Praeguseks juba lõppeva nädala reedet ootasin pikisilmi juba päris kaua (paar-kolm nädalat äkki?) seda kolmel põhjusel. Esiteks on tohutu kiirusega lähenemas jõulupühad, mis on minu jaoks alati aasta üks parimaid aegu, teiseks oodatavaks oli Eeva Talsi jõulueelne kontsert Paide Püha Risti kirikus. Olete asjast õigesti aru saanud, mul on kõik tema ja Curly Stringi kontsertid läbi käidud (va selle-aastane suvetuur), kolmandaks laupäevane esinemine Paide Kultuurikeskuses.

Iga kontsert pakub minu jaoks alati midagi uut, uusi emotsioone, mõtteainet. Alati jõuab kuuldud muusika kuskile sügavale minu sisemusse. Tollel reedesel kontserdil oli aga midagi teistmoodi kui varasemalt, see oli veel ilusam, veelgi liigutavam, kaasahaaravam. Mul ei ole varem sellist olukorda olnud, aga see kontsert oli niivõrd ilus, et minul läksid silmad märjaks.

Lõpetasin reedese päeva niivõrd ilusate ja ehtsate emotsioonidega, tundus, et elu ei saakski parem olla. Läksin magama ülimalt heade mõtetega. Järgmisel päeval veidi enne keskpäeva hakkasid meil kultuurimajas kogu orkestri ning solistidega proovid. Ma niivõrd palju ootasin kogu seda muusikat, sellega kaasnevat melu. Kodune, hea, tore, rõõmustav! 

Kuna ma olen ca kolm nädalat haige olnud, ei tundnud ma ennast lauldes absoluutselt kindlalt. Häält eelnevalt lahti lauldes ajas kohati köhatama, kõrgemad noodid, mis muidu probleemi ei valmista, ei tulnud välja (lauludes neid konkreetseid õnneks vaja ei läinud). Ma teadsin, et saagu mis saab, ära esinema ma pean.

Juba peale esimese laulu lõppu tagasi lava taha kõndides kirusin ennast põrgupõhjani. Piinlik, rõve, õudne! Sellest hetkest mu tuju läks ja jäi ka kuskile kaugele. Oma järgnevad laulud laulsin ära nii hästi kui antud momendil suutsin, aga haige kurk tegi mulle siiski karuteene.

Peale kontserdi lõppu vahetades ära riided, kohtunud mõningate inimestega, läksin koju, tuju peaaegu täiesti ära. 

Kõige tipp oli peale koju jõudmist. Lamades oma poolhämaras toas, kuulates Mari Jürjensi muusikat ma lihtsalt nutsin, nutsin oma esinemise pärast. Ma tundsin, et see mis ma seal tegin, ei olnud hea, sugugi mitte ühe kontserti vääriline. 

Tänaseks on tuju juba tiba parem. Peale ärkamist olin üksi kodus, hakkasin tegema erinevaid hingamis- ja hääleharjutusi, Laulsin, oi ma laulsin palju (palun vabandust naabrid)!  

Kuigi eilne läks päris korralikult aia taha, on siiski laulmine see, mis mind rõõmustab, mida mulle meeldib nii väga teha. Ja ma olen nüüdseks nii suures segaduses, mida peale gümnaasiumi edasi teha, kas minna arstiteadust või laulu õppima??? Ma olen sellele juba tegelikult väga pikalt mõelnud, aga ma ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda.

Nii uskumatu kui see ka poleks, on tänaseks kätte jõudnud juba 3. advent. Võimalik, et teie kõigi jaoks on see kõik täiega normaalsel ajal tulnud. Maitea, minu jaoks igatahes mitte. Alles oli 1. advendi õhtu, umbes sama kellaaeg, mil ma praegu seda postitust kirjutan. 

Sõitsime Hannaliisiga kolmese bussiga tagasi Pärnusse. Mäletan, et olime küllaltki nukrad, et selleaastasel esimesel advendil ei saagi me Paides koos peredega jõulukuuse alla minna, vaadata, kuidas kuusetuled põlema pannakse, kuidas peale kõike seda lapsed laulavad ja tantsivad..

Aga. Nüüd on juba 3. advent! Mis tähendab seda, et sellest on möödas juba kaks nädalat (ja kooliaasta algusest ca 3,5 kuud). Kuigi koolitundides olles aeg tõesti venib vahest nii mis hirmus, aga ometigi on nädalad niivõrd kiiresti eest ära jooksnud. Mis tegelikult ei ole üldsegi halb, sest järgmisel laupäeval on esinemine, mida olen pikalt oodanud :P

Esinemisest nii palju siis, et ''Tulge kontserdile!'' :D Tegemist on jõulueelse TASUTA kontserdiga, mis toimub Paide kultuurikeskuse suures saalis, 17. detsembril kell 18:00! Nüüd, teades tausta võiksite mulle pöidlaid ja varbaid hoida, et ma saaks oma hääle tagasi täiesti korda, kuna Linda on meil haige (ei ole tore). Pole midagi hullu, kõigest täiega rõve külmetus, mille tõttu mu liigesed räääääigelt valutavad, kurk on selline kahtlane, vahepeal köhin, reedel oli palavik ka. Kuigi jah peab tõdema, et viimaste päevade räiged ravikuurid (hulgaliselt sinepiplaastrid, teed meega, mesi kõril, kuumad jalavannid) on üpriski positiivselt mõjunud, täna laulda imekombel isegi sain, mis oligi kõige tähtsam!

Ja mis veel tore. Päkapikud tegid mulle ülimega kingituse täna hommikul, mille üle ma olen megamega õnnelik (teen näo, et ei teadnud, et selle endale saan..)! :D (vaata pildilt) AITÄH PÄKAPIKUD!

Mul on olnud aega tervelt kolm nädalat tutvuda oma uue kooli, õpetajate ja klassikaaslastega. Võin julgelt öelda, et praegune mulje koolist on vägagi hea. Klassikaaslased on toredad ning sõbralikud (ja ülitargad), iga aineõpetaja teab täpselt ja põhjalikult õpetatava aine kohta.

Õppetöö hakkas meil suhteliselt kohe täie rauaga, seega vaba aega on täpselt nii palju, et kui hästi tahta, jõuab parematel päevadel peale kodus õppimist kümne ajal magama. Rütm on praeguseks juba peaaegu paika loksunud. Hommikul kell kuus on äratus, uni tuleb 8-9 ajal õhtul, magama jõuan 22-23 ajal. 

Ma ei oska nüüd öelda, mis see päriselt on, aga ma tunnen, nagu mul oleks praegusel ajal mingisugune sisseelamise-stress. Olen niivõrd ehmunud sellest tohutust õppimise tempost, ei tunne ennast mõnes aines (lihtne näide: matemaatika) millegi pärast üldse kindlalt. Aju lihtsalt ei suuda seda kõike ära seedida, alles jääbki peas ainult üks puder ja kapsad. 

Eelmise koolinädala lõpupoole oli meil matemaatika kontrolltöö. Ütleme nii, et see ei läinud päris nii, nagu ma oleks tahtnud, ma ei taha teadagi, mis kõveriku hinde ma selle eest saan (loe:kahe)...raske oli..ei ole siin kübetki liialdust, ausalt! Iga juhul, töö tööks...peale selle töö tegemist, ka isegi veel järgmisel päeval mõtlesin aina sellele kontrolltööle, kui halvasti saab ühte asja teha..selline ülimegahüübernõme tunne tuli sisse, selline kurb, ärritunud, segaduses..Niisugune tunne, et mida paganat ma siin Koidula-tarkade-koolis teen?? Appi te ei kujuta ettegi, millised ajugeeniused mu klassikaaslased on (ausalt, praegu ma ei pinguta ka üle!)!! Tunnen ennast nende keskel suhteliselt hariatult, kes on kuskilt teistele tundmatust kohast Paidest välja hüpanud ja kes püüab nüüd suurema linna riigigümnaasiumis hästi toime tulla, et arstiks saada. Ma praegu naeran enda üle, sest:

1) Kuidas minust arst saab, kui ma juba praegu endaga toime ei tule? (kool on kestnud ainult kolm nädalat!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

2) Ma nii kuradima palju kardan kevadisi eksameid (meil on iga õppeaasta lõpus kolm eksamit)!

3) Sain just aru, kui suur põdeja ma olen :D

Peaks vist ennast kokku võtma ja mõistma, et gümnaasiumi algus EI PEAGI kerge olema! Ei tohiks rasketel asjadel oma mõistuse üle kontrolli võtta, sest ma olen Linda, kes tuleb endaga toime, vahet pole kui nigel olukord ka poleks, eksju :D! Pean vist lihtsalt asja kuidagi positiivsemast küljest vaatama ning lõpetama lõpuks ennast oma klassikaaslastega võrdlemast!!! Ennast teistega võrdlemine on mu üks suuuuuurimaid miinuseid (peaks vist üle saama sellest lõpuks!).

Püüan sel nädalal võimalikult palju blogisse postitusi koolist kribada ja pilte lisada, sest käes on rebaste retsimise nädal! Homne päev koolis möödub pidžaamades ning hommikumantlites, koolikotti me ei aksepteeri, selleks on ju ometigi padjapüürid olemas..It's going to be fun! 

PS. ma olen nohus, kurguvalus väikses köhas ja kõhuviiruses :P

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.

Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.

Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.

Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.

Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 

Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 

Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 

Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)

Nagu eile juba teatasin, olen tänasest mõneks päevaks Tartus haiglas. Päeva algus oli eriti veniv, mis algas juba kell kuus hommikul, not very awesome. Jõudes poole kümne ajal haiglasse, pidime empsiga arsti ootama veidi üle kahe ja poole tunni. Algul jäi mulje, nagu kõikidel arstidel ja õdedel siin oleks täiesti suva, et me siin ootame, kuid kui mu arst lõpuks minuni jõudis, sain aru, et tegu on siiski väga meeldiva ja toreda inimesega.

Kuna tänasel päeval minuga midagi ei tehtud, siis mulle anti luba minna linna peale, mida ma ka paar tundi kasutasin. Tagasi tulles ootasin Mac'i, kes oma teraapia-Elliega haiglasse tuli, mul oli muidugi tohutult hea meel neid näha. Veel enne tema tulekut tutvustati mulle minu homset päevaplaani, mille üle ma pole üldse fucking õnnelik.

Kuna ma oma haiguslugu ja muud sellist siin päris lahkama ei hakka, siis valgustan teid esialgu kõigest ühest protseduurist, kuhu olen homme sunnitud minema (seda sama asja ma tegelikult nii rängalt kardangi). Nimelt homme tehakse mulle lumbaalpunktsioon. See tähendab süstalt ja minu selgroogu. 

Süstlaga sisenetakse selgroolülide vahelt seljaajju, kust võetakse proov. Kogu aja vältel tuleb olla täiesti liikumatult. Arstid ütlesid mulle, et protseduur kestab umbes 5 minutit, aga see asi kõlab juba nii tohutult õudsalt, et ma tõsimeeli kardan seda, väga rängalt kardan. Too protseduur on ka esimene, mis mulle homse päeva jooksul tehakse.

Päriselt, ma ei mäleta praegu, millal ma viimati midagi nii hullult kartsin. Selline suremise tunne on. Kirsiks tordil on see, et hommikul ma süüa ei tohi ja alates öösel kella kahest ei tohi ma magada, kuna mind ootab ees ka uneuuring, mille käigus pannakse pea külge mingid jubinad ja seejärel pean tund-kaks magama, vaadatakse magades minu ajutegevust.

Tahaks kõvasti ropendada ja lihtsalt minema joosta, fakk küll!

Kes on lähiajal (eile, täna) juhtunud Malluka või Kai blogi lugema, Delfi artikleid või Grete Kleini facebooki seina jälgima, on ilmselt ka kursis uue ''kuuma'' teemaga, milleks on Kai blogist alguse saanud draama Padjaklubi Laura aka Grete Kleini suhtes. 

Käesoleva nädala alguses jagas Kai oma blogis muljeid selle-aastasest EBA (Eesti blogi auhindade) jagamise üritusest. Postituses rääkis ta muusesas ka Padjaklubi Laura osalemisest EBAl. Järgnev lõik Kai blogipostitusest: 

Okei, ma nüüd ei oskagi midagi hästi kommenteerida, lihtsalt see teema on minu jaoks nii umbes ja tohutult lamp. No kui solvus, siis solvus. Sellegipoolest, miks on vaja teha lihtsast arvamuse avaldamisest üle-Eestiline skandaal? Ausaltöeldes olen isegi juhtunud Padjaklubi Laura videopostitusi vaatama, ma ei ütlekski ühtegi halba sõna, vaadates seda kui Padjaklubi järge (mida ta ju tegelikult ongi). Kõik on tegelikult lavastus, sest sellist inimest reaalsuses ei eksisteerigi, kas pole mitte nii? ;) 

Seepärast olen kahe käega sama meelt, et tema osalemine EBAl ei olnud kuigi õigustatud (samas oli see täiesti korraldajate otsustada), siinkohal ma ei protestigi. Kuid samas Kai ja Malluka arvamused sellest ühtivad minu omadega täielikult. Blogindusega tegeledes tean, et blogi pidamine nõuab enda mõtete analüüsi-, väljarääkimis- ja kirjutamisoskust, mida Padjaklubi Laura ilmselgelt ei vajagi, kuna selle töö teeb tema eest ära kogu filmimeeskond. Seega blogijate seisukohalt ei ole see tõesti õiglane, et tal üldse anti võimalus EBAl osaleda ning auhindu võita. 

Iga teise (suvalise) mitte-blogijast inimese jaoks ei ole see tõesti ehk mingi näitaja, kuid kui ise tegeled sellega, tead, et see tegelikkuses ei ole päris nii, et meigid ennast otsast lõpuni paksu kihi make upi alla, võtad kaamera lahti, räägid paar minutit lolli juttu, kutsud videopostitustesse erinevaid tuntud inimesi ja teed iga nädala-paari tagant kalleid kingiloose. No PÄRIS bloginduses see ikka nii ei käi. Karjuge mu peale, vihake mind, kui tahate, aga mina jään ikkagi enda arvamuse juurde, minul on sõnad otsas..(niigi hoian ennast vägisi tagasi, et kõike mitte välja öelda)

Praeguse seisuga viimane Delfi artikkel antud teemal SIIN.

I'm done!

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.

Ma olen tegelikult natukene isegi segaduses, et kuidas jälle mina..okei, seekord pole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt nii WTF olukord. Asi on riietes, välja kandmises ja šoppamises.

Ilmselt paljud tüdrukud nõustuvad minuga, et naissugupoolele on riietus väga oluline. Ma olen selles päris kindel, kuna miks muidu pea kõik meeleheitlikult mööda poode jooksevad, et just enda jaoks parimad püksid või mis iganes riietuseset leida.

Veel rohkem ajas mind hulluks eilne päev, kui õega Tallinnas poodides ringi käisime ja ma endale lõpukleiti ja saapaid otsisin. Muidugi vaatasin ka erinevaid pluuse, teksasid ja jakke. Poodides on reaalselt nii palju asju, mis mulle tõsiselt meeldivad, aga teate mis? Ilma üle pingutamata, mulle ei sobi selga ükski asi mis mulle päriselt meeldib. Ma ei saa aru kas mul on tõesti nii imelik kehakuju või mis värk sellega täpselt on. Tegelikult ajab selline asi päris hulluks, sest ma ei saa kanda asju mis mulle meeldib, või milles ma reaalselt palju stiilsem ja ilusam välja näeksin. Aga ei, ma pean käima riietega, mis mulle tegelikult endale eriti ei meeldigi. Lihtsalt nii tüütu on, tõsiselt tüütu.

Ma päris tõsiselt ei saa aru, kuidas peaaegu kõigile teistele sobivad igasugused riided, milles nad nii lahedad ja ilusad välja näevad. Eriti kade olen ma nende peale, kes kannavad sellist riietust, nagu ma ise tahaksin käia, aga kui ma ise peaksin sellised riided selga panema, siis näen välja nagu mingi täis topitud lambasool (vorst). Mul oleks vaja mingit vol 2 Ženja Fokinit ja umbes 5 tuhandet eurot, kelle/mille abil ma lõpuks leiaks endale riided, mida ma hea meelega kannaks ja näeksin ka nendes ilus välja.

By the way, Tallinnas polnud ühtegi kleiti, vähemalt nendes poodides kus käisime, mida ma päriselt ka selga paneks. Aga ma leidsin ühed üliilusad pidulikud püksid, sinna peale sobiks ülihästi üks pikavarrukaga sifoonist pluus ja alla beešid platvorm kontsad. Ülinunnu oleks nii, ei tea küll kas ka minu seljas, aga millegipärast on ju selline nõme kirjutamata reegel, et lõpetamisele peavad tüdrukud minema kleidiga..

Ma kardan räigelt seda, et lõpetamisel kõik tüdrukud näevad ülikenad välja ja siis mina seisan nende kõrval nagu kapp mingisuguse hilbuga, millega ma kohutav välja näen, sest midagi muud minu kehatüübile leida ei ole.

Eile peale arsti juures käimist olin nii kuri, ega söandanud blogima tulla. Kuri olin sellepärast, et veel ka tänase päeva (lisaks neljapäevale, reedele, nädalavahetusele ja esmaspäevale) pidin siiski passima kodus, kuna perearst tahtis nii...tervenemiseks või nii. No eilne eilseks. Positiivne on see, et homme saan ma lõpuks tagasi kooli ja ei pea enam tegemata tööde eest ekooli hüüumärke koguma (hetkel on neid mul seal kokku 8 eksemplari). Kuna järgmisel reedel pannakse trimestrihinded välja, siis on mul suhteliselt kiire nende kõigi parandamisega.

Tegin vahepeal (täna) natuke head ka. Andsin järjekordselt oma vanu riideid ära, sest eks abivajajaid on igal pool. Aga mind ajab üks asi natuke muigama. Nimelt see, et enamus ajast on ikka nii, et keegi ise midagi anda ei taha, ainult tahetakse kõike saada. Ju see on meile juba siis nii loomupäraseks saanud. :) 

Ei, tegelikult ma ei nurise üldse. Minul on tegelikult hea meel, kui saan inimesi aidata, ükskõik kuidas. Küll ka mina saan kunagi abi, kui mul peaks seda vaja minema. 

Ega ma väga muud tarka polegi teinud. Õppisin mõningaid matemaatika asju järgi, mida nad tunnis teinud olid. Eriti tore on see, et ülesannete tegemiseks pidin iga kord kedagi (paralleel- või enda)klassist piinama, et too või teine mulle õpikust pilte saadaks, kuna mul endal uut õpikut njetu. Seega päris niisama ma siiski neid päevi maha ei maganud.

Üleeile suutsin armuda ära ühte enda jaoks uude laulu. Tegu on järjekordse rahvalaulu lähedase lauluga. Tavaline eesti muusika, mida Mari Kalkun teeb. Mulle meeldib, teile ilmselt mitte, aga jagan ikkagi (kasvõi siis lihtsalt kiusamise eesmärgil) :D

Olen jälle mõningad päevad olnud blogist täiesti eemal, tegelikult ka arvutist. Seekord siiski täie põhjusega, mitte seepärast et ma ei viitsiks. Väga viitsiks, aga mis teha, kui ei jõua tooli peal istudagi..

Selline ''tore'' asi algas kolmapäeval, täiesti järsku, rahvatantsu ajal. Tegime trenni, õppisime uut tantsu ja umbes poole trenni pealt hakkas pea väga hullult ringi käima, aga kuna ma ikka tahan pingutada, siis tantsisin vapralt edasi. Peale trenni läksin heitsin lava peale pikali, et toibuda (tantsime aulas). Ajasin selle kõik borrelioosi kaela, mis mul elada ei lase. Lõpuks koju kuidagi tuikudes tundsin, et asi on ikka väga halb. Kuna elan veel neljandal korrusel, oli minu kojujõudmine raskendatud, peale iga korruse ületamist jäin seina najal seisma, sest lihtsalt jaksu polnud.

Koju jõudes läksin koheselt oma voodisse pikali, samal ajal telefonitsi rääkides Kaiga, vaeseke pidi jälle minu hala kuulama, kui sitt mul  olla on. Olles umbes tund aega niiviisi voodis halva enesetundega lamanud, taipasin, et äkki mul on palavik. Kraadides ennast ära, näitas see ilusat 38,1 palavikku. Tol päeval hakkasin ka järsku köhima, sain väikse nohu ja lihasvalud. Õhtul kõik valutas: selg, jalad, õlg, kael, käed. Ka kadunud on söögiisu, ma ei suuda midagi süüa, kui siis ainult kerget toitu väheses koguses. Selle koha pealt on positiivne see, et saan mõneks päevaks oma kõhu peenemaks :D

Tänase päevani on mul selline ''mõnus'' palavik. Eile mingi aeg näitas kraadiklaas veel 38,9. Praegusel hetkel, mil kirjutan, on palavik möödas, aga ei tea kui kauaks, loodetavasti see ei kavatsegi enam tagasi tulla. Nii vihkan olemast haige, miks mina pean kõik sellise endale saama? Kellegile teisele pole vaja?  Ma annaks kellelegi teisele puhta muidu oma hädad ära.

Halvemaid asju selle juures on see, et ma ei saa ennast kuidagi välja puhata, kuigi üritan palju magada. Ükskõik kui palju ma ka ei magaks, on silmad kottis. Kooli pärast olen ka mures, esmaspäeval on mind ees ootamas kolm tööd (kaks neist kontrolltööd), aga arst keelas mul esmaspäeval kooli minemise, pani ka arstiaja kooli ajale. Väga halb! Aga mul on siiski tunne, et kooli lähen ikkagi. Niigi pidin kaks koolipäeva kodus kössitama...

Ja millest selline pealkiri? Vot sellepärast, et mul on kõik gripi sümptomid ja see ei ole hea..Kuigi sisimas ikka loodan, et lihtsalt külmetus. Gripi kohta saad lisaks lugeda SIIT.

PS: täna sain lõpuks ka korralikult püsti seista, te ei kujuta ettegi kui hea tunne see on, kui sa seisad ja sul ei lähe süda pahaks.

Tänase päeva võtaks kokku sõnaga: ''AUTŠŠŠŠ!!!''. Täna sain endale uue sarve ja olen selle üle maruuhke (praegu on see koht kus ma ei räägi tõsist juttu).

Tänasest on meie koolis jälle kõrgushüppematid, seega täna, tunnis pühendusime peale soojendusringe üksnes kõrgushüppele. Terve tunni läks mul täitsa ütleme nii, et hästi, kuigi mõned korrad feilisin (nagu me kõik). Hüppasime erinevate kõrgustega ja rääkisime klassiõdedega niisama. Tunni lõpus tahtsin veel ühe viimase hüppe teha, nagu mul ikka kombeks. Noh võtsin siis ilusti hoogu (muide, mina hüppan kõrgust vasakult poolt). No ja jooksin, kõik oli kontrolli all, tegin tõuke, lendasin ja PAUK! Ma lõin pea vastu posti ära. Mitte vastu latti, mis on põrandaga paralleelselt, võid vastu ühte seda metallposti, mis latti üleval hoiavad. 

Tõukasin ennast liiga vara, oleksin pidanud ühe sammu veel tegema, sel juhul poleks ma oma pead ära löönud.. Jah, ja kuna selline vägev pauk juba oli, siis sain endale vägeva muhu ka, mis käega katsudes ülimega valus on (isegi mitte-katsudes on veidi valulik). Minu suurimaks õnneks lõin pea ära sealt kus juba juuksed on (beebikarvad), seega seda niisama näha ei ole, mis on vägagi tore. Kuigi tõesti, kui mulle vastu kõnniksite, siis te ilmselt ei näekski midagi, katsudes saaksite küll väga hästi aru, et midagi on valesti. Eks näis milline see mõne päeva pärast välja näeb...kollane ehk? :D

Eelmise aasta lõpu poole, leidsin kodust üles The Sims 2 plaadid, mida miljon aastat taga otsinud olin. Mõistagi tõmbasin nende abil mängu arvutisse ja teate mis? Ma olen Simsist lihtsalt sõltuvuses! Uskumatu lihtsalt, ma ei julge öeldagi, kaua ma seda täna mängisin. Selle asemel oleksin saanud palju muid ja targemaid asju teha.

Vahepeal juba mõtlesin, et keegi võiks minu eest mängu ära peita (plaati mõtlen). Kasvõi lihtsalt mõneks ajaks. Aga iga kord, kui sellisele mõttele tulen, siis mõtlen ümber! Ilmselt see ''Simsi sõltuvus'' on kõigest ajutine (tahaks loota). Ma nüüd ei tea kuidas seda reaalses elus kaotatud aega tasa teha (tegemist ikka päääääris mitme tunniga). PS. Võite alati kommenteerides igasugu soovitusi jagada, sest ma ei taha olla järgmine HDTanel.

Täna sain kätte ka oma kaua-oodatud MP3 mängija, mille tellisin Aliexpressist minu mäletamistmööda novembri esimesel poolel. Hiinast asju tellides on pidevalt selline põnevus, et kas tuleb ja millal tuleb ja milline tuleb. Tihtipeale on netis pildina üleval üks asi, kuigi tuleb kohale hoopis mingi teine, kuid küll sarnane asi. Minul läks seekord hästi ja sain õige asja, aga üks pisiasi mida kaasas polnud oli laadimiseks/arvutiga ühendamiseks tarvilik USB juhe. Aga see-eest töötab korralikult (panin mälukaardi sisse ja proovisin). Kas keegi teab kust ma võiksin leida sellise USB?

Praegusel ajal, eriti viimastel nädalatel ajavad mind liigsed küsimused hulluks. Ei, ma ei räägi koolist või sõbraga näost näkku rääkides. Asi on Facebooki chat'is, mis sõna otseses mõttes ajab muu nii hulluks et lõpuks on lausa niiii naljakas.

Usun, et te ei saa päriselt aru millest täpsemalt jutt on. Lubage ma teen teile lihtsa näite, mis mind iga päev Facebookis ootab:

Sõber: Tsau

Mina: No tsauki

Sõber: Mis teed?

Mina: Söön õhtusööki :)

Sõber: Mis süüa on?

Mina: Riis kanakastmega

Sõber: Segan sind?

Mina: No otseselt ei sega aga, aga ilmselt ma väga aktiivselt praegu ei vasta

Sõber: Okei, siis tean

Sõber: Aga mis sa täna tegid?

Sõber: Kuku, kus oled?

Sõber: Halloooo??!?!?

Mina: Eemal olin netist

Sõber: Okei, aga mis sa täna tegid? Ja mis sa homme teed?

See näide on väga leebe, sest tavalised tekstivahetused on minu näitest 5-6 korda pikemad. Jep, peaaegu igale minu lausele järgneb uus küsimus. Palun lõpetage! See ajab päriselt hulluks. Ma ausalt ei viitsi kogu aeg seletada, mis ma täna tegin ja kuidas tegin ja mis oli selle eesmärk ja kuidas selle ära jõudsin teha ja mida nüüd edasi teen või millega ma nüüd tegelen. Õhhhhhh! Palun vältige sellised situatsioone. Kasvõi jaga oma muljeid tänasest päevast või räägi mõni aeg minuga ilma küsilauseteta. Selline nõme ülekuulamise tunne tekib, kui igale vastusele järgneb uus küsimus.

Ja üks asi veel. Kui ma parasjagu su kirjadele ei vasta, siis ei pea mu Facebooki vestluses niimodi spämmima: ''Hallo???, Kus oled??? LINDA!?!?, Sa ei taha minuga rääkida? :( LINDA??? Jäid magama? Kus oled? Juhtus midagi? Okei ma lähen magama, kui sa rääkida minuga ei taha :( Linda?????''

Tegelikult ka, inimesed, see pole okei. Ärge mind nüüd väga kurjaks pidage, aga lihtsalt, ma ei pea internetis 24/7 kättesaadav olema. Minus ei peitu inimest, kes iga telefoni hääle peale jookseks.

Minuga toimuv on juba lihtsalt ajuvaba, täiesti haigelt nõme. Eriti nõme on jälle oma blogis oma muresid kurta kuid ma lihtsalt ei suuda vait olla, sest see on juba nii debiilne et õhhhhh. Nagu juba pealkirjast lugeda saite, siis jah, vahel mul ongi tunne et saabki kõik ainult hullemaks minna. Muidugi mõne asja koha pealt on ju kõik täpselt nii nagu peab olema (näiteks kool), aga no kui üks asi on hästi, siis ometigi teine asi ei pea hästi olema.

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi oma tervisest ja jooksvalt bloginud, mida on nüüd tehtud, mida leitud ja mis edasi. Viimane postitus oli ''Sain targemaks, varsti saan vist kuldkliendiks ka'', kus kirjutasin sellest, et gastroskoopia (mõõganeelamise) abil diagnoositi mul krooniline gastriit (gastriidi kohta saate lugeda eelnevalt lingitud postitusest). Mulle määrati retseptiravimid, mida pean võtma igal hommikul, esialgu kuu aega järjest.

Samal päeval rääkisin arstile ära ka oma kolmanda mure (*teine mure oli pearinglused). Nimelt umbes aasta-poolteist on mul põlved valusad. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Selle peale võeti mult hulganisti vereproove ning kohe peale seda läksin ka põlvedega ultrahelisse, kust paraku midagi ei leitud.

Nüüd, kaks päeva tagasi külastasin uuesti Järvamaa haiglat, et teada saada, kas vereanalüüsid midagi näitasid või mitte. Kuigi läksin kohale, pidin oma arstiga rääkima telefoni teel. Luges mulle siis pikalt ja põhjalikult mida uuriti ja et need ja need ja need asjad olid kõik negatiivsed (see oli muidugi hea uudis). Aga siis jõudis ta kohta, kus ütles, et üks proov oli positiivne, Linda sul on puuk borrelioos. 

Ei noh tegelt ka või?? Miks ma kõik s*ta endale saan? Mida see minu jaoks siis tähendabki- antibiootikume, iga päev kolm korda (esialgu 20 päeva). Ma ei tohi põrutada oma jalgu, eriti keelatud on igasugune hüppamine ja trallimine jalgadel. Päris fun! Ja issand need rohud on niiiii kanged, juba peale ühte päeva manustamist kõhus keeras. Kuna need rohud on kanged, pean kord päevas võtma veel piimhappebakteri kapsleid, et magu sõna otseses mõttes kaitsta. Kuigi borrelioosi ravi võib venida pikaks, saab lõpuks (õnneks) sellest täiesti lahti. 

Kas nüüd usute et mul on kopp ees? Ja mis veel lahe, ega ka koolitegemistes on keegi, kes kritiseerib või kamandab, et aa, Linda miks sa nii ei tee ja miks sa teed nii nagu sa teed. Linda, rahune maha ja kuula, sest sa ise ju hakkama ei saa ja midagi ei mõista. Appppiiiiiii!! Võtke palun rahulikumalt ja ärge tõmmelge, oleks kõigil igat pidi kergem!

Viimasel ajal olen endamisi väga palju erinevaid asju peas analüüsinud. Mõttematerjali on väga palju kogunenud. Viimasel ajal olen mõelnud nii pereliikmetest, sõpradest, klassi-/koolikaaslastest, üldse kõigist. Olen mõelnud palju ka sellele, kuidas on muutunud minu elu ja inimesed minu ümber.
Kindlasti mõtlete, et miks ma küll selliste asjade üle pead murran. Lihtsalt nii palju asju on toimumas, koguaeg on mingi jama või järjekordne olukord, kus avastan, et sõber/sõbranna, keda olen pikemat aega usaldanud, kellega olen saanud rääkida kõigest, on ikkagi selline nagu kõik teised. Kahepalgeline või lihtsalt ignoreeriv, mind vajatakse ainult siis kui midagi vaja on.
Kas mul on ainult tühipaljas tunne, või on see reaalsus, et ainult mina satun selliste inimeste otsa? Ilmselt on see pelgalt tunne, kuid mille ku**dima pärast kõik minu lähedased/tuttavad elavad nii ilusat elu? Saavad kõigega hakkama, mõtlevad ühtemoodi, tegutsevad ühtemoodi ja siis tulen mina. Mina, kes ma huvitun hoopiski teistest asjadest kui teised, tegelen teiste asjadega, mõtlen asju teistpidi ja ei ole kellegi jaoks piisavalt tubli või tore.
Ma ei oska seda olukorda kuidagi lahendada, sest saan aru, et viga peab olema minus, aga ma ei tea mis see on, mis minu juures siis nii eemaletõukavat on. On öeldud anonüümselt, et olen mingi suvaline tiinekas, siis olen lihtsalt bubekas kes ei suuda oma emotsioone vaos hoida, siis olen ka juba sõbranna jaoks lihtsalt mingi sõna otseses mõttes abivahend, sest Linda ongi ju selleks, et lihtsalt mingi abividin olla, ega Lindal pole ju kunagi abi või tuge vaja.
Lihtsalt oleks lihtsam, kui keegi reaalselt ütlekski, et Linda, näed, just see konkreetne asi, on Sinu juures häiriv, kas sa saaksid seda kuidagi enda juures parandada? Ölge kasvõi nii nagu eelnevalt välja tõin, mitte ärge karake mulle internetis või lihtsalt näkku röökima, et kuule Linda, sa oled debiilik, tõmba uttu. Eriti lame, kui seda tehaksegi reaalselt anonüümsena.
Mina elan selle järgi, et kõike peab saama viisakalt ja rahulikult arutada ja lahendada. Millegipärast paljud inimesed kuulevad sellisest asjast, nagu ''viisakas ja rahulik käitumine'', esimest korda. See on minu jaoks täielik müstika. Kuidas ei ole võimalik rääkida rahulikult?
Jõudsin jutuga lõpuks sinnamaale, kus ise oma sõnadest loen välja, et tegelikult ei saagi mina alati süüdi olla, alati ei ole Linda see, kes kõike valesti teeb. Iga inimene peaks ennast analüüsima ja otsustama, mida tema täpselt valesti teeb, enne seda kui kellegile teisele kõrri kargab.

Mul on selline tore ja siiras teadmine, et minu kõhuvaludele hakkab vaikselt finishijoon särama. Peale kahte ''piinarikast'' ja mitte nii tervislikult toredat aastat, pluss mõni kuu, hakkabki lõpuks läbi saama.

Eile, neljapäeval, käisin uuesti arsti juures, et teada saada sellise õõvastava protseduuri, nagu gastroskoopia, ja veel mitmete uuringute tulemused. Meeldetuletuseks kõigile lugejatele, et gastroskoopias käisin eelmisel nädalal. Kes pole veel jõudnud, saab postitust sellest lugeda SIIT. 

Sain siis niipalju targemaks, et mul oli õigus! Ehk siis kui nüüd konkreetselt rääkida, siis mul diagnoositi krooniline gastriit. Gastriit on inimkeeli öeldes siis mao limaskesta põletik. 

Kroonilise gastriidi korral väheneb maonäärmete hulk, mistõttu maos toodetakse vähe seedeensüüme (ensüüm on valk, mille toimel kulgeb enamik elusrakkude protsesse). Maolimaskesta kaitseb mao rakkude poolt toodetav lima, kuid kui lima on vähe ja seedemahlasid (maomahla) on toodetud rohkem kui vaja, hakkab magu seedima iseennast (see tekitab ka kõrvetisi). Selle tagajärjel tekib maolimaskesta põletik. Seesuguse protsessi jätkamine võib tekitada maohaavandeid (mida mul õnneks ei ole). 

Jah, sain teid nüüd peajagu targemaks teha. Igatahes, kohe peale diagnoosi ja ravi kuulmist rääkisime edasi minu uimasustundest kehalises kasvatuses ja rahvatantsus, üleüldse füüsiliselt liikudes. Sellega tegeleme edasi järgmisel nädalal. Kurtsin ka oma haigete põlvede üle, mis veidi üle aasta tunda on andnud. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Kõik räägitud arutatud, saatis arst mind veel kohe peale kabinetist väljumist vereproovi andma ning kohe peale seda ultrahelisse. 

Ehk siis jah, rohkem uudiseid pole, eks järgmine nädal saab äkki veel targemaks. Aga põhiline on see, et minu kõhuvalud heal juhul on kuu-kahe pärast kadunud. Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma sellepärast olen!! Jeiiii!

Aga tõesti, Järvamaa haiglas ja polikliinikus olen juba iganädalane ''klient''. Küll on tore, eks? Varsti võib mind ametlikult Järvamaa haigla kuldkliendiks kroonida. Asja tuleb ikka huumoriga võtta. Ja mine tea, äkki ravivad mu ''varateismelisuse'' ka ära :D

Täna oli selline veits ''raju'' päev, kui nii võib öelda. Ainult üks voorimine ühest majast teise. Minu kõhuvalude maraton on saanud uue kuue, sellega on hakatud tegelema ja mul on tunne et sellga ei lõpetata enne, kui probleem on leitud ja likvideeritud, jeiiiii! Aga kõige enne räägin oma pisut hullumeelsest teost, võinoh, kui hullumeelne see ikka on :P

Väiksest saadik olen selline pikajuusteline kuldkihar olnud (mitte küll väga rabavate juustega). Aga teate kuidas see ära tüütab? ''Linda, Sul on nii pikad juuksed!'', ''Linda, issand kui pikad Su juuksed ikka on, ma tahaks ka!'' ja nii edasi ja edasi..Otsustasin siis veidike muutust teha ja nagu naksti, u 25cm bauhti maha! Jah, saate õigesti aru, Linda lõikas oma pikad juuksed suhteliselt lühikesteks.Enne ulatusid need minu tagumikuni välja, kuid nüüd on need kõigest rinna kõrgusel. Mii soo häpii!

Edasi tänasega. Nagu ma juba ütlesin, siis trallisin täna ühest majast teise. Alguses kooli, siis arsti juurde, siis kooli ja uuesti arsti juurde. Nüüd kõige mitte-põnevam osa, mis ma siis targemaks seal arsti juures sain. Kohe samaks päevaks sain ultraheli aja, kus uuriti kilpnääret (ma ei tea miks) ja kõige ''magusam asi'': Järgmisel esmaspäeval ootab mind ees gastroskoopia, kes ei tea mis see on siis, rahvakeeli kutsutakse seda mõõgeneelaimiseks. Suht jälk protseduur, peenike toru, mille otsas on pisike kaamera, aetakse sul söögitorust makku, tehakse kurku ainult kohalik tuimestus. Õhh ma tegelt väääga pelgan seda, aga kui on vaja siis on vaja. Eks ma pärast saan värvikalt ka kirjeldada oma elu hullemaid minutied.

Nädal aega peale gastroskoopiat lähen tagasi arsti juurde ja siis saan äkki targemaks. Sel korral, või millalgi hiljem hakatakse ka minu vererõhuga tegelema, ka sellega, miks ma kehalises ei suuda midagi teha ilma selleta, et pilt uduseks läheb. Seega mingi aeg pannakse mulle peale see aparaat, mis mõõdab 24 tunni jooksul vererõhku ja pärast tehakse kokkuvõte. Ja teate mis ma just välja mõtlesin? Kui see juhtub olema koolipäeval siis on ju päris piinlik, kui ta peaks mul tunni ajal seda mõõtma hakkama, see ju suriseb..Järjekordne viis kuidas ennast klassi ees lolliks teha! :D

Aga igatahes asjad liiguvad ja liiguvad, mu tuju on isegi natuke tagasi tulnud. Tänu oma paremale tujule otsustasin midagi nunnut ette võtta. Läksin siis Selverisse ja vaatasin igal pool mitu korda ringi, mõtlesin mida osta. Lõpuks sattusin lemmiklooma riiulite vahele, kus seistes tuli mul kohe meelde, et Kai tuleb Dšännuga järgmisel nädalavahetusel külla. Kuna Kaid ootab siin umbes täpselt miljon asja (peale minu kaks pakki kanasnäkke ja kaks pluusi PS. Kai, Sa lubasid mulle selle valge pluusi tuua kihihii), siis Janet on ju samamoodi minu nunnununnu külaline, ei saa teda tühjade kätega käppadega jätta. Seega alates tänasest on Janetil minu juures personaalne joogikauss (mis on muide lillakas-roosa ja sobib meie kõigi kolmega) see on päriselt ka nii nunnu ja veel ostsin Janetile maiustamiseks Rodeo maiuseid, Milline suur süda, onju. *siia käib ingli nägu*

...täiega viriseda. Ma isegi täpselt ei tea miks, viimase aja asjad on kopa nii ette visanud, et tuju midagi teha on suhteliselt kadunud. Kusjuures midagi otseselt polegi olnud ega midagi pole juhtunud..Ahh ma ei teagi. Ma ei saa aru, kõigiga läbi saan, koolis olen suhteliselt edukas, muud asjad on korras, aga midagi nagu kripeldab sees. Ma ei tea, kas asi on minu sõbrannas, kellele ma täiest jõust kaasa elan ja üritan tal aidata mõnel kindlal teemal arutleda või on üldse asi teadmatuses, mida arst esmaspäeval minu tervisliku seisundi kohta räägib või on üldse mingi kolmas. neljas või seitsmes asi. See kõik on nii segane, sest ma isegi ei tea mis mul viga on. Tegelt on veits naljakas ka ennast jälgida, mingiaeg on kõik hea ja siis järsku miski ei meeldi, typical me! 

Aga teate mis, mul on selline tunne nagu mu mõistus täiega mõnitaks mind. Viimasel ajal näen pideval unes, et chillin või laulan mõne oma iidoliga koos. Mõni postitus tagasi kirjutasin ka ühest oma unenäost, kus esinesin koos mitme tuntud lauljaga suurel laval (seda saab lugeda SIIT). 

Mõni päev peale seda unenägu nägin unes uuesti Liisi Koiksonit, ma isegi ei mäleta mis seal unenäos juhtus, aga selline tore uni oli. Täna öösel nägin siis ülihead unenägu, kus olime Heliga mingis ehituspoes ja mingi hetk nägime Eeva Talsit, juba varsti oli ta minu juures, võttis mult ümbert kinni, jalutasime niisama ja rääkisime kõiksugu asjadest. Eeva tegi veel huumorit ja meil oli mega lõbus. Lõpuks läksime ka minu vanaema juurde õhtusööki sööma, sellega see siis lõppes.

Tegelikult on muidugi ülimalt tore näha selliseid unenägusid, aga mille krdima pärast peavad need olema nii ilusad ja toredad, mis mitte mingi valemiga ei saa päriselus juhtuda, jah juhul kui ma üleöö ülihead lauluhäält endale ei saa..No igatahes on mul siis praegu järjekordne ''mõõnaperiood'', kust loodetavasti juba lähipäevil välja saan..

Mäletate, kui ma üleeelmises postituses virisesin enda üle, kuidas ma ei suuda normaalselt toituda ja miumiumiu. Seoses sellega on veidi humoorikas lugu rääkida mis sellest asjast siis õieti edasi sai..

Süvenenumad blogilugejad ja sõbrad-tuttavad teavad väga hästi et nüüdseks juba veidi üle kahe aasta on mind piinanud kõhuvalud ja siiani pole sellest midagi saanud. Nüüd kolmapäeval läksin siis üle pika aja uuesti arsti juurde ja rääkisin oma mured ära, et kõhuvalud ülakõhus on siiani väga aktiivsed, viimastel kuudel on need tihedamaks läinud kui varasemalt ning praegused kõhuvalurohud ka ei toimi enam. Rääkisin ka sellest, et sel aastal ma ei suuda kehalise kasvatuse tunnis enam korralikult kaasa teha, juba tunni alguses ringide jooksmine ajab pildi uduseks ja enesetunde kehvaks. Selle peale katsus siis mu kõhu üle, mõõtis vererõhku ja tegi mulle kokkuvõtte.

Seda, miks ma kehalises enam normaalselt kaasa teha ei suuda, ei saa olla mu madala vererõhu pärast, sest sportides vererõhk tõuseb (seda arvasin ma isegi), selle põhjustajaks on midagi muud mida otsima hakkame. Kõhu kohta siis nii palju, et kirjutati välja uued rohud, mida esialgu võtan nädal aega, kui need mulle sobivad siis need ka jäävad. Järgmisel päeval pidin kohe hommikul tühja kõhuga verd andma minema, järgmisel teisipäeval lähen ultrahelisse ja saab novembri alguseks ehk kuidagi targemaks.

Ja nüüd minu lemmikosa..Perearst luges mulle ette kõik, mida nüüd edasi tegema pean. Alustades söömisest lõpetades mitte-söömisega.

Praeguseks keelatud toidud:

Ja minu põhimenüü:

See menüü sellisel kujul ehmatas mind alguses ikka päris korralikult ära, aga tegelikult pole hullu midagi. Paar nädalat peaksin ilusti toime tulema ja kui aus olla siis selle mõne päevaga ma ei igatsegi mingit rasvas praetud kartuleid või rasvaseid vorste. Kuigi praeliha ja jäätist tahaks küll, niuks. Tegelt ülisuper, äkki saan oma alakõhtu vähemaks selle toitumisega. Alati mõelda optimistliklt! :P

Jah, mõni päev on ikka nii jama kui jama. Muidugi võib selleks olla miljon erinevat põhjust, aga tõesti, viimasel ajal on minu puhul need enamjaolt seotud kooli ja tervisega. Võibolla on teil minust selline mulje jäänud, et seoses nendega olen igati negatiivne ja virisev. Tegelt ei ole nii. Muidugi  võiks ju headest asjadest rääkida, aga mõnikord (kuigi viimasel ajal päris sageli) on selliseid hetki mil on nii jama, kõik tundub nii jama ja enda välja elamiseks kasutangi tavaliselt oma blogi, kus mul on vabad käed, mida teha ja kuidas kirjutada (kuna see on siiski minu blogi ja kellegil ei ole kohustus seda lugeda, eksole). 

PS. kõik kes ''negatiivsust'' ei talu, siis jäta see postitus siinkohal pooleli ja külasta minu blogi veidi hiljem, kui uus postitus ilmavalgust  on näinud. 

Lugu siis selline (alustades eelmisest kolmapäevast). Kolmapäeval oli meil kehalises maagiline cooperi test, mis kujutab endast 12 minutit järjest staadioni ringide jooksmist ja pärast olenevalt sellest mitu ringi jooksid, saad vastava hinde. Selleks et nelja saada, peab minu mäletamist mööda jooksma vähemalt 8,5 ringi (üks ring on 250m). Ega mul midagi keerutada polegi, päris surm oli. Mitte et mulle hirmsasti meeldiks oma tervise üle avalikult viriseda, aga ma sõna otseses mõttes jooksin ennast peaaegu pildituks. Ma fucking ei kujuta ette ka, miks ma kehalises enam midagi korralikult teha ei suuda. Tavaliselt kehalise tunni alguses jookseme 3-4 ringi, mille vältel mul juba silme eest pooleldi uduseks, pooleldi mustaks kisub. Pea käib alati hullult ringi ja ma ei oska ka mitte midagi teha. Cooperi testi ajal oli asi nii hull, et kokku umbes kaks ringi ma pidingi kõndima, sest ma lihtsalt ei suutnud joosta, muidu oleksin vist täiesti pildi kotti visanud. Kui lõpuks see maagiline vile kostus, siis ma lihtsalt olingi külili maas ja üritasin õhku saada, siis liigutasin ennat selili ja üritasin kuidagi oma jalgu veidi kõrgemal hoida et mul pilt eest ära ei läheks, eesti keeles öeldes oli mul nii krdima s*tt olla. 

Ega see neljapäeva õhtugi väga parem polnud. Sel toredal ajal mõtles mu kõht, et ou, oleks lahe jälle Lindat piinama hakata. Siis ma seal lugesin oma Kõrboja peremeest, valutasin kõhtu, talusin keskmist iiveldust ja jõin (Kai soovitusel) vastu tahtmist kummeli teed, et iiveldust ära saada. Raamatu sain läbi ühe ajal öösel, kohe tõmbasin ennast ka kerra ja jäin magama. Kui hommik koitis, oli aeg ärgata ja kooli sättida. Jälle see nõme kõhuvalu ja iiveldus olid tagasi tulnud, mille pärast ma ka kodusele ühepäeva-puhkusele pidin jääma, nõmenõmenõme. 

Veetsin siis nädalavahetuse maal, kus kõik need õhtud mu kõht jälle valutas. Reede õhtul jäin veel hüpriski vara magama (kell 23). Njah, umbes kaks tundi sain magada, mil piinava kõhuvalu peale üles ärkasin, natuke ootasin ja siis läbi kottpimeda maja teise otsa WC'sse kõmpisin, nii igaks juhuks. Seejärel tegin endale köögis suure tassi kummeliteed (kogemused näitavad, et see pisut aitab) ja sõin sisse 3 NO-SPA tabletti. Köögis kössitasin seal oma pool tundi mil lõpuks tagasi voodisse minna söandasin. Järgmisel päeval samamoodi edasi, jeii (küll mitte enam nii hullult). 

No pühapäevani kestis siis trall maal. Jõudsin koju ja mis mind ootas? Vene keele väljendid, inglise keele väljendid, ajaloo kodutöö, matemaatika kodutöö..That's so awesome! Oioi, te poleks tahtnud mulle tol õhtul jalgu jääda, ma olin ikka nii kuri kui kuri, ikka täitsa kuri. Kuna mul on selline tore sõbranna nagu Kai, siis vahutasin talle kokku oma pool tundi kui kuri ma olen, et õpetajad tahavad, et me nädalavahetusel ennast välja puhkaks ja et me koolis ei magaks ja kõik nii edasi, aga ise annavad nädalavahetuseks miljon asja õppida, mille peale esmaspäeval muidugi ka töö tuleb. Päriselt ka, palun vabandust õpetajad, kes te mu blogi loete (ma tean, teid on päris mitu), mul on lihtsalt nii kopp ees sellest ''vabast ajast'' õppimisest.