Põhjusel, et kool on kohe-kohe läbi saamas, usun olevat õige aeg avaldada millistesse koolidesse ja erialadesse sisseastumiskatsed suvel tegemas olen. Aja jooksul ei ole minu suur huvi ja vaimustus meditsiini vastu kadunud, mistõttu kolm katset teengi meditsiiniga seonduvatesse erialadesse. 

Esimeseks neist on Tartu Ülikooli arstiteaduskond, kus oleks vägagi suur au õppida. Kuigi küsimärke antud erialasse sisse saamiseks on mitmeid (nt piisavate teadmiste hulk), ei näe ma põhjust miks mitte anda endast parim ning siiski anda sellele võimalus ja proovida.

Kergelt paanikas

Teiseks teen katsed nii Tartu kui ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse erialasse. Leian, et õe amet on arstiga samaväärselt põnev ja katsumusterohke. Tõele näkku vaadates on ka eesmärk sama- anda endast kõik olenev, et kellegil teisel oleks parem, elamisväärne elu ning rahulolu ja jaks tegeleda oma igapäevatoimingutega. Kindluse mõttes registreerin ennast ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli erakorralise meditsiini tehniku erialatestile.

Viimaseks olen otsustanud teha katsed ka enda jaoks vägagi südamelähedasse erialasse, milleks on Viljandi Kultuuriakadeemias näitlemine. Too unistus voolas minu soontes juba mitmeid aastaid tagasi, kui veel aktiivselt näitlemisega tegelesin. Samuti armastan ma teatrit ennast väga, mistõttu annan endale võimaluse ka võib-olla ise sellest ühel päeval proffessionaalsel tasemel osa saada.

Erialakatsed, testid..kuidas neid ka nimetada, röövivad minult peaaegu terve nädala. Kui kõikide nimetatud meditsiiniga seonduvad katsed kestavad kõik pelgalt mõne tunni, mis kulub siis testi enda tegemisele, on näitlemise erialakatsed seevastu jagatud mitmele päevale, pannes sisseastuja nii füüsilises, vaimses kui ka vestlemisoskuse osas proovile, et pigistada igaühest välja kõik mis tal pakkuda on ning leida seeläbi parimad, kes näitlemise õpingute teele asuda saavad.

Millist eriala ihaldan kõige rohkem..on küsimus, mida on minult küsitud viimasel ajal üsna tihti. Praeguseks hetkeks on minu vastus lihtne ''vahet pole''. Põhjusel, et kõik nimetatud erialad on mulle ühel või teisel moel vägagi südamelähedased, oleksin õnnelik kõigi üle. Eeldusel muidugi, et vähemalt ühte neist mind ka vastu võetakse.

Kõik erialad nõuavad ühteoodi palju tööd, vaeva ja pühendumist. Antud juhul oleksin valmis, mis iganes eriala see nendest ka siis ei oleks, andma endast maksimumi, et jõuda tasemele, mille abil oleksin ühel päeval võimeline muutmaks teiste elusid praegusest võimalikult palju paremaks.

Oma eakaaslastele, kes pole tänase päevani suutnud välja mõelda mida edasi teha, soovitan soojalt sellega võimalikult kiiresti tegelema hakata. Tahes-tahtmata surub aeg peale ning üsna pea on registreerimised kõrgkooli katsetele avatud, seda ka mitte liiga kauaks.

Lisaks eelnevale kasutan juhust ning kutsun teid, kallid sõbrad-tuttavad, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pidulikule lõpuaktusele, mis toimub 20.juunil kell 12.00 Pärnu kontserdimajas. Facebooki lingi sündmuse lehele leiad SIIT.

Blogida või mitte..selles on küsimus..

Terekest kallid kaasmaalased ja muidu sõbrad, kes varasemalt usinasti sellel lehel siin oma meelt lahutamas käisid või niisama ühe tüdruku kohati õnnetu teismeea üle itsitamas käisid. Te ei ole mu meeltest kadunud tänase päevani. Vägagi palju on selle paari aastase pausi jooksul juhtunud ja muutunud. Kui aus olla, siis nii mõnegi külje pealt üsnagi drastiliselt; on läinud vanu ja tulnud juurde uusi.

Läti, Žagarkalns 2019

Minust on saanud vahepeal (püüan olla jube usin) naiskodukaitsja. Eelneval aastal ma seda teed alustasin ja praeguseks hetkeks tunnen, et see oli üks parimaid otsuseid, mida üldse kunagi vastu võtnud olen. Lisaks erinevatele laagritele, õppustele ja väljaõpetele tunnen eriti suurt rõõmu suurõppus SIIL2018 osalemises, kust sain vägagi palju uusi kogemusi, tutvusi ja rõõmsat meelt (kuigi selg ähvardas varustuse raskusele vahepeal alla anda).

Eelmise aasta (2018) suve hakul asusin tööle Tallinn-Stockholm kruiisilaevale M/S Victoria I, kus tänase päevani lisaraha teenimas käin. Nüüdseks juba ca 9 kuud.

Kogu selle möödunud aja jooksul olen jällegi rännanud mööda Euroopat. Bussiga 2017. aasta kevadel läbi Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia Ungarisse Budapesti; 2018. aasta kevadel Itaaliasse kuurortlinna Caorlesse ning Veneetsiasse; 2019. aasta kevadel taas bussiga läbi Läti-Leedu Poola Gdanski nimelisse linnakesse. Need reisid tegime koos oma armsa neidudekoori Argentum Voxiga (dirigent Toomas Voll). Kõigilt neilt tulime tagasi oma kategooria kullaga. *aplaus*

Oma lakkamatu mitte-tervise saagat lühidalt jätkates, olen nüüdseks ära käinud juba kahel põlveopil- viimasest alles taastun (võibolla mingil hetkel jutustan täpsemalt oma narkoosiuimast ja segasest peast ärkamistoas), kuid nii palju saan öelda, et siiani on kõik väga kenasti läinud ning loodetavasti saan oma vanainimestele omastest valudest üsna pea priiks.

Poola, Gdansk 2019

Enne viimast haiglakülastust jõudsin ära käia ka Lätis mäesuusatamas, mis on ilmselt üks ägedamaid asju mida eales teinud olen. Kuna päris mäel-mäel olemine oli minu jaoks esmakordne, siis alustasin tasa ja targu laugematelt nõlvadelt, kui lõpuks sain tehnika nii käppa, et läbisin suurima rõõmuga kõik rajad, ka need, millel paksem lumi ja puuduv valgustus. Imeline! Varsti kindlasti jälle!

Elu on tänase päevani olnud vägagi planeeritud- on selge, kus, mis kell ja millal täpselt olema peab. Pean ausalt tunnistama, et tegelikult on mul edasise suhtes küll jänes püksis, sest teadmatus, kus linnas, mis koolis, kellega olen poole aasta pärast, on ahastav!! Lohutan alati ennast tõsiasjaga, et teised ka ei tea hehe.
Praeguseks on kätte jõudnud üks pingelisemaid aegu - riigieksamid, koolieksamid, järeltööd, mõtted edasiõppimise ja sisseastumiskatsete peale... Mõnel päeval on tunda kuidas aju justkui pooleks tahaks lennata ja ei jaksagi enam millelegi mõelda. Selleks puhuks aitab tavaliselt rahulik puhkepäev või lihtsalt aeg iseenda, kitarri ning lauluga. Ära ei ütle kunagi ka metsas jalutamisest või mõne hea raamatu lugemisest.

Pikk jutt lühidalt..saite siit pisikesi killukesi möödunust. Kui mõistus, aeg ja lugejad vähegi lubavad võib juhtuda, et ehk soojendangi bloginduse üles ja vaatab mis edasi saab. Seniks aga nautige kevadet ja algavaid mõnusaid päikselisi päevi. 

Minult on viimaste nädalate jooksul küsitud ü l i p a l j u küsimusi minu blogi kohta. ''Linda kas sa ei blogi enam?''; ''Millal sa blogid?''; ''Miks sa enam EI BLOGIIII?''. Uhhh

Ma ausalt ausalt ausalt ei taha enam üldse sellised selgutus-postitusi teha, aga praegu ei jää mul midagi muud üle. Niisiis minu üks ja ainus põhjus on ajapuudus. Ilmselt mõtlete jah, et muidugi, kõige lihtsam vabandus, aga nii see tõesti on.

Kuigi kooli tempoga olen nüüdseks juba harjunud, täiega rahul ja rõõmus, läksin ma nüüd poole aasta pealt ka Pärnu muusikakooli, mistõttu jõuan ma enamikel päevadel koju (Kilingi-Nõmme) alles kell pool kaheksa õhtul. Ma söön, käin pesemas, õpin ja kobin magama. siinkohal siis mainin uuesti ära, et lähen igal võimalusel alati hiljemalt kümne-üheteist ajal voodisse, kuna äratus on igal hommikul kell pool kuus. 

Muidugi jah, blogi tiireb mul koguaeg peas...Näiteks osalesin ma meie kooli kõnevõistlusel, siis olen ma tahtnud pikemalt kirjutada oma muusikakooli minemisest ja kõigest sellega kaasnevast. Tegelikult olen ma veel igasuguseid põnevaid asju teinud ja samas on peas ka väga palju erinevaid mõtteid ning kõike muud, ag kuna mul on nüüd terve nädal aega kõige kirjutamiseks, proovin ma seda vaheaga võimalikult kasulikult blogimisega ära sisustada.

Rääkides Eesti laulu teisest poolfinaalist. Mul on kohati tunne, et mul on ilmselt väga veidrad muusika-eelistused, sest pea alati (vähemalt seekord) ei pääsenud JÄLLE minu lemmiklemmik edasi. Minu esimeseks favoriidiks selles poolfinaalis oli Angeelia -''We ride with our flow'' Minu arust olid pea kõik teised lood omamoodi veidrad. Näiteks Laura Põldvere ja Koit Toome - ''Verona''. Lugu iseenesest on päris hea, aga miks lava peal midagi ei toimunud? See nullis minu jaoks nende esituse pea täielikult ära. 

Ainuke lugu esimesest poolfinaalist (ma ei vaadanud 1. poolfinaali), mida olen kuulnud  Whogaux & Karl-Kristjan -Have You Now ft. Maian on hääästi hea. See õnneks vist sai edasi (?) :D

Võibolla olete isegi kursis, et novembrikuu on luulekuu (võimalik on ka see, et nii on see ainult Koidualas..). Igatahes meie, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pere, tähistame seda. Novembrikuu vältel on igas klassis mõndade emakeele tundide ajal luule ettelugemine. Ilusa eestikeelse sõnana öeldes siis etlemine. Kõik koolis teevad seda, ka emakeele õpetaja(d) ise. Muidugi võib sellel õpilasel täiesti piin tunnis sellises tunnis istuda,  kes luulest ööd ega mütsi ei jaga ning peab seda täiesti mõttetuks või koguni kasutuks sõnade ritta seadmiseks.

Mina olen see inimene (Hannaliis ka- kästi ära mainida), kes on luulest väga lugu pidama hakanud. Mulle meeldib see, kuidas väljendatakse oma mõtteid meisterlike, kohati ka täiesti uute kujundite kaudu. Kuidas lihtsate sõnade taha peidetakse kõige valusamad mõtted, mälestused, miks mitte ka kõige parimad kogemused jms, mis eales peaks ekselnud. Mulle meeldib ka iseenda mõtteid luulesse seada, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.

Viimati, kui meil oli vaja pähe õppida üks eesti autori luuletus, et see pärast klassi ees ette kanda, otsustasin esitada hoopiski omaloomingut, mis oli samuti lubatud. Kuna tolle luuletuse kirjutamise hetkel olid mõtted peas niivõrd sassis ja igatpidi negatiivsed, sündis järgnev luuletus (selle samuse kandsin ka klassi ees ette):

PÕGENEMINE

Asjad on nüüd nii, et ma juba teisipäeva õhtust saadik (enda arust) kirjutan töövarjupäevast blogisse postitust. Umbes paar tundi tagasi hakkasin sellega nüüd ka reaalselt tegelema, aga võta näpust, kogu selle aja jooksul suutsin ainult ühe õnnetu lõigukese kirjutada.

Haha ega tegelikult nüüd selle lõigu, mis just lõppes, valmimine võttis ka ca 20 min aega. Jah, see on täiesti võimalik, kui mõtled et ohh, nüüd hakkan kirjutama ja siis saadab sõbranna sõnumi, et näidendi karakteri jaoks on tarvis välja mõelda nimi, seejärel olen kindel, et nüüd kirjutan ühe jutiga postituse lõpuni, kuni kirjutab järgmine (küllaltki kehva nägemisega) sõbranna, kellel paaris asjas abi vaja. Jaa, absoluutselt, mul on hea meel kui saan kedagi aidata, aga see on lihtsalt nii naljakas, et sellised abipalved, või kuidas neid nüüd nimetada, tulevad minu poole pea alati just siis, kui olen mõelnud blogima hakata (vihje sellele, et peaks blogimise lõpetama? :D).

Kuna kell saab üsna pea juba 11.30 õhtul, siis töövarjupäeva postitus lükkub vähemalt ühe päeva võrra edasi, homse kohta ei oska kommenteerida, kas siis jõuab, sest alates kella poole kaheksast hommikul kuni ca kaheksani õhtul viibin koolimajas ja mul pole õrna aimugi kui surnud ma peale seda päeva olen (buss+8 tundi kool+koosolek+luuleöö). 

Kui nüüd kriitiliselt mõelda, siis ega te millestki vist väga ilma ei jäägi. Millal ma viimati mõne normaalselt loetava postituse kirjutasin? Olen üldse kunagi kirjutanud? Neeeeh, I don't think so. Samas, nagu, ma olen alati öelnud, et ma ei blogi mitte kellegi teise, kui ainult iseenda jaoks. Seega postituste sisu on minu meelest igatpidi täiega vaba- Linda blogi moto. 

Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis ei olnud sõbrannad ainukesed kirjutamise kiirust aeglustavad tegurid. Enamus aja on ära võtnud hoopiski oma vanade blogipostituste lugemine, mille peale sattusin juhuslikult, otsides tudengivarjupäeva postitust, jube põnev oli :D Eriti naljakas oli lugeda omaenda mõttekäike sellest ajast (varakevad), kui põdesin Koidula katsete ja vestluse pärast. Oi, ma olin ikka rumal (aga edu selle-aastastele põhikoolilõpetajatele gümnaasiumisse sisseastumise pärast närvitsemisemiseks!) :D

Päris tore oli lugeda kirjutisi haiglas oldud aja kohta, leidsin ka mingeid täiesti suvalisi, selliseid igapäevaseid postitusi, mida lugedes kõik suhteliselt üksikasjalikult meelde tuli - see on blogimise üks suurimaid plusse! Kui oled juba päris muldvana (nagu mina), siis mälu hakkab kehvakeseks jääma ning aeg-ajalt on asjade meelde tuletamiseks vaja lugeda ja siis veel korraks lugeda..

Ma tegelikult ei püüdnud selle postitusega kuhugi jõuda, pigem oli postitus lihtsalt teile teada andmiseks, et ma olen ikka veel elus ja (suurimal vajadusel) näpud klaviatuuril endiselt liiguvad. Hoidke siis palun pöidlad ka pihus, et mul homsel  luuleööl omaloomingu lugemisega hästi läheks. Ei ole väga huvitatud margi maha tegemisest..eks :D

Oi tänane matemaatika tund..Lihtsalt mainin, (tänase päeva õppesõnad): kui peaks juhtuma, et te hakkate luksuma, siis hoidke oma suu kõvasti kinni!! (kui eesmärgiks ei ole just tervet klassitäit õpilasi naerma ajada..).

*Sorri, mul pole täna tuju kirjavigu parandada*

Ma ei viitsi mämmutada, seega asun kohe asja kallale. Lugu siis selline, et mul oleks vägavägaväga teilt kõigilt abi vaja, päris tõsiselt, mul on nii suur mure. Eriti mage on jälle mingite stressijuttudega teid piinama hakata, aga. Viimasel ajal ma ei saa kuidagi enam see rõõmsameelne Linda olla, mõnel päeval tuleb välja, aga õhtu eel olen jälle see tuttav võõras, kes iseennast peeglistki ära ei tunne. 

Ma suudan ärrituda niivõrd väikeste asjade peale, ma ei maga kuigi hästi, eelistan enamus päevi üksi olla, eriti hommikud/õhtud(!), peavalud vahepeal täiesti tühja koha pealt. Ja siis veel see, et mulle tegelikult megapalju meeldib Koidula ja klass ja värki, Nõmmes on väga tore elada ja puha, aga ma tahaks niiiiväga Paidesse või maale minna (selline asi nagu koduigatsus eksisteerib minu puhul??). Igatahes jah, palun help me!

Esmaspäevakesest paar lookest:

Oli siis esmaspäevane päev, kuus tundi ja valikaine (tegelt kuues tund jäi ära). Päeva ebaõnnestumine algas valikaine tunniga, mis on mul siis pilliõpe/hääleseade (ma vist olen juba umbes miljon korda öelnud ka, et olen häääästi kaua laulnud). Ehk siis nagu see on asi, milles tunnen end SUHT kindlalt. Esmaspäeval tegime siis esimest korda kitarrimängu asemel hääleseadet. Mu õpetaja on reaalselt megaproff laulmises ja üldse muusika tegemises/loomises. Terve oma tunni räägib minuga, kasutades väga palju muusikalisi termineid, mille tähendusest ma midagi ei tea, ta räägib mulle nootidest, laadidest, astmetest...eeem, teisi asju ma ei oska nimetada, sest need on asjad, millest ma midagi ei tea. Miljonit korda- Ma ei ole kunagi muusikakoolis käinud ja ma EI TUNNE nooti ega muud sellist!

Räägib mulle umbes pool tundi asjadest, millest ma aru ei saa ja kui lõpuks laulmiseni jõudsime, oli mul selline tunne, nagu ma poleks kunagi varem laulnud ja ma ei tea üldse, mis asi see laulmine üldse ongi! Aaaahhhhh elu s**em tunne lihtsalt! Ehk siis jah, palju õnne mulle, õpetaja on proff, mina ei ole ja ma ei oska neid asju, mis ta tahab et ma oskaks jne..mida ma teen?????? Tore jah, et midagi aru saate.

Noh, nagu eelnevast oleks minu jaoks juba väheks jäänud..Kuna pidin kella kolmeks jõudma haiglasse füsioteraapiasse, olin sunnitud megakiirelt tegutsema, et koolist linnaliinibussile jõuda. Buss jõudis just siis ette, kui peatusesse jõudsin. *Kasutan alati ühekordseid bussipileteid, noh, neid mis sealt suurest kobakast läbi lased ja see kuupäeva peale trükib vms. Ostan alati hästi mitu tükki ka korraga, et olemas oleks koguaeg.*

Noh olin kuskil ühe peatuse sõitnud, kui hakkasin piletit otsima. Aga no otsa olid saanud. Kaks-kolm peatust oli vaja ainult sõita, mõtlesin et see on täiega savi, nii väike maa veel..sõitsin aga edasi. Ja siis üllatus-üllatus, tulevad järgmises peatuses peale kontrolörid. Ainus mõte, mis peast läbi käis oli lihtsalt soov, et nad ei näeks mind, sest noh, piletit mul neile ette näidata ju ei olnud. Rääkisin ka neile selle sama jutu ära.

Vedasid mu oma erabussi, võtsid mu nime, telefoni nr., aadressi, meili, ema nime, ema numbri, ema aadressi, noh ja lisaks sellele kõik mu ID-kaardil olevad andmed. Kuna ma pidin arstile kindlasti jõudma, tegid nad kiiresti ja hoidsid mind ainult nii ''vähe'' aega kinni, et arsti ajani oli ainult fucking 1 minut..

Samal ajal kui mind autos või bussis või mis iganes pannis mind kinni hoiti, helistati mu emale ja räägiti jutt ära ja värki. Emalt siis pärast kuulsin, et saan rahatrahvi, täpse summa saan teada meili teel 1.detsembril. 

PS.Eriti lamp on see, et üks kutt, kelle kuukaart oli aegunud, jäeti rahulikult sinna bussi edasi..

No palun..ainult kaks sõna: Minge põrgu!!!

Eelmine koolinädal möödus retsi saatel, ma küll püüdsin, aga nautisin seda toredat nädalat niivõrd palju, et ei suutnud kohe kuidagi teie kõigiga seda kõike siin jagada :D 

Kui nüüd aus olla, siis veel paar nädalat tagasi tuli rebaste retsi peale mõeldes kananahk peale, mul polnud õrnematki aimu sellest, millised on minu kooli G3 õpilased, kas nad on toredad, äkki on nad kurjad, vahepeal suutsin isegi sellele mõelda, et võibolla on üldse kõik minust liiga erinevad või midagi taolist..

Õnneks ma arvasin või mõtlesin valesti. Kõik kaheteistkümnendikud, kellega kokku olen puutunud, on nii toredad ja sõbralikud, polnud kordagi sellist tunnet, et keegi oleks kasvõi natukenegi kuri. Ei oska öelda, kas sattusin kõigi ette just sellistel hetkedel, kui neil hea tuju oli või teine võimalus on see, et nad lihtsalt ongi kõik nii chillibillid. Pooldan rohkem teist varianti! :D

Oh yeaaah, kui saaks, kordaks heameelega seda nädalat uuesti. Täna hommikul enne esimest tundi oli kuidagi väga imelik koolimajas olla, muidu oli iga päev kell 8.00 kooli ees rivistus ja hommikuvõimlemise moodi trall, täna enam polnud :(

Negatiivseid asju retsist? Vastus on kindel ei! Jumalad olid kõik nii toredad ja sõbralikud (siiamaani on), korraldus oli väga vahva, päeva tegevused olid vinged, samuti veendusin ka selles, kui armsad on lisaks minu enda klassikaaslaste ka minu paralleelklasside õpilased (nii palju kui juhtusin kellegiga juhuslikult rääkima). Järgmiseks missiooniks on lennukaaslastega tutvumine, kui ma juhuslikult pole juba jõudnud päris kõiki ära hirmutada :D

Retsimise nädal lõppes reede õhtul koolimajas klassikavasid esitades, vahepeal olid ka mõningad mängud, kõige tipuks muidugi ka disko (for real, kõik peale mõndade üksikute tantsisid) :P 

Jube tore oli kaasa laulda, tantsida ja klassikaaslastega aega veeta. Jep, isegi mina sain oma jalaga kuidagi tantsitud, ma täpselt ei tea kuidas, aga sain. Tantsimisega ei teinud kuidagi jalale liiga, alles mõne tunni pärast, kui bussi peale jooksin (oleksin muidu maha jäänud), suutis mu põlv peaaegu tagurpidi ära käia...mmmmmmm yummmmmy :D

Mul on olnud aega tervelt kolm nädalat tutvuda oma uue kooli, õpetajate ja klassikaaslastega. Võin julgelt öelda, et praegune mulje koolist on vägagi hea. Klassikaaslased on toredad ning sõbralikud (ja ülitargad), iga aineõpetaja teab täpselt ja põhjalikult õpetatava aine kohta.

Õppetöö hakkas meil suhteliselt kohe täie rauaga, seega vaba aega on täpselt nii palju, et kui hästi tahta, jõuab parematel päevadel peale kodus õppimist kümne ajal magama. Rütm on praeguseks juba peaaegu paika loksunud. Hommikul kell kuus on äratus, uni tuleb 8-9 ajal õhtul, magama jõuan 22-23 ajal. 

Ma ei oska nüüd öelda, mis see päriselt on, aga ma tunnen, nagu mul oleks praegusel ajal mingisugune sisseelamise-stress. Olen niivõrd ehmunud sellest tohutust õppimise tempost, ei tunne ennast mõnes aines (lihtne näide: matemaatika) millegi pärast üldse kindlalt. Aju lihtsalt ei suuda seda kõike ära seedida, alles jääbki peas ainult üks puder ja kapsad. 

Eelmise koolinädala lõpupoole oli meil matemaatika kontrolltöö. Ütleme nii, et see ei läinud päris nii, nagu ma oleks tahtnud, ma ei taha teadagi, mis kõveriku hinde ma selle eest saan (loe:kahe)...raske oli..ei ole siin kübetki liialdust, ausalt! Iga juhul, töö tööks...peale selle töö tegemist, ka isegi veel järgmisel päeval mõtlesin aina sellele kontrolltööle, kui halvasti saab ühte asja teha..selline ülimegahüübernõme tunne tuli sisse, selline kurb, ärritunud, segaduses..Niisugune tunne, et mida paganat ma siin Koidula-tarkade-koolis teen?? Appi te ei kujuta ettegi, millised ajugeeniused mu klassikaaslased on (ausalt, praegu ma ei pinguta ka üle!)!! Tunnen ennast nende keskel suhteliselt hariatult, kes on kuskilt teistele tundmatust kohast Paidest välja hüpanud ja kes püüab nüüd suurema linna riigigümnaasiumis hästi toime tulla, et arstiks saada. Ma praegu naeran enda üle, sest:

1) Kuidas minust arst saab, kui ma juba praegu endaga toime ei tule? (kool on kestnud ainult kolm nädalat!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

2) Ma nii kuradima palju kardan kevadisi eksameid (meil on iga õppeaasta lõpus kolm eksamit)!

3) Sain just aru, kui suur põdeja ma olen :D

Peaks vist ennast kokku võtma ja mõistma, et gümnaasiumi algus EI PEAGI kerge olema! Ei tohiks rasketel asjadel oma mõistuse üle kontrolli võtta, sest ma olen Linda, kes tuleb endaga toime, vahet pole kui nigel olukord ka poleks, eksju :D! Pean vist lihtsalt asja kuidagi positiivsemast küljest vaatama ning lõpetama lõpuks ennast oma klassikaaslastega võrdlemast!!! Ennast teistega võrdlemine on mu üks suuuuuurimaid miinuseid (peaks vist üle saama sellest lõpuks!).

Püüan sel nädalal võimalikult palju blogisse postitusi koolist kribada ja pilte lisada, sest käes on rebaste retsimise nädal! Homne päev koolis möödub pidžaamades ning hommikumantlites, koolikotti me ei aksepteeri, selleks on ju ometigi padjapüürid olemas..It's going to be fun! 

PS. ma olen nohus, kurguvalus väikses köhas ja kõhuviiruses :P

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea. 

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Esiteks, vabandust, et ma pole veel uue kodu ja kooli ja kohustuste ning muude asjadega teid kõiki kurssi viinud, ma püüan ennast tihedate ja väsitavate päevade kõrvalt edaspidi kokku võtta! Esmased vabandused edastatud, asun siis asja juurde :D PS. Mac, ma nägin su postitust.
Ma alustan kolimisjutuga (mitte just minu lemmikosa), seega teen sellega lühidalt. See oli minu jaoks emotsionaalselt suuuuht raske. Okei, kes mind ei mõista, ma siis võtke teadmiseks, et Paides ma olen kogu oma eelneva elu elanud..sündisin, käisin lasteaias ja koolis (põhikooli lõpuni), kas see on piisav põhjus? :D 
Päev enne Nõmme minemist istusin oma maja ees kiigel, kell oli umbes üksteist õhtul. Mingi ime läbi oli selline mõnusalt soe selge tähistaevaga ilm. Millegipärast läksid mõtted järgmise päeva kolimisele ja selline nõme kurb tunne tuli peale. Samasugune tunne oli mul samal päeval asju kottidesse pakkides. Eriti imelik oli kapitäis riideid kohvrisse panna, et järgmisel päeval Paidest naaksu tõmmata.

Asjad sain ära veetud, aga õiget tunnet ikka päris polnud (1.päeval)

Nõmme jõudes panin oma asjad tuppa (kitarri ei saanud ka mingil juhul Paidesse jätta :D), sõin ja kuna ma tahtsin olla veidi omaette, laenasin Joosepilt ratta ja sõitsin veidi mööda linna, hiljem ka mööda metsa ringi (leidsin hea pohla-rohke koha ka). 

29. augustil hakkas Pärnu Koidula Gümnaasiumi õpilastel kool. Esimesel päeval oli küll ainult klassijuhatajatund, kus oma õpetajaga tutvusime (meie õpetaja on megatore :D). Koolist otseselt on mul veel tiba vara rääkida, kuna mul on olnud alles mõni üksik õppetööga koolipäev. Esmamulje on vägagi hea, ainult matemaatika pärast muretsen päris palju! Kuna meie kool on päris tugeva tasemega, siis juba sel kevadel on kümnendikel kolm eksamit (minu, BK suunal eesti keeles, matemaatikas ja inglise keeles). Kord on juba nii, et kui kukud ühest neist eksamist läbi (eksamit saab minu mäletamistmööda teha kaks korda), oled koolist välja arvatud. Samamoodi on see ka 11. klassi  lõpus. Nüüd võite kolm korda arvata, mis ma arvan, kas lõpetan üldse kümnenda klassi ära või mitte...päris tõsiselt, olen tohutult mures sellepärast, sest äkki ma ei saa hakkama ja kukungi koolist välja ning pean kutsekasse ehitajaks õppima minema :(
Klassist niipalju, et mul on ülivinge klass, kuigi paljud teised muudest koolidest ütleks lihtsalt, et me oleme klassitäis nohikuid, mis tegelikult päris tõele ei vasta :D See on ülilahe, et päris mitmed minu klassist tahavad saada arstiks, loomaarstiks ja igasugusteks muudeks asjadeks, milles keemia ja bioloogia suurt tähtsust omab. Kuigi jah, praegu on mul selline tunne, et kõik klassikaaslased on megatargad ning mina olen see ainukene loll kes teistest erinedes ainult paaris aines tugev(am) on..lihtsalt klassi noob :D

PS. Meie koolitoit on ka väga hea!

PSS. Ega mul on selle nädala jooksul paar juhtumit ka juba olnud, aga nendest juba homses postituses. Ütlen lihtsalt eelsõnana seda, et võtke Macist õppust ja, võimalusel ärge üldse sportige! :D

Võtsin ennast nüüd üle mitme aja kokku ja otsustasin solfedžo algteadmisi õppima hakkama. Otsisin igasugused leheküljed teooriate ja näidetega uuesti välja. Umbes tunnikese materjali põhjalikult mitmeid kordi läbi lugedes ning lolli näoga mõtlema jäädes sain ma aru sellest, et minu puhul on ilmselt ainult kolm võimalust: 

Kogu lugemise ajal olin ma toooohutult süvenenud, kasutades kõiki oma ajurakke meelde tuletamaks, mida olen ka juba varem kuulnud, et lihtsam oleks. Seega jah, solfi teooriat olen ma ka varasemalt uurinud, et midagigi aru saada, aga ei! Ma reaalselt mõtlen, et kuidas see kõik on võimalik endale veel selgeks teha? Rääkimata pähe jätmisest! Ausalt, minu aju on nii koos kui koos+lisaks sellele olen ma endas täiega pettunud. Ja ma kavatsen nii kauaks alla anda, kuni ma endale õpetaja leian (ja mul pole õrna aimugi, kust kohast või millal).

Ma just praegu üle mitme tunni suvatsesin aknast välja vaadata..miks õues juba kottpime on? :D Jõulud hakkavad tulema? Nope, kõigest kooliaasta koputab uksele. Kusjuures mul hakkab nüüd vist juba vaikselt see lihtne uue-kooli-ja-kodu-ja-elu värk kohale jõudma (rõhk sõnadel ''vist'' ja ''vaikselt''). Nädalavahetusel on juba oma kodinatega Nõmme minek...aga antud hetkel on mul üks pisikene probleemikene..Kuna ma tahaks eriti esimesel koolipäeval vähemalt hea esmamuljegi endast jätta, peaks ma ju idee poolest ka normaalne välja nägema (mille täideminemises ma sügavalt kahtlen). Seega, mis imeriided ma endale selga veel peaksin panema? Kleidi+sukad+baleriinad? Mustad teksad+pidulikum pluus+baleriinad? Arvestades asjaolu, et mul pole ühtegi rabavalt ilusat kleiti, ega megakaunist pidulikumat pluusi, siis ma lähen lihtsalt riieteta või kanakostüümiga, väga vahet ju polegi.

Ma räigelt kardan seda, et ükskõik kui tavaliste või normaalsete riietega ma ka ei läheks, näen ma teiste kõrval välja nagu totaalne maakas või lihtsalt kartul. Seega ma ootan teilt ideid, sest mul on mõistus otsas.

Ainult üks nädal veel ja mu elu muutub täielikult! Esmaspäeval algab uus kooliaasta, mis kohe päris korralikult muudab mu ennist ja veel ka praegust elu. Alustades täiesti uuest koolist, lõpetades uute inimeste ja koguni uue elukohaga. 

Kui küsida minult, kas ma kardan ka, siis mu vastus on ''jah''! Ei, ma ei karda oma praeguse elu täielikku peapeale keeramist, lihtsalt see kõik on alles nii uus ja värske olukord, et ei ole veel õieti jõudnud kõigi nende asjade peale mõtlemisegagi ära harjuda. Alustades juba sellest, et ma pole kunagi pidanud kooli ajal olema kodust nii kaugel (Paidet pean silmas). Kuna lähen Kilingi-Nõmme elama (Pärnusse ei leidnud elukohta :( ), siis see tähendab ka minu jaoks totaalselt teistsugust elu. Nimelt kooli minemiseks pean igal hommikul sõitma bussiga ca 40 minutit. Ei, ma ma pole selle tõttu grammigi nördinud, pigem on see alguses lihtsalt harjumatu. Paides oli minu kodu koolist (Paide Gümnaasiumist) nii ''kaugel'', et kui ärgata üles 10 minutit enne tundide algust (nagu mul ikka kombeks oli), jõuab hea tahtmise korral väga hästi hilinemata esimesse tundi. But not anymore!

Veidi naljakas on see, et kui kooliaasta sees keegi peaks küsima minu käest: ''Kus sa elad?'', siis mida põrgut ma vastama peaks? A la ''Ah, tead ma siin nädala sees elan Nõmmes, vahepeal maal ja ülejäänud aja Paides..'' Mul ei ole ideid :D See ''pisiasi'', et ma reaalselt hakkan nüüd Kai ema juures elama, ei tähenda seda, et ma Paidet oma päris koduks enam ei peaks. Paide on ja jääb mu koduks, nii kauaks kuni ma ülikooli ajal endale mehe leian :D Saladuskatte all võin öelda, et mul pole isegi plaanis kedagi otsima hakata, elus on muudki huvitavat, kui mingid kutid (liiiiiiiiga palju probleeme).

Ma tegelikult tahaks juba megapalju oma klassikaaslasi ja teisi kümnendikke näha, ma küll täpselt ei tea miks. Ma lihtsalt niiväga loodan, et seal on paljupaljupalju toredaid ja rõõmsaid inimesi. ''Mida rohkem toredaid emotsioone, seda lihtsam ning lõbusam on ka õppida ja suhelda''.

Olen kodus tasapisi (okei päris palju) vaadanud ja mõelnud, milliseid valikaineid endale võtta, kuna noh, nii või teisiti tuleb seda ju lõpuks teha. Ma pakun, et norm oleks võtta maksimaalselt kaks-kolm valikainet, aga mulle pakuvad nimekirjast huvi lausa 6 valikainet (+Tartu Ülikooli teaduskool). Tegelikult kui ma väga tahan, siis suudan oma nimekirjast asju välja kärpida küll, lihtsalt ootan koolini ära ja kuulan uudiseid, kuidas see värk üldse käib (kui palju valikaineid peab minimaalselt olema ja kuidas kõik toimib, et ajaliselt jõuaks jne). 

..Ausaltöeldes tegin ma enne selle (praeguse) lõigu kirjutamist ligikaudu poole tunnise (planeerimata) mõttepausi. Mu peas on sadamiljon erinevat mõtet, nii kooli, elamise kui ka praeguse kohta, aga seda kõike on niivõrd palju, et ei saa ega oskagi kõike kirja panna. Mõnipäev on isegi kohati (lühiajaliselt) selline abituse tunne, tunne, nagu peaks samal hetkel tegema midagi muud, aga ei saa (egane, jep, ma tean). Need on sellised asjad, mida tahaks tohutult kellelegi rääkida, aga sisetunne ei lase seda teha. Tegelikult on täiesti olemas see ''üks inimene', kellele ma räägiks kõigest, aga paraku asjaolude tõttu ei ole seda võimalust :( See on see tunne, kui sind valdab koos samaaegselt mitu, täiesti erinevat emotsiooni, nagu näiteks: rõõm, kurbus, elevus, pettumus, segadus, huvi, masendus?, ootus..Selline postituse lõpp ei olnud absoluutselt kuidagi planeeritud, lihtsalt selline mõte tungis pähe ning pühkis ideed eelnevalt kirjutatud teemast kõrvale

..kooli minna. Jep, ma olen see imelik inimene, kes ülimegahüüberpalju tahaks juba kooliaasta algust. Kindlasti on antud hetkel üheks mõjutajaks õppimise uues koolis, kuid suuremas osas on põhjuseks siiski need kolm komponenti: 

1. Esiteks mulle meeldib saada juurde igasuguseid teadmisi, mida mul on nii või teisiti tulevikus vaja.

2. Mida kiiremini saab gümnaasium lõpetatud, seda kiiremini saan ülikooli arstiteadust õppima minna.

3. Kooliaasta ajal on mul tegevust. Mul on võimalus organiseerida üritusi, väljasõite ja kõike muud. Praegu, vabadel päevadel tunnen ennast täiesti aheldatuna, et mul midagi otseselt kasulikku teha pole.

Ma juba nii elavalt kujutan ette, kuidas õppeaasta alguses tutvun uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Leian uusi põnevaid väljakutseid ning asun nii enda kui ka teiste heaks tegutsema. Luban endale, et nendest kolmest gümnaasiumi aastast võtan kõike, mis võtta annab, eelkõige pühendun meditsiinile.

Kui nüüd ajutisest aja puudusest rääkida, siis tegelikult juba mõne päeva pärast saab see probleem kuuks ajaks lahendatud. Nimelt lähme sõbranna ja tema tädiga Soome maasikaid korjama, suurt raha teenima, yay. Seega on ka selle-aastane juulikuu täiesti sisustatud, nagu ka eelmisel aastal, kui oli noortevahetus ja USA reis. Seekordsel juulikuul püüan rohkem õhtuti aega leida, et veidikenegi blogida, aga samas ei tea täpselt kuidas seal asjad on, üks asi on juba internetis, teine asi on selles, et mul on elektroonikavidinatest kaasas ainult mu truu aiföön, kuna läpaka olemasolu hetkel veel puudub ja telefoniga on päris nadi blogida. Aga kui muudmoodi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

PS. Ja nüüd järjekordne küsimus suuremale ringile. Tegin mõni päev tagasi kapikoristuse ja praakisin umbes pooled riided kapist välja. Kas keegi tahab riideid endale (kõik on umbes S suuruses)?

Uujee, kui aus olla, siis ma nüüd ilmselt ärkasin oma kavad- või eksamiunest üles, et oma müstilistest tegemistest kirjutada. Naljakas on see, et ma nüüd pean uuesti väga julmalt kirjutama hakkama, et oma vähesedki lugejad tagasi meelitada. Põhiliselt nüüd viimastel kuudel keerles kõik-kõik tohutult ainult põhikooli lõpetamise ümber, et lausa piinlik on. 

Ma tegelikult nüüd tahaksin ennast sellest koolimajandusest ennast täiesti välja lülitada. 22. juunil on mul lõpuks põhikooli lõpetamine (peaksin ennast suurena tundma nüüd?) ning ka teil on see suurepärane, ennenägematu, fantastiline, imeline, võrratu ja võimas võimalus seda kogema tulla (ja mulle palju lilli tuua, et jääks mulje nagu oleks mul palju sõpru). Ürituse link ka kohe SIINsamas olemas,  just in case.

Lahe on see, et ma pika otsimise peale leidsin endale lõpuks ka lõpukingad, musta värvi ja imekombel just nii kõrged ja mugavad nagu tahtsin. Tegelt kogu mu lõpu-outfit mulle hullult meeldib, aga ma ei ole just 100% kindel, kas need mu seljas ka nii fantastilised välja näevad, kui puu peal....piinlik.

Sellega tuli meelde, et kas keegi mu eelmisi ostetud lõpukingi ära ei taha osta? Otsin need paar kuud tagasi vahetult peale kleidi ostu, kuid kätte saades sain aru, et see 37 number, mis kingade sisse kirjutatud, on ikka täitsa 37,5, seega täiesti suured. Ise pole nendega kuskil kordagi käinud (äkki keegi otsib endale kingi?).

Nägin täna unes jälle Eeva Talsit, mis oli järjekordne üliarmas unenägu, nii kauaks, kuni mind üles aeti. Nu ja siis ma mõtlesin, et see on raudselt mulle mingi sõnum. Hakkasin siis järjekordselt Eevat guugeldama, tema vana nime all (Eeva Lindal) ja siis juhuslikult leidsin ta ka genist üles. Hakkasin vaatama, et kas me oleme äkki juhuslikult omavahel kuidagi kaudu suguluses või mitte ning ma tegin ülilaheda avastuse. Nimelt leidsin, et Eeva on minu isapoolse vana-vana-vanaisa õe abikaasa vennapoja tütre abikaasa vennapoja tütar. Voh! Võiksin vabalt suguvõsa spiooniks hakata :D Trumbake nüüd mind üle!

Sel nädalavahetusel oli selline teistsugune olemine. Olin üksi kodus, eelkõige selepärast, et kolmanda eksami (bioloogia) tarvis õppida. Muidugi jah, terve aja ma seda loomulikult ei teinud.

Reede pärastlõunal toimus meil (Paide Gümnaasiumil) iga-aastane kevadkontsert. Noh, tegelikult oli see minu jaoks viimane kevadkontsert, sest sügisel jätkan oma haridusteed Pärnu Koidula Gümnaasiumis. Uue kooli suhtes olen tegelikult väga-väga põnevil, aga samas tunnen ka kurbust, et nüüd viimased kolm aastat õpin üldse teises linnas, kui olen seda siiani teinud. 

Õhtupoole tuli mulle külla ka Laura, kellega, nagu alati, kuulasime muusikat, vaatasime filmi, rääkisime jutu, sõime...Öösel kell kaks tuli meil mõlemal tahtmine ennast liigutada. Niisiis hakkasime siinsamas toas trenni tegema. Kuigi jah, see otseselt trenni tegemise moodi välja ei näinud. Peale kõhulihaste ja plangu tegemise seisime kordamööda käte peal ja ülejäänud aja väänlesime igatpidi :D Mida need tüdrukud veel siis reede öösel tegema peaks?

Laupäeval jõudsin lõpuks ka õppimise juurde. Olles sellega selleks korraks ühele poole saanud, võtsin oma kitarri kätte, kuulates samal ajal Eeva Talsi plaati. Kuulasin mitmeid-mitmeid kordi laulu ''Vihmani truu''. Seejärel panin laulu kinni, kirjutasin üles sõnad ja hakkasin viisiga improma. Kokku tuli laulule selline cover, kus viis on totaalselt teistsugune, samas kuidagi hea ning ka teistsugune.

Täna olles veel üksinda kodus, otsustasin, et ma siiski pean laulu ''Hetked'' kitarril sõrmitsemise välja nuputama. Paar kuud tagasi pöördusin selle murega Eeva Talsi poole, kuid kuna laulul noote ei ole olemas, siis soovitas ta mul kirjutada Mari Jürjensile, kuna selles laulus mängis kitarri Mari. Ka temale rääkisin sama jutu ära, mille peale ta vastas, et ta ise ka täpselt ei tea mida ta mängib, teeb seda kuulmise järgi. Mõlemaga nendega oli veidi muud juttu ka, aga see pole antud hetkel praegu oluline :) Igatahes jah, ma ei saanud neid noote, kuna nad mängivad kuulmise järgi (mis on ülikõva tegelikult).

Seega ma pidin need ikkagi ise välja nuputama, ja vola, pool tundi laulu kuulates ja kaasa mängides mõtlesin välja! Aga tõesti nii järjest, et ma parem käsi oli küünarnuki kohast juba surnud, sest ma ei liigutanud seda pea üldse. Tööd tegi parem käsi ainult randme osast. Tahtejõud on alati kõige suurem ja võimsam, mis ma muud oskan öelda. 

Eelteatena võin juba öelda, et kui ma nüüd mingiaeg endale uue telefoni saan, millega saab normaalselt filmida, hakkan tegema erinevate laulude covereid, mida hakkan oma youtube'i

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.

Täna oli koolis jälle kuidagi mõnus olla, lihtsalt selline hea tunne, ma ei oska seda kuidagi seletada. Läksin peale kooli heatujuliselt koju ja veidi aega lihtsalt istusin, mängisin kitarri, kuulasin muusikat. Kuna rahvatantsu trennini oli tublisti 3 tundi aega, otsustasin oma uurimustööd arvutis vormistama hakata. 

Tegu on tegelikult päris mahuka tööga, kuna töösse on vaja teha päris sisukas tabel, siis selle põhjal kokkuvõttev tabel ja siis veel otsida netist THI (tarbija hinna indeks), uurida EMORI ostukorvi, koostada diagramm, kirjutada saadud andmete põhjal kokkuvõte, no ja muidugi veel sissejuhatus, kokkuvõte, uurimustöö korraldus, tiitelleht, sisukord jne. Seega selline mõnus mitmete tundide töö.

No sellega oligi siis nii, et hakkasin seda tublisti tegema. Veidi üle pooleteise tunni tegin, sain umbes kolmandiku tööst valmis. Kuna kell läks paljuks, pidin otsad kokku tõmbama, et trenni jõuda. Salvestasin ilusti oma töö ära ja sulgesin akna. Nagu mul alati kombeks, lähen vaatan kohe ka kausta üle, et veenduda faili olemasolus. Tegin kausta lahti ja ups, faili pole! Kadunud! Selle peale otsisin kõik kaustad läbi, sest mine tea, ehk läks kogemata valesse kausta. Mis te arvate, kas ma leidsin selle? Nope. Läksin wordsi peale, kuna seal on ajalugu näha, mis fail viimati tegemisel on olnud, et saaksin sealt selle kätte, muidugi seal seda ka polnud. Ühesõnaga, ma otsisin kõikvõimalikud kohad läbi, isegi pilvefailid, aga no mida ei ole seda ei ole.

Jah, te saite õigesti aru, minu pooleteise tunnisest tööst pole enam kübetki järgi. Nii ma siis reipalt hakkasin seda nüüd olude sunnil uuesti tegema! Kui tubli minust. Siit teile ja eriti mulle õppetund: Kui teed mingit olulist koolitööd ja salvestad selle, ära sulge akent enne, kui oled veendunud, et see on sul ikka olemas, tehnika pole just kuigi nutikas hoidmaks faile kuskil tagataskus alles, et kui midagi juhtub, oleks see kättesaadav (võib-olla on ka, aga mina midagi ega kuskilt ei leidnud). Seekord läks nii :)

Mõtlesin, et kuna ma viimastel päevadel aina seletasin oma koolikatsetest, siis oleks ju viisakas rääkida ka sellest kuidas mul läks (kuigi Tamme Gümnaasiumi katsed on alles homme).

Reedel vedasin ennast Pärnusse, Koidula Gümnaasiumisse, kus pidi mul toimuma vestlus. Sisseastumise kandidaadid, kellel on tunnistusel ainult 4-5 või 5, pidid päev enne kirjalikke katseid vestlusele minema, mina nende seas.

Juba koolimajale lähemale jõudes nägin, kui  kaunis see kool juba väljastpoolt on, ülinunnu. Sisenemisega tekkisid mul väiksed raskused, sest need uksed lihtsalt ei avanenud, alles mõni hetk hiljem nägin, et uste kõrval on üks nupuke, mida vajutada tuleb, et uks lahti saada :D No kui juba koolimajja sisse olin jõudnud, suunati mind garderoobi, kus oma jope ja kõik muu läbu ära panna sain. Teate, see kool on lihtsalt nii ilus ja hubane, nagu tõsiselt. Kuna kandideerisin loodussuunda, oli mul kindel ruum kolmandal korrusel, kuhu minema pidin. Tore ja veidi uskumatu on see, et ma ei eksinudki ära.

Jõudnud õige ukse taha, võtsin teiste kõrvale istet ja jäin ootama, samal ajal Facebookis chattides oma õdedega. Muljetasin neile, kui ilus see koolimaja on ja sellest, et ''see on ikka nii minu kool''. Viimase repliigi peale ütlesid ainult, et enne ma pean sinna üldse sisse saama, muig. Kell oli sealmaal, kus jagati meile kõigile täitmiseks lehed, kus pidi kirjutama oma nime, isikukoodi, kus praegu õpin jne. Seejärel hakati meid ükshaaval sisse kutsuma. Mina läksin vist kolmandana.

Vestlust viisid läbi Koidula keemia ja bioloogia õpetaja. Minult uuriti minu praeguse kooli ja kodu kohta. Küsiti, miks ma just nende kooli tahan minna. Vastasin, et kuna tahan peale gümnaasiumi Tartu ülikooli arstiks õppima minna, siis otsisin enda jaoks kooli, kus oleks minule vajalik suund olemas. Küsiti veel elamise kohta, et kui ma õpiksin Koidula Gümnaasiumis, kus ma siis elama hakkaksin ja et kas mul on siin tuttavaid. Selle peale vastasin loomulikult, et jah, tuttavaid ja sugulasi on mul siin päris palju, elama hakkaksin ilmselt ühikas või siis üürikas. Pea kogu ülejäänud aja rääkisid nad mulle oma koolist, mis nende kool teeb, kus käiakse, kuidas kõik värgid toimuvad jne.

Iga nende öeldud sõnaga sattusin ma sellest koolist veel suuremasse vaimustusse. Ilmselt seda oli ka minu näost näha. Näiteks juba see oli nii vau, kui nad rääkisid ja näitasid mulle esemeid, mis neil kooli bioloogia klassis olemas on. Neil on olemas asjad, mida kasutavad ülikoolid ja päris arstid. *Ma ei tea kas olen maininud, aga Koidula Gümnaasiumi loodussuund on rõhuasetusega arstiteadusele*

Soooo, siis võtsid nad vaikselt meie jutu kokku ja....noh...Ma sain sinna kooli sisse! Mul on siiamaani niiiiiiiiiii tohutult hea meel, et mu kaheaastane pingutamine vilja kandis!

Jah, mul on homme ka Tartus katsed, aga need teen lihtsalt niisama ära, sest Tartusse pean ma nii või teisiti minema :D

Tahaksite nüüd siit midagi uut ja huvitavat lugeda? Ma ka. Aga njetu, kannatate esmaspäevani ära :D Ma tahtsin et te ikka teaksite, et ma olen seesmiselt homse pärast suhteliselt hullunud. Veits creepy on. Kool saatis küll meili, et lihtsalt toimub vestlus jne, aga kust mina tean, kuidas see tegelikult korraldatud on..äkki pannakse meid kõiki käeraudadega tulikuuma radiaatori külge ja siis kõrvetatakse varbaid kuumade grillvorstidega või siis ruumi sisenedes hüpatakse külakuhjana plauhti peale vms.

Võibolla on kõik lihtsalt suur pettus ja tegelikult meid kõiki viiakse Aafrikasse orjadeks ja sunnitakse ränkrasket tööd tegema. Orjapidajad seisavad iga orja taha sõnnikuhargiga ja kohe sutskab, kui keegi kavatseb logelema hakata. 

Kuigi tegelikult olen 99,999% kindel, et tegelikult on seal kõik normaalsed inimesed, normaalsete kavatsastega, kes ei kavatse midagi väga õelat minuga peale hakata. Kõik ei ole ju omatigi sellised õelad loomad nagu näiteks zombied filmides vms.

Kui teil tekkis hetkekski mõte, et ma päriselt tahtsin midagi tarka öelda, siis ei, mul polnud see plaaniski......ups :D Ma pean oma ajud lihtsalt praegu hetkeks lõdvaks laskma. Lõpetuseks meenutust vanasse aega ka....tadaaaa!