Meenutusi

Näppan Kai blogist fraasi: Laisk blogard. See sobib kuidagi väga hästi minuga kokku, sest ma tõesti olen see kuu olnud blogimises väga laisk. Ei jää muud üle kui uue kuu saabudes ennast nüüd kokku võtta ja korralikuks blogijaks jälle hakata, sest suvi töotab tulla väga huvitav ja teguderohke... seega peaks olema ka asju millest kirjutada.

Kuna päriselt peale kooli ei ole viimasel ajal midagi toredat toimunud, siis otsustasin, et selle postituse pühendan väikesele meenutusele aastate tagusesse aega kuni tänase päevani.

Viimasel ajal olen väga palju mõelnud möödunud kooliaastatele (kuigi neid on nüüdseks olnud ainult kaheksa). See aeg oleks justkui paari päevaga mööda läinud. Ma mäletan väga selgelt oma esimest koolipäeva, seda kuidas ma õhtuti ei suutnud magama jääda, sest ma niiväga ootasin koolitunde. Mäletan ka lasteaia aega, väikest mälukatkendit ka ajast, mil oligi vist esimene päev lasteaias, seda kuidas ma iga hommik lasteaia aknal nutsin, kui emme-issi minu sinna teiste laste juurde jätsid ja ise ära läksid.

Tõesti, lasteaia aeg oli väga põnev ja täis kõiksugu avastamist, iga päev õppisin midagi uut ja põnevat, iga päev võisid saada uue sõbra...vaja oli öelda üksainus lause: ''Saame sõpradeks''. Kindlasti pole ma ainus, kes ei mäleta seda, kuidas said sõbraks oma praeguste sõpradega, kellega oledki koos üles kasvanud ja kogu selle tee läbi käinud. Mina olen üks nende seast kes ei mäleta...kuigi sellist asja oleks väga ilus alati meenutada, ei ole asi ainult sõpradeks saamises...loeb ju ikkagi see, mis sai edasi, kuidas läks edaspidi. 

Mulle alati väga meeldib meenutada hetki, kui olin väike ja armas tüdruk, selline veidi pontsakas ja peenikese häälega. Kuidas oma väikeste sõbrannadega naersime, mängisime, tantsisime, vahepeal pahandust tegime....kuidas poistega sai korjata õues olles pikkade koibadega ämblikuid oma topside sisse, kuidas me kõik salaja talvel jääpurikad limpsisime, sügisel pihlaka otsa ronisime ja pihlakaid nosisime, kuidas rääkisime lollusi ja siis üksteise peale kasvatajale kaebamas käisime. Meil oli selline värvikas ja tore seltskond koos. Mäletan hästi neid stiilikaid mis seal korraldati...kui oli Kadripäev, siis kõik riietasid ennast Kadrideks, kui oli Volbripäev, siis oli lasteaed pisikesi nõiaellasid täis. Tohutult vinge aeg.

Lasteaiast sain endale kaasa palju sõpru, kellest enamus on siiani minuga (samas klassis). Inimesi, kellega olen algusest peale koos olnud on järele jäänud ainult neli, järgmisest õppeaastast kõigest kolm... Kõik teised kunagised rühmakaaslased on kolinud mujale, või läinud mõnda teise kooli. Kõik lihtsalt järjest kaovad ja kaovad kuskile ära.

Muidugi on toredad ka klassikaaslased, kellega sai alustada oma kooliteed. Ikka on nii, et räägid kui igav või veider klass Sul on, aga kui hakkad taipama, et juba varsti pole me enam oma klassiga koos, me ei näe teineteist igapäevaselt kooli laua taga magamas, me ei saa enam samadelt inimestel küsida tüüpilisi küsimusi: ''Kas Sul on õpitud?'' või ''Võin Sult maha kirjutada?''. Ma ei suuda sellega veel leppida, et kõigest üks aasta ongi veel jäänud.

Kuidas seda kõike nüüd kokku võttagi...Tohutult kurb on nii mõelda, aga eks kõik teevad selle kunagi läbi. Teema lõpetuseks lisan ühe armsa pildi kunagisest lasteaia jõulupeost (ligi 10 aastat vana pilt).

Vasakult lugedes: Mina, Hanna, Samuel, Heli