Segapudru ja kapsad

Ma olen niii laisk, isegi nii palju et ma ei ole jaksand nii ammu (u poolteist nädalat kui ma ei eksi) midagi blogisse kirjutada. Tegelikult vist isegi oleks nagu midagi kirjutada, aga tahtmine kaob õhtuti kui uni tuleb. Kuna praegu on kevadvaheaeg, siis ajapuuduse kaela ma kõike ajada ei saa, sest olgem ausad....aega on kuis tapab (tegelikult isegi rohkem). Kuid nüüd pika pausi peale olen mõelnud, et peaks ennast kokku võtma ja tihemini blogisse kribama (kes seda muidu ikka lugeda viitsib, ilmselt praegugi keegi ei viitsi). Tegelikult polegi ju oluline, kui palju on lugejaid või kui palju minu blogist räägitakse..Peaasi on ju ikkagi see, et ma saaksin ennast tühjaks kirjutada ja hiljem omi mõtteid lugeda lugeda. Võinoh jah.

Kui ma nüüd maa peale tagasi tulen ja otseselt mõtlema hakkan mida kõike  teiega jagada, siis ütlen ausalt...mul pole kõige õrnemat aimugi. Kas rääkida laulmisest või sellest kuidas ma igapäev korralikult välja saan magada või eilsetest virmalistest, kõigest tulevast või üldse millestki üheksandast või kümnendast... Ma siis räägin parem kõigest. Asi otsustatud!

Alustaksin reedest? Tegelikult reedel oli ainult see lugu mis peale kooli oli (iseenesest äärmiselt ebavajalik info). Peale kooli sain Heliga kokku ja läksime Maksimarketisse kohvikusse pannkooke jäätisega sööma (need on jumalikult head). Ausaltöeldes me ei läinud sinna niisama lihtsalt, ikka põhjusega..Heli läks juuksurisse ja ma läksin Tema kätt hoidma, et tal oleks ikka julgem ja puha. Heli istus juuksuritoolis tervelt 2 tundi..ja mis te arvate mis mina terve selle aja tegin? Lobisesin ja lobisesin ja lobisesin. Mul pole halli aimugi kuidas see juuksur minu loba välja kannatas, ise ta ütles et tal pole minu lobamise vastu absoluutselt midagi. Juuksur iseenesest oli väga tore ja sõbralik ja noor (käis ka meie koolis kunagi). Rääkisime temaga meie koolist, küsis mõne õpetaja kohta, et kuidas neil läheb ja kõik muu selline mula.
Peale juuksurit läksime Heli koju filmi vaatama (Divergent). Jällegi film mis mulle väga meeldis ja julgen kõigile soovitada. Anyway.. Film vaadatud, tagasiside antud, oli kell nii palju, et pidin hakkama koju minema. Heli mõtles, et noh mis seal ikka, saadab mind kuskile maale ära, aga meie teekond ei läinud just nii nagu olime plaaninud...me kõige otsesemas mõttes jäime pimedal teelõigul seisma ja hakkasime taevast vahtima...tegelikult tähti. Lihtsalt nii ilus oli. Taevas ei olnud mitte ühtegi pilve, terve taevas helendavaid täpikesi täis. Pool tundi, tervelt pool tundi me neid seal vaatasime ja imetlesime kuni mul seismisest lõpuks külm hakkas ja meil ajataju tagasi tuli, et peaks edasi liikuma. Nii uskumatu kui see ka pole.....ma siiski jõudsin koju, tuleb tõdeda et üle poole tunni hiljem kui pidin.
Samal päeval (reedel) hakkas kõigil Eesti koolijütsidel kevadvaheaeg koolivaheaeg. Jupiduuuu saab magada ja ei pea õppima........Noh, iseenesest hommikul vara just tõusma ei pea, aga õppimisest siiski 100% me ei pääsenud. Nimelt meie klassi tüdrukutele anti tööõpetuse tunnis ette, et peame koostama referaadi teemal ''Rahvusköögid''. Mina ei saa aru mis vaheaeg see selline on kui peab kirjalikke töid tegema? Hästi ei ole vaheajaa moodi. Ilmselt õpetaja arvab, et mis need noored siis ikka teevad, ainult telefonides ja arvutites. Aga tegelikult asi ju nii hull ei ole (minu puhul vähemalt). Kallid õpetajad, uskuge mind, vaheajal paljud õpilased kas magavad, on linnast üldse väljas, laulavad, tantsivad, on laagris või kus iganes veel... See protsent ei ole ju massiline, kes reaalselt midagi tarka ei tee. Aga kas see ongi nii oluline vaheajal midagi tarka teha? Minuarust mitte, vaheaeg ju ongi puhkamiseks ja kosumiseks. Seda paljud ei mõista, mis seal ikka, ehk elu kunagi õpetab selle neile selgeks, võibolla.

Jälle üks väikestest unistustest täitus. Kallis Eesti rahvas, kas teie nägite ka eile virmalisi? Ma olen väiksest saati tahtnud vägaväga näha virmalisi ja nagu tellitud....on need samad värvilised virvendised minu akna taga. Muidugi oleks huvitav olnud näha erivärvilisi virmalisi, aga mulle piisas nendest rohelistestki, mida loodus võimaldas mul vaadata. Idee poolest oleks need pidanud olema kõikjal Eesti taevastes, aga Tartus minu omad neid ei näinud (huvitav küll miks)?
Lauluvõistlusest räägin laupäeval, või pühapäeval, igatahes kui see kõik möödas on, siis saan postituse juurde lisada ka kõik tulemused ja emotsioonid ja kõik hea ja halba ei ole, kõik on tore ja korras ja hästi. Loodetavasti.