette, et peame koostama referaadi teemal ''Rahvusköögid''. Mina ei saa aru mis vaheaeg see selline on kui peab kirjalikke töid tegema? Hästi ei ole vaheajaa moodi. Ilmselt õpetaja arvab, et mis need noored siis ikka teevad, ainult telefonides ja arvutites. Aga tegelikult asi ju nii hull ei ole (minu puhul vähemalt). Kallid õpetajad, uskuge mind, vaheajal paljud õpilased kas magavad, on linnast üldse väljas, laulavad, tantsivad, on laagris või kus iganes veel... See protsent ei ole ju massiline, kes reaalselt midagi tarka ei tee. Aga kas see ongi nii oluline vaheajal midagi tarka teha? Minuarust mitte, vaheaeg ju ongi puhkamiseks ja kosumiseks. Seda paljud ei mõista, mis seal ikka, ehk elu kunagi õpetab selle neile selgeks, võibolla.

Jälle üks väikestest unistustest täitus. Kallis Eesti rahvas, kas teie nägite ka eile virmalisi? Ma olen väiksest saati tahtnud vägaväga näha virmalisi ja nagu tellitud....on need samad värvilised virvendised minu akna taga. Muidugi oleks huvitav olnud näha erivärvilisi virmalisi, aga mulle piisas nendest rohelistestki, mida loodus võimaldas mul vaadata. Idee poolest oleks need pidanud olema kõikjal Eesti taevastes, aga Tartus minu omad neid ei näinud (huvitav küll miks)?
Lauluvõistlusest räägin laupäeval, või pühapäeval, igatahes kui see kõik möödas on, siis saan postituse juurde lisada ka kõik tulemused ja emotsioonid ja kõik hea ja halba ei ole, kõik on tore ja korras ja hästi. Loodetavasti.