Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Kuna eelnev nädal oli täis tohutult palju positiivseid emotsioone, ei saa ma kohe kindlasti midagi jagamata jätta. Nobedamad blogilugejad on kursis minu tripiga Võrumaale rahvapillilaagrisse, mida ootasin tublid kaks aastat (enda mäletamistmööda vist mingiaeg mainisin).

Päev enne laagrit sõidutasin ennast väikse maakonnabussiga (ja kohvri ja kitarrikoti ja suure madratsiga) Maria juurde, et vahetult enne laagrit meid mõlemat ekstramõnusasse folkmuusika meeleollu viia. Õhtu (ja öö) möödusid suures osas muusika ja laulu saatel+saun. Tol hilisõhtul oli ka maagiliselt mõnus ilm mil taevas oli selge, tähed särasid ning õhk oli parajalt soe/jahe. Hommikul läksime koos laagrisse, jeii.

Pisike hetk lõpukontserdist

Laagripaika kohale jõudes tervitas meid vihmake ja mõningad inimesed, kes olid samuti varem kohale jõudnud ning ootasid juba koos meiega koolimajja sisselaskmist. Antud hetkel tundsin ma kohalolijatest ainult Mariat ja tema ema, teisi polnud ma elusees isegi mitte näinud, ainult Maria juttude põhjal olin kuulnud, et tegu on väga lahedate inimestega (selles veendusin juba lähima tunni aja jooksul, kui inimesi kogunes järjest juurde ja juurde ning kõik majja sisse lasti ning ma inimestega suhelda sain).
Kuigi mitmeid aastaid laagris koos olnud ''punt'' oli minu jaoks täiesti võõras (nagu ka mina neile), võeti mind väga kiirelt omaks, mis andis väga hea ja vaba tunde (mulle tohutult meeldivad sellised inimesed!), ma ei pidanud ennast kuidagi tagasi hoidma ning sain olla ''mina ise''. Esimesel päeval toimus kerge sisseelamine uue laagri, uute inimeste ja uue olukorraga, mis olid kõik megapositiivsed! Õhtul esinesid kõigi rõõmuks kõik pilliõpetajad, kes tegid mõnusa mini-folk-kontserdi. Kontserdist üks lugu ka videona. Ülimõnus!

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.

Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.

Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.

Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.

Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 

Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 

Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 

Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)

Kuigi asi on ise juba mõne päeva vanune, saan nüüd sellest lõpuks ka kirjutada, keegi ei saa enam kuri mu peale olla (vanemaid pean silmas). Eksole, aga seda te ju ometigi teate, et minus on just nii palju rammu ja osavust, et selline asi korda saata..

Eelmise nädala neljapäeva õhtul oli mul ikka maruigav, konkreetselt midagi teha ei olnud. Nagu ikka, olin oma toas, kuulasin muusikat ja järsku tuli hirmus tahtmine oma ühekohalise voodi peal ''trikki'' teha. PS. olgu teile teadmiseks, et minu voodi asub akna all, sellega paralleelselt, voodi otsad on peaaegu vastu seina. 

Nimelt ma päris tihti teen igavusest käte või küünarnukkide peal seisu. Seekord valisin selle tegemiseks oma armsa voodi. Kuna kirjeldasin oma voodi asukohta, peaksite aru saama, kui ütlen, et läksin voodile külje pealt, eks. Tegin mitu korda küünarnukkidel seisu, voodi peal. Mitmeid kordi tegin. Viimasel korral hakkasin valele poole veerema (ehk siis nö kukerpalli) ja selleks, et MITTE ennast vastu aknalauda ära lüüa, tõmbasin ennast mõistagi nii kerra kui suutsin. Kuid juhtus ''pisikene'' apsatus..Nimelt käis räige raks kuskilt läbi. Korra naljaviluks jõudsin mõelda, et selgroog läks pooleks :D

Kuna tekk oli ilusti tervel voodil sirgelt peal (ka voodipiirdel), polnud midagi näha. Hiljem, kui vanemad olid magama läinud, julgesin teki alla piiluda. Millega avastasin, et olin oma massiivse kehaga voodi tagumise piirde pooleks hüpanud. Infoks siis, et puruks hüpatud piire on 3 cm paksune. Päris õudne oli, kui hakkasin mõtlema, kuidas seda vanematele seletada, samas oli ka nii naljakas, sest ma ka ise ei uskunud, et ma selle pooleks suutsin hüpata. :D

Nüüdseks on see üldse likvideeritud, sest seda korda küll teha ei saanud. Samas õnneks see polnud ka kuigi vajalik asi, ainult selleks, et ma öösel voodi taha ei kukuks (nagu mul tavaliselt ikka kombeks on). 

PS. See, kes mu soorituse järgi teeb, teen burksi välja, säärastel rambodel ongi ohtralt kaloreid juurde vaja!

Pakkumine kestab senikaua, kuni minu juurde video-, või pildimaterjaliga tuleb. :D

Tahaksite nüüd siit midagi uut ja huvitavat lugeda? Ma ka. Aga njetu, kannatate esmaspäevani ära :D Ma tahtsin et te ikka teaksite, et ma olen seesmiselt homse pärast suhteliselt hullunud. Veits creepy on. Kool saatis küll meili, et lihtsalt toimub vestlus jne, aga kust mina tean, kuidas see tegelikult korraldatud on..äkki pannakse meid kõiki käeraudadega tulikuuma radiaatori külge ja siis kõrvetatakse varbaid kuumade grillvorstidega või siis ruumi sisenedes hüpatakse külakuhjana plauhti peale vms.

Võibolla on kõik lihtsalt suur pettus ja tegelikult meid kõiki viiakse Aafrikasse orjadeks ja sunnitakse ränkrasket tööd tegema. Orjapidajad seisavad iga orja taha sõnnikuhargiga ja kohe sutskab, kui keegi kavatseb logelema hakata. 

Kuigi tegelikult olen 99,999% kindel, et tegelikult on seal kõik normaalsed inimesed, normaalsete kavatsastega, kes ei kavatse midagi väga õelat minuga peale hakata. Kõik ei ole ju omatigi sellised õelad loomad nagu näiteks zombied filmides vms.

Kui teil tekkis hetkekski mõte, et ma päriselt tahtsin midagi tarka öelda, siis ei, mul polnud see plaaniski......ups :D Ma pean oma ajud lihtsalt praegu hetkeks lõdvaks laskma. Lõpetuseks meenutust vanasse aega ka....tadaaaa!

Sel nädalavahetusel olen nii kõva mutt, et olen üksinda kodus. Huvitav, kas lugejate seas on veel selliseid inimesi, kes täiega kaifivad üksinda kodus olemist (mõne päeva)? Ma olen alati maruõnnelik, kui vanemad lähevad näiteks maale ja mul on just sel ajal Paides vaja olla, seega saan ise jääda koju. Ülimõnus, saab rahulikult olla (mitte et teistega rahulik poleks, aga üksi olles on üldse teine asi).

Tavaliselt ikka kiputakse mõtlema, et noh, mida see teismeline seal üksinda kodus ikka teeb, joob ja suitsetab, sõbrad külas ja läbu majas. Alati kui minu puhul nii arvatakse, siis hakkan naerma, sest mina olen üldse teist tüüpi. Minu üksi puhkamine/kodus olemine näeb välja selline, et nt üheks ööks kutsun sõbranna külla, sööme midagi head, vaatame filmi, räägime ja head ööd! Mulle näiteks megapalju meeldib nii. Ma ei saa üldse aru, mis sellest alkoholist niiväga leitakse.

Eile tuli mulle siis Maria külla. Ühel päeval tuli lihtsalt selline mõte pähe ja ütlesin, et tulgu reedel mulle külla, laupäeval viskan välja :D Nii oligi. Eile ta tuli oma pompsudega, läksime tellisime pitsa ja kodus mõnusasti nosisime seda. Mmmmmm. Pitsa pitsa pitsa pitsa pitsa! Et teile suuremat pitsaisu peale ajada, siis väike pildike ka.

Üldse rääkisime asjadest mis vahepeal juhtunud, nende seas ka väga piinlikutest asjadest, mis mind siiamaani muhelema ajavad. Eile kiikasime ka ''Vehkleja'' üle. Mulle väga meeldis see, kuigi natuke arusaamatuks jäi meile mõlemale, et kas see vanaisa viidi kuskile koonduslaagrisse või lambist küüditati, võibolla üldse midagi kolmandat. Igatahes soovitan!

Tänasest pidusöögist ka natuke (siis kui Maria juba välja visatud oli). Tegin endale tatart, söön seda tavaliselt piimaga, sest mulle maitseb nii. Ehk siis panen oma kausi head-paremat tatart täis, ja sinna peale vajan piima (välja näeb umbes nagu tatra-piimasupp), aga väga maitsev! Kuna tahtsin ka midagi endale magustoiduks, siis tõin poest kohupiimakreemi ja küpsiseid, mis praeguseks otsas on. Seega üksi olles ma nälga ei sure, mis on ju igati positiivne :D

Juba mitmeid päevi olen mõelnud ainult muusikast. Seega alustuseks jagan teiega ühte oma lemmiklaulu, Mari Jürjens - Kiigume. Keda minu muusikamaitse oksele ajab, siis sa ei ole kohustatud seda lugu kuulama. Aga minu jaoks on see nii hüpersuper armas ja suurepärane lugu. Leiad selle SIIT. Nüüd ma pean ainult natuke nuputama ja laulu duurid välja mõtlema, sest ma kavatsen seda kusagil laulda, kasvõi omaette oma kodus, mida ma nii või teisiti igapäevaselt teen.

Liiguksin nüüd sujuvalt edasi eilsele jõululaupäevale. Meie peres on tekkinud aastatega kindel traditsioon veeta jõululaupäev maal vanaema-vanaisa juures koos sugulaste ja suure pidulauaga, kust kindlasti ei puudu prae- ja mulgikapsas, leivad-saiad, praeliha, kartul, salat, morss, koogid, kala, seened, erinevas olekus kurgid ja mis kõik veel. Oih, no alkoholi ei tohi ka unustada, korralik koduõlu on ka ikka alati laual. 

Õhtu jooksul võetakse alati välja ka akordionid ja karmoškad. Nende saatel lauldakse kõigile juba ammu tuttavaid laule. Eile otsustasime oma ''suguvõsa ansamblile'' funki juurde anda ning tädi eestvedamisel hakkasime oma söögiriistadega klaaside ja laudade pihta rütmi kaasa lööma. Nii hullult vinge oli. Minu viieteistkümne eluaasta jooksul pole midagi sellist varem juhtunud. Kunagi peab ikka esimene kord olema. Paar inimest isegi filmisid meie toidulaua džämmi. Ma usun, et kui meiega oleks pidanud olema keegi võõras, kes ei tea kui segane meie suguvõsa on, siis ta oleks ilmselt vaadanud et need on küll mingid ajukahjustusega veidrikud.

Eilse puhul lasin õekesel omale lokid ka teha ja ma lihtsalt armastan neid. Mingil üllataval kombel on lokid siiamaani alles. Ja ma ikka mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, et ma tahan ikkagi vist päris keemilised lokid teha, sest lokid on elu :D Nii tüütu on sirgete juustega koguaeg olla, kuigi tõesti, sirgetel juustel on ka omad plussid, aga kuidagi ilusti nad tavaliselt ei hoida ja üldist kohevust ka ei ole. Seega, võibolla mingil hetkel võite mind avastada lokkidega olevat.

Kuna on jõuluaeg, siis tahan teile kõigile veel soovida rahulikke ja toredaid pühi! 

No kohe üldse ei suuda jõulumeeleolust välja tulla. Päkapikud käivad usinasti igapäevaselt minu sussi täitmas, kuulan aina jõulumuusikat, põletan kodus hulganisti küünlaid ja naudin hämarust ning oma toas ilutsevaid jõulutulukesi. Ainus mis praegusel hetkel puudu on, on lumi. Kus see ometi nüüd jääb? Ma ju nii ootan!

Jõulumeeleolust rääkides tuli meelde lugu Kai juures olemisest, ehk mis sai edasi laupäevasel päeval. Ega see ilm polnud sugugi parem kui eelneval päeval. Vot aga selle päevaga on selline lugu, et ma ei mäletagi mida me terve päeva tegime. Kai sa mäletad või? :D Haugimälu nagu mul on. Tean täpselt seda, et magasime umbes kella kaheni päeval. Sel ööl nägin ka niiii ilusat unenägu:

Unenäos olin mingi meesterahvaga restoranis, me istusime kõrvuti ja rääkisime juttu. Selline hästi mõnus ja hubane õhkkond oli. Mehe ees, laual, oli taldrik vürtsise liha ja praekartulitega. Ma sõin selle kõik ise ära ja issand küll kui hea see oli! Siis ma ärkasin üles. Peale seda unenägu ma sain aru kui väga ma tegelikult praetud ja vürtsist toitu taga igatsen (kuna ma seda ju süüa ei tohi).

Õhtupoole tuli meile pähe hea mõte, et võiks mingit õudukat arvutist vaadata, kuid jah, elekter kadus taas. Panime põlema uuesti oma jõulutulukesed (mis muide töötavad patareidega), aknalauale hulganisti küünlaid ja söögilauale ühe värvi-muutva küünla, mis lahedalt valgust andis. 

Kuna õhtust polnud me veel söönud ja elektrit ka polnud, siis nuputasime veidi aega, et mida õhtuks süüa. Meie mõtlemisest kujunes välja pika aja üks kõige toredamaid ja mõnusamaid õhtusööke (viimane kord oli Lauru juures piparkooke tehes- just avastasin et ma polegi sellest postitust kirjutanud). Eelneval päeval olime ostnud kodujuustu, kurki ja tomatit millest tegime maitsva asja kokku. Leidsime ka pihve, mida puupliidil soojendama hakkasime. Ohissand seda ei saa kirjeldada kui mõnus see kõik oli. Teha seda kõike elava tulega ja küünlavalguses. Peale seda laua taga küünlavalges söömine. Ülimõnus!

Mingi hetk avastasime, et koertega on jalutamas käimata, seega panime hommikumantlid selga, valgustuseks haarasime kaasa küünla ja läksime susse sahistades alla, välisuksele, samal ajal lastes koertel ruttu oma asjad ära ajada. Vot see oleks naljakas olnud, kui mõni naaber oleks samal hetkel vastu jalutanud. Nagu Juuli ja Maali.

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Ma näen hästi tihti erinevaid unenägusid. Tavaliselt on need sellised igapäevased ja tavalised unenäod, mis ei ole absoluutselt märkimisväärsed. Mõnikord on need aga nii lahedad või hirmsad, et kohe peab kellegagi jagama.

Üks öö nägin siis nii megavingelt lahedat ja ülisuperpuper unenägu, et kohe pean pean sellest blogima. Unenägu ise tegelikult ei olnud väga pikk. Oli tegemist mingisuguse kontserttuuriga, kus olin mina, mingi minuvanune tüdruk, Tanja Mihhailova, Eeva Talsi, Tanel Padar ja Liisi Koikson. Taustalauljateks olid Kaire Vilgats ja Dagmar Oja. Kujutate ette, ma laulsin nende kõigiga koos suurel laval, suurele publikule. Selles esimeses laulus mis me laulsime, oli mul oma soolo osa. Uhhhhhissand see laul oli nii hea! Tegelikult ma ei tea kas selline laul päriselt olemaski on. Kahjuks ma ei mäleta seda viisi ega ühtegi sõna, nuuks. See oli liiiga hea. Äkki on nii, et ma nägin unes seda lugu ette, mille ma päriselt mingi aeg valmis kirjutan ja suurel laval esitan. Oi kui perfektne see oleks! Küll ma sinna ka jõuan, lihtsalt pean.
Tegelt me laulsime teise laulu ka, mis oli meie lõpulauluks. Kõik olime koos ühes reas, hoidsime kõik üksteiselt ümbert kinni ja laulsime. Tanja laulis soolot ja meie kõik teised üliilusat tausta, kusjuures mina ja Liisi Koikson laulsime kõige kõrgemat viisi (rivis olin peaaegu kõige keskel, Tanja ja Liisi vahel). Igatahes see oli nii megailus ja tore ja ülisuurepärane unenägu!
PS! Kõik lauljad, kes olid minu unenäos esindatud, on ühtlasi ka minu lemmiklauljad (taustalauljate kohta ei oska ma midagi öelda)

See nädal on iga päev mingi töö olnud, et pole blogima jõudnud. Seega palun vabandust, selline on see lõpuklassi õpilase koolielu. Mis ma siin ikka heietan, nii hea päev oli täna.

Täna oli siis selline hästi tore päev, mil kirjutasime kirjandit ja keemias tegime oksiidide peale kontrolltööd. Nagu päriselt, nii mõnna. Kirjandi kirjutamine meeldib mulle sellepärast et mulle hullult meeldib kirjutada ja enda mõtete üle kirjalikult arutleda (sellepärast ma blogin ka), eriti hea, et koolis veel hinnatakse ka seda. Vot see oleks lahe, kui koolis laulmist hinnataks, muidugi see ainult minu seisukohalt, sest igaüks muidugi ei suuda ju laulda. Põhimõte on selles, et see on niiiii tore, et hinnatakse koolis sellist asja, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja keemia, see on sellepärast tore, sest oksiidide teema on mul selge ja mulle meeldib keemia. 

Täna pidi peale tunde toimuma ka segakoor ja draamaring. Mõlemad ringid jäid täna ära. Kuna ka Helil oli täna peale kooli vaba, siis otsustasime oma vanadele lasteaia-kasvatajatele külla minna, viisime šokolaadi ka. Seal olime kokku u kaks ja pool tundi. Issakene, need lapsed nende rühmas on niii armsad! Me olime Heliga seal päris popid, saime palju kallisid ja aina taheti meil käest kinni hoida ja koos olla. Nii armas. Peale söömist läksime rühmaga välja, kus jooksime nendega ringi, mängisime liivakastis ja käisime karussellil. Nii lahe on selliste jõmmidega mängida, päriselt ka. 

Üks sõit karusselliga, kui Heli ka peal oli, läks hetkeks jutt poistele, kuna karussellis olid ainult tüdrukud. Uurisime siis nendelt 6-aastastelt, et kas neil peikad ka juba on. Vastused ajasid meid tiba itsitama: ''Jaa on küll!'', ''Minul on ainult kolm peikat (nimetas kolm nime ka)'', ''Minul on kaks poissi'', ''Minul ei olegi'', ''Aga minul on kaks peikat....hihihihiii üks on tegelikult minu venna..ta on seal''. 

Kas me olime ka sellised??? :D:D:D Naljakas oli kuulata, aga nad olid jube toredad, nii nunnupunnud väiksed nummid jne. 

Viie ajal tegime minekut, kuna enamik lapsi olid vanemate poolt juba ära viidud. Hakkasime siis kodu poole minema, aga pargi keskel olles otsustasime veidi pikema ringi teha. See siis nägi välja selline et lõpuks olime otsapidi teiselpool linna otsa, sealpool kus meie kodud ei ole. 

Lihtsalt jalutasime ja rääkisime igasuguseid jutte. Enamike jaoks täielikke deep (sügavamõttelisi) teemasid. Üheks peateemaks oli tulevik. Arutasime pikalt selle üle, millist kodu me endale kunagi tahame, millist peret, mitu last, mis töö jnejne. Minu seisukoht oli siis selline: Mina unistan luksuslikust ja ülihubasest kodust, mis on avar ja armas, samas hästi kodukootud ja ülinunnu. maja taga oleks suur muruplats, kus on piisavalt ruumi, et mahuks ära mõnus lõkkeplats ja pingikesed. Armas lilleaed kus toimetada. Seal oleks nii mõnus näiteks sõprade või sugulastega lõkkeõhtut teha, mängida muusikat ja laulda. Mina oleksin arst või kirurg ja mul oleks oma ansambel ning mu mees mingi asjalik äriajaja. Meil võiks olla 3-4 armast last, kellega elame selles imearmsas majas kuskil äärelinnas või linnast väljas. Silme ees on täielik pilt olemas aga liiga ilus et kirjeldada. Tupijupi, läheks see kõik nii, ma oleks vist üks õnnelikemaid inimesi üldseüldse nagu. Uhh niiiipalju mõtteid, et saaks sellest lausa uue suure postituse kirjutada mingikord.

Sain reedel koolis juba veidi pahaseid kommentaare, et mu blogi on liiga negatiivne. Enda kaitseks ütlen vaid seda, et kuna ma kirjutan kõigest mis parasjagu toimub ja millise nurga alt mina erinevaid asju näen, siis süüdistan kõiges lihtsalt seda igati nõmedat nädalat (v.a. esmaspäeva-teisipäeva). Ma nüüd enam ei jätka tumedates toonides, sest sel nädalal on tegelikult head ka olnud.

Esmaspäeval oli siis selline tore päev, mil peale kooli kohe Tartu bussile tormasin. Terve päeva vältel oli mul koguaeg külm: hommikul oli külm, koolis oli külm, bussis oli külm, Tartus oli külm. Siis selline ''füüsiliselt külm'' päev. Jep, just füüsiline, sest emotsionaalselt oli igati tore päev. Kai tuli bussijaama vastu, mingiaeg jõudsime koju ja õhtupoole läksime kõik kolmekesi Da Vinci'sse sööma. See toit oli oivaline ja teenindus samuti. Igaljuhul kui satute Tartus olles Tasku keskusesse, siis sõitke eskalaatoriga teisele korrusele ja sisenege Da Vincisse, te ausalt ei kahetse, nii mõnus koht.

Õhtul kerisin siis juba varakult magama, et hommikul väga-vara ärgata. Oli siis kell umbes 23 kui magama jäin. Rahulikult magasin. Ärkasin selle peale, kui tundsin, et keegi (ilmselt Kai) on mulle jälle vett krae vahele visanud ning külma asja palja kõhu peale pannud. Kui olin oma silma veidi lahti teinud, siis nad Joosepiga seal kahekesi seisid rõõmsalt, soovides: ''Tere hommikust!''. Pakuti veel, et kas kohvi tahad ka enne minemist. Ma ei tahtnud midagi, ma tahtsin ainult magada. Lõpuks kui vaevusin ennast juba veidike liigutama, siis selgus, et üllatus-üllatus, polegi veel hommik! Pekki küll, ajavad magava inimese öösel ülesse. Ma sain ainult 5-10 minutit magada...Sellised mu parimad sõbrad ongi! :D

Ja see vee-asi...mu pluus oli korralikult märg. See oligi Kai idee. Kai lihtsalt teab mind selle koha pealt kõige paremini, kuidas mind ülesse saada. Kusjuures Kai kasutab alati selliseid meetodeid, mida isegi mu vanemad mu peal ei kasuta. Näiteks viskab klaasitäie vett näkku või hüppab sõna otseses mõttes magavale-mulle peale või laseb koertel mind niikaua näost lakkuda, kuni ma ärkan ja ''KAIIIIIIIIII!!!!!!!'' hüüan. 

Kuna tol hetkel oli mu pluus eestpoolt täiesti märg, siis Kai oli sunnitud mulle ööseks mingi teise pluusi andma. Selline üliilus punakas-lillakas pikavarukaga pluus, mida ma ülivägaväga fännan, aga Kai ei anna seda mulle, mjäu.

Peale mitme tunnist magamist ärkasin, sõin, panin riidesse ja startisin kodust Biomeedikumi poole, et saada kokku oma tudengiga ning tema seltsis veeta üks päev Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas...(Tudengivarjupäevast selles postituses).

Olin eelneva nädalavahetuse jälle Tartus. See ei ole kõik. Nagu ikka ja alati toimub Tartus minuga midagi naljakat või veidi jaburat mis ennastki muhelema ajab. See konkreetne asi, millest ma rääkima hakkan, leidis aset laupäevasel päeval, mil Joosep Tartust väljaspool asju ajamas oli ning meie Kaiga kahekesi kodus olime.
Plaanis oli kella kümnest ärgata, aga kuna me oleme mõlemad selised unekotid, siis see mõte jäigi pelgalt mõtteks. Minu äratus (Kai poolt) oli alles poole ühe ajal päeval. Need äratusmeetodid on tal ka eriti alatuks läinud. Mina magamas diivani ees põrandal. Ärgates oli Kai kuidagi minu peal, kutsumas koeri, et need saaksid mind rõõmsalt üles ''lakkuda''. Oojaa, ega ma ei liialda..ta on mul jah selline tore sõbranna.
Tegelt meil hakkas megakiireks minema, sest meil oli planeeritud miljon umbes kolm erinevat asja, mida teha. Seega, otsustasime peale mingite asjade tegemist (ma ei mäleta, mis me enne seda tegime) taas-lavastada nelja kuu vanust stseeni ''taarakollid''. Seekord oli olukord hästi tsipakene teistsugune. Eelmine kord oli meil nii umbes kolme euro väärtuses pudeleid vähem kui seekord. Seesugune vägev kogus kujutas endast kahe hiiglama-suure sõjaväe koti suurust taaralaadungit. Kummagil meil oli see suur-suur sõjaväe kott, mis on kõrguselt umbes meeter, pungil täis. Muidugi ei lasknud me sellel kõigel juhtuda pildistamise või filmimiseta. Selline suursugune asi on ju ometigi jäädvustamist väärt.
Noh, igatahes, üllatus-üllatus, jõudsime elusate ja tervetena taaraautomaadini ja sealt edasi Selverisse, kust ostsime Viive sünnipäevaks staffi kokku (nõud, joogid, söögid, salfrätikud....).
Vahetult enne poodi sisenemist, mil infoletis oma taaratšeki rahaks vahetasime, hakkas meid kõnetama üks eakamas nooruses härra (veidi mitte-nii-kutsuva-välimusega pomps), kes Kaid nähes pöördus kohe Kai poole ja ütles toredalt: ''Tere pime! Ma olin ka kunagi pime'' Rääkis siis meile veidikene oma elulugu, et oli kunagi katuselt alla kukkunud ja selle tagajärel kuueks aastaks pimedaks jäänud, pärast tuli nägemine tagasi ning nüüd näeb, aga mitte kaugele. Vaatas siis korra ka minu poole (Kai seisis terve selle aja minu käevangus) ja küsis uuesti Kai poole pöördudes: ''Teie tütar jah?'' Kai naeratas ja ütles selle peale, et jah on küll. Mees vastas (samal ajal patsutades paar korda mu kätt): ''Tütar on kindlasti kõige kallim, hoidke teda!''. Selliste ilusate soovidega ta lahkus. Kuigi me saime selle üle pärast tükk aega naerda, oli see samas nii armas.
Teie, kallikesed, peate natuke pettuma, sest praegusel hetkel mul teile siia meie lummavaid pilte ja videoid lisada ei ole, sest kõik pildid on siiani Kai telefonis. Kui ma need kunagi kätte saan, siis jagan neid ka teiega, aga AINULT oma blogi Facebooki-lehel, SIIN. Seega nüüd olekski teil tagumine aeg lõpuks mu Facebooki-lehte laikida. Sel moel on ka mul huvitav teada, kes ja kui palju minu blogil tegelikult külastajaid on.

Vot eilne õhtu oli üks ilus ja tore õhtu. Olin parasjagu tegelemas oma kodutööga, samal ajal skaipides Joosepiga, kui mulle tuli ootamatult kõne. Kailt. Kaiga me viimastel päevadel eriti suhelnud ei ole, sest ta on koguaeg kuskil või teeb midagi tarka, see oligi asja juures ootamatu.

Mina: ''No tsau''

Kai: ''Mis teed?''

Mina: ''Ajalugu õpin''

Kai: ''Super! Ma olen Paides''

Mina: ''Päriselt???????????? Kus?????''

Kai: ''Selveri ees''

Mina: ''Jumala eest, ärge kuskile minge, ma olen kohe seal''

Edasine nägi siis välja selline, et oma koduriietele viskasin peale tuuleka ja jalga tennised ning teatasin emale, et ma lähen korraks välja. Ema hakkas just sel hetkel magama minema. Ta küsis, et kuhu Sa nii hilja lähed? (kell oli peaaegu kümme, väljas oli suht kottpime) Ütlesin: ''KAI ON PAIDES!!''. Sain kohe loa minna. Ma lihtsalt lendasin neljanda korruse treppidest alla ja samakiiresti olin ma ka Selveri parklas. Ja siis uuh, ma peaaegu kallistasin Kai ja Maria katki. Sain veel banaani ka, jeii. Ja siis ma veel kallistasin ja veel kallistasin, natuke tegelt rääkisime juttu ka. No ja kui nad startima hakkasid, siis ma veel kallistasin ja kallistasin (ma olen kallihaige, tõsiselt). Lõpuks siis ütlesin tsau ja nad läksid, reedel nagunii näeme (ma olen siis Tartus). 

Hakkasin siis kodu poole kõndima, aga väikse ringiga, sest tänavad olid inimtühjad ja nii soe ja ilus ilm oli. Tänavavalgustused valgustasid pimedat teed ning taevas särasid miljonid tähed. Nii ilus! Helistasin siis Joosepile tagasi, sest eelnevalt oli meie Skype kõne ju lõpetatud, sest Kai teatas, et nad on Paides. Rääkisin siis Joosepile ka jutu ära, kui õnneõnnelik ma ikka olen ja nii liigutatud sellest, et mu nädala algus nii ilusaks tehti. Umbes 6-7 minutit jõudsin talle oma rõõmu jagada, mil meie kõne katkestati...see oli jälle Kai. Võtsin vastu ja teate mis Kai mulle ütles? Nad olid ära eksinud. Minu esimene mõte: ''mis krdi moodi on võimalik Paides ära eksida????'' Ma lihtsalt naersin :D Üritasin siis aru saada, kus nad on. Noh, nende kirjeldus oli ka selline, et anna olla: ''Aa, siin on mingi puu, nüüd on Pikk tänav, aa, Rüütli tänav hoopis, noo me olime värve teel, me vist oleme nüüd kuskil Mäekülas jne..''. Lõpuks tuli välja, et nad on üldse valel pool Paidet, isegi Paidest väljas. Minu juhatustest nad aru ei saanud. Lasin neil siis kesklinna tulla, et olen kohe seal ja näitan neile ära, kuhu nad minema peavad. Lõpuks nad kuidagi jõudsid, endal kõigil naerust suud kõrvuni. Mis mul muud üle jäi, läksin autosse, istusin Mariale sülle (sain juustu ka :D) ja sõitsin nendega Kutseharidus keskuse juures oleva ringteeni, kus nad mind maha lasid ja näitasin neile ära, et nad siit nüüd otse läheks. Oli küll tore. Mõelge nüüd, ühe korra asemel sain oma sõbrannasid lausa kaks korda järjest näha (ja kallistada). Nad jõudsid ikkagi Tartusse lõpuks mingi aeg ja ma sain lõpuks oma ajaloo ka valmis. Tuju oli kohe nii laes, et ikka täiega laes.

Eile õhtul sai taas kokku legendaarne Linda ja Laura kokanurk. Just, üle pika aja taas jälle kokkasime koos nagu kord ja kohus. Okei, ega ta tegelikult nii suurelt plaanis ei olnudki, lihtsalt tegime, omal viisil.

Ma ei saa seda siia ikkagi mainimata jätta, et eile olime oma Järvamaa Tütarlastekooriga Rakveres esinemas, Arvo Pärt'i sünnipäeva puhul, kes sai 11. septembril 80-aastaseks. Päris ümmargune ja suursugune number. Lühidalt öeldes, eile läks meil hästi ja üldse kontsert oli nii mõnus. Ühe laulu ajal (kui Kammerkoor Solare laulis koos mudilaskooriga), mul olid lihtsalt nii võimsad külmavärinad peal, et mul hakkas lausa külm. See oli tohutult võimas. 

Kohe kui olin tagasi koju jõudnud, helistas mulle Laura ja kutsus külla, et pole seal ammu käinud jne. Kus ma siis minemata sain jätta. Vedasin ennast kohale. Enne käisime veel koos poes ära, Igasugust staffi ostmas. Tegelt me nüüd midagi nii erilist ka ei ostnud. Meie toidukorvi sattus ka muffinipulber. Kuna Laura õde oli nii kindel, et kodus on muffini korvikesed (need paberid milles muffineid tehakse) olemas, siis neid me ei võtnud. Koju jõudes otsisime ja otsisime, leidsime ainult XXXXXS suuruses muffinikorvikesed. Kell oli juba kümme läbi ka, nii et poodi enam ei jõudnud. Muffini isu oli ikka suur. Kahepeale siis mõtlesime välja mis teha. Otsisime klassikalise koogivorvi, margariini ja riivsaia välja. Määrisime vormi margariini ja riivsaiaga üle ning panime muffini taigna vormi. Saab ka ju nii teha. Kes on väitnud, et ei või teha ühte suurt muffinit? Laura leidis külmkambrist veel kirsse, mis muffini peale panime. Kokku tuli sellest minumeelest väga maitsev muffin. Laurale ka maitses. Videolt on näha pidulik muffini lahtilõikamine. Laural oli see au.

Nagu mu eelnevast postitusest saite lugeda, siis terve Arvamusfestivali vältel+veel poolteist päeva veetis Kai minuga siin minu kodus, Paides. Õhtul mõnusalt oma toas olles tegime ka mõned videod. Mingi hetk palus Kai, et paneksin uuesti kaamera tööle, sest ta tahab mulle midagi tähtsalt öelda..paljastusid mõned üksikud ja huvitavad ''mõtted'', noh. Pikemat juttu vaja ei ole, kõik saab teile videoga selgeks. Oh Kai, Sind küll, oled ikka tore mul küll :D (1.video)

Siit, teisest videost saate näha teisi videoid, mis me tegime. Palju me neil päevil kahjuks filmida ei saanud, sest telefonid ei tahtnud meiega koostööd teha (Kai aiföön lihtsalt feilis ja minu telefoni mälu on praktiliselt täis). Seega lubage esitleda kolme (kokkupandud) videot meie ühest päevast. See video on ka Kai enda blogipostituses, SIIN.

Kes vähegi suve jooksul minu blogi lugenud on, see teab, et ma kodus pole praktiliselt suvel olnudki, koguaeg olen kuskil olnud ja midagi teinud. Kodust eemalolemise aeg oli seekord tõesti pikk. Te ei kujuta ettegi kui väga ma lõpuks oma koju tahtsin. Lõpuks- see oli siis Tartus, kui olin seal pool nädalat olnud. Mitte et mulle Tarus ei meeldiks..üliväga meeldib, aga koduigatsus tuli sellegipoolest. Ikkagi see oma voodi, oma kodu, oma tänavad, kus olen kõik need 15 aastat kõndinud (olgu, kohe ma kõndima ei hakanud). Siiamaani mul on nii hea tunne siin olla (praegu on juba laupäeva öö). Eks maailma on tõesti palju avastada saanud, lõpuks peaks ju ikka koju tagasi randuma. Eniveis, nii super tunne oli tagasi oma väikses linnakeses olla. 

Sel nädalal hakkas mul töömalev (see sai täna läbi). Esimene päev möödus mul pooleldi lageda päikese käes. Meie tööks oli puhastada pahtlilabidate ja traatharjadega Vallimäel lava ees olevate treppide (kivide vahesid) murust ja samblast puhtaks. Ühesõnaga..päris väsitav ja palav päev oli. Jep, palav...lageda päikse käes tundus see nagu 32 kraadi (võibolla oli ka midagi sarnast). Selle ilusa ja suurepärase kuuma ilma puhul otsustasime Hannaga minna ratastega Tarbja järve ujuma. Ratastega me läksime tegelikult ainult Tarbjale, ujusime ikka ilma ratasteta.

Peale vees mõnulemist, sealt välja tulles ja riidesse pannes oli väljas järsku kõik nii imeliselt ilus. Taevas oli Kollase-punase ja sinisekirju, teispool järve olevad puud olid muutunud süsimustaks, vesioli peaaegu peegelsile ning see nii kaunilt peegeldas kogu seda ilu, mis muutis selle kõik kahekordselt imelisemaks. Väljas oli mõnus soojapoolne ilm, vaikne tuuleke ja soe õhk.

Järgnevad tööpäevad tegime sama tööd, va see, et kolmapäeval sain enamus ajast riisuda jeii. Kolmapäev ei olnud tegelikult mingi suvaline päev. Peale kahte tundi töötamist hakkasime tähistama ''Heade emotsioonide päeva''. Selle puhul toimus Paides mitmeid erinevaid asju. Kuskil linna otsas jagati jääjooke, kuskil tegutses teadusteater, mingis kohas sai tegeleda stressiga (jagati stressipalle jne). Minu, Sabine ja Samueli töö oli istuda pargis oma nunnul piknikutekil ja muusikat teha. Me olime seal kella 12st neljani ning siiski veel ära minna ei tahtnud, sest seal niimodi jämmida oli niivõrd mõnus. Minul oli kaasas kitarr, Sabinel ukulele ja Samuelile sebisime koolimajast väikse trummi (mis on tegelikult džembe). Helena andis meile kasutada ka oma ukulelet, mida ma kitarri asemel enamus aja mängisin. Kusjuures ma varem ukulelet ei osanud, aga kuna sellel on ainult neli keelt, on erinevaid akorde lihtsam mängida ja see sujus hästi (minuarust vähemalt). Laulsime ja mängisime. Nii supermõnus oli. Mõningad inimesed jäid meid isegi kuulama. Tegelikult sellest publikust kui sellisest ma isegi niiväga ei hoolinud, sest isegi omaette seal kolmekesi jämmides oli nii mõus. Tegelikult meil ilmaga ka lihtsalt vedas. Loodan et varsti saab jälle, sest nagu ma juba ütlesin...see oli ülimõnus!

Nii me seal siis olime

Meie oma pesa

Kui noortevahetus juulikuu esimesel pühapäeval lõppes, siis juba teisipäeval lahkusin oma kallist kodust ja suundusin bussiga Tallinna poole, et kohtuda seal tosina juhtkoerakasutaja- ning mõninga nägijaga, et minna kõik koos veetma kolme päeva Prangli saarele. Tegemist oli sellesuvise juhtkoertekasutajate laagriga. Sounds awesome hah?
Prangli saar on selline armas kohake, kus kõik teavad üksteist, kõik külakoerad chillivad mööda saart ringi, sest küll nad ikka millalgi koju tulevad..kuhu neil ikka kaduda on. Selline tore paigake, kus oleks niisama tore suviti ringi käia ja naabreid tülitada.
Minu sõbrad (kes kuulsid, kuhu laagrisse lähen) küsisid minult mitmeid kordi imelike nägudega, et miks ma sellisesse laagrisse lähen, Sul pole ju juhtkoera ja miumiumiu. Seega vastan ka juba siinsamas postituses sellele küsimusele ära...
Kuna eelmise aasta augustis sattusin abistama juhtkoerakasutajaid (Paides), siis mind kutsuti ka konverentsidele või koosolekutele või mis iganes need asjad ka poleks kus tähtsaid jutte räägitakse, mis toimusid kolme päeva vältel sealsamas, minu kodulinnas, kus ma ka meelsasti kaasa lõin, sest uute tutvuste loomisega mul probleeme ei teki. Alates sellest päevast hakkasin vähehaaval tutvuma Paides olnud juhtkoertekasutajatega. Sain jube palju targemaks ja sain ka uusi tuttavaid juurde. Sealsamas kohtusin ma ka Kaiga, kes kogu seda üritust korraldas. Kusjuures Kai paistis mulle ka kohe esimesel päeval silma, sest ta tundus olevat selline minusugune, kes toimetab kõigega ja korraldab kõike. Vot selle koha pealt ma isegi ei eksinud. Nendel päevadel õppisin tundma juhtkoerakasutajaid, nende elukäiku, hakkamasaamist ja kõikekõike veel. Peale kolme päeva, mil nad Paidest lahkusid, hakkasin ma interneti teel Kaiga aina enam suhtlema ja suhtlema, kuni lõpuks hakkasin neil (Kail ja Joosepil) Tartus külas käima ja kõiki enda kordasaatmisi, muresid ja rõõme jagama ja veel rohkem jagama, kuni lõpuks ma taipasin, et Kai ongi täpselt see ''minu inimene'', kellega kõiki enda emotsioone jagada. Uhh, kui kallis Ta mulle ikka on!
Seega juba pikka (kuigi mitte just väga pikka) aega olen Kai aidanud tegeleda igasugu asjadega, mis jäävad arvuti avarustesse (kõige tüüpilisem tegeleda Kai blogiga, kui tal on postitusse vaja pilt vms lisada), igasugu linkide otsimised ja ülevaatamised, juhtkoertepäeva korraldamine. Kuni lõpuks millalgi varakevadel hakkasime ka tegelema Juhtkoertekasutajate suvelaagri korraldamisega. Mina aitasin otsida ja üle vaadata erinevaid kohti, kus mõned päevad kogu oma seltskonnaga ööbida, süüa, trallida. Igasugused puhkekeskused ja asjad otsisime läbi, kuni mingi aeg leidsimegi Prangli saare puhkekeskuse, mis muide oli nii mõnus koht. Lõpuks hakkas Kai selle kohta rohkem uurima ning jõudiski otsusele, et just see jääbki. Mina olin õnnelik, et sain ka abiks olla ja koht sai leitud ja kõik selline trall. Samas olin ka päris nukker. Nukker sellepärast, et suvelaager oli planeeritud juulikuu keskele, mil mina otsapidi üldse USAs olen. Minu kurva tuju pööras peapeale üksainus telefonikõne (bioloogia tunni ajal), mil Kai ütles, et plaanid muutusid, laager toimub hoopiski juuli alguses. Jeiiii, see tähendas seda, et olin kindel mineja, mul oli terve päev tuju superhea!
Seega jah, ma sain sinna, ja veetsin seal megavinged kolm päeva (kuigi enamus aeg oli pisut liiga vihmane), aga see suurepärane seltskond (eriti mu toakaaslased: Kai, Joosep, Maria, Mac), tegid selle väljasõidu nii eriliselt toredaks! Esimesel päeval, jõudes Pranglile, olime meie Kaiga esimesed, kes jõudsid majutuspaika (meie ei viitsinud kõndida, vaid läksime autoga). Sinna jõudes võttis meid perenaine kohe nii lahkesti vasu ja küsis millisesse tuppa me minna soovime (seal oli mitu erinevat hoonet, kus oli teatud arv voodeid). Me algul kohe ei teadnudki mida öelda, kuid siis tuli Kail kohe meelde, et loetelus oli ka ''saunamaja'', kus on 4 voodikohta, seega me lasksime end sinna juhatada. Juhuse tahtel osutus see ka kõige ilusamaks toaks, ilmsalgelt me jäime sinna. Pisikeseks mureks osutus see, et kuna meil oli ainult 4 voodikohta, siis tuli ka viies kuskile mahutada, selle lahendasime nii, et Kai ja Joosep jagasid samas voodis. Kõik oli super! Õhtul saime süüa ka, mulle nii hullult maitses..nomnomnom! Õhtul olime nii väsinud et jäime peaaegu kohe magama, noh mina jäin, ma ei tea kaua teised üleval olid.

Geopeituse aarde logiraamat (Maci facebookist näpatud pilt)

Teisel päeval saime (üllatus-üllatus) jälle süüa, milline pidu! Peale seda oli selline saare peal chillimise aeg. Kõik teised peale minu, Maci ja Maria läksid saart uudistama, meie kolmekesi läksime otsima Geopeituse aardeid, millest kaks ka leidsime (mina leidsin teise hihiii). Päeval mingiks ajaks pidid kõik laagriplatsil tagasi olema, et perenaine meid veelkord toita saaks. Kõht täis, tuju hea, suundusime me kõik koos ühe rikka ja toreda mehe juurde, kes meiega praami peal olles juttu tegi ja külla kutsus. Kui kutsutakse, siis tuleb ju ikka minna. Läsimegi. Tal oli nii ilus punane maja ja nii ilus suur aed ja kõik puha suur terrass. Seal olles hakkas vihma sadama, see polnud eriti tore. Seal umbes tund-poolteist olles hakkasime tagasi oma majakeste juurde minema. Kogu grupist eemaldusime ainult mina ja Mac, meil oli suur valu veel üks aare üles leida (olgugi et ma algul vihma pärast vastu punnisin), aga me läksime. Aarde leidmiseks oli meil vaja jalutada metsas kuskil kilomeeter või kaks. Vaatetorni juurde, kus ka turnimas käisime. Otsisime ja otsisime ja otsisime, aga see paganama aare oli nii ära peidetud et koguaeg jalutasime sellest mööda. Üle poole tunni (kui isegi mitte tund) otsisime seda, kuni lõpuks andsin juba alla ja lihtsalt kükitasin maha, samal ajal jälgides Maci. Järsku vaatan kohta, mida olime juba mitmeid kordi kontrollinud ja voilaa, seal see aare oligi. Tüütu tüütu tüütu. Me olime päris õnnelikud et me selle ikkagi leidsime. Saime lõpuks oma pesapaika tagasi minna, kus meid ootas juba soe saun.
Natuke naljaks oli see, et kui me Kaiga lõpuks sauna jõudsime, siis oli see juba peaaegu täielikult maha jahtunud, aga me ikka üritasime täie rauaga leili visates veidi sooja saada. Natuke isegi õnnestus. Puid ka ahju tule üles saamiseks panna ei saanud, sest mis kuivi puid sa veel ahju kõrvalt leida loodad, kui enne sind on saunas käinud pimedad, kes on üritanud ''leili visata''. Seega jep, kõik puud olid läbi vettinud. Polnud vist meie päev.

Teeviited metsas (Maci facebookist näpatud pilt)

Õhtul enne magamaminemist voodites olles hakati millegipärast jälle minust (kui kõige nooremast) seletama. Jutu käigus mõeldi mulle välja ka uus hüüdnimi, Vääks (Vääksu, pisike Vääksu jne). Pisike nunnusunnu väikseke ja nii edasi ja veel edasi. Mõne aja pärast hakkasid nad veel rääkima, et Vääksu peaks juba tuttu jääma, kell on juba päris palju ning siis hakkas Kai mulle unelaulu laulma. Uskuge või mitte, aga juba mõni minut pärast laulu lõppu ma magasin nagu väike laps.
Kolmandal päeval me saime uuesti süüa (eelneval õhtul ka tegelikult). Peale söömist pakkisime oma asjad ja siis jälle chillisime mingi aeg, kuni lõpuks hakkasime kõndima sadama poole, kus meid juba ootas postipaat, mis meid Tallinnasse tagasi viis.
Seega, see laager oli megahüpersuper lahe, ülivinge seltskonnaga. Oojaa, see oli kõige algus...mis sai edasi juba järgmisel päeval? USAAAA (PS. Nüüd on see koht, kus te hakkate ootama mu järgmisi postitusi USA reisi kohta)

Nagu lubatud, kriban oma toredast ja vahvast ja vingest seiklusest Laura wahmiiliga. Pühapäevasel päeval pidime suunduma oma miljoni koti ja kahe autoga Kilingi-Nõmme, et otsida sealt üles endale broneeritud metsamajake ja seal ennast mõnusasti sisse seada.

Enne seda, kui hakkan muljeid seoses reisiga jagama, räägin oma kadunud soki müsteeriumist. Jah, soki, tumehalli soki. Kui käisin viimati Tartus, ostsin endale 5 paari uusi sokke, nagunii oligi vaja, sest alailma kaovad need ära. Just pühapäevale eelneval päeval hakkasin usinasti oma asju pakkima, mil lõpuks jõudsin sokkideni. Kõik korras, asjad olemas, kuid panin tähele, et ainult tumesinine sokk on ilma paariliseta. Siis hakkas Sherlock tööle, käies sammhaaval läbi kõikvõimalikud kohad. Möödus 5 minutit, möödus 10 minutit, siis 20 minutit, aga sokki ma ikka üles ei leidnud. Kui oli täitunud 30 minutit, siis ma olin endas väheke pettunud ja loobusin. Kes veel viitsiks pool tundi ühte sokki taga otsida? Seejärel võtsin kätte ja tegelesin teiste asjade kotti toppimisega, kui järsku, üllatus üllatus, kätt korra voodi taha pistes leidsin oma kadunukese, oma tumesinise soki. Enda arust otsisin küll kõik kohad läbi. Äkki ta lõpuks lihtsalt tekkis sinna? Uhhh, ma vihkan kui asjad kadunud on!

Eniveis, kuidagi poole öö ajal sain oma asjad pakitud ja läksin magama, et pühapäev kiiremini tuleks. Tuligi. Keskpäeva ajal vedasin ennast oma kolme suure kotiga Laura ukse taha, mille peatselt ka kenasti autosse pressisime. Auto oli täiesti täis, auto tagaots oli minu mäletamistmööda ka tunduvamalt maadligi kui peaks.

Viljandist läbi sõites jõudsime lõpuks oma sihtpunkti, kus sättisime ennast sisse, natuke näksisime ning siis sättisime ennast kanuumatkaks valmis. Valituks osutusid mustad lühikesed püksid, must topp ja tulehall dressikas. Muidugi enne minekut panime endale peale ohtralt sääsetõrjet, et meid täiesti ära ei söödaks, sest vee läheduses on neid põrgulisi just kõige rohkem.
Kanuumatk algas suurepäraselt (kui välja arvata meie esimene kilomeeter, mil me juhtimisega hakkama ei saanud). Mina olin taga (tüürimees) ning Laura sõudis eesotsas. Ühe korra ka vahetasime kohti, kuid see oli ka ainult natukeseks. Kui saime tehnikale pihta, olime teistest kõige ees. Energiat oli kuidagi nii palju. Muidugi, me ei arvestanud sellega, et matk oli suhteliselt pikk (10 km) ning lisaks sellele ei olnud jões üldse voolu, ainult alguses. Kindlasti mõtlete, et ah, mis see ära ei ole..Ma võin kinnitada, et kui ma oleks veel pidanud paar kilomeetrit sõudma, siis lõppu ma oleks jõudnud mitu tundi hiljem. Käed olid lihtsalt nii väsinud, seega jõudu enam õieti ei olnud. Oh seda õnne kui me lõppu jõudsime. Njah, meil Lauraga olid püksid ja varukad täiesti märjad, pidime ennast ju matka ajal lõbustama, pritsimisega. See oli nii värskendav ja mõnus (kanuus olles), jõe pealt ära tulles oli järsku megakülm. Kuigi matk oli väga väsitav, nautisin ma seda väga! Hästi vinge oli! Siin ka pisike videolõik hetkest, mil me veel sõitmisest väsinud ei olnud.

Edasi suundusime tagasi oma tagasihoidlikusse majakesse, kus kibekiiresti ennast ära kuivatasime ja mõnusalt kuivad riided selga panime. Oh see tunne oli super! Kuna olime Kilingi-Nõmmes ja juhuslikult ka Kai oli sel hetkel oma ema juures külas, helistasin talle, seletasin kohta kus oleme ja saimegi kokku, noh, me Lauraga läksime ise kohale, sest Kai ei tahtnud oma suhkrust tehtud konte katuse alt välja, paduvihma kätte vedada. Sisse jõudes tervitasid meid kõik kolm numpsikut (Lucky, Aksel ja Dšännu). Kuna Janet ongi sellise rahuliku loomuga, siis mind tervitades oli Janet ka natuke äksi täis ja selline ''ouu jouu Linda'', aga kui läksime Kai tuppa, siis juba ta lamas rahulikult oma pesakeses. Lucky see-eest oma ülevast meeleolust lahti ei saanud, tema oli Laura süles ja kõrval ja musitas teda terve aja, awww.
Oma metsamajakeses Laura sugulaste ja perega terve ülejäänud aja sõime, rääkisime juttu, mängisime võrkpalli ja lauamänge, that's all. Ühel päeval käisime isegi metsamatkal. Mul oli küll väga tore! Teistel ilmselt ka. Selline mõnus chill olemine. Super!
Kolmapäevasel päeval läksime kõik laiali, ainult mina jäin Nõmme, et kunagi sealt Pärnu bussile minna ja sealt edasi maale Jaanipäeva pidama. Kuigi pika kauplemise ja palumise peale Kai siiski teisipäevaks enam Nõmme ei jäänud, ei jäänud mul muud üle kui üksinda Kai ema juurde minna. Jap, ütlen ausalt, ma ei julgenud alguses minna, kuid siis võtsin ennast kokku ja ikkagi läksin, Kai ema peab ometigi tore olema, ega Kai niisama selline rõõmupall ei ole. Koduaiale järjest lähemale jõudes nägin Kai ema aias seismas ja mulle lehvitamas. Läksin siis aeda, kus mind võeti väga rõõmuga vastu. Kuna Kai emal oli ka sõbranna külas, kellega nad aias rohisid, ütlesin, et las ma tulen ka appi, mis ma ikka seal toas passin. Selle peale, et öelda, okei, näe võta töökindad, sain kuulda hoopis mulle suunatud küsimust: ''Linda, kas Sa üldse söönud oled täna???''. ''Eeei, ole veel.''  Selle lause peale viidi mind kohe tuppa ja tehti söök valmis. See oli nii hea! Lõpuks ma siiski sain aega ka minna ja maasikad ära rohida. Kaju et maasikad veel valmis polnud :D Paar tundi hiljem, kui oli aeg lahkuda ja bussile minna, andis Kai ema mulle kaasa peaaegu paki minu lemmikkomme, aitäääh!

Mis ma siis selle puhkusereisi jooksul õppisin? Kindlasti seda, et Kilingi-Nõmmet võib ikkagi linnaks nimetada. Kanuutades tuleb alustada rahulikult ja mitte kiirustada (eriti kui jões puudub veevool). Kui tahad Kai ema aias aidata, siis enne ta pead laskma ennast kolm korda suuremaks söötma, enne ei pääse midagi tegema.

Minu kauaoodatud Käsmu tripp oligi ära. Ausalt, see oli seda väärt, oodata kontserti ligi kolm kuud järjest. Jep, võin ju tiba hullumeelsena tunduda, et ühte kontserti nii kaua ootan (kuigi alles veebruaris ju käisin ka Curly Stringsi kuulamas). Selline on see fännielu. Väiksemana ma ei saanud kunagi aru, et kuidas saab kedagi niiiiipalju fännata, aga vot saab. Ma siin endamisi mõtlen, et kuidas see küll võimalik on? Ja ma võin ühest asjast ainult rääkida ja rääkida ja rääkida. Okei, ma nüüd võtan ennast kokku.

Nagu te juba teate, siis eile, 11. juunil käisin Käsmus Curly Stringsi kontsertil, kuigi ma seda niiüliväga ootasin, ei olnud ma hommikul vara sellest väga vaimustuses. Varahommikul kell 11:00 pidin minema kooli, et läbi teha oma solistilaul, millega 20.juunil 9.klasside lõpuaktusel pean ka esinema. Plaan oli ärgata hiljemalt kell 9:00, et jõuaksin kõik asjad tehtud ja asi mutt. Nii libedalt see parakult siiski ei läinud. Mind äratas hommikul hoopiski üles (kell 10) lauluõpetaja kõne. Kuna ma magasin, siis oli mul ka korralik unine ja kare hääl. Kõne ise nägi välja umbes selline:

Mina: ''Jaaa''

Õpetaja: ''Tere, Linda, kas oled üles ärganud?''

Mina: ''Jaa, olen küll'' (valelik valevorst)

Õpetaja: ''Meil hakkab kell 11 proov, mäletad ikka?''

Mina: ''Jaa, mäletan''

Õptaja: ''Kohtume siis''

Mina: ''Jah, head aega''

Peale seda kõnet olin mina kohe voodist püsti ja tegutsesin (okei, esimesed 10 minutit istusin voodil). Kindlasti lugejate seas tekkis küsimusi, et miks õetaja selle pärast küll helistas? Vastus sellele on lihtne, ma olen maha maganud lugematu arv lauluproove ning kuna õpetaja ikka tahtis minuga seda proovi teha, siis oli kindlam mulle tund aega varem helistada, et ma ikka kindlat üles saaks ja kohekindlasti proovi jõuaks.

Käsmu ise hakkasime sõitma alles kella viie ajal. Enne minemist käisin veel tädi juures ära, kes punus mulle nunnu korvi pähe (terve pea on punupatsi täis, patsi alustatakse pea keskelt ja liigutakse ringe punudes järjest väljapoole). Selle patsi olin enda jaoks juba mitu päeva tagasi valmis mõelnud, sest ma tahtsin Käsmus sobituda keskkonda, selline folgistiil ja kuna ma ise folki hullult fännan, siis mis mind enam peatab? Lauralt olin veel laenanud nunnupunnu halli kampsuni ja roosad papud, mis sobisid oivaliselt minu ülejäänud outfitiga. Niii nummi, aga ega ma endast pilti tolpäeval ei teinud. Nüüd mõtlen, et oleks ju võinud..

Käsmus istub publik murul, igaüks oma murulapil. Kuna meie sinnajõudmine oli tiba raskendatud (seoses teetööde ja teereguleerijatega), oli sinnajõudes kõik paremad kohad võetud ja seepärast otsisime u 5-10 minutit endale sobivat kohta. Minu ainus kriteerium oli see, et ma kindlasti pean nägema lavale ja me ei tohi olla kuskil ääres. Lõpuks siiski leidsime päris hea koha, mis paiknes lavale piisavalt lähedal ja Curly Stringsi oli ka sealt väga hästi näha. 

Kontsert sujus nii hästi et nii hästi. Ülivinge oli!! Nii mõnus oli mere ääres sooja pleedi sees murul istuda ja kuulata Curly Stringsi ning nende laule täiest kõrist kaasa laulda. Uskumatu lihtsalt. Väga super! Folk on ikka nii mina, täiega mina. Võite kindlad olla, et kunagi on ka minul oma folkansambel, sest laulmisest ma nii või teisiti ei kavatsegi loobuda. Mis mul muud öeldagi, nii super oli. See lõppeb siin, ma hakkan ennast jälle kordama.

Kuna kontsertilt sai osta ka nende uut (lühi)plaati ''Elumäng'', siis nagu ikka, ma pidin selle endale saama. Ma seda plaati olin juba sellest ajast tahtnud, kui Eeva ja Villu meie koolis käisid ja Eeva mulle ütles, et neil tuleb küll uus plaat, suvel. Niisiis ma seda ootsin...ja ka sain. Ning üllatus üllatus, Linda sai kõigilt neljalt (Eevalt, Villult, Jalmarilt ja Taavetilt) ka autogrammi. Juhhuuu.

Öösel, poole ühe ajal koju jõudes olin ma niii väsinud, tohutult väsinud. Ma nüüd ei teagi, kas asi on selles, et öösel magasin vähe, või hoopis Käsmu reisist..Vahet väga pole, vähemalt üks asi on kindel, ma olin omadega niii läbi kui läbi, kuid kodus magama ma siiski kohe ei jäänud. Kuna meil on WhatsAppis selline tore grupivestlus, kus on koos väga toredad ja värvikad inimesed, siis veidi aega lobisesin seal ning seejärel külastasin Kai blogi ja lugesin tema uusimat postitust sellest, mida ta öö jooksul kõike korda võib saata. Sain jälle hea tujuga Truudi kaissu võtta ja tuttu jääda.