Minult on viimaste nädalate jooksul küsitud ü l i p a l j u küsimusi minu blogi kohta. ''Linda kas sa ei blogi enam?''; ''Millal sa blogid?''; ''Miks sa enam EI BLOGIIII?''. Uhhh

Ma ausalt ausalt ausalt ei taha enam üldse sellised selgutus-postitusi teha, aga praegu ei jää mul midagi muud üle. Niisiis minu üks ja ainus põhjus on ajapuudus. Ilmselt mõtlete jah, et muidugi, kõige lihtsam vabandus, aga nii see tõesti on.

Kuigi kooli tempoga olen nüüdseks juba harjunud, täiega rahul ja rõõmus, läksin ma nüüd poole aasta pealt ka Pärnu muusikakooli, mistõttu jõuan ma enamikel päevadel koju (Kilingi-Nõmme) alles kell pool kaheksa õhtul. Ma söön, käin pesemas, õpin ja kobin magama. siinkohal siis mainin uuesti ära, et lähen igal võimalusel alati hiljemalt kümne-üheteist ajal voodisse, kuna äratus on igal hommikul kell pool kuus. 

Muidugi jah, blogi tiireb mul koguaeg peas...Näiteks osalesin ma meie kooli kõnevõistlusel, siis olen ma tahtnud pikemalt kirjutada oma muusikakooli minemisest ja kõigest sellega kaasnevast. Tegelikult olen ma veel igasuguseid põnevaid asju teinud ja samas on peas ka väga palju erinevaid mõtteid ning kõike muud, ag kuna mul on nüüd terve nädal aega kõige kirjutamiseks, proovin ma seda vaheaga võimalikult kasulikult blogimisega ära sisustada.

Rääkides Eesti laulu teisest poolfinaalist. Mul on kohati tunne, et mul on ilmselt väga veidrad muusika-eelistused, sest pea alati (vähemalt seekord) ei pääsenud JÄLLE minu lemmiklemmik edasi. Minu esimeseks favoriidiks selles poolfinaalis oli Angeelia -''We ride with our flow'' Minu arust olid pea kõik teised lood omamoodi veidrad. Näiteks Laura Põldvere ja Koit Toome - ''Verona''. Lugu iseenesest on päris hea, aga miks lava peal midagi ei toimunud? See nullis minu jaoks nende esituse pea täielikult ära. 

Ainuke lugu esimesest poolfinaalist (ma ei vaadanud 1. poolfinaali), mida olen kuulnud  Whogaux & Karl-Kristjan -Have You Now ft. Maian on hääästi hea. See õnneks vist sai edasi (?) :D

Praeguseks juba lõppeva nädala reedet ootasin pikisilmi juba päris kaua (paar-kolm nädalat äkki?) seda kolmel põhjusel. Esiteks on tohutu kiirusega lähenemas jõulupühad, mis on minu jaoks alati aasta üks parimaid aegu, teiseks oodatavaks oli Eeva Talsi jõulueelne kontsert Paide Püha Risti kirikus. Olete asjast õigesti aru saanud, mul on kõik tema ja Curly Stringi kontsertid läbi käidud (va selle-aastane suvetuur), kolmandaks laupäevane esinemine Paide Kultuurikeskuses.

Iga kontsert pakub minu jaoks alati midagi uut, uusi emotsioone, mõtteainet. Alati jõuab kuuldud muusika kuskile sügavale minu sisemusse. Tollel reedesel kontserdil oli aga midagi teistmoodi kui varasemalt, see oli veel ilusam, veelgi liigutavam, kaasahaaravam. Mul ei ole varem sellist olukorda olnud, aga see kontsert oli niivõrd ilus, et minul läksid silmad märjaks.

Lõpetasin reedese päeva niivõrd ilusate ja ehtsate emotsioonidega, tundus, et elu ei saakski parem olla. Läksin magama ülimalt heade mõtetega. Järgmisel päeval veidi enne keskpäeva hakkasid meil kultuurimajas kogu orkestri ning solistidega proovid. Ma niivõrd palju ootasin kogu seda muusikat, sellega kaasnevat melu. Kodune, hea, tore, rõõmustav! 

Kuna ma olen ca kolm nädalat haige olnud, ei tundnud ma ennast lauldes absoluutselt kindlalt. Häält eelnevalt lahti lauldes ajas kohati köhatama, kõrgemad noodid, mis muidu probleemi ei valmista, ei tulnud välja (lauludes neid konkreetseid õnneks vaja ei läinud). Ma teadsin, et saagu mis saab, ära esinema ma pean.

Juba peale esimese laulu lõppu tagasi lava taha kõndides kirusin ennast põrgupõhjani. Piinlik, rõve, õudne! Sellest hetkest mu tuju läks ja jäi ka kuskile kaugele. Oma järgnevad laulud laulsin ära nii hästi kui antud momendil suutsin, aga haige kurk tegi mulle siiski karuteene.

Peale kontserdi lõppu vahetades ära riided, kohtunud mõningate inimestega, läksin koju, tuju peaaegu täiesti ära. 

Kõige tipp oli peale koju jõudmist. Lamades oma poolhämaras toas, kuulates Mari Jürjensi muusikat ma lihtsalt nutsin, nutsin oma esinemise pärast. Ma tundsin, et see mis ma seal tegin, ei olnud hea, sugugi mitte ühe kontserti vääriline. 

Tänaseks on tuju juba tiba parem. Peale ärkamist olin üksi kodus, hakkasin tegema erinevaid hingamis- ja hääleharjutusi, Laulsin, oi ma laulsin palju (palun vabandust naabrid)!  

Kuigi eilne läks päris korralikult aia taha, on siiski laulmine see, mis mind rõõmustab, mida mulle meeldib nii väga teha. Ja ma olen nüüdseks nii suures segaduses, mida peale gümnaasiumi edasi teha, kas minna arstiteadust või laulu õppima??? Ma olen sellele juba tegelikult väga pikalt mõelnud, aga ma ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda.

Sel nädalavahetusel oli selline teistsugune olemine. Olin üksi kodus, eelkõige selepärast, et kolmanda eksami (bioloogia) tarvis õppida. Muidugi jah, terve aja ma seda loomulikult ei teinud.

Reede pärastlõunal toimus meil (Paide Gümnaasiumil) iga-aastane kevadkontsert. Noh, tegelikult oli see minu jaoks viimane kevadkontsert, sest sügisel jätkan oma haridusteed Pärnu Koidula Gümnaasiumis. Uue kooli suhtes olen tegelikult väga-väga põnevil, aga samas tunnen ka kurbust, et nüüd viimased kolm aastat õpin üldse teises linnas, kui olen seda siiani teinud. 

Õhtupoole tuli mulle külla ka Laura, kellega, nagu alati, kuulasime muusikat, vaatasime filmi, rääkisime jutu, sõime...Öösel kell kaks tuli meil mõlemal tahtmine ennast liigutada. Niisiis hakkasime siinsamas toas trenni tegema. Kuigi jah, see otseselt trenni tegemise moodi välja ei näinud. Peale kõhulihaste ja plangu tegemise seisime kordamööda käte peal ja ülejäänud aja väänlesime igatpidi :D Mida need tüdrukud veel siis reede öösel tegema peaks?

Laupäeval jõudsin lõpuks ka õppimise juurde. Olles sellega selleks korraks ühele poole saanud, võtsin oma kitarri kätte, kuulates samal ajal Eeva Talsi plaati. Kuulasin mitmeid-mitmeid kordi laulu ''Vihmani truu''. Seejärel panin laulu kinni, kirjutasin üles sõnad ja hakkasin viisiga improma. Kokku tuli laulule selline cover, kus viis on totaalselt teistsugune, samas kuidagi hea ning ka teistsugune.

Täna olles veel üksinda kodus, otsustasin, et ma siiski pean laulu ''Hetked'' kitarril sõrmitsemise välja nuputama. Paar kuud tagasi pöördusin selle murega Eeva Talsi poole, kuid kuna laulul noote ei ole olemas, siis soovitas ta mul kirjutada Mari Jürjensile, kuna selles laulus mängis kitarri Mari. Ka temale rääkisin sama jutu ära, mille peale ta vastas, et ta ise ka täpselt ei tea mida ta mängib, teeb seda kuulmise järgi. Mõlemaga nendega oli veidi muud juttu ka, aga see pole antud hetkel praegu oluline :) Igatahes jah, ma ei saanud neid noote, kuna nad mängivad kuulmise järgi (mis on ülikõva tegelikult).

Seega ma pidin need ikkagi ise välja nuputama, ja vola, pool tundi laulu kuulates ja kaasa mängides mõtlesin välja! Aga tõesti nii järjest, et ma parem käsi oli küünarnuki kohast juba surnud, sest ma ei liigutanud seda pea üldse. Tööd tegi parem käsi ainult randme osast. Tahtejõud on alati kõige suurem ja võimsam, mis ma muud oskan öelda. 

Eelteatena võin juba öelda, et kui ma nüüd mingiaeg endale uue telefoni saan, millega saab normaalselt filmida, hakkan tegema erinevate laulude covereid, mida hakkan oma youtube'i

Olen päris kindel, et mingi aeg olen siin kindlasti rääkinud enda omaloomingulisest laulust..võibolla ei ole ka, aga pole ju hullu. Igal aastal toimub Paides omaloomingukonkurss ''Südamelaul'', kuhu tulevad noored iseenda peas välja mõeldud laule, luuletusi, tantse jms teistele näitama. Suure surma peale sain oma laulu siiski valmis ja esitatud.

Üleeile lõunal ei olnud see laul kusjuures veel päris valmiski :D Tegelikult on üldse MEGASUUR ime, et ma siiski osalesin. Olin endas nii kindel, et raudselt räigelt põrun ja pärast seda on nii piinlik, et ei julge kellegile otsa vaadata. Keeldusin osalemast, aga võtsin ennast täna kokku..peaaegu sain täiesti üle. Aasta algul lubasin, et lähen lõpuks sel aastal Südamelaulule, see kusjuures oligi minu üks ja ainus motivaator, ega ma teisi väga ei kuulanud. Ma lihtsalt ei saanud enda lubadust murda.

Teid ju kindlasti üldse ei huvita väga palju huvitab, millest minu kirjutatud räägib, seega tulen teile ilusti vastu ning panen laulusõnad lugemiseks välja järgnevasse postitusse, SIIA.

Nagu te lugeda saate, räägib see laul lootustest. Sellest, kuidas pidevalt ootame, et kõik läheks aina paremini ja toredamini, kuid tihtipeale räigelt pettume enda ootustes, kuna kujutasime kõike palju ilusamates värvides ette. Olen laulus rääkinud ka sellest, miks nii on ja kuidas seda muuta, kuidas ei peaks pidevalt pettuma..ei tuleks loota ülearu palju. 

Miks mul sellised sõnad tulid? Kui ma hakkan laulusõnu mõtlema, siis tegelikult esimene salm lihtsalt tuli kuskilt ajusopist. Edasisele pidin juba veidi pingsamalt mõtlema, kuidas esimeses salmis seatud probleemi analüüsinda ning kuidas lõpuks sellele lahendus leida. Usun, et alateadlikult kirjutasin oma olukorrast, tunnetest inspireerituna need sõnad. Alles hiljuti oli mul endal nii, et tohutult lootsin, tõsiselt lootsin maad ja ilmad ja pudrumäed kokku, kuid kui asi oli seal maal, mil mu ootused oleks pidanud täide minema, räigelt pettusin, sest midagi sellist ei juhtunudki kunagi. Sealt sain oma õppetunni, et ei tasu liiga palju loota, on miljoneid kordi suurem oht pettuda, isegi kui paljud märgid viitavad sellele, et midagi suurt ja eriti toredat on tulemas, ära pööra sellele suurt tähelepanu vaid ürita elada oma elu edasi. Asjad ei pruugi alati nii minna, nagu me prognoosime või loodame.

Kui sa nüüd vahepeal neid laulusõnu ei lugenud, siis viska nüüd pilk peale ja mõtle, kas on mul pisutki õigus? Minu enda kohta käib see laul 100%, noh ma tegelikult ise kirjutasin selle ka ju :D Link on SIIN. Ja laulu ennast saab kuulata SIIT.

Tahaksite nüüd siit midagi uut ja huvitavat lugeda? Ma ka. Aga njetu, kannatate esmaspäevani ära :D Ma tahtsin et te ikka teaksite, et ma olen seesmiselt homse pärast suhteliselt hullunud. Veits creepy on. Kool saatis küll meili, et lihtsalt toimub vestlus jne, aga kust mina tean, kuidas see tegelikult korraldatud on..äkki pannakse meid kõiki käeraudadega tulikuuma radiaatori külge ja siis kõrvetatakse varbaid kuumade grillvorstidega või siis ruumi sisenedes hüpatakse külakuhjana plauhti peale vms.

Võibolla on kõik lihtsalt suur pettus ja tegelikult meid kõiki viiakse Aafrikasse orjadeks ja sunnitakse ränkrasket tööd tegema. Orjapidajad seisavad iga orja taha sõnnikuhargiga ja kohe sutskab, kui keegi kavatseb logelema hakata. 

Kuigi tegelikult olen 99,999% kindel, et tegelikult on seal kõik normaalsed inimesed, normaalsete kavatsastega, kes ei kavatse midagi väga õelat minuga peale hakata. Kõik ei ole ju omatigi sellised õelad loomad nagu näiteks zombied filmides vms.

Kui teil tekkis hetkekski mõte, et ma päriselt tahtsin midagi tarka öelda, siis ei, mul polnud see plaaniski......ups :D Ma pean oma ajud lihtsalt praegu hetkeks lõdvaks laskma. Lõpetuseks meenutust vanasse aega ka....tadaaaa!

Otsin sõpra, kaaslast, muusikasõpra! Nimelt 27. märtsil annavad Eeva Talsi ja Juhan Aru koos Mari Jürjensi, Kristjan kallase, Lauri Lüdimoisi, Taavet Nilleri, Villu Talsi ja Jalmar Vabarnaga Viljandi Pärimusmuusika aidas armsa kontserdi ''Vähemalt täna''. Ilmselt pole vaja pikemalt mõeldagi, kas ma tahan sinna minna või mitte, sest see on ju ilmselge et tahan, või mis :)

Kuna see armas inimene, kes mind sellest kontsertist täna informeeris, ei saa minuga sinna kaasa tulla, uurin siitpoolt. Kas teie seast oleks keegi nii armas inimene, kes tuleks minuga sinna kaasa ja pakuks mulle seltsi? Üksi kontsertile minna on kuidagi igav vms :)

Ürituse kohta täpsem info SIIT. Palun anna endast märku, kui oled sinna minemas ja tahaksid mulle seltsi pakkuda. Kui ise ei ole huvitatud, siis jagamine ei teeks ka paha.

Kas teil on ka vahepeal selliseid perioode, kus lihtsalt oletegi reaalselt mitu päeva järjest nii väsinud kui üldse olla saab, igasugune magamine aitab ainult max mõneks tunniks? Minul vähemalt viimased 3 päeva on nii olnud (ka praegu üritan ennast üleval hoida, et see postitus siiski valmis saada). Tõsiselt väsinud, mul oleks vaja mingit korralikku 14-15 tunnist und. Vot siis ma oleks puhanud (kuigi ilmselt mitte kauaks). Ega ma neid numbreid huupi pannud, ma suudan väga vabalt magada nii kaua. Mul on kahju inimestest kes ei suuda :D

Lihtsalt igal pool kus ma ka poleks, tahaks kerra tõmmata ja magama heita. Koolis, kodus, igal pool kus selleks ka tegelikult võimalus olemas on. Ilmselt on üheks põhjuseks ka teise trimestri lõpp. Kuna reedel pannakse hinded välja, on kindlasti vaja kõik selleks päevaks korda saada. Ainult üks asi ongi veel jäänud (algul oli 8 tööd vastata). Mul on tegelikult hea meel, kui kõik võlad koolis on tasa tehtud. Kuigi nende tegemine võttis(võtab) ka tegelikult tublisti aega ära.

Muide, enne kui ma lõpetan, siis palun olge nii kallid ja nunnud ja armsad ja toredad ja palun palun kirjutage siia samma postituse alla (kellel kasutajat pole, saab anonüümselt kommenteerida) kõik ilusad, rahuliku tempo ja ilusa sõnumiga eesti keelsed laul(ud). Soovitatavalt nais-esitaja esituses. Otsin lauluvõistluseks laulu! Palun leidke see kaks sekundit, mis kulub kirjutamiseks ja jagage minuga laulude nimesid koos esitajaga! :)

Eile peale arsti juures käimist olin nii kuri, ega söandanud blogima tulla. Kuri olin sellepärast, et veel ka tänase päeva (lisaks neljapäevale, reedele, nädalavahetusele ja esmaspäevale) pidin siiski passima kodus, kuna perearst tahtis nii...tervenemiseks või nii. No eilne eilseks. Positiivne on see, et homme saan ma lõpuks tagasi kooli ja ei pea enam tegemata tööde eest ekooli hüüumärke koguma (hetkel on neid mul seal kokku 8 eksemplari). Kuna järgmisel reedel pannakse trimestrihinded välja, siis on mul suhteliselt kiire nende kõigi parandamisega.

Tegin vahepeal (täna) natuke head ka. Andsin järjekordselt oma vanu riideid ära, sest eks abivajajaid on igal pool. Aga mind ajab üks asi natuke muigama. Nimelt see, et enamus ajast on ikka nii, et keegi ise midagi anda ei taha, ainult tahetakse kõike saada. Ju see on meile juba siis nii loomupäraseks saanud. :) 

Ei, tegelikult ma ei nurise üldse. Minul on tegelikult hea meel, kui saan inimesi aidata, ükskõik kuidas. Küll ka mina saan kunagi abi, kui mul peaks seda vaja minema. 

Ega ma väga muud tarka polegi teinud. Õppisin mõningaid matemaatika asju järgi, mida nad tunnis teinud olid. Eriti tore on see, et ülesannete tegemiseks pidin iga kord kedagi (paralleel- või enda)klassist piinama, et too või teine mulle õpikust pilte saadaks, kuna mul endal uut õpikut njetu. Seega päris niisama ma siiski neid päevi maha ei maganud.

Üleeile suutsin armuda ära ühte enda jaoks uude laulu. Tegu on järjekordse rahvalaulu lähedase lauluga. Tavaline eesti muusika, mida Mari Kalkun teeb. Mulle meeldib, teile ilmselt mitte, aga jagan ikkagi (kasvõi siis lihtsalt kiusamise eesmärgil) :D