I'm so out! Ma reaalselt ei osanud ette kujutada, et peale edukalt läbitud neljade-viitega lõpetatud põhikooli on mul gümnaasiumis vahepeal nii raske toime tulla või üldse midagi aru saada. Kuna oma koolijamadega teid koormata ei taha, siis esitan enda küsimuse juba kohe alguses ära: Kas leidub kedagi minust vanemat, kes saaks ja oskaks mulle mõnikord matemaatikat seletada, mõne teema puhul isegi ehk ka veidi reaalselt õpetada? Paide Gümnaasiumis oli mul matemaatika kõva neli, aga praegu olen ma suhteliselt kolme seisus, kuna ma tõsimeeli ei saagi tunnis kuigi midagi aru..mis on küllaltki masendav, et see sinnapaika jätta. Seega palun, kui oled võimeline mõnikord maksimaalselt pool tunnikest enda ajast mulle pühendama, palun ole kallis ja anna mulle endast teada (siin kommenteerides, minu blogi facebooki lehel või minu isiklikus facebookis)!

Järgmisel nädalal hakkab lõpuks minu valikaine, milleks on pilliõpe ja hääleseade. Khuul jees! Õpitavaks instrumendiks võtsin muidugi kitarri, loodetavasti gümnaasiumi lõpuks olen nii mõnegi asja omandanud, et midagi palju paremat kitarriga korda saata kui praegu minu võimsuses. Hääleseade on juures puhtalt soololaulu arendamise pärast. Kujutan ette, et õpetaja suudab mulle selgeks teha nii mõnegi erineva tehnika (kui ta närvid vastu peavad), mis tulevad laulmise juures vägagi igatepidi kasuks.

Peale Pärnusse õppima tulemist ei ole ma ka koorilaulu kuhugi nurka visanud (pfff, miks ma peakski? :D). Lisaks koolis lõõritamisele laulan ma nüüd ka Toomas Volli kooris Argentum Vox. Te ei kujuta ette, kui mõnus on üle pika aja jälle kooris lauda, kui pole seda umbes sada aastat teha saanud. Aga ma olen ülimalt rahul, et ma seal olen. Kooriliikmed tunduvad olevat ka kõik üli chillid, aga vot asjalood on nii, et ma nimepidi tean ainult kahte tüdrukut. Üks neist on minu sugulane, teine minu koolikaaslane. Võimalik, et kooris on veel Koidula õpilasi, aga ma ei tunne sealt rohkem kedagi, seega ma ei saa kuidagi oma oletusi hetke seisul kinnitada ega ümber lükata :D Ma loodan et see olukord peatselt muutub, sest ausaltöeldes natuke veider on istuda seal inimeste keskel kaks korda nädalas ilma, et kellegi nime teaks.

Nimedest rääkides..soovin iseendale iga päev õnne, kui mõne paralleelklassi õpilase nime ära õpin. Reedel sai küll vääääga paljudega juttu räägitud, aga kuna mu mälu ei ole just kõige teravam nimede meelde jätmises, on nimed meelest täitsa lännud :D Ma loodan, et keegi isiklikult ei võta, kui ma ta nime ei mäleta, sest ega ma siis meelega. Praegu tuleb kenasti meelde, kuidas paar esimest nädalat iga jumala hommikul ja vahetunnil enne tunde klassikaaslaste nimesid pähe tuupisin, lõpuks meelde! Peaks vist sama taktikat ka teiste kümnendike peal kasutama hakkama..

PS.mul on ilmselt mingid eriti imelikud kirja- ja stiilivead praegu sees, aga mul absoluutselt pole viitsimist enam seda kogu teksti läbi lugeda :P

Pikk paus blogis on möödas ja võtmas järjest uusi tuure. Vahepeal on juhtunud palju, alustades tööga Soomes lõpetades erinevate seikadega kodus, maal ja tuleva esinemise ning laagriga, mida väga-väga ootan. Juulikuu möödus minu jaoks kui linnutiivul, liigagi kiiresti (paraku nagu ka ülejäänud aasta). Juba varsti saan uhkelt ka öelda, et olen lõpuks uhke gümnasist (siiamaani ootan kooli, jee ma see imelik).

Kes juulikuu sees minu blogi facebooki lehte juhtus jälgima, on veidikenegi kursis minu tegemistega Soomes (kes ei tea asjast midagi, võib alati julgelt tagantjärgi minu facebooki lehte uudistama minna).

Alustades tööga võin julgelt öelda, et see oli iseenesest minu jaoks päris kurnav ja raske (sest ma sain seal aru, kui nõrk ma tegelikult koriluses olen), kuid samas mul on väga hea meel, et seal ära käisin. Esiteks juba sellepärast, et sain pikalt veeta aega Lauraga. Hommikuti oli meil alati äratus hiljemalt kell viis hommikul, et kella kuueks kuidagi põllule jõuaks. Esimene nädal möödus küllaltki tiheda vihma saatel. Hommikud olid külmad ja märjad, nii mõnelgi päeval saime korjata paduvihmaga, mis tegelikult polnudki nii ebameeldiv, kui alguses arvasin.

Aga kui nüüd rääkida korjamisrõõmudest, siis see oli küllalti üürike. Juba kolmandal päeval olid liigesed kõik nii kanged ja valusad, et liigutada ennast õieti ei jõudnudki, neljal-viiel ööl oli õlavalu tõttu isegi 100%  probleeme magamisega, see oli kurb :D Ühel päeval oli ka selline huvitav asi, et töölt tulles ja riideid vahetades märkasin, et parem käsi oli päeva jooksul kuidagi imelikult suureks paisunud. Ma täpselt ei oska öelda mis selle paistetama ajas, aga väga creepy oli oma kätt vaadata. Õnneks paistetuse sain järgmiseks hommikuks teelehtede kompressiga peaaegu täiesti alla.

Mõned õhtud möödusid toredate võrkpallimängude saatel koos teiste seal töötavate inimestega. Kuna enamik korjajatest olid ukrainlased, sai nende keelt kuulda maa ja ilm. Tänu sellele tundsin iga päev aina rohkem, kuidas hakkasin vene keelest (mis tegelt oli ukraina keel) järjest rohkem aru saama, mis on igaai positiivne ja motiveeris mind veelgi innukamalt edaspidi vene keelt õppima.

Lauraga hoolitsesime Soomes oldud aja jooksul ka selle eest, et oleks korralikult pildimaterjali, mida hiljem oleks tore vaadata ja veelgi rohkem, mida meenutada. Praegu on juba naljakas meenutada kõiki neid õhtuid, kuidas me alati vahetult enne magamajäämist ühte või maksimaalselt kahte pinisevat sääske närviliselt mööda tuba taga ajasime või kuidas me maasikapõllul püüdsime igal võimalikul viisil üksteist korjama motiveerida. Tegelikult oli kõik väga chill, aga päris oma kodus olla on ikka täiesti teine asi ;)

Teate, mul üks päev oli juba selline hea tunne, et ilus ja soe ja päikseline ja armas jne kauaoodatud kevad on juba käes, aga säh sulle mitu päeva järjest head ilma. Ei suuda juba ära oodata, millal ka tuulised ilmad on soojad ja mõnusad.

Eile sain üle pika aja jälle normaalselt magada (umbes poole kolmeni), kujutate ette, mitte keegi ei ajanudki mind üles, yayy. No igatahes kuna tervet päeva kodus passida ei olnud just kuigi mõistlik, läksin välja jalutama, et lihtsalt värsket õhku hingata ja liikuda. Väljas paistis päike, oli selline veidi jahe, aga päike oli piisavalt soe, nii et kõik oli ilusti tasakaalus. Linnud laulsid, igal pool, ja neid oli palju. Jalutasin vallimäel, istusin pingile ja lihtsalt olin seal linnulaulu saatel. Edasi tiirutasin järve ääres, kus samamoodi istuma potsatasin, et lihtsalt head ilma nautida. Kuna läheduses inimesi polnud, istusin seal pingil ja lihtsalt omaette laulsin, oleks veel kitarr kaasas olnud..perfektne!

Tegelt millest ma rääkida tahtsin, on see, et ma suutsin oma telefoni ekraani jälle katki teha, nuuks. Küll õnneks ainult ekraani alumisest servast, aga no ikka nii, et näha on. Eks ta ole juba üle kahe aasta vana ka..Mind ajas see muigama, et kui esimese tunni ajal avastasin, et ekraan katki, helistasin emale ja rääkisin ka uudist, et näedsa, juhtus nii ja värki. Vastuseks sain rahuliku, pooleldi muigega öeldud lause: ''Ega sa uut telefoni nagunii ei saa''. Aitäh emme! :D

Arvan et nüüd võib juba rääkida ka ühest kingitusest, mis Kailt ja Joosepilt üle-eelmisel nädalal sain. Tegu on ''The happiness project'' raamatuga, eesti keeles siis ''Õnne projekt''. Raamat on tegelikult justkui päevik (A6 formaadis ja ca 3cm paks), kuid see on veidi teistsugune, kui tavalised päevikud. Selles raamatus on olemas kõik kuupäevad, mis on aastas (1.jaan, 2. jaan......, 8.aug, 9.aug jne) ning iga päeva lehel on olemas 5 kohta, kuhu kirjutada. Ehk siis viis aastat järjest, iga päev ainult täidad ja täidad. Kogu point on selles, et sinna tohib kirjutada ainult häid asju. Iga päev kirjutad vähemalt ühe lause sellest, mis päevas positiivset oli. Kuigi sellega kaasneb see kohustus, et seda peab igale poole (5 aastat järjest) endaga kaasas vedama. Praeguseks hetkeks olen seda 10 päeva järjest täitnud ning juba praegu tunnen, et see on väga hea vahend leidmaks igast, ka kõige s*temast päevast killuke positiivsust. Kui 5-aastane missioon täidetud, on olemas viie aasta jagu positiivseid mälestusi. Ilmselt oligi see raamat just see, mida mul vaja oli ;)

Nagu olete tähele pannud, siis viimastel päevadel on lausa suurepärased ilmad! Noh..siin Paides küll vähemalt. Juba mitu päeva on nii, et peale kooli kodus olles mõtlen, et tahaks nagu välja minna, samas ei viitsi kellegiga rääkida ka, tahaks lihtsalt olla ja puhata.

Ükspäev kargas mulle pähe geniaalne idee, mis selle vastu kindlasti aitaks! Kes mind vähegi tunnevad või lihtsalt mu blogi jälgivad, teavad, et mul on nõrkus koerte vastu...Seega minu geniaalseks ideeks on see, et neil hetkedel, kui ilm on ilus ja kodus ka otseselt passida ei viitsi (või lihtsalt ilm, mis pole vihmane või lögane), läheksin suurima heameelega kellegi sõbraliku ja mitte väga suurt kasvu Pitsu või Muriga õue jalutama, mõnele veidi pikemale ringile. Koeraga jalutades saab mõelda omi mõtteid, kuid samas ei kõnni sihitult ja üksi mööda linnaäärt ringi.

Seega, paidekad, kas keegi teist tahaks mõnikord oma kutsa umbes tunniks minu kätte usaldada? :) Pärast jõuaks koer muidugi rõõmsalt koju tagasi, ma ärandama kedagi ei hakka, muig. Lihtsalt olen suhteliselt kindel, et keegi ikka oleks selle üle rõõmus, kui keegi teine mina käiks vahel tema Pitsuga õueringil ära, kasvõi kellegi vanaema :P

Kui tead kedagi kes teab kedagi kellel on keegi, kellel on Paides oma rõõmsameelne Muri, Muki, Pitsu või Tupsu, anna mulle julgelt märku (siia, või minu Facebooki). Käiksin päeval meeleldi mõne nupsikuga väljas :)

Tate mis on uskumatu? Juba ongi 1. advent! Veel mõni nädal ja ongi jõulud käes. Ma ei tea kuidas teie, aga mina olen alati väga hullult jõule oodanud. Ma ei teagi kas mind paneb ootama see koos olemine sugulaste ja sõpradega või ootan ma tavapäraseks saanud uhket jõululaupäevale omast rikkalikku toidulauda, kust kindlasti ei puudu suures koguses liha, mulgikapsas, praekapsas, verivorstid, koogid ja mis kõik veel. 

Muidugi paneb jõule ootama veel kogu sellega kaasnev. Päkapiku traditsioon, jõuluvana, luuletuste lugemine, laulmine, sugulastega jõululaupäeval kaartide mängimine, kohustuslik saun, jõulutulukesed igal pool, jõululaulud, jõlukontsertid. Ja kõige tipuks mida ma ikkagi nii peadpööritavalt ootan, Curly Stringsi aastalõpu kontsertit! Millega mulle just meenus, et ma pean endale ja Liisile üheks ööks Tartusse öömaja sebima.

Pöidlad pihus ootan ka lumerohket talve, kasvõi jõuluajal, sest kes ei tahaks valgeid jõule? Näiteks ma ei suuda juba ära oodata, millal ma lõpuks suusatama saaksin minna. Kuigi tõesti, kui ma praegu yr.no lehekülge uurisin, siis sain nii palju targemaks, et lähipäevadel küll miinuskraade oodata pole. Väga väga nõme!

Mis ma veel öelda tahatsingi..mingi aeg rääkisin oma uuest ''toitumisest'' mida võin süüa ja mida mitte. Praeguseks olen seda jälginud üle ühe kuu. Olen meeldivalt üllatunud, et tänu sellele olen kaks kilo alla võtnud. Pole küll eriline näitaja, aga ma olen küll rõõmus selle üle. 

Jagan oma väga halva muusikamaitsega ühte Mari Jürjensi (Pokineni) mitme aasta tagust laulu ka. Mõni nädal tagasi avastasin selle laulu enda jaoks ja nüüd kogu aeg kuulan seda. 

Head esimest adventi teile! Ärge küünlaid põletada unustage ja nautige täiega seda imelist aega! :)