Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Ma ei tea kuidas teie, aga mina ei saa ikka aru, milleks seda kella keeramist tarvis on? Tegelikult alles hiljuti oli mul hea meel, et olin oma unerütmi peaaegu täiesti paika saanud, aga nüüd kui muudeti kella, läks see totaalselt sassi..I'm not very happy, you know. Üldse selle unega on viimasel ajal mingid veidrused..

Kõik kes on juhtunud nägema Padjaklubi, teavad hästi, kes seal on Kristina. See jubedalt kritiseeriv ja hull inimene. No igatahes üleeile öösel pidin ma selle sama Kristinaga pikalt koos olema. Ühes autos. Ja ta lõugas. Kõvasti. Hommikul ärgates oli mul hea meel, et see läbi sai :D

Eile oli selline teistmoodi hilisõhtu. Kell oli 12, kui lõpuks uni tuli. Läksin oma voodisse ja panin silmad kinni, et ruttu magama jääda. Vaevalt 3-4 minutit sain rahulikult olla ja siis otsustasid suured haneparved, et hästi lahe oleks kõvasti karjudes kogu kupatusega üle meie maja lennata. Okei, oleks siis neid üks parv olnud, aga see hanede möll kestis kokku umbes 10 minutit, much fun. Kust neid tuli üldse nii palju?

No haned said lõpuks otsa, olin rõõmus, et sain magama jääda, aga näkäää. Otsustasid politseionud Sleveri parklas mingide tüüpidega rääkides oma vilkurid käima jätta. Selver on üpriski minu kodu ligidal ja noh, kui on suhteliselt pime ja muud liiklust pole, siis need paganama vilkuvad eredad tuled paistavad ikka nii mõnusalt tuppa.

What else..Ükspäev käisin Talinnast läbi ja ostsin endale lõpukleidi ära yayyy. Ma praegu meelega seda kirjeldama ei hakka, küll jaksate juunini oodata :D

Ma olen tegelikult natukene isegi segaduses, et kuidas jälle mina..okei, seekord pole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt nii WTF olukord. Asi on riietes, välja kandmises ja šoppamises.

Ilmselt paljud tüdrukud nõustuvad minuga, et naissugupoolele on riietus väga oluline. Ma olen selles päris kindel, kuna miks muidu pea kõik meeleheitlikult mööda poode jooksevad, et just enda jaoks parimad püksid või mis iganes riietuseset leida.

Veel rohkem ajas mind hulluks eilne päev, kui õega Tallinnas poodides ringi käisime ja ma endale lõpukleiti ja saapaid otsisin. Muidugi vaatasin ka erinevaid pluuse, teksasid ja jakke. Poodides on reaalselt nii palju asju, mis mulle tõsiselt meeldivad, aga teate mis? Ilma üle pingutamata, mulle ei sobi selga ükski asi mis mulle päriselt meeldib. Ma ei saa aru kas mul on tõesti nii imelik kehakuju või mis värk sellega täpselt on. Tegelikult ajab selline asi päris hulluks, sest ma ei saa kanda asju mis mulle meeldib, või milles ma reaalselt palju stiilsem ja ilusam välja näeksin. Aga ei, ma pean käima riietega, mis mulle tegelikult endale eriti ei meeldigi. Lihtsalt nii tüütu on, tõsiselt tüütu.

Ma päris tõsiselt ei saa aru, kuidas peaaegu kõigile teistele sobivad igasugused riided, milles nad nii lahedad ja ilusad välja näevad. Eriti kade olen ma nende peale, kes kannavad sellist riietust, nagu ma ise tahaksin käia, aga kui ma ise peaksin sellised riided selga panema, siis näen välja nagu mingi täis topitud lambasool (vorst). Mul oleks vaja mingit vol 2 Ženja Fokinit ja umbes 5 tuhandet eurot, kelle/mille abil ma lõpuks leiaks endale riided, mida ma hea meelega kannaks ja näeksin ka nendes ilus välja.

By the way, Tallinnas polnud ühtegi kleiti, vähemalt nendes poodides kus käisime, mida ma päriselt ka selga paneks. Aga ma leidsin ühed üliilusad pidulikud püksid, sinna peale sobiks ülihästi üks pikavarrukaga sifoonist pluus ja alla beešid platvorm kontsad. Ülinunnu oleks nii, ei tea küll kas ka minu seljas, aga millegipärast on ju selline nõme kirjutamata reegel, et lõpetamisele peavad tüdrukud minema kleidiga..

Ma kardan räigelt seda, et lõpetamisel kõik tüdrukud näevad ülikenad välja ja siis mina seisan nende kõrval nagu kapp mingisuguse hilbuga, millega ma kohutav välja näen, sest midagi muud minu kehatüübile leida ei ole.