Segapuder ja kartulisoust

I'm so out! Ma reaalselt ei osanud ette kujutada, et peale edukalt läbitud neljade-viitega lõpetatud põhikooli on mul gümnaasiumis vahepeal nii raske toime tulla või üldse midagi aru saada. Kuna oma koolijamadega teid koormata ei taha, siis esitan enda küsimuse juba kohe alguses ära: Kas leidub kedagi minust vanemat, kes saaks ja oskaks mulle mõnikord matemaatikat seletada, mõne teema puhul isegi ehk ka veidi reaalselt õpetada? Paide Gümnaasiumis oli mul matemaatika kõva neli, aga praegu olen ma suhteliselt kolme seisus, kuna ma tõsimeeli ei saagi tunnis kuigi midagi aru..mis on küllaltki masendav, et see sinnapaika jätta. Seega palun, kui oled võimeline mõnikord maksimaalselt pool tunnikest enda ajast mulle pühendama, palun ole kallis ja anna mulle endast teada (siin kommenteerides, minu blogi facebooki lehel või minu isiklikus facebookis)!

Järgmisel nädalal hakkab lõpuks minu valikaine, milleks on pilliõpe ja hääleseade. Khuul jees! Õpitavaks instrumendiks võtsin muidugi kitarri, loodetavasti gümnaasiumi lõpuks olen nii mõnegi asja omandanud, et midagi palju paremat kitarriga korda saata kui praegu minu võimsuses. Hääleseade on juures puhtalt soololaulu arendamise pärast. Kujutan ette, et õpetaja suudab mulle selgeks teha nii mõnegi erineva tehnika (kui ta närvid vastu peavad), mis tulevad laulmise juures vägagi igatepidi kasuks.
Peale Pärnusse õppima tulemist ei ole ma ka koorilaulu kuhugi nurka visanud (pfff, miks ma peakski? :D). Lisaks koolis lõõritamisele laulan ma nüüd ka Toomas Volli kooris Argentum Vox. Te ei kujuta ette, kui mõnus on üle pika aja jälle kooris lauda, kui pole seda umbes sada aastat teha saanud. Aga ma olen ülimalt rahul, et ma seal olen. Kooriliikmed tunduvad olevat ka kõik üli chillid, aga vot asjalood on nii, et ma nimepidi tean ainult kahte tüdrukut. Üks neist on minu sugulane, teine minu koolikaaslane. Võimalik, et kooris on veel Koidula õpilasi, aga ma ei tunne sealt rohkem kedagi, seega ma ei saa kuidagi oma oletusi hetke seisul kinnitada ega ümber lükata :D Ma loodan et see olukord peatselt muutub, sest ausaltöeldes natuke veider on istuda seal inimeste keskel kaks korda nädalas ilma, et kellegi nime teaks.
Vaadake kui ilus ilm täna koju minnes oli
Nimedest rääkides..soovin iseendale iga päev õnne, kui mõne paralleelklassi õpilase nime ära õpin. Reedel sai küll vääääga paljudega juttu räägitud, aga kuna mu mälu ei ole just kõige teravam nimede meelde jätmises, on nimed meelest täitsa lännud :D Ma loodan, et keegi isiklikult ei võta, kui ma ta nime ei mäleta, sest ega ma siis meelega. Praegu tuleb kenasti meelde, kuidas paar esimest nädalat iga jumala hommikul ja vahetunnil enne tunde klassikaaslaste nimesid pähe tuupisin, lõpuks meelde! Peaks vist sama taktikat ka teiste kümnendike peal kasutama hakkama..

PS.mul on ilmselt mingid eriti imelikud kirja- ja stiilivead praegu sees, aga mul absoluutselt pole viitsimist enam seda kogu teksti läbi lugeda :P

Share:

1 kommentaari