Uujee, kui aus olla, siis ma nüüd ilmselt ärkasin oma kavad- või eksamiunest üles, et oma müstilistest tegemistest kirjutada. Naljakas on see, et ma nüüd pean uuesti väga julmalt kirjutama hakkama, et oma vähesedki lugejad tagasi meelitada. Põhiliselt nüüd viimastel kuudel keerles kõik-kõik tohutult ainult põhikooli lõpetamise ümber, et lausa piinlik on. 

Ma tegelikult nüüd tahaksin ennast sellest koolimajandusest ennast täiesti välja lülitada. 22. juunil on mul lõpuks põhikooli lõpetamine (peaksin ennast suurena tundma nüüd?) ning ka teil on see suurepärane, ennenägematu, fantastiline, imeline, võrratu ja võimas võimalus seda kogema tulla (ja mulle palju lilli tuua, et jääks mulje nagu oleks mul palju sõpru). Ürituse link ka kohe SIINsamas olemas,  just in case.

Lahe on see, et ma pika otsimise peale leidsin endale lõpuks ka lõpukingad, musta värvi ja imekombel just nii kõrged ja mugavad nagu tahtsin. Tegelt kogu mu lõpu-outfit mulle hullult meeldib, aga ma ei ole just 100% kindel, kas need mu seljas ka nii fantastilised välja näevad, kui puu peal....piinlik.

Sellega tuli meelde, et kas keegi mu eelmisi ostetud lõpukingi ära ei taha osta? Otsin need paar kuud tagasi vahetult peale kleidi ostu, kuid kätte saades sain aru, et see 37 number, mis kingade sisse kirjutatud, on ikka täitsa 37,5, seega täiesti suured. Ise pole nendega kuskil kordagi käinud (äkki keegi otsib endale kingi?).

Nägin täna unes jälle Eeva Talsit, mis oli järjekordne üliarmas unenägu, nii kauaks, kuni mind üles aeti. Nu ja siis ma mõtlesin, et see on raudselt mulle mingi sõnum. Hakkasin siis järjekordselt Eevat guugeldama, tema vana nime all (Eeva Lindal) ja siis juhuslikult leidsin ta ka genist üles. Hakkasin vaatama, et kas me oleme äkki juhuslikult omavahel kuidagi kaudu suguluses või mitte ning ma tegin ülilaheda avastuse. Nimelt leidsin, et Eeva on minu isapoolse vana-vana-vanaisa õe abikaasa vennapoja tütre abikaasa vennapoja tütar. Voh! Võiksin vabalt suguvõsa spiooniks hakata :D Trumbake nüüd mind üle!

Tate mis on uskumatu? Juba ongi 1. advent! Veel mõni nädal ja ongi jõulud käes. Ma ei tea kuidas teie, aga mina olen alati väga hullult jõule oodanud. Ma ei teagi kas mind paneb ootama see koos olemine sugulaste ja sõpradega või ootan ma tavapäraseks saanud uhket jõululaupäevale omast rikkalikku toidulauda, kust kindlasti ei puudu suures koguses liha, mulgikapsas, praekapsas, verivorstid, koogid ja mis kõik veel. 

Muidugi paneb jõule ootama veel kogu sellega kaasnev. Päkapiku traditsioon, jõuluvana, luuletuste lugemine, laulmine, sugulastega jõululaupäeval kaartide mängimine, kohustuslik saun, jõulutulukesed igal pool, jõululaulud, jõlukontsertid. Ja kõige tipuks mida ma ikkagi nii peadpööritavalt ootan, Curly Stringsi aastalõpu kontsertit! Millega mulle just meenus, et ma pean endale ja Liisile üheks ööks Tartusse öömaja sebima.

Pöidlad pihus ootan ka lumerohket talve, kasvõi jõuluajal, sest kes ei tahaks valgeid jõule? Näiteks ma ei suuda juba ära oodata, millal ma lõpuks suusatama saaksin minna. Kuigi tõesti, kui ma praegu yr.no lehekülge uurisin, siis sain nii palju targemaks, et lähipäevadel küll miinuskraade oodata pole. Väga väga nõme!

Mis ma veel öelda tahatsingi..mingi aeg rääkisin oma uuest ''toitumisest'' mida võin süüa ja mida mitte. Praeguseks olen seda jälginud üle ühe kuu. Olen meeldivalt üllatunud, et tänu sellele olen kaks kilo alla võtnud. Pole küll eriline näitaja, aga ma olen küll rõõmus selle üle. 

Jagan oma väga halva muusikamaitsega ühte Mari Jürjensi (Pokineni) mitme aasta tagust laulu ka. Mõni nädal tagasi avastasin selle laulu enda jaoks ja nüüd kogu aeg kuulan seda. 

Head esimest adventi teile! Ärge küünlaid põletada unustage ja nautige täiega seda imelist aega! :)

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Kindlasti mõtlete, et mida siin keset novembrikuud oodata. Minu puhul tuleb välja, et siiski midagi nagu on. Tegelikult ega need kellegi teise jaoks eriti suured asjad ei ole, kuid mina, ma ei suuda eriti ära oodata.

Esiteks siis. Te ei kujuta ettegi kui väga ma ootan jõuluaega. Sellist aega, kui on juba advent käes ja mõnus valge lumi maas. Võtta vabalt ja õues lihtsalt lumesõda mängida või suusatada. Talvel on veel ka see mõnus võimalus mõnikord olla paar päeva üksi kodus, panna põlema jõulutulukesed, põletada küünlaid, juua glögi, kakaod või sooja teed, samal ajal kuulates mõnusaid mõtlike laule, vaadata, kuidas pimeduses sajab paksu lund. Jõuluajal on tavapäraselt ka palju erinevaid kontserte, esinemisi, koosistumisi. Te ei kujuta ettegi kui väga mulle meeldib käia jõulukontserditel.

Jõulude ajal saan ka teha mõningaid lähedasi veidikenegi õnnelikumaks, tehes neile jõulukingitusi või mõnda armast üllatust, mida ma armastan aeg-ajalt teha. Mis võib olla parem kui sõbra siiras ja tänulik naeratus ja tänulik kallistus?

Ma ootan veel väga seda, et ma ei peaks mitte millegi üle virisema, kõik oleks üli chill ja ma ei solvuks miljoni iga asja peale ja ei tunneks ennast iga veidi tobeda asja peale kehvasti. Eks sellel on ka omad teatud põhjused. Ma lihtsalt tahaks, et vähemalt aasta 2016 oleks täielikult murede/draamade/masenduste vaba.

Curly Strings..Ilmselt minu ''päkapikud'' on ka nii armsad ja toredad ja nunnud, et üheks kingituseks teevad mulle Tartus toimuvale Curly Stringsi aastalõpukontsertile pileti välja, ehk sokutaksid ka kellegi sama armsa mulle kontsertile seltsiliseks. Ma tõesti niiiiiväga tahan sinna minna! Seega ma oleks väga hüüber tänulik ja ninnunännu!

Kindlasti leiaksin oma peast veel umbes 73 asja, mida ma ootan/loodan täituvat, kuid alati ei olegi kõike vaja nii avameelset jagada, sest ometigi peaks inimesel olema ka mõned sisemised soovid ja lootused, mis paremal juhul salaja täituvad.

Ma näen hästi tihti erinevaid unenägusid. Tavaliselt on need sellised igapäevased ja tavalised unenäod, mis ei ole absoluutselt märkimisväärsed. Mõnikord on need aga nii lahedad või hirmsad, et kohe peab kellegagi jagama.

Üks öö nägin siis nii megavingelt lahedat ja ülisuperpuper unenägu, et kohe pean pean sellest blogima. Unenägu ise tegelikult ei olnud väga pikk. Oli tegemist mingisuguse kontserttuuriga, kus olin mina, mingi minuvanune tüdruk, Tanja Mihhailova, Eeva Talsi, Tanel Padar ja Liisi Koikson. Taustalauljateks olid Kaire Vilgats ja Dagmar Oja. Kujutate ette, ma laulsin nende kõigiga koos suurel laval, suurele publikule. Selles esimeses laulus mis me laulsime, oli mul oma soolo osa. Uhhhhhissand see laul oli nii hea! Tegelikult ma ei tea kas selline laul päriselt olemaski on. Kahjuks ma ei mäleta seda viisi ega ühtegi sõna, nuuks. See oli liiiga hea. Äkki on nii, et ma nägin unes seda lugu ette, mille ma päriselt mingi aeg valmis kirjutan ja suurel laval esitan. Oi kui perfektne see oleks! Küll ma sinna ka jõuan, lihtsalt pean.
Tegelt me laulsime teise laulu ka, mis oli meie lõpulauluks. Kõik olime koos ühes reas, hoidsime kõik üksteiselt ümbert kinni ja laulsime. Tanja laulis soolot ja meie kõik teised üliilusat tausta, kusjuures mina ja Liisi Koikson laulsime kõige kõrgemat viisi (rivis olin peaaegu kõige keskel, Tanja ja Liisi vahel). Igatahes see oli nii megailus ja tore ja ülisuurepärane unenägu!
PS! Kõik lauljad, kes olid minu unenäos esindatud, on ühtlasi ka minu lemmiklauljad (taustalauljate kohta ei oska ma midagi öelda)

Uskumatu, aga ma polegi veel jõudnud sellest kribada, et meil maal uus kiisu on. Ta on lihtsalt niiiiiiiiiiii nunnu. Välimuselt hallika triibuline, esikäpa otsad, tagajalalabad ja rind on valged. Väike beebi. Tema on siis selline, kellega miilustamiseks peab kõige-enne võitma kiišu usalduse, mis on ka igati normaalne. Aga noh, ega siis temast enam lahti ka eriti ei saa, tatsab ikka igale poole kaasa, mis on ühtlasi niii nunnu, sest ta on nii pisike ja armas. 

Üks hommik oli selline armas ärkamine. Magasin rahulikult, kuni tõusin mingi krabistamise peale. Tegin silmad lahti ja nägin kiisupoega enda voodi ees. Kuna ma veel päriselt üles tõusta ei viitsinud, siis kutsusin ta voodisse. Otsejoones tuli ta mulle rinna/kaela peale tuttu ja nurruma (praegu on see koht, kus tuleb öelda awwww). Lihtsalt niiiii nunnu väike numminummi kiisupoeg. 

Õhtul üritasin siis Kai teist kinnast edasi kududa. Istusin samal ajal voodis ja telkust vaatasin Frozenit. Vaevalt jõudsin ma ühe varda ära kududa, kui Tripsu juba tuli ja arvas, et jube lahe oleks nüüd Linda varraste ja lõngaga mängima hakata. Sinnapaika see kinnas siis jäigi..

Ma kohe ei oskagi midagi rohkem öelda, kui seda et ta on ikka nii hullult nunnu ja pisike ja armas ja tupijupi. Kellel vähegi silm seletab, vaata oma silmaga seda nunnukat, mjäu :)

See nädal on iga päev mingi töö olnud, et pole blogima jõudnud. Seega palun vabandust, selline on see lõpuklassi õpilase koolielu. Mis ma siin ikka heietan, nii hea päev oli täna.

Täna oli siis selline hästi tore päev, mil kirjutasime kirjandit ja keemias tegime oksiidide peale kontrolltööd. Nagu päriselt, nii mõnna. Kirjandi kirjutamine meeldib mulle sellepärast et mulle hullult meeldib kirjutada ja enda mõtete üle kirjalikult arutleda (sellepärast ma blogin ka), eriti hea, et koolis veel hinnatakse ka seda. Vot see oleks lahe, kui koolis laulmist hinnataks, muidugi see ainult minu seisukohalt, sest igaüks muidugi ei suuda ju laulda. Põhimõte on selles, et see on niiiii tore, et hinnatakse koolis sellist asja, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja keemia, see on sellepärast tore, sest oksiidide teema on mul selge ja mulle meeldib keemia. 

Täna pidi peale tunde toimuma ka segakoor ja draamaring. Mõlemad ringid jäid täna ära. Kuna ka Helil oli täna peale kooli vaba, siis otsustasime oma vanadele lasteaia-kasvatajatele külla minna, viisime šokolaadi ka. Seal olime kokku u kaks ja pool tundi. Issakene, need lapsed nende rühmas on niii armsad! Me olime Heliga seal päris popid, saime palju kallisid ja aina taheti meil käest kinni hoida ja koos olla. Nii armas. Peale söömist läksime rühmaga välja, kus jooksime nendega ringi, mängisime liivakastis ja käisime karussellil. Nii lahe on selliste jõmmidega mängida, päriselt ka. 

Üks sõit karusselliga, kui Heli ka peal oli, läks hetkeks jutt poistele, kuna karussellis olid ainult tüdrukud. Uurisime siis nendelt 6-aastastelt, et kas neil peikad ka juba on. Vastused ajasid meid tiba itsitama: ''Jaa on küll!'', ''Minul on ainult kolm peikat (nimetas kolm nime ka)'', ''Minul on kaks poissi'', ''Minul ei olegi'', ''Aga minul on kaks peikat....hihihihiii üks on tegelikult minu venna..ta on seal''. 

Kas me olime ka sellised??? :D:D:D Naljakas oli kuulata, aga nad olid jube toredad, nii nunnupunnud väiksed nummid jne. 

Viie ajal tegime minekut, kuna enamik lapsi olid vanemate poolt juba ära viidud. Hakkasime siis kodu poole minema, aga pargi keskel olles otsustasime veidi pikema ringi teha. See siis nägi välja selline et lõpuks olime otsapidi teiselpool linna otsa, sealpool kus meie kodud ei ole. 

Lihtsalt jalutasime ja rääkisime igasuguseid jutte. Enamike jaoks täielikke deep (sügavamõttelisi) teemasid. Üheks peateemaks oli tulevik. Arutasime pikalt selle üle, millist kodu me endale kunagi tahame, millist peret, mitu last, mis töö jnejne. Minu seisukoht oli siis selline: Mina unistan luksuslikust ja ülihubasest kodust, mis on avar ja armas, samas hästi kodukootud ja ülinunnu. maja taga oleks suur muruplats, kus on piisavalt ruumi, et mahuks ära mõnus lõkkeplats ja pingikesed. Armas lilleaed kus toimetada. Seal oleks nii mõnus näiteks sõprade või sugulastega lõkkeõhtut teha, mängida muusikat ja laulda. Mina oleksin arst või kirurg ja mul oleks oma ansambel ning mu mees mingi asjalik äriajaja. Meil võiks olla 3-4 armast last, kellega elame selles imearmsas majas kuskil äärelinnas või linnast väljas. Silme ees on täielik pilt olemas aga liiga ilus et kirjeldada. Tupijupi, läheks see kõik nii, ma oleks vist üks õnnelikemaid inimesi üldseüldse nagu. Uhh niiiipalju mõtteid, et saaks sellest lausa uue suure postituse kirjutada mingikord.

Täna otsustasin vaadata üle kõik oma klassipildid, sõbrapildid, lasteaia pildid, titapildid jne. Neid on mul niiiiiiii palju. Kuidas üks normaalne inimene pilte vaatab: ''Ohh, ma olin ikka nii armas, nii lahe, et sellest pilt on, aa, see on mu esimene sõber...). Lühidalt öeldes, vaatavad normaalsed inimesed pilte täiesti rahulikult, isegi õnnelikult. Ja siis tulen mina, va piripill..

Alustasin klassipiltide vaatamisega. Panin klassipildid 1. kuni 9. klassini ritta ja vaatasin, kuidas me kõik muutunud oleme. Muidugi nende vaatamise ajal tulid kõik need möödunud 8 kooliaastat kui film mulle silme ette. Kuidas väikestena klaasimuuseumis ja Palamusel käisime, kuidas igal vahetunnil mitmed õpetajad kogu klassiga riidlesid, et me oleme ikka nii jubedalt lärmakad ja ebaviisakad...Ja millised me oleme nüüd (siiani õpetajate seas tuntud kui ''kooli kõige hullem klass''), aga need olemegi meie, need hullud. Mis te nüüd siis arvate mis mina, kui suurepärane mälestuste meenutaja, tegin? Nutsin. Kõigepealt üks mälestus ja üks pisar, siis teine pisar ja kolmas, kuni ma nutsin juba valjuhäälselt. Samal ajal võttes silma ette ka vanemad pildid lasteaia ajast. Lihtsalt pillisin, rääkisin Heliga facebookis (ta ka nuttis). Mul kulus üle poole paki salvrätikuid ja mu nina oli ikka umbes.

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õudne on mõelda, et juba kevadel läheb see kõik laiali, mina teise kooli, mõningad veel, kuni ongi kõik. Ma tean, ma olen piripill ja ehk ka ülemõtleja, aga andke andeks, et nii emotsionaalne olen. Kui ma olen kurb, siis ma olen ikka  täiega kurb ja kui ma olen rõõmus, siis nii rõõmus, et kõik näevad seda.

Lisan juurde veel kaks minu jaoks kõige armsamat pilti minust koos õdedega (+1 pilt magavast väike-Lindast) 

Vot eilne õhtu oli üks ilus ja tore õhtu. Olin parasjagu tegelemas oma kodutööga, samal ajal skaipides Joosepiga, kui mulle tuli ootamatult kõne. Kailt. Kaiga me viimastel päevadel eriti suhelnud ei ole, sest ta on koguaeg kuskil või teeb midagi tarka, see oligi asja juures ootamatu.

Mina: ''No tsau''

Kai: ''Mis teed?''

Mina: ''Ajalugu õpin''

Kai: ''Super! Ma olen Paides''

Mina: ''Päriselt???????????? Kus?????''

Kai: ''Selveri ees''

Mina: ''Jumala eest, ärge kuskile minge, ma olen kohe seal''

Edasine nägi siis välja selline, et oma koduriietele viskasin peale tuuleka ja jalga tennised ning teatasin emale, et ma lähen korraks välja. Ema hakkas just sel hetkel magama minema. Ta küsis, et kuhu Sa nii hilja lähed? (kell oli peaaegu kümme, väljas oli suht kottpime) Ütlesin: ''KAI ON PAIDES!!''. Sain kohe loa minna. Ma lihtsalt lendasin neljanda korruse treppidest alla ja samakiiresti olin ma ka Selveri parklas. Ja siis uuh, ma peaaegu kallistasin Kai ja Maria katki. Sain veel banaani ka, jeii. Ja siis ma veel kallistasin ja veel kallistasin, natuke tegelt rääkisime juttu ka. No ja kui nad startima hakkasid, siis ma veel kallistasin ja kallistasin (ma olen kallihaige, tõsiselt). Lõpuks siis ütlesin tsau ja nad läksid, reedel nagunii näeme (ma olen siis Tartus). 

Hakkasin siis kodu poole kõndima, aga väikse ringiga, sest tänavad olid inimtühjad ja nii soe ja ilus ilm oli. Tänavavalgustused valgustasid pimedat teed ning taevas särasid miljonid tähed. Nii ilus! Helistasin siis Joosepile tagasi, sest eelnevalt oli meie Skype kõne ju lõpetatud, sest Kai teatas, et nad on Paides. Rääkisin siis Joosepile ka jutu ära, kui õnneõnnelik ma ikka olen ja nii liigutatud sellest, et mu nädala algus nii ilusaks tehti. Umbes 6-7 minutit jõudsin talle oma rõõmu jagada, mil meie kõne katkestati...see oli jälle Kai. Võtsin vastu ja teate mis Kai mulle ütles? Nad olid ära eksinud. Minu esimene mõte: ''mis krdi moodi on võimalik Paides ära eksida????'' Ma lihtsalt naersin :D Üritasin siis aru saada, kus nad on. Noh, nende kirjeldus oli ka selline, et anna olla: ''Aa, siin on mingi puu, nüüd on Pikk tänav, aa, Rüütli tänav hoopis, noo me olime värve teel, me vist oleme nüüd kuskil Mäekülas jne..''. Lõpuks tuli välja, et nad on üldse valel pool Paidet, isegi Paidest väljas. Minu juhatustest nad aru ei saanud. Lasin neil siis kesklinna tulla, et olen kohe seal ja näitan neile ära, kuhu nad minema peavad. Lõpuks nad kuidagi jõudsid, endal kõigil naerust suud kõrvuni. Mis mul muud üle jäi, läksin autosse, istusin Mariale sülle (sain juustu ka :D) ja sõitsin nendega Kutseharidus keskuse juures oleva ringteeni, kus nad mind maha lasid ja näitasin neile ära, et nad siit nüüd otse läheks. Oli küll tore. Mõelge nüüd, ühe korra asemel sain oma sõbrannasid lausa kaks korda järjest näha (ja kallistada). Nad jõudsid ikkagi Tartusse lõpuks mingi aeg ja ma sain lõpuks oma ajaloo ka valmis. Tuju oli kohe nii laes, et ikka täiega laes.

Ma pole seda küll oma blogis maininud (vist), aga möödunud neli päeva (va tänane ja eilne) ei veetnud ma kuskil mujal, kui noorte kotkaste ja kodutütarde Skautlike õpete laagris. Tavapäraselt toimuvad meie laagrid alati oma maakonnas (Järvamaal), kuid seekord toimus meie tagasihoidlik laagrikene hoopiski Pärnumaal, Varbla rannas, Rannakülas. Seal samas kohas toimusid ka aegumatud ''Mehed ei nuta'' filmivõtted. Vabandan juba ette ära, et oma tehtud pilte ma juurde lisada ei saa (va pilt oma patsist), sest laagri vältel korjati telefonid kokku...seega ma pilte teha ei saanud. 

Kodust laagriplatsile sõitsime Kaitseliidu masinatega ligi 3 ja pool tundi. Natuke tüütu oli puupingil istudes loksuda, aga see oli samas ka tore. Laagrisse jõudes jagati meid koheselt gruppideks ja jagudeks (mina olin esimeses grupis ja kolmandas jaos). Peale seda kohe oma kottidega mereäärsele platsile, et kotid maha panna ning seejärel kohe eurotualette ehitama. See siis nägi järjekordselt välja selline, et maas on veidi alla meetri sügavune auk ning selle kohal raam, kus peal istudes oma asju ajada saad. Mina, Heli ja veel mõni poiss töötasime poiste vetsu kallal. Ma ei saa ikka mainimata jätta, et mina kaevasin peaaegu kogu augu üksi. Kaks poissi proovisid ja põhimõtteliselt kohe viskasid labida maha, et nad ei suuda (asi oli selles, et seal oli väga palju juuri), aga vot mina, kui pooleldi maa tüdruk sain sellega hakkama jeii.
Mitte et nüüd üksikasjalikult kogu laagrit ümber kirjutada, siis räägin üldiselt mis me seal kõike tegime, sest ma tegelikult ei viitsi absoluutselt sellest laagrist kirjutada, aga miski nagu käsib seda siiski teha. Eniveis, meie laagri vältel valmis kiviaed (täpsemalt öeldes taastasime kunagise kiviaia), valmis ka üle kraavi minev sild, mille mõttest ma siiani aru ei saa, sest see kraav oli väga kergelt ületatav. Nooremad (ka mõned vanemad)  valmistasid endale roomatid (need kes noortevahetuse ajal minuga ellujäämiskursusel käisid, teavad millest ma räägin). Valmis ka saun. Midagi otseselt vist rohkem ei olnudki, kuid eel-nimetatud asjade tegemiseks kulus kõvasti aega.
Laagri üks paremaid asju oli see, et me saime seal niii palju süüa. Siiamaani mäletan seda seljankat mis esimese päeva lõunal pakuti. Ma pole küll eriline supi armastaja, aga see oli lihtsalt niivõrd hea, tõsiselt hea. Laagrist leidsin ka endale silmailu, üks üliarmas ja tore kutt. Ma teda siin päris otseselt kirjeldama ei hakka, sest terve Eesti ei pea teadma kes ta täpselt on, aga selge see et ma olen temast ikka täiega sisse võetud :D
Kui nüüd laagri lõbupoolest rääkida, siis iga päev me saime ka käia meres ujumas. Njah, sellel olid küll oma kriteeriumid:
1) Veepiir pidi jääma max 20-30cm üle põlve
2) Vette lasti jagu jao haaval
3) Vees olemise aeg oli 5 minutit

Ööd telgis olid päris head ja soojad. Esimesel ööl oli isegi palav. Teine öö seevastu oli aga ekstreemsem, sest ööläbi sadas paduvihma ja meie telgi katus lasi läbi nii, et mõned  meie telgist olid läbimärjad, mina seevastu pääsesin ainult sellega, et vasak jalg oli natukene märg. Eriti ränk oli viimane päev, terve öö ja hommik ja päev sadas. Kuigi öö möödus kenasti ja toredalt, olime terve oma telkkonnaga üleval ja rääkisime igasugu jutte. Mingi aeg sättisime kõik ennast siiski magama. Hommikul tõustes oli sadu läinud hullemaks ja see jätkus terveks päevaks. Päris masendav oli mitu tundi selle vihma käes liguneda. Mingi aeg saime sealt lõpuks minema, oma koju. Niiiii hea tunne oli kodus olla. Tegelikult ma pole siiani kodus välja läinud, homme pean seda tegema nuuks.

Minu kuulus pats

Kes vähegi suve jooksul minu blogi lugenud on, see teab, et ma kodus pole praktiliselt suvel olnudki, koguaeg olen kuskil olnud ja midagi teinud. Kodust eemalolemise aeg oli seekord tõesti pikk. Te ei kujuta ettegi kui väga ma lõpuks oma koju tahtsin. Lõpuks- see oli siis Tartus, kui olin seal pool nädalat olnud. Mitte et mulle Tarus ei meeldiks..üliväga meeldib, aga koduigatsus tuli sellegipoolest. Ikkagi see oma voodi, oma kodu, oma tänavad, kus olen kõik need 15 aastat kõndinud (olgu, kohe ma kõndima ei hakanud). Siiamaani mul on nii hea tunne siin olla (praegu on juba laupäeva öö). Eks maailma on tõesti palju avastada saanud, lõpuks peaks ju ikka koju tagasi randuma. Eniveis, nii super tunne oli tagasi oma väikses linnakeses olla. 

Sel nädalal hakkas mul töömalev (see sai täna läbi). Esimene päev möödus mul pooleldi lageda päikese käes. Meie tööks oli puhastada pahtlilabidate ja traatharjadega Vallimäel lava ees olevate treppide (kivide vahesid) murust ja samblast puhtaks. Ühesõnaga..päris väsitav ja palav päev oli. Jep, palav...lageda päikse käes tundus see nagu 32 kraadi (võibolla oli ka midagi sarnast). Selle ilusa ja suurepärase kuuma ilma puhul otsustasime Hannaga minna ratastega Tarbja järve ujuma. Ratastega me läksime tegelikult ainult Tarbjale, ujusime ikka ilma ratasteta.

Peale vees mõnulemist, sealt välja tulles ja riidesse pannes oli väljas järsku kõik nii imeliselt ilus. Taevas oli Kollase-punase ja sinisekirju, teispool järve olevad puud olid muutunud süsimustaks, vesioli peaaegu peegelsile ning see nii kaunilt peegeldas kogu seda ilu, mis muutis selle kõik kahekordselt imelisemaks. Väljas oli mõnus soojapoolne ilm, vaikne tuuleke ja soe õhk.

Järgnevad tööpäevad tegime sama tööd, va see, et kolmapäeval sain enamus ajast riisuda jeii. Kolmapäev ei olnud tegelikult mingi suvaline päev. Peale kahte tundi töötamist hakkasime tähistama ''Heade emotsioonide päeva''. Selle puhul toimus Paides mitmeid erinevaid asju. Kuskil linna otsas jagati jääjooke, kuskil tegutses teadusteater, mingis kohas sai tegeleda stressiga (jagati stressipalle jne). Minu, Sabine ja Samueli töö oli istuda pargis oma nunnul piknikutekil ja muusikat teha. Me olime seal kella 12st neljani ning siiski veel ära minna ei tahtnud, sest seal niimodi jämmida oli niivõrd mõnus. Minul oli kaasas kitarr, Sabinel ukulele ja Samuelile sebisime koolimajast väikse trummi (mis on tegelikult džembe). Helena andis meile kasutada ka oma ukulelet, mida ma kitarri asemel enamus aja mängisin. Kusjuures ma varem ukulelet ei osanud, aga kuna sellel on ainult neli keelt, on erinevaid akorde lihtsam mängida ja see sujus hästi (minuarust vähemalt). Laulsime ja mängisime. Nii supermõnus oli. Mõningad inimesed jäid meid isegi kuulama. Tegelikult sellest publikust kui sellisest ma isegi niiväga ei hoolinud, sest isegi omaette seal kolmekesi jämmides oli nii mõus. Tegelikult meil ilmaga ka lihtsalt vedas. Loodan et varsti saab jälle, sest nagu ma juba ütlesin...see oli ülimõnus!

Nii me seal siis olime

Meie oma pesa

Minu mõte aktiivsest blogimisest oli veidi teistsugune, selgus, et isegi, kui on tegevust, seega on asju millest kribada, oled õhtuks piisavalt väsinud, et kohe ei jaksagi blogima hakata. Täna päästis mind mitte-blogimisest see, kui hakkasin mõtlema, kui tihti (võrreldes minuga) Kai blogib..ma ei saa nii mitme postitusega maha jääda, ma ei saa seda endale lubada (mitte et ma nüüd mingit võistlust peaks vms)..

Niisiis räägingi oma n.ö vabadest päevadest (polnud planeeritud tegevusi), mis muide möödusid mõlemad suuremas osas Laura kodukeses, ülejäänud aja (öösel) viibisin omas kodus magades ning seda ka kuni poole päevani (1/3 vaheajast peaks magama, kooliajal seda nagunii teha ei saa).

Meie sushi

Eile, päevasel ajal, kella poole kahe ajal (minu jaoks suhteliselt hommikul) andis Laura teada, et ootab mind enda juurde sushit tegema, sinna pidavat tulema veel ka meie sõbranna Sabine. Vedasin oma alles ärganud kondid Laura juurde, kus esimese asjana läksin nagu alati Laura kapi kallale, et sealt kamm võtta ja oma tuules sasitud kiharad sirgeks kammida...tõesti, nii on see iga jumala kord, seda võiks pidada lausa traditsiooniks. Mingi aeg tuli kohale ka Sabine, suure Cola ja krõpsupakiga, polegi ammu krõpsu söönud...Suhteliselt kohe vedasime ennast ka kööki, et kokakunstiga tegelema hakata. Algajad nagu me Sabinega oleme, ei olnud kunagi varem sushit ise teinud. Kuna kolme pea asemel oli meil ainult üks pea (Laura pea), siis mõtlesime, et omaloomingut tegema ei hakka ja teeme kõike nii nagu (riisi)paki peal öeldud on. Pakendi peal oli umbestäpselt nii öeldud: valad riisi kaussi, lisad sellele külma vett ja jätad u 10 min seisma (see ilmselt puhastab riisi), järgmiseks etapiks oli ära vahetada külm ja sogane vesi leige veega ning see potiga pliidile panna, ja oodata, kuni see keema läheb. Vesi läks keema... Pakendil oli märgitud järgmiseks etapiks seda riisi umbes 10 minutit hautada ja seejärel aurutada (mis vahe nendel kahel üldse on!?)...kuna me seda välja ei mõelnud, siis arvasime et need on üks ja sama asi, ehk siis hautasime/aurutasime seda kuskil 20 minutit (vist). Kuigi meie riis ligunes selle vee sees päris pikka aega, siis ta jäi ikka pooleldi kõvaks (praegusel momendil arvan, et oleks vist pidanud panema rohkem vett). Kurkide, paprikate, kala jms viiludeks lõikamine oli kukepea. Oma sushipõhjadele riisi ja muude komponentide panemisega ka meil kuigi palju raskusi ei tekkinud, oligi vaja ainult laduda ja seejärel rulli keerata, et Laura nendest rullidest saaks lõigata armsad tillukesed kettad, mida pärast oli hea süüa sojakastmega nommnomm. 

***

Täna ärkasin jälle poole päeva ajal üles (umbest paar minutit enne poolt kolme). Kompides voodi kõrvalt maast oma nutitelefoni, nägin et mul on päris mitu teadet Facebookis, WhatsAppis ja Skypes, nendele lisaks veel 3 vastamata kõnet. Vaadates oma sõnumeid ja teateid, nägin et Laura on mulle kirjutanud, see oli järjekordne küllakutse. Mis te siis arvate kas ma läksin? Muidugi läksin. Kuna kell oli ikkagi pool kolm, siis pidin kiirelt tegutsema et normaalsel ajal sinna jõuda. Tõusin voodist, tegin hommikused hügieenitoimingud, vahetasin riided, tegin süüa, sõin, panin koormate viisi kuivi nõusid ära omadele kohtadele, tegin prügikastid tühjaks ja asendasin puhaste kottidega ning tegin toad veel nii üle, et oleks silmale ikka ilus vaadata. Ja kujutate ette, mul kulus selleks kõigeks AINULT 1 tund. Minu puhul on see tõsiselt super ajakulu. Kuna mul selle kõigega läks nii kiiresti, siis jõudsin ka hüpriski kiiresti Laura juurde (kui nüüd aus olla, siis ta ei ela minust ka väga kaugel....nagu ka kogu ülejäänud linnarahvas...me elame siiski väikelinnas, eksole). Jõudnud järjekordselt Laura juurde, läksin ta voodisse pikali ning seejärel mulle teatati, et me nüüd hakkame pizzat tegema. Tänases pizzas kasutasime šampinjone, juustu, hakkliha, vürtsikat ketšupit, sibularõngaid ja tšillit. Ma olin alguses väga kahtlev, kas ma seda üldse proovidagi tahan, aga kui pizza oli lõpuks valmis saanud ning asusime seda sööma, siis sain aru kui hea see on..kujutate ette, mina söön seeni, uskumatu, ja see isegi vägaväga maitses mulle.

Pizza söömise ajal vaatasime multifilmi ''Up'' mille vaatamise ajal ma kaks korda kurbusest nutsin ja kümnetel kordadel südamest naersin. Kas asi on pelgalt tüdrukute tihedas tujudemuutustes või filmis? Ikka filmis...päriselu kohta ma ei kommenteeri. Kuna filmi lõppedes meile multikatest veel ei piisanud, siis vaatasime ka ära ''Mina, supervaras''. Seda ma nägin viimati mitu aastat tagasi, aga siiani olen sellest vaimustuses, see on nii armas ja tore ja naljakas kõik kokku, rohkem on see ikka naljakas, sest Minionid on lahedad :D

Täna on aprilli esimene nädalavahetus, kui nüüd täpsem olla siis nädalavahetuse lõpp- 1.Ülestõusmispüha (täna on pühapäev)...Tänasest on veidi hiljem juttu..võinoh, tänasest polegi tegelikult miadgi kirjutada peale selle, et tulin tagasi Tartust oma kodulinnakesse....aga nagu tavaliselt, alustan ma seekordki algusest...(neljapäevast). Miks just neljapäevast? Just sellepärast, et sellel päeval suundusin ma oma seitsma koormaga Tartu poole (väga raske arvata küll kelle juurde). See nädal tuli harukordne võimalus minna päev varem, reedel ju niivõinaa kooli ei olnud...kõik see tänu kalendris ilutsevale "punasele pühale" milleks seekord oli Suur Reede.
Jah ma käisin jälle Tartus, mulle ikka niipalju seal meeldib olla, tohutult meeldib. Pidevalt on mul mõttes, et millal lõpuks ma saan tagasi minna. Seal on kõik nii chill, Tartus omaksete juures ei pea muretsema probleemide ja kõige halva pärast, mis kopitavad minu kodulinnas (PS.kõik siin ei ole halb, aga Tartus on parem). Paides olles on alati internet telefonis või arvutis järgi, sest reaalselt siin ei ole midagi teha. Siin on ka tohutult mitmeid negatiivseid ja õelaid inimesi, keda Sa lihtsalt ei jaksa ja ei tahagi kuulata või veelvähem temaga kokku puutuda (vabandust, kui mu jutt liiga üldistav tundub, kordan veel, et kõik ei ole sellised, paljud ei ole...aga selliseid õeluskotte on ka ikka parasjagu). Kui buss jõuab Tartusse, on minu esimene liigutus lülitada internet välja (õhtul ainult tšekin paar korda Messengeri läbi), sest see aeg on nii üürike mis ma seal olla saan, midagi ei saa lasta raisku lasta...ja muide, ma ju saan oma teiste sõpradega koju tagasi tulles ju ka rääkida. Minu elu ei ole internet.
Reedene päev oli kõik unelemine ja kodus olemine. Igatahes mina ei lubanud ennast äratada, sest tahtsin ennast välja magada: seega ärkasin mina alles ühe ajal päeval. Kaid siis enam kodus ei olnud, ma kusjuures ei mäletagi kuhu ta hommikul kiirustas, igatahes pärastlõunani pidime olema Joosepiga kahekesi kodus, me sisustasime ka oma aega ja vaatasime videoid (videosid..ma ei tea kuidas õigesti kirjutada, muig). Lõpuks Kai siiski tuli...ainult et mitte tühjade kätega..Ta oli käinud poes ja toonud munadepühadeks kraami, et värvida mune ja need kuhugi panna (nunnu punutud korvi, kuhu munad sisse panna).... Sellel päeval käisid meil kõigil ka pühadejänkud kes tõid meile Kinderi üllatusmunad. Nomnomn.

Laupäev algas seevastu juba varahommikul (ehk siis umbes kell 10). Vabatahtlikune olin nõus minema poodi, et tuua vutimune, leiba ja saia. Kui jõudsin poodi, helistasin kodustele ja küsisin soovitud toodete kohta täpsemalt teada, mida täpselt võtta...Noh, vutimunad, ja leib (saia ikkagi ei võtnud)....Ja olin need korvi pannud, hakkas Kai vuristama, et mida kõike veel vaja on. ''Lindakene, ole hea mine võta jäätist....aa, piima oleks ka vaja...hmmm, Joosep tahtis veel soolakala, kuule..võtame Maci juurde ka midagi kaasa...võta neid snäki vorste, võta neid juustukuubukuid ka, need vürtsidega...EI küüslauguga...kuule, tahaks mingit küpsist ka....võta palun Cocat Joosepile...kuule, vetsupaberit oleks vaja....võta endale ka midagi...kindel et midagi ei taha??'' Kujutate ette..ma olin poes üle 20 minuti, sest soovitud kolme-asja-ost läks veidike aia taha, ja pidin koju suunduma hoopis kotitäie asjadega (tegelikult kaks kotitäit) noh, Joosep tuli minu poes rändamise ajal mulle appi, et asju koju tassida.

Olime juba varasemalt otsustanud, et samal päeval (laupäeval) läheme Kaiga kodust ära, külla, ära. Maci poole chillima ja lauamänge mängima...Te ei kujuta ettegi kui palju tal erinevaid lauamänge on (minu ''Reis ümber maailma'' ja ''Monopoly'' kõrval ei anna seda isegi võrrelda mitte). Need on tal kolmes virnas ja iga virn on kõrguselt veits alla meetri (kuskil on neid mänge ilmselt veel..kuskil, I'm sure). Seekord osutusid valituks kolm mängu: ''Targem kui 5.b'';''Eesti mälumäng'' ja mingisugune piraadimäng mille nime ma ei mäleta. Kusjuures naerda sai, naerda sai..Jah, eriti siis kui ma enda arust jube tarkasid vastuseid Eesti mälumängus pakkusin. Alles õhtul, umbes kella seitsme ajal läksime koju. Tol päeval oli palju plaanis...
Oli ju munadepäev, see tähendas seda, et oli aeg mune kaunistama hakata ja seejärel potti keema panema...Meie ei kaunistanud mune nii nagu teevad praegusel ajal paljud (ehk siis munavärvidega), meie võtsime kasutusele lõngad, kruubid ja sibulakoored, mille kõik toppisime sukkade sisse vee sisse keema. Nii mina kui Kai jäime oma munadekorviga väga rahule, jubenunnu tuli.

Kuna ma juba Kai telefoni kaamera kasutamisega hoogu läksin, siis mul kohe oli vaja Džännuga ''paar'' pilti teha (PS.Kail ka), tegelikult Janetiga piltide tegemine oligi vist Kai mõte, juhul kui ma oma mäluga midagi puusse ei pane. Janetil oli sellest kõigest nii villand...tema arust ei peaks selliseid asju nagu telefon või kaamera olemas olemagi.
Täna hommikul tegin Kaile&Joosepile ka pisikesekese ''üllatuse'', ma panin endale kümne ajaks äratuse..Sellel oli ka oma kindel ka praktiline mõte: Ma tahtsin valmistada kõigile hommikusöögi nii, et kui lähen neid äratama, on juba hommikusöök neid laual ootamas :P Hommikueinest ma kahjuks pilti ei jõudnud teha (PS.paigutasin kõik lauale ilusti ära ka). Hommikueineks valmistasin kõigile tassikese teed ja igaleühele paar singi-juustu-röstpeenleiba.

PS.Lihtsalt mainin......ma pesin kraanikausis olevad nõud ka ära.

Ilmselt kõik (tegelikult mitte kõik) teist juba teavad mis päev täna selline oli. Minu sünnipäev! Tegelikult teil pole veel hetkel õrna aimugi milliseks kogu päev sujunes ja millised emotsioonid mind täna kõik valdasid. Kohe sellest kõigest ka lähemalt ja põhjalikumalt (väga). Kuid kõige enne ma tahaksin öelda, et see oli päriselt kõigekõigekõige toredam, emotsioonirikkam ja kõige südamlikum päev mu elus! Kohe räägin miks..

Tänane pikk päev algas juba hommikul kella (poole)viiese äratusega. Sellel oli ka oma kindel põhjus: kell 6:00 lahkus kultuurimaja eest buss Tapale. Ilmselt on terve Eesti rahvas sellega kursis, et meie riigis olid Ameerika sõdalased ja täna suundusid nad kogu oma kodinatega Saksamaale- oma põhibaasi (või mis iganes moodi seda baasi ka ei nimetatud). Igast Järva ringkonnast valiti välja paar kodutütart ja paar noorkotkast, kellel oli au sõita Ameeriklaste soomukite kolonniga (soomukis) Paidesse/Türile. Ka mina olin üks nendest väljavalitutest. Kogemus ise oli väga meeldiv, kuid soomukis oli väääääga külm (kõik laes olevad 4 luuki olid pärani lahti, ärge küsige miks). Muid kommentaare selle kõige kohta ei ole, sest kõige eesootavaga võrreldes on see täielikult ebavajalik jutt.

Niisiis, soomukist välja saadud, hüvasti jäetud, sain lõpuks koju...sööma. Mul oli kõht niiii tohutult tühi, polnud hommikust saadik midagi söönud...actually who cares? Nobody.... Jõudis aeg sinnamaale, kui oli vaja lahkuda kodust, kultuurimajja proovi (enne lauluvõistlust ennast). Proov läks nagu ta läks, ei hästi ega halvasti...aga tehtud ta sai (muidugi peale proovi oli suur põdemine, et kõik läheb ikka metsa taha jnejnejne). Tegelikult aeg lendas päris kiiresti, poole kahe paiku suundusime tüdrukutega väiksesse saali, kus ühtlasi toimus ka lauluvõistlus, läksime varem, et kuulata nooremat vanuserühma ja valmistuda mikrofoni prooviks. Saali sisenedes kõlas noorema vanusegrupi tagant kolmas või neljas laul (laulud olid kuskil poolepeal). Läksime valisime endale sobivad istekohad ja sinna me ka ennast istuma sättisime. Kuulan laulu, ja hakkan saalisviibijaid vaatama, et näha kes seekord kohale on ilmunud....Vaatan ja vaatan ja vaatan....STOP! KAI! ja JOOSEP? MIDA? Kujutate ette.....Kai ja Joosep siin! Nad tegid mulle üllatuse..... tulid salaja Paidesse, minu linna, kultuurimajja, lauluvõistlusele. Need emotsioonid mis mind valdasid...Ka praegu sellest kirjutades käivad ärevusejudinad läbi... Ma olin niivõrd õnnelik ja vapustatud, et ma hakkasin sealsamas pisardama, lihtsalt vaatasin kuidas nad istuvad ja kuulavad laulu ja nutsin. Ma olin niiiiiiiiii ärevil ja niiii äksi täis et ma absoluutselt ei talitsenud ennast, päriselt, absoluutselt mitte. Ma hoidsin ennast tagasi laulu lõpuni, et mitte laulule vahele segada....Niipea kui kõlas aplaus jooksin ma teise saali otsa Kai ja Joosepi juurde. Ma kallistasin neid niii kõvasti ja ikka nutsin. Nii tohutult armas oli näha et Sa oled kellegile oluline ja Sa ei ole tühi koht! Sa oled kellelegi tõeline! Teate, neid emotsioone ma ei oska kõiki kirja panna, sest need tunded ja emotsioonid on täiesti kirjeldamatud, täiesti uskumatud ja kõige imelisemad! 

Umbes kuu aega tagasi rääkisin Kaile ja Joosepile, et mul tuleb lauluvõistlus ja see oleks niivõrd tore kui nad tuleksid mulle kaasa elama ja kõik oleks nii super.Vastus oli selline kahtlev, et ah ei tea kas ikka saab, mul on see asi teha ja siis veel see ja see ja see....Kuni eelmine nädal andsid nad kindla ''ei'', et nad ei saa tulla. Põhjenduseks toodi see, et Kai on üldse linnast ära ja Joosep peab erandkorras laupäeval tööle minema. Tegelikult ma olin väga kurb, aga mõistsin, et mis seal ikka..neil ju oma elu ka. Ka veel eile rääkisid nad sedasama juttu ja kusjuures nii usutavalt et ma sinnamaani uskusin seda. Ja siis niimodi täna, lihtsalt on Paides. Täiesti uskumatu mis üllatusi mulle tehakse..Niivõrd kallid ja armsad olete!!!

Nüüd oleks vist aeg rääkida lauluvõistlusest. Täpsemalt minu enda esitusest ja kõigest sellega seostuvast... Sellega teen lihtsalt ja kiirelt. Enda vanuserühmas jäin 1. kohale. Ma olen niiiiiiivõrd õnnelik, et ma sellega hakkama sain!!

Peale lauluvõistlust läksime koju (mina, Kai, Joosep ja emps). Seal ootas mind ees veel teinegi üllatus...Külla olid ilmunud tädi ja täditütred. Niisiis olimegi kodus pidulauas mina, vanemad, tädi, tema tütred, Joosep ja Kai. Sõime traditsioonilist sünnipäevasööki- salatit ja kooki (tegelikult keeksi), joogiks oli ikka traditsiooniline morss. Rääkisime jutte, naersime....Väga tore oli!

Hiljem, kui Kai&Joosep pidid bussi peale tõttama, läksin nendega kaasa, et neid bussi peale panna. Muidugi kõige suurima heameelega!....tegelikult sisimas ei tahtnud ma nendest veel lahkuda.. Kõndides kolmekesi bussijaama poole kõndis meile vastu minu teine tädi, koogiga (elab siinsamas linnas). Uuris kuhu ma lähen ja millal tulen, ütlesin et ma lähen saadan noored bussi peale ja siis kohe lähen koju. PS.See kook oligi tegelikult mulle, lasin sellega tal minu koju minna. 

Kai&Joosep bussile saadetud, hakkasin liikuma tagasi kodu poole...poolel teel nägin oma ema. Ta ütles et ma temaga kaasa läheksin...Sain kohe aru mis toimub....Ja sealt tuligi armas järjekordne üllatus minu jaoks...Me läksime mu õele bussi vastu, kes tegelikult ei pidanud tulema. 

Ja nüüd...praegu, mil ma olin selle postituse kirjutamisega poole peal, helistas mulle Laura ja andis mulle käsu, et ma pean kohe alla minema (elan kortermaja kõrgeimal korrusel). Noh, mis seal ikka, ma siis läksin. Teen välisukse lahti, vaatan, tühjus, ei midagi JA SIIS hüppas nurja tagant välja minu enda Laura, kes oli seal suure õhupallikimbu, suure shokolaadi ja imeilusate vintage roosidega. Ma olin sõnatu, olen siiani. Kuidas see kõik minuga kõigest ÜHE päeva jooksul juhtub?!?!?

Ma tahan niiiiiiiväga teid tänada, kes minu päeva niivõrd eriliseks tegid, jah te ajasite mind nutma, te ajasite mind naerma, te tekitasite minus täielikku segadust..Ma tõsiselt niiväga armastan teid, te olete nii armsad, ma tõesti sain aru, et ma tõesti kellegile tähendan midagi rohkemat...Tegite mu päeva niiväga eriliseks. Oma tundeid ma ei suuda siia kuidagi täpsemalt kirja panna, sest see on tõeliselt kirjeldamatu tunne, olla kellegi jaoks nii oluline. Aitäh veelkord!!

Tegelikult on nii, et seda lihtsalt ei anna kirjutada mingisuguses loogilises kirjas, loogilises järjestuses või loogiliste sõnadega, see kõik oli minu jaoks liiga uskumatult kirjeldamatu päev!! Keegi teine täpselt ei saagi mõista mida see kõik minu jaoks tähendas... Rohkemat kui ettegi kujutada oskate!