Blogida või mitte..selles on küsimus..

Terekest kallid kaasmaalased ja muidu sõbrad, kes varasemalt usinasti sellel lehel siin oma meelt lahutamas käisid või niisama ühe tüdruku kohati õnnetu teismeea üle itsitamas käisid. Te ei ole mu meeltest kadunud tänase päevani. Vägagi palju on selle paari aastase pausi jooksul juhtunud ja muutunud. Kui aus olla, siis nii mõnegi külje pealt üsnagi drastiliselt; on läinud vanu ja tulnud juurde uusi.

Läti, Žagarkalns 2019

Minust on saanud vahepeal (püüan olla jube usin) naiskodukaitsja. Eelneval aastal ma seda teed alustasin ja praeguseks hetkeks tunnen, et see oli üks parimaid otsuseid, mida üldse kunagi vastu võtnud olen. Lisaks erinevatele laagritele, õppustele ja väljaõpetele tunnen eriti suurt rõõmu suurõppus SIIL2018 osalemises, kust sain vägagi palju uusi kogemusi, tutvusi ja rõõmsat meelt (kuigi selg ähvardas varustuse raskusele vahepeal alla anda).

Eelmise aasta (2018) suve hakul asusin tööle Tallinn-Stockholm kruiisilaevale M/S Victoria I, kus tänase päevani lisaraha teenimas käin. Nüüdseks juba ca 9 kuud.

Kogu selle möödunud aja jooksul olen jällegi rännanud mööda Euroopat. Bussiga 2017. aasta kevadel läbi Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia Ungarisse Budapesti; 2018. aasta kevadel Itaaliasse kuurortlinna Caorlesse ning Veneetsiasse; 2019. aasta kevadel taas bussiga läbi Läti-Leedu Poola Gdanski nimelisse linnakesse. Need reisid tegime koos oma armsa neidudekoori Argentum Voxiga (dirigent Toomas Voll). Kõigilt neilt tulime tagasi oma kategooria kullaga. *aplaus*

Oma lakkamatu mitte-tervise saagat lühidalt jätkates, olen nüüdseks ära käinud juba kahel põlveopil- viimasest alles taastun (võibolla mingil hetkel jutustan täpsemalt oma narkoosiuimast ja segasest peast ärkamistoas), kuid nii palju saan öelda, et siiani on kõik väga kenasti läinud ning loodetavasti saan oma vanainimestele omastest valudest üsna pea priiks.

Poola, Gdansk 2019

Enne viimast haiglakülastust jõudsin ära käia ka Lätis mäesuusatamas, mis on ilmselt üks ägedamaid asju mida eales teinud olen. Kuna päris mäel-mäel olemine oli minu jaoks esmakordne, siis alustasin tasa ja targu laugematelt nõlvadelt, kui lõpuks sain tehnika nii käppa, et läbisin suurima rõõmuga kõik rajad, ka need, millel paksem lumi ja puuduv valgustus. Imeline! Varsti kindlasti jälle!

Elu on tänase päevani olnud vägagi planeeritud- on selge, kus, mis kell ja millal täpselt olema peab. Pean ausalt tunnistama, et tegelikult on mul edasise suhtes küll jänes püksis, sest teadmatus, kus linnas, mis koolis, kellega olen poole aasta pärast, on ahastav!! Lohutan alati ennast tõsiasjaga, et teised ka ei tea hehe.
Praeguseks on kätte jõudnud üks pingelisemaid aegu - riigieksamid, koolieksamid, järeltööd, mõtted edasiõppimise ja sisseastumiskatsete peale... Mõnel päeval on tunda kuidas aju justkui pooleks tahaks lennata ja ei jaksagi enam millelegi mõelda. Selleks puhuks aitab tavaliselt rahulik puhkepäev või lihtsalt aeg iseenda, kitarri ning lauluga. Ära ei ütle kunagi ka metsas jalutamisest või mõne hea raamatu lugemisest.

Pikk jutt lühidalt..saite siit pisikesi killukesi möödunust. Kui mõistus, aeg ja lugejad vähegi lubavad võib juhtuda, et ehk soojendangi bloginduse üles ja vaatab mis edasi saab. Seniks aga nautige kevadet ja algavaid mõnusaid päikselisi päevi. 

Kes mind vähegi teavad või on lihtsalt juhtunud lugema mu enesetetutvustuse moodi asja, teab, et mul on paljude silmis väga veider foobia- koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Uurides ringi interneti avarustes, olen leidnud palju erinevaid artikleid: ''10 veidramat hirmu'', ''50 naljakamat foobiat'', ''26 jaburat foobiat'' jne.. Miskipärast on enamike nende seas ka ära mainitud eelnimetatud koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Jah, säärased hirmud võivad tavakodaniku jaoks tunduda tõesti jaburana, aga miks on kellegi teise hirm jaburam või veidram, kui Sinu oma, kes sa kardad kõrgust, madusid, ämblikke, kitsaid ruume..?

Tegelikult mõte, mis mind suunas oma foobia teemal kirjutama on uus teleseriaal ''Hüpnotisöör''. 

Kui varem olin sellise asja suhtes küllaltki skeptiline, näen seda kõike juba uues valguses. See on uskumatu, mida kõike alateadvusega teha saab, uskumatult vinge! Kui sa veel seda näinud ei ole, siis võiksid seda teha (kui sind sellised asjad huvitavad).

Esimeses osas pani mind tõesti naerma ja hämmastama, kuidas Maris Saar suutis Inga Lunge hüpnoosiga nö Potsatajaks teha, uskumatu! Minu jaoks oli veel pisut jahmatav, et minihüpnoosi moodi asi esimese saate lõpus toimis ka minu peal! Uskumatu oli mõelda ja tunda, et käed tõesti ei tulnudki sõrmseongust lahti, sain neid ainult pisut-pisut liigutada, seegi oli kõik (kes saadet vaatasid, teavad, millest jutt).

Teises osas püüdis hüpnotisöör Maris Saar võtta Kristiina Võsult ära hirmu lindude ees. Kuna Kristiina foobia oli niivõrd sügav, sellest saate jooksul täielikult lahti ei saadud, kuid märgatavalt vähemaks küll, kui võrrelda tema füüsilist käitumist enne ja pärast hüpnoosi läbiviimist.

Kuna ma näen, et mina päris nii rängalt klounidele ei reageeri (vähemalt mitte piltide peale), siis usun, et EHK isegi minu peal võiks see toimida. Tegelikult on jube ebameeldiv karta mingit asja, mida ma ju tegelikult võibolla isegi ei peaks kartma... 

Juba paljas mõte sellest, et mingi valge näo, kräbus punaste juuste ja punase-rohelise näomaalingutega kloun minu vaatevälja satub, on õõvastavalt õudne!! Mind ajab juba paljas mõtegi sellest ärevile. Siinkohal tõsiselt tänan oma sõpru ja sugulasi, et nad ei ole püüdnud olla ''jube vaimukad'' ning pole mulle sellist ''nalja'' teinud, et keegi klounikostüümis mulle ukse taha tuleks. Ausalt, sellises olukorras ma oleks võimeline midagi väga rumalat tegema, ükkskõik mida, peaasi et sellest jälkusestvõimalikult kaugele saaks! Uhhhhh, külmavärinad käivad sellest mõeldes üle selja!!!!!

Saate lõpus ilmus ekraanile aadress ''hypnoos@tv3.ee'' kuhu võib kirjutada oma emotsioonidest, soovidest, muredest. Praeguseks on seda teinud sajad inimesed, kellest mõningad saavad ka Marisega kohtuda ning oma murele hüpnoosi teel loodetavasti lahendus leida. 

NB! Senini uurides (teeme klassiõdedega sel aastal ka foobiate teemal uurimistööd) olen leidnud, et hüpnoos on foobiast lahti saamiseks üks tõhusamaid meetodeid.

Ma pisut veel mõtlen sellele, kas kirjutada sinna või mitte, aga usun et otsustan positiivsema kasuks, sest too hirm, foobia, kuidas iganes seda nimetada on väga häiriv ja kohati väga absurdne.

Huvitav fakt. Mingil ajahetkel olen ka buduaari foorumis oma foobiast kirjutanud, mille peale mulle saadeti sinna samasse buduaari kasutaja postkasti ka kiri, kus mind kutsuti ''Eesti selgeltnägijate'' saatesse, et ''sensitiivid'' minult foobia ära võtaks vms..Aga ma avastasin kirja umbes pool aastat hiljem, seega sellest jäin ma selgesti ilma :)))))

Praeguseks juba lõppeva nädala reedet ootasin pikisilmi juba päris kaua (paar-kolm nädalat äkki?) seda kolmel põhjusel. Esiteks on tohutu kiirusega lähenemas jõulupühad, mis on minu jaoks alati aasta üks parimaid aegu, teiseks oodatavaks oli Eeva Talsi jõulueelne kontsert Paide Püha Risti kirikus. Olete asjast õigesti aru saanud, mul on kõik tema ja Curly Stringi kontsertid läbi käidud (va selle-aastane suvetuur), kolmandaks laupäevane esinemine Paide Kultuurikeskuses.

Iga kontsert pakub minu jaoks alati midagi uut, uusi emotsioone, mõtteainet. Alati jõuab kuuldud muusika kuskile sügavale minu sisemusse. Tollel reedesel kontserdil oli aga midagi teistmoodi kui varasemalt, see oli veel ilusam, veelgi liigutavam, kaasahaaravam. Mul ei ole varem sellist olukorda olnud, aga see kontsert oli niivõrd ilus, et minul läksid silmad märjaks.

Lõpetasin reedese päeva niivõrd ilusate ja ehtsate emotsioonidega, tundus, et elu ei saakski parem olla. Läksin magama ülimalt heade mõtetega. Järgmisel päeval veidi enne keskpäeva hakkasid meil kultuurimajas kogu orkestri ning solistidega proovid. Ma niivõrd palju ootasin kogu seda muusikat, sellega kaasnevat melu. Kodune, hea, tore, rõõmustav! 

Kuna ma olen ca kolm nädalat haige olnud, ei tundnud ma ennast lauldes absoluutselt kindlalt. Häält eelnevalt lahti lauldes ajas kohati köhatama, kõrgemad noodid, mis muidu probleemi ei valmista, ei tulnud välja (lauludes neid konkreetseid õnneks vaja ei läinud). Ma teadsin, et saagu mis saab, ära esinema ma pean.

Juba peale esimese laulu lõppu tagasi lava taha kõndides kirusin ennast põrgupõhjani. Piinlik, rõve, õudne! Sellest hetkest mu tuju läks ja jäi ka kuskile kaugele. Oma järgnevad laulud laulsin ära nii hästi kui antud momendil suutsin, aga haige kurk tegi mulle siiski karuteene.

Peale kontserdi lõppu vahetades ära riided, kohtunud mõningate inimestega, läksin koju, tuju peaaegu täiesti ära. 

Kõige tipp oli peale koju jõudmist. Lamades oma poolhämaras toas, kuulates Mari Jürjensi muusikat ma lihtsalt nutsin, nutsin oma esinemise pärast. Ma tundsin, et see mis ma seal tegin, ei olnud hea, sugugi mitte ühe kontserti vääriline. 

Tänaseks on tuju juba tiba parem. Peale ärkamist olin üksi kodus, hakkasin tegema erinevaid hingamis- ja hääleharjutusi, Laulsin, oi ma laulsin palju (palun vabandust naabrid)!  

Kuigi eilne läks päris korralikult aia taha, on siiski laulmine see, mis mind rõõmustab, mida mulle meeldib nii väga teha. Ja ma olen nüüdseks nii suures segaduses, mida peale gümnaasiumi edasi teha, kas minna arstiteadust või laulu õppima??? Ma olen sellele juba tegelikult väga pikalt mõelnud, aga ma ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda.

Täna oli kuidagi megapikk ja raske 8-tunnine koolipäev (elagu kolmapäevad ja G1BK!), kohe päris tõsiselt. Kuigi jah, nigelat enesetunnet võimendas kindlasti ka asjaolu, et esmaspäeval oli matemaatikas ja füüsikas kontrolltöö, teisipäeval inglise ja eesti keeles (+ajaloo tunnikas-õppida oli vaja selgeks 15 kreeka müüti), täna oli kontrolltöö keemias ja uurimustöö alustes. Jep, ausaltöeldes ma olen päris surnud :D Iga päev alates pühapäevast on olnud max 5 tundi und, not cool.
Tegelikult tahtsin rääkida hoopiski pisitillukesest feilist või lihtsalt megapiinlikust juhtumist, mis paar tundi peale kooli juhtus.
Hängisime klassiõega (C) kesklinnas ringi (eesmärgil mulle saapad leida), paraku saapaid ei leidnud. Käisime veel niisama ringi, jalutasime jõe ääres ning lõpuks hakkasime tagasi bussijaama poole kõndima. Põikasime siis Delice'i toidupoest läbi, et mandariine ostma minna. Olime kahekesi puuviljaletis, uurisime mandariine ja greipe.
Meist läks mööda mees, kelle kohe ära tundsin, nimelt tegu oli Kadri Rämmeldi (Adamsoni) abikaasaga. C teda tähele vist ei pannudki, ütlesin siis talle, et Kadri Adamsoni mees läks just mööda. tavalise helitugevusega rääkides arutlesin selle üle, kui julmaks ta oma habeme kasvatanud on ja et ma ei mäleta mis ta eesnimi on, ka muidugi seda mainisin. Midagi ütlesin Kadri kohta ka..
C kuulas mu ära ja hakkas midagi rääkima, mainides ka Kättemaksukontori ära. Sel hetkel, kui ta jõudis sõna ''Kättemaksukontor'' öelda, nägin, et juhuslikult Kadri ise oli põhimõtteliselt otse meie selja taga. Koheselt käskisin tal vait jääda :D Ma ei oska öelda, kui palju ta minu ja C jutuajamist kuulis, aga tõsiasi on see, et ta kohe kindlasti kuulis vähemalt kolmveerandit minu juttu. Ja SUUR fakt on see, et mul oli niiiii megapiinlik. Ma tõesti ei teadnud tema olemasolust meie selja taga puuvilju valimas :D
Kahjuks on ka see tõsiasi piinlik, et ma rääkisin küllalti valju häälega, noh nagu sellise tavalise rääkimise hääletugevusega.
Elu õppetund mulle: Enne kui midagi ütled, vaata oma selja taha ja kui kedagi pole, räägi igaksjuhuks ikka vaikse häälega!

Uuh and by the way, Kadri nägi täna nii hea välja! Tal on megailus hall mantel ja värki, ei ma ei stalgi inimesi, ausalt :D

Te kindlasti ootate mingeid ülimalt põnevaid pealkirju, mis postituse kenasti kokku võtaks, eks? Sorri, peate pettuma, ma pole korralike pealkirjade välja mõtlemise peale kunagi kuigi palju aega kulutanud, sest ma pole see blogija, kes viitsiks pealkirjadega nii väga tegeleda. Kuigi tõesti, kui juhtub postitusel olema mingi ''eriti põnev'' pealkiri, on postitusel rohkem vaatajaid kah (blogistatistika kinnitab minu väidet). See selleks..

Tegelikult oli mul üldse üks teine mõttetera, mis on juba pikemat aega minu sees susisenud. Muidugi jah, eks ma pean ikka hoiatama, et täna tulevad maseklubi jutud, seega keegi ei ole kohustatud mu tulevat hala kuulamast (võid tahtmise korral blogiakna kinni visata).

Igatahes asi, millest olen sadumiljoneid kordi viimase aja jooksul mõelnud, ongi too tänase postituse pealkiri ''Elu on nii kuri''. Ei, asi ei ole absoluutseltki koolis (kuigi matega on suhteliselt kehvad lood meil paljudel, Koidula ju). Ma ei oskagi kuidagi alustada..

Peab tõdema, et peale uude kooli astumist on ka minul paar päris tõsist probleemi tekkinud, millega mu mõistus ei suuda kuidagi leppida..minu jaoks päris valus teema, mida ma siin praegu paremameelega lahkama ei hakkaks (veelkod, ei ole koolimured!). Kohati on mul kõik nagu hästi, kohati jälle nagu suhteliselt pekkis, millest ma pean kuidagi üle olema ja edasi elama. Tegelt mul ei olnud absoluutselt plaanis sellist küsimärki enda kohta õhku jätta, aga ma lihtsalt pidin sellest blogisse jälje maha jätma, iseenda jaoks, võibolla kunagi räägin kah mis teema on (mõned isegi teavad mu murest).

Aga mu mõte ei olnud rääkida täna endast, vaid üleüldiselt. Viimasel ajal olen tähele pannud, et nii mõnelgi inimesel on asjad kohati nii pekkis kui olla saab, kas on sõbrannade/sõpradega mingi jama, tervisega, kellegi lähedasega vm..Seda kõike on nii kurb vaadata, kuigi mul endal on kõigi nende valdkondadega halbu asju, on veelgi valusam vaadata kedagi teist, kellel on ehk veelgi kehvem seis. Tahaks niiväga midagi nende inimeste jaoks midagi teha, et natukenegi parem oleks, aga samas nagu ei oska kuidagi abi pakkuda või midagi ise välja mõelda.

Näiteks saan tuua ühe väga toreda inimese, kes on päriselt ka üks sõbralikumaid, toredamaid ja armsamaid inimesi üldse, keda olen kohanud. Tal on igas mõttes nii kuradima kehvad ajad, igatpidi. Ja ma lihtsalt ei taipa, mille kuradi pärast peab elu niimodi ajusid n**sima ja kõik hädad korraga niivõrd toredale inimesele pangega kaela kallama? See on ausalt nii ebaaus! Ma teeks ausalt peaaegu vist kõike, et see inimene saaks omal asjad paremaks, aga mul pole õrna aimugi mida peale hakata..

PS. ma ei kavatsegi kuulda kellegi käest juttu, et a la ''Linda issand jumal, miks sa oma blogis masetsed koguaeg, sa.....''. Sorri noh, hoia enda teada sellised kommentaarid, aitäh! :))))

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea. 

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Nagu eile juba teatasin, olen tänasest mõneks päevaks Tartus haiglas. Päeva algus oli eriti veniv, mis algas juba kell kuus hommikul, not very awesome. Jõudes poole kümne ajal haiglasse, pidime empsiga arsti ootama veidi üle kahe ja poole tunni. Algul jäi mulje, nagu kõikidel arstidel ja õdedel siin oleks täiesti suva, et me siin ootame, kuid kui mu arst lõpuks minuni jõudis, sain aru, et tegu on siiski väga meeldiva ja toreda inimesega.

Kuna tänasel päeval minuga midagi ei tehtud, siis mulle anti luba minna linna peale, mida ma ka paar tundi kasutasin. Tagasi tulles ootasin Mac'i, kes oma teraapia-Elliega haiglasse tuli, mul oli muidugi tohutult hea meel neid näha. Veel enne tema tulekut tutvustati mulle minu homset päevaplaani, mille üle ma pole üldse fucking õnnelik.

Kuna ma oma haiguslugu ja muud sellist siin päris lahkama ei hakka, siis valgustan teid esialgu kõigest ühest protseduurist, kuhu olen homme sunnitud minema (seda sama asja ma tegelikult nii rängalt kardangi). Nimelt homme tehakse mulle lumbaalpunktsioon. See tähendab süstalt ja minu selgroogu. 

Süstlaga sisenetakse selgroolülide vahelt seljaajju, kust võetakse proov. Kogu aja vältel tuleb olla täiesti liikumatult. Arstid ütlesid mulle, et protseduur kestab umbes 5 minutit, aga see asi kõlab juba nii tohutult õudsalt, et ma tõsimeeli kardan seda, väga rängalt kardan. Too protseduur on ka esimene, mis mulle homse päeva jooksul tehakse.

Päriselt, ma ei mäleta praegu, millal ma viimati midagi nii hullult kartsin. Selline suremise tunne on. Kirsiks tordil on see, et hommikul ma süüa ei tohi ja alates öösel kella kahest ei tohi ma magada, kuna mind ootab ees ka uneuuring, mille käigus pannakse pea külge mingid jubinad ja seejärel pean tund-kaks magama, vaadatakse magades minu ajutegevust.

Tahaks kõvasti ropendada ja lihtsalt minema joosta, fakk küll!

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.

Olen päris kindel, et mingi aeg olen siin kindlasti rääkinud enda omaloomingulisest laulust..võibolla ei ole ka, aga pole ju hullu. Igal aastal toimub Paides omaloomingukonkurss ''Südamelaul'', kuhu tulevad noored iseenda peas välja mõeldud laule, luuletusi, tantse jms teistele näitama. Suure surma peale sain oma laulu siiski valmis ja esitatud.

Üleeile lõunal ei olnud see laul kusjuures veel päris valmiski :D Tegelikult on üldse MEGASUUR ime, et ma siiski osalesin. Olin endas nii kindel, et raudselt räigelt põrun ja pärast seda on nii piinlik, et ei julge kellegile otsa vaadata. Keeldusin osalemast, aga võtsin ennast täna kokku..peaaegu sain täiesti üle. Aasta algul lubasin, et lähen lõpuks sel aastal Südamelaulule, see kusjuures oligi minu üks ja ainus motivaator, ega ma teisi väga ei kuulanud. Ma lihtsalt ei saanud enda lubadust murda.

Teid ju kindlasti üldse ei huvita väga palju huvitab, millest minu kirjutatud räägib, seega tulen teile ilusti vastu ning panen laulusõnad lugemiseks välja järgnevasse postitusse, SIIA.

Nagu te lugeda saate, räägib see laul lootustest. Sellest, kuidas pidevalt ootame, et kõik läheks aina paremini ja toredamini, kuid tihtipeale räigelt pettume enda ootustes, kuna kujutasime kõike palju ilusamates värvides ette. Olen laulus rääkinud ka sellest, miks nii on ja kuidas seda muuta, kuidas ei peaks pidevalt pettuma..ei tuleks loota ülearu palju. 

Miks mul sellised sõnad tulid? Kui ma hakkan laulusõnu mõtlema, siis tegelikult esimene salm lihtsalt tuli kuskilt ajusopist. Edasisele pidin juba veidi pingsamalt mõtlema, kuidas esimeses salmis seatud probleemi analüüsinda ning kuidas lõpuks sellele lahendus leida. Usun, et alateadlikult kirjutasin oma olukorrast, tunnetest inspireerituna need sõnad. Alles hiljuti oli mul endal nii, et tohutult lootsin, tõsiselt lootsin maad ja ilmad ja pudrumäed kokku, kuid kui asi oli seal maal, mil mu ootused oleks pidanud täide minema, räigelt pettusin, sest midagi sellist ei juhtunudki kunagi. Sealt sain oma õppetunni, et ei tasu liiga palju loota, on miljoneid kordi suurem oht pettuda, isegi kui paljud märgid viitavad sellele, et midagi suurt ja eriti toredat on tulemas, ära pööra sellele suurt tähelepanu vaid ürita elada oma elu edasi. Asjad ei pruugi alati nii minna, nagu me prognoosime või loodame.

Kui sa nüüd vahepeal neid laulusõnu ei lugenud, siis viska nüüd pilk peale ja mõtle, kas on mul pisutki õigus? Minu enda kohta käib see laul 100%, noh ma tegelikult ise kirjutasin selle ka ju :D Link on SIIN. Ja laulu ennast saab kuulata SIIT.

Täna, nüüd praegu sattusin juhuslikult oma blogisse ja avastasin, et sel kuul polegi veel midagi kribada jõudnud..ups, vist. Noh, mitte et nüüd millestki kirjutada poleks, asju on just väga palju, nii palju, et blogimiseks aega ei jätku.

Tegelikult päris veider minust, et ma Eeva Talsi kontsertist isegi kirjutanud pole, mis toimus nüüdseks juba natuke liiga ammu :D No ma siis teen lühidalt. See oli üliüliüli super! See muusika lihtsalt, aahhhhhh nii mõnus! Nu ja lisaks fantastilisele kontsertile ostsin endale kohapealt ka Eeva Talsi sooloplaadi ''Vähemalt täna'', mille esitluskontsert see tegelikult oligi. Plaadile sain Eevalt ka pühenduse :')

Ma ei tea paljud teist ei tea, aga mul on tegelikult üks selline plaanikene esineda kunagi (lähiaastatel tegelikult) Eevaga koos. Kes seda teab millal või kus ja kuidas, aga pange tähele, ma jõuan sinnamaani! Nagu aastavahetuse postituses kirjutasin, siis selle käesoleva 2016. aasta pühendan muusikale ja no mine tea mis kõik võib juhtuda, kunagi ei tea ju ette. Ma arvan, et tuleb alati olla positiivselt ja optimistlikult meelestatud. Kui käia ringi, nägu mossis, tekib ka teistel inimestel blokk ette ja nad hoiavadki alateadlikult sinust eemale. Negatiivsus ja pessimism ei kutsu kedagi ega midagi head ligi, vähemalt nii olen mina isiklikult asjadest aru saanud. 

Igatahes näiteks täna terve päeva olin ma kuidagi väga rõõmus :D Koguaeg tahtsin naeratada. Veidi veider tegelikult, sest tõusin megavara (kell 10.00). PS. Ilmselt aitas suurepärane seltskond sellele kaasa.

Tegelikult see, mis ma teile öelda tahan on see, et olge rõõmsamad, suhtuge kõigesse positiivsemalt, olge optimistlikud ja sõbralikud. Näiteks õpilased, ainult mõni kuu veel(+eksamid) ja juba ongi kool läbi! Uskuge mind, selle kõik saate ju kuhjaga tagasi! Ja rõõmus olla on triljon korda parem, kui kurb, kuri, vihane või masenduses. Isegi kui mõningad olukorrad on raskevõitu või lausa nii hullud, et ei teagi kohe mida teha, jaga ennast ja enda mõtteid teistega. Selliste asjadega on nii, et ei saa endas hoida, muidu neid aina koguneb ja koguneb ja koguneb...lõpuks oled seesmiselt nii puruks, et ei suuda midagi teha...mida me ometigi ei taha.

Ma ei suuda uskuda, et see aeg nii kiiresti läheb! Juba mõne kuu pärast lõpetamine ja kõik möllud. Sellega seoses on mul ka seekord reaalne põhjus, miks ma ennast viimasel ajal veidi liialt ärevil tunnen. Et noh, koolikatsed on tulemas, Koidula omad nüüd juba sel nädalal, Tartu katsed järgmisel nädalal. Nii creeeepy!!

No tegelikult pole ju midagi põdeda, kuskile ma ikka ju sisse saan...nali! Ma tegelikult ikka räigelt põen. Naerge mu üle kui tahate, aga reaalselt, ma nii väga tahan Koidulasse või Tammesse sisse saada (Tammesse veidi rohkem), kuid miski pole ju päris kindel. Ilmselt mõlemasse kooli on konkurents suur, aga sellele üritan väga mitte mõelda. Mu eesmärk on siiski nende väheste sissesaajate hulka mahtuda :D

Üldse viimastel päevadel liiguvadki mu mõtted pea ainult katsete teemal, veidi vähem järgmisel nädalal tulevale järjekordsele Tartu-arsti-rallile ja siis veel mõningad pisiasjad, mis pole praegu tegelikult üldsegi olulised. Te ei kujuta ettegi kui väga ma tahaks, et kogu see koolide teema oleks juba läbi, samas nagu ei taha ka (Linda loogika +1). Juhtub, aga ega see põhikooli lõpetamine pole mingi kuigi lihtne asi, mõtle ainult edasi õppimisele, sisseastumiskatsetele ja edasisele elule. Masendav..kes üldse mõtles sellise asja välja, et kui õpilane lõpetab 9nda klassi, siis ta on kohe valmis edasi tegutsema ja sellega enamus oma tulevik ära otsustama...Kuigi minul endal sellega jah probleeme pole, aga ikkagi, kõik pole nagu mina.

Kes vähegi mulle kaasa elada tahab (miks ei peaks, eksole), siis tuleval reedel (18.märtsil) on mul Koidula Gümnaasiumis vestlus. Järgneval päeval (19.märtsil) ootavad mind Koidulas ees sisseastumiskatsed. 

Tamme Gümnaasiumi katsed on minu sünnipäeval, 21.märtsil. Sünnipäev tuleb üldse selline tore. Umbes tund aega enne Tamme katseid saan enda ihu külge veel 24 tunniks südamerütmi seadeldise, sest et miks mitte :D

Seega minu auks võite pöidlaid pihus hoida reede päevast esmaspäeva pärastlõunani välja. PS. Esmaspäeval on kõigil lubatud mulle sünnipäevaks õnne ka soovida! :D

Teate, see kuu, märtsikuu on vist minu pikema aja üks hullemaid, päris tõsiselt kohe. Te ei kujuta ette kui paljupalju asju mind ees ootab. Ma juba kardan natukene tegelikult ka :D Jah, ega tõesti, mul on tegelikult koguaeg väga palju tegemisi (see on ka minu haruharva blogimise üheks põhjuseks), aga see kuu on niiiiii õudne kuidagi.

Jubedaks teeb selle kuu juba see, et mind oma ees ootamas koolide sisseastumiskatsed, milles ma kindlasti põruda ei taha. Ootamas on ka kooli vestlus, siis Tartus arst ja veel sadamiljon asja.

Kõik on nii kuidagi koos ka, just pean silmas neid kooliasju. 18. märts Koidula Gümnaasiumis vestlus (kellaaega ikka veel ei tea), järgneval päeval, 19. märtsil on Koidulas sisseastumiskatsed (loodussuund) matemaatikas, eesti keeles ja inglise keeles. Üks päev jääb nö. lihtsalt õhku, mis tähendab ühepäevalist puhkust Kilingi-Nõmmes, kus ma umbes miljon aastat pole käinud (kuigi puhkamise asemel ilmselt kordan poole sellest ajast matemaatikat ja muid aineid). 

21.märtsil (minu sünnipäeval) on Tartu Tamme Gümnaasiumi katsed matemaatikas, eesti keeles ja loodusainetes (meditsiinisuunda üritan saada).

Ja mis te arvate, kas ma veidi pabistan ka? Veel mitte, aga juba praegu on pisut seda kriipivat ärevust, mis pole üldse hea :D Lihtsalt ükskõik kumba kooli ma ka ei sisse ei saaks, oleks minu ülikooliks ettevalmistumine veelgi parem, kui praeguses koolis (suundade pärast), kuna meie kooli loodussuund kahjuks ei pühendu arstiteadusele, nuuks. Kuigi muidugi teen katsed ka enda praegusesse kooli, nii igaks juhuks. Või kui otsustan mingi ime läbi siiski siia jääda, isegi kui Koidulasse või Tammesse sisse saan...Minu praeguse kooli puhul on aga see jama, et 12. klassis tehakse ära koolireform ja mu viimane aasta oleks riigigümnaasiumis, ilmselt see esimene aasta on selline veits sassis ja ei taha sellega väga riskida. Oeh, kõige raskem on siis, kui ma kõikidesse koolidesse sisse saan. Ma olen küll palju sellele mõelnud, et kui peaksin kõik katsed ja vestlused ilusti läbi tegema, siis millisesse kooli ma siiski läheksin...Ilmselt üksi ma seda otsust ei teeks. Küsiksin umbes 10-15 inimeselt nende arvamust, lisaksin juurde oma mõtted ja siis keevitaksin nendest mingisuguse ühe otsuse kokku.

Ma olen tegelikult natukene isegi segaduses, et kuidas jälle mina..okei, seekord pole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt nii WTF olukord. Asi on riietes, välja kandmises ja šoppamises.

Ilmselt paljud tüdrukud nõustuvad minuga, et naissugupoolele on riietus väga oluline. Ma olen selles päris kindel, kuna miks muidu pea kõik meeleheitlikult mööda poode jooksevad, et just enda jaoks parimad püksid või mis iganes riietuseset leida.

Veel rohkem ajas mind hulluks eilne päev, kui õega Tallinnas poodides ringi käisime ja ma endale lõpukleiti ja saapaid otsisin. Muidugi vaatasin ka erinevaid pluuse, teksasid ja jakke. Poodides on reaalselt nii palju asju, mis mulle tõsiselt meeldivad, aga teate mis? Ilma üle pingutamata, mulle ei sobi selga ükski asi mis mulle päriselt meeldib. Ma ei saa aru kas mul on tõesti nii imelik kehakuju või mis värk sellega täpselt on. Tegelikult ajab selline asi päris hulluks, sest ma ei saa kanda asju mis mulle meeldib, või milles ma reaalselt palju stiilsem ja ilusam välja näeksin. Aga ei, ma pean käima riietega, mis mulle tegelikult endale eriti ei meeldigi. Lihtsalt nii tüütu on, tõsiselt tüütu.

Ma päris tõsiselt ei saa aru, kuidas peaaegu kõigile teistele sobivad igasugused riided, milles nad nii lahedad ja ilusad välja näevad. Eriti kade olen ma nende peale, kes kannavad sellist riietust, nagu ma ise tahaksin käia, aga kui ma ise peaksin sellised riided selga panema, siis näen välja nagu mingi täis topitud lambasool (vorst). Mul oleks vaja mingit vol 2 Ženja Fokinit ja umbes 5 tuhandet eurot, kelle/mille abil ma lõpuks leiaks endale riided, mida ma hea meelega kannaks ja näeksin ka nendes ilus välja.

By the way, Tallinnas polnud ühtegi kleiti, vähemalt nendes poodides kus käisime, mida ma päriselt ka selga paneks. Aga ma leidsin ühed üliilusad pidulikud püksid, sinna peale sobiks ülihästi üks pikavarrukaga sifoonist pluus ja alla beešid platvorm kontsad. Ülinunnu oleks nii, ei tea küll kas ka minu seljas, aga millegipärast on ju selline nõme kirjutamata reegel, et lõpetamisele peavad tüdrukud minema kleidiga..

Ma kardan räigelt seda, et lõpetamisel kõik tüdrukud näevad ülikenad välja ja siis mina seisan nende kõrval nagu kapp mingisuguse hilbuga, millega ma kohutav välja näen, sest midagi muud minu kehatüübile leida ei ole.

Olen jälle mõningad päevad olnud blogist täiesti eemal, tegelikult ka arvutist. Seekord siiski täie põhjusega, mitte seepärast et ma ei viitsiks. Väga viitsiks, aga mis teha, kui ei jõua tooli peal istudagi..

Selline ''tore'' asi algas kolmapäeval, täiesti järsku, rahvatantsu ajal. Tegime trenni, õppisime uut tantsu ja umbes poole trenni pealt hakkas pea väga hullult ringi käima, aga kuna ma ikka tahan pingutada, siis tantsisin vapralt edasi. Peale trenni läksin heitsin lava peale pikali, et toibuda (tantsime aulas). Ajasin selle kõik borrelioosi kaela, mis mul elada ei lase. Lõpuks koju kuidagi tuikudes tundsin, et asi on ikka väga halb. Kuna elan veel neljandal korrusel, oli minu kojujõudmine raskendatud, peale iga korruse ületamist jäin seina najal seisma, sest lihtsalt jaksu polnud.

Koju jõudes läksin koheselt oma voodisse pikali, samal ajal telefonitsi rääkides Kaiga, vaeseke pidi jälle minu hala kuulama, kui sitt mul  olla on. Olles umbes tund aega niiviisi voodis halva enesetundega lamanud, taipasin, et äkki mul on palavik. Kraadides ennast ära, näitas see ilusat 38,1 palavikku. Tol päeval hakkasin ka järsku köhima, sain väikse nohu ja lihasvalud. Õhtul kõik valutas: selg, jalad, õlg, kael, käed. Ka kadunud on söögiisu, ma ei suuda midagi süüa, kui siis ainult kerget toitu väheses koguses. Selle koha pealt on positiivne see, et saan mõneks päevaks oma kõhu peenemaks :D

Tänase päevani on mul selline ''mõnus'' palavik. Eile mingi aeg näitas kraadiklaas veel 38,9. Praegusel hetkel, mil kirjutan, on palavik möödas, aga ei tea kui kauaks, loodetavasti see ei kavatsegi enam tagasi tulla. Nii vihkan olemast haige, miks mina pean kõik sellise endale saama? Kellegile teisele pole vaja?  Ma annaks kellelegi teisele puhta muidu oma hädad ära.

Halvemaid asju selle juures on see, et ma ei saa ennast kuidagi välja puhata, kuigi üritan palju magada. Ükskõik kui palju ma ka ei magaks, on silmad kottis. Kooli pärast olen ka mures, esmaspäeval on mind ees ootamas kolm tööd (kaks neist kontrolltööd), aga arst keelas mul esmaspäeval kooli minemise, pani ka arstiaja kooli ajale. Väga halb! Aga mul on siiski tunne, et kooli lähen ikkagi. Niigi pidin kaks koolipäeva kodus kössitama...

Ja millest selline pealkiri? Vot sellepärast, et mul on kõik gripi sümptomid ja see ei ole hea..Kuigi sisimas ikka loodan, et lihtsalt külmetus. Gripi kohta saad lisaks lugeda SIIT.

PS: täna sain lõpuks ka korralikult püsti seista, te ei kujuta ettegi kui hea tunne see on, kui sa seisad ja sul ei lähe süda pahaks.

..täna õudsat unenägu! Okei, see oli nagu megaõudne (situatsiooni mõistes, minu enda jaoks). Lugu ise ei ole pikk, aga..

Oli siis selline olukord, kus olin kodus, ema ja isaga. Järsku tuli välja et mul on poole tunni pärast lõpuaktus (9nda klassi). Ja kujutate ette...MUL EI OLNUD LÕPUKLEITI! Täielik õuduuuuus. Läksin ruttu ema juurde kurtma, et mul pole ikka veel kleiti ja ma ei jõua nii aktusele ja kõik on pekkis! Selle peale ütles emps, et vaataksin mis mul kapis on, äkki leian sealt midagi. Kapist võtsin välja veidi üle põlvede ulatuva roosa seeliku ja tirisin selga valge pikkade varrukaga pluusi. Jalga panin veel heleroosad pitsilised sukapüksid (mida lasteaiaealised tavaliselt kannavad). Igatahes kõik-kõik oli nii pekkis ja ma ainult nutsin ja nutsin, ma ei olnud nõus ka nende selga pandud riietega kuskile minema. 

Okei, see tundub kirjutades nii lambisena, aga te ei kujuta ettegi kui hirmus see oli. Ma pole ammu unenäos nii palju nutnud kui täna!! Õhhhhh, miks mu aju teeb mulle nii?!?!?

Täna, sattudes üle mitme mitme päeva oma bloggerisse, pidin ääre pealt šoki saama! Nii vähe vaatamisi! Ega ma tegelikult ei imestagi, kuna ma ju ise bloginud ei ole. Kahjuks jah, kooli kõrvalt lihtsalt ei jää seda aega niiväga alles.

Ausaltöeldes midagi lahedat vahepeal juhtunud pole. Täiesti suvalised hallid argipäevad, mis kuidagi ära lõppeda ei taha. Ma pole ilmselt peale kolmenädalast vaheaega kooliga veel ära harjunud. Seega ei oskagi kohe midagi tarka rääkida, peate suvalise plämaga jälle leppima (natuke kahju teist). 

Viimastel päevadel on mul absoluutselt koguaeg külm. Koolis on külm, õues on külm, kodus on külm. Isegi soojalt riides olles ja paksu pleedi all on külm. Lihtsalt masendavalt õudne...külm! Ja mu kõht teeb jälle mingeid remonditöid, keegi lihtsalt peksab mu kõhtu seestpoolt, haamriga, väga kõvasti, ja see haamer on terav! Need paganama kapslid ka ei aita!!!!

Tegelikult ma tunnen ennast natuke pahasti ka. Asi on selles, et ma ei suuda korralikult ennast välja puhata (kuigi olen okeil ajal magama läinud, ühel õhtul koguni kell 9 õhtul). Kuna ma pole saanud ennast välja puhata, olen ma koguaeg väsinud ja vahepeal ka selline torisev. Juba suutsin kellegi tuju päris perse keerata, anna andeks. Ah ma ka ei tea, sööge ära mind või midagi. Tahaks lihtsalt olla 24/7 kuskil eraldatud kohas, oma voodis ja magada elu lõpuni. Oleks vaikne ja tore. No fu*king problems and conflicts! Ma ei tea ka enam midagi...

...raha meid mõjutab. Öeldakse pidevalt, et raha ei ole elus tähtis, sest raha eest ei saa endale osta rõõmu, sõpru, kogemusi jne. Mina vaidlen sellele vastu. Muidugi ei saa osta endale rõõmu kui enesetunnet, kuid raha eest saab osta ja käia kohtades, mis pakuvad rõõmu. Jah, sõpru tõesti raha eest ei osta, siia pole rohkem kommentaare vajagi. Aga kogemusi, kui on raha saab erinevates kohtades liikuda, see omakorda soodustab ka seda, et kohtud paljude toredate inimestega ja saad osaleda paljudel põnevatel üritustel, mille läbi inimene saab palju uusi kogemusi.

''Raha ja selle kogus ei ole tähtis''. Kes üldse nii mõtlema hakkas? Nii paljud kuriteod, rikkumised, mõrvad, vargused, pantvangistamised ongi ju korraldatud eelkõige raha pärast. Ja kuna kõik lähebki järjest kallimaks, saavad n.ö. paremat elu endale lubada vaid keskmisest jõukamad inimesed. See ajab mind kohati väga hulluks, kuidas kogu elu tiirleb ainult raha ümber. Sünnitakse selle nimel et võimaliult palju raha teenida. Nii mõtlevad ka ju paljud noored: ''Ma lähen kunagi sinna tööle, sest sealt saab palju pappi, savi et töö jama on''. Sellise suhtumisega noh ma ei tea kuhu me kunagi jõuame..

Andke andeks, aga mina olen vaikselt hulluks minemas, kui hakkan mõtlema põhikooli lõpetamisele ja uuele koolile. Minu plaan võib ju ilus ja tore olla, et teen Koidulasse (Pärnus) ja Tammesse (Tartus) katsed, saan ühte neist sisse ja kolin sinna linna kus see kool on. Minu mõte on ju igati hea, et näiteks saan Koidulasse ilusti sisse ja värki, kolin gümnaasiumi ajaks mingisse Pärnu üürikasse ja lõpetan edukalt gümnaasiumi ning seejärel tublisti Tartu ülikooli.

Samas hakkan mõtlema kõigile rahaasjadele. Üürikad maksavad omajagu, nendele lisaks veel kommunaalid, söögirahad, WC-paber ja muud tarvilikud asjad. See ajab mu pea hulluks. Mida ma tegema peaksin? Kükitama gümnaasiumi ajal Paides, kus ma korralikku ettevalmistust ülikooli jaoks ilmselt ei saa? Ma ei taha, ma päriselt ei taha. Ma tahan edasi liikuda ja tõestada et ma saan hakkama, aga no krt kui kogu elu ei tiirleks ainult raha ümber, oleks kõik palju lihtsam. Ma lihtsalt ei tea kuidas sellistele asjadele läheneda ja kuidas selliseid asju lahendada, ma ei tea ja mu pea on kokku jooksnud ja ikka täiesti ummikus.

Ma olen terve tänase õhtupooliku olnud ikka päris ärevil ja hirmul. Pabistan palju, kuigi ei tea kas tegelikult ongi niiväga põhjust. Jutt käib siis homsest käigust haiglasse, kus mulle tehakse esmakordselt gastroskoopia ehk rahvakeeli öeldes mõõganeelamine. 

Kuna mind huvitab meditsiin ja kõik selline, siis muidugi pidin ma ju ka põhjalikult meditsiinilistelt lehtedelt otsima välja kõik andmed selle kohta, mida minuga homme täpselt tehakse ja kuidas tehakse...
*Selle koha pealt jäi eile minu postitus pooleli, sest kell oli liiga palju*

Et seda lõiku mitte raisku lasta, kirjutan siit samast nüüd edasi. Gastroskoopia on siis selline protseduur, mille käigus surutakse umbes väikese näpu jämedusega elastne toru suu kaudu makku (mööda söögitoru), magu pumbatakse õhku täis, et oleks midagi näha. Toru ehk sondi otsas on valgustus ja väike kaamera. Sellisele protseduurile pidin ka mina minema, nüüd täna hommikul.
Ausaltöeldes olin ma niiiiii närvis, et ma olin ise ka üllatunud, et suudan millegi peale nii närvis olla. Peaaegu terve eelneva õhtu pabistasin ja üritasin selle mõttega leppida, aga ei. Õhtune seiklus lõppes sellega, et voodisse jõudsin ühe paiku, kuid ärevuse pärast und absoluutselt ei tulnud. Et kuidagi ennast unele saada, võtsin lahti oma ETV äpi ja hakkasin Buratinot vaatama. Jah Buratinot, mulle ei tulnud ühtki teist asja pähe.
Kuna uni tuli alles kahe-kolme paiku, siis uneaega sain ''suurepärased'' 5 tundi. Jah, ja siis oli vaja veel pesema minna ja juuksed kuivaks saada..õhtuti ei saa ju mitte mingil tingimusel pesemas käia..kas ei saa või ei viitsi. Vedasin ennast haiglasse ning mind juhatati infolaua juurest õige ukse taha. Ma ootasin seal närviliselt üle poole tunni. Mida rohkem aega möödus seda närvilisemaks ma muutusin. Üritasin mõttes küll ennast ohjeldada, et ma saan sellega hakkama ja pole midagi hullu jne, aga noh, aitas see siis või?
Mingi hetk kutsuti mind sisse. Seal oli väga mõnus õhkkond, mis ühtlasi mind ka maha rahustas. Protseduuri viis läbi üks minu lemmikarste (meesarst) ja tema assistent, selline noor ja tore naine. Nad olid rõõmsatujulised ja tundsin ennast nendega mugavalt. Esmalt pihustati mulle kurku tuimestit mis maitseb päris rõvedalt aga mõjub võrdlemisi kiiresti. Nii mõne minuti pärast hakkas õudus pihta, mind pandi vasakule küljele lamama. Hammaste kaitseks pandi mulle hammaste vahele plasthuulik, et suu lahti püsiks ja voolikut ei hammustaks. Ja läkski lahti! kurgust topiti sisse voolik, mis suruti makku, sealt edasi ka kaksteistsõrmiksoolde Võeti ka koeproove, mille tulemused ma alles järgmisel nädalal teada saan.
Kuna eile lugesin mitmeid meditsiinilisi tekste antud protseduuri kohta, siis parandaksin ühte nende ''pisitillukest'' viga. Pea kõikides nendes oli kirjas, et seda ei ole eriti tunda, kuidas see voolik maos on. No kuulge, on ikka küll. Kes ei ole gastroskoopias käinud, ei oska seda tunnet eriti ettegi kujutada. Terve protseduuri vältel suutsin ma enamus ajast peas ainult öelda: ''Võta see välja, võta see välja, võta see välja, võta see välja, fuuhhhhhh, VÕTA ÄRA SEE!''. Vägavägaväga rõve! Parem oleks, kui sellest midagi kasu ka oli ja lõpuks valu-põhjustaja leitakse, sest ma ei kavatse elusees enam sinna tagasi minna. Õhh. Kusjuures mul on siiamaani tunne, et see oleks nagu mu sees. Täpsemat infot minu protseduurist saavad vaid vähesed, nii igaks juhuks :D

Joonisel on näha, kuidas ja kuhu sond viiakse

Täna oli selline veits ''raju'' päev, kui nii võib öelda. Ainult üks voorimine ühest majast teise. Minu kõhuvalude maraton on saanud uue kuue, sellega on hakatud tegelema ja mul on tunne et sellga ei lõpetata enne, kui probleem on leitud ja likvideeritud, jeiiiii! Aga kõige enne räägin oma pisut hullumeelsest teost, võinoh, kui hullumeelne see ikka on :P

Väiksest saadik olen selline pikajuusteline kuldkihar olnud (mitte küll väga rabavate juustega). Aga teate kuidas see ära tüütab? ''Linda, Sul on nii pikad juuksed!'', ''Linda, issand kui pikad Su juuksed ikka on, ma tahaks ka!'' ja nii edasi ja edasi..Otsustasin siis veidike muutust teha ja nagu naksti, u 25cm bauhti maha! Jah, saate õigesti aru, Linda lõikas oma pikad juuksed suhteliselt lühikesteks.Enne ulatusid need minu tagumikuni välja, kuid nüüd on need kõigest rinna kõrgusel. Mii soo häpii!

Edasi tänasega. Nagu ma juba ütlesin, siis trallisin täna ühest majast teise. Alguses kooli, siis arsti juurde, siis kooli ja uuesti arsti juurde. Nüüd kõige mitte-põnevam osa, mis ma siis targemaks seal arsti juures sain. Kohe samaks päevaks sain ultraheli aja, kus uuriti kilpnääret (ma ei tea miks) ja kõige ''magusam asi'': Järgmisel esmaspäeval ootab mind ees gastroskoopia, kes ei tea mis see on siis, rahvakeeli kutsutakse seda mõõgeneelaimiseks. Suht jälk protseduur, peenike toru, mille otsas on pisike kaamera, aetakse sul söögitorust makku, tehakse kurku ainult kohalik tuimestus. Õhh ma tegelt väääga pelgan seda, aga kui on vaja siis on vaja. Eks ma pärast saan värvikalt ka kirjeldada oma elu hullemaid minutied.

Nädal aega peale gastroskoopiat lähen tagasi arsti juurde ja siis saan äkki targemaks. Sel korral, või millalgi hiljem hakatakse ka minu vererõhuga tegelema, ka sellega, miks ma kehalises ei suuda midagi teha ilma selleta, et pilt uduseks läheb. Seega mingi aeg pannakse mulle peale see aparaat, mis mõõdab 24 tunni jooksul vererõhku ja pärast tehakse kokkuvõte. Ja teate mis ma just välja mõtlesin? Kui see juhtub olema koolipäeval siis on ju päris piinlik, kui ta peaks mul tunni ajal seda mõõtma hakkama, see ju suriseb..Järjekordne viis kuidas ennast klassi ees lolliks teha! :D

Aga igatahes asjad liiguvad ja liiguvad, mu tuju on isegi natuke tagasi tulnud. Tänu oma paremale tujule otsustasin midagi nunnut ette võtta. Läksin siis Selverisse ja vaatasin igal pool mitu korda ringi, mõtlesin mida osta. Lõpuks sattusin lemmiklooma riiulite vahele, kus seistes tuli mul kohe meelde, et Kai tuleb Dšännuga järgmisel nädalavahetusel külla. Kuna Kaid ootab siin umbes täpselt miljon asja (peale minu kaks pakki kanasnäkke ja kaks pluusi PS. Kai, Sa lubasid mulle selle valge pluusi tuua kihihii), siis Janet on ju samamoodi minu nunnununnu külaline, ei saa teda tühjade kätega käppadega jätta. Seega alates tänasest on Janetil minu juures personaalne joogikauss (mis on muide lillakas-roosa ja sobib meie kõigi kolmega) see on päriselt ka nii nunnu ja veel ostsin Janetile maiustamiseks Rodeo maiuseid, Milline suur süda, onju. *siia käib ingli nägu*