Pikk paus blogis on möödas ja võtmas järjest uusi tuure. Vahepeal on juhtunud palju, alustades tööga Soomes lõpetades erinevate seikadega kodus, maal ja tuleva esinemise ning laagriga, mida väga-väga ootan. Juulikuu möödus minu jaoks kui linnutiivul, liigagi kiiresti (paraku nagu ka ülejäänud aasta). Juba varsti saan uhkelt ka öelda, et olen lõpuks uhke gümnasist (siiamaani ootan kooli, jee ma see imelik).

Kes juulikuu sees minu blogi facebooki lehte juhtus jälgima, on veidikenegi kursis minu tegemistega Soomes (kes ei tea asjast midagi, võib alati julgelt tagantjärgi minu facebooki lehte uudistama minna).

Alustades tööga võin julgelt öelda, et see oli iseenesest minu jaoks päris kurnav ja raske (sest ma sain seal aru, kui nõrk ma tegelikult koriluses olen), kuid samas mul on väga hea meel, et seal ära käisin. Esiteks juba sellepärast, et sain pikalt veeta aega Lauraga. Hommikuti oli meil alati äratus hiljemalt kell viis hommikul, et kella kuueks kuidagi põllule jõuaks. Esimene nädal möödus küllaltki tiheda vihma saatel. Hommikud olid külmad ja märjad, nii mõnelgi päeval saime korjata paduvihmaga, mis tegelikult polnudki nii ebameeldiv, kui alguses arvasin.

Aga kui nüüd rääkida korjamisrõõmudest, siis see oli küllalti üürike. Juba kolmandal päeval olid liigesed kõik nii kanged ja valusad, et liigutada ennast õieti ei jõudnudki, neljal-viiel ööl oli õlavalu tõttu isegi 100%  probleeme magamisega, see oli kurb :D Ühel päeval oli ka selline huvitav asi, et töölt tulles ja riideid vahetades märkasin, et parem käsi oli päeva jooksul kuidagi imelikult suureks paisunud. Ma täpselt ei oska öelda mis selle paistetama ajas, aga väga creepy oli oma kätt vaadata. Õnneks paistetuse sain järgmiseks hommikuks teelehtede kompressiga peaaegu täiesti alla.

Mõned õhtud möödusid toredate võrkpallimängude saatel koos teiste seal töötavate inimestega. Kuna enamik korjajatest olid ukrainlased, sai nende keelt kuulda maa ja ilm. Tänu sellele tundsin iga päev aina rohkem, kuidas hakkasin vene keelest (mis tegelt oli ukraina keel) järjest rohkem aru saama, mis on igaai positiivne ja motiveeris mind veelgi innukamalt edaspidi vene keelt õppima.

Lauraga hoolitsesime Soomes oldud aja jooksul ka selle eest, et oleks korralikult pildimaterjali, mida hiljem oleks tore vaadata ja veelgi rohkem, mida meenutada. Praegu on juba naljakas meenutada kõiki neid õhtuid, kuidas me alati vahetult enne magamajäämist ühte või maksimaalselt kahte pinisevat sääske närviliselt mööda tuba taga ajasime või kuidas me maasikapõllul püüdsime igal võimalikul viisil üksteist korjama motiveerida. Tegelikult oli kõik väga chill, aga päris oma kodus olla on ikka täiesti teine asi ;)

Eile õhtul sai taas kokku legendaarne Linda ja Laura kokanurk. Just, üle pika aja taas jälle kokkasime koos nagu kord ja kohus. Okei, ega ta tegelikult nii suurelt plaanis ei olnudki, lihtsalt tegime, omal viisil.

Ma ei saa seda siia ikkagi mainimata jätta, et eile olime oma Järvamaa Tütarlastekooriga Rakveres esinemas, Arvo Pärt'i sünnipäeva puhul, kes sai 11. septembril 80-aastaseks. Päris ümmargune ja suursugune number. Lühidalt öeldes, eile läks meil hästi ja üldse kontsert oli nii mõnus. Ühe laulu ajal (kui Kammerkoor Solare laulis koos mudilaskooriga), mul olid lihtsalt nii võimsad külmavärinad peal, et mul hakkas lausa külm. See oli tohutult võimas. 

Kohe kui olin tagasi koju jõudnud, helistas mulle Laura ja kutsus külla, et pole seal ammu käinud jne. Kus ma siis minemata sain jätta. Vedasin ennast kohale. Enne käisime veel koos poes ära, Igasugust staffi ostmas. Tegelt me nüüd midagi nii erilist ka ei ostnud. Meie toidukorvi sattus ka muffinipulber. Kuna Laura õde oli nii kindel, et kodus on muffini korvikesed (need paberid milles muffineid tehakse) olemas, siis neid me ei võtnud. Koju jõudes otsisime ja otsisime, leidsime ainult XXXXXS suuruses muffinikorvikesed. Kell oli juba kümme läbi ka, nii et poodi enam ei jõudnud. Muffini isu oli ikka suur. Kahepeale siis mõtlesime välja mis teha. Otsisime klassikalise koogivorvi, margariini ja riivsaia välja. Määrisime vormi margariini ja riivsaiaga üle ning panime muffini taigna vormi. Saab ka ju nii teha. Kes on väitnud, et ei või teha ühte suurt muffinit? Laura leidis külmkambrist veel kirsse, mis muffini peale panime. Kokku tuli sellest minumeelest väga maitsev muffin. Laurale ka maitses. Videolt on näha pidulik muffini lahtilõikamine. Laural oli see au.

Nagu lubatud, kriban oma toredast ja vahvast ja vingest seiklusest Laura wahmiiliga. Pühapäevasel päeval pidime suunduma oma miljoni koti ja kahe autoga Kilingi-Nõmme, et otsida sealt üles endale broneeritud metsamajake ja seal ennast mõnusasti sisse seada.

Enne seda, kui hakkan muljeid seoses reisiga jagama, räägin oma kadunud soki müsteeriumist. Jah, soki, tumehalli soki. Kui käisin viimati Tartus, ostsin endale 5 paari uusi sokke, nagunii oligi vaja, sest alailma kaovad need ära. Just pühapäevale eelneval päeval hakkasin usinasti oma asju pakkima, mil lõpuks jõudsin sokkideni. Kõik korras, asjad olemas, kuid panin tähele, et ainult tumesinine sokk on ilma paariliseta. Siis hakkas Sherlock tööle, käies sammhaaval läbi kõikvõimalikud kohad. Möödus 5 minutit, möödus 10 minutit, siis 20 minutit, aga sokki ma ikka üles ei leidnud. Kui oli täitunud 30 minutit, siis ma olin endas väheke pettunud ja loobusin. Kes veel viitsiks pool tundi ühte sokki taga otsida? Seejärel võtsin kätte ja tegelesin teiste asjade kotti toppimisega, kui järsku, üllatus üllatus, kätt korra voodi taha pistes leidsin oma kadunukese, oma tumesinise soki. Enda arust otsisin küll kõik kohad läbi. Äkki ta lõpuks lihtsalt tekkis sinna? Uhhh, ma vihkan kui asjad kadunud on!

Eniveis, kuidagi poole öö ajal sain oma asjad pakitud ja läksin magama, et pühapäev kiiremini tuleks. Tuligi. Keskpäeva ajal vedasin ennast oma kolme suure kotiga Laura ukse taha, mille peatselt ka kenasti autosse pressisime. Auto oli täiesti täis, auto tagaots oli minu mäletamistmööda ka tunduvamalt maadligi kui peaks.

Viljandist läbi sõites jõudsime lõpuks oma sihtpunkti, kus sättisime ennast sisse, natuke näksisime ning siis sättisime ennast kanuumatkaks valmis. Valituks osutusid mustad lühikesed püksid, must topp ja tulehall dressikas. Muidugi enne minekut panime endale peale ohtralt sääsetõrjet, et meid täiesti ära ei söödaks, sest vee läheduses on neid põrgulisi just kõige rohkem.
Kanuumatk algas suurepäraselt (kui välja arvata meie esimene kilomeeter, mil me juhtimisega hakkama ei saanud). Mina olin taga (tüürimees) ning Laura sõudis eesotsas. Ühe korra ka vahetasime kohti, kuid see oli ka ainult natukeseks. Kui saime tehnikale pihta, olime teistest kõige ees. Energiat oli kuidagi nii palju. Muidugi, me ei arvestanud sellega, et matk oli suhteliselt pikk (10 km) ning lisaks sellele ei olnud jões üldse voolu, ainult alguses. Kindlasti mõtlete, et ah, mis see ära ei ole..Ma võin kinnitada, et kui ma oleks veel pidanud paar kilomeetrit sõudma, siis lõppu ma oleks jõudnud mitu tundi hiljem. Käed olid lihtsalt nii väsinud, seega jõudu enam õieti ei olnud. Oh seda õnne kui me lõppu jõudsime. Njah, meil Lauraga olid püksid ja varukad täiesti märjad, pidime ennast ju matka ajal lõbustama, pritsimisega. See oli nii värskendav ja mõnus (kanuus olles), jõe pealt ära tulles oli järsku megakülm. Kuigi matk oli väga väsitav, nautisin ma seda väga! Hästi vinge oli! Siin ka pisike videolõik hetkest, mil me veel sõitmisest väsinud ei olnud.

Edasi suundusime tagasi oma tagasihoidlikusse majakesse, kus kibekiiresti ennast ära kuivatasime ja mõnusalt kuivad riided selga panime. Oh see tunne oli super! Kuna olime Kilingi-Nõmmes ja juhuslikult ka Kai oli sel hetkel oma ema juures külas, helistasin talle, seletasin kohta kus oleme ja saimegi kokku, noh, me Lauraga läksime ise kohale, sest Kai ei tahtnud oma suhkrust tehtud konte katuse alt välja, paduvihma kätte vedada. Sisse jõudes tervitasid meid kõik kolm numpsikut (Lucky, Aksel ja Dšännu). Kuna Janet ongi sellise rahuliku loomuga, siis mind tervitades oli Janet ka natuke äksi täis ja selline ''ouu jouu Linda'', aga kui läksime Kai tuppa, siis juba ta lamas rahulikult oma pesakeses. Lucky see-eest oma ülevast meeleolust lahti ei saanud, tema oli Laura süles ja kõrval ja musitas teda terve aja, awww.
Oma metsamajakeses Laura sugulaste ja perega terve ülejäänud aja sõime, rääkisime juttu, mängisime võrkpalli ja lauamänge, that's all. Ühel päeval käisime isegi metsamatkal. Mul oli küll väga tore! Teistel ilmselt ka. Selline mõnus chill olemine. Super!
Kolmapäevasel päeval läksime kõik laiali, ainult mina jäin Nõmme, et kunagi sealt Pärnu bussile minna ja sealt edasi maale Jaanipäeva pidama. Kuigi pika kauplemise ja palumise peale Kai siiski teisipäevaks enam Nõmme ei jäänud, ei jäänud mul muud üle kui üksinda Kai ema juurde minna. Jap, ütlen ausalt, ma ei julgenud alguses minna, kuid siis võtsin ennast kokku ja ikkagi läksin, Kai ema peab ometigi tore olema, ega Kai niisama selline rõõmupall ei ole. Koduaiale järjest lähemale jõudes nägin Kai ema aias seismas ja mulle lehvitamas. Läksin siis aeda, kus mind võeti väga rõõmuga vastu. Kuna Kai emal oli ka sõbranna külas, kellega nad aias rohisid, ütlesin, et las ma tulen ka appi, mis ma ikka seal toas passin. Selle peale, et öelda, okei, näe võta töökindad, sain kuulda hoopis mulle suunatud küsimust: ''Linda, kas Sa üldse söönud oled täna???''. ''Eeei, ole veel.''  Selle lause peale viidi mind kohe tuppa ja tehti söök valmis. See oli nii hea! Lõpuks ma siiski sain aega ka minna ja maasikad ära rohida. Kaju et maasikad veel valmis polnud :D Paar tundi hiljem, kui oli aeg lahkuda ja bussile minna, andis Kai ema mulle kaasa peaaegu paki minu lemmikkomme, aitäääh!

Mis ma siis selle puhkusereisi jooksul õppisin? Kindlasti seda, et Kilingi-Nõmmet võib ikkagi linnaks nimetada. Kanuutades tuleb alustada rahulikult ja mitte kiirustada (eriti kui jões puudub veevool). Kui tahad Kai ema aias aidata, siis enne ta pead laskma ennast kolm korda suuremaks söötma, enne ei pääse midagi tegema.

Minu mõte aktiivsest blogimisest oli veidi teistsugune, selgus, et isegi, kui on tegevust, seega on asju millest kribada, oled õhtuks piisavalt väsinud, et kohe ei jaksagi blogima hakata. Täna päästis mind mitte-blogimisest see, kui hakkasin mõtlema, kui tihti (võrreldes minuga) Kai blogib..ma ei saa nii mitme postitusega maha jääda, ma ei saa seda endale lubada (mitte et ma nüüd mingit võistlust peaks vms)..

Niisiis räägingi oma n.ö vabadest päevadest (polnud planeeritud tegevusi), mis muide möödusid mõlemad suuremas osas Laura kodukeses, ülejäänud aja (öösel) viibisin omas kodus magades ning seda ka kuni poole päevani (1/3 vaheajast peaks magama, kooliajal seda nagunii teha ei saa).

Meie sushi

Eile, päevasel ajal, kella poole kahe ajal (minu jaoks suhteliselt hommikul) andis Laura teada, et ootab mind enda juurde sushit tegema, sinna pidavat tulema veel ka meie sõbranna Sabine. Vedasin oma alles ärganud kondid Laura juurde, kus esimese asjana läksin nagu alati Laura kapi kallale, et sealt kamm võtta ja oma tuules sasitud kiharad sirgeks kammida...tõesti, nii on see iga jumala kord, seda võiks pidada lausa traditsiooniks. Mingi aeg tuli kohale ka Sabine, suure Cola ja krõpsupakiga, polegi ammu krõpsu söönud...Suhteliselt kohe vedasime ennast ka kööki, et kokakunstiga tegelema hakata. Algajad nagu me Sabinega oleme, ei olnud kunagi varem sushit ise teinud. Kuna kolme pea asemel oli meil ainult üks pea (Laura pea), siis mõtlesime, et omaloomingut tegema ei hakka ja teeme kõike nii nagu (riisi)paki peal öeldud on. Pakendi peal oli umbestäpselt nii öeldud: valad riisi kaussi, lisad sellele külma vett ja jätad u 10 min seisma (see ilmselt puhastab riisi), järgmiseks etapiks oli ära vahetada külm ja sogane vesi leige veega ning see potiga pliidile panna, ja oodata, kuni see keema läheb. Vesi läks keema... Pakendil oli märgitud järgmiseks etapiks seda riisi umbes 10 minutit hautada ja seejärel aurutada (mis vahe nendel kahel üldse on!?)...kuna me seda välja ei mõelnud, siis arvasime et need on üks ja sama asi, ehk siis hautasime/aurutasime seda kuskil 20 minutit (vist). Kuigi meie riis ligunes selle vee sees päris pikka aega, siis ta jäi ikka pooleldi kõvaks (praegusel momendil arvan, et oleks vist pidanud panema rohkem vett). Kurkide, paprikate, kala jms viiludeks lõikamine oli kukepea. Oma sushipõhjadele riisi ja muude komponentide panemisega ka meil kuigi palju raskusi ei tekkinud, oligi vaja ainult laduda ja seejärel rulli keerata, et Laura nendest rullidest saaks lõigata armsad tillukesed kettad, mida pärast oli hea süüa sojakastmega nommnomm. 

***

Täna ärkasin jälle poole päeva ajal üles (umbest paar minutit enne poolt kolme). Kompides voodi kõrvalt maast oma nutitelefoni, nägin et mul on päris mitu teadet Facebookis, WhatsAppis ja Skypes, nendele lisaks veel 3 vastamata kõnet. Vaadates oma sõnumeid ja teateid, nägin et Laura on mulle kirjutanud, see oli järjekordne küllakutse. Mis te siis arvate kas ma läksin? Muidugi läksin. Kuna kell oli ikkagi pool kolm, siis pidin kiirelt tegutsema et normaalsel ajal sinna jõuda. Tõusin voodist, tegin hommikused hügieenitoimingud, vahetasin riided, tegin süüa, sõin, panin koormate viisi kuivi nõusid ära omadele kohtadele, tegin prügikastid tühjaks ja asendasin puhaste kottidega ning tegin toad veel nii üle, et oleks silmale ikka ilus vaadata. Ja kujutate ette, mul kulus selleks kõigeks AINULT 1 tund. Minu puhul on see tõsiselt super ajakulu. Kuna mul selle kõigega läks nii kiiresti, siis jõudsin ka hüpriski kiiresti Laura juurde (kui nüüd aus olla, siis ta ei ela minust ka väga kaugel....nagu ka kogu ülejäänud linnarahvas...me elame siiski väikelinnas, eksole). Jõudnud järjekordselt Laura juurde, läksin ta voodisse pikali ning seejärel mulle teatati, et me nüüd hakkame pizzat tegema. Tänases pizzas kasutasime šampinjone, juustu, hakkliha, vürtsikat ketšupit, sibularõngaid ja tšillit. Ma olin alguses väga kahtlev, kas ma seda üldse proovidagi tahan, aga kui pizza oli lõpuks valmis saanud ning asusime seda sööma, siis sain aru kui hea see on..kujutate ette, mina söön seeni, uskumatu, ja see isegi vägaväga maitses mulle.

Pizza söömise ajal vaatasime multifilmi ''Up'' mille vaatamise ajal ma kaks korda kurbusest nutsin ja kümnetel kordadel südamest naersin. Kas asi on pelgalt tüdrukute tihedas tujudemuutustes või filmis? Ikka filmis...päriselu kohta ma ei kommenteeri. Kuna filmi lõppedes meile multikatest veel ei piisanud, siis vaatasime ka ära ''Mina, supervaras''. Seda ma nägin viimati mitu aastat tagasi, aga siiani olen sellest vaimustuses, see on nii armas ja tore ja naljakas kõik kokku, rohkem on see ikka naljakas, sest Minionid on lahedad :D

Turistid Stockholmi uudistamas

Jälle üks mõnus nädalavahetus üle elatud...võinoh, mitte üle elatud (see kõlab kuidagi halvasti aga mul ei tule pähe mitte ühtegi teist sõna, muig). Seekord viisme oma nelja-liikmelise-seltskonnaga läbi veidi teistsuguse (mitte niivõrd igapäevase) nädalavahetuse. Nimelt, pikaajalise planeerimise tulemusena otsustasime minna kruiisima, Rootsi (kuning)riiki. See on küll õigesti öeldud, et ''pikaajalise planeerimise tulemusena''...Seda reisi planeerisime tõesti mitu kuud ette. 

Nagu juba eelnevalt öeldud, läksime kruiisima neljakesi: mina, Laura, Laura tädi ja Laura tädi (kusjuures ma varem polnud kumbagi Laura tädidest näinud). Kuna nad olid niivõrd toredad ja sõbralikud, hakkas mul väga ruttu nende seltskonnas mugav olla...Põhimõtteliselt kohe.

Päeval (kui nüüd täpsem olla, siis hommikul) mil hakkasime jõudma Stockholmi, oli meil bronnitud hommikusöök, et me nälga ei peaks surema. Seal reaalselt oli kõike mida Sa ainult hommikuks süüa tahaksid....Mina tegin endale hommikusöögiks oivalisi lõhe-juustu võikusid, kõrvale hiinakapsast ja joogiks klaas piima ja seejärel tassikese kakaod, super! Mõistagi hommikud ei kesta kuigi kaua..

Peale söömist kohe kajutisse, riided selga ja linna minek. Meil polnud kuigi suurt ja täpset plaani, kuhu ja millal minna. Meil oli plaanitud ainult see, et läheme vähemalt ühte muuseumi ja ülejäänud aja chillime natuke niisama ringi (vähemalt mina sain nii aru). Sadamast väljudes suundusime kohe esimese bussipeatuse juurde, kus me imekombel ei pidanudki bussi üle paari minuti ootama.

Leidsime pisikese pargikese, kus oli kirsipuudest allee

Bussiga sõidsime lihtsalt edasi....Laura tädid jälgisid, kus ja millal me täpselt maha peame minema, samal ajal meie Lauraga bussis tukkusime (me olime maruväsinud, tegelikult mina olen siiamaani nii väsinud). Kuigi me öösel magasime kõik ja puha. Bussist väljumine oli natuke piin....püsti tõustes tundsin kuidas väsimus võimust võttis, aga me saime sealt bussist välja, kuidagi. Uudistasime veidi bussipeatuse ümbrust ja kaarti, et täpselt aru saada, kus me oleme. Kuidagimoodi leidsime jälje ja leidsime üles, kuhu minna, et jõuda kuningalossini...We did it, we found it! Vahtkonnavahetust küll parasjagu ei toimunud, aga saime näha seda, kuidas üks mundris tüüp marssis üksi, omatte...Peaasi et Ta ise oma ameti üle õnnelik on..

Võtmehoidja/põdrad

Edasi suundusime tagasi tänavale, kus ilutsesid tänavatel reas kõiksugused turismipoed, kust sai osta igasugust ninni-nänni....By the way, ma ostsin ühest sellisest poest meganunnu võtmehoidja, mis on selline rippuv: Rootsi lipp, kiri ''Sweden'' ja nendest allapoole rippuvad 5 põtra, igaüks oma värvi (must, kollane, sinine, punane, oranž, põtrade peal on ka hõbedased pisikesed tähekesed).
Peale linnas jalutamist, söömist ja pildistamist suundusime Vasa muuseumi, kus võis näha mitme sajandi vanust laeva. Laev oli tehtud läbinisti puidust, seda kaunistasid väga paljud puust nikerdatud kujukesed inglitest, lõvidest, protreedest jnejne, laeva mõlemalt küljel oli ka ohtralt kahuriluuke. See laev oli ikka tohutult suur, päris tõsiselt! Laev ise on väga vana, ma täpselt ei tea kui vana, aga ligemale 400 aastat. Laev teenis ennast hästi... päevani, kui kuningas lasi laeva panna suurema laadungi kive...sellele laev vastu ei pidanud ja läkski põhja. Mere põhjas oli see koguni 333 aastat, kuni see lõpuks mere põhjast välja toodi, korda tehti ja muuseumi eksponaadiks pandi. Minu arust oli see enamatki kui vinge!

..Truudit ei saanud koju jätta..

Kunagi....nii umbes 6 tunni möödudes olime me tagasi oma Victoria I pardal, kus ootasid meid värskendav dušs ja pehme voodi (jalad olid kõndimisest täiesti läbi). PS.Ma pean ikka mainima, et minu voodi oli alati korras, kui ma ise seal parasjagu polnud...
Laevas oli lihtsalt chill. Samal õhtul läksime Lauraga kahekesi öhtusöögile, mõistagi rootsi lauda, kus olid olemas absoluutselt kõik kõige paremad hõrgutised mida me vajasime
...Ma kusjuures ei teagi palju ma seal sõin, aga ma mäletan seda väga hästi, et toidud olid imemaitsvad!
Minu soov oli ära käia ka kõige ülemisel tekil, et näha päikeseloojangut...Jess, Laura tuli minuga kaasa. Tegin pilti ja puha, nii super ilus, või mis?

See päikeseloojang sobib Eesti lipuga ideaalselt

Mina olen terve reisi pärast väga õnnelik ja nii tore oli nädalavahetust nii vingelt mööda saata, lihtsalt super, kuigi ma olen sigaväsinud ja saan alles nüüd magama minna...

Lubasin eelnevas postituses oma nädalavahetusest kirjutamist jätkata.. Niisiis liigume edasi laupäeva hommikusse...

Nädalavahetus...vaba päev..neeeh. Ei saa niiviisi lihtsalt logeleda! Igatahes minu laupäev oli sisustatud! Nimelt, meie linnakeses toimub iga-aastaselt lauluvõistlus ''talvelaul''. Sellel lauluvõistlusel osalevad 5-11 aastased tüdrukud/poisid. Ilmselgelt mina ise seal osaleda ei saanud (kuigi ära poleks küll öelnud), oli minul au olla sellel aastal žürii liige. Mitte, et mulle hirmsasti meeldiks kedagi hinnata vms, kuid kui su eelmine lauluõpetaja sind nii ilusti palub appi, siis kuidas Sa ütled ära? Ja mina kui väike aktivist, ei suuda sellistele pakkumistele kuidagi ära öelda, siis olin kohe nõus, minult mitu korda küsima ei pidanud. Kui nüüd võistlusest nüüd üldisemalt rääkida (selleaastasest), siis oli võistlus tegelikult hüpriski tasavägine, olid vaid mõned üksikud, kes kohe eriliselt paistsid silma oma erilise hääle, või lauluvalikuga. Minule igatahes väga meeldis neid jälgida ja kuulata. Tegelikult oli nii, et terve selle aja, mis ma seal neid lapsi laulmas kuulasin, mul oli nii suur kiusatus ise sinna lavale minna ja laulma hakata. (tegelikult polegi minu lauluvõistluski enam kaugel, täpselt minu sünnipäeval 21.märtsil). 

Sellel lauluvõistlusel on ka oma kindel eripära- kohti seal ei jagata, vaid antakse välja erinevad eripreemiad ja nännid. Seekord oli lapsi lausa 41, eks proovige ise nendele kõigile tabavad tiitlid leida (kahjuks pidi mõni siiski täiesti ilma jääma, elu on  juba kord selline karm).

Maiasmokkadele (loe: žüriile) anti ka tänutäheks tänukiri ja purgike mett.... mmmmmmm mesi...

Selle asemel, et peale lauluvõistlust suunduda koju, läksin mina hoolitseva sõbrannana hoopiski Laura juurde, kelle väike õde pidas kodus sünnipäeva  oma sõbrantsidega (õde sai Tal 8-aastaseks). Laura palus mind appi/seltsi, aidata nendele ''pisikestele'' mõningaid mänge teha. Jõudes sinna, pandi mind otsekohe hoopiski sööma (lucky)...

Kuid ei möödunud kuigi palju aega, kui juba Laura õde tuli meie juurde murega, et nad tahaksid midagi mängida. Mnjah, suutsime tol hetkel kiiruga välja mõelda ainult ühe lihtsama mängu- limbo. Hakkasimegi siis peale.. Algul said kõik vägagi hästi hakkama, kuid mida madalamaks see läks, seda rohkem valesti nad hakkasid sealt alt läbi pugema..(kes pea ees, kes kükkis..). Näitasime Lauraga ette, et kuidas seda tuleks õigesti teha, aga nemad lasevad ikka samamoodi edasi. Oeh, otsustasime et lõpetame selle kaose ja saatsime nad nii kauaks oma tuppa mängima kuni oleme mingi uue mängu neile välja mõelnud. Panime oma ajurakud kiiresti tööle ning tulime palju paremale ideele, teha viktoriini. Kuid sellega läks vähe aega.. (tegelikult palju). Millal te ise viimati tegite viktoriini esimese klassi lapsele? Oli ülimalt raske mõelda välja küsimusi, mida nad kõik võiksid teada, toon mõningad näited esitatud küsimustest: ''Kuidas nimetatakse teisite plaksumaisi?''; ''Mis värvi on sidrun?''; ''Mitu aastaaega on aastas, milline nendest on kõige soojem?''; ''Mis värvid on Eesti lipul?'' jne..

Midagi saime kuidagi valmis ja ka pliksid olid väga tublid, mõne küsimusega tekkis neil probleeme, kuid võin öelda et nad olid väga tublid! Muide, mind imestas see, et ühe tüdruku käekiri oli parem kui minu oma, kõik vastused kirjutas Ta ka kirjavigadeta.. Lihtsalt uskumatu!

Otsustasime peale seda karmi pidu, et jään ööseks Laura juurde.. Vaataksime filme, räägiksime juttu ja lihtsalt oleksime.. noh, tegelikult umbes nii läkski.. peaaegu...

Muidugi filmi me otsisime ja seda ka vaatasime, aga mitte nii nagu tavalised noored.. See nägi välja selline, et panime filmi telekas mängima (World war Z- teadmiseks, see on ülimalt hea film). Sättisime enda lähedusse dipikastme, krõpsud ja popcornid ning tee (me fiilime teed- rohelist teed-piimaga) nommnomm... Film iseenesest oli paar tundi pikk, kuid järjest suutsime ära vaadata ühe tunni, avastasime nii juhuslikult, et köök näeb nii õudne välja ja kuna me kumbki ei talu korrastamata kööki, hakkasime seda koristama (raske uskuda või mis?) Aga tõesti, just meie olimegi need hullud kes hakkasid kell üks öösel kööki koristama, ja muide päris põhjalikult. (kuigi film oli alles poole peal). 

Mis me seal nühkisime seda.. oma pool tundi kuskil. Kuna teetassid olid selle ajaga juba tühjaks saanud, siis tegime endale uued võrratud joogid. Tegelikult olime selle tunni aja sees juba umbes 2-3 tassi teed joonud. Läksime lõpuks mingi aeg filmi edasi vaatama, mulle ikka niiväga meeldis see (kahel korral hakkasin peaaegu nutma), aga ei, see pole tegelikult üldsegi kurb film.. Piripillll

Õhtu (loe:öö) jooksul me jäime ära nii palju teed, et võiks meie koosistumist lausa nimetada teeõhtuks, sest teed me jõime TÕESTI palju! Aga kuidas sa ütled ära niivõrd heast joogist nagu roheline tee piimaga?? Õige vastus, ei ütlegi! :P 

Magama saime alles kell nelja paiku.... Mis sest et ma pidin pühapäeva hommikul kell 11:00 koolimajas , kooriproovis olema.

Ma ei hakka siin sellest proovist pikemalt rääkima, see oli niiiiivõrd väsitav ja koormav, sest tegu oli 4-tunnise kooriprooviga (rebib katki). Ja ma ei taha ennast nüüd päris tühjaks ka rääkida :D mjäu