Üks on pime ja teine poolpime

Seiklused Tartus jätkuvad. Kuidas siis veel sisustada vaheaja üksikuid planeerimata päevi muu, kui Tartuga, kui nii armsalt kutsutakse, ikka Linda tuleb ja aitab ja on. Kuskilt otsast pidi see lause nüüd loogiline tegelikult olema. Tegelt praegu on üks halvimaid aegu blogida. Põhjus on hetkel minu segases olekus. Ma ei saa aru, miks mu mõte nii sassis on, või kas ta üldse on sassis..ilmselt ikka on. Tegelikult mul polnud üldse plaanis kirjutada oma segasest enesetundest vaid hoopis oma järjekordsest Tartu tripist. 

Teisipäeva lõunal käisin silmaarstil, kus pandi mulle silmadesse pupilli laiendusvedelikku, ühesõnaga nagu juba nimest aru saada, siis see maagiline vedelik ajab pupillid jubesuureks, et arst näeks ilusti kontrollida. Ühtlasi teeb see ka silmanägemise päeva lõpuni väga halvaks, lugeda ei saa, ainult udukogu, see oligi asja juures nii naljakas. Mina olen alati lähedale väga hästi näinud, kuid nüüd järsku nägin ainult udukogu ning väljas pidin ringi käima nagu pilukas. Põhimõtteliselt siis enam-vähem silmad kinni, sest silmad ei kannatanud absoluutselt valgust. Arsti juurest buusijaama läksime empsiga koos, terve tee käisin ta käevangus, sest ma ei suutnud päikse käes oma silmi lahti hoida. Niisiis olingi selline poolpime. Bussi sisenedes ma ei saanud isegi aru, mis rahatähe ma bussijuhile andsin, kuid ma sain selle pileti ostetud ja oma koha leidsin ka üles.
Samal päeval, kohe kui olin Tartusse jõudnud, tuli Joosep mulle bussi vastu ning läksime poodi, et mulle sokid osta. Peale poodides tuiamist läksime Tasku keskuses olevasse hiinakasse, kus tellimus tuleb teha leti taga. Läksime siis ilusti oma tellimust esitama (pasta vürtsise kastmega ja mahl). Seisime seal Joosepiga kõrvuti,  leti taga meie vastas seisis kaks noort neidu (nii umbes 25 ringis blondiinid), kes olid ühtlasi ka letis. Veidi aega seistes panin tähele, et üks nendest neidudest jõllitab mu silmi, terve selle aja. Mõtlesin, et ehk jäi ta lihtsalt mõttesse vms, nagu ikka vahest juhtub...vaatasin ka talle silma, siis keerasin pilgu kõrvale, silmanurgast nägin, et ta ikka jõllitab mind, vaatasin talle uuesti otsa ning siis jälle kõrvale, kuni meie tellimus oli esitatud ja me lauda istuma läksime. Meie laud oli otse leti vastas, seega ma hüpriski hästi kuulsin, mida leti taga räägiti. Kohe kui olin saanud istuma, kuulsin leti tagant rääkimist, mille täpset sõnastust ma ei kuulnud, aga midagi räägiti et on suur ja pupillid, hetkeks vaatasin nende poole ning sel hetkel sain aru, et jutt käis minust, sest tüdrukud just selle ütlemise ajal vaatasid minu poole. Hahaha ma hakkasin naerma. Naljakas oli. Kujutate ette, inimesel on suured pupillid wauuuu!! Umbes minuti pärast möödus üks nendest meie lauast, et viia kõrvallauas olevatele inimestele süüa. Terve selle aja mil ta kõndis näoga minu poole, vaatas ta mu silmi. Siis ma hakkasin uuesti naerma. Tõesti naljakas oli hehee. Silmad on nii lahedad asjad.

Mul on nüüd päevad sassis ja ma ei mäletagi kas järgnev toimus kolmapäeval või neljapäeval või millal..Eniveis, kolmapäeva või neljapäeva hommikul läks Kai arsti juurde ja Joosep tööle, seega ma jäin üksi koju ja sain magada. Umbes kümne ajal ärkasin ja võtsin telefoni, et vaadata, kas keegi on mulle äkki kirjutanud. Mac helistas mulle hoopis samal ajal, kusjuures tal väga vedas, et ma just too hetk üles ärkasin ja telefoni kätte võtsin, sest tark nagu ma juba olen, olin õhtul pannud telefoni hääletule. Novot, võtsin telefoni oma unise häälega vastu, kui Mac mulle räuskas (oma metsiku hääle ja ''massiga''), et kus ma olen ja kas ma magan ja miks ma magan ja miks ma vastu pole võtnud ja mullmullmull. Lõpuks ütles ta mulle lause: ''Mine ruttu Kuperjanovisse, Kai ammu ootab Sind!!'' Ma sattusin segadusse, sest miks Kai ise sealt koju ei või tulla, aga laps nagu ma olen, ikka kuulan vanemate ja ilusamate ja targemate sõna ja vedasin ennast kohale. Kusjuures ma veel kõndisin sinna hüpriski kiire hooga, sest ma ei tahtnud et Kai peaks minu järel ootama.....ekole. Kuid kui jõudsin Kuperjanovisse, siis keda pole, pole koeraga Kaid, pole kumbagi neist, noh, tänks noh, ma nägin vaeva ja vedasin ennast kiiresti kohale ja teda tegelikult polegi seal, pettumus. Helistasin Kaile ja küsisin kus ta on, vastas mulle rõõmsalt, et: ''Aa, tsau, tule Riia tänava poole'' FAIN! Kaks valevorsti, Kai polnud veel bussistki välja saanud, little liars. Oli tore, saimegi LÕPUKS Kaiga kokku ja läksime korraks koju ning sealt edasi Lõunakasse. Chillisime poodides, ostsime borši jaoks asju, käisime riietepoodides ja loomapoes. Poodides niisama chillides leidsime meganunnu heleroosa pitskleidi. Proovides mõlemad neid selga, otsustasime, et need näevad seljas nii nunnud välja! Seega, me mõlemad soetasime selle endale, oleme kaks roosanunnut neidist (niinummi) *siia käib ingli smail*. 
Õhtupoole koju jõudes hakkas Kai tegelema boršiga. Lõhnad olid megahead, aga kui te vaid seda süüa saaksite. Isver, see oli nii tohutult hea! Nagu ma ka Kaile ütlesin, siis see on minu suppide edetabelis tugeval teisel kohal (vanaema kapsasupi järel), aga nagu ka räägitakse, siis vanaema toidule paremat olla ei saa, seega Kai on vägaväga hea kokk, uskuge või mitte, aga ma ei söönud varem boršši, kuid nüüd sai sellest järsku üks minu lemmiksupp, huvitav, kas pole?
Plaan oli tegelikult lahkuda Tartust neljapäeva õhtul, sest laupäeval oli vaja kimada perega Tallinnasse, õe lõpetamisele, kuid nii see päris ei läinud. Paar tunnikest enne minu bussi lahkumist ütles Kai, et ta oleks väga rõõmus, kui ma saaksin jääda Tartusse veel üheks ööks, võimalus on ju Paidesse minna ka varahommikul. Mina olin selle mõttega loomulikult nõus. Helistasin oma emale, rääkisin jutu ära, kuid ta jäi endale kindlaks, et ma võiksin ikka nüüd õhtul tulla, sest olime eelnevalt nii kokku leppinud. Seekord ma ei hakanud väga ka anuma ja paluma vaid mõistsin teda ja sellega oli meie kõne läbi. Siis mõtlesime edasi, et ikka võiks saada jääda, et jõuaks ju nii ilusti hommikul minnes. Kuna olime Kaiga kahekesi kodus, et tulnud meil midagi muud pähe, kui rääkida Joosepile jutt ära ja paluda temal minu emaga rääkida, ehk nii läheb õnneks...Nagu ma olin ka suhteliselt kindel, siis minu ema nõustus, ta nõustus. Jepiii! Väga super! Oma lisaaega kasutasime sellega, et läksime Mäkki einestama ning peale seda läksime koju jutustama. Nummi!
Ennast oma asemetesse sättisime alles poole nelja ajal öösel (pidin tõusma kell 6 hommikul). See lihtsalt läks nii. Seda aega pikendas veel see, et minu uni kadus täielikult ning kuna mina ööbin alati elutoas ja Kai/Joosep magamistoas, siis lühidalt öeldes olen ma üldse teises toas, eksole. Nemad seal vaikselt veel omavahel rääkisid, kuni mina hakkasin seal ümisema ja seletama ja lõpuks enda üle ka pisarais naema, vaimuhaige. Ärge küsige midagi, minuga oli kõik korras, aga uni oli läinud kuskile ära. Muidugi ma üritasin olla vaikselt, aga ma ei suutnud väga seda teha, uuuups, sorri :D Ma ei räuskanud seal tegelikult väga kaua, lõpuks jäin ikkagi magama.