Üht siit teist sealt

Kuidas ma vahepeal ebaõnnestun, ainult ''natukene''..

Grupiselfi

Möödunud laupäeval toimus Türil Järvamaa laulu- ja tantsupidu, kus meie ka oma tagasihoidliku kümne paarilise rahvatantsurühmaga osalesime. Meie päev algas kella kahe paiku päeval, mil pidime minema ürituse toimumispaika, et teha läbi Tuljaku proov (meie rühm oli lihtsalt üks n.ö tagatantsijatest). Sellel päeval me oma tantse enam läbi teha ei saanud. Kella neljani tiksusime väljakul, sõime, punusime patse, kuni pidime minema väljakust eemale parki, kust sai alguse laulu- ja tantsupeo rongkäik. Ennast oma grupiga õigesse kohta seadnud ja rongkäigu algust oodates seisime ilusti oma grupiga koos, tegime enamuse rühmaliikmetega selfie ja ootasime edasi, rääkisime juttu, naersime...Kuni otsustasid Järva Teataja inimesed, et jube lahe oleks just meie juurde oma mikrofoniga tulla. Kahjuks või lihtsalt õnnetuseks olin mina just kõige rohkem nende pool, seega pandi just mind küsimustele vastama. Tuldi lähedale ja küsiti: ''Tere, Paide Gümnaasiumi rahvatantusrühm Siuh&Viuh, mis te siin täna teete?''. Kuna ma pole kunagi osanud niimodi järsku mingit kasulikku vastust öelda, siis vastasin: ''ee, tantsime''. Küsija natuke mõtles ja siis esitas järgmise küsimuse: ''Mida te siin täna tantsite?''. Mina siis mõtesin tublid paar sekundit, kuni vastasin õige originaalselt: ''Kolme tantsu...'' Siit kõigile õppetund, ärge tulge mind suvalisel hetkel intervjueerima, see lõppeb varem või hiljem katastroofiga.

***

Esmaspäevast-tänase keskpäevani toimus meie kooli iga-aastane laager Matsimäel, kus osalevad õpilased, kes on 4-6 klassidest, vanemad õpilased saavad minna abisse, kas grupijuhtideks, töötubasi läbi viima või lihtsalt tööjõududeks. Meie Damarisega olime seeaasta lihtsalt sõna otseses mõttes lapstööorjad, kes tassisid vett ja saagisid puid, vabal ajal lihtsalt chillisime ringi või aitasime grupijuhtidel oma tööd teha. Nii oli palju kergem, lihtsam ja vähem närvesöövam, kui olla grupijuht, kus sul on grupis ligi kakskümmend 11-13-aastast noort, kes kõik arvavad, et nii lahe on läbisegi karjuda ja mitte oma grupijuhti kuulata. Väga- (siin nüüd peaks olema ingli smail).
väga hull. Mulle kohe meeldib, kui lapsed sõna kuulavad

Öösel kahe ajal sai magama minna, polnud küll väga mugav, sest meie madrats oli kuskilt katki ja oli magama minemise ajaks peaaegu täielikult tühjaks läinud (kõva oli). Öö jooksul ärkasin paar korda ka üles, et panna endale riidekihte juurde, sest olgem ausad, metsas läheb öösel kuradima külmaks. Hästi tehtud...jäin magama...kuni hommikul kell pool kuus ajas mind üles 11-aastaste poiste kisa telkide vahel..Ma sain nende peale nii kurjaks, pistsin oma unise näo telgist välja ja ütlesin neile konkreetse häälega, et vaadaku mis kell on, teised tahavad magada (natuke tegin kurja nägu ka, lisaks oma unisele näole...kokku tuli unest pahur pluss veel pahur Linda). Selle peale nad läksid kuskile mujale seletama, mind nad igatahes enam ei häirinud. Lõõgastusin, võtsin Truudi kaissu, panin silmad kinni ja jäin kuulama seda maagiliselt ilusat varahommikust linnulaulu. Kägu kukkus, erinevad mitmekümned linnuliigid siristasid kõik omaenda laulu..lihtsalt super! Selle saatel jäin ka magama ja ka magasin niikaua kuni kõlas meie hommikuäratus (väga vali sireen, millest pea valutama hakkab).

***

Siitmaalt räägin mõningast muljest õudusfilmist ''Poltergeist'', mida käisin möödunud nädala lõpus kinos vaatamas. Kui Sa pole seda filmi veel näinud ja ei taha ette teada, mis seal toimub, siis on targem, kui Sa siit edasi ei loe...Kes teist on näinud filmi Insidious..küsin seda sellepärast, et Poltergeist oli hüpriski Insidiouse sarnane. Samamoodi oli seal astraalsusest juttu, samamoodi olid seal väiksed lapsed, suur maja, ebaloomulikud sündmused ja vaimude väljaajaja. Ainult et ma ei saanud täpselt aru, mis värk nende klouni-nukkudega oli, sest nad tegelikult ei olnud ju kogu nende sündmuste põhjustajad. Kogu kummituslikkuse põhjuseks oli see, et uus ja ilus rajoon oli rajatud vana surnuaia peale ning surnukehi ära veetud sealt ei olnud. 

Sellest, et rajoon oli rajatud surnuaiale, sai pere teada alles siis, kui nad olid juba sündmuste keskel. Muidugi siis, millal siis veel?? See oli päris creepy, kui filmis olev väike tüdruk kohe sisse kolides rääkis oma toas oleva kapiga mille uksed lahti ei tulnud, lihtsalt istus maas ja rääkis kapiga, tema vend sai kohe aru et see on väga veider ja pole normaalne, poiss oli ka esimene, kes märkas asjade liikumisi ja veidraid asju, aga keegi ei kuulanud teda, sellepärast pere kurjast ka ei pääsenud, vaid pidid leppima sellega, et nende väike tütar veeti kummituste poolt ära, kaugele, surnute maale. See oli seal ka päris creepy, surnute maal oli vägavägaväga palju surnuid, neid oli reaalselt seal hunnikutes, päris kole. 

Mis te arvate kuidas film lõppes? Et mitte kõike välja lobiseda, ma siin maal nüüd lõpetan. Film ise on veel kinodes, alati jõuab veel vaatama minna.