Nii palju siis vaheajast

Noh, nii palju siis vaheajast...Polnud teist õieti ollagi. Täna algas kool (jälle). Algavad piinarikkad hommikud, pikad päevad, väsimus, magamatus. Nii see kord juba on (lohutan ennast sellega, et mõne kuu pärast algab juba suvevaheaeg).

Eile sain sõba silmale alles poole ühe ajal öösel, und lihtsalt ei tulnud. Uni oli ilus, rahulik ja armas (tegelikult lihtsalt liiga lühike). Homikul kell seitse on mul alati äratus, minu äratajaks on ALATI isa, alati. Nii ka täna hommikul. Ilmselt alustas Ta minu äratamisega pihta juba mõni minut enne seitset (mind on nimelt väga raske üles saada).. aga kunagi ma ei kuule neid esimesi kordi, magan lihtsalt nii sügavalt. Minu äratamine on tõesti korralik kunstiteos, millega igaüks hakkama ei saa. Täna, kui kuulsin hõikeid ''Linda!''; ''Linda äratus!''; ''Linda!!! Sa pead kooli minema!!''...Kuuldes seda viimast lauset, oli mu reaktsiooniks ''Mida Sa ajad??? Mis kool?''. See peale suigusin uuesti unne. Aga isa ei jätnud ikka oma jonni, ikka pasundas, et ''kool'' ja ''kool'' ja ''kool''. Ma tõesti ei saanud aru millest ta räägib, kui lõpuks vaatasin kalendrit....Jah, kurjam,  tõesti koolipäev, miks ometi minuga nii on, ma ju armastan Sind kallis voodi!!! Ma oma unesegaduses ei suutnud kuidagi kooli minemist aksepteerida.
Koolis esimese tunni ajal jälgisin klassikaaslasi ja sellest võisin järeldada, et ma polnud ainus, kes ennast polnud välja maganud (vist). Igatahes oldi küll kuidagi uneleva näoga seal füüsika tunnis. Õpetaja jutt läks ka kuidagi kõrvust mööda, ma küll kuulasin ja kirjutasin kaasa mida vaja, aga maksimaalselt ma küll ei süvenenud. Ma mäletan hästi seda, et õpetaja rääkis umbes 7 minutit vee tihedusest.. Kuna selle kohta ma juba teadsin, siis sisustasin oma aega enda jaoks igati sisukalt ja tšekkisin korraks Kai blogisse, et kas ta on juba jõudnud blogida...äkki tõesti on, kuigu tõenäosus oli väga väike (ma eile andsin talle korralduse, et mul on vaja temalt postitust, et mul oleks tunnis midagi teha).. Ja üllatus üllatus, Kaikene oligi minu jaoks ühe kiirpostituse teinud!! Ma olin (siiani olen) sellest meeldivalt üllatunud, et Ta viitsis sellega enne magamaminemist tegeleda. Aitäääääh! Näe, seda saab lugeda SIIN

Koht, kus kõigil oli võimalik proovida veenivere võtmist

Mis siis veel... Tänane koolipäev=kaks viimast tundi kultuurimajas karjäärimessil. Tegelikult ma isegi ei tea kuidas seda kõike täpselt seletada.. Igasugused inimesed olid seal koos, igas nurgakeses pesitses erinev (kõrg)kool ehk kooli esindajad. Mina otsisin üles muidugi kõik meditsiiniga seonduva, ehk siis TTK (Tallinna Tervishoiu Kõrgkool) ja Tartu Ülikooli. Kahes erinevas kohas sai võtta ka kunstkäelt verd. Ega mina seda võimalust kasutamata jätnud, proovisin kah järgi kuidas see asi käib. Väga lihtne ja loogiline oli kõik. Minu käed värisema ei hakanud ja tundsin ennast igati kindlalt. Võite kindlad olla, et juba 12-13 aasta pärast olen arst. Täiesti raudselt!
Uskumatu on see, mida see ilm teeb. Enda arust võtsin enda sünnipäeval kõikide teistega vastu kevade, aga mis juhtus? Täna hopshops mingisugune lörtsiline maas, päris inetu lugu küll. Ja see tuul huhhhh, miks nii külm ja tugev? Akna taga on korralikult tugev tuul, puu latv maapinnale lähemal kui tavaliselt. Väääääääga halb! Norrakate ilmajaama yr.no põhjal peaks homme ilmaga paremini minema (ma tõsimeeli loodan et nii see ka on).
Täna võtsin julguse kokku ja helistasin juuksurisalongi ja panin endale homseks juuksuri juurde aja kinni....Ma küll lähen ainult juukseotsi lõikama, aga kuna ma vaatan millised need ikka on ja kui katki jnejnejne, siis ma olen vägagi kahtleval seisukohal, et kas mulle üldse juukseid pähe jäetakse. Tõsimeeli loodan, et midagi ikka jääb alles ka. Poleks ju väga ilus, kui tänaval kõnniks vastu kiilakas Linda. Või oleks? Poisipea oleks küll vinge, aii, kellegile peale minu enda see mõte ei meeldi.