Ma olen jälle kimpus oma süümepiinadega, et ma pole saanud aega jälle nii kaua blogida. Mis mul enda õigustuseks öelda on? Noh, asi on vist selles, et on maikuu ja miljon kooliasja on teha jne..Päriselt ka, kuhu ma niimodi jõuan? Ma ju tegelikult tahaksin koguaeg blogida, aga ei leia kunagi seda õiget aega ja kohta või üldse teemat. Kuna möödas on juba poolteist nädalat, siis peaks ju tegelikult olema asju, millest blogida, aga kirjutamise hetkel mulle kunagi miskit ei meenu. Tegelikult on eriti õudne jälgida seda, kuidas viimastel päevadel blogivaatamise skaala nulli lähedale hoiab...muidugi, see on ilmselge, kui ma EI blogi.
Reedel läksime enda kooli omadega (nendega, kes on osalenud see aasta keemia olümpiaadil või mingil keemiaga seotud üritusel) Tartusse, Teaduslahingusse enda kooli üheksandikele kaasa elama ja töötubadesse osalema. Töötubasid tegid nii AHHAA teaduskeskus ja igasugu teadusega seotud keskused ja koolid. Nende töötubade seas oli ka Psühhobuss, kelle juures sai veidraid asju teha. Meie proovisime teha erinevaid ette antud harjutusi, samal ajal ees prillid, mis keeravad vaatevälja peapeale ehk siis tagurpidi, sõna otseses mõttes. Üheks ülesandeks oli see, et anti paber, millel oli täht (nii nagu ikka joonistatakse, 5-nurkne), ülesanne oli selline, et pidi need prillid ees joonistama selle tähe äärejoone, pidi jälgima, et pastakaga joonistatud joon kujundi joonest kuidagimoodi üle ei läheks. Asi tundus algul ülilihtne, aga kohe peale seda, kui olin prillid ette pannud ja seda tegema asunud, sain aru, et pole see nii lihtne midagi. Kuigi asja ma sain enamvähem käppa ja jooned tulid päris (enamvähem) sirged. Aega kulus, aga Helil kulus umbes 4 korda kauem aega kui mul hehe. Teiseks ülesandeks nende prillidega oli kirjutada paberile oma nimi...Tähed on loetavad aga iga täht on järjest rohkem allpool.
Kuna ma juba Tartus olin, siis ilmselgelt ma ei läinud pärast teistega koju, väid läksin Kaid ja Joosepit paariks päevaks oma kohalolekuga piinama. Tegelt ma käin seal vist liiga tihti, mul on neist natukene kahju ka tegelikult hihii.Õhtul saime Mariaga kokku ja läksime neljakesi koertega Tartu peale jalutama..muidugi olin mina jälle ainuke, kellel koera ei olnud (sad life). Kaiga suudlevate tudengite juures seistes ja oodates, kuni Maria ja Joosep ära otsustavad mis kaudu me ringi teeme, otsustas mu kõht, et jube lahe oleks üle pika aja jälle valutama hakata. Lõpuks jõudsid need kaks (Maria ja Joosep) ka otsusele, mis kaudu me lõpuks kodu poole lähme, et ikka jalutada ka saaks. Mõnus ilm oli vähemalt (minu mäletamist mööda). Kuskil tund-kaks me ikka jalutasime....Mariast lahku minnes ja koju tatsates ning lõpuks ka koju jõudes läksime kolmekesi oma kakaode juurde ja valisime välja filmi, mida vaadata. Seekordseks väljavalituks osutus film ''Man in the fire''. Kahjuks ma olin nii väsinud, et magasin enamuse filmist jälle maha....Olevat hea film olnud.
Laupäeva lõunal läks Kai Maci poole ja jättis meid Joosepiga kahekesi koju. Kuna oli vaja korrastada tube, siis tegime need korda, pesime nõud, jõime kakaod ja mingi aeg läksime välja ja jalutasime Mcdonaldsisse einestama. Ikka BigMac einet nautima...mmmm. Kuna oli nii ilus ilm, siis me tõesti jalutasime sinna, mitte ei läinud bussiga. Kuna oli üle-Eestiline muuseumiöö, siis õhtul üheksa paiku saime Kai ja Maciga kokku ning läksime muuseumi (mille nime ma jälle ei mäleta). See muuseum oli kunagi vangla. Seal olid madalad laed, ülipalju rahvast ja väga vähe õhku. Vangla nagu vangla ikka..rauduksed ja väiksed kongid. Seintel oli palju lugemist ja klaaskappides sai näha erinevaid eksponaate sellest ajast mil vangla veel töös oli. Suhteliselt põnev oli, aga tõesti...selle eest võiks ikka hoolitseda, et külastajatel õhku ka jätkuks (minu arust).
Pühapäeval juba varasel varahommikul pidin liikuma bussijaama, et bussile istuda (mitte jälle maha jääda) ja kodulinna sõita, nii vara ainult sellepärast, et jõuda JTK proovi. Seekordses proovis olid kõik ekstraväsinud nägudega (mina nende seas). Põhjuseks oli ilmselt see, et enamus meist polnud kuigi kaua maganud, ilmselge ka minuarust..kes siis laupäeval vara magama läheb? Mina küll mitte...vähemalt mitte iga kord.
Kuna ma juba Tartus olin, siis ilmselgelt ma ei läinud pärast teistega koju, väid läksin Kaid ja Joosepit paariks päevaks oma kohalolekuga piinama. Tegelt ma käin seal vist liiga tihti, mul on neist natukene kahju ka tegelikult hihii.Õhtul saime Mariaga kokku ja läksime neljakesi koertega Tartu peale jalutama..muidugi olin mina jälle ainuke, kellel koera ei olnud (sad life). Kaiga suudlevate tudengite juures seistes ja oodates, kuni Maria ja Joosep ära otsustavad mis kaudu me ringi teeme, otsustas mu kõht, et jube lahe oleks üle pika aja jälle valutama hakata. Lõpuks jõudsid need kaks (Maria ja Joosep) ka otsusele, mis kaudu me lõpuks kodu poole lähme, et ikka jalutada ka saaks. Mõnus ilm oli vähemalt (minu mäletamist mööda). Kuskil tund-kaks me ikka jalutasime....Mariast lahku minnes ja koju tatsates ning lõpuks ka koju jõudes läksime kolmekesi oma kakaode juurde ja valisime välja filmi, mida vaadata. Seekordseks väljavalituks osutus film ''Man in the fire''. Kahjuks ma olin nii väsinud, et magasin enamuse filmist jälle maha....Olevat hea film olnud.
Laupäeva lõunal läks Kai Maci poole ja jättis meid Joosepiga kahekesi koju. Kuna oli vaja korrastada tube, siis tegime need korda, pesime nõud, jõime kakaod ja mingi aeg läksime välja ja jalutasime Mcdonaldsisse einestama. Ikka BigMac einet nautima...mmmm. Kuna oli nii ilus ilm, siis me tõesti jalutasime sinna, mitte ei läinud bussiga. Kuna oli üle-Eestiline muuseumiöö, siis õhtul üheksa paiku saime Kai ja Maciga kokku ning läksime muuseumi (mille nime ma jälle ei mäleta). See muuseum oli kunagi vangla. Seal olid madalad laed, ülipalju rahvast ja väga vähe õhku. Vangla nagu vangla ikka..rauduksed ja väiksed kongid. Seintel oli palju lugemist ja klaaskappides sai näha erinevaid eksponaate sellest ajast mil vangla veel töös oli. Suhteliselt põnev oli, aga tõesti...selle eest võiks ikka hoolitseda, et külastajatel õhku ka jätkuks (minu arust).
Pühapäeval juba varasel varahommikul pidin liikuma bussijaama, et bussile istuda (mitte jälle maha jääda) ja kodulinna sõita, nii vara ainult sellepärast, et jõuda JTK proovi. Seekordses proovis olid kõik ekstraväsinud nägudega (mina nende seas). Põhjuseks oli ilmselt see, et enamus meist polnud kuigi kaua maganud, ilmselge ka minuarust..kes siis laupäeval vara magama läheb? Mina küll mitte...vähemalt mitte iga kord.
1 kommentaari
Need olid KGB vangikongid ning olgugi, et rahvamass võttis ka õhku vähemaks, siis tegelikuses ongi seal äärmiselt vähe õhku, kuna aknaid kongides polnud. See jättis ikka väga sügava mulje: piinamisruum koos pingiga, kinnipidamisruum võrevoodiga, peidetud kaamerad, jälitustegevusest saadud pildid jmt.
VastaKustuta