Asjalik värk

Täna koju jõudes ja kalendrit kiigates panin tähele, et see näitab juba maikuu kolmandat kuupäeva. Minu kalendris on selle kuu vältel nunnutsemas pilt, kus on kolm labradori: Vasakult lugedes....tumepruun labrakas, keskmine veidi heledam kui vasakpoolne, ja paremal üleni must. Kutsad istuvad pargipingil, tagaplaanil on näha rohelist muru ja kahte puud (mul on koerakalender....iga kuu on erinev pilt mingist koerast/koertest..natuke koerahull. Muide, Macil on sama kalender mis mul, jepii). 

Nagu ilmselt teate (juhul kui jälgite minu blogi või facebooki seina), siis suure tõenäosusega olete ka näinud mind jagamas infot Juhtkoerte päeva kohta nii oma facebookis kui ka eelmises blogipostituses. Nimelt 29. aprillil oli Rahvusvaheline juhtkoerte päev, mida meie, EJKÜ (Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing) korraldasime ja pidasime 2. mail Tartus. 

Juhtkoerte päeva pidamiseks oli vaja vääääga palju asju teha, tõsiselt palju. Kuna Kai oli ürituse põhikorraldaja, oli tema selle kõigega kõige rohkem hõivatud. Ma julgen suhteliselt kindlalt väita, et ma aitasin päris suure osa tööst ära teha...kui juba mõelda sellele õhtule, kui õhtul kella kaheksast - öösel kella kaheni selle üritusega tegelesime. Rõhutan rangelt, et ma tegin seda omal soovil (Kai ei ole NII kuri, et käsib ''nii kaua'' orjata, muig). Kuna kõige selle peale kulus kõigil väga palju aega ja aega ja veel aega, siis olin ma natukene mures, et kas kõik ikka läheb nii nagu loodame, sest selle alla oli tõesti kõvasti aega kulunud, võiks ju kõik plaanipäraselt ka minna, et pingutustel oleks ka mingi reaalne tulemus, millega võib rahule jääda.

Laupäev algas eriti ''kauni'' ilmaga...sadas mõnusalt tihedat uduvihma, oli veidi jahe. See väga ei heidutanud meid...meil oli ju siht silme ees. Saime mõningate inimestega kokku ja püstitasime oma valge telgi (katusealuse), kuhu alla asetasime lauad ja toolid ja kogu müüdava kraami (juhtkoerte piltidega tassid, hiirematid, kotid, magnetid). 

Juhtkoerte päevast nüüd natuke läbi tegija silmade..Mina olin suurepäraselt üllatunud ja õnnelik, et huvilisi oli niivõrd palju, mitmed-mitmed-mitmed inimesed olid üritusest väga vaimustunud. Uut infot juhtkoertest saadi väga palju (külastajad olid aktiivsed küsima juhtkoertekasutajatelt erinevaid küsimusi). Ilmselt tänu laupäevasele Juhtkoerte päevale on paljud inimesed rohkem teadlikud, et mida/miks/kuidas käituda juhtkoera läheduses, mida kindlasti teha ei tohiks ja kuidas täpselt peaks käituma. Lühidalt öeldes...päev läks korda, nii korda, et isegi päike tuli välja. Väääga super minuarust! (ainult et kohe peale ürituse lõppu ja koju jõudmist jäime Kaiga kohe magama, me olime omadega nii läbi kui läbi).

Lugu sellest, kuidas me Kaiga taarat viisime...

Tänasel pühapäevasel hommikul, kui olin Joosepi juba bussi peale saatnud, läksin kohe tagasi sinna kust ma tulin. Koju jõudes ja ümbritsevat silmitsedes otsustasime Kaiga, et peaksime toad ära koristama, sest: Toa nurgas oli suur kast eilse läbuga, magamistuba oli sassis, natuke oli sealt ja sealt ja veel  sealt ja sealt midagi ära korjata või pühkida. Ära koristatud ja prügi välja viidud (ja see prügikasti kehamassiga surutud..prügikast oli täis ja meil oli neli prügikotti) võtsime kapist välja hiiglasliku sõjaväekoti, mis oli otsast lõpuni taarat täis, pudeleid oli veel ka kapi põrandal (need panime eraldi kotti, sest seljakotti rohkem ei mahtunud...kukkus välja). Mõtlesime, et kuhu me sellise koormaga veel läheme? Kott oli tõsiselt suur, ikka päris suur...Mis sääl ikka, käisime välja mõtte, et täiesti vahet ju tegelikult pole, lähme teeme siis veits komöödiat seal tänaval, ongi möödakõndijatel huvitavam liigelda. Põnev oleks ju endalgi jälgida, kui vastu tulevad kaks lühikest inimest, ühel käes suur pudeleid täis kilekott ja teisel veel lühemal seljas hiiglaslik kott, millest paistavad välja erinevad pudelid pluss veel käe otsas on väsinud ilmega juhtkoer. Minu meelest tore karneval ju. 

Meil oli küll marunaljakas, kujutage nüüd seda ette....kaks tola tulevad teile nii vastu....me püüdsime küll palju pilke, ausalt ka. Kogusime Tartu tänavatel kuulsust...ELAGU TAARAUSK!

Taaraautomaadi me suutsime ka umbe ajada...sorri....juhtub. Pudeleid oli lihtsalt nii palju. PS.Janet küll meist väga vaimustuses polnud, ei tea küll miks....äkki tal oli piinlik või oli ta sellest löödud, et ta ise neid kotte tassida ei saanud? igatahes Janet ei olnud just väga reibas liikuma..rohkem vedasime meie Kaiga Janetit järgi, mitte vastupidi.