Ma panin selle pealkirja tegelikult juba möödunud nädala lõpus kirja, aga ma sel päeval postitust ei jaksanud absoluutselt kirjutada. Kuigi esmased emotsioonid on praeguseks juba möödas, ei saa ma seda lookest sellegipoolest teiega jagamata jätta. Asi on tegelikult juba suhteliselt absurdne.
Igatahes. Nagu ma juba mustmiljon korda olen öelnud, siis ma õpin Pärnu Koidula Gümnaasiumis (tegelikult teen reklaami jälle). Kuna tegu on riigigümnaasiumiga, antakse väljaspool Pärnut elavatele õpilastele maakonnabussidega tasuta kooli-koju sõitmiseks bussikaardid (täiega ilusad näevad välja, aga ma ei saa praegu pilti sheerida teiega). Kuna ma nüüd praeguseks olen seaduse silmis Kilingi-Nõmme elanik, sain ka mina selle (jumal tänatud, enam ei kulu bussisõidu peale raha). 
Ütleme nii, et see on minu, kui õpilase jaoks, elutähtis kaart nagu mõnele näiteks pangakaart (aga mu pangakaardil pole nagunii raha, seega minu jaoks pangakaart oluline pole :D). Seega oma bussikaarti pean hoidma kogu oma hingega kõik need pikad päevad enda ligi, et ma sedamingi valemiga ära kaotada ei suudaks.
Paraku oktoobri algul, kui hommikul bussi astusin, ja oma kaarti bussijuhile andma hakkasin, nägin, et mu käes oli millegipärast hoopis ID-kaart, millega polnud küll midagi peale hakata. Mul ei olnud pikalt aega oma taskutes sobrada, ostsin selle pileti siis ise välja ja läksin istuma. Paaniliselt hakkasin oma taskuid, rahakotti, koolikotti ja kõikvõimalikke muid kohti läbi otsima, aga mida pole, bussikaarti pole. Ma olin sel hetkel tegelikult ikka täiega paanikas, kurtsin isegi klassikaaslastele oma suurt muret, sest no ise küll bussisõitude eest maksta ei taha, kui nädala peale ainuüksi bussisõitude peale kuluks ca 30€..Jõudsin isegi ''Märgatud Pärnus'' Facebooki kirja saata, et nad kuulutuse üles paneksid, et Linda Blande nimeline kaart on kadunud.
Mingil õnnelikul juhul sain juba sama päeva pärastlõunal oma kasu-kasu-emalt (Kai emalt) kõne, et naabrinaine olevat mu kaardi kodu juurest aia kõrvalt leidnud, mis oli nagu niiii hea uudis, et ma peaagu oleks pikali kukkunud, kui ma juba Paide bussi peal istunud poleks.

*kolm nädalat hiljem*

Oli siis viimane koolipäev sel veerandil, reede ja puha. Peale koolipäeva pidin ennast Ülejõe kooli juurde transportima, et tädiga kokku saada (ta on Ülejões õpetaja) ja temaga koos maale põrutada. Veel enne Pärnust ära sõitmist hüppasime Ülejõe Selverist läbi (ma teen nii palju reklaami täna). Mul oli vaja väääga palju süüa osta, sest vanaema tuli alles hilisõhtul. Eks seal poes oli ka omajagu jebimist, lõpuks jõudsime õnnelikult auto peale tagasi ning põrutasime edasi maale.
Õhtul, nagu meil ikka kombeks, lobisesime pliksidega Skypes (tsau Hannaliis, Mirell, Cerlyn ja Joanna!). Mingihetk keegi neist küsis mu käest et kas ma pole ikkaveel oma bussikaarti üles leidnud, et ''Märgatud Pärnus'' oli keegi postitanud, et Linda Blande nimeline bussikaart on leitud. Ma esilagu lihtsalt naersin nende üle ja ütlesin, et see on vana postitus, sest ma leidsin oma kaardi juba ammuilma üles, juba samal päeval, kui ma selle kadunuks kuulutasin. Aga need seal ikka ajasid oma joru edasi, et ei ole vana postitus, ainult paar tundi tagasi lisatud. Sel hetkel oli küll eriti wtf olukord. Nii kindluse mõttes kontrollisin siis oma taskud läbi. Ning tõepoolest, kaarti polnudki :D
Ma ei mäleta täpselt kui kaua ma selle üle naersin, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et see jälle kaotsi on läinud. Eriti irooniline on see, et ma hoian oma Koidula õpilaspiletit (mis on ka uksekaardi eest) ja bussikaarti alati samas kohas, aga alati kaob ära ainult bussikaart mitte õpilaspilet..
Vähemalt nüüd vaheajal on mu bussikaart kenasti turvalises kohas ja Pärnu minnes lähen toon selle õnnetukese võõrast kohast ära (emme, ära ole kuri :D).

Eelmine koolinädal möödus retsi saatel, ma küll püüdsin, aga nautisin seda toredat nädalat niivõrd palju, et ei suutnud kohe kuidagi teie kõigiga seda kõike siin jagada :D 

Kui nüüd aus olla, siis veel paar nädalat tagasi tuli rebaste retsi peale mõeldes kananahk peale, mul polnud õrnematki aimu sellest, millised on minu kooli G3 õpilased, kas nad on toredad, äkki on nad kurjad, vahepeal suutsin isegi sellele mõelda, et võibolla on üldse kõik minust liiga erinevad või midagi taolist..

Õnneks ma arvasin või mõtlesin valesti. Kõik kaheteistkümnendikud, kellega kokku olen puutunud, on nii toredad ja sõbralikud, polnud kordagi sellist tunnet, et keegi oleks kasvõi natukenegi kuri. Ei oska öelda, kas sattusin kõigi ette just sellistel hetkedel, kui neil hea tuju oli või teine võimalus on see, et nad lihtsalt ongi kõik nii chillibillid. Pooldan rohkem teist varianti! :D

Oh yeaaah, kui saaks, kordaks heameelega seda nädalat uuesti. Täna hommikul enne esimest tundi oli kuidagi väga imelik koolimajas olla, muidu oli iga päev kell 8.00 kooli ees rivistus ja hommikuvõimlemise moodi trall, täna enam polnud :(

Negatiivseid asju retsist? Vastus on kindel ei! Jumalad olid kõik nii toredad ja sõbralikud (siiamaani on), korraldus oli väga vahva, päeva tegevused olid vinged, samuti veendusin ka selles, kui armsad on lisaks minu enda klassikaaslaste ka minu paralleelklasside õpilased (nii palju kui juhtusin kellegiga juhuslikult rääkima). Järgmiseks missiooniks on lennukaaslastega tutvumine, kui ma juhuslikult pole juba jõudnud päris kõiki ära hirmutada :D

Retsimise nädal lõppes reede õhtul koolimajas klassikavasid esitades, vahepeal olid ka mõningad mängud, kõige tipuks muidugi ka disko (for real, kõik peale mõndade üksikute tantsisid) :P 

Jube tore oli kaasa laulda, tantsida ja klassikaaslastega aega veeta. Jep, isegi mina sain oma jalaga kuidagi tantsitud, ma täpselt ei tea kuidas, aga sain. Tantsimisega ei teinud kuidagi jalale liiga, alles mõne tunni pärast, kui bussi peale jooksin (oleksin muidu maha jäänud), suutis mu põlv peaaegu tagurpidi ära käia...mmmmmmm yummmmmy :D

Pikk paus blogis on möödas ja võtmas järjest uusi tuure. Vahepeal on juhtunud palju, alustades tööga Soomes lõpetades erinevate seikadega kodus, maal ja tuleva esinemise ning laagriga, mida väga-väga ootan. Juulikuu möödus minu jaoks kui linnutiivul, liigagi kiiresti (paraku nagu ka ülejäänud aasta). Juba varsti saan uhkelt ka öelda, et olen lõpuks uhke gümnasist (siiamaani ootan kooli, jee ma see imelik).

Kes juulikuu sees minu blogi facebooki lehte juhtus jälgima, on veidikenegi kursis minu tegemistega Soomes (kes ei tea asjast midagi, võib alati julgelt tagantjärgi minu facebooki lehte uudistama minna).

Alustades tööga võin julgelt öelda, et see oli iseenesest minu jaoks päris kurnav ja raske (sest ma sain seal aru, kui nõrk ma tegelikult koriluses olen), kuid samas mul on väga hea meel, et seal ära käisin. Esiteks juba sellepärast, et sain pikalt veeta aega Lauraga. Hommikuti oli meil alati äratus hiljemalt kell viis hommikul, et kella kuueks kuidagi põllule jõuaks. Esimene nädal möödus küllaltki tiheda vihma saatel. Hommikud olid külmad ja märjad, nii mõnelgi päeval saime korjata paduvihmaga, mis tegelikult polnudki nii ebameeldiv, kui alguses arvasin.

Aga kui nüüd rääkida korjamisrõõmudest, siis see oli küllalti üürike. Juba kolmandal päeval olid liigesed kõik nii kanged ja valusad, et liigutada ennast õieti ei jõudnudki, neljal-viiel ööl oli õlavalu tõttu isegi 100%  probleeme magamisega, see oli kurb :D Ühel päeval oli ka selline huvitav asi, et töölt tulles ja riideid vahetades märkasin, et parem käsi oli päeva jooksul kuidagi imelikult suureks paisunud. Ma täpselt ei oska öelda mis selle paistetama ajas, aga väga creepy oli oma kätt vaadata. Õnneks paistetuse sain järgmiseks hommikuks teelehtede kompressiga peaaegu täiesti alla.

Mõned õhtud möödusid toredate võrkpallimängude saatel koos teiste seal töötavate inimestega. Kuna enamik korjajatest olid ukrainlased, sai nende keelt kuulda maa ja ilm. Tänu sellele tundsin iga päev aina rohkem, kuidas hakkasin vene keelest (mis tegelt oli ukraina keel) järjest rohkem aru saama, mis on igaai positiivne ja motiveeris mind veelgi innukamalt edaspidi vene keelt õppima.

Lauraga hoolitsesime Soomes oldud aja jooksul ka selle eest, et oleks korralikult pildimaterjali, mida hiljem oleks tore vaadata ja veelgi rohkem, mida meenutada. Praegu on juba naljakas meenutada kõiki neid õhtuid, kuidas me alati vahetult enne magamajäämist ühte või maksimaalselt kahte pinisevat sääske närviliselt mööda tuba taga ajasime või kuidas me maasikapõllul püüdsime igal võimalikul viisil üksteist korjama motiveerida. Tegelikult oli kõik väga chill, aga päris oma kodus olla on ikka täiesti teine asi ;)

Kuigi asi on ise juba mõne päeva vanune, saan nüüd sellest lõpuks ka kirjutada, keegi ei saa enam kuri mu peale olla (vanemaid pean silmas). Eksole, aga seda te ju ometigi teate, et minus on just nii palju rammu ja osavust, et selline asi korda saata..

Eelmise nädala neljapäeva õhtul oli mul ikka maruigav, konkreetselt midagi teha ei olnud. Nagu ikka, olin oma toas, kuulasin muusikat ja järsku tuli hirmus tahtmine oma ühekohalise voodi peal ''trikki'' teha. PS. olgu teile teadmiseks, et minu voodi asub akna all, sellega paralleelselt, voodi otsad on peaaegu vastu seina. 

Nimelt ma päris tihti teen igavusest käte või küünarnukkide peal seisu. Seekord valisin selle tegemiseks oma armsa voodi. Kuna kirjeldasin oma voodi asukohta, peaksite aru saama, kui ütlen, et läksin voodile külje pealt, eks. Tegin mitu korda küünarnukkidel seisu, voodi peal. Mitmeid kordi tegin. Viimasel korral hakkasin valele poole veerema (ehk siis nö kukerpalli) ja selleks, et MITTE ennast vastu aknalauda ära lüüa, tõmbasin ennast mõistagi nii kerra kui suutsin. Kuid juhtus ''pisikene'' apsatus..Nimelt käis räige raks kuskilt läbi. Korra naljaviluks jõudsin mõelda, et selgroog läks pooleks :D

Kuna tekk oli ilusti tervel voodil sirgelt peal (ka voodipiirdel), polnud midagi näha. Hiljem, kui vanemad olid magama läinud, julgesin teki alla piiluda. Millega avastasin, et olin oma massiivse kehaga voodi tagumise piirde pooleks hüpanud. Infoks siis, et puruks hüpatud piire on 3 cm paksune. Päris õudne oli, kui hakkasin mõtlema, kuidas seda vanematele seletada, samas oli ka nii naljakas, sest ma ka ise ei uskunud, et ma selle pooleks suutsin hüpata. :D

Nüüdseks on see üldse likvideeritud, sest seda korda küll teha ei saanud. Samas õnneks see polnud ka kuigi vajalik asi, ainult selleks, et ma öösel voodi taha ei kukuks (nagu mul tavaliselt ikka kombeks on). 

PS. See, kes mu soorituse järgi teeb, teen burksi välja, säärastel rambodel ongi ohtralt kaloreid juurde vaja!

Pakkumine kestab senikaua, kuni minu juurde video-, või pildimaterjaliga tuleb. :D

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Mulle tuli just selline naljakas asi meelde, et hullu peaga panin ennast kuu-kaks tagasi kirja blogiauhindade nimekirja, millel praegu on avatud ka rahvahääletus. Tegelikult panin ennast kirja seepärast, et ennast kätte võtta, veel tihemini ja paremini kirjutama hakata, aga näedsa, mis on juhtunud, olin oma blogi juba täiesti unustanud, täna tuli alles meelde. Mispärast pole mul vähimatki võimalust kuskile ettepoole tabelis jõuda, aga eks ma ikka lisan SIIA lingi, kus saab hääletada igas kategoorias oma lemmiku poolt (äkki juhtub ime minuga, hehehe).

PS. mina olen ''Noorukiteblogi'' kategoorias, (Kai on ''Elulise blogi'' kategoorias)

Seega kui see tükki küljest ei võta, võite julgelt mu blogi poolt hääletada, lihtsalt otsi Noorukiteblogi kategooriast välja minu blogi nimi ''lendas-lind.blogspot.com'' ja märgi ära, vastused saab ära saata kerides täiesti alla. Aasta uustulnukaks saate ka mind panna, sest alustasin blogiga 07. jaanuaril 2015.

Teate, kui mingi nali juhtuks ja ma kuskile heale kohale saaksin, siis see ikka motiveeriks kõvasti rokem blogima :D Kuigi nüüd jah, alates tänasest võtan ennast seekord päriselt kokku ja hakkan usinalt siia kribama. Lisan ühe korra veel lingi SIIA.

Teate, mul üks päev oli juba selline hea tunne, et ilus ja soe ja päikseline ja armas jne kauaoodatud kevad on juba käes, aga säh sulle mitu päeva järjest head ilma. Ei suuda juba ära oodata, millal ka tuulised ilmad on soojad ja mõnusad.

Eile sain üle pika aja jälle normaalselt magada (umbes poole kolmeni), kujutate ette, mitte keegi ei ajanudki mind üles, yayy. No igatahes kuna tervet päeva kodus passida ei olnud just kuigi mõistlik, läksin välja jalutama, et lihtsalt värsket õhku hingata ja liikuda. Väljas paistis päike, oli selline veidi jahe, aga päike oli piisavalt soe, nii et kõik oli ilusti tasakaalus. Linnud laulsid, igal pool, ja neid oli palju. Jalutasin vallimäel, istusin pingile ja lihtsalt olin seal linnulaulu saatel. Edasi tiirutasin järve ääres, kus samamoodi istuma potsatasin, et lihtsalt head ilma nautida. Kuna läheduses inimesi polnud, istusin seal pingil ja lihtsalt omaette laulsin, oleks veel kitarr kaasas olnud..perfektne!

Tegelt millest ma rääkida tahtsin, on see, et ma suutsin oma telefoni ekraani jälle katki teha, nuuks. Küll õnneks ainult ekraani alumisest servast, aga no ikka nii, et näha on. Eks ta ole juba üle kahe aasta vana ka..Mind ajas see muigama, et kui esimese tunni ajal avastasin, et ekraan katki, helistasin emale ja rääkisin ka uudist, et näedsa, juhtus nii ja värki. Vastuseks sain rahuliku, pooleldi muigega öeldud lause: ''Ega sa uut telefoni nagunii ei saa''. Aitäh emme! :D

Arvan et nüüd võib juba rääkida ka ühest kingitusest, mis Kailt ja Joosepilt üle-eelmisel nädalal sain. Tegu on ''The happiness project'' raamatuga, eesti keeles siis ''Õnne projekt''. Raamat on tegelikult justkui päevik (A6 formaadis ja ca 3cm paks), kuid see on veidi teistsugune, kui tavalised päevikud. Selles raamatus on olemas kõik kuupäevad, mis on aastas (1.jaan, 2. jaan......, 8.aug, 9.aug jne) ning iga päeva lehel on olemas 5 kohta, kuhu kirjutada. Ehk siis viis aastat järjest, iga päev ainult täidad ja täidad. Kogu point on selles, et sinna tohib kirjutada ainult häid asju. Iga päev kirjutad vähemalt ühe lause sellest, mis päevas positiivset oli. Kuigi sellega kaasneb see kohustus, et seda peab igale poole (5 aastat järjest) endaga kaasas vedama. Praeguseks hetkeks olen seda 10 päeva järjest täitnud ning juba praegu tunnen, et see on väga hea vahend leidmaks igast, ka kõige s*temast päevast killuke positiivsust. Kui 5-aastane missioon täidetud, on olemas viie aasta jagu positiivseid mälestusi. Ilmselt oligi see raamat just see, mida mul vaja oli ;)

Ilmselt mul on õigus, kui väidan, et selle probleemiga pole ma üksi. Tegelikult olen mõelnud sellest teemast ka varem kirjutada. Asi juba tegelikult lihtsalt selles, et minult küsitakse eriti just viimasel ajal päris tihti: ''Miks sa hommikul nii kuri olid?''; ''Mis sul viga on?''; ''Tegin sulle midagi vä?''; ''WTF nii imelik oled'' jnejne.. Ausalt, ma olen hommikul seesama rõõmsameelne Linda, lihtsalt ma seletan kuidas minul need asjad käivad, et keegi teist järgmine kord infarti vms ei saaks, kui minuga kohe peale ärkamist kokku puutuma peaksite.

1. Minu puhul üheks põhiasjaks on see, et ma pean saama ennast korralikult välja magada. Näiteks kui on nädalavahetus ja olen eelnevalt öelnud, et mind MITTE ÄRATADA, siis nii ma olengi soovinud. Väga tihti on olukordi, kus magan laupäeva hommikul (kell 12.00) ja siis tuleb keegi suure hurraaga mind üles ajama. Teate, see on üks halvimaid asju üldse. Lihtsalt nädala sees ma kooliajal ennast korralikult välja magada ei jõua, seega kasutangi enda laadimiseks nädalavahetusi. Tavaliselt sellistel päevadel magaksin ise umbes kahe-kolmeni.

2. Kui olen ärganud ja silmad lahti teinud, ei taha ma (tavaliselt) vähemalt pool tundi (kuni tund) ühtegi sõna öelda/kellegiga rääkida. Perfektsuses lihtsalt tõuseksin, käiksin tualetis, paneksin vee keema ja lemmikmuusika mängima, viskaksin diivanile kerra ja lihtsalt toibuksin. Teate kui hea see on! Kuid pidevalt (peaaegu alati) on nii, et kohe kui silmad lahti teen, ootab mind ees miljon küsimust, millele pean kohe ja praegu vastama, muidu olen maailma kurjem ja halvem ja......ja pahuram inimene. Mõnikord on minu hommikust käitumist seostatud puberteediga..aitäh aitäh, muig.

3. Mulle ei meeldi valgus, üldse ei meeldi. Tegelikult valetan, mulle ei meeldi ainult lambivalgus (üleüldse tehisvalgus). Kui hommikul on taevas päike, mis teeb kõik valgeks, siis on tohutult mõnus. Selliste ilmadega kevadel ja suvel on boonuseks veel see, et ärkad, tõmbad kardina eest, teed akna lahti. Väljast tuleb mõnusat värsket õhku ja linnulaulu. Olen avastanud, et enamjaolt ongi kõige paremad hommikud need, kui väljas on selline ülimõnusilm (+olen üksi kodus), kõik on nii vaikne ja saan rahulikult ärgata.

4. Alati on erandeid......nali! Tegelt nii lihtsalt on, mis ma teha saan :) Võin ju hommikul tõustes pahur olla, aga tegelikult ma ju selline bitch ei ole. Ma kohe kindlasti pole ainus, kes hommikuti selline on. 

Mul on hea meel, kui vähemalt mõni üksik lugejagi saab väita, et jah, temaga on samad lood. Kujutan ette, et nüüd enamus vaatavad, et ma olen ikka täielik autist ja ühiskonnavihkaja (mida ma ju tegelikult ikka ei ole) hehe. Soovitan järgmine kord kurjad või häiritud mitte olla, kui hommikul mind sellise pahurana näete, asi ei ole teis..see läheb tavaliselt max tunni ajaga üle :D

Ma ei tea kuidas teie, aga mina ei saa ikka aru, milleks seda kella keeramist tarvis on? Tegelikult alles hiljuti oli mul hea meel, et olin oma unerütmi peaaegu täiesti paika saanud, aga nüüd kui muudeti kella, läks see totaalselt sassi..I'm not very happy, you know. Üldse selle unega on viimasel ajal mingid veidrused..

Kõik kes on juhtunud nägema Padjaklubi, teavad hästi, kes seal on Kristina. See jubedalt kritiseeriv ja hull inimene. No igatahes üleeile öösel pidin ma selle sama Kristinaga pikalt koos olema. Ühes autos. Ja ta lõugas. Kõvasti. Hommikul ärgates oli mul hea meel, et see läbi sai :D

Eile oli selline teistmoodi hilisõhtu. Kell oli 12, kui lõpuks uni tuli. Läksin oma voodisse ja panin silmad kinni, et ruttu magama jääda. Vaevalt 3-4 minutit sain rahulikult olla ja siis otsustasid suured haneparved, et hästi lahe oleks kõvasti karjudes kogu kupatusega üle meie maja lennata. Okei, oleks siis neid üks parv olnud, aga see hanede möll kestis kokku umbes 10 minutit, much fun. Kust neid tuli üldse nii palju?

No haned said lõpuks otsa, olin rõõmus, et sain magama jääda, aga näkäää. Otsustasid politseionud Sleveri parklas mingide tüüpidega rääkides oma vilkurid käima jätta. Selver on üpriski minu kodu ligidal ja noh, kui on suhteliselt pime ja muud liiklust pole, siis need paganama vilkuvad eredad tuled paistavad ikka nii mõnusalt tuppa.

What else..Ükspäev käisin Talinnast läbi ja ostsin endale lõpukleidi ära yayyy. Ma praegu meelega seda kirjeldama ei hakka, küll jaksate juunini oodata :D

Tahaksite nüüd siit midagi uut ja huvitavat lugeda? Ma ka. Aga njetu, kannatate esmaspäevani ära :D Ma tahtsin et te ikka teaksite, et ma olen seesmiselt homse pärast suhteliselt hullunud. Veits creepy on. Kool saatis küll meili, et lihtsalt toimub vestlus jne, aga kust mina tean, kuidas see tegelikult korraldatud on..äkki pannakse meid kõiki käeraudadega tulikuuma radiaatori külge ja siis kõrvetatakse varbaid kuumade grillvorstidega või siis ruumi sisenedes hüpatakse külakuhjana plauhti peale vms.

Võibolla on kõik lihtsalt suur pettus ja tegelikult meid kõiki viiakse Aafrikasse orjadeks ja sunnitakse ränkrasket tööd tegema. Orjapidajad seisavad iga orja taha sõnnikuhargiga ja kohe sutskab, kui keegi kavatseb logelema hakata. 

Kuigi tegelikult olen 99,999% kindel, et tegelikult on seal kõik normaalsed inimesed, normaalsete kavatsastega, kes ei kavatse midagi väga õelat minuga peale hakata. Kõik ei ole ju omatigi sellised õelad loomad nagu näiteks zombied filmides vms.

Kui teil tekkis hetkekski mõte, et ma päriselt tahtsin midagi tarka öelda, siis ei, mul polnud see plaaniski......ups :D Ma pean oma ajud lihtsalt praegu hetkeks lõdvaks laskma. Lõpetuseks meenutust vanasse aega ka....tadaaaa!

Eile peale arsti juures käimist olin nii kuri, ega söandanud blogima tulla. Kuri olin sellepärast, et veel ka tänase päeva (lisaks neljapäevale, reedele, nädalavahetusele ja esmaspäevale) pidin siiski passima kodus, kuna perearst tahtis nii...tervenemiseks või nii. No eilne eilseks. Positiivne on see, et homme saan ma lõpuks tagasi kooli ja ei pea enam tegemata tööde eest ekooli hüüumärke koguma (hetkel on neid mul seal kokku 8 eksemplari). Kuna järgmisel reedel pannakse trimestrihinded välja, siis on mul suhteliselt kiire nende kõigi parandamisega.

Tegin vahepeal (täna) natuke head ka. Andsin järjekordselt oma vanu riideid ära, sest eks abivajajaid on igal pool. Aga mind ajab üks asi natuke muigama. Nimelt see, et enamus ajast on ikka nii, et keegi ise midagi anda ei taha, ainult tahetakse kõike saada. Ju see on meile juba siis nii loomupäraseks saanud. :) 

Ei, tegelikult ma ei nurise üldse. Minul on tegelikult hea meel, kui saan inimesi aidata, ükskõik kuidas. Küll ka mina saan kunagi abi, kui mul peaks seda vaja minema. 

Ega ma väga muud tarka polegi teinud. Õppisin mõningaid matemaatika asju järgi, mida nad tunnis teinud olid. Eriti tore on see, et ülesannete tegemiseks pidin iga kord kedagi (paralleel- või enda)klassist piinama, et too või teine mulle õpikust pilte saadaks, kuna mul endal uut õpikut njetu. Seega päris niisama ma siiski neid päevi maha ei maganud.

Üleeile suutsin armuda ära ühte enda jaoks uude laulu. Tegu on järjekordse rahvalaulu lähedase lauluga. Tavaline eesti muusika, mida Mari Kalkun teeb. Mulle meeldib, teile ilmselt mitte, aga jagan ikkagi (kasvõi siis lihtsalt kiusamise eesmärgil) :D

Kuna praegu on suhteliselt greizi aeg, siis olen suure kaarega blogist eemale hoidnud, nii kaugele, et pole isegi jaksanud kellegi teise blogi lugeda. Praegu on üldse selline periood, kus ongi reaalselt kiire, kooliisu on kuidagi vähemaks läinud ja ma ei jaksa enam nii hästi keskenduda kui enne jõuluvaheaega, mingi imelik värk.

Selle suhteliselt lambi nädala jooksul olene tegelikult natuke korda ka saatnud, küll mitte midagi märkimisväärset, aga siiski. Jah, kuigi pidin endas jälle pettuma :D Laupäeval toimus jälle iga-aastane keemia olümpiaad. Te ei kujuta ettegi kui palju ma selleks õppisin. Vaheajal õppisin, kooli ajal õppisin, nädalavahetustel õppisin, ma ise ka imestasin, et viitsisin keemiat nii palju õppida. AGA olümpiaad oli niivõrd tore, et seal ei küsitud peaaegu ühtegi asja mida ma tean. Mingid x-asjad ja ma ei tähendanud sealt ühtegi konkreetset asja, mis oleks koolis õpitud vms. Sellele ka siis vastav koht..(ei jäänud viimaseks). Aga siiski, ma olen siiamaani niiiiiiiiiiiiiiiiiiii...iiii pettunud!! Õhhh! Ma kohe üldse ei salli ebaõnnestumisi! Loodetavasti eesti keele olümpiaadil, sel redel läheb paremini kihihiii.

Vahepeal tuli mul ka ülivinge mõte. Kitarriga seoses (jah, jälle). Võibolla mäletate, kuidas sügisel oma kitarri suure hurraaga kleepsudega üle käisin(?) Igatahes need on üle kuu aja juba likvideeritud. Aga kuna minu kitarr on nii igav ja valge, siis üliväga tahaksin seda tuunida. Seega, mul tuli selline geniaalne idee, et kontakteerun oma endise kunstikooli õpetajaga (käisin mõni aasta tagasi paar aastat kunstikoolis), et ta aitaks mul midagi välja mõelda ja ehk aitab mul ka selle kitarri ära tuunida. Plaan on siis selline, et kogu valge ala üle värvida, suled (umbes nagu mu blogis) või mingi etno muster vms (nii nagu mulle ju meeldib). Nii või teisiti pean kitarrikeeled ära vahetama, seega, mis mind peatab?

Seega, jeešjeeš, ma olen veel hullem kui pealtpoolt paistab :D Kui teis tekitab ülipalju segadust, et mis lollusega ma jälle hakkama tahan saada, siis mõned näited joonistustest kitarril leiate SELLELT LINGILT. Kuigi minu kitarri peal ilutseks tõesti mingi rahvuslikum teema,

Tänase päeva võtaks kokku sõnaga: ''AUTŠŠŠŠ!!!''. Täna sain endale uue sarve ja olen selle üle maruuhke (praegu on see koht kus ma ei räägi tõsist juttu).

Tänasest on meie koolis jälle kõrgushüppematid, seega täna, tunnis pühendusime peale soojendusringe üksnes kõrgushüppele. Terve tunni läks mul täitsa ütleme nii, et hästi, kuigi mõned korrad feilisin (nagu me kõik). Hüppasime erinevate kõrgustega ja rääkisime klassiõdedega niisama. Tunni lõpus tahtsin veel ühe viimase hüppe teha, nagu mul ikka kombeks. Noh võtsin siis ilusti hoogu (muide, mina hüppan kõrgust vasakult poolt). No ja jooksin, kõik oli kontrolli all, tegin tõuke, lendasin ja PAUK! Ma lõin pea vastu posti ära. Mitte vastu latti, mis on põrandaga paralleelselt, võid vastu ühte seda metallposti, mis latti üleval hoiavad. 

Tõukasin ennast liiga vara, oleksin pidanud ühe sammu veel tegema, sel juhul poleks ma oma pead ära löönud.. Jah, ja kuna selline vägev pauk juba oli, siis sain endale vägeva muhu ka, mis käega katsudes ülimega valus on (isegi mitte-katsudes on veidi valulik). Minu suurimaks õnneks lõin pea ära sealt kus juba juuksed on (beebikarvad), seega seda niisama näha ei ole, mis on vägagi tore. Kuigi tõesti, kui mulle vastu kõnniksite, siis te ilmselt ei näekski midagi, katsudes saaksite küll väga hästi aru, et midagi on valesti. Eks näis milline see mõne päeva pärast välja näeb...kollane ehk? :D

Sel nädalavahetusel olen nii kõva mutt, et olen üksinda kodus. Huvitav, kas lugejate seas on veel selliseid inimesi, kes täiega kaifivad üksinda kodus olemist (mõne päeva)? Ma olen alati maruõnnelik, kui vanemad lähevad näiteks maale ja mul on just sel ajal Paides vaja olla, seega saan ise jääda koju. Ülimõnus, saab rahulikult olla (mitte et teistega rahulik poleks, aga üksi olles on üldse teine asi).

Tavaliselt ikka kiputakse mõtlema, et noh, mida see teismeline seal üksinda kodus ikka teeb, joob ja suitsetab, sõbrad külas ja läbu majas. Alati kui minu puhul nii arvatakse, siis hakkan naerma, sest mina olen üldse teist tüüpi. Minu üksi puhkamine/kodus olemine näeb välja selline, et nt üheks ööks kutsun sõbranna külla, sööme midagi head, vaatame filmi, räägime ja head ööd! Mulle näiteks megapalju meeldib nii. Ma ei saa üldse aru, mis sellest alkoholist niiväga leitakse.

Eile tuli mulle siis Maria külla. Ühel päeval tuli lihtsalt selline mõte pähe ja ütlesin, et tulgu reedel mulle külla, laupäeval viskan välja :D Nii oligi. Eile ta tuli oma pompsudega, läksime tellisime pitsa ja kodus mõnusasti nosisime seda. Mmmmmm. Pitsa pitsa pitsa pitsa pitsa! Et teile suuremat pitsaisu peale ajada, siis väike pildike ka.

Üldse rääkisime asjadest mis vahepeal juhtunud, nende seas ka väga piinlikutest asjadest, mis mind siiamaani muhelema ajavad. Eile kiikasime ka ''Vehkleja'' üle. Mulle väga meeldis see, kuigi natuke arusaamatuks jäi meile mõlemale, et kas see vanaisa viidi kuskile koonduslaagrisse või lambist küüditati, võibolla üldse midagi kolmandat. Igatahes soovitan!

Tänasest pidusöögist ka natuke (siis kui Maria juba välja visatud oli). Tegin endale tatart, söön seda tavaliselt piimaga, sest mulle maitseb nii. Ehk siis panen oma kausi head-paremat tatart täis, ja sinna peale vajan piima (välja näeb umbes nagu tatra-piimasupp), aga väga maitsev! Kuna tahtsin ka midagi endale magustoiduks, siis tõin poest kohupiimakreemi ja küpsiseid, mis praeguseks otsas on. Seega üksi olles ma nälga ei sure, mis on ju igati positiivne :D

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

Juba mitmeid päevi olen mõelnud ainult muusikast. Seega alustuseks jagan teiega ühte oma lemmiklaulu, Mari Jürjens - Kiigume. Keda minu muusikamaitse oksele ajab, siis sa ei ole kohustatud seda lugu kuulama. Aga minu jaoks on see nii hüpersuper armas ja suurepärane lugu. Leiad selle SIIT. Nüüd ma pean ainult natuke nuputama ja laulu duurid välja mõtlema, sest ma kavatsen seda kusagil laulda, kasvõi omaette oma kodus, mida ma nii või teisiti igapäevaselt teen.

Liiguksin nüüd sujuvalt edasi eilsele jõululaupäevale. Meie peres on tekkinud aastatega kindel traditsioon veeta jõululaupäev maal vanaema-vanaisa juures koos sugulaste ja suure pidulauaga, kust kindlasti ei puudu prae- ja mulgikapsas, leivad-saiad, praeliha, kartul, salat, morss, koogid, kala, seened, erinevas olekus kurgid ja mis kõik veel. Oih, no alkoholi ei tohi ka unustada, korralik koduõlu on ka ikka alati laual. 

Õhtu jooksul võetakse alati välja ka akordionid ja karmoškad. Nende saatel lauldakse kõigile juba ammu tuttavaid laule. Eile otsustasime oma ''suguvõsa ansamblile'' funki juurde anda ning tädi eestvedamisel hakkasime oma söögiriistadega klaaside ja laudade pihta rütmi kaasa lööma. Nii hullult vinge oli. Minu viieteistkümne eluaasta jooksul pole midagi sellist varem juhtunud. Kunagi peab ikka esimene kord olema. Paar inimest isegi filmisid meie toidulaua džämmi. Ma usun, et kui meiega oleks pidanud olema keegi võõras, kes ei tea kui segane meie suguvõsa on, siis ta oleks ilmselt vaadanud et need on küll mingid ajukahjustusega veidrikud.

Eilse puhul lasin õekesel omale lokid ka teha ja ma lihtsalt armastan neid. Mingil üllataval kombel on lokid siiamaani alles. Ja ma ikka mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, et ma tahan ikkagi vist päris keemilised lokid teha, sest lokid on elu :D Nii tüütu on sirgete juustega koguaeg olla, kuigi tõesti, sirgetel juustel on ka omad plussid, aga kuidagi ilusti nad tavaliselt ei hoida ja üldist kohevust ka ei ole. Seega, võibolla mingil hetkel võite mind avastada lokkidega olevat.

Kuna on jõuluaeg, siis tahan teile kõigile veel soovida rahulikke ja toredaid pühi! 

Heihopsti lugejad! Pidin blogist mõned päevad pausi tegema, liiga palju asju ja tegemisi oli käsil. Vähemalt nüüdseks on need tegemised ajutiselt läbi. Maailm on nii armas ja kinkis sel aastal õpilastele koguni 3 puhkenädalat (tavapäraselt peaks see olema 2 nädalat). Aga kuulge, mis mul saab olla lisanädala vastu? Ja dšiises kui kaua ma magada saan! Piduuuu!

Tegelikult on mu pea juba praegu pooleldi pilvedes, sest lõpuks ometi on kätte jõudnud jõulupühad! Uskumatu, et juba homme ongi jõululaupäev, kus ma üritan ennast mitte ümmarguseks süüa. Sellega mulle tuli kohe meelde eelmise aasta jõulud, kui ühe jõulusöömaga, mis kestis kokku kuus tundi, võtsin juurde 3-4 kg!!! Peale seda lubasin endale, et ei söö enam kunagi, aga siin ma olen :D

Mis ma siis vahepeal tegingi, ma väga eriti ei mäletagi. Nii palju erinevaid asju ja üritusi tuli korraga teha ja mõelda ja koolis oli vaja kõik kõik korda saada, noh poole sellest ajast olin väsinud või magasin. Peale selle tuli veel tegeleda jõulukingitustega, mis lõpuks ilusti valmis ja antud said. Ma sain aru nii, et mu sõbrannad olid väga rahul nendega :P Ja nagu ikka, sain ka mina üli fäänsid kingitused vastu.

Lauralt sain kingituseks jõuluvana kujulises karbis üliarmsad valge kiviga kõrvarõngad. Kingikotti oli lipsanud ka Raffaello, mis on praeguseks juba unustatud.

Liisilt saadud kingikotis oli Minionsi pildiga pluus (mida ma poes olen juba ülikaua nillinud), juurde oli veel lisatud valge kruus, mille ümber on kootud punase-valgega põdra pilt. Lisaks nendele oli juures veel Ferrero rocher, mis on ka peaaegu otsas.

Ja Heli Heli Heli, tema tahtis kingiga hästi palju vaeva näha ja otsis kõik vanad ja uuemad pildid üles, lasi kõik ilmutada ning lõpuks kandis need kõik ühte albumisse. Pildid on nendest hetkedest, kui oleme koos olnud ja midagi koos teinud. Seal on valja toodud mõned toredamad ja meelde jäävamad hetked, samas on seal ka lausa nii õudsaid pilte, mida ei tahakski kellegile kolmandale näidata. Pildid saavad alguse lasteaia east, seega mõne pildi eluiga on juba ca 12-13 aastat

Homme saan päkapikkudelt ka kinke, tegelikult need on juba kuuse all, aga ma pean ikkagi ootama, nuuks. Üldse ei jaksa oodata.

Üks nädalavahetus oli siis selline armas ja tore, mil lebotasin terve nädalavahetuse Kai juures. Selline lihtsalt tore ja armas kvaliteet-nädalavahetus. Esimesel päeval, kui sinnapoole vurasin pidin teadagi Pärnu kaudu minema. Kai oli nii armas, et tuli mulle sinna vastu. Chillisime Kaiga mööda Kaubamajakat, kust otsisime mulle musta (vormi)seelikut, mis oleks kindlasti põlvedeni ja keha ümber, mitte mingi hõljuv ainult tagumikku kattev lapp ja igasugust muud kraami. Esialgu pidin pettuma, sest soovitud asja ma ei leidnud. Reserved oli ainuke pood, kus oli põlvedeni seelikut, aga seal olid mingid rõvedad volditud kohad.

Aga ma siiski selle paganama seeliku endale leidsin. Arvake ära kust? Rimist. Täpselt selline nagu mul oli vaja. Läks õnneks seekord. Tegelikult edasi läks kiireks, sest bussiaeg oli lähenenud müstilise kiirusega. Seega me reaalselt kiirustasime, et õigeks ajaks peatusesse jõuda. Jep, Kai suutis vahepeal kõhuli maas ka pikutada, sest mul oli nii kiire, et ei taibanud Kaile ranti näidata. My mistake babe :D

Nõmme kohale jõudes oli kohutav ilm, kuid me siiski tatsasime rõõmsalt (mina küll mitte nii rõõmsalt) Kai ema juurde, kes meile jõulutulukesi ja kuuseehteid kodu kaunistamiseks andis, seejärel väike shoping toidupoes ja seejärel lõpuks koju. Samal õhtul paigutasime jõulutuled akende kohale, süütasime küünlad ja nautisime mõnusat õhkkonda. Kai võttis välja tolmuimeja, et asjale viimane lihv anda, toad liivast ja jamast puhtaks teha. Jõudis ilusti esiku ja magamistoa tehtud, kuid elutuppa jõudes kadus vool ära. Ja sinna ta jäigi. Mina lõpuks mõtlesin, et mõttetu on seda tolmuimejat siin lihtsalt keset tuba hoida, panin ilusti kappi ära. Kai ei andnud alla ja jätkas tavalise harja ja kühvliga. Pea kõik oli juba pühitud ühte hunnikusse, kui tuli elekter tagasi..Mina siis ruttu kiirustasin tolmuimeja järgi, mille olin ennist tublisti kappi pannud. Panin selle seina, vajutasin käima ja läksin ruttu hunniku juurde. Tolmuimeja ots oli prügihunnikust maksimaalselt 10 sentimeetri kaugusel. Ja siis.....läks vool ära. 

Seekord olime targemad ja jätsime tolmuimeja seina, juhuks kui elekter peaks imekombel tagasi tulema, saab kohe kõik puhtaks teha. Panime tolmuimeja otsiku veel hästi hunniku lähedale. Kõik siis läks plaanipäraselt, umbes 15 minuti pärast tuli elekter tagasi sealt kus ta õieti käis. Kui elutuba ja köök oli ilusti tehtud, läks ka elekter ära, seekord jäädavalt. Lihtsalt joppas. Aga marunaljakas oli. Ise olime veel maru õnnelikud et asja tehtud saime.

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Ma olen terve tänase õhtupooliku olnud ikka päris ärevil ja hirmul. Pabistan palju, kuigi ei tea kas tegelikult ongi niiväga põhjust. Jutt käib siis homsest käigust haiglasse, kus mulle tehakse esmakordselt gastroskoopia ehk rahvakeeli öeldes mõõganeelamine. 

Kuna mind huvitab meditsiin ja kõik selline, siis muidugi pidin ma ju ka põhjalikult meditsiinilistelt lehtedelt otsima välja kõik andmed selle kohta, mida minuga homme täpselt tehakse ja kuidas tehakse...
*Selle koha pealt jäi eile minu postitus pooleli, sest kell oli liiga palju*

Et seda lõiku mitte raisku lasta, kirjutan siit samast nüüd edasi. Gastroskoopia on siis selline protseduur, mille käigus surutakse umbes väikese näpu jämedusega elastne toru suu kaudu makku (mööda söögitoru), magu pumbatakse õhku täis, et oleks midagi näha. Toru ehk sondi otsas on valgustus ja väike kaamera. Sellisele protseduurile pidin ka mina minema, nüüd täna hommikul.
Ausaltöeldes olin ma niiiiii närvis, et ma olin ise ka üllatunud, et suudan millegi peale nii närvis olla. Peaaegu terve eelneva õhtu pabistasin ja üritasin selle mõttega leppida, aga ei. Õhtune seiklus lõppes sellega, et voodisse jõudsin ühe paiku, kuid ärevuse pärast und absoluutselt ei tulnud. Et kuidagi ennast unele saada, võtsin lahti oma ETV äpi ja hakkasin Buratinot vaatama. Jah Buratinot, mulle ei tulnud ühtki teist asja pähe.
Kuna uni tuli alles kahe-kolme paiku, siis uneaega sain ''suurepärased'' 5 tundi. Jah, ja siis oli vaja veel pesema minna ja juuksed kuivaks saada..õhtuti ei saa ju mitte mingil tingimusel pesemas käia..kas ei saa või ei viitsi. Vedasin ennast haiglasse ning mind juhatati infolaua juurest õige ukse taha. Ma ootasin seal närviliselt üle poole tunni. Mida rohkem aega möödus seda närvilisemaks ma muutusin. Üritasin mõttes küll ennast ohjeldada, et ma saan sellega hakkama ja pole midagi hullu jne, aga noh, aitas see siis või?
Mingi hetk kutsuti mind sisse. Seal oli väga mõnus õhkkond, mis ühtlasi mind ka maha rahustas. Protseduuri viis läbi üks minu lemmikarste (meesarst) ja tema assistent, selline noor ja tore naine. Nad olid rõõmsatujulised ja tundsin ennast nendega mugavalt. Esmalt pihustati mulle kurku tuimestit mis maitseb päris rõvedalt aga mõjub võrdlemisi kiiresti. Nii mõne minuti pärast hakkas õudus pihta, mind pandi vasakule küljele lamama. Hammaste kaitseks pandi mulle hammaste vahele plasthuulik, et suu lahti püsiks ja voolikut ei hammustaks. Ja läkski lahti! kurgust topiti sisse voolik, mis suruti makku, sealt edasi ka kaksteistsõrmiksoolde Võeti ka koeproove, mille tulemused ma alles järgmisel nädalal teada saan.
Kuna eile lugesin mitmeid meditsiinilisi tekste antud protseduuri kohta, siis parandaksin ühte nende ''pisitillukest'' viga. Pea kõikides nendes oli kirjas, et seda ei ole eriti tunda, kuidas see voolik maos on. No kuulge, on ikka küll. Kes ei ole gastroskoopias käinud, ei oska seda tunnet eriti ettegi kujutada. Terve protseduuri vältel suutsin ma enamus ajast peas ainult öelda: ''Võta see välja, võta see välja, võta see välja, võta see välja, fuuhhhhhh, VÕTA ÄRA SEE!''. Vägavägaväga rõve! Parem oleks, kui sellest midagi kasu ka oli ja lõpuks valu-põhjustaja leitakse, sest ma ei kavatse elusees enam sinna tagasi minna. Õhh. Kusjuures mul on siiamaani tunne, et see oleks nagu mu sees. Täpsemat infot minu protseduurist saavad vaid vähesed, nii igaks juhuks :D

Joonisel on näha, kuidas ja kuhu sond viiakse