Nii uskumatu kui see ka poleks, on tänaseks kätte jõudnud juba 3. advent. Võimalik, et teie kõigi jaoks on see kõik täiega normaalsel ajal tulnud. Maitea, minu jaoks igatahes mitte. Alles oli 1. advendi õhtu, umbes sama kellaaeg, mil ma praegu seda postitust kirjutan. 

Sõitsime Hannaliisiga kolmese bussiga tagasi Pärnusse. Mäletan, et olime küllaltki nukrad, et selleaastasel esimesel advendil ei saagi me Paides koos peredega jõulukuuse alla minna, vaadata, kuidas kuusetuled põlema pannakse, kuidas peale kõike seda lapsed laulavad ja tantsivad..

Aga. Nüüd on juba 3. advent! Mis tähendab seda, et sellest on möödas juba kaks nädalat (ja kooliaasta algusest ca 3,5 kuud). Kuigi koolitundides olles aeg tõesti venib vahest nii mis hirmus, aga ometigi on nädalad niivõrd kiiresti eest ära jooksnud. Mis tegelikult ei ole üldsegi halb, sest järgmisel laupäeval on esinemine, mida olen pikalt oodanud :P

Esinemisest nii palju siis, et ''Tulge kontserdile!'' :D Tegemist on jõulueelse TASUTA kontserdiga, mis toimub Paide kultuurikeskuse suures saalis, 17. detsembril kell 18:00! Nüüd, teades tausta võiksite mulle pöidlaid ja varbaid hoida, et ma saaks oma hääle tagasi täiesti korda, kuna Linda on meil haige (ei ole tore). Pole midagi hullu, kõigest täiega rõve külmetus, mille tõttu mu liigesed räääääigelt valutavad, kurk on selline kahtlane, vahepeal köhin, reedel oli palavik ka. Kuigi jah peab tõdema, et viimaste päevade räiged ravikuurid (hulgaliselt sinepiplaastrid, teed meega, mesi kõril, kuumad jalavannid) on üpriski positiivselt mõjunud, täna laulda imekombel isegi sain, mis oligi kõige tähtsam!

Ja mis veel tore. Päkapikud tegid mulle ülimega kingituse täna hommikul, mille üle ma olen megamega õnnelik (teen näo, et ei teadnud, et selle endale saan..)! :D (vaata pildilt) AITÄH PÄKAPIKUD!

Jõulud, jõulud, jõulud, jaaaa jõulud on tulemas! Juba ca 26 päeva pärast on jõulud! Ja jõulud on juba poodides ja paljude inimeste peas (minu peas ka)! Kui nüüd täiesti aus olla, siis minu jaoks on see sel aastal omamoodi väljakutse, sest esiteks on mul vaja välja mõelda, mida klassivennale kinkida (klassisisene jõulupakiloos), teiseks vaja nuputada, mida ühele blogijale kinkida, kelle loosi teel endale sain (blogijatevaheline jõululoos).

Mõlema puhul olen juba mitu nädalat kõvasti pead ragistanud, aga olen enamvähem suutnud enda jaoks selgeks teha ainult klassivenna kingituse. Aga vot selle loosiga saadud blogija kingi tegemiseks mul on hädasti teie geniaalseid mõtteid vaja. Nii palju, kui ma tema blogist olen teada saanud, on ta kuskil keskeas naisterahvas, kellel on küllaltki noored lapsed, tegeleb väga palju käsitöö ja fotograafiaga. Viimase aja postitused on olnud pigem depressiivsema poolsemad (ju siis on halvad ajad), aga äkki saan tibakenegi tema enesetunnet parandada :) Minimaalseks kingituse hinnaks on 10€. See on kõik mida ma tean. Seega palun, isegi mingid täiesti jaburad kingiideed, mis pähe torkavad, kirjuta siia postituse alla, minu blogi facebooki lehele või minu isiklikule FB kontole. Suur aitäh juba ette neile, kes ehk viitsivad kasvõi ühe asja mulle kirjutada!
Tegelikult oli mul vahepeal plaanis teha kingitus veel ühele oma sõbrannale (klassiõele) ja siis veel paarile kallile sõbrannale, aga mul on selline eriti karvane tunne, et ma ei tee mingeied kingitusi..ma juba näen kuidas ma jälle vaene olen.. :D Ja eriti tobe oleks sattuda sellisesse olukorda, kus keegi teeb mulle jõulukingi ja siis ma lihtsalt olen nagu ''Eeee, sorri, ma ei teinud sulle ikkagi kinki, sest ma olen rott..'' vms. Seega ma pean veel oma senditaskus mõningad inventuurid tegema, kui kuuraha laekuma peaks..millega mul tuli meelde, et sealt läheb veel maha mul eriti loll jänese-sõitmise-trahv, paar korda magnetravi ja siis veel järjekordne linnaliini kuukaart. Jeeeeeeeee, te olete ka kindlasti rõõmsad mu rikkuse üle (kuidas ma Koidulas õppides raha saaks teenida, nii et ma tööl ei käi?- võite mulle vihjeid jagada). 
AGA kui te ikkagi niiväga tahate mulle kingitusi teha, siis lihtsalt teadke, et mulle võib teha igasuguseid vahvaid asju: loomingulisi, humoorikaid, armsaid, praktilisi..mis iganes ka pähe ei tuleks. Lihtsalt võtke arvesse, et mina ilmselt Sulle kingitust ei tee, sest ma olen praegu (eriti detsembrikuus) mitte-nii-rikas.
Sellega on asi siis lõpetataud. Aga nüüd Palun pane oma väike või suur pea tööle ning paku mingigi (kasvõi täiesti jabur) variant, mida ma võiks sellele blogijale jõulukingiks teha (ma saan statistikast jälgida, palju teist seda postitust lugenud on!). Aitame ikka üksteist, eks(?) :)

Sel nädalavahetusel olen nii kõva mutt, et olen üksinda kodus. Huvitav, kas lugejate seas on veel selliseid inimesi, kes täiega kaifivad üksinda kodus olemist (mõne päeva)? Ma olen alati maruõnnelik, kui vanemad lähevad näiteks maale ja mul on just sel ajal Paides vaja olla, seega saan ise jääda koju. Ülimõnus, saab rahulikult olla (mitte et teistega rahulik poleks, aga üksi olles on üldse teine asi).

Tavaliselt ikka kiputakse mõtlema, et noh, mida see teismeline seal üksinda kodus ikka teeb, joob ja suitsetab, sõbrad külas ja läbu majas. Alati kui minu puhul nii arvatakse, siis hakkan naerma, sest mina olen üldse teist tüüpi. Minu üksi puhkamine/kodus olemine näeb välja selline, et nt üheks ööks kutsun sõbranna külla, sööme midagi head, vaatame filmi, räägime ja head ööd! Mulle näiteks megapalju meeldib nii. Ma ei saa üldse aru, mis sellest alkoholist niiväga leitakse.

Eile tuli mulle siis Maria külla. Ühel päeval tuli lihtsalt selline mõte pähe ja ütlesin, et tulgu reedel mulle külla, laupäeval viskan välja :D Nii oligi. Eile ta tuli oma pompsudega, läksime tellisime pitsa ja kodus mõnusasti nosisime seda. Mmmmmm. Pitsa pitsa pitsa pitsa pitsa! Et teile suuremat pitsaisu peale ajada, siis väike pildike ka.

Üldse rääkisime asjadest mis vahepeal juhtunud, nende seas ka väga piinlikutest asjadest, mis mind siiamaani muhelema ajavad. Eile kiikasime ka ''Vehkleja'' üle. Mulle väga meeldis see, kuigi natuke arusaamatuks jäi meile mõlemale, et kas see vanaisa viidi kuskile koonduslaagrisse või lambist küüditati, võibolla üldse midagi kolmandat. Igatahes soovitan!

Tänasest pidusöögist ka natuke (siis kui Maria juba välja visatud oli). Tegin endale tatart, söön seda tavaliselt piimaga, sest mulle maitseb nii. Ehk siis panen oma kausi head-paremat tatart täis, ja sinna peale vajan piima (välja näeb umbes nagu tatra-piimasupp), aga väga maitsev! Kuna tahtsin ka midagi endale magustoiduks, siis tõin poest kohupiimakreemi ja küpsiseid, mis praeguseks otsas on. Seega üksi olles ma nälga ei sure, mis on ju igati positiivne :D

Nüüd ei olegi hästi jõudnud midagi blogisse kribada, sest pole arvuti lähedusse veel sattunud. Nädala algus möödus eriti toredalt ja tegelikult ka suhteliselt tormakalt. Üks osa sellest oli ka muidugi Tartus ringi jooksmine.

Esmaspäeval lõpuuuuuks toimus Curly Stringsi kontsert, kuhu me Liisiga toredasti elamusi otsima läksime. Jõudsime Tartusse juba kahe ajal päeval (kuigi kontsert algas kell 18:00), et saaksime Taskus, Kaubamajas ja lihtsalt linnas veidikene ringi chillida. Sättisime oma toimetamised niiviisi, et poole kuue ajal hakkaksime Vanemuise poole minema. Jõuab rahulikult kõndida ja ennast veidike sättida. Aga kus olen mina, seal on ka pea alati ''toredad'' intsidendid. Kell oli pool kuus, kui hakkasime Kaubamajast Vanemuise poole liikuma. Kõik läks kui õlitatult, kuni...me jõudsime ukse juurde ja nägime, et liikumas pole ühtegi inimest ja sees oli ka kuidagi kahtlaselt pime. suundusime peaukse poole, et aru pärida, mis värk on ja kust me sisse saame, et Curly Stringsile minna. Tädi, kes oli oma leti taga, ütles meile, et too konsert toimub hoopiski Vanemuine väikeses majas, mis on pea 10 minuti tee kaugusel. Jep, me oleks peaaegu oma kontsertist ilma jäänud, kuid kuna meil oli piisavalt aega, läksime kiiremate sammudega mööda juhatutud tänavat edasi ning mingi imega leidsime ka maja üles.

Peate veidi pettuma, aga minu kontserdielamuse muljed on need mis alati. Kõik oli ülisuper ja Curly Strings on ikka ja ikka nii suurepärane et valus hakkab. Liisile ka vist kontsert meeldis. Peale majast väljumist olin mina küll nii sillas ja kilkasin seal oma emotsioone. Tegelikult tahtsin veidi kiruda ka tüüpilise eestlaste matsluse üle. Kui kontsert oli läbi ja leidis aset suurem plaksutamine, ei tõusnud MITTE KEEGI püsti, peale minu. Jah te saate õigesti aru, mina olingi ainuke, kes püsti seistes plaksutas. Ma isegi ei tunne piinlikust selle üle, sest mina näitasin sellega oma lugupidamist selle üle, mida nad koos teevad. Tõesti piinlik oli minul vaadata seda saalitäit rahvast, kes vaevusid ainult plaksutama, väga masendav.

Nagu Tartus viibimisele kohane, külastasime ka vana head Mcdonaldsi restorani (kuigi ma ikkagi täpselt aru ei saa miks nad ennast restoraniks nimetavad). Tellisin endale tavapäraseks saanud suure BigMac eine. Näeb ju küll mega ahvatlev välja, aga kuna ma oma toidueriga ei ole juba pea kaks kuud praetud jne toite söönud, siis Maci toit tundus mulle mitte-nii-maitsvana. Millest on kahju, sest tegelikult see toit on jumalik. Mitte et ma nüüd varasemalt ainult rämpstoidust oleks toitunud.

Eile toimus minu jaoks päris nõme ja natuke vihale ajav olukord. Kuna hommikul kodus kohe üldse ei jõudnud süüa, siis olime klassiõega sunnitud vahetunni ajal poodi minema, et midagi süüa osta. Otsustasime saiakeste kasuks, mida Selveri pagariletist leida võib (lihtsalt mainin, et võtsin kaks kohupiima saiakest). Tuulasime veel poes paari riiuli vahelt läbi ja jooksime kassase, et tundi mitte hiljaks jääda. Õnne läbi ei olnud järjekord üldse pikk ja juba paari inimese pärast oligi minu kord maksta oma tohutu hommikusöögi eest, näpu vahel juba täpne raha ka olemas. 

Kassapidaja lõi mu saiakesed läbi ja asetasin raha letile. Seejärel peatati turvatöötaja poolt kassapidaja liigutus, seejärel käskis too mees rangel häälel kaup üle kaaluda. Müüja muidugi ka tegi seda. Turva vaatas kaalul näidatavat numbrit ja seejärel jätkas kurjalt ja veelgi rangemalt oma juttu, nüüd konkreetselt minu endaga: 

''Noh neiu, püüdsite nende saiakeste eest vähem maksta või???''. Mina muidugi olin segaduses, sest olin enda poolt teinud kõik õigesti ja küsisingi: ''Mis mõttes?''. Seejärel jätkas targutaja oma jutuga: ''Aga pakendi peal oleva sildi peal on kaaluks 140g, aga see kaal siin näitab 146g!!!''. Ma olin juba väga kuri ja peaaegu käratasin talle oma väga tõreda häälega: ''Vabandage väga, aga see ei ole minu probleem, et teie poe kaalud õigesti ei tööta. Mul on tegelikult kiire, ma pean tundi jõudma!''. Seejärel turvatöötaja nägu läks veel vihasemaks: ''Ma nägin küll kuidas te kaaludes ei võtnud ühte kätt paki küljest ära, teine neiu seda tegi küll!''. Ütlesin talle väga vihaselt vastu: ''Väga valesti nägite siis, kas te tõesti arvate, et mul targemat pole teha?'' Midagi ta veel seal lõugas, mul oli korraks tunne, et tahaks talle jalaga kuskile lüüa. Lõpuks käskis mul talle järgneda. Kommenteerisin liikuma hakates veel meelega tavalise hääletugevusega klassiõele midagi krõbedamat too mehe kohta. Läksin siis muidugi sellele jobule järgi, jõudsime antud kaalu juurde, asetas mu saiakesed sinna peale ja VOLAA, üllatus-üllatus, neiu ei üritanudki Selverit üle lasta ja kauba eest vähem maksta! Krt tal jäi peale seda veel õigust ülegi.

Läksin pika sammuga taas kassade juurde, tema minu järel. Lisasin talle veel väga tõredalt ja külmalt: ''Nüüd poleks küll üks vabandus palju küsitud''. Aga selle asemel et midagi tarka öelda, ütles ta oma rõvedalt targutava häälega: ''Küll ma seda jõuan ka teha!''. Nagu WTF, reaalselt ka! Jõudes kassa juurde tagasi, tuli see rõve turva minu kõrvale, pöördus kassapidaja poole ja ütles suhteliselt teatraalselt: ''Vabandust neiu ees, kaaludel on midagi viga!''. No krt küll, täiesti ajuvaba!

Seega, kui juhtute olema Paide Selveris ja tööl on turvatöötajana hästi pikk ja kõhn (kurja kortsus näoga) mees, siis hoidke temast parem heaga eemale, nagunii äratate temas mingisugust kahtlust.

PS. Ma saan täiesti aru et ta teeb oma tööd jne, aga nii mitmel tuttaval on ka temaga mingi jama olnud. Ükspäev minult isegi küsiti, kas ma ei olegi veel toole turvale kuidagi ete jäänud.

Üks nädalavahetus oli siis selline armas ja tore, mil lebotasin terve nädalavahetuse Kai juures. Selline lihtsalt tore ja armas kvaliteet-nädalavahetus. Esimesel päeval, kui sinnapoole vurasin pidin teadagi Pärnu kaudu minema. Kai oli nii armas, et tuli mulle sinna vastu. Chillisime Kaiga mööda Kaubamajakat, kust otsisime mulle musta (vormi)seelikut, mis oleks kindlasti põlvedeni ja keha ümber, mitte mingi hõljuv ainult tagumikku kattev lapp ja igasugust muud kraami. Esialgu pidin pettuma, sest soovitud asja ma ei leidnud. Reserved oli ainuke pood, kus oli põlvedeni seelikut, aga seal olid mingid rõvedad volditud kohad.

Aga ma siiski selle paganama seeliku endale leidsin. Arvake ära kust? Rimist. Täpselt selline nagu mul oli vaja. Läks õnneks seekord. Tegelikult edasi läks kiireks, sest bussiaeg oli lähenenud müstilise kiirusega. Seega me reaalselt kiirustasime, et õigeks ajaks peatusesse jõuda. Jep, Kai suutis vahepeal kõhuli maas ka pikutada, sest mul oli nii kiire, et ei taibanud Kaile ranti näidata. My mistake babe :D

Nõmme kohale jõudes oli kohutav ilm, kuid me siiski tatsasime rõõmsalt (mina küll mitte nii rõõmsalt) Kai ema juurde, kes meile jõulutulukesi ja kuuseehteid kodu kaunistamiseks andis, seejärel väike shoping toidupoes ja seejärel lõpuks koju. Samal õhtul paigutasime jõulutuled akende kohale, süütasime küünlad ja nautisime mõnusat õhkkonda. Kai võttis välja tolmuimeja, et asjale viimane lihv anda, toad liivast ja jamast puhtaks teha. Jõudis ilusti esiku ja magamistoa tehtud, kuid elutuppa jõudes kadus vool ära. Ja sinna ta jäigi. Mina lõpuks mõtlesin, et mõttetu on seda tolmuimejat siin lihtsalt keset tuba hoida, panin ilusti kappi ära. Kai ei andnud alla ja jätkas tavalise harja ja kühvliga. Pea kõik oli juba pühitud ühte hunnikusse, kui tuli elekter tagasi..Mina siis ruttu kiirustasin tolmuimeja järgi, mille olin ennist tublisti kappi pannud. Panin selle seina, vajutasin käima ja läksin ruttu hunniku juurde. Tolmuimeja ots oli prügihunnikust maksimaalselt 10 sentimeetri kaugusel. Ja siis.....läks vool ära. 

Seekord olime targemad ja jätsime tolmuimeja seina, juhuks kui elekter peaks imekombel tagasi tulema, saab kohe kõik puhtaks teha. Panime tolmuimeja otsiku veel hästi hunniku lähedale. Kõik siis läks plaanipäraselt, umbes 15 minuti pärast tuli elekter tagasi sealt kus ta õieti käis. Kui elutuba ja köök oli ilusti tehtud, läks ka elekter ära, seekord jäädavalt. Lihtsalt joppas. Aga marunaljakas oli. Ise olime veel maru õnnelikud et asja tehtud saime.

Tate mis on uskumatu? Juba ongi 1. advent! Veel mõni nädal ja ongi jõulud käes. Ma ei tea kuidas teie, aga mina olen alati väga hullult jõule oodanud. Ma ei teagi kas mind paneb ootama see koos olemine sugulaste ja sõpradega või ootan ma tavapäraseks saanud uhket jõululaupäevale omast rikkalikku toidulauda, kust kindlasti ei puudu suures koguses liha, mulgikapsas, praekapsas, verivorstid, koogid ja mis kõik veel. 

Muidugi paneb jõule ootama veel kogu sellega kaasnev. Päkapiku traditsioon, jõuluvana, luuletuste lugemine, laulmine, sugulastega jõululaupäeval kaartide mängimine, kohustuslik saun, jõulutulukesed igal pool, jõululaulud, jõlukontsertid. Ja kõige tipuks mida ma ikkagi nii peadpööritavalt ootan, Curly Stringsi aastalõpu kontsertit! Millega mulle just meenus, et ma pean endale ja Liisile üheks ööks Tartusse öömaja sebima.

Pöidlad pihus ootan ka lumerohket talve, kasvõi jõuluajal, sest kes ei tahaks valgeid jõule? Näiteks ma ei suuda juba ära oodata, millal ma lõpuks suusatama saaksin minna. Kuigi tõesti, kui ma praegu yr.no lehekülge uurisin, siis sain nii palju targemaks, et lähipäevadel küll miinuskraade oodata pole. Väga väga nõme!

Mis ma veel öelda tahatsingi..mingi aeg rääkisin oma uuest ''toitumisest'' mida võin süüa ja mida mitte. Praeguseks olen seda jälginud üle ühe kuu. Olen meeldivalt üllatunud, et tänu sellele olen kaks kilo alla võtnud. Pole küll eriline näitaja, aga ma olen küll rõõmus selle üle. 

Jagan oma väga halva muusikamaitsega ühte Mari Jürjensi (Pokineni) mitme aasta tagust laulu ka. Mõni nädal tagasi avastasin selle laulu enda jaoks ja nüüd kogu aeg kuulan seda. 

Head esimest adventi teile! Ärge küünlaid põletada unustage ja nautige täiega seda imelist aega! :)

...täiega viriseda. Ma isegi täpselt ei tea miks, viimase aja asjad on kopa nii ette visanud, et tuju midagi teha on suhteliselt kadunud. Kusjuures midagi otseselt polegi olnud ega midagi pole juhtunud..Ahh ma ei teagi. Ma ei saa aru, kõigiga läbi saan, koolis olen suhteliselt edukas, muud asjad on korras, aga midagi nagu kripeldab sees. Ma ei tea, kas asi on minu sõbrannas, kellele ma täiest jõust kaasa elan ja üritan tal aidata mõnel kindlal teemal arutleda või on üldse asi teadmatuses, mida arst esmaspäeval minu tervisliku seisundi kohta räägib või on üldse mingi kolmas. neljas või seitsmes asi. See kõik on nii segane, sest ma isegi ei tea mis mul viga on. Tegelt on veits naljakas ka ennast jälgida, mingiaeg on kõik hea ja siis järsku miski ei meeldi, typical me! 

Aga teate mis, mul on selline tunne nagu mu mõistus täiega mõnitaks mind. Viimasel ajal näen pideval unes, et chillin või laulan mõne oma iidoliga koos. Mõni postitus tagasi kirjutasin ka ühest oma unenäost, kus esinesin koos mitme tuntud lauljaga suurel laval (seda saab lugeda SIIT). 

Mõni päev peale seda unenägu nägin unes uuesti Liisi Koiksonit, ma isegi ei mäleta mis seal unenäos juhtus, aga selline tore uni oli. Täna öösel nägin siis ülihead unenägu, kus olime Heliga mingis ehituspoes ja mingi hetk nägime Eeva Talsit, juba varsti oli ta minu juures, võttis mult ümbert kinni, jalutasime niisama ja rääkisime kõiksugu asjadest. Eeva tegi veel huumorit ja meil oli mega lõbus. Lõpuks läksime ka minu vanaema juurde õhtusööki sööma, sellega see siis lõppes.

Tegelikult on muidugi ülimalt tore näha selliseid unenägusid, aga mille krdima pärast peavad need olema nii ilusad ja toredad, mis mitte mingi valemiga ei saa päriselus juhtuda, jah juhul kui ma üleöö ülihead lauluhäält endale ei saa..No igatahes on mul siis praegu järjekordne ''mõõnaperiood'', kust loodetavasti juba lähipäevil välja saan..

See nädal on iga päev mingi töö olnud, et pole blogima jõudnud. Seega palun vabandust, selline on see lõpuklassi õpilase koolielu. Mis ma siin ikka heietan, nii hea päev oli täna.

Täna oli siis selline hästi tore päev, mil kirjutasime kirjandit ja keemias tegime oksiidide peale kontrolltööd. Nagu päriselt, nii mõnna. Kirjandi kirjutamine meeldib mulle sellepärast et mulle hullult meeldib kirjutada ja enda mõtete üle kirjalikult arutleda (sellepärast ma blogin ka), eriti hea, et koolis veel hinnatakse ka seda. Vot see oleks lahe, kui koolis laulmist hinnataks, muidugi see ainult minu seisukohalt, sest igaüks muidugi ei suuda ju laulda. Põhimõte on selles, et see on niiiii tore, et hinnatakse koolis sellist asja, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja keemia, see on sellepärast tore, sest oksiidide teema on mul selge ja mulle meeldib keemia. 

Täna pidi peale tunde toimuma ka segakoor ja draamaring. Mõlemad ringid jäid täna ära. Kuna ka Helil oli täna peale kooli vaba, siis otsustasime oma vanadele lasteaia-kasvatajatele külla minna, viisime šokolaadi ka. Seal olime kokku u kaks ja pool tundi. Issakene, need lapsed nende rühmas on niii armsad! Me olime Heliga seal päris popid, saime palju kallisid ja aina taheti meil käest kinni hoida ja koos olla. Nii armas. Peale söömist läksime rühmaga välja, kus jooksime nendega ringi, mängisime liivakastis ja käisime karussellil. Nii lahe on selliste jõmmidega mängida, päriselt ka. 

Üks sõit karusselliga, kui Heli ka peal oli, läks hetkeks jutt poistele, kuna karussellis olid ainult tüdrukud. Uurisime siis nendelt 6-aastastelt, et kas neil peikad ka juba on. Vastused ajasid meid tiba itsitama: ''Jaa on küll!'', ''Minul on ainult kolm peikat (nimetas kolm nime ka)'', ''Minul on kaks poissi'', ''Minul ei olegi'', ''Aga minul on kaks peikat....hihihihiii üks on tegelikult minu venna..ta on seal''. 

Kas me olime ka sellised??? :D:D:D Naljakas oli kuulata, aga nad olid jube toredad, nii nunnupunnud väiksed nummid jne. 

Viie ajal tegime minekut, kuna enamik lapsi olid vanemate poolt juba ära viidud. Hakkasime siis kodu poole minema, aga pargi keskel olles otsustasime veidi pikema ringi teha. See siis nägi välja selline et lõpuks olime otsapidi teiselpool linna otsa, sealpool kus meie kodud ei ole. 

Lihtsalt jalutasime ja rääkisime igasuguseid jutte. Enamike jaoks täielikke deep (sügavamõttelisi) teemasid. Üheks peateemaks oli tulevik. Arutasime pikalt selle üle, millist kodu me endale kunagi tahame, millist peret, mitu last, mis töö jnejne. Minu seisukoht oli siis selline: Mina unistan luksuslikust ja ülihubasest kodust, mis on avar ja armas, samas hästi kodukootud ja ülinunnu. maja taga oleks suur muruplats, kus on piisavalt ruumi, et mahuks ära mõnus lõkkeplats ja pingikesed. Armas lilleaed kus toimetada. Seal oleks nii mõnus näiteks sõprade või sugulastega lõkkeõhtut teha, mängida muusikat ja laulda. Mina oleksin arst või kirurg ja mul oleks oma ansambel ning mu mees mingi asjalik äriajaja. Meil võiks olla 3-4 armast last, kellega elame selles imearmsas majas kuskil äärelinnas või linnast väljas. Silme ees on täielik pilt olemas aga liiga ilus et kirjeldada. Tupijupi, läheks see kõik nii, ma oleks vist üks õnnelikemaid inimesi üldseüldse nagu. Uhh niiiipalju mõtteid, et saaks sellest lausa uue suure postituse kirjutada mingikord.

Kuna täna oli sellist aega, mil sain oma telefonis igal pool ringi tuhlata, siis seda ma ka tegin. Avasin oma OneNote'i (Windows phone'i märkmete tegemise koht). Tegelikult teen sinna erinevaid märkmeid päris tihti. Näiteks, kui hakkan kuskile minema, teen just sinna märkmed, et mis vaja kaasa võtta, mida teha jne. OneNote'i kasutan ka sellistel juhtudel, kui minuga järjekordselt midagi jälle juhtub ning mida ma tahan kindlasti meeles pidada, sageli isegi millest hiljem blogida.

Oma märkmete seast leidsin juhtumise, mis toimus USA's viibides minu ja Mariaga. Selline öine (tollel hetkel) marunaljakas juhtum magamistoas. 

Mina, Maria, Liina ja Helina magasime siis kõik ühes toas. Meil oli toas nari, millel oli alumisel korrusel kahe-inimese-suurune voodi (seal magasid Liina ja Helina) ning üleval ühekohaline voodi (kus magasin mina). Maria magas nari kõrval, megakõrgel madratsil. Seega meil kõigil olid samad magamistingimused, mugavad ja head.

Üks öö, kui Liina ja Helina juba magasid, läks meil Mariaga kõht mega tühjaks. Ei tahtnud me alla korrusele ka külmkapi kallale minna, veits imelik ju. Hakkasin siis Maria voodis olles toast süüa otsima. Ma leidsin Liina ja Helina voodi ääre alt pizzakarbi. Sel hetkel tuli meile meelde, et tõesti, nad olid päeval pizzat ostnud. Piilusin sinna sisse..kui ma õigesti mäletan, siis oli seal üksainus pooleldi kuivanud ja väga õnnetu pizzatükk. Liina liigutas. Tirisin ennast kibekiiresti uuesti voodisse. Rohkem ei liigutatud. Maria aga hakkas mind uuesti utsitama, et ma selle pizzakarbi sealt ära võtaks ja tema voodile paneks. No näljane nagu ma olin, ma siis tegin seda. Tegime karbi lahti ja vaatasime seda tükki, see ei näinud kuigi isuäratav välja. Ma siis otsustasin selle sinna voodi alla tagasi panna, kuidagi ukerdasin  seal ja sain hakkama. Jälle Liina liigutas. No ega ma ei imesta ka, me naersime seal päris kõvasti. Mõne minuti pärast hakkas ikka piinama see pizzatükk. Küünitasin siis jälle üle voodiääre...pauhti olin ma põrandal ja te ei kujuta ette missugune naerukajakas sellele järgnes. Just, ma kukkusin pizzat jahtides voodist alla. Muidugi ärkas Liina selle peale üles ja vaatas oma voodi ettepõrandale, kus mina kõht kõveras naersin.

See pizza jäigi söömata, sest lõpuks ma ei lubanud Marial seda ära süüa. Siiani ei tea Liina ega Helina sellest midagi. Kas ma peaksin neile sellest rääkima? :D

Tadaa, ma olen tagasi! Täna, nüüd ja praegu tuleb ammu lubatud postitus toa dekoreerimisest, kuidas, mis ja miks. Lisaks sellele ka minu tänasest loomingust, mis tuli tegelikult suht lampi mõte pähe ja umbes kohe sai teoks ka.

Alustame siis minu toa seinast. Veel aasta 2013 sügisel kattis minu ja minu õdede toa seina roheline lammastega tapeet. Toas oli narivoodi ning minu üksindavoodi. Akent kattis valge pitskardin ning rohelised (veidi läbipaistvad) kardinad. Kapid ja riiulid olid kuidagi imelikult ja tuba ei olnud eriti millegiga silmapaistev. Noh, kas ta just nüüdki silmapaistev ole, kuid paljupaljupalju parem küll kui enne remonti (2013 aasta talvel). Minu toa kolme seina katab tumehalli tausta- ja roosa-rohe-punaste lilledega tapeet ning ühte seina helelilla tapeet. Kõik ilus armas, kapid-kummutid-voodid-värgid-särgid kõik ilusti, kuid juba kohe peale remonti märkasin, et see lilla sein on kuidagi tühi. Mõtlesin juba selles ajast saadik, et sellega tuleks midagi teha. Nüüd, umbes kaks nädalat tagasi hakkasin alles sellega reaalselt tegelema. Guugeldasin erinevaid asju ja lõpuks panin mitmest ideest ühe kokku. Pildil pole tulemus küll nüüd nii suurepärane aga vähemalt prooviga seda päriselus ette kujutada, sest ausalt, see on päriselt palju ilusam. PS. Lisan pildid ka sellest, kuidas tegemine välja nägi.

Nüüd siis sellest, miks ma üleeelmises postituses kunagistelt kleepsukogujatelt kleepse palusin. Asi siis minu kitarris. Kuna see on täiesti valget värvi ning see tundus minu jaoks igav, siis ma otsustasin sellele nostalgijaga natuke särtsu anda. Pidage mind nii hulluks kui ise tahate, minu arust on see lahe :D Nagunii mängides kellegile silma ei paista, sest need kleepsud on ju minu vastas. PS. aitäh, Liisi!

Jep, mina olin see, kes selle postituse kirjutamise ajal hakklihakastet soojendades selle põhja kõrvetas. Hea töö!

Eile õhtul sai taas kokku legendaarne Linda ja Laura kokanurk. Just, üle pika aja taas jälle kokkasime koos nagu kord ja kohus. Okei, ega ta tegelikult nii suurelt plaanis ei olnudki, lihtsalt tegime, omal viisil.

Ma ei saa seda siia ikkagi mainimata jätta, et eile olime oma Järvamaa Tütarlastekooriga Rakveres esinemas, Arvo Pärt'i sünnipäeva puhul, kes sai 11. septembril 80-aastaseks. Päris ümmargune ja suursugune number. Lühidalt öeldes, eile läks meil hästi ja üldse kontsert oli nii mõnus. Ühe laulu ajal (kui Kammerkoor Solare laulis koos mudilaskooriga), mul olid lihtsalt nii võimsad külmavärinad peal, et mul hakkas lausa külm. See oli tohutult võimas. 

Kohe kui olin tagasi koju jõudnud, helistas mulle Laura ja kutsus külla, et pole seal ammu käinud jne. Kus ma siis minemata sain jätta. Vedasin ennast kohale. Enne käisime veel koos poes ära, Igasugust staffi ostmas. Tegelt me nüüd midagi nii erilist ka ei ostnud. Meie toidukorvi sattus ka muffinipulber. Kuna Laura õde oli nii kindel, et kodus on muffini korvikesed (need paberid milles muffineid tehakse) olemas, siis neid me ei võtnud. Koju jõudes otsisime ja otsisime, leidsime ainult XXXXXS suuruses muffinikorvikesed. Kell oli juba kümme läbi ka, nii et poodi enam ei jõudnud. Muffini isu oli ikka suur. Kahepeale siis mõtlesime välja mis teha. Otsisime klassikalise koogivorvi, margariini ja riivsaia välja. Määrisime vormi margariini ja riivsaiaga üle ning panime muffini taigna vormi. Saab ka ju nii teha. Kes on väitnud, et ei või teha ühte suurt muffinit? Laura leidis külmkambrist veel kirsse, mis muffini peale panime. Kokku tuli sellest minumeelest väga maitsev muffin. Laurale ka maitses. Videolt on näha pidulik muffini lahtilõikamine. Laural oli see au.

Kuigi sellest on juba miljon (loe: neli) päeva möödas otsustasin ma sellest mitte kirjutama jätta. Ütlen juba alguses ära, et see postitus tuleb meelega lühike (lühem), sest Merle ei viitsi minu tavapärase pikkusega postitusi lugeda. Nagu te ehk mäletate, siis ühes postituses rääkisin, kuidas käisin Skautlike õpete laagris. See laager on seline, kus peale kodutütarde ja noorkotkaste osalevad ka kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad (nemad siis rohkem kui korraldajate või abilistena). Kuna Merle on naiskodukaitsja ning osales kakas aastat tagasi toimunud Skautlike õpete laagris, siis ma väga soovisin, et ta osaleks ka sellel aastal. Rääkisin talle jutu ära, et näe selline vägev laager jälle tulemas ja puha, aga siis hakkas ta keerutama, et ah ma ei viitsi ja ma tegelt noh..aega ka eriti ei ole...yeah sure!

Ta ei tulnudki sinna..Jäär ei ole vist kaljukitsele eriline vastane. See, et ta laagrisse ei tulnud, jäi ta mulle kohtumise võlgu, sest sellel aastal pole me kuigi palju kokku puutunud (mina olen koguag koolis või kuskil mujal, Merle tööl või kuskil tähtsates kohtades). Pakkus siis ise välja, et kuna ma nii armas ikkagi olen, siis viib mind ükspäev kuskile sööma.

Läksime siis kooli esimese päeva pärastlõunal Sämmi Grilli, kust endale tellisin (sea?)lihaga prae ja Merle veiselihaga. Muigugi tellis Merle mulle suure prae, mis oli ikka tõsiselt suur, nagu suur suur, sama lugu oli piimaga, ütlesin, et joogiks võtan piima, küsiti, et kas suurt või väikest..ma ei jõudnud veel mõtlemagi hakata, kui Merle juba kriiskas: ''Muidugi ta tahab suurt!''. Jah, seega mul oli juba hiiglasuurele praele lisaks umbes pooleliitrine piimaklaas+minul oli salati ja liha kõrval veel friikartulid, aga Merle tellis ilma kartulita. Ma tundsin ennast tema kõrval ikka ilge õgardina. Naljakas oli see, et Merle taldriku peale oli pandud siiski üks väike friikartul.

Kuna Merle kinkis mulle ükskord ühe ilusailusa käekella, millel oli peal noodivõti. Kahjuks see lakkas põhimõtteliselt kohe töötamast, kuigi uus patarei oli sees ja puha. Mul tegelikult ei olnud absoluutselt vahet, sest see oli niigi armas. Seekord tegi Merle üllatuse ja oli mulle samasuguse asemele ostnud, selle vahega, et tal on nüüd endal samasugune, Seega me mätsime nüüd veel rohkem.

Enne söögikohast lahkumist tegime ka eriti fäänsi selfie, et oleks mida mu blogisse panna. Näete kah ära mis imeloom see Merle veel on, kellest ma (vist) pole oma blogis veel üldse kirjutanud.

Nagu mu eelnevast postitusest saite lugeda, siis terve Arvamusfestivali vältel+veel poolteist päeva veetis Kai minuga siin minu kodus, Paides. Õhtul mõnusalt oma toas olles tegime ka mõned videod. Mingi hetk palus Kai, et paneksin uuesti kaamera tööle, sest ta tahab mulle midagi tähtsalt öelda..paljastusid mõned üksikud ja huvitavad ''mõtted'', noh. Pikemat juttu vaja ei ole, kõik saab teile videoga selgeks. Oh Kai, Sind küll, oled ikka tore mul küll :D (1.video)

Siit, teisest videost saate näha teisi videoid, mis me tegime. Palju me neil päevil kahjuks filmida ei saanud, sest telefonid ei tahtnud meiega koostööd teha (Kai aiföön lihtsalt feilis ja minu telefoni mälu on praktiliselt täis). Seega lubage esitleda kolme (kokkupandud) videot meie ühest päevast. See video on ka Kai enda blogipostituses, SIIN.

Ilmselt enamus Eesti rahvast teab, et eelmisel nädalal toimus Paides Arvamusfestival, kus osales ligikaudu 10 000 inimest. Kuna see toimus minu kodulinnakeses, siis tuli ka Kai mulle selleks ajaks külla, et osaleda mõlemal päeval Arvamusfestivalil. Kuigi Arvamusfestival toimus reedel-laupäeval, jäi Kai minu juurde esmaspäevani, mil me mõlemad Paidest minema sõitsime. 

Reedel, päeva alguses oli mul viimane tööpäev, millest kaks esimest tundi töötasin ning siis sättisin ennast minema, et minna koju, vahetada riided ja Kaile vastu minna. Plaan oli selline, et ta jõuab pool kaksteist Paidesse, kuid ajal, mil buss pidi väljuma, helistas Kai mulle ja ütles, et buss oli täis ja ta jäi sellest maha. Awesome! Õnneks juba varsti helistas ta mulle tagasi ja ütles, et teda tuuakse ikkagi autoga ära. Milline kergendus..
Peaaegu kohe peale seda, kui Kai lõpuks Paidesse jõudis, suundusime me Vallimäe poole, et minna Arvamusfestivali uudistama. Veidi aega ringi chillides, jäime ühe arutelu juurde istuma ja kuulama. Teemaks oli ''Puudega naine - Kerge ignoreerida?''. Arutelus rääkisid enda eludest puudega naised, kes kõik olid ratastoolides. Lugusi kuulsime erinevaid (kuulsime ainult mõnda viimast, tulime poole arutelu pealt). Üks naine, kelle kõnest oli päris keeruline aru saada, rääkis kuidas ta oli mehega abielus, kellega tal on ka kolm last. Mingi aeg aga viskas mehel naise abistamine üle ning algas koduvägivald naise suhtes. Naine elas seda kõike väga kohutavalt üle. Sellest täielikult üle saamiseks kulus 10-12 aastat. Praegu on ta õnnelik. Tal on lapsed ja töö.
Teema lõppedes oli jäänud tund aega järgmise aruteluni (mis toimus seal samas punktis) kuhu tahtsime kuulama minna. Uurisin kava ning sealt lugesin, et praegu just alustas veidi eemal arutelu pagulaste teemal. Mõtlesime, et läheme siis ajaviiteks sinna..Kahjuks selles arutelus me osaleda ei saanud, sest see oli inimesi servast servani täis. Okei..uurisin siis uuesti kava, ehk on veel midagi põnevat käimas. Leidsin arutelu, kus räägiti meditsiini arengust. Kai oli lahkesti nõus minuga sinna kaasa tulema. Aga. Me pidime ka sellest mõttest loobuma, sest ka see arutelu oli inimesi täiesti täis. Nujah, chillisime siis veits ringi ja läksime tagasi sinna punkti, kus pidime kella kolmeks tagasi olema. Pool tundi ootamist läks hüpriski kiirelt. Teema rääkis lähisuhtevägivallast. Väga huvitav oli seda kuulata, aga pool arutelu ajast ma lihtsalt värisesin, sest mul oli nii külm, Kai lihtsalt hõõrus mind vahepeal, et mul soojem oleks...ma tarkpea midagi pikemat ka ju kaasa ei võtnud.
Meil oli aeg suunduda Helpific'i telgi juurde, kus pidime kasulikud olema ja inimestele juhtkoera tutvustama ning laskma minu juhendamisel koeraga kõndida. Vaene Janet, õues oli nii palav, aga inimesed aina tulid ja tahtsid juhtkoeraga kõndida ja teda paitada ja silitada...pole vist lihtne olla nii armas labradoorlane. Inimesi juhendades (nendel kahel päeval) oli nii naljakas jälgida, kui saamatult nad juhtkoeraga kõndisid (vabandust kui keegi kõndijatest juhuslikult mu blogisse sattus). Tegelikult üks erand oli. Selleks oli imeline C, kes oli ka meiega selles kollases Helpific'i telgis. Ta kuulas algusest lõpuni täpselt mida ma rääkisin ja tänu sellele tuli ta pimesi kõndimisega superhästi toime.
Kujutate ette, ma leidsin sellel päeval oma hingesugulase. Ta on küll minust tunduvalt vanem, aga ta on nii minu moodi, käitumiselt ja mõtlemiselt. Niiiilaheeeee!! P.S see õnnelik jobu  tore ja armsakene käis täna Vembutembumaal, kuhu ma pole siiamaani saanud...nõmenõmenõme! Jah, te saite minust õigesti aru, ma tahan sinna minna (uskuge mind, ma pole ainus 15-aastame, kes sinna minna tahab :D). Mul on ikka nii hea meel, et ma temaga kohtusin!
Samal õhtul tegime Kaiga ka paar videot, mis umbes nädala aja pärast avalikkuse ette jõuavad (ilmselt pühapäeval või esmaspäeval). Sealt saate kuulda, mida Kai minust arvas, kui ta mind esimest korda nägi. Te veel üllatute, ma olen selles suhteliselt kindel. Mina olin küll päris üllatunud selle peale, naljakas hakkas kohe :D Saate ka näha videot sellest, kuidas Kai midagi kuskilt otsis ja sellest kuidas ma Kaid natuke kuisasin (nagu ikka)....Ehk ülejäänud Kaiga Paides oldud ajast kirjutangi siis, kui videod juurde lisada saan, ongi põnevam :P

Nagu lubatud, kriban oma toredast ja vahvast ja vingest seiklusest Laura wahmiiliga. Pühapäevasel päeval pidime suunduma oma miljoni koti ja kahe autoga Kilingi-Nõmme, et otsida sealt üles endale broneeritud metsamajake ja seal ennast mõnusasti sisse seada.

Enne seda, kui hakkan muljeid seoses reisiga jagama, räägin oma kadunud soki müsteeriumist. Jah, soki, tumehalli soki. Kui käisin viimati Tartus, ostsin endale 5 paari uusi sokke, nagunii oligi vaja, sest alailma kaovad need ära. Just pühapäevale eelneval päeval hakkasin usinasti oma asju pakkima, mil lõpuks jõudsin sokkideni. Kõik korras, asjad olemas, kuid panin tähele, et ainult tumesinine sokk on ilma paariliseta. Siis hakkas Sherlock tööle, käies sammhaaval läbi kõikvõimalikud kohad. Möödus 5 minutit, möödus 10 minutit, siis 20 minutit, aga sokki ma ikka üles ei leidnud. Kui oli täitunud 30 minutit, siis ma olin endas väheke pettunud ja loobusin. Kes veel viitsiks pool tundi ühte sokki taga otsida? Seejärel võtsin kätte ja tegelesin teiste asjade kotti toppimisega, kui järsku, üllatus üllatus, kätt korra voodi taha pistes leidsin oma kadunukese, oma tumesinise soki. Enda arust otsisin küll kõik kohad läbi. Äkki ta lõpuks lihtsalt tekkis sinna? Uhhh, ma vihkan kui asjad kadunud on!

Eniveis, kuidagi poole öö ajal sain oma asjad pakitud ja läksin magama, et pühapäev kiiremini tuleks. Tuligi. Keskpäeva ajal vedasin ennast oma kolme suure kotiga Laura ukse taha, mille peatselt ka kenasti autosse pressisime. Auto oli täiesti täis, auto tagaots oli minu mäletamistmööda ka tunduvamalt maadligi kui peaks.

Viljandist läbi sõites jõudsime lõpuks oma sihtpunkti, kus sättisime ennast sisse, natuke näksisime ning siis sättisime ennast kanuumatkaks valmis. Valituks osutusid mustad lühikesed püksid, must topp ja tulehall dressikas. Muidugi enne minekut panime endale peale ohtralt sääsetõrjet, et meid täiesti ära ei söödaks, sest vee läheduses on neid põrgulisi just kõige rohkem.
Kanuumatk algas suurepäraselt (kui välja arvata meie esimene kilomeeter, mil me juhtimisega hakkama ei saanud). Mina olin taga (tüürimees) ning Laura sõudis eesotsas. Ühe korra ka vahetasime kohti, kuid see oli ka ainult natukeseks. Kui saime tehnikale pihta, olime teistest kõige ees. Energiat oli kuidagi nii palju. Muidugi, me ei arvestanud sellega, et matk oli suhteliselt pikk (10 km) ning lisaks sellele ei olnud jões üldse voolu, ainult alguses. Kindlasti mõtlete, et ah, mis see ära ei ole..Ma võin kinnitada, et kui ma oleks veel pidanud paar kilomeetrit sõudma, siis lõppu ma oleks jõudnud mitu tundi hiljem. Käed olid lihtsalt nii väsinud, seega jõudu enam õieti ei olnud. Oh seda õnne kui me lõppu jõudsime. Njah, meil Lauraga olid püksid ja varukad täiesti märjad, pidime ennast ju matka ajal lõbustama, pritsimisega. See oli nii värskendav ja mõnus (kanuus olles), jõe pealt ära tulles oli järsku megakülm. Kuigi matk oli väga väsitav, nautisin ma seda väga! Hästi vinge oli! Siin ka pisike videolõik hetkest, mil me veel sõitmisest väsinud ei olnud.

Edasi suundusime tagasi oma tagasihoidlikusse majakesse, kus kibekiiresti ennast ära kuivatasime ja mõnusalt kuivad riided selga panime. Oh see tunne oli super! Kuna olime Kilingi-Nõmmes ja juhuslikult ka Kai oli sel hetkel oma ema juures külas, helistasin talle, seletasin kohta kus oleme ja saimegi kokku, noh, me Lauraga läksime ise kohale, sest Kai ei tahtnud oma suhkrust tehtud konte katuse alt välja, paduvihma kätte vedada. Sisse jõudes tervitasid meid kõik kolm numpsikut (Lucky, Aksel ja Dšännu). Kuna Janet ongi sellise rahuliku loomuga, siis mind tervitades oli Janet ka natuke äksi täis ja selline ''ouu jouu Linda'', aga kui läksime Kai tuppa, siis juba ta lamas rahulikult oma pesakeses. Lucky see-eest oma ülevast meeleolust lahti ei saanud, tema oli Laura süles ja kõrval ja musitas teda terve aja, awww.
Oma metsamajakeses Laura sugulaste ja perega terve ülejäänud aja sõime, rääkisime juttu, mängisime võrkpalli ja lauamänge, that's all. Ühel päeval käisime isegi metsamatkal. Mul oli küll väga tore! Teistel ilmselt ka. Selline mõnus chill olemine. Super!
Kolmapäevasel päeval läksime kõik laiali, ainult mina jäin Nõmme, et kunagi sealt Pärnu bussile minna ja sealt edasi maale Jaanipäeva pidama. Kuigi pika kauplemise ja palumise peale Kai siiski teisipäevaks enam Nõmme ei jäänud, ei jäänud mul muud üle kui üksinda Kai ema juurde minna. Jap, ütlen ausalt, ma ei julgenud alguses minna, kuid siis võtsin ennast kokku ja ikkagi läksin, Kai ema peab ometigi tore olema, ega Kai niisama selline rõõmupall ei ole. Koduaiale järjest lähemale jõudes nägin Kai ema aias seismas ja mulle lehvitamas. Läksin siis aeda, kus mind võeti väga rõõmuga vastu. Kuna Kai emal oli ka sõbranna külas, kellega nad aias rohisid, ütlesin, et las ma tulen ka appi, mis ma ikka seal toas passin. Selle peale, et öelda, okei, näe võta töökindad, sain kuulda hoopis mulle suunatud küsimust: ''Linda, kas Sa üldse söönud oled täna???''. ''Eeei, ole veel.''  Selle lause peale viidi mind kohe tuppa ja tehti söök valmis. See oli nii hea! Lõpuks ma siiski sain aega ka minna ja maasikad ära rohida. Kaju et maasikad veel valmis polnud :D Paar tundi hiljem, kui oli aeg lahkuda ja bussile minna, andis Kai ema mulle kaasa peaaegu paki minu lemmikkomme, aitäääh!

Mis ma siis selle puhkusereisi jooksul õppisin? Kindlasti seda, et Kilingi-Nõmmet võib ikkagi linnaks nimetada. Kanuutades tuleb alustada rahulikult ja mitte kiirustada (eriti kui jões puudub veevool). Kui tahad Kai ema aias aidata, siis enne ta pead laskma ennast kolm korda suuremaks söötma, enne ei pääse midagi tegema.

Minu mõte aktiivsest blogimisest oli veidi teistsugune, selgus, et isegi, kui on tegevust, seega on asju millest kribada, oled õhtuks piisavalt väsinud, et kohe ei jaksagi blogima hakata. Täna päästis mind mitte-blogimisest see, kui hakkasin mõtlema, kui tihti (võrreldes minuga) Kai blogib..ma ei saa nii mitme postitusega maha jääda, ma ei saa seda endale lubada (mitte et ma nüüd mingit võistlust peaks vms)..

Niisiis räägingi oma n.ö vabadest päevadest (polnud planeeritud tegevusi), mis muide möödusid mõlemad suuremas osas Laura kodukeses, ülejäänud aja (öösel) viibisin omas kodus magades ning seda ka kuni poole päevani (1/3 vaheajast peaks magama, kooliajal seda nagunii teha ei saa).

Meie sushi

Eile, päevasel ajal, kella poole kahe ajal (minu jaoks suhteliselt hommikul) andis Laura teada, et ootab mind enda juurde sushit tegema, sinna pidavat tulema veel ka meie sõbranna Sabine. Vedasin oma alles ärganud kondid Laura juurde, kus esimese asjana läksin nagu alati Laura kapi kallale, et sealt kamm võtta ja oma tuules sasitud kiharad sirgeks kammida...tõesti, nii on see iga jumala kord, seda võiks pidada lausa traditsiooniks. Mingi aeg tuli kohale ka Sabine, suure Cola ja krõpsupakiga, polegi ammu krõpsu söönud...Suhteliselt kohe vedasime ennast ka kööki, et kokakunstiga tegelema hakata. Algajad nagu me Sabinega oleme, ei olnud kunagi varem sushit ise teinud. Kuna kolme pea asemel oli meil ainult üks pea (Laura pea), siis mõtlesime, et omaloomingut tegema ei hakka ja teeme kõike nii nagu (riisi)paki peal öeldud on. Pakendi peal oli umbestäpselt nii öeldud: valad riisi kaussi, lisad sellele külma vett ja jätad u 10 min seisma (see ilmselt puhastab riisi), järgmiseks etapiks oli ära vahetada külm ja sogane vesi leige veega ning see potiga pliidile panna, ja oodata, kuni see keema läheb. Vesi läks keema... Pakendil oli märgitud järgmiseks etapiks seda riisi umbes 10 minutit hautada ja seejärel aurutada (mis vahe nendel kahel üldse on!?)...kuna me seda välja ei mõelnud, siis arvasime et need on üks ja sama asi, ehk siis hautasime/aurutasime seda kuskil 20 minutit (vist). Kuigi meie riis ligunes selle vee sees päris pikka aega, siis ta jäi ikka pooleldi kõvaks (praegusel momendil arvan, et oleks vist pidanud panema rohkem vett). Kurkide, paprikate, kala jms viiludeks lõikamine oli kukepea. Oma sushipõhjadele riisi ja muude komponentide panemisega ka meil kuigi palju raskusi ei tekkinud, oligi vaja ainult laduda ja seejärel rulli keerata, et Laura nendest rullidest saaks lõigata armsad tillukesed kettad, mida pärast oli hea süüa sojakastmega nommnomm. 

***

Täna ärkasin jälle poole päeva ajal üles (umbest paar minutit enne poolt kolme). Kompides voodi kõrvalt maast oma nutitelefoni, nägin et mul on päris mitu teadet Facebookis, WhatsAppis ja Skypes, nendele lisaks veel 3 vastamata kõnet. Vaadates oma sõnumeid ja teateid, nägin et Laura on mulle kirjutanud, see oli järjekordne küllakutse. Mis te siis arvate kas ma läksin? Muidugi läksin. Kuna kell oli ikkagi pool kolm, siis pidin kiirelt tegutsema et normaalsel ajal sinna jõuda. Tõusin voodist, tegin hommikused hügieenitoimingud, vahetasin riided, tegin süüa, sõin, panin koormate viisi kuivi nõusid ära omadele kohtadele, tegin prügikastid tühjaks ja asendasin puhaste kottidega ning tegin toad veel nii üle, et oleks silmale ikka ilus vaadata. Ja kujutate ette, mul kulus selleks kõigeks AINULT 1 tund. Minu puhul on see tõsiselt super ajakulu. Kuna mul selle kõigega läks nii kiiresti, siis jõudsin ka hüpriski kiiresti Laura juurde (kui nüüd aus olla, siis ta ei ela minust ka väga kaugel....nagu ka kogu ülejäänud linnarahvas...me elame siiski väikelinnas, eksole). Jõudnud järjekordselt Laura juurde, läksin ta voodisse pikali ning seejärel mulle teatati, et me nüüd hakkame pizzat tegema. Tänases pizzas kasutasime šampinjone, juustu, hakkliha, vürtsikat ketšupit, sibularõngaid ja tšillit. Ma olin alguses väga kahtlev, kas ma seda üldse proovidagi tahan, aga kui pizza oli lõpuks valmis saanud ning asusime seda sööma, siis sain aru kui hea see on..kujutate ette, mina söön seeni, uskumatu, ja see isegi vägaväga maitses mulle.

Pizza söömise ajal vaatasime multifilmi ''Up'' mille vaatamise ajal ma kaks korda kurbusest nutsin ja kümnetel kordadel südamest naersin. Kas asi on pelgalt tüdrukute tihedas tujudemuutustes või filmis? Ikka filmis...päriselu kohta ma ei kommenteeri. Kuna filmi lõppedes meile multikatest veel ei piisanud, siis vaatasime ka ära ''Mina, supervaras''. Seda ma nägin viimati mitu aastat tagasi, aga siiani olen sellest vaimustuses, see on nii armas ja tore ja naljakas kõik kokku, rohkem on see ikka naljakas, sest Minionid on lahedad :D

Juba varsti, varsti, nii täpselt kahe nädala ja kuue päeva pärast saab algust minu elu kolmas noortevahetus, mida ma juba vägaväga ootan. Kuna ma olen selles päris kindel, et enamus siin viibijatest ei tea, mis asi see noortevahetus on, siis siit teile sellest pisike tutvustus enne seda, kui järgnevast rääkima hakkan...
Noortevahetus on selline tore sündmus, mis toimub projekti raames ja toimub umbes nädal aega. Seal kohtuvad erinevate riikide noored ning jagavad ühteisega oma kodumaade kultuuri ning kombeid, lisaks sellele luuakse uusi tutvusi ja leitakse endale palju uusi sõpru. Noortevahetuse käigus veedetakse toredat aega kõik koos, käiakse erinevates kohtades, viiakse läbi erinevaid tegevusi, see tähendab omakorda seda, et noortevahetus ei ole pelgalt suvaline trill ja trall, selle käigus õpitakse ka palju uusi ja põnevaid asju. Igal juhul tasub alati osaleda, kui on võimalust!
Siiani on minu kogemused seoses noortevahetustega olnud ülimalt positiivsed. Ma olen saanud endale juurde mega palju lahedaid ja armsaid sõpru, kellest on nii kurb lahkuda, et nutan juba (kaks) päev(a) enne nende tegelikku lahkumist...Roger, Serkko, Sten, Soha ja Margit teavad seda vääääga hästi.
Kuna järgmine noortevahetus toimub juba õige varsti- täpselt kolme nädala pärast, siis olime Sabinega sunnitud (tegelikult vabatahtlikult) tegema selleks ka juba ettevalmistusi. Nädala lõpu poole saime Sabinekesega hommikul kell 11 kokku, et minna Vaarosesse ja tuua sealt kogu vajalik kraam (pabereid, veel pabereid, liimipulki, markereid ja pabereid), seejärel läksime noortekeskusesse, mis oli terve päeva ainult meie päralt, et saaksime segamatult tööd teha. Kuna tegelikult meil on veel mitu asja ette valmistada, siis alustasime tegevusega, mis nõudis meilt kõige rohkem aega: postkastide tegemine (teisteks ülesanneteks oli Eesti kultuuriõhtul meie poolt lauldavate laulude ettevalmistamine ja osaliste jagamine toimkondadesse). Ei, me ei kasutanud postkastide tegemiseks puulaude ja naelu, tegemist on hoopiski paberpostkastidega. Paberpostkaste oleme noortevahetuses alati kasutanud, need pannakse seinale, igal osalisel on oma personaalne postkast millel on ka tema nimi. Näiteks kuna minu nimi, siis minu postkastile on kirjutatud ''Linda'' ja kes tahab mulle kirjutada või mingi kingituse teha, paneb selle minu postkasti. Selline on traditsioon.
Tegime mis me tegime, kuskil 4 tundi tegime, aga valmis me need saime (kokku 23 ümbrikut, iga ümbriku peal veel selle inimese pilt ja meisterdatud riigilipp, kust ta pärit on). Võin julgelt öelda, et minu ja Sabine ümbrikud tulid välja kõige hullemad, sest me panime endast ikka õige jubedad pildid (meie postkaste näeb alles siis, kui tuleb postitus möödunud noortevahetusest, ehk siis alles hiljemalt 5. juulil)

Väike paberimajandus (P.S põrandal oli veel pabereid)

Ükspäev hakkasin jälle pikalt mõtlema pillimängule, ma ikkagi tahaks väga-väga õppida ära mõne muusikainstrumendi, näiteks kitarri, põhjuseks on juba see, et kitarr on mulle oma kõla poolest alati meeldinud. Kuna mul on olemas mitmed sõbrannad/sõbrad, kes kitarri mängida oskavad, oleks mul ka käepärast õpetaja võtta.... 

Tegelikult oli mul suur plaan selle aasta sees soetada endale kitarr, kuid kuna USA reisi, laagri ja veel mõninga tähtsa koha peale kulub hulganisti raha, siis olen pidanud sellest mõttest loobuma...Siit teile kõigile ka suur palve/väljakutse/abipalve...Kas Sinul endal või Sinu sõbral/tädil/onul, ükskõik kellel, ei ole juhuslikult üle ühte (vana) töökorras kitarri, mida enam ei kasutata ja lihtsalt seisab nurgas, et ma saaksin algul sellegi...või on äkki olemas keegi, kes tahaks selle mulle osta..Kui tõesti äkki leidub selline armas inimene, kes mulle sellise kingituse teeks, siis PALUN anna endast märku, ma oleksin niiii hüpeersuper õnnelik ja tänulik!!!

Kuidas ma vahepeal ebaõnnestun, ainult ''natukene''..

Grupiselfi

Möödunud laupäeval toimus Türil Järvamaa laulu- ja tantsupidu, kus meie ka oma tagasihoidliku kümne paarilise rahvatantsurühmaga osalesime. Meie päev algas kella kahe paiku päeval, mil pidime minema ürituse toimumispaika, et teha läbi Tuljaku proov (meie rühm oli lihtsalt üks n.ö tagatantsijatest). Sellel päeval me oma tantse enam läbi teha ei saanud. Kella neljani tiksusime väljakul, sõime, punusime patse, kuni pidime minema väljakust eemale parki, kust sai alguse laulu- ja tantsupeo rongkäik. Ennast oma grupiga õigesse kohta seadnud ja rongkäigu algust oodates seisime ilusti oma grupiga koos, tegime enamuse rühmaliikmetega selfie ja ootasime edasi, rääkisime juttu, naersime...Kuni otsustasid Järva Teataja inimesed, et jube lahe oleks just meie juurde oma mikrofoniga tulla. Kahjuks või lihtsalt õnnetuseks olin mina just kõige rohkem nende pool, seega pandi just mind küsimustele vastama. Tuldi lähedale ja küsiti: ''Tere, Paide Gümnaasiumi rahvatantusrühm Siuh&Viuh, mis te siin täna teete?''. Kuna ma pole kunagi osanud niimodi järsku mingit kasulikku vastust öelda, siis vastasin: ''ee, tantsime''. Küsija natuke mõtles ja siis esitas järgmise küsimuse: ''Mida te siin täna tantsite?''. Mina siis mõtesin tublid paar sekundit, kuni vastasin õige originaalselt: ''Kolme tantsu...'' Siit kõigile õppetund, ärge tulge mind suvalisel hetkel intervjueerima, see lõppeb varem või hiljem katastroofiga.

***

Esmaspäevast-tänase keskpäevani toimus meie kooli iga-aastane laager Matsimäel, kus osalevad õpilased, kes on 4-6 klassidest, vanemad õpilased saavad minna abisse, kas grupijuhtideks, töötubasi läbi viima või lihtsalt tööjõududeks. Meie Damarisega olime seeaasta lihtsalt sõna otseses mõttes lapstööorjad, kes tassisid vett ja saagisid puid, vabal ajal lihtsalt chillisime ringi või aitasime grupijuhtidel oma tööd teha. Nii oli palju kergem, lihtsam ja vähem närvesöövam, kui olla grupijuht, kus sul on grupis ligi kakskümmend 11-13-aastast noort, kes kõik arvavad, et nii lahe on läbisegi karjuda ja mitte oma grupijuhti kuulata. Väga- (siin nüüd peaks olema ingli smail).
väga hull. Mulle kohe meeldib, kui lapsed sõna kuulavad

Öösel kahe ajal sai magama minna, polnud küll väga mugav, sest meie madrats oli kuskilt katki ja oli magama minemise ajaks peaaegu täielikult tühjaks läinud (kõva oli). Öö jooksul ärkasin paar korda ka üles, et panna endale riidekihte juurde, sest olgem ausad, metsas läheb öösel kuradima külmaks. Hästi tehtud...jäin magama...kuni hommikul kell pool kuus ajas mind üles 11-aastaste poiste kisa telkide vahel..Ma sain nende peale nii kurjaks, pistsin oma unise näo telgist välja ja ütlesin neile konkreetse häälega, et vaadaku mis kell on, teised tahavad magada (natuke tegin kurja nägu ka, lisaks oma unisele näole...kokku tuli unest pahur pluss veel pahur Linda). Selle peale nad läksid kuskile mujale seletama, mind nad igatahes enam ei häirinud. Lõõgastusin, võtsin Truudi kaissu, panin silmad kinni ja jäin kuulama seda maagiliselt ilusat varahommikust linnulaulu. Kägu kukkus, erinevad mitmekümned linnuliigid siristasid kõik omaenda laulu..lihtsalt super! Selle saatel jäin ka magama ja ka magasin niikaua kuni kõlas meie hommikuäratus (väga vali sireen, millest pea valutama hakkab).

***

Siitmaalt räägin mõningast muljest õudusfilmist ''Poltergeist'', mida käisin möödunud nädala lõpus kinos vaatamas. Kui Sa pole seda filmi veel näinud ja ei taha ette teada, mis seal toimub, siis on targem, kui Sa siit edasi ei loe...Kes teist on näinud filmi Insidious..küsin seda sellepärast, et Poltergeist oli hüpriski Insidiouse sarnane. Samamoodi oli seal astraalsusest juttu, samamoodi olid seal väiksed lapsed, suur maja, ebaloomulikud sündmused ja vaimude väljaajaja. Ainult et ma ei saanud täpselt aru, mis värk nende klouni-nukkudega oli, sest nad tegelikult ei olnud ju kogu nende sündmuste põhjustajad. Kogu kummituslikkuse põhjuseks oli see, et uus ja ilus rajoon oli rajatud vana surnuaia peale ning surnukehi ära veetud sealt ei olnud. 

Sellest, et rajoon oli rajatud surnuaiale, sai pere teada alles siis, kui nad olid juba sündmuste keskel. Muidugi siis, millal siis veel?? See oli päris creepy, kui filmis olev väike tüdruk kohe sisse kolides rääkis oma toas oleva kapiga mille uksed lahti ei tulnud, lihtsalt istus maas ja rääkis kapiga, tema vend sai kohe aru et see on väga veider ja pole normaalne, poiss oli ka esimene, kes märkas asjade liikumisi ja veidraid asju, aga keegi ei kuulanud teda, sellepärast pere kurjast ka ei pääsenud, vaid pidid leppima sellega, et nende väike tütar veeti kummituste poolt ära, kaugele, surnute maale. See oli seal ka päris creepy, surnute maal oli vägavägaväga palju surnuid, neid oli reaalselt seal hunnikutes, päris kole. 

Mis te arvate kuidas film lõppes? Et mitte kõike välja lobiseda, ma siin maal nüüd lõpetan. Film ise on veel kinodes, alati jõuab veel vaatama minna.

Näppan Kai blogist fraasi: Laisk blogard. See sobib kuidagi väga hästi minuga kokku, sest ma tõesti olen see kuu olnud blogimises väga laisk. Ei jää muud üle kui uue kuu saabudes ennast nüüd kokku võtta ja korralikuks blogijaks jälle hakata, sest suvi töotab tulla väga huvitav ja teguderohke... seega peaks olema ka asju millest kirjutada.

Kuna päriselt peale kooli ei ole viimasel ajal midagi toredat toimunud, siis otsustasin, et selle postituse pühendan väikesele meenutusele aastate tagusesse aega kuni tänase päevani.

Viimasel ajal olen väga palju mõelnud möödunud kooliaastatele (kuigi neid on nüüdseks olnud ainult kaheksa). See aeg oleks justkui paari päevaga mööda läinud. Ma mäletan väga selgelt oma esimest koolipäeva, seda kuidas ma õhtuti ei suutnud magama jääda, sest ma niiväga ootasin koolitunde. Mäletan ka lasteaia aega, väikest mälukatkendit ka ajast, mil oligi vist esimene päev lasteaias, seda kuidas ma iga hommik lasteaia aknal nutsin, kui emme-issi minu sinna teiste laste juurde jätsid ja ise ära läksid.

Tõesti, lasteaia aeg oli väga põnev ja täis kõiksugu avastamist, iga päev õppisin midagi uut ja põnevat, iga päev võisid saada uue sõbra...vaja oli öelda üksainus lause: ''Saame sõpradeks''. Kindlasti pole ma ainus, kes ei mäleta seda, kuidas said sõbraks oma praeguste sõpradega, kellega oledki koos üles kasvanud ja kogu selle tee läbi käinud. Mina olen üks nende seast kes ei mäleta...kuigi sellist asja oleks väga ilus alati meenutada, ei ole asi ainult sõpradeks saamises...loeb ju ikkagi see, mis sai edasi, kuidas läks edaspidi. 

Mulle alati väga meeldib meenutada hetki, kui olin väike ja armas tüdruk, selline veidi pontsakas ja peenikese häälega. Kuidas oma väikeste sõbrannadega naersime, mängisime, tantsisime, vahepeal pahandust tegime....kuidas poistega sai korjata õues olles pikkade koibadega ämblikuid oma topside sisse, kuidas me kõik salaja talvel jääpurikad limpsisime, sügisel pihlaka otsa ronisime ja pihlakaid nosisime, kuidas rääkisime lollusi ja siis üksteise peale kasvatajale kaebamas käisime. Meil oli selline värvikas ja tore seltskond koos. Mäletan hästi neid stiilikaid mis seal korraldati...kui oli Kadripäev, siis kõik riietasid ennast Kadrideks, kui oli Volbripäev, siis oli lasteaed pisikesi nõiaellasid täis. Tohutult vinge aeg.

Lasteaiast sain endale kaasa palju sõpru, kellest enamus on siiani minuga (samas klassis). Inimesi, kellega olen algusest peale koos olnud on järele jäänud ainult neli, järgmisest õppeaastast kõigest kolm... Kõik teised kunagised rühmakaaslased on kolinud mujale, või läinud mõnda teise kooli. Kõik lihtsalt järjest kaovad ja kaovad kuskile ära.

Muidugi on toredad ka klassikaaslased, kellega sai alustada oma kooliteed. Ikka on nii, et räägid kui igav või veider klass Sul on, aga kui hakkad taipama, et juba varsti pole me enam oma klassiga koos, me ei näe teineteist igapäevaselt kooli laua taga magamas, me ei saa enam samadelt inimestel küsida tüüpilisi küsimusi: ''Kas Sul on õpitud?'' või ''Võin Sult maha kirjutada?''. Ma ei suuda sellega veel leppida, et kõigest üks aasta ongi veel jäänud.

Kuidas seda kõike nüüd kokku võttagi...Tohutult kurb on nii mõelda, aga eks kõik teevad selle kunagi läbi. Teema lõpetuseks lisan ühe armsa pildi kunagisest lasteaia jõulupeost (ligi 10 aastat vana pilt).

Vasakult lugedes: Mina, Hanna, Samuel, Heli