Kes mind vähegi teavad või on lihtsalt juhtunud lugema mu enesetetutvustuse moodi asja, teab, et mul on paljude silmis väga veider foobia- koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Uurides ringi interneti avarustes, olen leidnud palju erinevaid artikleid: ''10 veidramat hirmu'', ''50 naljakamat foobiat'', ''26 jaburat foobiat'' jne.. Miskipärast on enamike nende seas ka ära mainitud eelnimetatud koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Jah, säärased hirmud võivad tavakodaniku jaoks tunduda tõesti jaburana, aga miks on kellegi teise hirm jaburam või veidram, kui Sinu oma, kes sa kardad kõrgust, madusid, ämblikke, kitsaid ruume..?

Tegelikult mõte, mis mind suunas oma foobia teemal kirjutama on uus teleseriaal ''Hüpnotisöör''. 

Kui varem olin sellise asja suhtes küllaltki skeptiline, näen seda kõike juba uues valguses. See on uskumatu, mida kõike alateadvusega teha saab, uskumatult vinge! Kui sa veel seda näinud ei ole, siis võiksid seda teha (kui sind sellised asjad huvitavad).

Esimeses osas pani mind tõesti naerma ja hämmastama, kuidas Maris Saar suutis Inga Lunge hüpnoosiga nö Potsatajaks teha, uskumatu! Minu jaoks oli veel pisut jahmatav, et minihüpnoosi moodi asi esimese saate lõpus toimis ka minu peal! Uskumatu oli mõelda ja tunda, et käed tõesti ei tulnudki sõrmseongust lahti, sain neid ainult pisut-pisut liigutada, seegi oli kõik (kes saadet vaatasid, teavad, millest jutt).

Teises osas püüdis hüpnotisöör Maris Saar võtta Kristiina Võsult ära hirmu lindude ees. Kuna Kristiina foobia oli niivõrd sügav, sellest saate jooksul täielikult lahti ei saadud, kuid märgatavalt vähemaks küll, kui võrrelda tema füüsilist käitumist enne ja pärast hüpnoosi läbiviimist.

Kuna ma näen, et mina päris nii rängalt klounidele ei reageeri (vähemalt mitte piltide peale), siis usun, et EHK isegi minu peal võiks see toimida. Tegelikult on jube ebameeldiv karta mingit asja, mida ma ju tegelikult võibolla isegi ei peaks kartma... 

Juba paljas mõte sellest, et mingi valge näo, kräbus punaste juuste ja punase-rohelise näomaalingutega kloun minu vaatevälja satub, on õõvastavalt õudne!! Mind ajab juba paljas mõtegi sellest ärevile. Siinkohal tõsiselt tänan oma sõpru ja sugulasi, et nad ei ole püüdnud olla ''jube vaimukad'' ning pole mulle sellist ''nalja'' teinud, et keegi klounikostüümis mulle ukse taha tuleks. Ausalt, sellises olukorras ma oleks võimeline midagi väga rumalat tegema, ükkskõik mida, peaasi et sellest jälkusestvõimalikult kaugele saaks! Uhhhhh, külmavärinad käivad sellest mõeldes üle selja!!!!!

Saate lõpus ilmus ekraanile aadress ''hypnoos@tv3.ee'' kuhu võib kirjutada oma emotsioonidest, soovidest, muredest. Praeguseks on seda teinud sajad inimesed, kellest mõningad saavad ka Marisega kohtuda ning oma murele hüpnoosi teel loodetavasti lahendus leida. 

NB! Senini uurides (teeme klassiõdedega sel aastal ka foobiate teemal uurimistööd) olen leidnud, et hüpnoos on foobiast lahti saamiseks üks tõhusamaid meetodeid.

Ma pisut veel mõtlen sellele, kas kirjutada sinna või mitte, aga usun et otsustan positiivsema kasuks, sest too hirm, foobia, kuidas iganes seda nimetada on väga häiriv ja kohati väga absurdne.

Huvitav fakt. Mingil ajahetkel olen ka buduaari foorumis oma foobiast kirjutanud, mille peale mulle saadeti sinna samasse buduaari kasutaja postkasti ka kiri, kus mind kutsuti ''Eesti selgeltnägijate'' saatesse, et ''sensitiivid'' minult foobia ära võtaks vms..Aga ma avastasin kirja umbes pool aastat hiljem, seega sellest jäin ma selgesti ilma :)))))

Igaühel on oma privaattsoon, enda ümber kujutletav ruum, kuhu igaüht lasta ei taha. See on minul, see on sinul, see on sinu sõbral ja tuttaval, iseasi jah, kui suur see on. Põhjus, miks ma käesoleva teema peal peatun, on oma kindel põhjus. Nimelt viimastel kuudel olen ma tohutult palju olnud olukordades kus mul on ülimalt ebamugav, sest keegi on tunginud kogu täiega minu privaatruumi ja see ei ole mind kuigi õnnelikuks teinud :D

Olgu mainitud, et minu ümber see kujutletav ruum ainult nendel hetkedel, kui ma ei ole oma pereliikmete, sugulaste või sõprade juures, st kui tegemist on inimestega, kes on minu jaoks võõrad või ma pole neid lihtsalt veel omaks võtnud.

Palun ära seisa mulle liiga lähedal! 

Kui sa minuga vestled, püsi vähemalt meetri raadiuses, palun ma tõesti ei taha sulle nii lähedal olla ning näha mida sa hommikusöögiks sõid. Jah, ma olen viisakas ja ma ei ütle seda sulle otse näkku, et 'kuule, sorri, kao ära! Astu sammuke kaugemale, sa oled mu tsoonis' vms. 

1) Ära seisa mu selja taga- see on niiiiiii vastik! Ma ei taha su hingamist oma selja taga kuulda. Nagu õudusfilmides, kus tegelasi jälitavad kummitused, kes kõnnivad nende taga ja hingavad kuklasse..

2) Palun hoia WC uksest heaga eemale, kui ma seal sees olen. Ma ei tunne ennast mugavalt, kui ma püüan omi asju ajada ning keegi passib samal ajal ukse taga või selle läheduses. Ma ei tea, äkki teile meeldib?

Kui ma olen arvutis, siis palun las ma olen!

Ma üliväga vihkan seda kui ma olen arvutis, vaatan filmi, blogin, loen uudiseid, kirjutan facebookis või mis iganes, ja siis tuleb keegi mu selja taha ning hakkab ilma minult luba küsimata mu arvutiekraani jälgima. See on umbes sama hea, kui mu pea küljes oleks suur ekraan, kust oleks koguaeg näha, millest ma mõtlen ja siis sa vaatad seda. Ausalt, jaa, kui sa oled mu sõber, pereliige või sugulane, palun väga ma ei keela sind (kuigi viisakas oleks ikka küsida, muig), aga kui sa ei ole, siis palun..

Ära palun vaata kuidas ma söön!

Mu pere ja sõbrad teavad, kuidas ma söön või mis imelikke asju samal ajal räägin. Aga kui sa ilmselgelt pole minu inimene, siis see lõbu jääb sinul küll ära. Mine vaata kedagi teist söömas, kellele su jõllitamine võibolla isegi meeldib. Mina sellist tähelepanu ei otsi.

Ei, ma ei ole antisotsiaalne inimene, kellele inimrass üldse ei meeldi, vastupidi. Lihtsalt mina teen suurt vahet perel/sõbral ja sellel, keda ma ei tunne või kellega ma ennast täiesti mugavalt ei tunne. 

NB! Aga mulle tohutult meeldib kallistada nii tuttavaid kui mitte nii tuttavaid (seniks kuni kõik vabatahtlikuse piiridesse jääb). 

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea. 

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Nagu eile juba teatasin, olen tänasest mõneks päevaks Tartus haiglas. Päeva algus oli eriti veniv, mis algas juba kell kuus hommikul, not very awesome. Jõudes poole kümne ajal haiglasse, pidime empsiga arsti ootama veidi üle kahe ja poole tunni. Algul jäi mulje, nagu kõikidel arstidel ja õdedel siin oleks täiesti suva, et me siin ootame, kuid kui mu arst lõpuks minuni jõudis, sain aru, et tegu on siiski väga meeldiva ja toreda inimesega.

Kuna tänasel päeval minuga midagi ei tehtud, siis mulle anti luba minna linna peale, mida ma ka paar tundi kasutasin. Tagasi tulles ootasin Mac'i, kes oma teraapia-Elliega haiglasse tuli, mul oli muidugi tohutult hea meel neid näha. Veel enne tema tulekut tutvustati mulle minu homset päevaplaani, mille üle ma pole üldse fucking õnnelik.

Kuna ma oma haiguslugu ja muud sellist siin päris lahkama ei hakka, siis valgustan teid esialgu kõigest ühest protseduurist, kuhu olen homme sunnitud minema (seda sama asja ma tegelikult nii rängalt kardangi). Nimelt homme tehakse mulle lumbaalpunktsioon. See tähendab süstalt ja minu selgroogu. 

Süstlaga sisenetakse selgroolülide vahelt seljaajju, kust võetakse proov. Kogu aja vältel tuleb olla täiesti liikumatult. Arstid ütlesid mulle, et protseduur kestab umbes 5 minutit, aga see asi kõlab juba nii tohutult õudsalt, et ma tõsimeeli kardan seda, väga rängalt kardan. Too protseduur on ka esimene, mis mulle homse päeva jooksul tehakse.

Päriselt, ma ei mäleta praegu, millal ma viimati midagi nii hullult kartsin. Selline suremise tunne on. Kirsiks tordil on see, et hommikul ma süüa ei tohi ja alates öösel kella kahest ei tohi ma magada, kuna mind ootab ees ka uneuuring, mille käigus pannakse pea külge mingid jubinad ja seejärel pean tund-kaks magama, vaadatakse magades minu ajutegevust.

Tahaks kõvasti ropendada ja lihtsalt minema joosta, fakk küll!

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Ilmselt mul on õigus, kui väidan, et selle probleemiga pole ma üksi. Tegelikult olen mõelnud sellest teemast ka varem kirjutada. Asi juba tegelikult lihtsalt selles, et minult küsitakse eriti just viimasel ajal päris tihti: ''Miks sa hommikul nii kuri olid?''; ''Mis sul viga on?''; ''Tegin sulle midagi vä?''; ''WTF nii imelik oled'' jnejne.. Ausalt, ma olen hommikul seesama rõõmsameelne Linda, lihtsalt ma seletan kuidas minul need asjad käivad, et keegi teist järgmine kord infarti vms ei saaks, kui minuga kohe peale ärkamist kokku puutuma peaksite.

1. Minu puhul üheks põhiasjaks on see, et ma pean saama ennast korralikult välja magada. Näiteks kui on nädalavahetus ja olen eelnevalt öelnud, et mind MITTE ÄRATADA, siis nii ma olengi soovinud. Väga tihti on olukordi, kus magan laupäeva hommikul (kell 12.00) ja siis tuleb keegi suure hurraaga mind üles ajama. Teate, see on üks halvimaid asju üldse. Lihtsalt nädala sees ma kooliajal ennast korralikult välja magada ei jõua, seega kasutangi enda laadimiseks nädalavahetusi. Tavaliselt sellistel päevadel magaksin ise umbes kahe-kolmeni.

2. Kui olen ärganud ja silmad lahti teinud, ei taha ma (tavaliselt) vähemalt pool tundi (kuni tund) ühtegi sõna öelda/kellegiga rääkida. Perfektsuses lihtsalt tõuseksin, käiksin tualetis, paneksin vee keema ja lemmikmuusika mängima, viskaksin diivanile kerra ja lihtsalt toibuksin. Teate kui hea see on! Kuid pidevalt (peaaegu alati) on nii, et kohe kui silmad lahti teen, ootab mind ees miljon küsimust, millele pean kohe ja praegu vastama, muidu olen maailma kurjem ja halvem ja......ja pahuram inimene. Mõnikord on minu hommikust käitumist seostatud puberteediga..aitäh aitäh, muig.

3. Mulle ei meeldi valgus, üldse ei meeldi. Tegelikult valetan, mulle ei meeldi ainult lambivalgus (üleüldse tehisvalgus). Kui hommikul on taevas päike, mis teeb kõik valgeks, siis on tohutult mõnus. Selliste ilmadega kevadel ja suvel on boonuseks veel see, et ärkad, tõmbad kardina eest, teed akna lahti. Väljast tuleb mõnusat värsket õhku ja linnulaulu. Olen avastanud, et enamjaolt ongi kõige paremad hommikud need, kui väljas on selline ülimõnusilm (+olen üksi kodus), kõik on nii vaikne ja saan rahulikult ärgata.

4. Alati on erandeid......nali! Tegelt nii lihtsalt on, mis ma teha saan :) Võin ju hommikul tõustes pahur olla, aga tegelikult ma ju selline bitch ei ole. Ma kohe kindlasti pole ainus, kes hommikuti selline on. 

Mul on hea meel, kui vähemalt mõni üksik lugejagi saab väita, et jah, temaga on samad lood. Kujutan ette, et nüüd enamus vaatavad, et ma olen ikka täielik autist ja ühiskonnavihkaja (mida ma ju tegelikult ikka ei ole) hehe. Soovitan järgmine kord kurjad või häiritud mitte olla, kui hommikul mind sellise pahurana näete, asi ei ole teis..see läheb tavaliselt max tunni ajaga üle :D

Ma olen tegelikult natukene isegi segaduses, et kuidas jälle mina..okei, seekord pole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt nii WTF olukord. Asi on riietes, välja kandmises ja šoppamises.

Ilmselt paljud tüdrukud nõustuvad minuga, et naissugupoolele on riietus väga oluline. Ma olen selles päris kindel, kuna miks muidu pea kõik meeleheitlikult mööda poode jooksevad, et just enda jaoks parimad püksid või mis iganes riietuseset leida.

Veel rohkem ajas mind hulluks eilne päev, kui õega Tallinnas poodides ringi käisime ja ma endale lõpukleiti ja saapaid otsisin. Muidugi vaatasin ka erinevaid pluuse, teksasid ja jakke. Poodides on reaalselt nii palju asju, mis mulle tõsiselt meeldivad, aga teate mis? Ilma üle pingutamata, mulle ei sobi selga ükski asi mis mulle päriselt meeldib. Ma ei saa aru kas mul on tõesti nii imelik kehakuju või mis värk sellega täpselt on. Tegelikult ajab selline asi päris hulluks, sest ma ei saa kanda asju mis mulle meeldib, või milles ma reaalselt palju stiilsem ja ilusam välja näeksin. Aga ei, ma pean käima riietega, mis mulle tegelikult endale eriti ei meeldigi. Lihtsalt nii tüütu on, tõsiselt tüütu.

Ma päris tõsiselt ei saa aru, kuidas peaaegu kõigile teistele sobivad igasugused riided, milles nad nii lahedad ja ilusad välja näevad. Eriti kade olen ma nende peale, kes kannavad sellist riietust, nagu ma ise tahaksin käia, aga kui ma ise peaksin sellised riided selga panema, siis näen välja nagu mingi täis topitud lambasool (vorst). Mul oleks vaja mingit vol 2 Ženja Fokinit ja umbes 5 tuhandet eurot, kelle/mille abil ma lõpuks leiaks endale riided, mida ma hea meelega kannaks ja näeksin ka nendes ilus välja.

By the way, Tallinnas polnud ühtegi kleiti, vähemalt nendes poodides kus käisime, mida ma päriselt ka selga paneks. Aga ma leidsin ühed üliilusad pidulikud püksid, sinna peale sobiks ülihästi üks pikavarrukaga sifoonist pluus ja alla beešid platvorm kontsad. Ülinunnu oleks nii, ei tea küll kas ka minu seljas, aga millegipärast on ju selline nõme kirjutamata reegel, et lõpetamisele peavad tüdrukud minema kleidiga..

Ma kardan räigelt seda, et lõpetamisel kõik tüdrukud näevad ülikenad välja ja siis mina seisan nende kõrval nagu kapp mingisuguse hilbuga, millega ma kohutav välja näen, sest midagi muud minu kehatüübile leida ei ole.

Olen jälle mõningad päevad olnud blogist täiesti eemal, tegelikult ka arvutist. Seekord siiski täie põhjusega, mitte seepärast et ma ei viitsiks. Väga viitsiks, aga mis teha, kui ei jõua tooli peal istudagi..

Selline ''tore'' asi algas kolmapäeval, täiesti järsku, rahvatantsu ajal. Tegime trenni, õppisime uut tantsu ja umbes poole trenni pealt hakkas pea väga hullult ringi käima, aga kuna ma ikka tahan pingutada, siis tantsisin vapralt edasi. Peale trenni läksin heitsin lava peale pikali, et toibuda (tantsime aulas). Ajasin selle kõik borrelioosi kaela, mis mul elada ei lase. Lõpuks koju kuidagi tuikudes tundsin, et asi on ikka väga halb. Kuna elan veel neljandal korrusel, oli minu kojujõudmine raskendatud, peale iga korruse ületamist jäin seina najal seisma, sest lihtsalt jaksu polnud.

Koju jõudes läksin koheselt oma voodisse pikali, samal ajal telefonitsi rääkides Kaiga, vaeseke pidi jälle minu hala kuulama, kui sitt mul  olla on. Olles umbes tund aega niiviisi voodis halva enesetundega lamanud, taipasin, et äkki mul on palavik. Kraadides ennast ära, näitas see ilusat 38,1 palavikku. Tol päeval hakkasin ka järsku köhima, sain väikse nohu ja lihasvalud. Õhtul kõik valutas: selg, jalad, õlg, kael, käed. Ka kadunud on söögiisu, ma ei suuda midagi süüa, kui siis ainult kerget toitu väheses koguses. Selle koha pealt on positiivne see, et saan mõneks päevaks oma kõhu peenemaks :D

Tänase päevani on mul selline ''mõnus'' palavik. Eile mingi aeg näitas kraadiklaas veel 38,9. Praegusel hetkel, mil kirjutan, on palavik möödas, aga ei tea kui kauaks, loodetavasti see ei kavatsegi enam tagasi tulla. Nii vihkan olemast haige, miks mina pean kõik sellise endale saama? Kellegile teisele pole vaja?  Ma annaks kellelegi teisele puhta muidu oma hädad ära.

Halvemaid asju selle juures on see, et ma ei saa ennast kuidagi välja puhata, kuigi üritan palju magada. Ükskõik kui palju ma ka ei magaks, on silmad kottis. Kooli pärast olen ka mures, esmaspäeval on mind ees ootamas kolm tööd (kaks neist kontrolltööd), aga arst keelas mul esmaspäeval kooli minemise, pani ka arstiaja kooli ajale. Väga halb! Aga mul on siiski tunne, et kooli lähen ikkagi. Niigi pidin kaks koolipäeva kodus kössitama...

Ja millest selline pealkiri? Vot sellepärast, et mul on kõik gripi sümptomid ja see ei ole hea..Kuigi sisimas ikka loodan, et lihtsalt külmetus. Gripi kohta saad lisaks lugeda SIIT.

PS: täna sain lõpuks ka korralikult püsti seista, te ei kujuta ettegi kui hea tunne see on, kui sa seisad ja sul ei lähe süda pahaks.

Nagu te vist aru saanud olete, siis on mul praegusel ajal paljupalju ja veel rohkem tegemist kui tavaliselt. Ma ei teagi täpselt, kas asi on selles, et üritan kooliga kuidagi järje peal olla ja ikkagi trimester neljade-viitega lõpetada või siis selles, et ma viimasel ajal koguaeg olümpiaadidel käin :D No ilmselt on mitte-blogimise põhjuseks mõlemad need komponendid. Pluss veel see, et olen nüüd üritanud rohkem ka perega olla ja näiteks sel nädalavahetusel läksin maale kaasa juhhei.

Kuna põhikooli lõpetamine on kiviviske kaugusel (paraku need kuud lähevad hüüberkiiresti), siis olen juba vaikselt endale lõpukleiti otsinud. Seepärast võtsime ka laupäevase päeva Pärnus shoppamiseks, et ehk leiame midagi, kuigi kohe päris ostma ei hakkaks. Ma leidsin ühe ülinunnu kleidi, mis mulle ja ka teistele minuga kaasasolnutele meeldis. 

Kleit ise siis ''minu max kirjelduse järgi'' selline: Kleidi pikkus on peaaegu põlvedeni. Ülevalt on õlad kaetud, aga otseselt varrukaid ei ole. Keskkohast tuleb seelikuosa, mis on natuke puhvis. Materjal ise on veidi jäigem kui tavaliselt (seega seelik hoiab ilusti oma kuju). Kleit on musta värvi ja selle must tausta peal on valge-beebiroosaga lilleõied. Lilleõite juures on ka helerohelised lehekesed. Lilled ülemises osas lähevad diagonaalselt üle rinna. Külgedel on lilli rohkem. (pilti ei saa meelega, sest kui äkki ostangi selle lõpetamiseks, siis on ehk väike üllatusmoment ka) ;) Lindexist leidsime ka ühe ülinunnu kleidi. Heleroosa ja muumidega, kes on lillede keskel. Seelikuosa nunnult kahar ja keskkohta on seotud ka roosa vöö. Paraku see kleit oli mõeldud paari-aastasele pliksile.

Tagasi maale jõudes chillisime õega veel internetilehekülgedel, et leida ilusat kleiti. Leidsime kaks üliilusat, üks ilusam kui teine. Jätsin siis need kaks meelde, et pärast veel emale näidata, et näiteks üks neist ära tellida ja kui seljas ilus ei ole, siis saab ju alati tagasi saata. Täna kodus siis lõpuks näitasin, et vaata kui vägev ja värki. Aga siis lihtsalt lambist ja julmalt avastasin, et üks nendest kleitidest oli mõne tunniga läbimüüdud ja teisel kleidil on kõik minu suurused ära ostetud. Seega ma jäin neist ilma, mjäu. Kui kuskilt midagi nunnut leiad (sama stiili nagu piltidel), siis anna mulle kommenteerides märku!

Kuna praegu on suhteliselt greizi aeg, siis olen suure kaarega blogist eemale hoidnud, nii kaugele, et pole isegi jaksanud kellegi teise blogi lugeda. Praegu on üldse selline periood, kus ongi reaalselt kiire, kooliisu on kuidagi vähemaks läinud ja ma ei jaksa enam nii hästi keskenduda kui enne jõuluvaheaega, mingi imelik värk.

Selle suhteliselt lambi nädala jooksul olene tegelikult natuke korda ka saatnud, küll mitte midagi märkimisväärset, aga siiski. Jah, kuigi pidin endas jälle pettuma :D Laupäeval toimus jälle iga-aastane keemia olümpiaad. Te ei kujuta ettegi kui palju ma selleks õppisin. Vaheajal õppisin, kooli ajal õppisin, nädalavahetustel õppisin, ma ise ka imestasin, et viitsisin keemiat nii palju õppida. AGA olümpiaad oli niivõrd tore, et seal ei küsitud peaaegu ühtegi asja mida ma tean. Mingid x-asjad ja ma ei tähendanud sealt ühtegi konkreetset asja, mis oleks koolis õpitud vms. Sellele ka siis vastav koht..(ei jäänud viimaseks). Aga siiski, ma olen siiamaani niiiiiiiiiiiiiiiiiiii...iiii pettunud!! Õhhh! Ma kohe üldse ei salli ebaõnnestumisi! Loodetavasti eesti keele olümpiaadil, sel redel läheb paremini kihihiii.

Vahepeal tuli mul ka ülivinge mõte. Kitarriga seoses (jah, jälle). Võibolla mäletate, kuidas sügisel oma kitarri suure hurraaga kleepsudega üle käisin(?) Igatahes need on üle kuu aja juba likvideeritud. Aga kuna minu kitarr on nii igav ja valge, siis üliväga tahaksin seda tuunida. Seega, mul tuli selline geniaalne idee, et kontakteerun oma endise kunstikooli õpetajaga (käisin mõni aasta tagasi paar aastat kunstikoolis), et ta aitaks mul midagi välja mõelda ja ehk aitab mul ka selle kitarri ära tuunida. Plaan on siis selline, et kogu valge ala üle värvida, suled (umbes nagu mu blogis) või mingi etno muster vms (nii nagu mulle ju meeldib). Nii või teisiti pean kitarrikeeled ära vahetama, seega, mis mind peatab?

Seega, jeešjeeš, ma olen veel hullem kui pealtpoolt paistab :D Kui teis tekitab ülipalju segadust, et mis lollusega ma jälle hakkama tahan saada, siis mõned näited joonistustest kitarril leiate SELLELT LINGILT. Kuigi minu kitarri peal ilutseks tõesti mingi rahvuslikum teema,

..täna õudsat unenägu! Okei, see oli nagu megaõudne (situatsiooni mõistes, minu enda jaoks). Lugu ise ei ole pikk, aga..

Oli siis selline olukord, kus olin kodus, ema ja isaga. Järsku tuli välja et mul on poole tunni pärast lõpuaktus (9nda klassi). Ja kujutate ette...MUL EI OLNUD LÕPUKLEITI! Täielik õuduuuuus. Läksin ruttu ema juurde kurtma, et mul pole ikka veel kleiti ja ma ei jõua nii aktusele ja kõik on pekkis! Selle peale ütles emps, et vaataksin mis mul kapis on, äkki leian sealt midagi. Kapist võtsin välja veidi üle põlvede ulatuva roosa seeliku ja tirisin selga valge pikkade varrukaga pluusi. Jalga panin veel heleroosad pitsilised sukapüksid (mida lasteaiaealised tavaliselt kannavad). Igatahes kõik-kõik oli nii pekkis ja ma ainult nutsin ja nutsin, ma ei olnud nõus ka nende selga pandud riietega kuskile minema. 

Okei, see tundub kirjutades nii lambisena, aga te ei kujuta ettegi kui hirmus see oli. Ma pole ammu unenäos nii palju nutnud kui täna!! Õhhhhh, miks mu aju teeb mulle nii?!?!?

Täna, sattudes üle mitme mitme päeva oma bloggerisse, pidin ääre pealt šoki saama! Nii vähe vaatamisi! Ega ma tegelikult ei imestagi, kuna ma ju ise bloginud ei ole. Kahjuks jah, kooli kõrvalt lihtsalt ei jää seda aega niiväga alles.

Ausaltöeldes midagi lahedat vahepeal juhtunud pole. Täiesti suvalised hallid argipäevad, mis kuidagi ära lõppeda ei taha. Ma pole ilmselt peale kolmenädalast vaheaega kooliga veel ära harjunud. Seega ei oskagi kohe midagi tarka rääkida, peate suvalise plämaga jälle leppima (natuke kahju teist). 

Viimastel päevadel on mul absoluutselt koguaeg külm. Koolis on külm, õues on külm, kodus on külm. Isegi soojalt riides olles ja paksu pleedi all on külm. Lihtsalt masendavalt õudne...külm! Ja mu kõht teeb jälle mingeid remonditöid, keegi lihtsalt peksab mu kõhtu seestpoolt, haamriga, väga kõvasti, ja see haamer on terav! Need paganama kapslid ka ei aita!!!!

Tegelikult ma tunnen ennast natuke pahasti ka. Asi on selles, et ma ei suuda korralikult ennast välja puhata (kuigi olen okeil ajal magama läinud, ühel õhtul koguni kell 9 õhtul). Kuna ma pole saanud ennast välja puhata, olen ma koguaeg väsinud ja vahepeal ka selline torisev. Juba suutsin kellegi tuju päris perse keerata, anna andeks. Ah ma ka ei tea, sööge ära mind või midagi. Tahaks lihtsalt olla 24/7 kuskil eraldatud kohas, oma voodis ja magada elu lõpuni. Oleks vaikne ja tore. No fu*king problems and conflicts! Ma ei tea ka enam midagi...

...raha meid mõjutab. Öeldakse pidevalt, et raha ei ole elus tähtis, sest raha eest ei saa endale osta rõõmu, sõpru, kogemusi jne. Mina vaidlen sellele vastu. Muidugi ei saa osta endale rõõmu kui enesetunnet, kuid raha eest saab osta ja käia kohtades, mis pakuvad rõõmu. Jah, sõpru tõesti raha eest ei osta, siia pole rohkem kommentaare vajagi. Aga kogemusi, kui on raha saab erinevates kohtades liikuda, see omakorda soodustab ka seda, et kohtud paljude toredate inimestega ja saad osaleda paljudel põnevatel üritustel, mille läbi inimene saab palju uusi kogemusi.

''Raha ja selle kogus ei ole tähtis''. Kes üldse nii mõtlema hakkas? Nii paljud kuriteod, rikkumised, mõrvad, vargused, pantvangistamised ongi ju korraldatud eelkõige raha pärast. Ja kuna kõik lähebki järjest kallimaks, saavad n.ö. paremat elu endale lubada vaid keskmisest jõukamad inimesed. See ajab mind kohati väga hulluks, kuidas kogu elu tiirleb ainult raha ümber. Sünnitakse selle nimel et võimaliult palju raha teenida. Nii mõtlevad ka ju paljud noored: ''Ma lähen kunagi sinna tööle, sest sealt saab palju pappi, savi et töö jama on''. Sellise suhtumisega noh ma ei tea kuhu me kunagi jõuame..

Andke andeks, aga mina olen vaikselt hulluks minemas, kui hakkan mõtlema põhikooli lõpetamisele ja uuele koolile. Minu plaan võib ju ilus ja tore olla, et teen Koidulasse (Pärnus) ja Tammesse (Tartus) katsed, saan ühte neist sisse ja kolin sinna linna kus see kool on. Minu mõte on ju igati hea, et näiteks saan Koidulasse ilusti sisse ja värki, kolin gümnaasiumi ajaks mingisse Pärnu üürikasse ja lõpetan edukalt gümnaasiumi ning seejärel tublisti Tartu ülikooli.

Samas hakkan mõtlema kõigile rahaasjadele. Üürikad maksavad omajagu, nendele lisaks veel kommunaalid, söögirahad, WC-paber ja muud tarvilikud asjad. See ajab mu pea hulluks. Mida ma tegema peaksin? Kükitama gümnaasiumi ajal Paides, kus ma korralikku ettevalmistust ülikooli jaoks ilmselt ei saa? Ma ei taha, ma päriselt ei taha. Ma tahan edasi liikuda ja tõestada et ma saan hakkama, aga no krt kui kogu elu ei tiirleks ainult raha ümber, oleks kõik palju lihtsam. Ma lihtsalt ei tea kuidas sellistele asjadele läheneda ja kuidas selliseid asju lahendada, ma ei tea ja mu pea on kokku jooksnud ja ikka täiesti ummikus.

Eile toimus minu jaoks päris nõme ja natuke vihale ajav olukord. Kuna hommikul kodus kohe üldse ei jõudnud süüa, siis olime klassiõega sunnitud vahetunni ajal poodi minema, et midagi süüa osta. Otsustasime saiakeste kasuks, mida Selveri pagariletist leida võib (lihtsalt mainin, et võtsin kaks kohupiima saiakest). Tuulasime veel poes paari riiuli vahelt läbi ja jooksime kassase, et tundi mitte hiljaks jääda. Õnne läbi ei olnud järjekord üldse pikk ja juba paari inimese pärast oligi minu kord maksta oma tohutu hommikusöögi eest, näpu vahel juba täpne raha ka olemas. 

Kassapidaja lõi mu saiakesed läbi ja asetasin raha letile. Seejärel peatati turvatöötaja poolt kassapidaja liigutus, seejärel käskis too mees rangel häälel kaup üle kaaluda. Müüja muidugi ka tegi seda. Turva vaatas kaalul näidatavat numbrit ja seejärel jätkas kurjalt ja veelgi rangemalt oma juttu, nüüd konkreetselt minu endaga: 

''Noh neiu, püüdsite nende saiakeste eest vähem maksta või???''. Mina muidugi olin segaduses, sest olin enda poolt teinud kõik õigesti ja küsisingi: ''Mis mõttes?''. Seejärel jätkas targutaja oma jutuga: ''Aga pakendi peal oleva sildi peal on kaaluks 140g, aga see kaal siin näitab 146g!!!''. Ma olin juba väga kuri ja peaaegu käratasin talle oma väga tõreda häälega: ''Vabandage väga, aga see ei ole minu probleem, et teie poe kaalud õigesti ei tööta. Mul on tegelikult kiire, ma pean tundi jõudma!''. Seejärel turvatöötaja nägu läks veel vihasemaks: ''Ma nägin küll kuidas te kaaludes ei võtnud ühte kätt paki küljest ära, teine neiu seda tegi küll!''. Ütlesin talle väga vihaselt vastu: ''Väga valesti nägite siis, kas te tõesti arvate, et mul targemat pole teha?'' Midagi ta veel seal lõugas, mul oli korraks tunne, et tahaks talle jalaga kuskile lüüa. Lõpuks käskis mul talle järgneda. Kommenteerisin liikuma hakates veel meelega tavalise hääletugevusega klassiõele midagi krõbedamat too mehe kohta. Läksin siis muidugi sellele jobule järgi, jõudsime antud kaalu juurde, asetas mu saiakesed sinna peale ja VOLAA, üllatus-üllatus, neiu ei üritanudki Selverit üle lasta ja kauba eest vähem maksta! Krt tal jäi peale seda veel õigust ülegi.

Läksin pika sammuga taas kassade juurde, tema minu järel. Lisasin talle veel väga tõredalt ja külmalt: ''Nüüd poleks küll üks vabandus palju küsitud''. Aga selle asemel et midagi tarka öelda, ütles ta oma rõvedalt targutava häälega: ''Küll ma seda jõuan ka teha!''. Nagu WTF, reaalselt ka! Jõudes kassa juurde tagasi, tuli see rõve turva minu kõrvale, pöördus kassapidaja poole ja ütles suhteliselt teatraalselt: ''Vabandust neiu ees, kaaludel on midagi viga!''. No krt küll, täiesti ajuvaba!

Seega, kui juhtute olema Paide Selveris ja tööl on turvatöötajana hästi pikk ja kõhn (kurja kortsus näoga) mees, siis hoidke temast parem heaga eemale, nagunii äratate temas mingisugust kahtlust.

PS. Ma saan täiesti aru et ta teeb oma tööd jne, aga nii mitmel tuttaval on ka temaga mingi jama olnud. Ükspäev minult isegi küsiti, kas ma ei olegi veel toole turvale kuidagi ete jäänud.

Praegusel ajal, eriti viimastel nädalatel ajavad mind liigsed küsimused hulluks. Ei, ma ei räägi koolist või sõbraga näost näkku rääkides. Asi on Facebooki chat'is, mis sõna otseses mõttes ajab muu nii hulluks et lõpuks on lausa niiii naljakas.

Usun, et te ei saa päriselt aru millest täpsemalt jutt on. Lubage ma teen teile lihtsa näite, mis mind iga päev Facebookis ootab:

Sõber: Tsau

Mina: No tsauki

Sõber: Mis teed?

Mina: Söön õhtusööki :)

Sõber: Mis süüa on?

Mina: Riis kanakastmega

Sõber: Segan sind?

Mina: No otseselt ei sega aga, aga ilmselt ma väga aktiivselt praegu ei vasta

Sõber: Okei, siis tean

Sõber: Aga mis sa täna tegid?

Sõber: Kuku, kus oled?

Sõber: Halloooo??!?!?

Mina: Eemal olin netist

Sõber: Okei, aga mis sa täna tegid? Ja mis sa homme teed?

See näide on väga leebe, sest tavalised tekstivahetused on minu näitest 5-6 korda pikemad. Jep, peaaegu igale minu lausele järgneb uus küsimus. Palun lõpetage! See ajab päriselt hulluks. Ma ausalt ei viitsi kogu aeg seletada, mis ma täna tegin ja kuidas tegin ja mis oli selle eesmärk ja kuidas selle ära jõudsin teha ja mida nüüd edasi teen või millega ma nüüd tegelen. Õhhhhhh! Palun vältige sellised situatsioone. Kasvõi jaga oma muljeid tänasest päevast või räägi mõni aeg minuga ilma küsilauseteta. Selline nõme ülekuulamise tunne tekib, kui igale vastusele järgneb uus küsimus.

Ja üks asi veel. Kui ma parasjagu su kirjadele ei vasta, siis ei pea mu Facebooki vestluses niimodi spämmima: ''Hallo???, Kus oled??? LINDA!?!?, Sa ei taha minuga rääkida? :( LINDA??? Jäid magama? Kus oled? Juhtus midagi? Okei ma lähen magama, kui sa rääkida minuga ei taha :( Linda?????''

Tegelikult ka, inimesed, see pole okei. Ärge mind nüüd väga kurjaks pidage, aga lihtsalt, ma ei pea internetis 24/7 kättesaadav olema. Minus ei peitu inimest, kes iga telefoni hääle peale jookseks.