Haridusest

Viimasel ajal olen ise omaette, koos sõprade ja vanematega rääkinud palju tulevikust ja edasistest plaanidest, tegemistest ja kõigest mis vähegi selle kõigega seondub. Juba aasta pärast võivad muutused alata. Mina lõpetan oma kodulinnakeses ära põhikooli ning suundun õppima Pärnu Koidula Gümnaasiumisse. Ilmselt nii mõnigi teist mõtleb, et kuidas Sa seda nii täpselt tead? Vastus sellele on lihtne. Olen mõistnud ennast jälgides, et kui ma vähegi midagi soovin saavutada ning mul on kindel siht silme ees, siis ma suudan nii mõndagi. Seda tõestas vägagi hästi möödunud kooliaasta (2014/15), mille lõpus olid hinded väga palju paremad, kui eelmisel aastal, mil olin vägagi hooletu ja hinnete koha pealt suhteliselt ükskõikne. Mind ei huvita see, et õppimise kõrvalt ma ei saa käia nii tihti väljas ja veeta kooliõhtuid koos sõpradega, selleks on ju nädalavahetused. On kindlasti palju inimesi, kellel selline asi (sõpradega chillimine) õppeedukust ei mõjuta, kuid mina nende seas ei ole, ehk ongi parem. Ma ei ole noor, kes huvitub alkoholist või tubakatoodetest, ma ei hooli sellest, et ma olen 15 ja mul pole poissi....What the hell ütlen selle peale! Milleks kulutada oma väärtuslikku aega millegile nii tühisele? See aeg tuleb, ei jää ta tulemata, milleks raisata oma nooruspõlve millegi sellise peale, ma ei mõista. Kuid muidugi mõista, igaüks teeb nii nagu just talle õige tundub.
Haridus. Haridus on elu alus. See lause on minu arust väga olulise tähtsusega, sest kui Sul on haridus, on Sul töö, kui Sul on töö, on Sul palk, kui Sul on palk siis järelikult on ka raha millest elatuda. Igapäevane, eks? Kerime nüüd veidi tagasi..Kui mina praegu, põhikooli õpilasena, sean endale sihiks, et tulevikus saab minust elupäästja, elude parandaja, kirurg, tunnustatud ja austatud kirurg, kes tuleb toime erinevate väljakutsetega. Kuna mul on seatud kindlad sihid, tean ka juba seda, mida ja kuidas teha, millele rohkem tähelepanu pöörata ja kuidas pühenduda. Tahan sellega öelda seda, et kuna ma olen juba praeguseks, kaheksanda klassi lõpuks seadnud endale valmis sellised sihid, on mul lihtsam liikuda oma unistuse poole.
Ma ootan väga seda aega, mil olen kolinud Pärnumaale ja asun õppima Koidulas, kuigi peab tõdema, et pelgalt see mõte, et jätan oma praeguse kodu (kus olen ka sünnist saati elanud) sinnapaika ja suundun elama kuskile mujale, on minu jaoks suhteliselt vastuvõtmatu, kuid edasi tuleb ju liikuda, ma ei saa igavesti jätta asju nii nagu nad parasjagu on. Kuigi ma salaja soovin, et keegi viiks meie kodu kuidagi Pärnusse, oleks palju kergem ja minu süda superrahul.
Ma väga suuremeelselt ootan ka oma keskkooli lõppu ning seejärel õpinguid Tartu ülikoolis. Ma tõsiselt ootan ülikooliaega vägavägaväga. Ma niiväga tahan juba kõike meditsiinist teada, oma teadmisi praktiseerida ja inimesi aidata. Isegi puhas mõte sellest ajab mind nii elevile. Mu praegune jutt ajab mind ka juba nii elevile, kuid ma ei tea, miks ma vaheajal juba mitmendat korda koolist ja haridusest räägin. Kas ma olen tõesti avastanud et haridus on üks paganama vinge asi..

Share:

2 kommentaari

  1. Tubli tüdruk oled, aga arvesta, et suure tõenäosusega muutub su elus järgnevate aastate jooksul palju.

    Gümnaasiumis toimub sotsialiseerumist rohkem, kui põhikoolis. Vähemalt nii on see enamustel. On alati selliseid vaikseid hiirekesi, kes istuvadki 12 aastat koolipingis ja lõpetavad edukalt, kuid äärmiselt eluvõõrad suhtes sellega, mis puutub väljaspool kooli eluga. Fakt on see, et ainult haridusest ei piisa. Tutvused loevad vaat, et rohkemgi. Poiss, kellega tutvusid 11nda klassi peol võib olla see, tänu kellele saad soovitud töökohale.

    Kui aga tutvud selle nö peoeluga alles ülikoolis võib juhtuda see, et pind kaob alt. Mina pidutsesin gümnaasiumis täiega. Ka mõnel kooliõhtul. Vaatamata sellele, sain edukalt eksamid sooritatud ning soovitud erialale ülikooli. Üks ei välista teist. Samas mul oli sõbranna, kes tuupis ja kuskil ei käinud. Sõpru tal eriti juurde ei tekkinud. Ülikooli läks teise linna ning karmidest vanematest eemale. Ühikakaaslased tutvustasid seda nö ülikoolielu. Tänaseks ta enam seal koolis pole, lihtsalt kõik see pidutsemine muutus nii ägedaks ja uueks.

    Mina enam pidutseda nii ei viitsi. Aga samas ei kahetse midagi .Mul on palju sõpru aga ka tuttavaid. Ma ei utsita praegu jooma ja suitsetama (ma ise pole kunagi suitsetanud) vaid võtma vastu selle, mis elu pakub. Kui selleks on pidu kolmapäeva õhtul- why not. Kooli asjad peavad lihtsalt olema korras. Kes palju teeb, see palju jõuab.

    VastaKustuta
  2. Sinu kommentaarist võib selgelt lugeda, et arvad, et olengi selline hall hiireke, kellel pole sõpru ja tuttavaid, ainult päevad läbi õpin ja väljas ei käi. Ei, nii ei ole see sugugi.
    Postituse point ei olnud selles, et noored ei tohiks üldse väljas käia vaid ainult õppida ja pühenduda koolile. Lihtsalt mina olen see, kes ei pea seda niivõrd vajalikuks.
    Ütlesid, et gümnaasiumis toimub sotsialiseerumist rohkem ning kunagise töökoha saamiseks ei ole nii oluline mitte haridus, vaid tutvused. Kallis inimene, Sa loed postitusest, et tahan saada kirurgiks, kuidas saab minu tuleviku töökoht olla seotud tutvustega? Kirurgiks saamiseks on vaja kõrgharidust ning kõrghariduse nimel on ka vaja pingutada. Ma olen kergelt öeldes šokeeritud Sinu ootamatust kommentaarist, sest minu arust on see päris lollus. Muidugi kõik see on minu arvamus, kuid ma juba põhjendasin ennast.

    VastaKustuta