Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest, milline ma võiks tulevikus välja näha, millised oleksid tulevikus minu hobid, sõbrad jne jne..võikski loendama jääda. Unistasin üha ajast, mil olen 16-17-aastane noor inimene. Olin kindel, et selleks ajaks olen ma jube suureks saanud (sest tol hetkel olid kõik 16-aastased minu jaoks täiskasvanu mõõtu). 

Foto: Merle Rüütel

Ma aina unistasin ning unistasin...vahepeal olin juba 11, siis 13..aeg venis tohutult, kuid nüüd, olles kasvanud sellesse varasemalt unistatud vanusesse 17, mõistan, kui kiiresti see kõik siiski kätte on jõudnud. Jah, mõeldes tõesti, et mis vanus see 17 on..aga samas olgem ausad, lapsepõlve aastad triivivad lõpusirgele, tuleb alustada oma päris eluga, hakata ajama omi asju, mis on tegelikult omamoodi tore, vahva ja uusi seiklusi täis. Kui üks raamat saab otsa, tuleb võtta uus. Ma arvan, et nii on ka elus :)

Igaühes peaks olema paras doos lapsikust ja lustlikust. Tulgu mul tore aasta juhhei! Meenutuseks mulle ja teile nelja aasta tagune esinemine kevadkontsertil (2013). Mari Pokinen-No näed

Asjad on nüüd nii, et ma juba teisipäeva õhtust saadik (enda arust) kirjutan töövarjupäevast blogisse postitust. Umbes paar tundi tagasi hakkasin sellega nüüd ka reaalselt tegelema, aga võta näpust, kogu selle aja jooksul suutsin ainult ühe õnnetu lõigukese kirjutada.

Haha ega tegelikult nüüd selle lõigu, mis just lõppes, valmimine võttis ka ca 20 min aega. Jah, see on täiesti võimalik, kui mõtled et ohh, nüüd hakkan kirjutama ja siis saadab sõbranna sõnumi, et näidendi karakteri jaoks on tarvis välja mõelda nimi, seejärel olen kindel, et nüüd kirjutan ühe jutiga postituse lõpuni, kuni kirjutab järgmine (küllaltki kehva nägemisega) sõbranna, kellel paaris asjas abi vaja. Jaa, absoluutselt, mul on hea meel kui saan kedagi aidata, aga see on lihtsalt nii naljakas, et sellised abipalved, või kuidas neid nüüd nimetada, tulevad minu poole pea alati just siis, kui olen mõelnud blogima hakata (vihje sellele, et peaks blogimise lõpetama? :D).

Kuna kell saab üsna pea juba 11.30 õhtul, siis töövarjupäeva postitus lükkub vähemalt ühe päeva võrra edasi, homse kohta ei oska kommenteerida, kas siis jõuab, sest alates kella poole kaheksast hommikul kuni ca kaheksani õhtul viibin koolimajas ja mul pole õrna aimugi kui surnud ma peale seda päeva olen (buss+8 tundi kool+koosolek+luuleöö). 

Kui nüüd kriitiliselt mõelda, siis ega te millestki vist väga ilma ei jäägi. Millal ma viimati mõne normaalselt loetava postituse kirjutasin? Olen üldse kunagi kirjutanud? Neeeeh, I don't think so. Samas, nagu, ma olen alati öelnud, et ma ei blogi mitte kellegi teise, kui ainult iseenda jaoks. Seega postituste sisu on minu meelest igatpidi täiega vaba- Linda blogi moto. 

Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis ei olnud sõbrannad ainukesed kirjutamise kiirust aeglustavad tegurid. Enamus aja on ära võtnud hoopiski oma vanade blogipostituste lugemine, mille peale sattusin juhuslikult, otsides tudengivarjupäeva postitust, jube põnev oli :D Eriti naljakas oli lugeda omaenda mõttekäike sellest ajast (varakevad), kui põdesin Koidula katsete ja vestluse pärast. Oi, ma olin ikka rumal (aga edu selle-aastastele põhikoolilõpetajatele gümnaasiumisse sisseastumise pärast närvitsemisemiseks!) :D

Päris tore oli lugeda kirjutisi haiglas oldud aja kohta, leidsin ka mingeid täiesti suvalisi, selliseid igapäevaseid postitusi, mida lugedes kõik suhteliselt üksikasjalikult meelde tuli - see on blogimise üks suurimaid plusse! Kui oled juba päris muldvana (nagu mina), siis mälu hakkab kehvakeseks jääma ning aeg-ajalt on asjade meelde tuletamiseks vaja lugeda ja siis veel korraks lugeda..

Ma tegelikult ei püüdnud selle postitusega kuhugi jõuda, pigem oli postitus lihtsalt teile teada andmiseks, et ma olen ikka veel elus ja (suurimal vajadusel) näpud klaviatuuril endiselt liiguvad. Hoidke siis palun pöidlad ka pihus, et mul homsel  luuleööl omaloomingu lugemisega hästi läheks. Ei ole väga huvitatud margi maha tegemisest..eks :D

Oi tänane matemaatika tund..Lihtsalt mainin, (tänase päeva õppesõnad): kui peaks juhtuma, et te hakkate luksuma, siis hoidke oma suu kõvasti kinni!! (kui eesmärgiks ei ole just tervet klassitäit õpilasi naerma ajada..).

Pikk paus blogis on möödas ja võtmas järjest uusi tuure. Vahepeal on juhtunud palju, alustades tööga Soomes lõpetades erinevate seikadega kodus, maal ja tuleva esinemise ning laagriga, mida väga-väga ootan. Juulikuu möödus minu jaoks kui linnutiivul, liigagi kiiresti (paraku nagu ka ülejäänud aasta). Juba varsti saan uhkelt ka öelda, et olen lõpuks uhke gümnasist (siiamaani ootan kooli, jee ma see imelik).

Kes juulikuu sees minu blogi facebooki lehte juhtus jälgima, on veidikenegi kursis minu tegemistega Soomes (kes ei tea asjast midagi, võib alati julgelt tagantjärgi minu facebooki lehte uudistama minna).

Alustades tööga võin julgelt öelda, et see oli iseenesest minu jaoks päris kurnav ja raske (sest ma sain seal aru, kui nõrk ma tegelikult koriluses olen), kuid samas mul on väga hea meel, et seal ära käisin. Esiteks juba sellepärast, et sain pikalt veeta aega Lauraga. Hommikuti oli meil alati äratus hiljemalt kell viis hommikul, et kella kuueks kuidagi põllule jõuaks. Esimene nädal möödus küllaltki tiheda vihma saatel. Hommikud olid külmad ja märjad, nii mõnelgi päeval saime korjata paduvihmaga, mis tegelikult polnudki nii ebameeldiv, kui alguses arvasin.

Aga kui nüüd rääkida korjamisrõõmudest, siis see oli küllalti üürike. Juba kolmandal päeval olid liigesed kõik nii kanged ja valusad, et liigutada ennast õieti ei jõudnudki, neljal-viiel ööl oli õlavalu tõttu isegi 100%  probleeme magamisega, see oli kurb :D Ühel päeval oli ka selline huvitav asi, et töölt tulles ja riideid vahetades märkasin, et parem käsi oli päeva jooksul kuidagi imelikult suureks paisunud. Ma täpselt ei oska öelda mis selle paistetama ajas, aga väga creepy oli oma kätt vaadata. Õnneks paistetuse sain järgmiseks hommikuks teelehtede kompressiga peaaegu täiesti alla.

Mõned õhtud möödusid toredate võrkpallimängude saatel koos teiste seal töötavate inimestega. Kuna enamik korjajatest olid ukrainlased, sai nende keelt kuulda maa ja ilm. Tänu sellele tundsin iga päev aina rohkem, kuidas hakkasin vene keelest (mis tegelt oli ukraina keel) järjest rohkem aru saama, mis on igaai positiivne ja motiveeris mind veelgi innukamalt edaspidi vene keelt õppima.

Lauraga hoolitsesime Soomes oldud aja jooksul ka selle eest, et oleks korralikult pildimaterjali, mida hiljem oleks tore vaadata ja veelgi rohkem, mida meenutada. Praegu on juba naljakas meenutada kõiki neid õhtuid, kuidas me alati vahetult enne magamajäämist ühte või maksimaalselt kahte pinisevat sääske närviliselt mööda tuba taga ajasime või kuidas me maasikapõllul püüdsime igal võimalikul viisil üksteist korjama motiveerida. Tegelikult oli kõik väga chill, aga päris oma kodus olla on ikka täiesti teine asi ;)

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

Täna otsustasin vaadata üle kõik oma klassipildid, sõbrapildid, lasteaia pildid, titapildid jne. Neid on mul niiiiiiii palju. Kuidas üks normaalne inimene pilte vaatab: ''Ohh, ma olin ikka nii armas, nii lahe, et sellest pilt on, aa, see on mu esimene sõber...). Lühidalt öeldes, vaatavad normaalsed inimesed pilte täiesti rahulikult, isegi õnnelikult. Ja siis tulen mina, va piripill..

Alustasin klassipiltide vaatamisega. Panin klassipildid 1. kuni 9. klassini ritta ja vaatasin, kuidas me kõik muutunud oleme. Muidugi nende vaatamise ajal tulid kõik need möödunud 8 kooliaastat kui film mulle silme ette. Kuidas väikestena klaasimuuseumis ja Palamusel käisime, kuidas igal vahetunnil mitmed õpetajad kogu klassiga riidlesid, et me oleme ikka nii jubedalt lärmakad ja ebaviisakad...Ja millised me oleme nüüd (siiani õpetajate seas tuntud kui ''kooli kõige hullem klass''), aga need olemegi meie, need hullud. Mis te nüüd siis arvate mis mina, kui suurepärane mälestuste meenutaja, tegin? Nutsin. Kõigepealt üks mälestus ja üks pisar, siis teine pisar ja kolmas, kuni ma nutsin juba valjuhäälselt. Samal ajal võttes silma ette ka vanemad pildid lasteaia ajast. Lihtsalt pillisin, rääkisin Heliga facebookis (ta ka nuttis). Mul kulus üle poole paki salvrätikuid ja mu nina oli ikka umbes.

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õudne on mõelda, et juba kevadel läheb see kõik laiali, mina teise kooli, mõningad veel, kuni ongi kõik. Ma tean, ma olen piripill ja ehk ka ülemõtleja, aga andke andeks, et nii emotsionaalne olen. Kui ma olen kurb, siis ma olen ikka  täiega kurb ja kui ma olen rõõmus, siis nii rõõmus, et kõik näevad seda.

Lisan juurde veel kaks minu jaoks kõige armsamat pilti minust koos õdedega (+1 pilt magavast väike-Lindast) 

Kuna täna oli sellist aega, mil sain oma telefonis igal pool ringi tuhlata, siis seda ma ka tegin. Avasin oma OneNote'i (Windows phone'i märkmete tegemise koht). Tegelikult teen sinna erinevaid märkmeid päris tihti. Näiteks, kui hakkan kuskile minema, teen just sinna märkmed, et mis vaja kaasa võtta, mida teha jne. OneNote'i kasutan ka sellistel juhtudel, kui minuga järjekordselt midagi jälle juhtub ning mida ma tahan kindlasti meeles pidada, sageli isegi millest hiljem blogida.

Oma märkmete seast leidsin juhtumise, mis toimus USA's viibides minu ja Mariaga. Selline öine (tollel hetkel) marunaljakas juhtum magamistoas. 

Mina, Maria, Liina ja Helina magasime siis kõik ühes toas. Meil oli toas nari, millel oli alumisel korrusel kahe-inimese-suurune voodi (seal magasid Liina ja Helina) ning üleval ühekohaline voodi (kus magasin mina). Maria magas nari kõrval, megakõrgel madratsil. Seega meil kõigil olid samad magamistingimused, mugavad ja head.

Üks öö, kui Liina ja Helina juba magasid, läks meil Mariaga kõht mega tühjaks. Ei tahtnud me alla korrusele ka külmkapi kallale minna, veits imelik ju. Hakkasin siis Maria voodis olles toast süüa otsima. Ma leidsin Liina ja Helina voodi ääre alt pizzakarbi. Sel hetkel tuli meile meelde, et tõesti, nad olid päeval pizzat ostnud. Piilusin sinna sisse..kui ma õigesti mäletan, siis oli seal üksainus pooleldi kuivanud ja väga õnnetu pizzatükk. Liina liigutas. Tirisin ennast kibekiiresti uuesti voodisse. Rohkem ei liigutatud. Maria aga hakkas mind uuesti utsitama, et ma selle pizzakarbi sealt ära võtaks ja tema voodile paneks. No näljane nagu ma olin, ma siis tegin seda. Tegime karbi lahti ja vaatasime seda tükki, see ei näinud kuigi isuäratav välja. Ma siis otsustasin selle sinna voodi alla tagasi panna, kuidagi ukerdasin  seal ja sain hakkama. Jälle Liina liigutas. No ega ma ei imesta ka, me naersime seal päris kõvasti. Mõne minuti pärast hakkas ikka piinama see pizzatükk. Küünitasin siis jälle üle voodiääre...pauhti olin ma põrandal ja te ei kujuta ette missugune naerukajakas sellele järgnes. Just, ma kukkusin pizzat jahtides voodist alla. Muidugi ärkas Liina selle peale üles ja vaatas oma voodi ettepõrandale, kus mina kõht kõveras naersin.

See pizza jäigi söömata, sest lõpuks ma ei lubanud Marial seda ära süüa. Siiani ei tea Liina ega Helina sellest midagi. Kas ma peaksin neile sellest rääkima? :D

Olin eelneva nädalavahetuse jälle Tartus. See ei ole kõik. Nagu ikka ja alati toimub Tartus minuga midagi naljakat või veidi jaburat mis ennastki muhelema ajab. See konkreetne asi, millest ma rääkima hakkan, leidis aset laupäevasel päeval, mil Joosep Tartust väljaspool asju ajamas oli ning meie Kaiga kahekesi kodus olime.
Plaanis oli kella kümnest ärgata, aga kuna me oleme mõlemad selised unekotid, siis see mõte jäigi pelgalt mõtteks. Minu äratus (Kai poolt) oli alles poole ühe ajal päeval. Need äratusmeetodid on tal ka eriti alatuks läinud. Mina magamas diivani ees põrandal. Ärgates oli Kai kuidagi minu peal, kutsumas koeri, et need saaksid mind rõõmsalt üles ''lakkuda''. Oojaa, ega ma ei liialda..ta on mul jah selline tore sõbranna.
Tegelt meil hakkas megakiireks minema, sest meil oli planeeritud miljon umbes kolm erinevat asja, mida teha. Seega, otsustasime peale mingite asjade tegemist (ma ei mäleta, mis me enne seda tegime) taas-lavastada nelja kuu vanust stseeni ''taarakollid''. Seekord oli olukord hästi tsipakene teistsugune. Eelmine kord oli meil nii umbes kolme euro väärtuses pudeleid vähem kui seekord. Seesugune vägev kogus kujutas endast kahe hiiglama-suure sõjaväe koti suurust taaralaadungit. Kummagil meil oli see suur-suur sõjaväe kott, mis on kõrguselt umbes meeter, pungil täis. Muidugi ei lasknud me sellel kõigel juhtuda pildistamise või filmimiseta. Selline suursugune asi on ju ometigi jäädvustamist väärt.
Noh, igatahes, üllatus-üllatus, jõudsime elusate ja tervetena taaraautomaadini ja sealt edasi Selverisse, kust ostsime Viive sünnipäevaks staffi kokku (nõud, joogid, söögid, salfrätikud....).
Vahetult enne poodi sisenemist, mil infoletis oma taaratšeki rahaks vahetasime, hakkas meid kõnetama üks eakamas nooruses härra (veidi mitte-nii-kutsuva-välimusega pomps), kes Kaid nähes pöördus kohe Kai poole ja ütles toredalt: ''Tere pime! Ma olin ka kunagi pime'' Rääkis siis meile veidikene oma elulugu, et oli kunagi katuselt alla kukkunud ja selle tagajärel kuueks aastaks pimedaks jäänud, pärast tuli nägemine tagasi ning nüüd näeb, aga mitte kaugele. Vaatas siis korra ka minu poole (Kai seisis terve selle aja minu käevangus) ja küsis uuesti Kai poole pöördudes: ''Teie tütar jah?'' Kai naeratas ja ütles selle peale, et jah on küll. Mees vastas (samal ajal patsutades paar korda mu kätt): ''Tütar on kindlasti kõige kallim, hoidke teda!''. Selliste ilusate soovidega ta lahkus. Kuigi me saime selle üle pärast tükk aega naerda, oli see samas nii armas.
Teie, kallikesed, peate natuke pettuma, sest praegusel hetkel mul teile siia meie lummavaid pilte ja videoid lisada ei ole, sest kõik pildid on siiani Kai telefonis. Kui ma need kunagi kätte saan, siis jagan neid ka teiega, aga AINULT oma blogi Facebooki-lehel, SIIN. Seega nüüd olekski teil tagumine aeg lõpuks mu Facebooki-lehte laikida. Sel moel on ka mul huvitav teada, kes ja kui palju minu blogil tegelikult külastajaid on.

Tänane hommik oli eriti masendav. Olin sunnitud ärkama kell kümme, et jõuda kell 11:15 välja, Heliga kokku saaama ja kooli õpikute järgi minema. Kooli jõudes me sõna otseses mõttes loivasime kooli teise otsa, et õpikuid kätte saada. Me lihtsalt ei tahtnud seda teha, aga meil jäänud midagi muud üle. Kooli koridorist läbi kõndides märkasime klassides olevaid õpetajaid, kellest üritasime võimalikult kiire sammuga mööda kõndida. Õudneeee, ma ei taha veel kooli. Muidugi mu kallid Kai ja Maria  ja Kai ema ja veel mõned pidid mulle terve tänase päeva nina alla hõõruma, et mul homme kool hakkab. Eriti alatu oli Kai (nagu ikka).  Vestlesime telefonis, nagu tavaliselt. Hakkas siis rääkima: ''Linda tead mis?'' ..noh?? ''Linda, kuuled onju'' ...no räägi nüüd ''Tead mis?''..NOH???? ''SA LÄHED HOMME KOOLI JU!'' Ja sellele järgnes järjekordne Kai kajakas. Oo rilli?! Ma ei teadnudki seda. Teate mis? See Kai ema ka parem ei ole. Õhtul kõndsin koju, Skaipisime Kaiga (kõnes) ja siis tuli Kai ema: ''Linda, Sa lähed homme kooli''. Jah kallikesed, ma lähen homme kooli...on teil nüüd kergem? :D
Täna koolist koju tulles ladusin oma õpikud elutoa põrandale maha ja sinna samasse kõrvale asetasin ka oma kaks kooliasjade sahtlit, et neid korda teha ja õpikud sinna ära mahutada. Sahtlist asju välja tõstes leidsin oma vana päeviku,kuhu ma olen küll väga vähe kirjutanud, kuid põnevaid asju sai sealt lugeda küll. Tol hetkel kui seda tegin, rääkisime Kaiga telefonis (jah, jälle, koguaeg räägime :D). Ma siis hakkasin talle neid asju sealt ette lugema..Seal on kirjas ainult puhas kuld. Eniveis Kai pakkus välja et sellest saaks vägeva postituse. Vaatame siis, mida 11-aastane Linda oma päevikusse kirjutas:

03.11.2011
Täna oli mu elu üks koledamaid päevi üldse. Meil oli Hanna-Greetega jälle tüli. Viimases tunnis aga leppisime kirjateel ära. Natukese aja pärast küsisin  ta käest, et kas oleme BESTID edasi ja ta vastas, et ''Vist mitte'' . Praegu aga on mul eriti paha tunne sellele mõeldes. Mõni minut tagasi hakkasin RATE.EE-s päevikut sellest kirjutama, kuid ma ei suutnud seda teha. Kui üritasin edasi kirjutada hakkasin talle mõeldes nutma ja ma pidingi selle praegu pooleli jätma ja vetsu nutma minema. Ma tahan, et see oleks vaid väga paha uni, sest tunnen nagu oleksin VÄLJA VAHETATUD! Ma teen selleks kõik, et oleksime jälle PARIMAD SÕBRAD IGAVESTI. Sest HANNA, sa oled selle 10 aastaga mulle kõige kallimaks saanud!

Järgmise sissekande oma päevikusse tegin kuu aega hiljem. Mis te arvate mis edasi sai? Loe aga julgelt edasi...

04.12.2011
Täna on küll 2. advent aga rõõmustamiseks pole ikkagi põhjust. Hanna parim sõber on ikka Andriana, aga on ka teine hull asi, mis on jälle juhtunud. Kiku ütles eile Facebookis, et me ei käi enam. Ma ei oska täpselt nüüd öelda kaa miks, aga ma ei saa talle helistada kaa. Ma loodan, et see on nali, sest ta on mulle väga kallis. Mul oli temaga väga lõbus, aga kui juhtub ime ja käime veel edasi, siis kannan selle kindlasti ka päevikusse.

Ma ausaltöeldes olen sõnatu, sest kõik see asi oli mul mõningaks ajaks juba unustatud, päris tõsiselt :D Asi veel ei ole läbi..

20.12.2011
Kell on praegu 23.23 aga tahaksin siia ruttu kirja panna, et kõik on jälle väga tore. Ma hakkasin käima Regoriga (PS.nimi muudetud) kes on minu klassivend ja hea sõber. Õues sai täna Brätteni ja Regoria hullult pulli. Homme on JÕULULAAT ja NELJAPÄEVAL hakkab koolivaheaeg. Kikust olen üle saanud ja oleme nüüd kõigest sõbrad.

Noh :D Mis ma ikka selle peale ütlen..olid ajad tõesti :D Täna on üldse nii naljakas päev olnud, pool päeva olen lihtsalt naernud või itsitanud omaette (see on okei minu puhul). Ma väga ootan teie kommentaare siia postituse alla. Kas teil on ka selliseid armutraamasid nii noores eas olnud?

Peale USAsse jõudmist juhatati meid tellitud bussi, mis viis meid kohtumispaika (majutuspered koos oma lastega ootasid meid mingisuguse hoone parklas). Meie Mariaga nägime majutusperetüdrukut (kes eelmisel suvel käis ka Eestis) esimest korda, sest meie, kultuursed inimesed viibisime seeaeg hoopiski tantsupeo proovides (nädala lõpus osalesime tantsupeol ka). Seega meie kahekesi olime ühed nende seast, kes kedagi peale oma koorikaaslaste ei tundnud.

Meid Mariaga pandi kokku Liina ja Helinaga (nemad on ka meie koorist). Sattusime elama Grace'i perre, kuhu kuulus Grace- peretütar, Karen- pereema, Reed- pereisa, Charlie ja Joe (Joseph)- perepojad ja Keity-perekutsa. Hästi armas ja tore perekond. Nende peres olid kõik väga lähedased, st. sellist poputamist ja suvalisel ajal kallistamist ja ninnunännutamist oli kordades rohkem kui Eestis (nii armas oli vaadata). 

Pere elas sellises keskpärases USA majas. Aed oli väike (aga meil oli batuut) samas maja oli seest suhteliselt suur, ütleme nii, et maja oli seest suurem kui väljast. Maja oli kahekordne. Esimesel korrusel oli suur söögituba, köök (kus oli palju süüa), kaminaga elutuba, WC ja esik, kust viis trepp teisele korrusele. Teisel korrusel kohe trepist üles jõudes vasakut kätt lugedes oli(töö)ruum, kus oli palju arvuteid, otse oli kohe meie tuba, meie toa kõrval kohe peretütre tuba, seejärel WC/vannituba ning vanemate tuba (suure voodi ja WC-ga). 

Kuigi maja iseenesest oli suhteliselt tagasihoidlik, oli seal nii kodune olla. Õhtusel ajal söögilauas arutasime järgmise päeva minekuid. Mina ütlesin kohe, et tahaksin vägaväga minna Golden Gate'i juurde ja kui võimalik, siis ''Full house'' majade juurde. Mis te arvate kuhu me järgmine päev läksime? Mõlemasse nendesse kohtadesse, kas polnud mitte aimatav? Minu arust ka mitte :P Linda unistused täitusid, nende täitumise hetkel ma ei suutnud oma silmi uskuda, uskumatud tunded! See ei tundunud üldse reaalne, et unistused, mis olid mul olnud mitmeid mitmeid aastaid, olid nüüd lõpuks tätunud. Käisime tegelikult veel vingetes kohtades, sh ka Hiinalinnas, kus ka õhtustasime (sõime hiina pulkadega hiina toitu). Sõitsime autoga pööraselt hulludel San Francisco tänavatel ja nautisime öötuledes suurlinna.

Rutates siit kohe edasi nädala lõppu, viimasesse täispikka päeva, laupäeva, mil meie äratuskellad helisesid juba kell viis hommikul (Eestis oli siis kell 19:00). Tõusime põhjusega nii vara, kell kuus oli autoga start. Ei kuskile mujale, kui Santa Cruz'ile. Põhjus, miks nii vara läksime, oli selles, et läksime surfikooli, mis algas kell 8:00. Surfikool kujutab endast seda, et kogud oma pundi kokku (meid oli neli- mina, Maria, Charlie ja Grace), saad enda pundile surfiõpetaja ning let's go to surf! Okei, tegelt asi nii lihtne ka ei olnud. Alustuseks tuli muidugi anda lapsevanema nõusolekulehed, siis tutvuma reeglitega, lõpuks jagati kätte lauad ja kalipsod (mida me Mariaga tükk aega selga panna üritasime) ning siis mere äärde. Kuid mitte kohe vette. Enne vetteminekut saime u 10 minutilise koolituse, kuidas lainetes liikuda, kuidas ümber kukkuda, kuidas püsti saada ja õigesti sõita. Lõpuks lasti meid vette ka. Võin uhkusega öelda, et sain juba esimesel korral püsti ja sõitsin ilusa pika sõidu. Marial läks vist sama hästi, ega me seal üksteist niiväga ei jälginud. Eniveis, see oli ülisuper kogemus! Tol päeval avastasin enda jaoks surfamise, tõesti, see on nii megalahe!

Santa Cruz'ist me siiski veel ei lahkunud. Sealsamas on ka kuulus lõbustuspark, kus on kõiksugu atraktsioone, sealhulgas ka Ameerika mäed. Jah, kuna kõik sinna niiväga tahtsid, olin ma läbi suure hirmu siiski nõus nendega ühinema. Ma enda arust küll kõrgust ei karda, aga üles-alla-kõrvale-üles asju ma siiski pelgan (huvitav küll miks). Ma ausalt ei julgenud absoluutselt sinna minna, ma nii tohutult kartsin. Mind rahustas veidi maha see, et infotabelil oli näha, kui kiiresti rong sõidab ja kui pikk on sõiduaeg. Kiiruseks oli märgitud 55mPh ja sõidu ajaks veidi alla 2 minuti. Sellest sõidust ma ei taha eriti rääkida, aga ma teen seda siiski teie lõbustamiseks...ainukesed asjad mida ma sõidu ajal ütlesin: ''Mariiiiiaaaaaa, see on niiiiii õudneeee!!'' ''Mariiiiaaaa, ma tahan siit äraaaa!!!'' ''Mariiiaaa, ma lendan välja siit!!!'' ''Mariiiiiaaaaa, millal see läbi saaaab????'' jne.. Nüüd asjad mis ma vaikimise ajal mõtlesin: ''PRSSSEE KÜLL, MIKS MA SIIA TULIN?????'' ''OOOOMAIGAAAAAAAAD!!'' ''TÄIESTI PRSEEEES, KUI MA SIIT VÄLJA KUKUN SIIS TEIE ÜTLETE MU VANEMATELE ET MA SURNUD OLEN!!'' ''OOOMAIGAAAD ME SÕIDAME NII KIIRESTI!!!'' ''APPPPPIIII!!'' ''EMMMMEEEE, KUS SA OLED??'' ''MA EI TULE SIIA KUNAGI TAGASI!!'' jne..

Jep, see oli tõesti nii õudne. Muidugi peale sõitu tulin maha ja mõtlesin, et kui haigelt loll ma ikka olin...Kirjas oli ju 55 miili tunnis, mitte kilomeetrit tunnis...seega 55 km/h asemel sõitsime u 95 km/h. No mis seal ikka vahet.....ainult 40 km/h..see pole midagi. Okei, ma ei kahetse, et seal käisin, aga tagasi sinna ma küll minna ei kavatse, mitte lähimate aastate jooksul.

Ma olen piisavalt laisk, et mitte rohkem USA reisist kirjutada (ja postitusest kirjavigu ära parandada), aga kui mingil põhjusel soovid veel reisi kohta inffi, siis küsi julgelt kommenteerides seda postitust ja ma lahkelt vastan kõigile teie küsimustele, sest tegelikult me käisime veel kruiisil ja mujalgi ringi trippimas. PS. kes ei taha oma indentiteeti avaldada, saab enne kommentaari ära saatmist valida ''anonüümne''.

Kuigi kell on praegu viis öösel ning üleeilsel ja tänasel ööl ma minutitki ei maganud, ei luba minu südametunnistus enam kauem käsi klaviatuurist eemal hoida. Tegelikult on päris piinav, kui vaatad oma blogi ja avastad, et viimati kirjutasid midagi eelmise kuu lõpus. Kes vähegi mind teab, ilmselt mõistab mind, sest sel kuul olen ma kodus olnud kokku kõigest 3 päeva. Nii miljon triljon asja on selle aja jooksul toimunud ja olnud. Seega mul on miljon asja millest järgi kirjutada, enne kui saan oma eluga jälle edasi minna...alustades noortevahetusest lõpetades USA reisiga.

Nagu ka eelmise kuu lõpus oma blogipostituses kirjutasin, siis toimus mul nädala-ajaline noortevahetus, mis toimus siinsamas Eestis, koos eesti, prantsuse ja itaalia noortega. Pikemalt noortevahetusest saategi lugeda sellest samast, minu eelmisest postitusest. Praegu tahaksin selle teksti ajal pühenduda hoopiski ühele väheke spetsiifilisemale tegevusele, mis ühtlasi toimus ka noortevahetuse ajal.

Selleks suurepäraseks (kuigi tegelikult mitte nii suurepäraseks) sündmuseks oli ellujäämiskursus, mida viis läbi teadatuntud poliitikute ellujäämiskursuse (mingi tobe saade oli) läbiviija Erki (kelle perekonnanime ma paraku ei mäleta). Mäletan, et me pidime hommikul jube vara tõusma, et minna oma tellitud bussile, mis meid kuskile kaugele kohta viib. Oli see siis kell seitse või kell kaheksa, igatahes oli see väga vara. Kui veel lisada juurde tõsiasi, et korralikult magada saime alles ülejärgmisel ööl.
Bussis olles olid pooled meie seltskonnast väga põnevil ja teised pool olid suhteliselt ärevil, et issand kuhu mind nüüd viiakse....kuskile metsa...omg, seal pole vetsu...apppiii, ma kardan tegelt... Mina olin üks nende seast kes oli põnevil, sest kuna olen kodutütar ja olen n.ö metsa-eluga kursis, siis on ju vinge, et saan oma oskusi jälle üle pika aja praktiseerida jeiii.
Buss peatus kuskil eikusagil (Maria kodu lähedal), kus kohtusime Erki ja mingisuguse tema sõbraga, kes meie ellujäämiskursust läbi viisid. Meile räägiti mingit hiiglama tähtsat juttu (mida ma enam ei mäleta), seejärel jagati kõigile pussnoad ja pikad toikad, mida olime sunnitud kasutama jalutuskeppidena (kui kellegile- näiteks Kaile arusaamatuks jäi, siis jalutuskeppidena kaustasime ikka neid toikaid, mitte nuge). Alustasime kotid seljas oma pikka matka laagriplatsini. Läbi pika rohu, kõrvenõgeste, puude ja põõsaste, märgade jalgade ja soode ja rabade, kuni lõpuks jõudsime paika, kus ilutses puulaudadest tehtud hoone (ait), millest ilmselgelt ei saanud meie ööbimispaik, sest me olime ju ikkagist ellujäämiskursusel. Njah, kõik peale juhendajate ja ellujäämiskursuse läbiviijate, nemad ööbisid selles majas, ja neil oli koguaeg süüa.......
Laagriplatsile saabudes suunati meid kohe sellest majast heaga umbes 50m kaugusele olevasse metsatukka, kus seisid puude vahel okstest ehitatud onnid, mille katused olid kaldenurga all ja üks suurem külg oli ilma seinata ning selle vastas oli kohe lõke, mis pidi meile terve selle aja jooksul sooja andma.

Näppan Kai blogist fraasi: Laisk blogard. See sobib kuidagi väga hästi minuga kokku, sest ma tõesti olen see kuu olnud blogimises väga laisk. Ei jää muud üle kui uue kuu saabudes ennast nüüd kokku võtta ja korralikuks blogijaks jälle hakata, sest suvi töotab tulla väga huvitav ja teguderohke... seega peaks olema ka asju millest kirjutada.

Kuna päriselt peale kooli ei ole viimasel ajal midagi toredat toimunud, siis otsustasin, et selle postituse pühendan väikesele meenutusele aastate tagusesse aega kuni tänase päevani.

Viimasel ajal olen väga palju mõelnud möödunud kooliaastatele (kuigi neid on nüüdseks olnud ainult kaheksa). See aeg oleks justkui paari päevaga mööda läinud. Ma mäletan väga selgelt oma esimest koolipäeva, seda kuidas ma õhtuti ei suutnud magama jääda, sest ma niiväga ootasin koolitunde. Mäletan ka lasteaia aega, väikest mälukatkendit ka ajast, mil oligi vist esimene päev lasteaias, seda kuidas ma iga hommik lasteaia aknal nutsin, kui emme-issi minu sinna teiste laste juurde jätsid ja ise ära läksid.

Tõesti, lasteaia aeg oli väga põnev ja täis kõiksugu avastamist, iga päev õppisin midagi uut ja põnevat, iga päev võisid saada uue sõbra...vaja oli öelda üksainus lause: ''Saame sõpradeks''. Kindlasti pole ma ainus, kes ei mäleta seda, kuidas said sõbraks oma praeguste sõpradega, kellega oledki koos üles kasvanud ja kogu selle tee läbi käinud. Mina olen üks nende seast kes ei mäleta...kuigi sellist asja oleks väga ilus alati meenutada, ei ole asi ainult sõpradeks saamises...loeb ju ikkagi see, mis sai edasi, kuidas läks edaspidi. 

Mulle alati väga meeldib meenutada hetki, kui olin väike ja armas tüdruk, selline veidi pontsakas ja peenikese häälega. Kuidas oma väikeste sõbrannadega naersime, mängisime, tantsisime, vahepeal pahandust tegime....kuidas poistega sai korjata õues olles pikkade koibadega ämblikuid oma topside sisse, kuidas me kõik salaja talvel jääpurikad limpsisime, sügisel pihlaka otsa ronisime ja pihlakaid nosisime, kuidas rääkisime lollusi ja siis üksteise peale kasvatajale kaebamas käisime. Meil oli selline värvikas ja tore seltskond koos. Mäletan hästi neid stiilikaid mis seal korraldati...kui oli Kadripäev, siis kõik riietasid ennast Kadrideks, kui oli Volbripäev, siis oli lasteaed pisikesi nõiaellasid täis. Tohutult vinge aeg.

Lasteaiast sain endale kaasa palju sõpru, kellest enamus on siiani minuga (samas klassis). Inimesi, kellega olen algusest peale koos olnud on järele jäänud ainult neli, järgmisest õppeaastast kõigest kolm... Kõik teised kunagised rühmakaaslased on kolinud mujale, või läinud mõnda teise kooli. Kõik lihtsalt järjest kaovad ja kaovad kuskile ära.

Muidugi on toredad ka klassikaaslased, kellega sai alustada oma kooliteed. Ikka on nii, et räägid kui igav või veider klass Sul on, aga kui hakkad taipama, et juba varsti pole me enam oma klassiga koos, me ei näe teineteist igapäevaselt kooli laua taga magamas, me ei saa enam samadelt inimestel küsida tüüpilisi küsimusi: ''Kas Sul on õpitud?'' või ''Võin Sult maha kirjutada?''. Ma ei suuda sellega veel leppida, et kõigest üks aasta ongi veel jäänud.

Kuidas seda kõike nüüd kokku võttagi...Tohutult kurb on nii mõelda, aga eks kõik teevad selle kunagi läbi. Teema lõpetuseks lisan ühe armsa pildi kunagisest lasteaia jõulupeost (ligi 10 aastat vana pilt).

Vasakult lugedes: Mina, Hanna, Samuel, Heli

Ma siin mõtlesin, et peaks ikka täna ja praegu blogima (mis sest et kell näitab neli öösel).. Mitte et asi oleks pelgalt minu süütundes, et ma pole üle nädala bloginud, vaid sellepärast, et mind lihtsalt ei jäeta rahule (palun vaikust nüüd). Pidevalt käiakse kannul ''Linda, millal blogid? Linda, ma ootan postitust....''. Palun kannastust mu sõbrad, kannatust, ootaja aeg ongi pikk! Tegelikult ma väga ei tea millest kirjutada, sest pole eriti midagi rääkidagi.. Viimasel ajal ongi minuga seotud ainult haigused (nõrk)...okei mitte ainult...aga no põhimõtteliselt küll.

Ma olen üldse nii haige, igatpidi. Tervist eriti pole ja mõistust ka mitte (see pole minu süü). Viimasel ajal on mul köha, nohu, palavik (seda enam õnneks mitte), silmavalu ja pearinglus. Köha, nohu ja palavik- need on täiesti suvalised külmetushaigused, aga miks on mul silmavalu seda ma ei tea (unustasin arstile sellest rääkida). Pearinglusest rääkides vaatas arst mu üle, mõõtis vererõhu ja ütles nagu möödaminnes: ''No selge see, et Sul maailm ringi käib..Sul on ju vererõhk nii madal''. Nooooooo selge, mis ma nüüd siis teen? Tuigerdan aegade lõpuni nii ringi või? Muig. Olen kuskilt lugenud, et organism harjub mingi aja jooksul sellega ära (loodetavasti niipea). Ravist niipslju, et arst keelas mul teha järske liigutusi ning hommikuti ärgates pean ennast enne jalule ajamist liigutama (st võimlemist voodis). Mul niigi läheb aega et üles tõusta, nüüd pean veel hommikuvõimlemist ka tegema...tänks!

* * *

Umbes nädal tagasi käisime Hanna ja tema isaga Valgekal (Valgehobusemäel) suusatamas. Tegelikult oli nii, et suhteliselt oli igaltpoolt mujalt oli lumi juba ära sulanud (meie ''suures'' linnas ka muide), aga valgeka rada oli veel väga heas seisukorras..nujah, kuigi raja alguses u 10-20 esimest meetrit olid jää ja vesi, oli ülejäänud rada vägagi hea lumine. Nii mõnus oli suuskadel jälle olla :)) Suusatasime Hannaga kahekesi. Rääkisime juttu ja  tuletasime vanu aegu meelde.. Näiteks seda, kuidas ma tänu Hanna perele üldse suusatama hakkasin, ja kuidas kulges minu õppeprotsess jnejne. Nii tohutult naljakas oli kõike seda meelde tuletada ja silmade ees kõike seda uuesti näha.. Mul on nii siiralt kahju, et keegi seda ei filminud, kuidas ma suusatama õppisin (oletan, et seda kõrvalt jälgida oli päris koomiline).

Meile tuli ka meelde üks lugu, mis juhtus samamoodi suusatades (Tehvandil), kui olin ehk teist aastat suuskadel, sõitsin mäest alla (soontes), kasutades õiget laskumistehnikat....Lähen-lähen-lähen (hea hoog oli sees), jõuan peaaegu täitsa alla, Hanna juurde, kui järsku mingi jobu sõidab mulle tagant sisse...Kokkupõrke tekitajaks oli 30-ndates naisterahvas (heleda peaga) Vabandas seal ette-taha, et tal läks lumi silma ja ta ei näinud mind jne jne. Kokkupõrje iseenesest oli naljakas..Kujutage ette, sõidate rahulikult mäest alla ja siis tuleb julm lumepilv su ümber ja kui see vaibub, siis saad aru, et keegi sõitis sulle tagant sisse (minu jaoks oli see naljakas, kuidas kellegile) PS. Keegi viga ei saanud

Ja nüüd tänane eriuudis! Ma ei tea mis valemiga see kõik mul õnnestus, või kuidas see üldse saab reaalne olla, aga ma sain lahti oma kõige suuremast hirmust- KLOUNID! Kloune ma kartsin väga mitmeid aastaid, vanemaks saades see hirm kasvas ja kasvas. See kõik algas paarist süütust videost, mida sugulasega väiksematena vaatasime (mina olin 6ne ja sugulane oli 9ne)(videos olid erinevate õudusfilmide klounid). Igatahes, nad olid minu suurimaks foobiaks..just sellised valge näoga, suu kõrvuni pähe joonistatud, punane nina, krussis juuksed jne (ma kartsin isegi Mcdonaldsi klouni...). Pikka aega ma uskusin, et ma ei saagi sellest lahti, või kui saan, siis ainult arstide abiga, kuid võta näpust...sain sellega ka ise suurepäraselt hakkama, veidi mõttetööd ja asi toimis!(Ehkki see võttis aega mitmeid aastaid) Oli vaja endale sisendada, et klounid on täiesti tavalised inimesed, nad ei ole mitte midagi teistsugust, nad näivad küll tohutult rõvadad välja, aga neid ei pea sellepärast kohe kartma, vaatasin pilte, harjusin, iga pilti vaatsin üksikasjalikult, et mille pärast ma siis teda õigupoolest kardan.. Niiviisi neid pilte uurides ma taipasin, et nad on lihtsalt täiesti suvalised tüübid.

Te ei kujuta ette seda rõõmu mis minus tekkis, kui sain aru, et ma lõpuks olen sellest jamast vaba, ma ei karda neid debiilikuid enam, vabandust...inimesi..