Põhjusel, et kool on kohe-kohe läbi saamas, usun olevat õige aeg avaldada millistesse koolidesse ja erialadesse sisseastumiskatsed suvel tegemas olen. Aja jooksul ei ole minu suur huvi ja vaimustus meditsiini vastu kadunud, mistõttu kolm katset teengi meditsiiniga seonduvatesse erialadesse. 

Esimeseks neist on Tartu Ülikooli arstiteaduskond, kus oleks vägagi suur au õppida. Kuigi küsimärke antud erialasse sisse saamiseks on mitmeid (nt piisavate teadmiste hulk), ei näe ma põhjust miks mitte anda endast parim ning siiski anda sellele võimalus ja proovida.

Kergelt paanikas

Teiseks teen katsed nii Tartu kui ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse erialasse. Leian, et õe amet on arstiga samaväärselt põnev ja katsumusterohke. Tõele näkku vaadates on ka eesmärk sama- anda endast kõik olenev, et kellegil teisel oleks parem, elamisväärne elu ning rahulolu ja jaks tegeleda oma igapäevatoimingutega. Kindluse mõttes registreerin ennast ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli erakorralise meditsiini tehniku erialatestile.

Viimaseks olen otsustanud teha katsed ka enda jaoks vägagi südamelähedasse erialasse, milleks on Viljandi Kultuuriakadeemias näitlemine. Too unistus voolas minu soontes juba mitmeid aastaid tagasi, kui veel aktiivselt näitlemisega tegelesin. Samuti armastan ma teatrit ennast väga, mistõttu annan endale võimaluse ka võib-olla ise sellest ühel päeval proffessionaalsel tasemel osa saada.

Erialakatsed, testid..kuidas neid ka nimetada, röövivad minult peaaegu terve nädala. Kui kõikide nimetatud meditsiiniga seonduvad katsed kestavad kõik pelgalt mõne tunni, mis kulub siis testi enda tegemisele, on näitlemise erialakatsed seevastu jagatud mitmele päevale, pannes sisseastuja nii füüsilises, vaimses kui ka vestlemisoskuse osas proovile, et pigistada igaühest välja kõik mis tal pakkuda on ning leida seeläbi parimad, kes näitlemise õpingute teele asuda saavad.

Millist eriala ihaldan kõige rohkem..on küsimus, mida on minult küsitud viimasel ajal üsna tihti. Praeguseks hetkeks on minu vastus lihtne ''vahet pole''. Põhjusel, et kõik nimetatud erialad on mulle ühel või teisel moel vägagi südamelähedased, oleksin õnnelik kõigi üle. Eeldusel muidugi, et vähemalt ühte neist mind ka vastu võetakse.

Kõik erialad nõuavad ühteoodi palju tööd, vaeva ja pühendumist. Antud juhul oleksin valmis, mis iganes eriala see nendest ka siis ei oleks, andma endast maksimumi, et jõuda tasemele, mille abil oleksin ühel päeval võimeline muutmaks teiste elusid praegusest võimalikult palju paremaks.

Oma eakaaslastele, kes pole tänase päevani suutnud välja mõelda mida edasi teha, soovitan soojalt sellega võimalikult kiiresti tegelema hakata. Tahes-tahtmata surub aeg peale ning üsna pea on registreerimised kõrgkooli katsetele avatud, seda ka mitte liiga kauaks.

Lisaks eelnevale kasutan juhust ning kutsun teid, kallid sõbrad-tuttavad, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pidulikule lõpuaktusele, mis toimub 20.juunil kell 12.00 Pärnu kontserdimajas. Facebooki lingi sündmuse lehele leiad SIIT.

Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest, milline ma võiks tulevikus välja näha, millised oleksid tulevikus minu hobid, sõbrad jne jne..võikski loendama jääda. Unistasin üha ajast, mil olen 16-17-aastane noor inimene. Olin kindel, et selleks ajaks olen ma jube suureks saanud (sest tol hetkel olid kõik 16-aastased minu jaoks täiskasvanu mõõtu). 

Foto: Merle Rüütel

Ma aina unistasin ning unistasin...vahepeal olin juba 11, siis 13..aeg venis tohutult, kuid nüüd, olles kasvanud sellesse varasemalt unistatud vanusesse 17, mõistan, kui kiiresti see kõik siiski kätte on jõudnud. Jah, mõeldes tõesti, et mis vanus see 17 on..aga samas olgem ausad, lapsepõlve aastad triivivad lõpusirgele, tuleb alustada oma päris eluga, hakata ajama omi asju, mis on tegelikult omamoodi tore, vahva ja uusi seiklusi täis. Kui üks raamat saab otsa, tuleb võtta uus. Ma arvan, et nii on ka elus :)

Igaühes peaks olema paras doos lapsikust ja lustlikust. Tulgu mul tore aasta juhhei! Meenutuseks mulle ja teile nelja aasta tagune esinemine kevadkontsertil (2013). Mari Pokinen-No näed

Ainult üks nädal veel ja mu elu muutub täielikult! Esmaspäeval algab uus kooliaasta, mis kohe päris korralikult muudab mu ennist ja veel ka praegust elu. Alustades täiesti uuest koolist, lõpetades uute inimeste ja koguni uue elukohaga. 

Kui küsida minult, kas ma kardan ka, siis mu vastus on ''jah''! Ei, ma ei karda oma praeguse elu täielikku peapeale keeramist, lihtsalt see kõik on alles nii uus ja värske olukord, et ei ole veel õieti jõudnud kõigi nende asjade peale mõtlemisegagi ära harjuda. Alustades juba sellest, et ma pole kunagi pidanud kooli ajal olema kodust nii kaugel (Paidet pean silmas). Kuna lähen Kilingi-Nõmme elama (Pärnusse ei leidnud elukohta :( ), siis see tähendab ka minu jaoks totaalselt teistsugust elu. Nimelt kooli minemiseks pean igal hommikul sõitma bussiga ca 40 minutit. Ei, ma ma pole selle tõttu grammigi nördinud, pigem on see alguses lihtsalt harjumatu. Paides oli minu kodu koolist (Paide Gümnaasiumist) nii ''kaugel'', et kui ärgata üles 10 minutit enne tundide algust (nagu mul ikka kombeks oli), jõuab hea tahtmise korral väga hästi hilinemata esimesse tundi. But not anymore!

Veidi naljakas on see, et kui kooliaasta sees keegi peaks küsima minu käest: ''Kus sa elad?'', siis mida põrgut ma vastama peaks? A la ''Ah, tead ma siin nädala sees elan Nõmmes, vahepeal maal ja ülejäänud aja Paides..'' Mul ei ole ideid :D See ''pisiasi'', et ma reaalselt hakkan nüüd Kai ema juures elama, ei tähenda seda, et ma Paidet oma päris koduks enam ei peaks. Paide on ja jääb mu koduks, nii kauaks kuni ma ülikooli ajal endale mehe leian :D Saladuskatte all võin öelda, et mul pole isegi plaanis kedagi otsima hakata, elus on muudki huvitavat, kui mingid kutid (liiiiiiiiga palju probleeme).

Ma tegelikult tahaks juba megapalju oma klassikaaslasi ja teisi kümnendikke näha, ma küll täpselt ei tea miks. Ma lihtsalt niiväga loodan, et seal on paljupaljupalju toredaid ja rõõmsaid inimesi. ''Mida rohkem toredaid emotsioone, seda lihtsam ning lõbusam on ka õppida ja suhelda''.

Olen kodus tasapisi (okei päris palju) vaadanud ja mõelnud, milliseid valikaineid endale võtta, kuna noh, nii või teisiti tuleb seda ju lõpuks teha. Ma pakun, et norm oleks võtta maksimaalselt kaks-kolm valikainet, aga mulle pakuvad nimekirjast huvi lausa 6 valikainet (+Tartu Ülikooli teaduskool). Tegelikult kui ma väga tahan, siis suudan oma nimekirjast asju välja kärpida küll, lihtsalt ootan koolini ära ja kuulan uudiseid, kuidas see värk üldse käib (kui palju valikaineid peab minimaalselt olema ja kuidas kõik toimib, et ajaliselt jõuaks jne). 

..Ausaltöeldes tegin ma enne selle (praeguse) lõigu kirjutamist ligikaudu poole tunnise (planeerimata) mõttepausi. Mu peas on sadamiljon erinevat mõtet, nii kooli, elamise kui ka praeguse kohta, aga seda kõike on niivõrd palju, et ei saa ega oskagi kõike kirja panna. Mõnipäev on isegi kohati (lühiajaliselt) selline abituse tunne, tunne, nagu peaks samal hetkel tegema midagi muud, aga ei saa (egane, jep, ma tean). Need on sellised asjad, mida tahaks tohutult kellelegi rääkida, aga sisetunne ei lase seda teha. Tegelikult on täiesti olemas see ''üks inimene', kellele ma räägiks kõigest, aga paraku asjaolude tõttu ei ole seda võimalust :( See on see tunne, kui sind valdab koos samaaegselt mitu, täiesti erinevat emotsiooni, nagu näiteks: rõõm, kurbus, elevus, pettumus, segadus, huvi, masendus?, ootus..Selline postituse lõpp ei olnud absoluutselt kuidagi planeeritud, lihtsalt selline mõte tungis pähe ning pühkis ideed eelnevalt kirjutatud teemast kõrvale

Pikk paus blogis on möödas ja võtmas järjest uusi tuure. Vahepeal on juhtunud palju, alustades tööga Soomes lõpetades erinevate seikadega kodus, maal ja tuleva esinemise ning laagriga, mida väga-väga ootan. Juulikuu möödus minu jaoks kui linnutiivul, liigagi kiiresti (paraku nagu ka ülejäänud aasta). Juba varsti saan uhkelt ka öelda, et olen lõpuks uhke gümnasist (siiamaani ootan kooli, jee ma see imelik).

Kes juulikuu sees minu blogi facebooki lehte juhtus jälgima, on veidikenegi kursis minu tegemistega Soomes (kes ei tea asjast midagi, võib alati julgelt tagantjärgi minu facebooki lehte uudistama minna).

Alustades tööga võin julgelt öelda, et see oli iseenesest minu jaoks päris kurnav ja raske (sest ma sain seal aru, kui nõrk ma tegelikult koriluses olen), kuid samas mul on väga hea meel, et seal ära käisin. Esiteks juba sellepärast, et sain pikalt veeta aega Lauraga. Hommikuti oli meil alati äratus hiljemalt kell viis hommikul, et kella kuueks kuidagi põllule jõuaks. Esimene nädal möödus küllaltki tiheda vihma saatel. Hommikud olid külmad ja märjad, nii mõnelgi päeval saime korjata paduvihmaga, mis tegelikult polnudki nii ebameeldiv, kui alguses arvasin.

Aga kui nüüd rääkida korjamisrõõmudest, siis see oli küllalti üürike. Juba kolmandal päeval olid liigesed kõik nii kanged ja valusad, et liigutada ennast õieti ei jõudnudki, neljal-viiel ööl oli õlavalu tõttu isegi 100%  probleeme magamisega, see oli kurb :D Ühel päeval oli ka selline huvitav asi, et töölt tulles ja riideid vahetades märkasin, et parem käsi oli päeva jooksul kuidagi imelikult suureks paisunud. Ma täpselt ei oska öelda mis selle paistetama ajas, aga väga creepy oli oma kätt vaadata. Õnneks paistetuse sain järgmiseks hommikuks teelehtede kompressiga peaaegu täiesti alla.

Mõned õhtud möödusid toredate võrkpallimängude saatel koos teiste seal töötavate inimestega. Kuna enamik korjajatest olid ukrainlased, sai nende keelt kuulda maa ja ilm. Tänu sellele tundsin iga päev aina rohkem, kuidas hakkasin vene keelest (mis tegelt oli ukraina keel) järjest rohkem aru saama, mis on igaai positiivne ja motiveeris mind veelgi innukamalt edaspidi vene keelt õppima.

Lauraga hoolitsesime Soomes oldud aja jooksul ka selle eest, et oleks korralikult pildimaterjali, mida hiljem oleks tore vaadata ja veelgi rohkem, mida meenutada. Praegu on juba naljakas meenutada kõiki neid õhtuid, kuidas me alati vahetult enne magamajäämist ühte või maksimaalselt kahte pinisevat sääske närviliselt mööda tuba taga ajasime või kuidas me maasikapõllul püüdsime igal võimalikul viisil üksteist korjama motiveerida. Tegelikult oli kõik väga chill, aga päris oma kodus olla on ikka täiesti teine asi ;)

..kooli minna. Jep, ma olen see imelik inimene, kes ülimegahüüberpalju tahaks juba kooliaasta algust. Kindlasti on antud hetkel üheks mõjutajaks õppimise uues koolis, kuid suuremas osas on põhjuseks siiski need kolm komponenti: 

1. Esiteks mulle meeldib saada juurde igasuguseid teadmisi, mida mul on nii või teisiti tulevikus vaja.

2. Mida kiiremini saab gümnaasium lõpetatud, seda kiiremini saan ülikooli arstiteadust õppima minna.

3. Kooliaasta ajal on mul tegevust. Mul on võimalus organiseerida üritusi, väljasõite ja kõike muud. Praegu, vabadel päevadel tunnen ennast täiesti aheldatuna, et mul midagi otseselt kasulikku teha pole.

Ma juba nii elavalt kujutan ette, kuidas õppeaasta alguses tutvun uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Leian uusi põnevaid väljakutseid ning asun nii enda kui ka teiste heaks tegutsema. Luban endale, et nendest kolmest gümnaasiumi aastast võtan kõike, mis võtta annab, eelkõige pühendun meditsiinile.

Kui nüüd ajutisest aja puudusest rääkida, siis tegelikult juba mõne päeva pärast saab see probleem kuuks ajaks lahendatud. Nimelt lähme sõbranna ja tema tädiga Soome maasikaid korjama, suurt raha teenima, yay. Seega on ka selle-aastane juulikuu täiesti sisustatud, nagu ka eelmisel aastal, kui oli noortevahetus ja USA reis. Seekordsel juulikuul püüan rohkem õhtuti aega leida, et veidikenegi blogida, aga samas ei tea täpselt kuidas seal asjad on, üks asi on juba internetis, teine asi on selles, et mul on elektroonikavidinatest kaasas ainult mu truu aiföön, kuna läpaka olemasolu hetkel veel puudub ja telefoniga on päris nadi blogida. Aga kui muudmoodi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

PS. Ja nüüd järjekordne küsimus suuremale ringile. Tegin mõni päev tagasi kapikoristuse ja praakisin umbes pooled riided kapist välja. Kas keegi tahab riideid endale (kõik on umbes S suuruses)?

Uujee, kui aus olla, siis ma nüüd ilmselt ärkasin oma kavad- või eksamiunest üles, et oma müstilistest tegemistest kirjutada. Naljakas on see, et ma nüüd pean uuesti väga julmalt kirjutama hakkama, et oma vähesedki lugejad tagasi meelitada. Põhiliselt nüüd viimastel kuudel keerles kõik-kõik tohutult ainult põhikooli lõpetamise ümber, et lausa piinlik on. 

Ma tegelikult nüüd tahaksin ennast sellest koolimajandusest ennast täiesti välja lülitada. 22. juunil on mul lõpuks põhikooli lõpetamine (peaksin ennast suurena tundma nüüd?) ning ka teil on see suurepärane, ennenägematu, fantastiline, imeline, võrratu ja võimas võimalus seda kogema tulla (ja mulle palju lilli tuua, et jääks mulje nagu oleks mul palju sõpru). Ürituse link ka kohe SIINsamas olemas,  just in case.

Lahe on see, et ma pika otsimise peale leidsin endale lõpuks ka lõpukingad, musta värvi ja imekombel just nii kõrged ja mugavad nagu tahtsin. Tegelt kogu mu lõpu-outfit mulle hullult meeldib, aga ma ei ole just 100% kindel, kas need mu seljas ka nii fantastilised välja näevad, kui puu peal....piinlik.

Sellega tuli meelde, et kas keegi mu eelmisi ostetud lõpukingi ära ei taha osta? Otsin need paar kuud tagasi vahetult peale kleidi ostu, kuid kätte saades sain aru, et see 37 number, mis kingade sisse kirjutatud, on ikka täitsa 37,5, seega täiesti suured. Ise pole nendega kuskil kordagi käinud (äkki keegi otsib endale kingi?).

Nägin täna unes jälle Eeva Talsit, mis oli järjekordne üliarmas unenägu, nii kauaks, kuni mind üles aeti. Nu ja siis ma mõtlesin, et see on raudselt mulle mingi sõnum. Hakkasin siis järjekordselt Eevat guugeldama, tema vana nime all (Eeva Lindal) ja siis juhuslikult leidsin ta ka genist üles. Hakkasin vaatama, et kas me oleme äkki juhuslikult omavahel kuidagi kaudu suguluses või mitte ning ma tegin ülilaheda avastuse. Nimelt leidsin, et Eeva on minu isapoolse vana-vana-vanaisa õe abikaasa vennapoja tütre abikaasa vennapoja tütar. Voh! Võiksin vabalt suguvõsa spiooniks hakata :D Trumbake nüüd mind üle!

Täna oli koolis jälle kuidagi mõnus olla, lihtsalt selline hea tunne, ma ei oska seda kuidagi seletada. Läksin peale kooli heatujuliselt koju ja veidi aega lihtsalt istusin, mängisin kitarri, kuulasin muusikat. Kuna rahvatantsu trennini oli tublisti 3 tundi aega, otsustasin oma uurimustööd arvutis vormistama hakata. 

Tegu on tegelikult päris mahuka tööga, kuna töösse on vaja teha päris sisukas tabel, siis selle põhjal kokkuvõttev tabel ja siis veel otsida netist THI (tarbija hinna indeks), uurida EMORI ostukorvi, koostada diagramm, kirjutada saadud andmete põhjal kokkuvõte, no ja muidugi veel sissejuhatus, kokkuvõte, uurimustöö korraldus, tiitelleht, sisukord jne. Seega selline mõnus mitmete tundide töö.

No sellega oligi siis nii, et hakkasin seda tublisti tegema. Veidi üle pooleteise tunni tegin, sain umbes kolmandiku tööst valmis. Kuna kell läks paljuks, pidin otsad kokku tõmbama, et trenni jõuda. Salvestasin ilusti oma töö ära ja sulgesin akna. Nagu mul alati kombeks, lähen vaatan kohe ka kausta üle, et veenduda faili olemasolus. Tegin kausta lahti ja ups, faili pole! Kadunud! Selle peale otsisin kõik kaustad läbi, sest mine tea, ehk läks kogemata valesse kausta. Mis te arvate, kas ma leidsin selle? Nope. Läksin wordsi peale, kuna seal on ajalugu näha, mis fail viimati tegemisel on olnud, et saaksin sealt selle kätte, muidugi seal seda ka polnud. Ühesõnaga, ma otsisin kõikvõimalikud kohad läbi, isegi pilvefailid, aga no mida ei ole seda ei ole.

Jah, te saite õigesti aru, minu pooleteise tunnisest tööst pole enam kübetki järgi. Nii ma siis reipalt hakkasin seda nüüd olude sunnil uuesti tegema! Kui tubli minust. Siit teile ja eriti mulle õppetund: Kui teed mingit olulist koolitööd ja salvestad selle, ära sulge akent enne, kui oled veendunud, et see on sul ikka olemas, tehnika pole just kuigi nutikas hoidmaks faile kuskil tagataskus alles, et kui midagi juhtub, oleks see kättesaadav (võib-olla on ka, aga mina midagi ega kuskilt ei leidnud). Seekord läks nii :)

Ma ei tea kuidas teie, aga mina ei saa ikka aru, milleks seda kella keeramist tarvis on? Tegelikult alles hiljuti oli mul hea meel, et olin oma unerütmi peaaegu täiesti paika saanud, aga nüüd kui muudeti kella, läks see totaalselt sassi..I'm not very happy, you know. Üldse selle unega on viimasel ajal mingid veidrused..

Kõik kes on juhtunud nägema Padjaklubi, teavad hästi, kes seal on Kristina. See jubedalt kritiseeriv ja hull inimene. No igatahes üleeile öösel pidin ma selle sama Kristinaga pikalt koos olema. Ühes autos. Ja ta lõugas. Kõvasti. Hommikul ärgates oli mul hea meel, et see läbi sai :D

Eile oli selline teistmoodi hilisõhtu. Kell oli 12, kui lõpuks uni tuli. Läksin oma voodisse ja panin silmad kinni, et ruttu magama jääda. Vaevalt 3-4 minutit sain rahulikult olla ja siis otsustasid suured haneparved, et hästi lahe oleks kõvasti karjudes kogu kupatusega üle meie maja lennata. Okei, oleks siis neid üks parv olnud, aga see hanede möll kestis kokku umbes 10 minutit, much fun. Kust neid tuli üldse nii palju?

No haned said lõpuks otsa, olin rõõmus, et sain magama jääda, aga näkäää. Otsustasid politseionud Sleveri parklas mingide tüüpidega rääkides oma vilkurid käima jätta. Selver on üpriski minu kodu ligidal ja noh, kui on suhteliselt pime ja muud liiklust pole, siis need paganama vilkuvad eredad tuled paistavad ikka nii mõnusalt tuppa.

What else..Ükspäev käisin Talinnast läbi ja ostsin endale lõpukleidi ära yayyy. Ma praegu meelega seda kirjeldama ei hakka, küll jaksate juunini oodata :D