Võibolla olete isegi kursis, et novembrikuu on luulekuu (võimalik on ka see, et nii on see ainult Koidualas..). Igatahes meie, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pere, tähistame seda. Novembrikuu vältel on igas klassis mõndade emakeele tundide ajal luule ettelugemine. Ilusa eestikeelse sõnana öeldes siis etlemine. Kõik koolis teevad seda, ka emakeele õpetaja(d) ise. Muidugi võib sellel õpilasel täiesti piin tunnis sellises tunnis istuda,  kes luulest ööd ega mütsi ei jaga ning peab seda täiesti mõttetuks või koguni kasutuks sõnade ritta seadmiseks.

Mina olen see inimene (Hannaliis ka- kästi ära mainida), kes on luulest väga lugu pidama hakanud. Mulle meeldib see, kuidas väljendatakse oma mõtteid meisterlike, kohati ka täiesti uute kujundite kaudu. Kuidas lihtsate sõnade taha peidetakse kõige valusamad mõtted, mälestused, miks mitte ka kõige parimad kogemused jms, mis eales peaks ekselnud. Mulle meeldib ka iseenda mõtteid luulesse seada, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.

Viimati, kui meil oli vaja pähe õppida üks eesti autori luuletus, et see pärast klassi ees ette kanda, otsustasin esitada hoopiski omaloomingut, mis oli samuti lubatud. Kuna tolle luuletuse kirjutamise hetkel olid mõtted peas niivõrd sassis ja igatpidi negatiivsed, sündis järgnev luuletus (selle samuse kandsin ka klassi ees ette):

PÕGENEMINE

Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Kuna eelnev nädal oli täis tohutult palju positiivseid emotsioone, ei saa ma kohe kindlasti midagi jagamata jätta. Nobedamad blogilugejad on kursis minu tripiga Võrumaale rahvapillilaagrisse, mida ootasin tublid kaks aastat (enda mäletamistmööda vist mingiaeg mainisin).

Päev enne laagrit sõidutasin ennast väikse maakonnabussiga (ja kohvri ja kitarrikoti ja suure madratsiga) Maria juurde, et vahetult enne laagrit meid mõlemat ekstramõnusasse folkmuusika meeleollu viia. Õhtu (ja öö) möödusid suures osas muusika ja laulu saatel+saun. Tol hilisõhtul oli ka maagiliselt mõnus ilm mil taevas oli selge, tähed särasid ning õhk oli parajalt soe/jahe. Hommikul läksime koos laagrisse, jeii.

Pisike hetk lõpukontserdist

Laagripaika kohale jõudes tervitas meid vihmake ja mõningad inimesed, kes olid samuti varem kohale jõudnud ning ootasid juba koos meiega koolimajja sisselaskmist. Antud hetkel tundsin ma kohalolijatest ainult Mariat ja tema ema, teisi polnud ma elusees isegi mitte näinud, ainult Maria juttude põhjal olin kuulnud, et tegu on väga lahedate inimestega (selles veendusin juba lähima tunni aja jooksul, kui inimesi kogunes järjest juurde ja juurde ning kõik majja sisse lasti ning ma inimestega suhelda sain).
Kuigi mitmeid aastaid laagris koos olnud ''punt'' oli minu jaoks täiesti võõras (nagu ka mina neile), võeti mind väga kiirelt omaks, mis andis väga hea ja vaba tunde (mulle tohutult meeldivad sellised inimesed!), ma ei pidanud ennast kuidagi tagasi hoidma ning sain olla ''mina ise''. Esimesel päeval toimus kerge sisseelamine uue laagri, uute inimeste ja uue olukorraga, mis olid kõik megapositiivsed! Õhtul esinesid kõigi rõõmuks kõik pilliõpetajad, kes tegid mõnusa mini-folk-kontserdi. Kontserdist üks lugu ka videona. Ülimõnus!

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.

Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.

Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.

Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.

Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 

Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 

Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 

Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)

Teate, mul üks päev oli juba selline hea tunne, et ilus ja soe ja päikseline ja armas jne kauaoodatud kevad on juba käes, aga säh sulle mitu päeva järjest head ilma. Ei suuda juba ära oodata, millal ka tuulised ilmad on soojad ja mõnusad.

Eile sain üle pika aja jälle normaalselt magada (umbes poole kolmeni), kujutate ette, mitte keegi ei ajanudki mind üles, yayy. No igatahes kuna tervet päeva kodus passida ei olnud just kuigi mõistlik, läksin välja jalutama, et lihtsalt värsket õhku hingata ja liikuda. Väljas paistis päike, oli selline veidi jahe, aga päike oli piisavalt soe, nii et kõik oli ilusti tasakaalus. Linnud laulsid, igal pool, ja neid oli palju. Jalutasin vallimäel, istusin pingile ja lihtsalt olin seal linnulaulu saatel. Edasi tiirutasin järve ääres, kus samamoodi istuma potsatasin, et lihtsalt head ilma nautida. Kuna läheduses inimesi polnud, istusin seal pingil ja lihtsalt omaette laulsin, oleks veel kitarr kaasas olnud..perfektne!

Tegelt millest ma rääkida tahtsin, on see, et ma suutsin oma telefoni ekraani jälle katki teha, nuuks. Küll õnneks ainult ekraani alumisest servast, aga no ikka nii, et näha on. Eks ta ole juba üle kahe aasta vana ka..Mind ajas see muigama, et kui esimese tunni ajal avastasin, et ekraan katki, helistasin emale ja rääkisin ka uudist, et näedsa, juhtus nii ja värki. Vastuseks sain rahuliku, pooleldi muigega öeldud lause: ''Ega sa uut telefoni nagunii ei saa''. Aitäh emme! :D

Arvan et nüüd võib juba rääkida ka ühest kingitusest, mis Kailt ja Joosepilt üle-eelmisel nädalal sain. Tegu on ''The happiness project'' raamatuga, eesti keeles siis ''Õnne projekt''. Raamat on tegelikult justkui päevik (A6 formaadis ja ca 3cm paks), kuid see on veidi teistsugune, kui tavalised päevikud. Selles raamatus on olemas kõik kuupäevad, mis on aastas (1.jaan, 2. jaan......, 8.aug, 9.aug jne) ning iga päeva lehel on olemas 5 kohta, kuhu kirjutada. Ehk siis viis aastat järjest, iga päev ainult täidad ja täidad. Kogu point on selles, et sinna tohib kirjutada ainult häid asju. Iga päev kirjutad vähemalt ühe lause sellest, mis päevas positiivset oli. Kuigi sellega kaasneb see kohustus, et seda peab igale poole (5 aastat järjest) endaga kaasas vedama. Praeguseks hetkeks olen seda 10 päeva järjest täitnud ning juba praegu tunnen, et see on väga hea vahend leidmaks igast, ka kõige s*temast päevast killuke positiivsust. Kui 5-aastane missioon täidetud, on olemas viie aasta jagu positiivseid mälestusi. Ilmselt oligi see raamat just see, mida mul vaja oli ;)

Täna, nüüd praegu sattusin juhuslikult oma blogisse ja avastasin, et sel kuul polegi veel midagi kribada jõudnud..ups, vist. Noh, mitte et nüüd millestki kirjutada poleks, asju on just väga palju, nii palju, et blogimiseks aega ei jätku.

Tegelikult päris veider minust, et ma Eeva Talsi kontsertist isegi kirjutanud pole, mis toimus nüüdseks juba natuke liiga ammu :D No ma siis teen lühidalt. See oli üliüliüli super! See muusika lihtsalt, aahhhhhh nii mõnus! Nu ja lisaks fantastilisele kontsertile ostsin endale kohapealt ka Eeva Talsi sooloplaadi ''Vähemalt täna'', mille esitluskontsert see tegelikult oligi. Plaadile sain Eevalt ka pühenduse :')

Ma ei tea paljud teist ei tea, aga mul on tegelikult üks selline plaanikene esineda kunagi (lähiaastatel tegelikult) Eevaga koos. Kes seda teab millal või kus ja kuidas, aga pange tähele, ma jõuan sinnamaani! Nagu aastavahetuse postituses kirjutasin, siis selle käesoleva 2016. aasta pühendan muusikale ja no mine tea mis kõik võib juhtuda, kunagi ei tea ju ette. Ma arvan, et tuleb alati olla positiivselt ja optimistlikult meelestatud. Kui käia ringi, nägu mossis, tekib ka teistel inimestel blokk ette ja nad hoiavadki alateadlikult sinust eemale. Negatiivsus ja pessimism ei kutsu kedagi ega midagi head ligi, vähemalt nii olen mina isiklikult asjadest aru saanud. 

Igatahes näiteks täna terve päeva olin ma kuidagi väga rõõmus :D Koguaeg tahtsin naeratada. Veidi veider tegelikult, sest tõusin megavara (kell 10.00). PS. Ilmselt aitas suurepärane seltskond sellele kaasa.

Tegelikult see, mis ma teile öelda tahan on see, et olge rõõmsamad, suhtuge kõigesse positiivsemalt, olge optimistlikud ja sõbralikud. Näiteks õpilased, ainult mõni kuu veel(+eksamid) ja juba ongi kool läbi! Uskuge mind, selle kõik saate ju kuhjaga tagasi! Ja rõõmus olla on triljon korda parem, kui kurb, kuri, vihane või masenduses. Isegi kui mõningad olukorrad on raskevõitu või lausa nii hullud, et ei teagi kohe mida teha, jaga ennast ja enda mõtteid teistega. Selliste asjadega on nii, et ei saa endas hoida, muidu neid aina koguneb ja koguneb ja koguneb...lõpuks oled seesmiselt nii puruks, et ei suuda midagi teha...mida me ometigi ei taha.

Sel nädalavahetusel olen nii kõva mutt, et olen üksinda kodus. Huvitav, kas lugejate seas on veel selliseid inimesi, kes täiega kaifivad üksinda kodus olemist (mõne päeva)? Ma olen alati maruõnnelik, kui vanemad lähevad näiteks maale ja mul on just sel ajal Paides vaja olla, seega saan ise jääda koju. Ülimõnus, saab rahulikult olla (mitte et teistega rahulik poleks, aga üksi olles on üldse teine asi).

Tavaliselt ikka kiputakse mõtlema, et noh, mida see teismeline seal üksinda kodus ikka teeb, joob ja suitsetab, sõbrad külas ja läbu majas. Alati kui minu puhul nii arvatakse, siis hakkan naerma, sest mina olen üldse teist tüüpi. Minu üksi puhkamine/kodus olemine näeb välja selline, et nt üheks ööks kutsun sõbranna külla, sööme midagi head, vaatame filmi, räägime ja head ööd! Mulle näiteks megapalju meeldib nii. Ma ei saa üldse aru, mis sellest alkoholist niiväga leitakse.

Eile tuli mulle siis Maria külla. Ühel päeval tuli lihtsalt selline mõte pähe ja ütlesin, et tulgu reedel mulle külla, laupäeval viskan välja :D Nii oligi. Eile ta tuli oma pompsudega, läksime tellisime pitsa ja kodus mõnusasti nosisime seda. Mmmmmm. Pitsa pitsa pitsa pitsa pitsa! Et teile suuremat pitsaisu peale ajada, siis väike pildike ka.

Üldse rääkisime asjadest mis vahepeal juhtunud, nende seas ka väga piinlikutest asjadest, mis mind siiamaani muhelema ajavad. Eile kiikasime ka ''Vehkleja'' üle. Mulle väga meeldis see, kuigi natuke arusaamatuks jäi meile mõlemale, et kas see vanaisa viidi kuskile koonduslaagrisse või lambist küüditati, võibolla üldse midagi kolmandat. Igatahes soovitan!

Tänasest pidusöögist ka natuke (siis kui Maria juba välja visatud oli). Tegin endale tatart, söön seda tavaliselt piimaga, sest mulle maitseb nii. Ehk siis panen oma kausi head-paremat tatart täis, ja sinna peale vajan piima (välja näeb umbes nagu tatra-piimasupp), aga väga maitsev! Kuna tahtsin ka midagi endale magustoiduks, siis tõin poest kohupiimakreemi ja küpsiseid, mis praeguseks otsas on. Seega üksi olles ma nälga ei sure, mis on ju igati positiivne :D

Nüüd ei olegi hästi jõudnud midagi blogisse kribada, sest pole arvuti lähedusse veel sattunud. Nädala algus möödus eriti toredalt ja tegelikult ka suhteliselt tormakalt. Üks osa sellest oli ka muidugi Tartus ringi jooksmine.

Esmaspäeval lõpuuuuuks toimus Curly Stringsi kontsert, kuhu me Liisiga toredasti elamusi otsima läksime. Jõudsime Tartusse juba kahe ajal päeval (kuigi kontsert algas kell 18:00), et saaksime Taskus, Kaubamajas ja lihtsalt linnas veidikene ringi chillida. Sättisime oma toimetamised niiviisi, et poole kuue ajal hakkaksime Vanemuise poole minema. Jõuab rahulikult kõndida ja ennast veidike sättida. Aga kus olen mina, seal on ka pea alati ''toredad'' intsidendid. Kell oli pool kuus, kui hakkasime Kaubamajast Vanemuise poole liikuma. Kõik läks kui õlitatult, kuni...me jõudsime ukse juurde ja nägime, et liikumas pole ühtegi inimest ja sees oli ka kuidagi kahtlaselt pime. suundusime peaukse poole, et aru pärida, mis värk on ja kust me sisse saame, et Curly Stringsile minna. Tädi, kes oli oma leti taga, ütles meile, et too konsert toimub hoopiski Vanemuine väikeses majas, mis on pea 10 minuti tee kaugusel. Jep, me oleks peaaegu oma kontsertist ilma jäänud, kuid kuna meil oli piisavalt aega, läksime kiiremate sammudega mööda juhatutud tänavat edasi ning mingi imega leidsime ka maja üles.

Peate veidi pettuma, aga minu kontserdielamuse muljed on need mis alati. Kõik oli ülisuper ja Curly Strings on ikka ja ikka nii suurepärane et valus hakkab. Liisile ka vist kontsert meeldis. Peale majast väljumist olin mina küll nii sillas ja kilkasin seal oma emotsioone. Tegelikult tahtsin veidi kiruda ka tüüpilise eestlaste matsluse üle. Kui kontsert oli läbi ja leidis aset suurem plaksutamine, ei tõusnud MITTE KEEGI püsti, peale minu. Jah te saate õigesti aru, mina olingi ainuke, kes püsti seistes plaksutas. Ma isegi ei tunne piinlikust selle üle, sest mina näitasin sellega oma lugupidamist selle üle, mida nad koos teevad. Tõesti piinlik oli minul vaadata seda saalitäit rahvast, kes vaevusid ainult plaksutama, väga masendav.

Nagu Tartus viibimisele kohane, külastasime ka vana head Mcdonaldsi restorani (kuigi ma ikkagi täpselt aru ei saa miks nad ennast restoraniks nimetavad). Tellisin endale tavapäraseks saanud suure BigMac eine. Näeb ju küll mega ahvatlev välja, aga kuna ma oma toidueriga ei ole juba pea kaks kuud praetud jne toite söönud, siis Maci toit tundus mulle mitte-nii-maitsvana. Millest on kahju, sest tegelikult see toit on jumalik. Mitte et ma nüüd varasemalt ainult rämpstoidust oleks toitunud.

Juba mitmeid päevi olen mõelnud ainult muusikast. Seega alustuseks jagan teiega ühte oma lemmiklaulu, Mari Jürjens - Kiigume. Keda minu muusikamaitse oksele ajab, siis sa ei ole kohustatud seda lugu kuulama. Aga minu jaoks on see nii hüpersuper armas ja suurepärane lugu. Leiad selle SIIT. Nüüd ma pean ainult natuke nuputama ja laulu duurid välja mõtlema, sest ma kavatsen seda kusagil laulda, kasvõi omaette oma kodus, mida ma nii või teisiti igapäevaselt teen.

Liiguksin nüüd sujuvalt edasi eilsele jõululaupäevale. Meie peres on tekkinud aastatega kindel traditsioon veeta jõululaupäev maal vanaema-vanaisa juures koos sugulaste ja suure pidulauaga, kust kindlasti ei puudu prae- ja mulgikapsas, leivad-saiad, praeliha, kartul, salat, morss, koogid, kala, seened, erinevas olekus kurgid ja mis kõik veel. Oih, no alkoholi ei tohi ka unustada, korralik koduõlu on ka ikka alati laual. 

Õhtu jooksul võetakse alati välja ka akordionid ja karmoškad. Nende saatel lauldakse kõigile juba ammu tuttavaid laule. Eile otsustasime oma ''suguvõsa ansamblile'' funki juurde anda ning tädi eestvedamisel hakkasime oma söögiriistadega klaaside ja laudade pihta rütmi kaasa lööma. Nii hullult vinge oli. Minu viieteistkümne eluaasta jooksul pole midagi sellist varem juhtunud. Kunagi peab ikka esimene kord olema. Paar inimest isegi filmisid meie toidulaua džämmi. Ma usun, et kui meiega oleks pidanud olema keegi võõras, kes ei tea kui segane meie suguvõsa on, siis ta oleks ilmselt vaadanud et need on küll mingid ajukahjustusega veidrikud.

Eilse puhul lasin õekesel omale lokid ka teha ja ma lihtsalt armastan neid. Mingil üllataval kombel on lokid siiamaani alles. Ja ma ikka mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, et ma tahan ikkagi vist päris keemilised lokid teha, sest lokid on elu :D Nii tüütu on sirgete juustega koguaeg olla, kuigi tõesti, sirgetel juustel on ka omad plussid, aga kuidagi ilusti nad tavaliselt ei hoida ja üldist kohevust ka ei ole. Seega, võibolla mingil hetkel võite mind avastada lokkidega olevat.

Kuna on jõuluaeg, siis tahan teile kõigile veel soovida rahulikke ja toredaid pühi! 

Oli aeg mil ootasin jõule, nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et kohe üldse ei jaksa 28. detsembrit ära oodata. Ja mis te arvate miks? Las ma järjekordselt ei üllata üllatan teid...Curly Strings muidugi! Sellel kuupäeval on Tartu Vanemuise teatris Curly Stringsi aastalõpu kontsert. Peab tõdema et see on siis kolmas Curly Stringsi kontsert, kuhu end sel aastal kohale vedanud olen. Okei, tegelikult käisid Eeva ja Villu kevadel meil ju koolis ka esinemas. Seega see on nii öelda kolmas ja pooles kord, mil see aasta nende kontserdile lähen. Ma lihtsalt ootan seda nii väga et valus hakkab.

Tunnistan, et olen jah selline mitte nii tavaline teismeline, sest olen täielik folgi hing (mitte et Curly Strings ja teised minu lemmikud nüüd ainult folki teeks). Iseendal on mul hea meel selle üle mida ma teen ja mis mind huvitab. Ma ju ei peagi kõigile meeldima, sest arvan et minu sõbrad peaksid mind ikkagi aksepteerima sellisena nagu ma olen, ma ei pea ennast kellegi kolmanda pärast muutma hakkama. 

Tegelikult tahaksin siia kirjutada järjekordse kiidulaulu Eeva Talsi ja Curly Stringsi kohta, aga arvan et ma olen seda juba piisavalt palju teinud. Kuid jah, ega ma sellest juba ära ei väsi :D

Ja nagu ma juba olen, pole ma siiani loobunud oma mõttest esineda kunagi Eeva Talsiga koos. Tegelikult minu n.ö mõttelises nimekirjas on ka tegelikult Mari Jürjens, kelle laule ma mitu aastat järjest olen igal pool laulnud, sest need on liiga head et mitte esitada. Nemad kaks on lihtsalt nii ülisuperhead ja minu vaieldamatud lemmikud! Nende töö inspireerib mind ja oleks nii tore nendega (kasvõi ühega neist) kunagi mingi kontserdi anda. Küll ma ühel päeval sinna ka jõuan!

Mäletan mõne aasta tagust saadet, kus Eda-Ines Etti rääkis sellest, et kui tema oli väike tüdruk, siis ta vaatas telekast kuidas eesti lauljad telekas laulsid ja tema rokkis teleka ees kaasa. Ines kujutles seda tehes ennast laval olevana. Ja näete kus ta praegu on! Pea kõik eestlased teavad tema nime ja laule. Samamoodi on ju ka minul väikegi lootus kuskile jõuda. Mitte küll päris samal viisil, aga mõte jääb ju samaks. Kui ise endasse ei usu ja lööd omaenda mõtetele käega, siis ei saagi midagi, mida päriselt tahad ja armastad, mingid suvalised nolgid ei tohiks mõjutada meie valikuid.

Minu lemmikud: Mari Jürjens ja Eeva Talsi

No kohe üldse ei suuda jõulumeeleolust välja tulla. Päkapikud käivad usinasti igapäevaselt minu sussi täitmas, kuulan aina jõulumuusikat, põletan kodus hulganisti küünlaid ja naudin hämarust ning oma toas ilutsevaid jõulutulukesi. Ainus mis praegusel hetkel puudu on, on lumi. Kus see ometi nüüd jääb? Ma ju nii ootan!

Jõulumeeleolust rääkides tuli meelde lugu Kai juures olemisest, ehk mis sai edasi laupäevasel päeval. Ega see ilm polnud sugugi parem kui eelneval päeval. Vot aga selle päevaga on selline lugu, et ma ei mäletagi mida me terve päeva tegime. Kai sa mäletad või? :D Haugimälu nagu mul on. Tean täpselt seda, et magasime umbes kella kaheni päeval. Sel ööl nägin ka niiii ilusat unenägu:

Unenäos olin mingi meesterahvaga restoranis, me istusime kõrvuti ja rääkisime juttu. Selline hästi mõnus ja hubane õhkkond oli. Mehe ees, laual, oli taldrik vürtsise liha ja praekartulitega. Ma sõin selle kõik ise ära ja issand küll kui hea see oli! Siis ma ärkasin üles. Peale seda unenägu ma sain aru kui väga ma tegelikult praetud ja vürtsist toitu taga igatsen (kuna ma seda ju süüa ei tohi).

Õhtupoole tuli meile pähe hea mõte, et võiks mingit õudukat arvutist vaadata, kuid jah, elekter kadus taas. Panime põlema uuesti oma jõulutulukesed (mis muide töötavad patareidega), aknalauale hulganisti küünlaid ja söögilauale ühe värvi-muutva küünla, mis lahedalt valgust andis. 

Kuna õhtust polnud me veel söönud ja elektrit ka polnud, siis nuputasime veidi aega, et mida õhtuks süüa. Meie mõtlemisest kujunes välja pika aja üks kõige toredamaid ja mõnusamaid õhtusööke (viimane kord oli Lauru juures piparkooke tehes- just avastasin et ma polegi sellest postitust kirjutanud). Eelneval päeval olime ostnud kodujuustu, kurki ja tomatit millest tegime maitsva asja kokku. Leidsime ka pihve, mida puupliidil soojendama hakkasime. Ohissand seda ei saa kirjeldada kui mõnus see kõik oli. Teha seda kõike elava tulega ja küünlavalguses. Peale seda laua taga küünlavalges söömine. Ülimõnus!

Mingi hetk avastasime, et koertega on jalutamas käimata, seega panime hommikumantlid selga, valgustuseks haarasime kaasa küünla ja läksime susse sahistades alla, välisuksele, samal ajal lastes koertel ruttu oma asjad ära ajada. Vot see oleks naljakas olnud, kui mõni naaber oleks samal hetkel vastu jalutanud. Nagu Juuli ja Maali.

Nagu ikka novembri lõpule kohane, oli kogu möödunud koolinädal täis igasuguseid üritusi, stiilikaid, erinevaid tegevusi. Lihtsalt nii väsitav nädal oli, ma siiamaani tahaks edasi magada, aga seda vist ei ole okei teha kell seitse õhtul. 

Viimane novembrikuu nädal tähendab meie kooli õpilastele igal aastal oma-kooli-nädalat. Inimkeeli öeldes tähistatakse sellel nädalal meie kooli sünnipäeva (tänavu sai meie kool 106-aastaseks). Igal päeval on oma stiil.

80ndate tibid

Esmaspäeval oli stiiliks 80ndad, mil riietusin ennast hõbedasse läikivasse kolmveerandvarrukatega pluusi, musta seelikusse ja sukapükstesse, vürtsi lisasid ka kootud erkrohelised säärised, tumesinine vöö ja sinakas-rohelised ketsid, juuksed olid tugevalt sassi aetud ja ühelt poolt klambritega kinni pandud.
Samal õhtul oli meie, 9-ndate klasside, korraldada väikeste disko, mis ütleme nii, et läks täitsa hästi. Tekkis küll mõningaid komplikatsioone, kuid lõppude lõpuks lahenes kõik väga hästi.
Teisipäeva stiiliks oli sport. Sellega läks lihtsalt, sain lõpuks koolis mugavate riietega olla. Minu puhul tähendas see siis jooskupükste, -tossude ja dressipluusi kandmist. Peale tunde toimus põhikooliklassidele iga-aastane Põhikooliturniir, kus põhikooli õpilased võtavad mõõtu erinevates ülesannetes (sel aastal teatejooksus, koogi valmistamises, puutöös, lühinäidendis ja karaokes). Selline tore ja meelt lahutav üritus.
Kolmapäeval võtsime oma klassiga osa karjääripäevast. Tegemist on mõne-tunnise istumisega koos teiste põhikooliõpilastega, mil erinevad ameti-esindajad tutvustavad meile oma ametit, kuidas selleni jõuda ja kuidas üldse kõike teha. Selline omamoodi tore ja hariv asi.
Neljapäeval toimus õhtul Hammerbecki Gala, mis on väga pidulik üritus 7-12 klassidele. Gaalal tunnustatakse kõiki parimaid erinevates kategooriates (näiteks aasta kunstnik, -laulja, -sportlane, -õpetaja jne). Nagu ka eelnevatel aastatel, olin esitatud aasta muusiku nominendiks. Ja nagu ka eelnevatel aastatel, ma seda tunnustust ei pälvinud, ega ma ei imesta ka. :)

Hammerbeckil

Reedese päeva õhtu oli ''pisut'' rajum kui kõik eelnevad päevad. Õhtul toimus meil koolis õpilasesinduse laager, mis nägi välja selline, et kõik olidki lihtsalt lõbusad ja rõõmsad. Oma laagrit alustasime ühiselt kinno minekuga (vaatasime ''The Hunger Games''i viimast osa). Peale seda ründasime kogu kambaga oma linna Selverit ja ostsime igasugust sööki kokku, et  seejärel hakata pitsat valmis vorpima. Päris heaaaa. Ülejäänud aeg möödus koos olles. Mängisime erinevaid seltskonnamänge, tegime meeskondades Playboxe ja laulsime karaoket. Ülivinge laager oli, selline chill ja lihtsalt olemine heas seltskonnas. Kuid tõesti, tegelikult juba väsitav.
Täna, nüüd laupäeval, kui koju jõudsin, läksin lihtsalt voodisse, lugesin umbes 20 lehekülge raamatut ja jäin mitmeks tunniks magama. Siiamaani tahaks tegelikult magada. Kuigi see nädal on olnud väga tore ja põnev, on see nii väsitav et peaaegu ainult magamisest koguaeg mõtlengi.

Mul on selline tore ja siiras teadmine, et minu kõhuvaludele hakkab vaikselt finishijoon särama. Peale kahte ''piinarikast'' ja mitte nii tervislikult toredat aastat, pluss mõni kuu, hakkabki lõpuks läbi saama.

Eile, neljapäeval, käisin uuesti arsti juures, et teada saada sellise õõvastava protseduuri, nagu gastroskoopia, ja veel mitmete uuringute tulemused. Meeldetuletuseks kõigile lugejatele, et gastroskoopias käisin eelmisel nädalal. Kes pole veel jõudnud, saab postitust sellest lugeda SIIT. 

Sain siis niipalju targemaks, et mul oli õigus! Ehk siis kui nüüd konkreetselt rääkida, siis mul diagnoositi krooniline gastriit. Gastriit on inimkeeli öeldes siis mao limaskesta põletik. 

Kroonilise gastriidi korral väheneb maonäärmete hulk, mistõttu maos toodetakse vähe seedeensüüme (ensüüm on valk, mille toimel kulgeb enamik elusrakkude protsesse). Maolimaskesta kaitseb mao rakkude poolt toodetav lima, kuid kui lima on vähe ja seedemahlasid (maomahla) on toodetud rohkem kui vaja, hakkab magu seedima iseennast (see tekitab ka kõrvetisi). Selle tagajärjel tekib maolimaskesta põletik. Seesuguse protsessi jätkamine võib tekitada maohaavandeid (mida mul õnneks ei ole). 

Jah, sain teid nüüd peajagu targemaks teha. Igatahes, kohe peale diagnoosi ja ravi kuulmist rääkisime edasi minu uimasustundest kehalises kasvatuses ja rahvatantsus, üleüldse füüsiliselt liikudes. Sellega tegeleme edasi järgmisel nädalal. Kurtsin ka oma haigete põlvede üle, mis veidi üle aasta tunda on andnud. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Kõik räägitud arutatud, saatis arst mind veel kohe peale kabinetist väljumist vereproovi andma ning kohe peale seda ultrahelisse. 

Ehk siis jah, rohkem uudiseid pole, eks järgmine nädal saab äkki veel targemaks. Aga põhiline on see, et minu kõhuvalud heal juhul on kuu-kahe pärast kadunud. Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma sellepärast olen!! Jeiiii!

Aga tõesti, Järvamaa haiglas ja polikliinikus olen juba iganädalane ''klient''. Küll on tore, eks? Varsti võib mind ametlikult Järvamaa haigla kuldkliendiks kroonida. Asja tuleb ikka huumoriga võtta. Ja mine tea, äkki ravivad mu ''varateismelisuse'' ka ära :D

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Kindlasti mõtlete, et mida siin keset novembrikuud oodata. Minu puhul tuleb välja, et siiski midagi nagu on. Tegelikult ega need kellegi teise jaoks eriti suured asjad ei ole, kuid mina, ma ei suuda eriti ära oodata.

Esiteks siis. Te ei kujuta ettegi kui väga ma ootan jõuluaega. Sellist aega, kui on juba advent käes ja mõnus valge lumi maas. Võtta vabalt ja õues lihtsalt lumesõda mängida või suusatada. Talvel on veel ka see mõnus võimalus mõnikord olla paar päeva üksi kodus, panna põlema jõulutulukesed, põletada küünlaid, juua glögi, kakaod või sooja teed, samal ajal kuulates mõnusaid mõtlike laule, vaadata, kuidas pimeduses sajab paksu lund. Jõuluajal on tavapäraselt ka palju erinevaid kontserte, esinemisi, koosistumisi. Te ei kujuta ettegi kui väga mulle meeldib käia jõulukontserditel.

Jõulude ajal saan ka teha mõningaid lähedasi veidikenegi õnnelikumaks, tehes neile jõulukingitusi või mõnda armast üllatust, mida ma armastan aeg-ajalt teha. Mis võib olla parem kui sõbra siiras ja tänulik naeratus ja tänulik kallistus?

Ma ootan veel väga seda, et ma ei peaks mitte millegi üle virisema, kõik oleks üli chill ja ma ei solvuks miljoni iga asja peale ja ei tunneks ennast iga veidi tobeda asja peale kehvasti. Eks sellel on ka omad teatud põhjused. Ma lihtsalt tahaks, et vähemalt aasta 2016 oleks täielikult murede/draamade/masenduste vaba.

Curly Strings..Ilmselt minu ''päkapikud'' on ka nii armsad ja toredad ja nunnud, et üheks kingituseks teevad mulle Tartus toimuvale Curly Stringsi aastalõpukontsertile pileti välja, ehk sokutaksid ka kellegi sama armsa mulle kontsertile seltsiliseks. Ma tõesti niiiiiväga tahan sinna minna! Seega ma oleks väga hüüber tänulik ja ninnunännu!

Kindlasti leiaksin oma peast veel umbes 73 asja, mida ma ootan/loodan täituvat, kuid alati ei olegi kõike vaja nii avameelset jagada, sest ometigi peaks inimesel olema ka mõned sisemised soovid ja lootused, mis paremal juhul salaja täituvad.

See nädal on iga päev mingi töö olnud, et pole blogima jõudnud. Seega palun vabandust, selline on see lõpuklassi õpilase koolielu. Mis ma siin ikka heietan, nii hea päev oli täna.

Täna oli siis selline hästi tore päev, mil kirjutasime kirjandit ja keemias tegime oksiidide peale kontrolltööd. Nagu päriselt, nii mõnna. Kirjandi kirjutamine meeldib mulle sellepärast et mulle hullult meeldib kirjutada ja enda mõtete üle kirjalikult arutleda (sellepärast ma blogin ka), eriti hea, et koolis veel hinnatakse ka seda. Vot see oleks lahe, kui koolis laulmist hinnataks, muidugi see ainult minu seisukohalt, sest igaüks muidugi ei suuda ju laulda. Põhimõte on selles, et see on niiiii tore, et hinnatakse koolis sellist asja, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja keemia, see on sellepärast tore, sest oksiidide teema on mul selge ja mulle meeldib keemia. 

Täna pidi peale tunde toimuma ka segakoor ja draamaring. Mõlemad ringid jäid täna ära. Kuna ka Helil oli täna peale kooli vaba, siis otsustasime oma vanadele lasteaia-kasvatajatele külla minna, viisime šokolaadi ka. Seal olime kokku u kaks ja pool tundi. Issakene, need lapsed nende rühmas on niii armsad! Me olime Heliga seal päris popid, saime palju kallisid ja aina taheti meil käest kinni hoida ja koos olla. Nii armas. Peale söömist läksime rühmaga välja, kus jooksime nendega ringi, mängisime liivakastis ja käisime karussellil. Nii lahe on selliste jõmmidega mängida, päriselt ka. 

Üks sõit karusselliga, kui Heli ka peal oli, läks hetkeks jutt poistele, kuna karussellis olid ainult tüdrukud. Uurisime siis nendelt 6-aastastelt, et kas neil peikad ka juba on. Vastused ajasid meid tiba itsitama: ''Jaa on küll!'', ''Minul on ainult kolm peikat (nimetas kolm nime ka)'', ''Minul on kaks poissi'', ''Minul ei olegi'', ''Aga minul on kaks peikat....hihihihiii üks on tegelikult minu venna..ta on seal''. 

Kas me olime ka sellised??? :D:D:D Naljakas oli kuulata, aga nad olid jube toredad, nii nunnupunnud väiksed nummid jne. 

Viie ajal tegime minekut, kuna enamik lapsi olid vanemate poolt juba ära viidud. Hakkasime siis kodu poole minema, aga pargi keskel olles otsustasime veidi pikema ringi teha. See siis nägi välja selline et lõpuks olime otsapidi teiselpool linna otsa, sealpool kus meie kodud ei ole. 

Lihtsalt jalutasime ja rääkisime igasuguseid jutte. Enamike jaoks täielikke deep (sügavamõttelisi) teemasid. Üheks peateemaks oli tulevik. Arutasime pikalt selle üle, millist kodu me endale kunagi tahame, millist peret, mitu last, mis töö jnejne. Minu seisukoht oli siis selline: Mina unistan luksuslikust ja ülihubasest kodust, mis on avar ja armas, samas hästi kodukootud ja ülinunnu. maja taga oleks suur muruplats, kus on piisavalt ruumi, et mahuks ära mõnus lõkkeplats ja pingikesed. Armas lilleaed kus toimetada. Seal oleks nii mõnus näiteks sõprade või sugulastega lõkkeõhtut teha, mängida muusikat ja laulda. Mina oleksin arst või kirurg ja mul oleks oma ansambel ning mu mees mingi asjalik äriajaja. Meil võiks olla 3-4 armast last, kellega elame selles imearmsas majas kuskil äärelinnas või linnast väljas. Silme ees on täielik pilt olemas aga liiga ilus et kirjeldada. Tupijupi, läheks see kõik nii, ma oleks vist üks õnnelikemaid inimesi üldseüldse nagu. Uhh niiiipalju mõtteid, et saaks sellest lausa uue suure postituse kirjutada mingikord.

Kelle jaoks oli teisipäev koolipäev, kelle jaoks tööpäev..minu jaoks oli see tudengivarju päev. Mis see siis endast kujutab? 

a) Täidad Tartu Ülikooli lehel ankeedi, ootad vastust

b) Sulle saadetakse Sinu valitud teaduskonna tudengi kontaktandmed 

c) Võtad tudengiga ühendust 

d) Lepite kokku päeva, mil teda varjutad

Nii lihtne see kõik ongi! Pead lihtsalt asja vastu piisavalt huvi tundma, et selliste asjade ja võimaluste kohta uurida. Tudengivarju päev on siis selline tore asi, kus reaalselt oledki tudengiga päev läbi koos, käid temaga loengutes ja tundides. Alati võib temalt kõike seoses ülikooli ja õppimise kohta küsida. 

Minu tudengiks oli siis teist aastat arstiteaduskonnas õppiv Mariliis, kellest saab tulevikus arst (kusjuures ma ei taibanudki küsida, mis arst). Minu sinna-minek oli ka teab mis matemaatiline võrrand...Eelneval päeval olin sinna minemise tee vaid autoga läbi sõitnud, et ma hommikul teaks kuhu minna (kuna minu jaoks oli see võõras koht). No ma siis läksin..ja jõudsin 20 minutit varem kohale. No tore! Midagi teha ei oska, kuskile minna ei oska..lihtsalt seisin seal Biomeedikumi ees ja kurtsin Facebookis paarile sõbrale, kuidas ma nii kaua aega varem kohale jõudsin ja nüüd midagi teha ei oska.

Pool tundi hiljem sain lõpuks Mariliisiga kokku ning läksime kaks-tundi-kestvasse loengusse, kus ma oleks peaaegu magama jäänud, sest olin tõusnud juba kell pool seitse ja loengu teema oli minu jaoks niivõrd keeruline, et ma väga ei saanud seal midagi aru. Need kaks tundi õnneks väga kaua ei kestnud. Peale loengut viidi mind allakorrusele, et midagi näidata. Ma ei osanud midagi arvatagi..anti ainult valge kittel kätte ja enne ruumi sisenemist pidin selle selga panema. Sel hetkel nägin ukse kõrval silti ''Lahanguruum''. Ma läksin sisimas kohe nii elevile, sest ma olen alati tahtnud lahatavat inimest näha. Sisenedes oli seal ka teisi tudengeid, kes tegelesid seal oma asjadega. Tunda oli sellist veidi ebameeldivat ''lõhna''. Üks tüdruk väitis, et see ''lõhn'' on tema jaoks nii kodune, ahahh. Läksime siis laua poole, kus oli lukuga kinni tõmmatud suur kott, kus sees oli inimene. Kahjuks pooleldi-kärbunud-kujul. Peale koti avamist oli õhus tunda, kust kohast selline hais oli tulnud. Kuna sedasama inimest oli ka eelneval mitmeid kordi lahatud ja töid tehtud, siis üks tudengitest näitas mulle ka naise sisu. Ohissand, see oli ülivinge, AGA ma pole elusees nii jälki lehka tundnud, seda ei anna isegi kirjeldada. Tohutult jälk lehk. Just, see polnud isegi hais, see oleks nagu hais-haisu-hais-hais ehk lehk. Õhh. Aga tõesti, seda oli ülivinge näha. By the way, tal polnud nahka peal ja ta silmamunad olid kokku kuivanud, jeii :D

Sealt siis edasi laboriruumi, kus toimus meie järgmine tund. Tunnis tegeleti mikroskoopidega, tehti katseid ja pandi baktereid kasvama. Ausaltöeldes oleks ma seal hakkama saanud, kuna õpetaja seletas kõike niivõrd täpselt ning neil olid ka õpikud ees. 

Peale seda siis järjekordne kahe-tunnine loeng, kus ma päriselt sekundiks magama jäin, oih. Tõesti päris raske on väsinuna istuda kaks tundi ühel kohal ja üritada aru saada, mis keerulist juttu see mees seal ees räägib. 

Edasi oli veel hingamise füsioloogia, kus ma vapsee põhimõtteliselt mitte millesti aru ei saanud. See konkreetne tund oleks olnud nagu raske matemaatika+raske keemia. Tehti mingisugust hingamise katset ühe poisi peal, kirjutati hulgaliselt andmeid üles ning analüüsiti tulemuste muutu. Selline tore (samas ka veidi keeruline) päev oli. Kusjuures päeva jooksul ma õppisin ka mõningaid asju juurde. Näiteks seda, et koolis ma pean keemiat, matemaatikat ja bioloogiat täie rauaga õppima, kui tahan arstiks saada, sest kallikesed, te ei kujuta ettegi mis teadmisi seal vaja läheb.

Kuna eile algas ametlikult sügis, siis selle puhul otsustasin oma blogi veidi värskendada. Tõsi ta on, mu blogi välimus ei ole praegu mitte kuidagimoodi sügisene, kuid see oli lihtsalt heaks põhjuseks. Enne oli see siis selline armas, mahedates värvides lilledega, kuid nüüd, nagu te näete, valisin tagataustaks veidi retroliku kirevates värvides draakonite pildi (muide ma olen draakoni aastal sündinud). Lehtede riba (Avaleht, Saame tuttavaks ja Kingirõõm) muutsin mustaks ja siniseks, ennise beeši ja pruuni asemele. Üleval paremal olevad Facebooki, Instagramin jne logod muutsin ennise puise versioonist metallikaks. Üldpildis jäi see minuarust päris armas.

Olin eelneva nädalavahetuse jälle Tartus. See ei ole kõik. Nagu ikka ja alati toimub Tartus minuga midagi naljakat või veidi jaburat mis ennastki muhelema ajab. See konkreetne asi, millest ma rääkima hakkan, leidis aset laupäevasel päeval, mil Joosep Tartust väljaspool asju ajamas oli ning meie Kaiga kahekesi kodus olime.
Plaanis oli kella kümnest ärgata, aga kuna me oleme mõlemad selised unekotid, siis see mõte jäigi pelgalt mõtteks. Minu äratus (Kai poolt) oli alles poole ühe ajal päeval. Need äratusmeetodid on tal ka eriti alatuks läinud. Mina magamas diivani ees põrandal. Ärgates oli Kai kuidagi minu peal, kutsumas koeri, et need saaksid mind rõõmsalt üles ''lakkuda''. Oojaa, ega ma ei liialda..ta on mul jah selline tore sõbranna.
Tegelt meil hakkas megakiireks minema, sest meil oli planeeritud miljon umbes kolm erinevat asja, mida teha. Seega, otsustasime peale mingite asjade tegemist (ma ei mäleta, mis me enne seda tegime) taas-lavastada nelja kuu vanust stseeni ''taarakollid''. Seekord oli olukord hästi tsipakene teistsugune. Eelmine kord oli meil nii umbes kolme euro väärtuses pudeleid vähem kui seekord. Seesugune vägev kogus kujutas endast kahe hiiglama-suure sõjaväe koti suurust taaralaadungit. Kummagil meil oli see suur-suur sõjaväe kott, mis on kõrguselt umbes meeter, pungil täis. Muidugi ei lasknud me sellel kõigel juhtuda pildistamise või filmimiseta. Selline suursugune asi on ju ometigi jäädvustamist väärt.
Noh, igatahes, üllatus-üllatus, jõudsime elusate ja tervetena taaraautomaadini ja sealt edasi Selverisse, kust ostsime Viive sünnipäevaks staffi kokku (nõud, joogid, söögid, salfrätikud....).
Vahetult enne poodi sisenemist, mil infoletis oma taaratšeki rahaks vahetasime, hakkas meid kõnetama üks eakamas nooruses härra (veidi mitte-nii-kutsuva-välimusega pomps), kes Kaid nähes pöördus kohe Kai poole ja ütles toredalt: ''Tere pime! Ma olin ka kunagi pime'' Rääkis siis meile veidikene oma elulugu, et oli kunagi katuselt alla kukkunud ja selle tagajärel kuueks aastaks pimedaks jäänud, pärast tuli nägemine tagasi ning nüüd näeb, aga mitte kaugele. Vaatas siis korra ka minu poole (Kai seisis terve selle aja minu käevangus) ja küsis uuesti Kai poole pöördudes: ''Teie tütar jah?'' Kai naeratas ja ütles selle peale, et jah on küll. Mees vastas (samal ajal patsutades paar korda mu kätt): ''Tütar on kindlasti kõige kallim, hoidke teda!''. Selliste ilusate soovidega ta lahkus. Kuigi me saime selle üle pärast tükk aega naerda, oli see samas nii armas.
Teie, kallikesed, peate natuke pettuma, sest praegusel hetkel mul teile siia meie lummavaid pilte ja videoid lisada ei ole, sest kõik pildid on siiani Kai telefonis. Kui ma need kunagi kätte saan, siis jagan neid ka teiega, aga AINULT oma blogi Facebooki-lehel, SIIN. Seega nüüd olekski teil tagumine aeg lõpuks mu Facebooki-lehte laikida. Sel moel on ka mul huvitav teada, kes ja kui palju minu blogil tegelikult külastajaid on.

Vot eilne õhtu oli üks ilus ja tore õhtu. Olin parasjagu tegelemas oma kodutööga, samal ajal skaipides Joosepiga, kui mulle tuli ootamatult kõne. Kailt. Kaiga me viimastel päevadel eriti suhelnud ei ole, sest ta on koguaeg kuskil või teeb midagi tarka, see oligi asja juures ootamatu.

Mina: ''No tsau''

Kai: ''Mis teed?''

Mina: ''Ajalugu õpin''

Kai: ''Super! Ma olen Paides''

Mina: ''Päriselt???????????? Kus?????''

Kai: ''Selveri ees''

Mina: ''Jumala eest, ärge kuskile minge, ma olen kohe seal''

Edasine nägi siis välja selline, et oma koduriietele viskasin peale tuuleka ja jalga tennised ning teatasin emale, et ma lähen korraks välja. Ema hakkas just sel hetkel magama minema. Ta küsis, et kuhu Sa nii hilja lähed? (kell oli peaaegu kümme, väljas oli suht kottpime) Ütlesin: ''KAI ON PAIDES!!''. Sain kohe loa minna. Ma lihtsalt lendasin neljanda korruse treppidest alla ja samakiiresti olin ma ka Selveri parklas. Ja siis uuh, ma peaaegu kallistasin Kai ja Maria katki. Sain veel banaani ka, jeii. Ja siis ma veel kallistasin ja veel kallistasin, natuke tegelt rääkisime juttu ka. No ja kui nad startima hakkasid, siis ma veel kallistasin ja kallistasin (ma olen kallihaige, tõsiselt). Lõpuks siis ütlesin tsau ja nad läksid, reedel nagunii näeme (ma olen siis Tartus). 

Hakkasin siis kodu poole kõndima, aga väikse ringiga, sest tänavad olid inimtühjad ja nii soe ja ilus ilm oli. Tänavavalgustused valgustasid pimedat teed ning taevas särasid miljonid tähed. Nii ilus! Helistasin siis Joosepile tagasi, sest eelnevalt oli meie Skype kõne ju lõpetatud, sest Kai teatas, et nad on Paides. Rääkisin siis Joosepile ka jutu ära, kui õnneõnnelik ma ikka olen ja nii liigutatud sellest, et mu nädala algus nii ilusaks tehti. Umbes 6-7 minutit jõudsin talle oma rõõmu jagada, mil meie kõne katkestati...see oli jälle Kai. Võtsin vastu ja teate mis Kai mulle ütles? Nad olid ära eksinud. Minu esimene mõte: ''mis krdi moodi on võimalik Paides ära eksida????'' Ma lihtsalt naersin :D Üritasin siis aru saada, kus nad on. Noh, nende kirjeldus oli ka selline, et anna olla: ''Aa, siin on mingi puu, nüüd on Pikk tänav, aa, Rüütli tänav hoopis, noo me olime värve teel, me vist oleme nüüd kuskil Mäekülas jne..''. Lõpuks tuli välja, et nad on üldse valel pool Paidet, isegi Paidest väljas. Minu juhatustest nad aru ei saanud. Lasin neil siis kesklinna tulla, et olen kohe seal ja näitan neile ära, kuhu nad minema peavad. Lõpuks nad kuidagi jõudsid, endal kõigil naerust suud kõrvuni. Mis mul muud üle jäi, läksin autosse, istusin Mariale sülle (sain juustu ka :D) ja sõitsin nendega Kutseharidus keskuse juures oleva ringteeni, kus nad mind maha lasid ja näitasin neile ära, et nad siit nüüd otse läheks. Oli küll tore. Mõelge nüüd, ühe korra asemel sain oma sõbrannasid lausa kaks korda järjest näha (ja kallistada). Nad jõudsid ikkagi Tartusse lõpuks mingi aeg ja ma sain lõpuks oma ajaloo ka valmis. Tuju oli kohe nii laes, et ikka täiega laes.