Laura kodu on minu kodu

Minu mõte aktiivsest blogimisest oli veidi teistsugune, selgus, et isegi, kui on tegevust, seega on asju millest kribada, oled õhtuks piisavalt väsinud, et kohe ei jaksagi blogima hakata. Täna päästis mind mitte-blogimisest see, kui hakkasin mõtlema, kui tihti (võrreldes minuga) Kai blogib..ma ei saa nii mitme postitusega maha jääda, ma ei saa seda endale lubada (mitte et ma nüüd mingit võistlust peaks vms)..

Niisiis räägingi oma n.ö vabadest päevadest (polnud planeeritud tegevusi), mis muide möödusid mõlemad suuremas osas Laura kodukeses, ülejäänud aja (öösel) viibisin omas kodus magades ning seda ka kuni poole päevani (1/3 vaheajast peaks magama, kooliajal seda nagunii teha ei saa).

Meie sushi

Eile, päevasel ajal, kella poole kahe ajal (minu jaoks suhteliselt hommikul) andis Laura teada, et ootab mind enda juurde sushit tegema, sinna pidavat tulema veel ka meie sõbranna Sabine. Vedasin oma alles ärganud kondid Laura juurde, kus esimese asjana läksin nagu alati Laura kapi kallale, et sealt kamm võtta ja oma tuules sasitud kiharad sirgeks kammida...tõesti, nii on see iga jumala kord, seda võiks pidada lausa traditsiooniks. Mingi aeg tuli kohale ka Sabine, suure Cola ja krõpsupakiga, polegi ammu krõpsu söönud...Suhteliselt kohe vedasime ennast ka kööki, et kokakunstiga tegelema hakata. Algajad nagu me Sabinega oleme, ei olnud kunagi varem sushit ise teinud. Kuna kolme pea asemel oli meil ainult üks pea (Laura pea), siis mõtlesime, et omaloomingut tegema ei hakka ja teeme kõike nii nagu (riisi)paki peal öeldud on. Pakendi peal oli umbestäpselt nii öeldud: valad riisi kaussi, lisad sellele külma vett ja jätad u 10 min seisma (see ilmselt puhastab riisi), järgmiseks etapiks oli ära vahetada külm ja sogane vesi leige veega ning see potiga pliidile panna, ja oodata, kuni see keema läheb. Vesi läks keema... Pakendil oli märgitud järgmiseks etapiks seda riisi umbes 10 minutit hautada ja seejärel aurutada (mis vahe nendel kahel üldse on!?)...kuna me seda välja ei mõelnud, siis arvasime et need on üks ja sama asi, ehk siis hautasime/aurutasime seda kuskil 20 minutit (vist). Kuigi meie riis ligunes selle vee sees päris pikka aega, siis ta jäi ikka pooleldi kõvaks (praegusel momendil arvan, et oleks vist pidanud panema rohkem vett). Kurkide, paprikate, kala jms viiludeks lõikamine oli kukepea. Oma sushipõhjadele riisi ja muude komponentide panemisega ka meil kuigi palju raskusi ei tekkinud, oligi vaja ainult laduda ja seejärel rulli keerata, et Laura nendest rullidest saaks lõigata armsad tillukesed kettad, mida pärast oli hea süüa sojakastmega nommnomm. 

***

Täna ärkasin jälle poole päeva ajal üles (umbest paar minutit enne poolt kolme). Kompides voodi kõrvalt maast oma nutitelefoni, nägin et mul on päris mitu teadet Facebookis, WhatsAppis ja Skypes, nendele lisaks veel 3 vastamata kõnet. Vaadates oma sõnumeid ja teateid, nägin et Laura on mulle kirjutanud, see oli järjekordne küllakutse. Mis te siis arvate kas ma läksin? Muidugi läksin. Kuna kell oli ikkagi pool kolm, siis pidin kiirelt tegutsema et normaalsel ajal sinna jõuda. Tõusin voodist, tegin hommikused hügieenitoimingud, vahetasin riided, tegin süüa, sõin, panin koormate viisi kuivi nõusid ära omadele kohtadele, tegin prügikastid tühjaks ja asendasin puhaste kottidega ning tegin toad veel nii üle, et oleks silmale ikka ilus vaadata. Ja kujutate ette, mul kulus selleks kõigeks AINULT 1 tund. Minu puhul on see tõsiselt super ajakulu. Kuna mul selle kõigega läks nii kiiresti, siis jõudsin ka hüpriski kiiresti Laura juurde (kui nüüd aus olla, siis ta ei ela minust ka väga kaugel....nagu ka kogu ülejäänud linnarahvas...me elame siiski väikelinnas, eksole). Jõudnud järjekordselt Laura juurde, läksin ta voodisse pikali ning seejärel mulle teatati, et me nüüd hakkame pizzat tegema. Tänases pizzas kasutasime šampinjone, juustu, hakkliha, vürtsikat ketšupit, sibularõngaid ja tšillit. Ma olin alguses väga kahtlev, kas ma seda üldse proovidagi tahan, aga kui pizza oli lõpuks valmis saanud ning asusime seda sööma, siis sain aru kui hea see on..kujutate ette, mina söön seeni, uskumatu, ja see isegi vägaväga maitses mulle.

Pizza söömise ajal vaatasime multifilmi ''Up'' mille vaatamise ajal ma kaks korda kurbusest nutsin ja kümnetel kordadel südamest naersin. Kas asi on pelgalt tüdrukute tihedas tujudemuutustes või filmis? Ikka filmis...päriselu kohta ma ei kommenteeri. Kuna filmi lõppedes meile multikatest veel ei piisanud, siis vaatasime ka ära ''Mina, supervaras''. Seda ma nägin viimati mitu aastat tagasi, aga siiani olen sellest vaimustuses, see on nii armas ja tore ja naljakas kõik kokku, rohkem on see ikka naljakas, sest Minionid on lahedad :D