Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..

Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D

Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 

Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).

Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!

Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!

Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 

TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!

Täna oli kuidagi megapikk ja raske 8-tunnine koolipäev (elagu kolmapäevad ja G1BK!), kohe päris tõsiselt. Kuigi jah, nigelat enesetunnet võimendas kindlasti ka asjaolu, et esmaspäeval oli matemaatikas ja füüsikas kontrolltöö, teisipäeval inglise ja eesti keeles (+ajaloo tunnikas-õppida oli vaja selgeks 15 kreeka müüti), täna oli kontrolltöö keemias ja uurimustöö alustes. Jep, ausaltöeldes ma olen päris surnud :D Iga päev alates pühapäevast on olnud max 5 tundi und, not cool.
Tegelikult tahtsin rääkida hoopiski pisitillukesest feilist või lihtsalt megapiinlikust juhtumist, mis paar tundi peale kooli juhtus.
Hängisime klassiõega (C) kesklinnas ringi (eesmärgil mulle saapad leida), paraku saapaid ei leidnud. Käisime veel niisama ringi, jalutasime jõe ääres ning lõpuks hakkasime tagasi bussijaama poole kõndima. Põikasime siis Delice'i toidupoest läbi, et mandariine ostma minna. Olime kahekesi puuviljaletis, uurisime mandariine ja greipe.
Meist läks mööda mees, kelle kohe ära tundsin, nimelt tegu oli Kadri Rämmeldi (Adamsoni) abikaasaga. C teda tähele vist ei pannudki, ütlesin siis talle, et Kadri Adamsoni mees läks just mööda. tavalise helitugevusega rääkides arutlesin selle üle, kui julmaks ta oma habeme kasvatanud on ja et ma ei mäleta mis ta eesnimi on, ka muidugi seda mainisin. Midagi ütlesin Kadri kohta ka..
C kuulas mu ära ja hakkas midagi rääkima, mainides ka Kättemaksukontori ära. Sel hetkel, kui ta jõudis sõna ''Kättemaksukontor'' öelda, nägin, et juhuslikult Kadri ise oli põhimõtteliselt otse meie selja taga. Koheselt käskisin tal vait jääda :D Ma ei oska öelda, kui palju ta minu ja C jutuajamist kuulis, aga tõsiasi on see, et ta kohe kindlasti kuulis vähemalt kolmveerandit minu juttu. Ja SUUR fakt on see, et mul oli niiiii megapiinlik. Ma tõesti ei teadnud tema olemasolust meie selja taga puuvilju valimas :D
Kahjuks on ka see tõsiasi piinlik, et ma rääkisin küllalti valju häälega, noh nagu sellise tavalise rääkimise hääletugevusega.
Elu õppetund mulle: Enne kui midagi ütled, vaata oma selja taha ja kui kedagi pole, räägi igaksjuhuks ikka vaikse häälega!

Uuh and by the way, Kadri nägi täna nii hea välja! Tal on megailus hall mantel ja värki, ei ma ei stalgi inimesi, ausalt :D

*Sorri, mul pole täna tuju kirjavigu parandada*

Ma ei viitsi mämmutada, seega asun kohe asja kallale. Lugu siis selline, et mul oleks vägavägaväga teilt kõigilt abi vaja, päris tõsiselt, mul on nii suur mure. Eriti mage on jälle mingite stressijuttudega teid piinama hakata, aga. Viimasel ajal ma ei saa kuidagi enam see rõõmsameelne Linda olla, mõnel päeval tuleb välja, aga õhtu eel olen jälle see tuttav võõras, kes iseennast peeglistki ära ei tunne. 

Ma suudan ärrituda niivõrd väikeste asjade peale, ma ei maga kuigi hästi, eelistan enamus päevi üksi olla, eriti hommikud/õhtud(!), peavalud vahepeal täiesti tühja koha pealt. Ja siis veel see, et mulle tegelikult megapalju meeldib Koidula ja klass ja värki, Nõmmes on väga tore elada ja puha, aga ma tahaks niiiiväga Paidesse või maale minna (selline asi nagu koduigatsus eksisteerib minu puhul??). Igatahes jah, palun help me!

Esmaspäevakesest paar lookest:

Oli siis esmaspäevane päev, kuus tundi ja valikaine (tegelt kuues tund jäi ära). Päeva ebaõnnestumine algas valikaine tunniga, mis on mul siis pilliõpe/hääleseade (ma vist olen juba umbes miljon korda öelnud ka, et olen häääästi kaua laulnud). Ehk siis nagu see on asi, milles tunnen end SUHT kindlalt. Esmaspäeval tegime siis esimest korda kitarrimängu asemel hääleseadet. Mu õpetaja on reaalselt megaproff laulmises ja üldse muusika tegemises/loomises. Terve oma tunni räägib minuga, kasutades väga palju muusikalisi termineid, mille tähendusest ma midagi ei tea, ta räägib mulle nootidest, laadidest, astmetest...eeem, teisi asju ma ei oska nimetada, sest need on asjad, millest ma midagi ei tea. Miljonit korda- Ma ei ole kunagi muusikakoolis käinud ja ma EI TUNNE nooti ega muud sellist!

Räägib mulle umbes pool tundi asjadest, millest ma aru ei saa ja kui lõpuks laulmiseni jõudsime, oli mul selline tunne, nagu ma poleks kunagi varem laulnud ja ma ei tea üldse, mis asi see laulmine üldse ongi! Aaaahhhhh elu s**em tunne lihtsalt! Ehk siis jah, palju õnne mulle, õpetaja on proff, mina ei ole ja ma ei oska neid asju, mis ta tahab et ma oskaks jne..mida ma teen?????? Tore jah, et midagi aru saate.

Noh, nagu eelnevast oleks minu jaoks juba väheks jäänud..Kuna pidin kella kolmeks jõudma haiglasse füsioteraapiasse, olin sunnitud megakiirelt tegutsema, et koolist linnaliinibussile jõuda. Buss jõudis just siis ette, kui peatusesse jõudsin. *Kasutan alati ühekordseid bussipileteid, noh, neid mis sealt suurest kobakast läbi lased ja see kuupäeva peale trükib vms. Ostan alati hästi mitu tükki ka korraga, et olemas oleks koguaeg.*

Noh olin kuskil ühe peatuse sõitnud, kui hakkasin piletit otsima. Aga no otsa olid saanud. Kaks-kolm peatust oli vaja ainult sõita, mõtlesin et see on täiega savi, nii väike maa veel..sõitsin aga edasi. Ja siis üllatus-üllatus, tulevad järgmises peatuses peale kontrolörid. Ainus mõte, mis peast läbi käis oli lihtsalt soov, et nad ei näeks mind, sest noh, piletit mul neile ette näidata ju ei olnud. Rääkisin ka neile selle sama jutu ära.

Vedasid mu oma erabussi, võtsid mu nime, telefoni nr., aadressi, meili, ema nime, ema numbri, ema aadressi, noh ja lisaks sellele kõik mu ID-kaardil olevad andmed. Kuna ma pidin arstile kindlasti jõudma, tegid nad kiiresti ja hoidsid mind ainult nii ''vähe'' aega kinni, et arsti ajani oli ainult fucking 1 minut..

Samal ajal kui mind autos või bussis või mis iganes pannis mind kinni hoiti, helistati mu emale ja räägiti jutt ära ja värki. Emalt siis pärast kuulsin, et saan rahatrahvi, täpse summa saan teada meili teel 1.detsembril. 

PS.Eriti lamp on see, et üks kutt, kelle kuukaart oli aegunud, jäeti rahulikult sinna bussi edasi..

No palun..ainult kaks sõna: Minge põrgu!!!

Ma panin selle pealkirja tegelikult juba möödunud nädala lõpus kirja, aga ma sel päeval postitust ei jaksanud absoluutselt kirjutada. Kuigi esmased emotsioonid on praeguseks juba möödas, ei saa ma seda lookest sellegipoolest teiega jagamata jätta. Asi on tegelikult juba suhteliselt absurdne.
Igatahes. Nagu ma juba mustmiljon korda olen öelnud, siis ma õpin Pärnu Koidula Gümnaasiumis (tegelikult teen reklaami jälle). Kuna tegu on riigigümnaasiumiga, antakse väljaspool Pärnut elavatele õpilastele maakonnabussidega tasuta kooli-koju sõitmiseks bussikaardid (täiega ilusad näevad välja, aga ma ei saa praegu pilti sheerida teiega). Kuna ma nüüd praeguseks olen seaduse silmis Kilingi-Nõmme elanik, sain ka mina selle (jumal tänatud, enam ei kulu bussisõidu peale raha). 
Ütleme nii, et see on minu, kui õpilase jaoks, elutähtis kaart nagu mõnele näiteks pangakaart (aga mu pangakaardil pole nagunii raha, seega minu jaoks pangakaart oluline pole :D). Seega oma bussikaarti pean hoidma kogu oma hingega kõik need pikad päevad enda ligi, et ma sedamingi valemiga ära kaotada ei suudaks.
Paraku oktoobri algul, kui hommikul bussi astusin, ja oma kaarti bussijuhile andma hakkasin, nägin, et mu käes oli millegipärast hoopis ID-kaart, millega polnud küll midagi peale hakata. Mul ei olnud pikalt aega oma taskutes sobrada, ostsin selle pileti siis ise välja ja läksin istuma. Paaniliselt hakkasin oma taskuid, rahakotti, koolikotti ja kõikvõimalikke muid kohti läbi otsima, aga mida pole, bussikaarti pole. Ma olin sel hetkel tegelikult ikka täiega paanikas, kurtsin isegi klassikaaslastele oma suurt muret, sest no ise küll bussisõitude eest maksta ei taha, kui nädala peale ainuüksi bussisõitude peale kuluks ca 30€..Jõudsin isegi ''Märgatud Pärnus'' Facebooki kirja saata, et nad kuulutuse üles paneksid, et Linda Blande nimeline kaart on kadunud.
Mingil õnnelikul juhul sain juba sama päeva pärastlõunal oma kasu-kasu-emalt (Kai emalt) kõne, et naabrinaine olevat mu kaardi kodu juurest aia kõrvalt leidnud, mis oli nagu niiii hea uudis, et ma peaagu oleks pikali kukkunud, kui ma juba Paide bussi peal istunud poleks.

*kolm nädalat hiljem*

Oli siis viimane koolipäev sel veerandil, reede ja puha. Peale koolipäeva pidin ennast Ülejõe kooli juurde transportima, et tädiga kokku saada (ta on Ülejões õpetaja) ja temaga koos maale põrutada. Veel enne Pärnust ära sõitmist hüppasime Ülejõe Selverist läbi (ma teen nii palju reklaami täna). Mul oli vaja väääga palju süüa osta, sest vanaema tuli alles hilisõhtul. Eks seal poes oli ka omajagu jebimist, lõpuks jõudsime õnnelikult auto peale tagasi ning põrutasime edasi maale.
Õhtul, nagu meil ikka kombeks, lobisesime pliksidega Skypes (tsau Hannaliis, Mirell, Cerlyn ja Joanna!). Mingihetk keegi neist küsis mu käest et kas ma pole ikkaveel oma bussikaarti üles leidnud, et ''Märgatud Pärnus'' oli keegi postitanud, et Linda Blande nimeline bussikaart on leitud. Ma esilagu lihtsalt naersin nende üle ja ütlesin, et see on vana postitus, sest ma leidsin oma kaardi juba ammuilma üles, juba samal päeval, kui ma selle kadunuks kuulutasin. Aga need seal ikka ajasid oma joru edasi, et ei ole vana postitus, ainult paar tundi tagasi lisatud. Sel hetkel oli küll eriti wtf olukord. Nii kindluse mõttes kontrollisin siis oma taskud läbi. Ning tõepoolest, kaarti polnudki :D
Ma ei mäleta täpselt kui kaua ma selle üle naersin, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et see jälle kaotsi on läinud. Eriti irooniline on see, et ma hoian oma Koidula õpilaspiletit (mis on ka uksekaardi eest) ja bussikaarti alati samas kohas, aga alati kaob ära ainult bussikaart mitte õpilaspilet..
Vähemalt nüüd vaheajal on mu bussikaart kenasti turvalises kohas ja Pärnu minnes lähen toon selle õnnetukese võõrast kohast ära (emme, ära ole kuri :D).

Mul on olnud aega tervelt kolm nädalat tutvuda oma uue kooli, õpetajate ja klassikaaslastega. Võin julgelt öelda, et praegune mulje koolist on vägagi hea. Klassikaaslased on toredad ning sõbralikud (ja ülitargad), iga aineõpetaja teab täpselt ja põhjalikult õpetatava aine kohta.

Õppetöö hakkas meil suhteliselt kohe täie rauaga, seega vaba aega on täpselt nii palju, et kui hästi tahta, jõuab parematel päevadel peale kodus õppimist kümne ajal magama. Rütm on praeguseks juba peaaegu paika loksunud. Hommikul kell kuus on äratus, uni tuleb 8-9 ajal õhtul, magama jõuan 22-23 ajal. 

Ma ei oska nüüd öelda, mis see päriselt on, aga ma tunnen, nagu mul oleks praegusel ajal mingisugune sisseelamise-stress. Olen niivõrd ehmunud sellest tohutust õppimise tempost, ei tunne ennast mõnes aines (lihtne näide: matemaatika) millegi pärast üldse kindlalt. Aju lihtsalt ei suuda seda kõike ära seedida, alles jääbki peas ainult üks puder ja kapsad. 

Eelmise koolinädala lõpupoole oli meil matemaatika kontrolltöö. Ütleme nii, et see ei läinud päris nii, nagu ma oleks tahtnud, ma ei taha teadagi, mis kõveriku hinde ma selle eest saan (loe:kahe)...raske oli..ei ole siin kübetki liialdust, ausalt! Iga juhul, töö tööks...peale selle töö tegemist, ka isegi veel järgmisel päeval mõtlesin aina sellele kontrolltööle, kui halvasti saab ühte asja teha..selline ülimegahüübernõme tunne tuli sisse, selline kurb, ärritunud, segaduses..Niisugune tunne, et mida paganat ma siin Koidula-tarkade-koolis teen?? Appi te ei kujuta ettegi, millised ajugeeniused mu klassikaaslased on (ausalt, praegu ma ei pinguta ka üle!)!! Tunnen ennast nende keskel suhteliselt hariatult, kes on kuskilt teistele tundmatust kohast Paidest välja hüpanud ja kes püüab nüüd suurema linna riigigümnaasiumis hästi toime tulla, et arstiks saada. Ma praegu naeran enda üle, sest:

1) Kuidas minust arst saab, kui ma juba praegu endaga toime ei tule? (kool on kestnud ainult kolm nädalat!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

2) Ma nii kuradima palju kardan kevadisi eksameid (meil on iga õppeaasta lõpus kolm eksamit)!

3) Sain just aru, kui suur põdeja ma olen :D

Peaks vist ennast kokku võtma ja mõistma, et gümnaasiumi algus EI PEAGI kerge olema! Ei tohiks rasketel asjadel oma mõistuse üle kontrolli võtta, sest ma olen Linda, kes tuleb endaga toime, vahet pole kui nigel olukord ka poleks, eksju :D! Pean vist lihtsalt asja kuidagi positiivsemast küljest vaatama ning lõpetama lõpuks ennast oma klassikaaslastega võrdlemast!!! Ennast teistega võrdlemine on mu üks suuuuuurimaid miinuseid (peaks vist üle saama sellest lõpuks!).

Püüan sel nädalal võimalikult palju blogisse postitusi koolist kribada ja pilte lisada, sest käes on rebaste retsimise nädal! Homne päev koolis möödub pidžaamades ning hommikumantlites, koolikotti me ei aksepteeri, selleks on ju ometigi padjapüürid olemas..It's going to be fun! 

PS. ma olen nohus, kurguvalus väikses köhas ja kõhuviiruses :P

Võtsin ennast nüüd üle mitme aja kokku ja otsustasin solfedžo algteadmisi õppima hakkama. Otsisin igasugused leheküljed teooriate ja näidetega uuesti välja. Umbes tunnikese materjali põhjalikult mitmeid kordi läbi lugedes ning lolli näoga mõtlema jäädes sain ma aru sellest, et minu puhul on ilmselt ainult kolm võimalust: 

Kogu lugemise ajal olin ma toooohutult süvenenud, kasutades kõiki oma ajurakke meelde tuletamaks, mida olen ka juba varem kuulnud, et lihtsam oleks. Seega jah, solfi teooriat olen ma ka varasemalt uurinud, et midagigi aru saada, aga ei! Ma reaalselt mõtlen, et kuidas see kõik on võimalik endale veel selgeks teha? Rääkimata pähe jätmisest! Ausalt, minu aju on nii koos kui koos+lisaks sellele olen ma endas täiega pettunud. Ja ma kavatsen nii kauaks alla anda, kuni ma endale õpetaja leian (ja mul pole õrna aimugi, kust kohast või millal).

Ma just praegu üle mitme tunni suvatsesin aknast välja vaadata..miks õues juba kottpime on? :D Jõulud hakkavad tulema? Nope, kõigest kooliaasta koputab uksele. Kusjuures mul hakkab nüüd vist juba vaikselt see lihtne uue-kooli-ja-kodu-ja-elu värk kohale jõudma (rõhk sõnadel ''vist'' ja ''vaikselt''). Nädalavahetusel on juba oma kodinatega Nõmme minek...aga antud hetkel on mul üks pisikene probleemikene..Kuna ma tahaks eriti esimesel koolipäeval vähemalt hea esmamuljegi endast jätta, peaks ma ju idee poolest ka normaalne välja nägema (mille täideminemises ma sügavalt kahtlen). Seega, mis imeriided ma endale selga veel peaksin panema? Kleidi+sukad+baleriinad? Mustad teksad+pidulikum pluus+baleriinad? Arvestades asjaolu, et mul pole ühtegi rabavalt ilusat kleiti, ega megakaunist pidulikumat pluusi, siis ma lähen lihtsalt riieteta või kanakostüümiga, väga vahet ju polegi.

Ma räigelt kardan seda, et ükskõik kui tavaliste või normaalsete riietega ma ka ei läheks, näen ma teiste kõrval välja nagu totaalne maakas või lihtsalt kartul. Seega ma ootan teilt ideid, sest mul on mõistus otsas.

Täna oli koolis jälle kuidagi mõnus olla, lihtsalt selline hea tunne, ma ei oska seda kuidagi seletada. Läksin peale kooli heatujuliselt koju ja veidi aega lihtsalt istusin, mängisin kitarri, kuulasin muusikat. Kuna rahvatantsu trennini oli tublisti 3 tundi aega, otsustasin oma uurimustööd arvutis vormistama hakata. 

Tegu on tegelikult päris mahuka tööga, kuna töösse on vaja teha päris sisukas tabel, siis selle põhjal kokkuvõttev tabel ja siis veel otsida netist THI (tarbija hinna indeks), uurida EMORI ostukorvi, koostada diagramm, kirjutada saadud andmete põhjal kokkuvõte, no ja muidugi veel sissejuhatus, kokkuvõte, uurimustöö korraldus, tiitelleht, sisukord jne. Seega selline mõnus mitmete tundide töö.

No sellega oligi siis nii, et hakkasin seda tublisti tegema. Veidi üle pooleteise tunni tegin, sain umbes kolmandiku tööst valmis. Kuna kell läks paljuks, pidin otsad kokku tõmbama, et trenni jõuda. Salvestasin ilusti oma töö ära ja sulgesin akna. Nagu mul alati kombeks, lähen vaatan kohe ka kausta üle, et veenduda faili olemasolus. Tegin kausta lahti ja ups, faili pole! Kadunud! Selle peale otsisin kõik kaustad läbi, sest mine tea, ehk läks kogemata valesse kausta. Mis te arvate, kas ma leidsin selle? Nope. Läksin wordsi peale, kuna seal on ajalugu näha, mis fail viimati tegemisel on olnud, et saaksin sealt selle kätte, muidugi seal seda ka polnud. Ühesõnaga, ma otsisin kõikvõimalikud kohad läbi, isegi pilvefailid, aga no mida ei ole seda ei ole.

Jah, te saite õigesti aru, minu pooleteise tunnisest tööst pole enam kübetki järgi. Nii ma siis reipalt hakkasin seda nüüd olude sunnil uuesti tegema! Kui tubli minust. Siit teile ja eriti mulle õppetund: Kui teed mingit olulist koolitööd ja salvestad selle, ära sulge akent enne, kui oled veendunud, et see on sul ikka olemas, tehnika pole just kuigi nutikas hoidmaks faile kuskil tagataskus alles, et kui midagi juhtub, oleks see kättesaadav (võib-olla on ka, aga mina midagi ega kuskilt ei leidnud). Seekord läks nii :)

Kuna praegu on suhteliselt greizi aeg, siis olen suure kaarega blogist eemale hoidnud, nii kaugele, et pole isegi jaksanud kellegi teise blogi lugeda. Praegu on üldse selline periood, kus ongi reaalselt kiire, kooliisu on kuidagi vähemaks läinud ja ma ei jaksa enam nii hästi keskenduda kui enne jõuluvaheaega, mingi imelik värk.

Selle suhteliselt lambi nädala jooksul olene tegelikult natuke korda ka saatnud, küll mitte midagi märkimisväärset, aga siiski. Jah, kuigi pidin endas jälle pettuma :D Laupäeval toimus jälle iga-aastane keemia olümpiaad. Te ei kujuta ettegi kui palju ma selleks õppisin. Vaheajal õppisin, kooli ajal õppisin, nädalavahetustel õppisin, ma ise ka imestasin, et viitsisin keemiat nii palju õppida. AGA olümpiaad oli niivõrd tore, et seal ei küsitud peaaegu ühtegi asja mida ma tean. Mingid x-asjad ja ma ei tähendanud sealt ühtegi konkreetset asja, mis oleks koolis õpitud vms. Sellele ka siis vastav koht..(ei jäänud viimaseks). Aga siiski, ma olen siiamaani niiiiiiiiiiiiiiiiiiii...iiii pettunud!! Õhhh! Ma kohe üldse ei salli ebaõnnestumisi! Loodetavasti eesti keele olümpiaadil, sel redel läheb paremini kihihiii.

Vahepeal tuli mul ka ülivinge mõte. Kitarriga seoses (jah, jälle). Võibolla mäletate, kuidas sügisel oma kitarri suure hurraaga kleepsudega üle käisin(?) Igatahes need on üle kuu aja juba likvideeritud. Aga kuna minu kitarr on nii igav ja valge, siis üliväga tahaksin seda tuunida. Seega, mul tuli selline geniaalne idee, et kontakteerun oma endise kunstikooli õpetajaga (käisin mõni aasta tagasi paar aastat kunstikoolis), et ta aitaks mul midagi välja mõelda ja ehk aitab mul ka selle kitarri ära tuunida. Plaan on siis selline, et kogu valge ala üle värvida, suled (umbes nagu mu blogis) või mingi etno muster vms (nii nagu mulle ju meeldib). Nii või teisiti pean kitarrikeeled ära vahetama, seega, mis mind peatab?

Seega, jeešjeeš, ma olen veel hullem kui pealtpoolt paistab :D Kui teis tekitab ülipalju segadust, et mis lollusega ma jälle hakkama tahan saada, siis mõned näited joonistustest kitarril leiate SELLELT LINGILT. Kuigi minu kitarri peal ilutseks tõesti mingi rahvuslikum teema,