Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..

Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D

Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 

Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).

Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!

Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!

Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 

TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!

..kooli minna. Jep, ma olen see imelik inimene, kes ülimegahüüberpalju tahaks juba kooliaasta algust. Kindlasti on antud hetkel üheks mõjutajaks õppimise uues koolis, kuid suuremas osas on põhjuseks siiski need kolm komponenti: 

1. Esiteks mulle meeldib saada juurde igasuguseid teadmisi, mida mul on nii või teisiti tulevikus vaja.

2. Mida kiiremini saab gümnaasium lõpetatud, seda kiiremini saan ülikooli arstiteadust õppima minna.

3. Kooliaasta ajal on mul tegevust. Mul on võimalus organiseerida üritusi, väljasõite ja kõike muud. Praegu, vabadel päevadel tunnen ennast täiesti aheldatuna, et mul midagi otseselt kasulikku teha pole.

Ma juba nii elavalt kujutan ette, kuidas õppeaasta alguses tutvun uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Leian uusi põnevaid väljakutseid ning asun nii enda kui ka teiste heaks tegutsema. Luban endale, et nendest kolmest gümnaasiumi aastast võtan kõike, mis võtta annab, eelkõige pühendun meditsiinile.

Kui nüüd ajutisest aja puudusest rääkida, siis tegelikult juba mõne päeva pärast saab see probleem kuuks ajaks lahendatud. Nimelt lähme sõbranna ja tema tädiga Soome maasikaid korjama, suurt raha teenima, yay. Seega on ka selle-aastane juulikuu täiesti sisustatud, nagu ka eelmisel aastal, kui oli noortevahetus ja USA reis. Seekordsel juulikuul püüan rohkem õhtuti aega leida, et veidikenegi blogida, aga samas ei tea täpselt kuidas seal asjad on, üks asi on juba internetis, teine asi on selles, et mul on elektroonikavidinatest kaasas ainult mu truu aiföön, kuna läpaka olemasolu hetkel veel puudub ja telefoniga on päris nadi blogida. Aga kui muudmoodi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

PS. Ja nüüd järjekordne küsimus suuremale ringile. Tegin mõni päev tagasi kapikoristuse ja praakisin umbes pooled riided kapist välja. Kas keegi tahab riideid endale (kõik on umbes S suuruses)?

Üks nädalavahetus oli siis selline armas ja tore, mil lebotasin terve nädalavahetuse Kai juures. Selline lihtsalt tore ja armas kvaliteet-nädalavahetus. Esimesel päeval, kui sinnapoole vurasin pidin teadagi Pärnu kaudu minema. Kai oli nii armas, et tuli mulle sinna vastu. Chillisime Kaiga mööda Kaubamajakat, kust otsisime mulle musta (vormi)seelikut, mis oleks kindlasti põlvedeni ja keha ümber, mitte mingi hõljuv ainult tagumikku kattev lapp ja igasugust muud kraami. Esialgu pidin pettuma, sest soovitud asja ma ei leidnud. Reserved oli ainuke pood, kus oli põlvedeni seelikut, aga seal olid mingid rõvedad volditud kohad.

Aga ma siiski selle paganama seeliku endale leidsin. Arvake ära kust? Rimist. Täpselt selline nagu mul oli vaja. Läks õnneks seekord. Tegelikult edasi läks kiireks, sest bussiaeg oli lähenenud müstilise kiirusega. Seega me reaalselt kiirustasime, et õigeks ajaks peatusesse jõuda. Jep, Kai suutis vahepeal kõhuli maas ka pikutada, sest mul oli nii kiire, et ei taibanud Kaile ranti näidata. My mistake babe :D

Nõmme kohale jõudes oli kohutav ilm, kuid me siiski tatsasime rõõmsalt (mina küll mitte nii rõõmsalt) Kai ema juurde, kes meile jõulutulukesi ja kuuseehteid kodu kaunistamiseks andis, seejärel väike shoping toidupoes ja seejärel lõpuks koju. Samal õhtul paigutasime jõulutuled akende kohale, süütasime küünlad ja nautisime mõnusat õhkkonda. Kai võttis välja tolmuimeja, et asjale viimane lihv anda, toad liivast ja jamast puhtaks teha. Jõudis ilusti esiku ja magamistoa tehtud, kuid elutuppa jõudes kadus vool ära. Ja sinna ta jäigi. Mina lõpuks mõtlesin, et mõttetu on seda tolmuimejat siin lihtsalt keset tuba hoida, panin ilusti kappi ära. Kai ei andnud alla ja jätkas tavalise harja ja kühvliga. Pea kõik oli juba pühitud ühte hunnikusse, kui tuli elekter tagasi..Mina siis ruttu kiirustasin tolmuimeja järgi, mille olin ennist tublisti kappi pannud. Panin selle seina, vajutasin käima ja läksin ruttu hunniku juurde. Tolmuimeja ots oli prügihunnikust maksimaalselt 10 sentimeetri kaugusel. Ja siis.....läks vool ära. 

Seekord olime targemad ja jätsime tolmuimeja seina, juhuks kui elekter peaks imekombel tagasi tulema, saab kohe kõik puhtaks teha. Panime tolmuimeja otsiku veel hästi hunniku lähedale. Kõik siis läks plaanipäraselt, umbes 15 minuti pärast tuli elekter tagasi sealt kus ta õieti käis. Kui elutuba ja köök oli ilusti tehtud, läks ka elekter ära, seekord jäädavalt. Lihtsalt joppas. Aga marunaljakas oli. Ise olime veel maru õnnelikud et asja tehtud saime.

Täna koju jõudes ja kalendrit kiigates panin tähele, et see näitab juba maikuu kolmandat kuupäeva. Minu kalendris on selle kuu vältel nunnutsemas pilt, kus on kolm labradori: Vasakult lugedes....tumepruun labrakas, keskmine veidi heledam kui vasakpoolne, ja paremal üleni must. Kutsad istuvad pargipingil, tagaplaanil on näha rohelist muru ja kahte puud (mul on koerakalender....iga kuu on erinev pilt mingist koerast/koertest..natuke koerahull. Muide, Macil on sama kalender mis mul, jepii). 

Nagu ilmselt teate (juhul kui jälgite minu blogi või facebooki seina), siis suure tõenäosusega olete ka näinud mind jagamas infot Juhtkoerte päeva kohta nii oma facebookis kui ka eelmises blogipostituses. Nimelt 29. aprillil oli Rahvusvaheline juhtkoerte päev, mida meie, EJKÜ (Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing) korraldasime ja pidasime 2. mail Tartus. 

Juhtkoerte päeva pidamiseks oli vaja vääääga palju asju teha, tõsiselt palju. Kuna Kai oli ürituse põhikorraldaja, oli tema selle kõigega kõige rohkem hõivatud. Ma julgen suhteliselt kindlalt väita, et ma aitasin päris suure osa tööst ära teha...kui juba mõelda sellele õhtule, kui õhtul kella kaheksast - öösel kella kaheni selle üritusega tegelesime. Rõhutan rangelt, et ma tegin seda omal soovil (Kai ei ole NII kuri, et käsib ''nii kaua'' orjata, muig). Kuna kõige selle peale kulus kõigil väga palju aega ja aega ja veel aega, siis olin ma natukene mures, et kas kõik ikka läheb nii nagu loodame, sest selle alla oli tõesti kõvasti aega kulunud, võiks ju kõik plaanipäraselt ka minna, et pingutustel oleks ka mingi reaalne tulemus, millega võib rahule jääda.

Laupäev algas eriti ''kauni'' ilmaga...sadas mõnusalt tihedat uduvihma, oli veidi jahe. See väga ei heidutanud meid...meil oli ju siht silme ees. Saime mõningate inimestega kokku ja püstitasime oma valge telgi (katusealuse), kuhu alla asetasime lauad ja toolid ja kogu müüdava kraami (juhtkoerte piltidega tassid, hiirematid, kotid, magnetid). 

Juhtkoerte päevast nüüd natuke läbi tegija silmade..Mina olin suurepäraselt üllatunud ja õnnelik, et huvilisi oli niivõrd palju, mitmed-mitmed-mitmed inimesed olid üritusest väga vaimustunud. Uut infot juhtkoertest saadi väga palju (külastajad olid aktiivsed küsima juhtkoertekasutajatelt erinevaid küsimusi). Ilmselt tänu laupäevasele Juhtkoerte päevale on paljud inimesed rohkem teadlikud, et mida/miks/kuidas käituda juhtkoera läheduses, mida kindlasti teha ei tohiks ja kuidas täpselt peaks käituma. Lühidalt öeldes...päev läks korda, nii korda, et isegi päike tuli välja. Väääga super minuarust! (ainult et kohe peale ürituse lõppu ja koju jõudmist jäime Kaiga kohe magama, me olime omadega nii läbi kui läbi).

Lugu sellest, kuidas me Kaiga taarat viisime...

Tänasel pühapäevasel hommikul, kui olin Joosepi juba bussi peale saatnud, läksin kohe tagasi sinna kust ma tulin. Koju jõudes ja ümbritsevat silmitsedes otsustasime Kaiga, et peaksime toad ära koristama, sest: Toa nurgas oli suur kast eilse läbuga, magamistuba oli sassis, natuke oli sealt ja sealt ja veel  sealt ja sealt midagi ära korjata või pühkida. Ära koristatud ja prügi välja viidud (ja see prügikasti kehamassiga surutud..prügikast oli täis ja meil oli neli prügikotti) võtsime kapist välja hiiglasliku sõjaväekoti, mis oli otsast lõpuni taarat täis, pudeleid oli veel ka kapi põrandal (need panime eraldi kotti, sest seljakotti rohkem ei mahtunud...kukkus välja). Mõtlesime, et kuhu me sellise koormaga veel läheme? Kott oli tõsiselt suur, ikka päris suur...Mis sääl ikka, käisime välja mõtte, et täiesti vahet ju tegelikult pole, lähme teeme siis veits komöödiat seal tänaval, ongi möödakõndijatel huvitavam liigelda. Põnev oleks ju endalgi jälgida, kui vastu tulevad kaks lühikest inimest, ühel käes suur pudeleid täis kilekott ja teisel veel lühemal seljas hiiglaslik kott, millest paistavad välja erinevad pudelid pluss veel käe otsas on väsinud ilmega juhtkoer. Minu meelest tore karneval ju. 

Meil oli küll marunaljakas, kujutage nüüd seda ette....kaks tola tulevad teile nii vastu....me püüdsime küll palju pilke, ausalt ka. Kogusime Tartu tänavatel kuulsust...ELAGU TAARAUSK!

Taaraautomaadi me suutsime ka umbe ajada...sorri....juhtub. Pudeleid oli lihtsalt nii palju. PS.Janet küll meist väga vaimustuses polnud, ei tea küll miks....äkki tal oli piinlik või oli ta sellest löödud, et ta ise neid kotte tassida ei saanud? igatahes Janet ei olnud just väga reibas liikuma..rohkem vedasime meie Kaiga Janetit järgi, mitte vastupidi.

Köha, nohu, palavik- see ongi õige Eestimaa talv! Mina olen üks nendest kummalistest inimestest, kellel on alailma nohu või mingisugune kurguhaigus. Ausaltöeldes ma ei näe ainsatki põhjust, et miks just mina selliseid haigusi endale külge tõmban.. Ma kannan alati salli, mütsi, kindaid ja jään haigeks, kuid enamik mind ümbritsevad inimesed ei kanna selliseid asju (ilmselt nad ei teagi et sellised asjad olemas on) ja võta näpust, nemad nagu vihuti ei jää haigeks. Usun et kui ma ise üritaksin kasutada nende taktikat, oleksin juba ammu suures kopsupõletikus (totaalselt ebaaus). Eile tekitas see minus kõvasti piinlikust....

Eile (ehk siis laupäeval) toimus piirkondlik keemia-olümpiaad. Päris masendav oli tõusta laupäevasel päeval hommikul vara, et minna olümpiaadile (see-eest reede oli vaba). Kuid uskuge või mitte, ma sain üles täpselt planeeritud ajal, kell kaheksa. Ma olin positiivselt üllatunud, et seda suutsin. Olümpiaad ise algas alles kümnest, aga aeglane nagu ma juba kord olen, vajasin tõusmiseks ja sättimiseks aega kahte tundi (minu arust vägagi okei). Aga seekord (erandkorras) pidin saama hakkama tunni ajaga, sest koolini kõndimine võtab tükk aega. Nüüd arvake ära, kas ma jõudsin õigeks ajaks valmis? Jah, seekord tõesti, aga ma ei tea kuidas see juhtus (usun et see oli lihtsalt järjekordne õnn). Ausaltöeldes kui kodus kordamisküsimustega tegelema hakkasin, ei tahtnud ma enam absoluutselt olümpiaadile minna (täielik piin). Eelneval päeval (reedel) mõtlesin välja igasugu erinevaid põhjusi, miks mitte minna, kuid kogu selle mõtetu põdemise peale mõistsin, et tegelikult polegi vahet mis tulemus või koht sealt tuleb. Saab mis saab, loodab et ehk päris viimaseks ei jää (loodetavasti). Samas kui nüüd reaalselt mõelda, siis lõppude lõpuks keegi peab ju viimaseks ka jääma.

Olümpiaad oli ise aeganõudev ja piinarikkalt keeruline. Päris rasked ülesanded minusuguse blondiini jaoks... Lahendasin neid põrgulisi ülesandeid kokku 3 tundi (arvestasin kahe tunniga). Elu alati üllatab! Töö ise läks nagu ta läks, oleks võinud vähemalt 76% paremini minna, aga ma vähemalt sain sealt šokolaadi ja see oli maitsev :D
Kui nüüd veidike mu haiguse juurde tagasi minna, siis just nimelit see oligi põhjuseks, miks pidin terve töö tegimise vältel tohutut piinlikust tundma. Klassis valitses surmvaikus nagu ikka, keegi isegi mitte ei nohisenud. Jah, kõik peale minu... Mina olin muidugi ainuke kes seal häälitses (köhis, nuuskas, aevastas). Õnneks ma teisi vist väga palju ei häirinudki (ma loodan). 

Juba sama päeva õhtul kella seitsme paiku, keemia õpetaja kirjutas mulle: ''Kas sa ikka andsid oma töö ära? Ma protokollist sinu nime ei leidnud''. Whaat, ma tegin seda KOLM tundi ja nüüd see on kadunud, kas asi saab veel üldsegi humoorikamaks minna (mul on küll naljakas :D). Ma isegi poleks kuri või vihane kui see kadunuks jääkski, aga kuidas on see võimalik, et just MINU töö ära kadus? Karma on täiega bitch, selles ma enam ei kahtlegi. Oeh.

Peale olümpiaadi peesitasin kodus, paradiis. Olin päris tragi ja koristasin toad ära, tolmuimejaga põrandad, vaibad, diivani ja kõik muu säärase. Aega võttis aga asja sai! Istusin oma voodi peale ja hakkasin muusikat kuulama, kuni lõpuks jäi mu pilk millegi pärast kummuti peale. Pingsamalt seda silmitsedes tuli mulle meelde selle sisu (totaalne segadus). Niisis asusin oma riietekapis koristustöid tegema... Tegutsesin oma kapikoristusmeetodi järgi: Kapiuks lahti, kõik asjad põrandale ja sorteerima! Toa põrand oli riideid täis, savi et just vahetult enne seda oma toa korda sain, alati saab ju ka kaks korda koristada! Väljaviskavate riietehunniku suurust vaadates tundus mulle esmapilgul, et mulle alles vist ei jäägi midagi. Kapp on mul nüüd poolenisti tühi, ongi ruumi uute asjade jaoks. Sain koristustöö pooleteise tunniga valmis (vahepeal oli ju vaja puhata ja süüa ka).

Minu kapist jäi välja terve kotitäis riideid, mul pole halli aimugi mis ma nendega edasi teen. Keegi endale ei taha?