Sattusin täna delfi noortehääles ühte artiklit lugema, mis rääkis närvesöövatest ning ebameeldivatest õudusfilmidest, mille kinolinastustel on inimesed olnud sunnitud saalist lahkuma ja igasuguseid muid imelikke asju tegema. Artikkel on SIIN.

Kogu artiklis on välja toodud 10 erinevat õudusfilmi, mille alla on kirjeldatud olukordi, kuidas inimesed neid vaadates minestasid, oksendasid, piletiraha tagasi küsisid, südamerabanduse said, surid (?)..Minu jaoks on pisut naljakas see, et kuigi need inimesed seal väljamaal olevat nendele filmidele nii katastroofiliselt reageerinud, hakkasid mõned neist filmidest mind väga huvitama, kavatsen lähiajal ka kindlasti vaadata. Kusjuures tutvudes listiga, nägin oma suureks üllatuseks seal ühe oma lemmiku õuduka nime, mida isiklikult kinos vaadates reaalselt nautisin (sest see oli niivõrd hea). Selleks filmiks on The Counjuring 2, eesti keeles Kurja kutsumine 2.

Äsja mainitud filmi nime alla on kirjutatud järgnev: ''Tegu on juhtumiga, kus külastaja lahkus kinost, kuid seekord hoopis jalad ees. India väikelinna kinos tabas 65-aastast meest filmi ajal südamerabandus. Times of India andmetel tabas südamerabandus meest filmi viimases vaatuses. Ta kaebas valude üle rinnus ning viidi haiglasse, kuid suri enne kohale jõudmist. Olukord muutus veelgi kummalisemaks pärast seda, kui haigla töötajad palusid lahkunu kaaslasel mehe linna ääres asuvasse morgi viia, aga sinna ta ei jõudnudki. Politsei üritab lahkunu asukohas selgusele jõuda, kuid seni ei teata isegi mehe identiteeti. "Kurja kutsumine 2" paneb tõesti närvid proovile ja kui kinokülastaja on teadlik oma südameprobleemidest, siis see film pole kindlasti neile.''

Loetelus olevatest filmidest pälvisid mu tähelepanu The walk (Kõnd), The Passion of the Christ (Kristuse kannatused), Raw (Toores -prantsuse keeles). Seega õudukate sõbrad, kes teist minuga koos need läbi vaadata tahaks? PS.Nimele klikates leiate filmide treilerid ;)

Artiklist võetud lõigud:

THE WALK ''Robert Zemeckise ("Forrest Gump", "Kaldale uhutud", "Tagasi tulevikku" triloogia) 2015. aasta film prantsuse köielkõndijast Philippe Petit'st aastal 1974 ja tema katsest kõndida köiel ilma julgestuseta tollal maailma kõige kõrgema hoone, New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse ühest kaksiktornist teise oli paljudele kinokülastajatele liiast. Filmi erakordne 3D efekt pani nii kriitikutel kui ka tavalistel kinokülastajatel esilinastuse ajal New Yorgi filmifestivalil pea ringi käima ning sundis kõrgusekartuse all kannatavad inimesed lausa kinost lahkuma. Filmi viimased 20 minutit panid proovile ka kõige tugevama närviga filmifännid - paljud pöörasid pilgu ära, kui Petit kõndis filmi finaali ajal Maailma Kaubanduskeskuse ühest kaksiktornist teise. Teised kannatasid lõpuni ära, kuid jooksid kohe tualettruumi oksendama. Režissöör Zemeckis kinnitas pärast esilinastust, et tema eesmärk oligi tekitada vaatajates kõrgusekartus.''

THE PASSION OF THE CHRIST ''Mel Gibsoni 3 Oscarile nomineerinud "Kristuse kannatused" oli nii võimas, et üks naine suri seansi ajal südameinfarkti. Talle võis olla liiast filmi üks kõige olulisemaid stseene - Kristuse ristilöömine. See pole veel kõik - üks Texase noormees tunnistas pärast filmi nägemist üles mõrva.''

RAW ''Kõige hiljutisem näide on Toronto filmifestivalil esilinastunud õudusilm "Raw", milles taimetoitlasena elanud naine hakkab kannibaliks. Filmi kõige verisemad stseenid mõjusid nii rängalt, et mitmed vaatajad minestasid ning neile kutsuti lausa kiirabi. Variety hinnangul on kõige verisemad stseenid loodud nii reaalselt, et õrnema närvikavaga filmifännid peaksid "Raw" vahele jätma.''

Olete mõnda neist näinud? Millised olid emotsioonid?

Eile õhtul sai taas kokku legendaarne Linda ja Laura kokanurk. Just, üle pika aja taas jälle kokkasime koos nagu kord ja kohus. Okei, ega ta tegelikult nii suurelt plaanis ei olnudki, lihtsalt tegime, omal viisil.

Ma ei saa seda siia ikkagi mainimata jätta, et eile olime oma Järvamaa Tütarlastekooriga Rakveres esinemas, Arvo Pärt'i sünnipäeva puhul, kes sai 11. septembril 80-aastaseks. Päris ümmargune ja suursugune number. Lühidalt öeldes, eile läks meil hästi ja üldse kontsert oli nii mõnus. Ühe laulu ajal (kui Kammerkoor Solare laulis koos mudilaskooriga), mul olid lihtsalt nii võimsad külmavärinad peal, et mul hakkas lausa külm. See oli tohutult võimas. 

Kohe kui olin tagasi koju jõudnud, helistas mulle Laura ja kutsus külla, et pole seal ammu käinud jne. Kus ma siis minemata sain jätta. Vedasin ennast kohale. Enne käisime veel koos poes ära, Igasugust staffi ostmas. Tegelt me nüüd midagi nii erilist ka ei ostnud. Meie toidukorvi sattus ka muffinipulber. Kuna Laura õde oli nii kindel, et kodus on muffini korvikesed (need paberid milles muffineid tehakse) olemas, siis neid me ei võtnud. Koju jõudes otsisime ja otsisime, leidsime ainult XXXXXS suuruses muffinikorvikesed. Kell oli juba kümme läbi ka, nii et poodi enam ei jõudnud. Muffini isu oli ikka suur. Kahepeale siis mõtlesime välja mis teha. Otsisime klassikalise koogivorvi, margariini ja riivsaia välja. Määrisime vormi margariini ja riivsaiaga üle ning panime muffini taigna vormi. Saab ka ju nii teha. Kes on väitnud, et ei või teha ühte suurt muffinit? Laura leidis külmkambrist veel kirsse, mis muffini peale panime. Kokku tuli sellest minumeelest väga maitsev muffin. Laurale ka maitses. Videolt on näha pidulik muffini lahtilõikamine. Laural oli see au.

Ma olen jälle kimpus oma süümepiinadega, et ma pole saanud aega jälle nii kaua blogida. Mis mul enda õigustuseks öelda on? Noh, asi on vist selles, et on maikuu ja miljon kooliasja on teha jne..Päriselt ka, kuhu ma niimodi jõuan? Ma ju tegelikult tahaksin koguaeg blogida, aga ei leia kunagi seda õiget aega ja kohta või üldse teemat. Kuna möödas on juba poolteist nädalat, siis peaks ju tegelikult olema asju, millest blogida, aga kirjutamise hetkel mulle kunagi miskit ei meenu. Tegelikult on eriti õudne jälgida seda, kuidas viimastel päevadel blogivaatamise skaala nulli lähedale hoiab...muidugi, see on ilmselge, kui ma EI blogi.

Reedel läksime enda kooli omadega (nendega, kes on osalenud see aasta keemia olümpiaadil või mingil keemiaga seotud üritusel) Tartusse, Teaduslahingusse enda kooli üheksandikele kaasa elama ja töötubadesse osalema. Töötubasid tegid nii AHHAA teaduskeskus ja igasugu teadusega seotud keskused ja koolid. Nende töötubade seas oli ka Psühhobuss, kelle juures sai veidraid asju teha. Meie proovisime teha erinevaid ette antud harjutusi, samal ajal ees prillid, mis keeravad vaatevälja peapeale ehk siis tagurpidi, sõna otseses mõttes. Üheks ülesandeks oli see, et anti paber, millel oli täht (nii nagu ikka joonistatakse, 5-nurkne), ülesanne oli selline, et pidi need prillid ees joonistama selle tähe äärejoone, pidi jälgima, et pastakaga joonistatud joon kujundi joonest kuidagimoodi üle ei läheks. Asi tundus algul ülilihtne, aga kohe peale seda, kui olin prillid ette pannud ja seda tegema asunud, sain aru, et pole see nii lihtne midagi. Kuigi asja ma sain enamvähem käppa ja jooned tulid päris (enamvähem) sirged. Aega kulus, aga Helil kulus umbes 4 korda kauem aega kui mul hehe. Teiseks ülesandeks nende prillidega oli kirjutada paberile oma nimi...Tähed on loetavad aga iga täht on järjest rohkem allpool.

 Kuna ma juba Tartus olin, siis ilmselgelt ma ei läinud pärast teistega koju, väid läksin Kaid ja Joosepit paariks päevaks oma kohalolekuga piinama. Tegelt ma käin seal vist liiga tihti, mul on neist natukene kahju ka tegelikult hihii.Õhtul saime Mariaga kokku ja läksime neljakesi koertega Tartu peale jalutama..muidugi olin mina jälle ainuke, kellel koera ei olnud (sad life). Kaiga suudlevate tudengite juures seistes ja oodates, kuni Maria ja Joosep ära otsustavad mis kaudu me ringi teeme, otsustas mu kõht, et jube lahe oleks üle pika aja jälle valutama hakata. Lõpuks jõudsid need kaks (Maria ja Joosep) ka otsusele, mis kaudu me lõpuks kodu poole lähme, et ikka jalutada ka saaks. Mõnus ilm oli vähemalt (minu mäletamist mööda). Kuskil tund-kaks me ikka jalutasime....Mariast lahku minnes ja koju tatsates ning lõpuks ka koju jõudes läksime kolmekesi oma kakaode juurde ja valisime välja filmi, mida vaadata. Seekordseks väljavalituks osutus film ''Man in the fire''. Kahjuks ma olin nii väsinud, et magasin enamuse filmist jälle maha....Olevat hea film olnud.
Laupäeva lõunal läks Kai Maci poole ja jättis meid Joosepiga kahekesi koju. Kuna oli vaja korrastada tube, siis tegime need korda, pesime nõud, jõime kakaod ja mingi aeg läksime välja ja jalutasime Mcdonaldsisse einestama. Ikka BigMac einet nautima...mmmm. Kuna oli nii ilus ilm, siis me tõesti jalutasime sinna, mitte ei läinud bussiga. Kuna oli üle-Eestiline muuseumiöö, siis õhtul üheksa paiku saime Kai ja Maciga kokku ning läksime muuseumi (mille nime ma jälle ei mäleta). See muuseum oli kunagi vangla. Seal olid madalad laed, ülipalju rahvast ja väga vähe õhku. Vangla nagu vangla ikka..rauduksed ja väiksed kongid. Seintel oli palju lugemist ja klaaskappides sai näha erinevaid eksponaate sellest ajast mil vangla veel töös oli. Suhteliselt põnev oli, aga tõesti...selle eest võiks ikka hoolitseda, et külastajatel õhku ka jätkuks (minu arust).
Pühapäeval juba varasel varahommikul pidin liikuma bussijaama, et bussile istuda (mitte jälle maha jääda) ja kodulinna sõita, nii vara ainult sellepärast, et jõuda JTK proovi. Seekordses proovis olid kõik ekstraväsinud nägudega (mina nende seas). Põhjuseks oli ilmselt see, et enamus meist polnud kuigi kaua maganud, ilmselge ka minuarust..kes siis laupäeval vara magama läheb? Mina küll mitte...vähemalt mitte iga kord.

Mäletate, ma rääkisin Teile, et kui väga ma ikka ootan neljapäeva (9.aprilli), sest kooli pidid tulema kontserti andma minu lemmiku- Curly Stringsi esindajad: Eeva ja Villu Talsi. Ootusärevus oli suur ja kui nüüd aus olla, siis sellel ju oli ka põhjus....Curly Strings on mu lemmik...Eriti meeldib mulle Eva, uskumatu, kuidas Ta viiulit mängib ja kuidas ta laulab uhhhhhh (vaieldamatu lemmik). Olin juba ammu ennast valmis pannud, et nad nüüd kuue päeva pärast tulevad...viie päeva pärast....jne...Ja nüüd neljapäevale eelneval päeval, kolmapäeval pidin ma kuulma just seda, mida ma poleks tahtnud üldse kuulda....Kontsert jäi ära, sest kumbki neist kahest oli haigeks jäänud. Te ei kujuta ette kui kurb ma sellepärast olin, tõsiselt, ma niiväga ju ootasin........Ja nüüd mõni päev hiljem kuulen, et nad ikkagi tulevad, esmaspäeval juhuuuu! (peaasi et keegigi selle üle õnnelik on, või mis?).
Kuna täna ma koolis ei olnud, sain ma olla üksi, rahus ja vaikuses....teate mis on minu jaoks rahu ja vaikus sel ajal, kui olen üksi kodus? Muusika ja laulmine. Tänage jumalat kolm korda selle eest et ma Teie naaber pole, for real. Kui juhtub vahest nii, et saan olla üksi kodus, on kohe muusika mängimas minu lemmiklugusid ja sellega kaasneb ka muidugi kaasalaulmine....see on nii hea tunne, päriselt. Täna alustasin oma mõnetunnilist ainult-kodus-lauljakariääri koorilaulude õppimise ja kordamisega (homme on Tallinnas kooride vaheline konkurss/võistlus, ma ei teagi misasi..igatahes koorid võistlevad seal omavahel). Asi läks väga sujuvalt edasi minu tavapärasele kodu-laulmisele, nimelt Curly Strings ja veel paar Eesti esitajat käima ja nii käivadki asjad, vohh! Ja kuna ma lõpuks nii hoogu läksin (loe:sain korraliku lauluvuhina sisse), läksin ma vanale heale www.karaokeparty.com lehele, kus panin proovile oma karaoke oskuse. Laulsin seal kolme laulu: Wake me up-Avicii; Skinny love-Birdy; My heart will go on-Celine Dion. Mul läks seekord hästi, ma kuidagi suutsin kõigi kolme lauluga jääda 1. kohale. Juhhei Linda! Keegi üldse käib seal veel? Noh, ma mõtlen enda sõprusringkonnale...
Väike tagasiside eilsest filmist, mida käisin kinos vaatamas...Seekord oli filmiks Kiired ja vihased 7 (Fast and furious 7). Mulle see väga väga meeldis...Issand kui ilusad autod seal olid..Kujutage ette, kui väljusin kinosaalist ja üldse majast, nägin parklas erinevaid autosid, tundus mulle, et need kõik on täielikud pannid, endlagi hakkas naljakas, et täiesti tavalisi ja igapäevaseid autosi nii nimetasin. Kas mulle ainult tundub, või jääbki see teks järjest väiksemaks (ka reavahed).....Misasja?? Noh, las ta siis olla nii, kui ta nii olla tahab. Igatahes, see oli väga hea film ja kindlasti seda võib igaühele soovitada vist. Kinos näidatakse enne filmi algust ka erinevaid trailereid filmidest, mis on peatselt kinodesse tulekul, sealt võis näha ka ühe õudusfilmi trailerit (Unfriended), mis tuleb meie kinosse juba järgmisel nädalal...ma otsustasin, et ma lähen seda vaatama. Juba sellepärast, et ma olen hakanud õudusfilme nautima (päriselt need meeldivad mulle) ja sellepärast, et filmi traileri järgi on tegu väga põneva filmiga, täpsemalt filmi kohta teada saamiseks vaadake trailerit.

Ma olen niii laisk, isegi nii palju et ma ei ole jaksand nii ammu (u poolteist nädalat kui ma ei eksi) midagi blogisse kirjutada. Tegelikult vist isegi oleks nagu midagi kirjutada, aga tahtmine kaob õhtuti kui uni tuleb. Kuna praegu on kevadvaheaeg, siis ajapuuduse kaela ma kõike ajada ei saa, sest olgem ausad....aega on kuis tapab (tegelikult isegi rohkem). Kuid nüüd pika pausi peale olen mõelnud, et peaks ennast kokku võtma ja tihemini blogisse kribama (kes seda muidu ikka lugeda viitsib, ilmselt praegugi keegi ei viitsi). Tegelikult polegi ju oluline, kui palju on lugejaid või kui palju minu blogist räägitakse..Peaasi on ju ikkagi see, et ma saaksin ennast tühjaks kirjutada ja hiljem omi mõtteid lugeda lugeda. Võinoh jah.

Kui ma nüüd maa peale tagasi tulen ja otseselt mõtlema hakkan mida kõike  teiega jagada, siis ütlen ausalt...mul pole kõige õrnemat aimugi. Kas rääkida laulmisest või sellest kuidas ma igapäev korralikult välja saan magada või eilsetest virmalistest, kõigest tulevast või üldse millestki üheksandast või kümnendast... Ma siis räägin parem kõigest. Asi otsustatud!

Alustaksin reedest? Tegelikult reedel oli ainult see lugu mis peale kooli oli (iseenesest äärmiselt ebavajalik info). Peale kooli sain Heliga kokku ja läksime Maksimarketisse kohvikusse pannkooke jäätisega sööma (need on jumalikult head). Ausaltöeldes me ei läinud sinna niisama lihtsalt, ikka põhjusega..Heli läks juuksurisse ja ma läksin Tema kätt hoidma, et tal oleks ikka julgem ja puha. Heli istus juuksuritoolis tervelt 2 tundi..ja mis te arvate mis mina terve selle aja tegin? Lobisesin ja lobisesin ja lobisesin. Mul pole halli aimugi kuidas see juuksur minu loba välja kannatas, ise ta ütles et tal pole minu lobamise vastu absoluutselt midagi. Juuksur iseenesest oli väga tore ja sõbralik ja noor (käis ka meie koolis kunagi). Rääkisime temaga meie koolist, küsis mõne õpetaja kohta, et kuidas neil läheb ja kõik muu selline mula.
Peale juuksurit läksime Heli koju filmi vaatama (Divergent). Jällegi film mis mulle väga meeldis ja julgen kõigile soovitada. Anyway.. Film vaadatud, tagasiside antud, oli kell nii palju, et pidin hakkama koju minema. Heli mõtles, et noh mis seal ikka, saadab mind kuskile maale ära, aga meie teekond ei läinud just nii nagu olime plaaninud...me kõige otsesemas mõttes jäime pimedal teelõigul seisma ja hakkasime taevast vahtima...tegelikult tähti. Lihtsalt nii ilus oli. Taevas ei olnud mitte ühtegi pilve, terve taevas helendavaid täpikesi täis. Pool tundi, tervelt pool tundi me neid seal vaatasime ja imetlesime kuni mul seismisest lõpuks külm hakkas ja meil ajataju tagasi tuli, et peaks edasi liikuma. Nii uskumatu kui see ka pole.....ma siiski jõudsin koju, tuleb tõdeda et üle poole tunni hiljem kui pidin.
Samal päeval (reedel) hakkas kõigil Eesti koolijütsidel kevadvaheaeg koolivaheaeg. Jupiduuuu saab magada ja ei pea õppima........Noh, iseenesest hommikul vara just tõusma ei pea, aga õppimisest siiski 100% me ei pääsenud. Nimelt meie klassi tüdrukutele anti tööõpetuse tunnis ette, et peame koostama referaadi teemal ''Rahvusköögid''. Mina ei saa aru mis vaheaeg see selline on kui peab kirjalikke töid tegema? Hästi ei ole vaheajaa moodi. Ilmselt õpetaja arvab, et mis need noored siis ikka teevad, ainult telefonides ja arvutites. Aga tegelikult asi ju nii hull ei ole (minu puhul vähemalt). Kallid õpetajad, uskuge mind, vaheajal paljud õpilased kas magavad, on linnast üldse väljas, laulavad, tantsivad, on laagris või kus iganes veel... See protsent ei ole ju massiline, kes reaalselt midagi tarka ei tee. Aga kas see ongi nii oluline vaheajal midagi tarka teha? Minuarust mitte, vaheaeg ju ongi puhkamiseks ja kosumiseks. Seda paljud ei mõista, mis seal ikka, ehk elu kunagi õpetab selle neile selgeks, võibolla.

Jälle üks väikestest unistustest täitus. Kallis Eesti rahvas, kas teie nägite ka eile virmalisi? Ma olen väiksest saati tahtnud vägaväga näha virmalisi ja nagu tellitud....on need samad värvilised virvendised minu akna taga. Muidugi oleks huvitav olnud näha erivärvilisi virmalisi, aga mulle piisas nendest rohelistestki, mida loodus võimaldas mul vaadata. Idee poolest oleks need pidanud olema kõikjal Eesti taevastes, aga Tartus minu omad neid ei näinud (huvitav küll miks)?
Lauluvõistlusest räägin laupäeval, või pühapäeval, igatahes kui see kõik möödas on, siis saan postituse juurde lisada ka kõik tulemused ja emotsioonid ja kõik hea ja halba ei ole, kõik on tore ja korras ja hästi. Loodetavasti.